3-14-52397/39 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

29. september 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52397

Haldusasi

RJ kaebus MTÜ Eesti Metodisti Kirik kohustamiseks

väljastada diplom ja muud asjakohased dokumendid

Menetlusosalised

Kaebaja – RJ, volitatud esindaja v.adv Anneli Aab

Vastustaja – MTÜ Eesti Metodisti Kirik, volitatud

esindaja v.adv Piret Blankin

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18. mai 2015. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

RJ määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta RJ määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18. mai 2015. a määrus

haldusasjas nr 3-14-52397 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 124 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. RJ esitas 10.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Eesti

Metodisti Kirikut (Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilist Seminari (EMKTS)) väljastama talle

diplom ja muud asjakohased dokumendid EMKTS lõpetamise kohta. Kaebaja on lõpetanud

Tallinna 20. keskkooli 9. klassi ning seejärel Tallinna Ehituskooli maaler-krohvija erialal.

2000. a lõpetas kaebaja Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Piiblikooli. Kaebaja soovis astuda

2000. a EMKTS-i ning esitas enda varasemat haridust tõendavad dokumendid. Seminari

astudes ei olnud kaebaja teadlik, et tal puudub keskharidus. EMKTS-le olid kaebaja

immatrikuleerimisel teada kõik varasemat hariduskäiku puudutavad andmed. Kaebaja täitis

õppekava täies mahus, kaitses lõputöö 2004. aastal ja on tasunud nõuetekohaselt õppemaksu.

EMKTS ei ole RJ-le väljastanud läbitud õppe kohta diplomit, kuigi RJ on seda korduvalt

taotlenud.

2. MTÜ Eesti Metodisti Kirik palus 18.11.2014 vastuses menetlus halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 124 lg 1 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada.

Diplomi väljastamiseks ei ole vaja esitada kirjalikku taotlust, sest vastav taotlus sisaldub

üliõpilase poolt õppekava täies mahus täitmises, mis lõpeb lõputöö kaitsmisega. Kui

3-14-52397

2(10)

õppekava täies mahus täitmisel õppeasutus üliõpilasele lõpudokumenti ei väljasta, siis on

sellega diplomi väljastamisest kui toimingust keeldutud. Seega tuleb lugeda vastustaja

taotletud toimingust keeldunuks HKMS § 283 lg 2 tähenduses juba 2004. a kevadel, kui

kaebajale teatati diplomi väljastamise võimatusest (nimetatud asjaolu on tõendatud

tunnistajate VF ja LL ütlustega). Keeldumist väljendati selgelt ka 10.06.2004, kui toimus

pidulik lõpuaktus, kus said diplomi kõik 2004. a kevadeks õppekava täies mahus täitnud

kaebaja kaasüliõpilased. Kaebaja lõpuaktusel ei osalenud ega ole ka väitnud, et ta seda mingil

objektiivsel põhjusel teha ei saanud (haigus, ootamatu ärasõit vms). Seega ei ole eluliselt

usutav, et kaebaja ei saanud 2004. a kevadel aru, et temale diplomit ei anta. Kuna kaebust ei

esitatud HKMS § 283 lg 2 alusel kahe aasta jooksul seaduse jõustumisest (enne 01.01.2014),

siis on kaebus esitatud hilinenult.

Kaebetähtaeg on möödunud HKMS § 46 lg 7 kohaselt, mis sätestab regulatsiooni juhul, kui

haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud. Kaebaja viivitas kaebuse

esitamisega kuni 10.10.2014 ehk umbes 10 aastat, mis on ilmselgelt ebamõistlikult pikk aeg.

Kaebaja asus tööle teise riiki ega käitunud viisil, mis viitaks asjaolule, et ta oleks ennast

nende aastate jooksul üliõpilasena käsitlenud. Kaebaja ei maksnud ka õppemaksu. Tõenäoline

ei ole, et kaebaja 10 aasta jooksul uskus, et diplom teda jätkuvalt ootab. Kaebaja ei ole kuni

15.05.2014 kordagi diplomi kohta vastustajalt isegi küsinud. Kaebaja teadis toimingu

tegemisest keeldumisest juba 2004. a kevadel, kuid viivitas ebamõistlikult kaua kaebuse

esitamisega. Sama regulatsioon oli ka varasema HKMS § 9 lg-s 9.

Kaebetähtaeg on möödunud HKMS § 46 lg 2 alusel. Kaebaja esitas 15.05.2014 vastustajale

kirja, milles päris väljastamata diplomi kohta. Kirja sõnastus viitab, et kaebaja teadis, et

temale ei ole diplomit väljastatud. Vastasel juhul oleks kaebaja sellele järgi läinud või

palunud see lihtsalt üle anda. Vastustaja vastas sellele kirjale 22.05.2014 selgelt ja

ühemõtteliselt, et diplomit välja anda võimalik ei ole ning sellest otsusest hakkas jooksma 30

päeva pikkune kaebetähtaeg. Kaebaja möönis kohtuistungil, et ta sai selle kirja kätte. Samas

aga ei lisanud kaebaja seda kirjavahetust oma kaebusele, vaid jättis eksitavalt mulje, justkui

oleks vastustaja esimest korda kirjalikult keeldunud diplomi väljastamisest alles 06.06.2014.

Veelgi enam, kaebuses on esitatud teadvalt vale väide, et mais 2014 vastustaja kaebajale

diplomi väljastamise võimatusest ei teatanud. Kaebaja ei esitanud ka kohtuistungil täpset

seisukohta, millal ta vastustaja 22.05.2014 kirja kätte sai. Arvestades aga seda, et kaebaja

pöördus advokaadi vahendusel kooli poole 28.05.2014, siis pidi ta vähemalt selleks päevaks

olema vastustaja 22.05.2014 kirja kätte saanud. Kaebaja väidab oma 28.05.2015 kirjas, et ta

on diplomit vastustajalt korduvalt taotlenud, kuid vastustaja pole seda väljastanud, samas ei

ole kaebaja oma väidet millegagi tõendanud. Seega sai kaebaja teate toimingu tegemisest

keeldumise kohta kätte hiljemalt 28.05.2014 ning kaebetähtaega tuleb hakata lugema sellest

päevast. Kaebetähtaeg möödus 27.06.2014. Isegi juhul, kui 28.05.2014 esitatud avaldust saaks

lugeda vaidena, on ka sellisel juhul kaebetähtaeg möödunud, sest sellele kirjale vastati

06.06.2014.

Tähtaja ennistamiseks puudub alus, kuna tähtaja möödalaskmiseks puudus mõjuv põhjus.

Eksmatrikuleerimise käskkiri ei riku kaebaja õigusi. Nimetatud käskkiri ei olnud kaebajale

ebasoodne, sest selle sisuks oli kaebajal vabakuulajaks olemise võimaldamine. Et kaebaja

diplomit ei saa, oli otsustatud ja kaebajale teatavaks tehtud juba kevadel 2004.

3. RJ oli vastuses seisukohal, et kaebus on tähtaegne ning palus jätta menetluse lõpetamise

taotluse rahuldamata või alternatiivselt, kui kohus leiab, et kaebus on esitatud kaebetähtaega

rikkudes, kaebetähtaeg ennistada.

3-14-52397

3(10)

Kaebetähtaja määramisel tuleb kohaldada HKMS § 46 lg 1 ja 2 esimest lauset, mitte § 283 lg-

t 3. Kaebaja sai 18.11.2014 menetlusdokumendi lisana kätte allkirjastamata EMKTS rektori

01.09.2004

käskkirja

nr

2/9.

Käskkirja

kättesaamisega

kuulis

kaebaja

enda

eksmatrikuleerimisest esmakordselt. Kaebaja ei ole veendunud, et selline käskkiri ka

tegelikkuses 2004. aastal välja on antud, käskkirjal puudub allkiri ja EMKTS pitsat.

Käskkirjast ei nähtu kaebaja õpi-laste nimekirjast kustutamise alus ja põhjus. Pole välistatud,

et kaebaja eksmatrikuleeriti õppekava täitmise tagajärjel kui lõpetaja. Kui kohus tuvastab, et

käskkiri allkirjastatud kujul olemas on ning käskkirja kohaselt on kaebaja õpilaste nimekirjast

kustutamise põhjuseks keskhariduse puudumine, taotleb kaebaja selle tühistamist (sh

õigusvastasuse tuvastamist).

HKMS § 46 lg 2 teine ja kolmas lause ega HKMS § 238 lg 2 ja 3 ei ole kohaldatavad, kuna

õigusaktides ei ole ette nähtud tähtaega diplomi väljastamise taotlemiseks ning kaebaja ei ole

enne 2014. aastat taotlenud EMKTS-lt diplomi väljastamist. Õigusaktide kohaselt puudub

kohustus diplomi väljastamist (teatud aja jooksul) taotleda. 2004. a haldusaktist „muul viisil“

teadasaamine kui kaebetähtaja kulgemise algus jõustus kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS-s

alles 01.09.2006. Seega 2004. aastal vastavat regulatsiooni seaduses sätestatud ei olnud ning

asjas ei tohiks varasema HKMS § 9 lg-t 9 tagasiulatuvalt 2004. a suhtes kohaldada.

Kaebus on esitatud tähtaegselt, kaebaja sai diplomi väljastamisest keeldumisest teada

vastustaja lepingulise esindaja 10.09.2014 kirjast, mille kaebaja esindaja sai kätte samal

päeval e-kirja teel. Kaebaja esitas kaebuse kohtule 30 päeva jooksul EMKTS lõpliku

negatiivse seisukoha kättesaamisest. Kuni 10.09.2014 ei olnud kaebajale lõplikult selge, kas

talle väljastatakse diplom või mitte.

Ükski asjas esitatud tõend ei kinnita, et kaebajale oleks enne 18.11.2014 menetlusdokumendi

ja selle lisa kättesaamist teatatud tema eksmatrikuleerimisest. LL ütlused selle kohta, et

kaebajat teavitati suuliselt eksmatrikuleerimisest juba 2004. a juunis, ei ole usaldusväärsed

ning on tunnistajate ütlustega ümber lükatud. Väidetav eksmatrikuleerimine toimus alles

01.09.2004 ning seega ei olnud haldusakti 2004. a juunis veel välja antud ning seda ei saanud

ka kuidagi juunis kaebajale teatavaks teha.

Eksmatrikuleerimisele ei ole EMKTS mitte üheski varasemas dokumendis enne käskkirja

viidanud. Väidetav vabakuulaja staatus alates 2004. a septembrist ei nähtu ka hinnetelehelt,

mis on dekaan AS ja õppesekretär VF poolt allkirjastatud ca 10 a pärast õpingute lõppu

(02.05.2014). Hinnetelehe kohaselt on kõik õppeained läbitud immatrikuleeritud tudengina.

Kaebaja kaitses 2004. a kevadel diplomitöö ning oli selleks ajaks omandanud kõik

lõpetamiseks vajalikud ainepunktid. 2004. a sügisel läbis kaebaja täiendavalt pedagoogilised

praktikad ning valikained, mistõttu on vale vastustaja väide, et kaebaja ei ole läbinud kogu

õppekava. Nii kaebaja kui ka vastustaja lähtusid eeldusest, et pedagoogilisele praktikale on

saadetud EMKTS üliõpilane, mitte nõuetele mittevastavuse tõttu eksmatrikuleeritud isik. Ka

on vastustaja ise 18.11.2014 menetlusdokumendis väitnud, et talle sai alles peale seda, kui

kaebaja oli juba õppekava läbinud, teatavaks, et kaebajal puudub keskharidus. Vastustaja

võimaldas kaebajal 2004. a septembris jätkata õpinguid täpselt samamoodi nagu varem.

EMKTS on käsitlenud kaebajat veel 2007. aastal avalikult kui EMKTS lõpetajat, viidates

sellele „Usuteaduslikus Ajakirjas“ ja kirjades sponsoritele.

Vastustaja on üllatuslikult asunud kaebaja 28.05.2014 nõuet käsitlema vaidena. Veel

01.07.2014 edastas vastustaja Haridus- ja Teadusministeeriumile (HTM) päringu seoses

diplomi väljastamise võimalikkusega. HTM ei ole enda hinnangul läbi viinud vaidemenetlust

ega käsitlenud oma 05.09.2014 kirja vaideotsusena. Vastustaja ei saanud ilma HTM

seisukohata ka vaiet lahendada. Seetõttu puudus kaebajal mis tahes alus EMKTS 06.06.2014

3-14-52397

4(10)

otsuse alusel 30 päeva jooksul kohtusse pöörduda. Kaebuse esitas kaebaja tähtaegselt, so 30

päeva jooksul EMKTS lõpliku negatiivse otsuse – toimingu tegemisest keeldumine –

kättesaamisest.

Alternatiivselt taotleb kaebaja kohustamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamist tulenevalt

haldusorgani enda eksitavast ja vastuolulisest käitumisest. EMKTS ei ole kaebajat kordagi

teavitanud tema väidetavast eksmatrikuleerimisest ega toimetanud kaebajale kätte

vastavasisulist haldusakti. Enne 2014. a maikuud ei ole vastustaja kordagi selgelt

väljendanud, et diplomi väljastamine ei ole võimalik ega esitanud vastavaid põhjendusi.

Vastustaja ei ole ühtegi oma kirja vormistanud haldusaktina ega esitanud vaidlustamisviiteid.

4. Tallinna Halduskohus luges 18.05.2015 määrusega kohustamisnõude esitatuks

kaebetähtaega ületades (resolutsiooni p 1), jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebetähtaja

ennistamiseks (resolutsiooni p 2), keeldus kaebuse muutmisest ehk kaebuse täiendamisest

vastustaja 01.09.2004 käskkirja nr 2/9 tühistamise nõudega (resolutsiooni p 3), lõpetas

haldusasja menetluse (resolutsiooni p 4) ning jättis poolte menetluskulud nende endi kanda

(resolutsiooni p 5).

Kui käsitleda kaebaja kohustamisnõude eeldusena 2014. a kevadel esitatud taotlusi, tuleks

kaebetähtaeg lugeda küll ületatuks, kuid ennistada vaidlustamisviite puudumise tõttu.

Vastustaja 22.05.2014 vastuses, 06.06.2014 vastuses ja 10.09.2014 vastuses puuduvad

vaidlustamisviited, milles oleks selgitatud kohtusse pöördumise korda. Kaebuse esitamist

pärast viimast vastustaja kirja 30 päeva jooksul, olukorras, kus varasematel vastustel puudus

vaidlustamisviide, ei saa pidada ebamõistlikult kaebuse esitamisega viivitamiseks.

Käesolevas asjas on aga pooltel vaidluse all, kas kohustamisnõude esitamise tähtaeg on juba

varem, 2004. aastal lõppenud. Kehtiva HKMS § 46 lg 2 alusel saab kohustamiskaebuse

esitada maksimaalselt 2 a jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest. 2004. aastal vastavat

piirangut ei esinenud, kuigi kohtupraktika kohaselt ei saanud ka siis kaebaja

kohustamisnõudega ebamõistlikult viivitada. HKMS § 283 lg-te 2 ja 3 kohaselt tuli enne

HKMS 2012. aastal kehtima hakanud redaktsiooni jõustumist esinenud viivituse või

tegevusetuse korral esitada kaebus hiljemalt 01.01.2014. Kuna kaebaja on esitanud kaebuse

10.10.2014, on vastav kaebetähtaeg igal juhul ületatud.

HKMS § 46 lg 2 ja § 283 lg 2 seovad kohustamisnõude esitamise maksimaalse tähtaja

toimingu või haldusakti taotlemisega. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ei ole esitanud

2004. aastal kirjalikku taotlust diplomi saamiseks. Samas ei ole tegemist olukorraga, kus

kohustamisnõudega kohtusse pöördumisele eelnevalt haldusorgani poole pöördumist ei

esinenud või ei pidanudki esinema ning seega HKMS § 46 lg 2 või selle normiga analoogne

säte HKMS varasemas redaktsioonis ei kohaldu. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 3

kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks

pädevale haldusorganile. Haldusorganilt soodustava haldusakti, sh ka riiklikult tunnustatud

diplomi saamisele eelneb tavapäraselt isiku taotlus. Kaebaja taotlusena tuleb käsitada kaebaja

tahteavaldust seminari astumisel. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on saanud seminari

õpilaseks 2000. aastal. Kaebaja kohustamisnõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema hiljemalt

siis, kui kaebaja oli õppe lõpetamise eeldused täitnud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et

kaebaja sooritas kõik ained ja kaitses lõputöö 2004. a suvel. Ka siis, kui lugeda kaebaja õppe

osaks hilisem pedagoogiline praktika 2004. a sügissemestril, lõppes kohustamisnõude

esitamise tähtaeg HKMS § 283 lg 2 alusel hiljemalt 01.01.2014.

HKMS § 46 lg 2 sätestatud tähtajad on kehtestatud muuhulgas õiguskindluse kaitseks. Kui

kohustamisnõude esitamiseks on hakanud tähtaeg kulgema, siis pärast kaebetähtaja lõppu

esitatud uus taotlus sama kohustamisnõude täitmiseks samadel alustel ja asjaoludel ei pane

3-14-52397

5(10)

kohustamisnõude esitamise tähtaega uuesti kulgema. Kaebaja taotlustest vastustajale ei nähtu,

et kaebaja sooviks diplomi saamist mõne uue asjaolu tõttu, mis ei olnud juba teada hiljemalt

2004. aastal.

Täiendavalt on kaebaja diplomi andmisest keeldumisest muul viisil teada saanud, ent

viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, mistõttu tuleb

kaebetähtaeg lugeda möödunuks (HKMS § 46 lg 7). Olukorras, kus kaebaja on ebamõistlikult

viivitanud, ei saa olla ka mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks.

Pooled ei vaidle selle üle, et vastustaja 01.09.2004 käskkirja nr 2/9 kaebaja õpilaste

nimekirjast kustutamise kohta ei ole kaebajale kätte toimetatud ega enne kohtumenetlust

teatavaks tehtud. Sellise käskkirja olemasolu ei avaldu ka 2014. aastal kaebaja ja vastustaja

vahel toimunud kirjavahetusest. Tunnistaja VF selgitas istungil, et ei mäleta, kas kaebajale

01.09.2004 käskkiri edastati, küll aga teavitati kaebajat juba kevadel, et ta ei saa lõpetada, sest

tal ei ole keskharidust. Kaebaja suhtes tehti kanne Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) samal

ajal, kui süsteemi kanti sisse ka lõpetajad. EHIS väljavõttel on vale sisestuse kuupäev ja

sisestaja nimi, kuna sel ajal tuli süsteem just käiku. Samas selgitas ta täiendavalt, et

01.09.2004 käskkiri on antud üksnes nende õpilaste osas, kes edukalt õpet ei lõpetanud ja

katkestasid õpingud mõnel muul põhjusel. Lõpetajate kohta tehakse rektori käskkiri juuni ehk

kevadsemestri seisuga.

Võrreldes käskkirja ja 2004. a kevadsemestri lõpus aktusel osalenute nimekirja, ei esine neis

kattuvusi. Seega ei kajasta 01.09.2004 käskkiri seminari edukalt lõpetanud ning seetõttu

eksmatrikuleeritud õpilaste nimekirja.

Asjaolu, et kaebaja oleks seminari edukalt lõpetanud ja seetõttu eksmatrikuleeritud (s.o

õpilaste nimekirjast kustutatud), ei kinnita ka ükski muu asjas kogutud tõend. Selliseks

tõendiks ei ole ka kaebajale väljastatud hinneteleht. VF selgitas, et kui inimene läbib aine

vabakuulajana, ei tee ta mingeid eksameid ega arvestust, hinde asemel pannakse hinnetelehele

VK. Samas on kokkuleppel õppejõuga võimalik saada aine eest ka hinne isegi siis, kui isik on

vabakuulaja. Sellisel juhul kantakse hinnetelehele hinne. See selgitab ka kaebaja poolt 2004. a

sügissemestril, kui ta vastustaja andmete kohaselt oli juba vabakuulaja, hinnete saamist. Nagu

nähtub hinnetelehelt, on ka võimalik vastupidine, kuna kaebaja on 2004. a kevadsemestril

läbinud ladina keele vabakuulajana. Hinnetelehel olev õpilase number säilib aga samana. Seda

kinnitavad ka tunnistajate ütlused, et eeldati, et kaebaja omandab keskhariduse ja lõpetab siis

seminari.

Seminari lõpetamist ei kinnita ka väljavõte usuteaduslikust ajakirjast, kus on kajastatud 2004.

aastal kaitstud lõputööd, kuid ülemine pealdis ütleb, et tegemist on kõrgkoolide lõpetajatega.

LL selgitas, et põhjuseks oli see, et kaebaja kaitses sel aastal diplomitöö, mida vastustaja ei

vaidlusta. Tõenäoliselt ei olnud aga kooskõlastust, et see läks rubriiki „Kõrgkoolide

lõpetajad“. Ka VF kinnitas, et koostati lõputööde nimekiri ja ka kaebaja töö kuulus sinna

nimekirja, kuna see oli kirjutatud ja kaitstud. Kool edastas lihtsalt kaitsmisel olnud tööde

nimekirja. Ajakirja toimetajate poolt tehtud järeldust ei saa omistada vastustajale.

Sponsoritele kirjade lähetamist, kus oleks kinnitatud kaebaja poolt õppe lõpetamist, ei ole

käesolevas asjas tõendatud.

Asjas on üheselt tõendatud, et 01.09.2004 käskkiri on kaebajat koormav, mitte soodustav

haldusakt. Kuna kaebaja ei ole enam seminari õpilane ning tal puudub ka õppe lõpetamist

kinnitav dokument, takistab kaebaja kaebuse rahuldamist ka 01.09.2004 käskkiri, sest

tegemist ei ole kaebajat soodustava haldusaktiga. Kuigi vastustaja sisemist korda

reguleerivates

aktides

puudub

alus

kaebaja

keskhariduse

puudumise

tõttu

eksmatrikuleerimiseks, võib tegemist olla üksnes käskkirja õigusvastasuse, kuid mitte

3-14-52397

6(10)

tühisuse alusega. Haldusorganil on immatrikuleerimise korral ka sama otsustuse kehtetuks

tunnistamise pädevus (HMS § 68 lg 2) ning sellise otsuse tegemisel tulnuks järgida kehtetuks

tunnistamise menetluse reegleid, sh arvestada isiku usaldust. Samas on tegemist üksnes

haldusakti sisulise õiguspärasuse, mitte aga kehtivuse küsimusega. Kehtiv haldusakt on

täitmiseks kehtiv sõltumata selle õigusvastasusest.

Tunnistaja IK (kaebaja juhendaja) ei andnud olulisi ütlusi, millest võiks järeldada kaebajale

diplomi väljastamisest keeldumise ja keskhariduse puudumisega seotud asjaolusid. IK ütlused

kinnitavad üksnes vastustaja väidete ja kohtu järelduste õigsust, et kaebajale olid õppe

lõpetamise ja diplomi väljastamisest keeldumise takistused teada juba oluliselt varem kui

2014. a. Tunnistajate LL ja VF ütlustega on tõendatud, et kaebaja sai juba 2004. a suvel teada,

et talle diplomit ei väljastata ja kooli lõpetamise tingimusi ta ei täida. Seda kinnitavad ka

dokumentaalsete tõenditena EHIS väljatrükk ja 01.09.2004 käskkiri. Kaudselt kinnitavad seda

ka tunnistaja IK ütlused, kes oskas teha enne, kui kaebaja 2014. aastal seminari poole

pöördus, järelduse, et ilmselt ei ole seega kaebaja õppe lõpetamise tingimusi täitnud. Samuti

on kaebaja kirjalikult viidanud oma korduvatele pöördumistele, kuid sellised pöördumised

said olla ainult 2014. aastast märksa varem.

Kaebaja vastupidised ütlused, et ta ei olnud diplomi väljastamisest keeldumisest ja õppe

lõpetamise tingimuste täitmata jätmisest teadlik, ei ole usaldusväärsed. Kaebaja ütlused on

kohati katkendlikud ja ebaselged, kuid ka vastuolulised. Usutav ei ole, et kaebaja aktiivse

õpilasena, kes ka teisi juhendas, ei saanud aru, millised on temal õppe lõpetamise tingimused,

millal need võisid olla täidetud ja millises staatuses ta õpilase, vabakuulaja või

eksmatrikuleerituna kuni 2014. aastani oli. Kaebaja väited selle kohta, kas tema keskhariduse

olemasolu teemal toimus diskussioon, on vastuolulised ega selgita muu hulgas, miks selline

diskussioon üldse tekkis ning kes oli kaebajast erineval seisukohal. Ainuüksi kaebaja enda

kindlast veendumusest, et tal on keskharidus olemas, ei saa teha järeldust, et samal seisukohal

oli ka seminar. Kaebaja vastas kohtuistungil küsimustele talle sobivas suunas ja ettevaatlikus

vormis eesmärgiga mitte anda selgeid vastuseid.

Kaebajal puudus igasugune mõistlik põhjus arvata, et ta on õpingud edukalt lõpetanud. Ka

juhul, kui kaebajale ei tehtud teatavaks 01.09.2004 käskkirja ning otsustust kaebajale diplomi

väljastamata jätmise kohta ei vormistatud korrektselt, ei tähenda see, et isik võib määramata

aja jooksul haldusorgani poole uuesti samasisulise avaldusega pöörduda. On ilmselge, et juba

enne 01.09.2004 käskkirja oli samas küsimuses olemas suuline haldusakt ning kaebaja oli

seminari otsusest teadlik. Ligikaudu 10-aastane viivitus kohustamisnõude esitamisel on

ebamõistlik. Kaebajal puudus igasugune alus arvata, et asjas võiks toimuda kaebajast

sõltumatu areng viisil, et seminar loeb kaebaja õppe edukalt lõpetatuks ja väljastab talle

diplomi. Ainus selline muutus võinuks olla kaebaja poolt keskhariduse omandamine viisil,

mida vastustaja ei vaidlusta. Asjas ei nähtu ka muud menetlust, mille tulemust oleksid pooled

oodanud ja seetõttu otsustamisega, diplomi väljastamise või nõudmisega viivitanud

(kohtumenetlus, läbirääkimised vms).

Vastustaja ei ole kaebajat eksitanud ega andnud talle vastuolulisi lubadusi diplomi

väljastamise kohta. Hinneteleht ei kinnita konkreetse õppeastme edukalt lõpetamist, samuti ei

saanud kaebajale 2004. aastal kinnitada kõrgkooli edukat lõpetamist alles 2007. aastal

ajakirjas ilmunud loetelu kaitstud lõputööde kohta. Lõputöö edukalt kaitsmist vastustaja ka ei

eita. Juba vastustaja 22.05.2014 kirjast tuleneb selge keeldumine diplomi väljastamisest.

Samas kirjas on vastustaja ka juba viidanud, et asjas on õiguste maksmapanemise tähtaeg

möödunud. Selline vastus on kooskõlas vastustaja tegevusega 2004. aastal ega saanud

kaebajat eksitada.

3-14-52397

7(10)

Kuna kaebaja on ebamõistlikult viivitanud nõude esitamisega, ei saa esineda HKMS § 46 lg 7

mõttes mõistlikku põhjust kaebetähtaja ennistamiseks ning kaebaja taotlus tuleb jätta

rahuldamata. Tegemist on erandliku, HKMS jõustumisega seotud kaebetähtajaga ning asjas

tuleb arvestada seda, et kaebajale pidi vajadus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse

ilmnema oluliselt enne HKMS § 283 lg 2 redaktsiooni jõustumist.

Tühistamisnõude esitamine ei ole käesolevas asjas kaebuse eesmärgi saavutamisel enam

otstarbekas. Kuna tühistamisnõude rahuldamine on kohustamisnõude eelduseks, kuid kohus

on juba tuvastanud, et kohustamisnõude esitamise tähtaeg on ületatud, ei aitaks

tühistamisnõude esitamine kaebaja eesmärgile – diplomi väljastamisele – kaasa.

Tühistamisnõude esitamisel ei nähtu muud eesmärki kui kohustamisnõude eelduse täitmine.

Samuti ei pea kohus menetlema menetluslikult perspektiivitut nõuet. Tõendatud on suulise

haldusakti olemasolu, mille hilisem kirjalik vormistamine 01.09.2004 ei pane kaebetähtaega

uuesti kulgema. Nõude muutmine ja kaebuse täiendamine ei ole otstarbekas ning kaebaja

vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata.

5. RJ esitas halduskohtu määruse peale 02.06.2015 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei

pidanud 11.06.2015 põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. RJ palub määruskaebuses halduskohtu 18.05.2015 määrus tühistada ja teha asjas uus

määrus, millega jätta vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks rahuldamata ning jätkata

menetlust või alternatiivselt ennistada kaebetähtaeg. Kohus on määruse tegemisel tuginenud

vastustaja paljasõnalistele väidetele, hinnanud tõendeid ebaõigesti ja kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust.

Kohus leidis, et kohustamisnõude eelduseks olev taotlus sisaldub kaebaja tahteavalduses

seminari astumisel. Ühestki õigusaktist ei tulene alust selline taotlus esitada. Seetõttu on

ebaõige kohtu järeldus, et kohustamisnõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema hiljemalt siis,

kui kaebaja oli õppe lõpetamise eeldused täitnud. Kohus ei ole viidanud seejuures ühelegi

õigusaktile. Viidatud Riigikohtu praktika seda ei toeta. Isiku sooviavaldus kõrgkooli

sisseastumisel tähendab üksnes soovi kooli astumiseks ehk tema immatrikuleerimiseks.

Kohus on rikkunud menetlusõigusnorme, kohaldades kaebetähtaja kontrollimisel HKMS §

283 lg-t 2, mis ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Lähtuma oleks pidanud HKMS § 46 lg-st 1

ja lg 2 esimesest lausest.

Kohus on ebaõigesti leidnud, et kaebaja sai diplomi andmisest keeldumisest teada muul viisil,

ent viivitas ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega. Kohus on

ebaõigesti hinnanud tõendeid (eelkõige LL ja VF ütluseid) ning ebaõigesti pidanud kaebaja

ütlusi ebausaldusväärseteks. Kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg ei saanud hakata kulgema

juba 2004. a kevade-suve sündmustest. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale ei ole tehtud

EMKTS väidetavat 01.09.2004 käskkirja teatavaks. Samuti ei ole kaebajale varasemalt

edastatud ega teda muul viisil teavitatud EHIS vastavast väljatrükist. Seega ei saanud tähtajad

hakata kulgema nende dokumentide andmisest/väljastamisest. Kohtu järeldus, et juba enne

01.09.2004 käskkirja oli samas küsimuses olemas suuline haldusakt ja kaebaja oli seminari

otsusest teadlik, on ebaõige. Kui EMKTS oleks kaebaja juba 2004. a eksmatrikuleerinud

ja/või võtnud vastu lõpliku otsuse diplomi väljastamisest keeldumise osas, ei oleks diplomi

väljastamine isegi teoreetiliselt saanud enam kõne alla tulla (v.a kui eksmatrikuleeriti

lõpetamise tõttu). EMKTS ei ole vastu võtnud suulist haldusakti. EMKTS töötajate

omavaheline vestlus ei vasta haldusakti tunnustele (HMS § 55). Tegemist oli mitteformaalse

3-14-52397

8(10)

vestlusega, mis toimus tunnistajate LL ja VF ütluste kohaselt sisuliselt samal ajahetkel kui

EMKTS avastas küsitavused RJ eelneva hariduse osas. Isegi kui vestlus toimus, ei saa seda

pidada suuliseks haldusaktiks, kaebaja teavitamiseks eksmatrikuleerimisest, kaebaja poolt

eksmatrikuleerimisest muul viisil teadasaamiseks või järeldada sellest EMKTS tahet lõpliku

otsuse kohta.

Kohus on rikkunud menetlusnorme, jättes sisuliselt analüüsimata kõik kaebaja poolt tähtaja

ennistamise alustena välja toodud asjaolud. Arusaamatuks jääb, mida on kohus pidanud

ebamõistlikuks viivitamiseks. Kui kohus luges, et kaebetähtaeg saabus 01.01.2014, siis

10.10.2014 kaebuse esitamine ei ole ebamõistlik viivitamine. Tähtaja ennistamise üheks

eelduseks ongi see, et kaebuse tähtaeg on mööda lastud. Lisaks ei anna HKMS § 46 lg 7 ega §

283 lg 2 alust jätta kaebetähtaeg ennistamata. Kohus oleks pidanud hindama, kas kaebaja

põhjendused on mõjuvad põhjused HKMS § 71 lg 1 tähenduses. Kohus ei ole seda teinud.

Kohus on jätnud põhjendamata, miks ta ei nõustu kaebaja väitega tähtaja ennistamise osas,

mistõttu ei vasta määrus lahendile ettenähtud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele.

Määruskaebuse esitaja jääb tähtaja ennistamise osas oma seisukohtade juurde.

Kuna kaebus on tähtaegne, on ka tühistamisnõude arutamine otstarbekas. Kaebuse

täiendamine tühistamisnõudega ei ole perspektiivitu ning aitab kaasa kaebaja eesmärgi

saavutamisele (diplomi saamine).

Määruskaebuse esitaja õiguste igakülgseks kaitsmiseks on vajalik määruskaebuse

läbivaatamine kohtuistungil.

7. MTÜ Eesti Metodisti Kirik palus kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata

ja halduskohtu määrus muutmata. Määruskaebuses on esitatud menetluses varem esitamata

seisukohti. Nii väidab kaebaja, et ta ei saanud lõpetamisel viibida, kuna pidi minema

välismaale tööle.

Kooli õppima asumiseks dokumentide esitamise näol on tegemist taotlusega haldusakti

väljaandmiseks, millega algab haldusmenetlus, mis võib lõppeda haldusakti (diplomi)

väljastamisega.

Määruskaebuse esitaja sai juba 2004. a teada talle diplomi väljastamisest keeldumisest. Asjas

kogutud tõendid (sh tunnistajate ütlused) kinnitavad, et kaebaja jaoks oli 2004. a kevadel

selge, et talle diplomit ei väljastata. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi sisulist

põhjendust, kuidas on halduskohus tõendeid valesti hinnanud. Kohustamiskaebusel ei ole

puutumust vastustaja 01.09.2004 käskkirjaga, sest kohustamiskaebuse tähtaja kulgema

hakkamine ei ole mõjutatud käskkirja andmisest.

Kõik määruskaebuse esitaja seisukohad seoses kaebetähtaja ennistamisega on samad, mis

esitatud kaebuse tähtaegsuse juures ning kohus on neid põhjendusi kaebuse tähtaegsust

käsitledes analüüsinud. Kohus ei ole rikkunud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

Kohtuistungi salvestisest ilmnevad kaebaja puiklevad ja ebaausad vastused ei saa ümber

lükata usaldusväärsete tunnistajate üksteisega kooskõlas olevaid ütlusi.

Kohtuistungi korraldamine käesolevas menetlusstaadiumis oleks eesmärgipäratu.

8. RJ märkis vastuses, et vastustaja seisukoht, nagu oleks kaebaja läbinud vaidemenetluse,

on väär. Pooltevahelisel kirjavahetusel puudusid kõik vaidemenetluse tunnused, samuti ei ole

tehtud vaideotsust. Määruskaebuses ei ole esitatud varem esitamata seisukohti. Väide, et RJ ei

viibinud aktusel, kuna läks välismaale, on esitatud juba halduskohtus.

3-14-52397

9(10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse

põhjendustega ega pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes

kordama hakata.

10. Määruskaebuses on esitatud taotlus asja läbivaatamiseks suulisel kohtuistungil. HKMS §

210 lg 4 kohaselt määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea

vajalikuks kohtuistungit korraldada. Määruskaebust läbivaatav kohtukoosseis võib vajaduse

korral koguda uusi tõendeid. Ringkonnakohus käesoleval juhul vajadust kohtuistungi

pidamiseks ei näe. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud ka taotlust mingite uute tõendite

kogumiseks. Kaebetähtaja järgimise ja ennistamise taotluse arutamiseks on seejuures peetud

16.03.2015 eelistung halduskohtus, kus kuulati üle ka tunnistajad.

11. Halduskohus jättis vaidlustatud määrusega kaebuse esitamise tähtaja ennistamata, kuna

kohustamisnõue esitati tähtaega rikkudes ning kaebaja on ebamõistlikult viivitanud kaebuse

esitamisega.

12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks või

toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile. Asjas ei ole vaidlust selles, et

kaebaja ei ole esitanud 2004. aastal kirjalikku taotlust diplomi saamiseks. Samas

ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul tuleb kaebaja vastava taotlusena

käsitada tema tahteavaldust seminari astumisel 2000. aastal. Kõrgkooli sisseastumiseks

avalduse esitanud isiku tahteks on ilmselgelt kooli lõpetamine ja diplomi saamine, mitte

üksnes soov saada immatrikuleeritud. Kohustamisnõude esitamise tähtaeg hakkas seega

kulgema siis, kui kaebaja oli õppe lõpetamise eeldused täitnud (pärast õppekava täies mahus

täitmist ja lõputöö kaitsmist 2004. a suvel).

13. HKMS § 283 lg 2 kohaselt, kui haldusorgan viivitab või on tegevusetu enne sama

seadustiku jõustumist taotletud haldusakti andmisel või toimingu tegemisel, võib

kohustamiskaebuse esitada kahe aasta jooksul sama seadustiku jõustumisest arvates.

Halduskohtumenetluse

seadustik

jõustus

01.01.2012.

Seega

käesoleval

juhul

oli

kohustamisnõude esitamise viimaseks päevaks 01.01.2014 (ka juhul, kui lugeda kaebaja õppe

osaks pedagoogiline praktika 2004. a sügissemestril). Kaebus esitati halduskohtule

10.10.2014, seega kaebetähtaega ületades.

14. Halduskohus on viidanud ka HKMS § 46 lg-le 7, mille kohaselt, kui haldusakti või

keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul

viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse

esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks.

15. Vaidlust ei ole selles, et määruskaebuse esitajale ei ole EMKTS rektori 01.09.2004

käskkirja nr 2/9, millega RJ kustutati õpilaste nimekirjast, kätte toimetatud ega talle enne

kohtumenetlust teatavaks tehtud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu

seisukohaga, et määruskaebuse esitaja on diplomi andmisest keeldumisest muu viisil teada

saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega.

Käesoleval juhul on tunnistajate (vastustaja õppesekretäri VF ja vastustaja endise dekaani LL)

16.03.2015 kohtuistungil antud ütlustega tõendatud, et määruskaebuse esitaja sai juba 2004.

aasta suvel teada, et talle diplomit ei väljastata ja tal ei ole kooli lõpetamise tingimused

täidetud (puudub keskharidus). Antud asjaolu kinnitavad ka Eesti Hariduse Infosüsteemi

(EHIS) väljatrükk, mille kohaselt arvati kaebaja seminarist välja 10.06.2004, ja EMKTS

rektori 01.09.2004 käskkiri nr 2/9. Määruskaebuse esitaja ütlused, et ta ei olnud diplomi

3-14-52397

10(10)

väljastamisest keeldumisest ja õppe lõpetamise tingimuste täitmata jätmisest teadlik, ei ole ka

ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärsed. Riigikohtu praktikas on leitud, et soodustava

haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata

jätmise otsustust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma

haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti

rahuldamata (vt Riigikohtu 29.09.2009 määrus nr 3-3-1-19-09, p 19). Käesoleval juhul on

tõendamist leidnud, et RJ pidi olema juba enne vastustaja 01.09.2004 käskkirja teadlik

seminari otsustusest kaebajale diplomi väljastamata jätmise kohta. Kaebajal puudus igasugune

mõistlik põhjus arvata, et EMKTS loeb tema õppe edukalt lõpetatuks ja väljastab diplomi.

Asjaolu kohta, et kaebaja oleks seminari edukalt lõpetanud ja seetõttu õpilaste nimekirjast

kustutatud

(eksmatrikuleeritud),

tõendid

puuduvad.

Õppe

lõpetamist

ja

seetõttu

eksmatrikuleerimist ei tõenda hinneteleht ega Akadeemilise Teoloogia Seltsi väljaandes

„Usuteaduslik ajakiri“ ilmunud loetelu kaitstud lõputööde kohta 2007. aastal.

16. Kohus on määruses põhjendanud, miks ta leiab, et kaebajal polnud mõjuvat põhjust

kohtusse pöördumisega viivitamiseks. Kaebetähtaja ulatuslik ületamine rikub õiguskindluse

põhimõtet, arvestades seda, et mida enam on kaebetähtaega ületatud, seda kaalukamad peavad

olema kaebetähtaja ennistamise põhjused. Kohus ei pea tähtaja ennistamise üle otsustades

analüüsima seejuures asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik mõjuvate põhjustena välja

toonud ei ole. Mõjuvaks põhjuseks saab olla vaid sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik

ise vahetult mõjutada ei saa. Määruskaebuse esitaja ei ole tähtaja ennistamise taotluses toonud

välja mõjuvaid põhjuseid, mis kaebetähtaja möödalaskmist vabandaksid. Kuna kaebaja on

kohtusse pöördumisega ebamõistlikult viivitanud, on kohus õigesti lugenud kaebetähtaja

möödunuks ning menetluse lõpetanud.

17. HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja

möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning

kaebuse esitamine muudetud kujul oleks sama seadustiku kohaselt lubatav. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtuga, et nõude muutmine (kaebuse täiendamine tühistamisnõudega) ei ole

käesoleval juhul enam otstarbekas. Tühistamisnõude rahuldamine on kohustamisnõude

eelduseks, kuid kuna tuvastatud on kohustamisnõude esitamise tähtaja ületamine, siis ei aita

EMKTS rektori 01.09.2004 käskkirja nr 2/9 tühistamine antud juhul kaebaja eesmärki täita.

18. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.05.2015

määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets