2-13-31364/53 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. september 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-31364

Tsiviilasi

AS Lucia Amabile (endise ärinimega AS Lukoil Eesti) hagi

AS Roolid vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

5443,88 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. veebruari 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Lucia Amabile (endise ärinimega AS Lukoil Eesti)

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): AS Lucia Amabile (endise ärinimega AS

Lukoil Eesti) (registrikood 10174362), esindaja Riina Rebane

Vastustaja (kostja): AS Roolid (registrikood 10015853),

esindaja Igor Sumarok

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 9. veebruari 2015 otsus ja

teha asjas uus otsus.

2. Rahuldada AS Lucia Amabile hagi AS Roolid vastu.

3. Välja mõista AS-lt Roolid AS-i Lucia Amabile kasuks

põhivõlgnevus 2721,94 eurot ning viivis 2721,94 eurot,

kokku 5443,88 eurot (viis tuhat nelisada nelikümmend

kolm eurot 88 senti).

4. Võtta asja materjalide juurde OOO Lukoil-Severo-

Zapadneftprodukt 12.03.2015 kiri ja OOO Lukoil-Inter-

Card 12.03.2015 kiri.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus

AS-i Roolid kanda.

2. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks Tartu

Maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest

(TsMS § 177 lg 2).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Lucia Amabile (endise ärinimega AS Lukoil Eesti) (hageja) esitas 12. augustil 2013 Viru

Maakohtule hagi AS-i Roolid (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus mõista

kostjalt välja põhivõlgnevus summas 2721,94 eurot ning viivis summas 2791,94 eurot, kokku

5443,88 eurot.

Hagiavalduses märgitu kohaselt on poolte vahel 13. detsembril 2010 sõlmitud kliendikaardi leping

nr 3722, mille alus hageja müüs ja kostja ostis perioodil 13.12.2010 – 31.03.2012 kütust hageja ja

tema partnerite tanklates Venemaal kliendikaartide vahendusel. Märtsis 2012 on kostja kaardiga

ostnud kaupa kokku summas 2975,17 eurot. Arve jäi 2721,94 euro osas tasumata. Kostja

põhjendas arve tasumata jätmist asjaoluga, et tundmatud isikud on ostnud tema kütusekaardiga

kütust. Ivangorodi politseiosakonnast teatati hagejale, et kriminaalasja algatatud ei ole. Kostja

väited kütusekaardi kuritahtliku kasutamise kohta kolmandate isikute poolt ei ole tõendatud.

Lepingu p 5.1 sisaldab reegleid, sätestamaks õigusi ja keelde hageja teenuseid kasutatavatele

klientidele ning teenib ilmselgelt hageja huvide kaitse eesmärki. Negatiivne saldo on täiesti

võimalik. Kostja on ebaõigesti kohaldanud tüüptingimuste regulatsiooni.

2. AS Roolid vaidles hagile vastu. Kütusekaartide kasutamiseks pidi kostja eelnevalt üle kandma

rahavahendid ettemaksukontole, samuti võis kostja tankida ainult tehtud ettemaksu ulatuses

(lepingu p 5.1). Arvestades seda, et kostja kasutas deebetkaarte ning ajavahemikul, millal toimus

hagis kirjeldatud tankimine, ei olnud kostja ettemaksukontol raha, on arusaamatu, mis moel võis

kostja kütust saada. Antud juhul on tegemist vargusega. Lepingu p-d 4.6 ja 7.3 on tühised, sest on

tüüptingimustena kostjat ebamõistlikult kahjustavad.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 9. veebruari 2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus leidis, et kuivõrd juba lepingu sõlmimise ajal olid kehtetud VÕS §-d 734-746, siis tuleb

selles osas rakendada poolte vahel sõlmitud lepingu sätteid. Kohtuistungil on hageja esindaja ise

tunnistanud, et teatud asjaolude kokkulangevusel võib kütuse deebetkaart minna miinusesse,

st väljastada kütust ka juhul, kui deebetkaardil endal ettemaksuraha ei ole. Maakohus luges

asjakohaseks kostja vastuväite, et vaidlust pole, et hageja ei oleks kahju saanud, kui tema

infosüsteemis olnud „turvaauk“ ei oleks võimaldanud kostja ettemaksukontolt kütust korduvalt

välja võtta olukorras, kus ettemaksukontol puudus raha. Limiitide mittekinnitamisega võttis hageja

endale riski, et ta saab kahju juhul, kui kostja kaardiga võetakse kütust siis, kui ettemaksukontol

raha ei ole. Kostja ei pidanud olema kursis sellise turvaauguga hageja infosüsteemis ja ei saa selle

eest vastutust kanda. Kohtul puudusid andmed selle kohta, et hageja oleks pöördunud kütust

tegelikult välja võtnud isikute väljaselgitamiseks politsei poole või oleks püüdnud isikuid

tuvastada oma infosüsteemi kaudu.

Maakohus viitas VÕS § 7339 lg-tele 1 ja 2 ning § 7334 lg-tele 1 ja 2. Hageja ei ole esitanud kütuse

ostutehingute

autoriseeringuid.

Ainuüksi

maksevahendi

kasutamise

dokumenteerimine

makseteenuse pakkuja (hageja) poolt pole küllaldane selle tõendamiseks, et 1) makse on

autoriseeritud; 2) maksevahendit on kasutatud pettuse teel; 3) rikutud on ühte või mitut VÕS

§-s 73310 sätestatud nõuet; 4) rikutud on tahtlikult või raske hooletuse tõttu ühte või mitut

maksevahendi väljastamise ja kasutamise tingimust. Kohus luges kostja viite tüüptingimuste

kasutamise mittelubatavusele asjakohatuks, sest kostja ettevõtluses tegeleva äriühinguna ei ole

tarbija VÕS-i mõttes.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. AS Lucia Amabile (endise ärinimega AS Lukoil Eesti) esitas apellatsioonkaebuse, milles palus

tühistada Viru Maakohtu 9. veebruari 2015 otsus ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Alternatiivselt palus apellant tühistada Viru Maakohtu 9. veebruari 2015 otsus ning saata asi uueks

arutamiseks esimese astme kohtule. Apellant palus jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust ning on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Otsuse

järeldused on vastuolulised – on tuvastatud müügitehingute õiguspärasus ning samas on leitud, et

nõue ei ole tõendatud. Maakohus ei ole müügilepingu punkte arvestanud;

2) ei ole maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-125-06 asjakohane, sest selles

käsitleti 1997. aastal aset leidnud asjaolusid ning kohaldati ENSV Tsiviilkoodeksi sätteid;

3) pidi maakohus andma õigusliku hinnangu poolte suhetele ja kvalifitseerima hageja nõude.

Asjaolu, et lepingus ei ole ette nähtud krediidi kasutamise võimalust, ei anna alust hagi

rahuldamata jätmiseks. Hagejal oli sisekontroll kostja limiitide üle. Lepingu p 5.1 sisaldab

reegleid, sätestamaks õigusi ja keelde hageja teenuseid kasutatavatele klientidele ning see teenib

ilmselgelt hageja huvide kaitse eesmärki. Asjaolu, kas ja kuidas hageja tehniliselt viidatud punkti

valguses oma huve kaitseb, ei oma käesolevas asjas tähendust, kuna see ei näe ette mingeid

kohustusi hageja jaoks. Poolte vahel kujunes lepinguga võrreldes erinev tavaline praktika,

s.o pooltele oli oodatav, et kostja poolt kütusekaartide kasutamisel satub kliendikonto vahepeal

miinusesse;

4) ei ole maakohus aru saanud, millele tugineb hageja põhinõue ning on jätnud tähelepanuta

lepingu p 7.3;

5) on maakohus jätnud tähelepanuta, et kostja pole selgitanud, põhjendanud ega tõendanud

kütusekaardi tema valdusest kadumise asjaolusid;

6) jääb apellandile arusaamatuks, miks nõustus kohus kostja paljasõnaliste väidetega, et kostja ega

tema töötajad kütust välja ei võtnud. Kuna hagejal puudus valdus kostjale usaldatud kütusekaartide

üle, puudus hagejal ka alus kütusekaardi väidetava varguse kohta politseisse pöördumiseks;

7) puuduvad otsuses viited hageja 4. veebruari 2014 seisukohtadele kostja kirjaliku vastuse osas;

8) on maakohus rikkunud selgitamiskohustust seoses tõendite esitamisega. Otsus on

autoriseeringute osas üllatav ning antud juhul on põhjendatud täiendavate tõendite vastuvõtmine

ringkonnakohtu poolt.

5. AS Roolid vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja palus jätta apellandi taotlus uute

tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt:

1) jääb vastustaja oma varasemate seisukohtade juurde;

2) ei ole apellant märkinud ega põhjendanud, millist õigusnormi on maakohus rikkunud;

3) on ekslik apellandi arusaam, et maakohtu otsus baseerub vaid asjaolul, et apellant ei ole esitanud

ostutehingute autoriseeringuid;

4) on maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-125-06 asjakohane;

5) on ekslik apellandi väide, et kohus pidi andma õigusliku hinnangu ja kvalifitseerima hageja

nõude vastavalt hagiavalduses esitatud asjaoludele. Kohus ei ole seotud hageja õigussuhtele antud

õigusliku kvalifikatsiooniga;

6) ei ole lepingu p 5.1 eesmärgiks vastustajale kaardi kasutamise keelu, vaid teenuste osutamise

katkestamise, aluse kehtestamine;

7) ei ole maakohus selgitamiskohustust rikkunud. Hagi oli esitatud hageja lepingulise esindaja

poolt ja kohtul puudus alus eeldada, et hageja eksib oma nõuete tõendamises või tõendamine on

puudulik. Esindaja osalemine menetluses vähendab kohtu selgitamiskohustuse vajadust.

Menetlusosalise võimalus esitada tõendeid ei ole ajaliselt piiramatu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Viru Maakohtu 9. jaanuari 2015

otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab AS Lucia Amabile hagi

AS Roolid vastu ja mõistab välja AS-lt Roolid AS-i Lucia Amabile kasuks põhivõlgnevuse

2721,94 eurot ning viivise 2721,94 eurot, kokku 5443,88 eurot (viis tuhat nelisada nelikümmend

kolm eurot 88 senti).

7. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi ja ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ning seetõttu tuleb maakohtu vaidlustatud otsus tühistada. Maakohtu

vaidlustatud otsus ei ole seaduslik ning põhjendatud (TsMS § 436 lg 1). See, et

maakohus“/…/pidas vajalikuks pöörduda Riigikohtu praktika poole.“ ning „/…/nõustus

Riigikohtu seisukohaga“, ei ole kohtuotsuse põhjendamine TsMS § 442 lg 8 mõttes. Samuti lasub

maakohtul TsMS § 392 lg-st 1 tulenevalt selgitamiskohustus ning antud juhul on maakohus täitnud

seda puudulikult. Maakohus ei ole selgitanud pooltele õiguslikku olukorda ning seda, milliste

asjaolude kohta tõendid puuduvad ega teinud pooltele ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid.

Asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid arvestades oli pooltele üllatav maakohtu seisukoht, et hageja

ei ole täitnud tõendamiskoormist, kuna ei ole esitanud kütuse ostutehingute autoriseeringuid, ja

seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Maakohtus toimunud menetluse kestel ei ole maakohus

sellele asjaolule hageja tähelepanu juhtinud ning kostja ei ole ka tuginenud sellele, et vaidlusalused

tehingud olid autoriseerimata.

Koos apellatsioonikaebusega on hageja esitanud ringkonnakohtule OOO Lukoil-Severo-

Zapadneftprodukt kirja ja OOO Lukoil-Inter-Card kirja. Nimetatud kirjades märgitu kinnitab, et

vaidlusalused tehingud teostati maksja kohase autoriseerimisega, autoriseerimine on kinnitatud

PIN-koodiga ning tehingud on kajastatud arvestussüsteemis.

Kostja on vastuses apellatsioonkaebusele vaielnud hageja poolt esitatud tõendite vastuvõtmisele

vastu ning leiab, et maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust.

Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus tuleb TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel rahuldada ning OOO

Lukoil-Severo-Zapadneftprodukt 12.03.2015 kiri ja OOO Lukoil-Inter-Card 12.03.2015 kiri

tulevad võtta asja materjalide juurde, sest antud tõendid on jäänud maakohtus esitamata kohtu

poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

8. Asja materjalide kohaselt esitas hageja hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ning hagi

aluseks on asjaolu, et märtsis 2012 on kostja ostnud maksekaardiga kütust kokku summas

2975,17 eurot, millest on tasumata 2721,94 eurot.

Kostja vastuväite järgi kuulub tankla, millest kostja väidetavalt kütust võttis, kolmandale isikule

(mitte hagejale) ning seetõttu oleks õigus hagi esitada kolmandal isikul. Samuti tugineb kostja

asjaolule, et kostja võis tankida ainult tehtud ettemaksu ulatuses (lepingu p 5.1) ning hagis

kirjeldatud tankimise ajal ei olnud kostja ettemaksukontol raha.

Poolte vahel on 13.12.2010 sõlmitud kliendikaardi leping nr 3722 (tl 11), mille alusel hageja

väljastas kostjale Licard maksekaardid, mis lepingu kohaselt olid deebetkaardid (lepingu p 1.1.)

ning põhinesid ettemaksul (lepingu p 1.3.). Nimetatud leping on makseteenuse leping. Hageja nõue

põhineb arvele KA-271992 (tl 12) ning arve aluseks olevad maksed on autoriseeritud (VÕS § 7241

lg 2).

Iseenesest maakohtus pooled ei vaielnud maksete autoriseerimise üle, nimetatud asjaolu märkis

maakohus alles oma otsuses seoses sellega, et maakohtu arvates hageja ei täitnud

tõendamiskoormist, kuna ei esitanud kütuse ostutehingute autoriseeringuid. Nähtuvalt toimiku

materjalidest on kostja peadirektor 14.03.2012 pöördunud VF Siseministeeriumi Leningradi

oblasti

Kingissepa

rajooni

politseiosakonna

poole

avaldusega

seoses

kütusekaardi

nr 7084156000003123 ebaseadusliku kasutamisega tundmatute isikute poolt 07.03.2012 ja

10.03.2012 (tl 29). Seega oli kostja teadlik arvete aluseks olnud maksetest ning samuti sellest, et

tegemist oli autoriseeritud maksetega VÕS § 7241 lg 2 mõttes. Samuti tõendab asjaolu, et tegemist

oli autoriseeritud maksetega, hageja poolt ringkonnakohtule esitatud OOOLukoil-Severo-

Zapadneftprodukt ja OOO Lukoil-Inter-Card kirjad.

9. Asjakohatu on kostja väide, et kuna tankla, millest kostja väidetavalt kütust võttis, kuulub

kolmandale isikule (mitte hagejale), siis oleks õigus hagi esitada kolmandal isikul. Poolte vahel on

vaidlus tulenevalt kliendikaardi lepingust nr 3722, mis on oma olemuselt makseteenuse leping

ning vaidluse lahendamiseks tuleb eelkõige teha kindlaks, kas lepingust tulenevalt on kostjal

kohustus tasuda maksete eest, mis on tehtud seoses kütuse ostuga kütusekaardi

nr 7084156000003123 alusel märtsis 2012.

10. Kostja on tuginenud vastuväites lepingu p-le 5.1., mille kohaselt ostjal on lubatud deebetkaarti

kasutada ainult vastavasisulise lepingu sõlmimisel ja eelnevalt teostatud ettemaksu ulatuses; ostja

ettemaksu summa on vähemalt pool ostja planeeritavast deebetkaardi kuukäibest; ettemaksu

realiseerimisel peatub ostja deebetkaardi kasutamise õigus; deebetkaart avatakse 72 tunni jooksul

peale ostja kaardisaldo muutumist positiivseks. Lepingu p-st 6.3. järgi saab kaarti kasutada

eelnevalt teostatud ettemaksu summa ulatuses, mis kantakse ostja poolt müüja arveldusarvele.

Asja materjalidest nähtuvalt tekkis kostjal maksete võlgnevus 2721,94 eurot seetõttu, et kütuse

tankimise hetkel ei olnud kostjal nõutavas summas ettemaksu. Seega rikkus kostja lepingu p-i 5.1

ja 6.3, kuna kasutas kaarti üle eelnevalt teostatud ettemaksu summa.

Hageja seisukoha kohaselt oli pooltevaheline reaalne praktika erinev lepingu p-s 5.1. märgitust,

sest kostja poolt kütusekaartide kasutamisel oli ka eelnevalt olnud kliendikonto miinuses, kuid

kostja on seda aktsepteerinud ning arved tasunud. Oma väite tõendamiseks on hageja esitanud

arved 2011. aastast (tl 75-77), milledest nähtuvalt on kostja kliendikontol olnud korduvalt

miinuses.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja seisukohta ja esitatud tõendeid, pidi kostja teadma, et

kaardi vahendusel on võimalik kütust osta ka siis, kui ettemaksuna tasutud summa on otsas, s.o on

võimalik, et kliendikonto on miinuses.

Lisaks sellele oli lepingu p-i 6.7. järgi võimalik, et kaardiga sooritatud tehingute eest tasus ostja

esitatud arve alusel vastavalt kokkulepitud tähtajale ning mh makse laekumisel kaeti kõigepealt

viivisnõue ning seejärel tasumata arve/arvete võlgnevus. Lepingu p-s 6.8. oli sätestatud arve

vaidlustamise ja pretensioonide esitamise kord.

Kõige eeltoodu alusel saab asuda seisukohale, et kuigi oli tegemist deebetkaardiga, oli siiski

võimalik kaardi vahendusel kütust osta rohkem kui oli ettemaksuna tasutud summa, s.o krediidina.

11. Alusetu on kostja seisukoht, et lepingu p-d 4.6. ja 7.3. on tühised, kuna on tüüptingimustena

kostjat ebamõistlikult kahjustavad.

Lepingu p 4.6. kohaselt kohustub ostja hoidma PIN-koodi saladuses, kaardist lahus ja vältima selle

kolmandate isikute kätte sattumise. Lepingu p 7.3. järgi vastutab ostja kaardiga sooritatud ostude

eest hoolimata sellest, kes on kaarti kasutanud; kõik kahjud, mis tulenevad kaardi kuritahtlikust

kasutamisest, võltsimisest või rikkumisest, kannab ostja.

Kostja arvates on lepingu viidatud punktid tühised VÕS § 42 lg 1 alusel ning seda seetõttu, et

kostja kaubaveona tegeleva ettevõttena pidi andma kütusekaardid üle oma töötajatele (samuti PIN-

koodid) ning hageja teadis seda asjaolu.

Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja poolt esitatud asjaolu alusel lepingu p-d 4.6. ja 7.3. tühised,

sest nimetatud lepingu punktid ei kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult, lepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste tasakaal ei ole teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

12. Kostja väite järgi juhul, kui lepingu p-d 4.6. ja 7.3. ei ole tühised, tuleb need jätta kohaldamata,

sest hageja ei ole käitunud heas usus. Siinkohal tugineb kostja lepingu p-i 4.6. osas asjaolule, et

kostja kaubaveona tegeleva ettevõttena pidi andma kütusekaardid üle oma töötajatele (samuti PIN-

koodid) ning hageja teadis seda asjaolu, ja lepingu p-i 7.3. osas sellele, et kostja arvates sai tema

vastutus piirduda ainult rahaga, mis oli kontol ning ta ei teadnud, et deebetkaart sai muutuda

krediitkaardiks.

Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt esile toodud asjaolud ei anna alust jätta lepingu p-d 4.6. ja

7.3. kohaldamata, sest nimetatud punktid ei näita hageja käitumist hea usu vastaselt. Käesoleva

otsuse p-s 10 on ringkonnakohus esitanud põhjendused selle kohta, kas kostjal oli võimalik

deebetkaardi vahendusel kütust osta rohkem kui oli ettemaksuna tasutud summa, s.o krediidina,

ning ei pea vajalikuks siinkohal vastavaid põhjendusi korrata.

13. Lepingu p-i 7.1. alusel kaardi kaotamisel, varastamisel või kasutuskõlbmatuks muutumisel on

ostja kohustatud koheselt teatama kaardi sulgemisest suuliselt; juhul, kui ostja teatab kaardi

kaotamisest, vargusest või hävimisest müüjat suuliselt, on ta kohustatud oma teadet kinnitama ka

kirjalikult 24 tunni jooksul suulisest teatamisest arvates. Lepingu p-i 7.3. järgi vastutab ostja

kaardiga sooritatud ostude eest hoolimata sellest, kes on kaarti kasutanud; kõik kahjud, mis

tulenevad kaardi kuritahtlikust kasutamisest, võltsimisest või rikkumisest, kannab ostja.

Antud juhul ei ole kostja täitnud lepingu p 4.3. (ostja on kohustatud hoidma kaarti kolmandate

isikute kätte sattumise eest), p 4.6. (ostja on kohustatud hoidma PIN-koodi saladuses, kaardist

lahus ja vältima selle kolmandate isikute kätte sattumise) ja p 7.1., lepingu rikkumise tulemusena

tekkis hagejal kahju 2721,94 eurot ning kostja vastutab tekkinud kahju eest lepingu p-i 7.3. alusel.

Kostja väited, et tema ega ta töötajad kütust välja ei võtnud, on paljasõnalised.

Kostjapoolse lepingu rikkumise tõttu on hagejal tekkinud kahju 2721,94 eurot ning sellise kahju

tekkimine pidi olema kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav. Kütuse ostmine kostja

kliendikontolt toimus teadmata isiku(te) poolt kostjale väljastatud kaarti ja PIN-koodi kasutades.

Juhul, kui kostja oleks täitnud lepingu p 4.3. ja p 4.6. ning olnud tavapäraselt hoolas, ei oleks kaart

ning PIN-kood sattunud kolmandate isikute kätte. Samuti oleks saanud kostja arvatavasti

vähendada tekkinud kahju, kui ta oleks täitnud p-st 7.1. tulenevat teatamiskohustust.

Kostja ei ole menetluse kestel esitanud selliseid asjaolusid, mis oleksid aluseks vastutuse

vähendamisele.

Lähtudes eeltoodust tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlg 2721,94 eurot .

14. Hageja on esitanud hagis lepingu p-i 6.7. alusel viivise nõude. Lepingu p 6.7. kohaselt kaardiga

sooritatud tehingute eest tasub ostja esitatava arve alusel vastavalt kokkulepitud maksetähtajale;

mistahes maksetähtaja möödumisel on müüjal õigus rakendada viivist 0,3% iga ostja poolt

tasumisega viivitatud päeva eest.

Hageja on hagis esitanud viivise arvestuse ning selle kohaselt oli seisuga 28.03.2013 viivise

suuruseks 2817,27 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlaga samas suuruses, s.o summas

2721,94 eurot, ja seetõttu puudub vajadus esitada täiendav viivise arvestus.

15. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis jäävad menetluskulud maakohtus ja

ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177

lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse

peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus

menetluskulude rahalist suurust ei määra.

Antud juhul ei ole maakohus menetluskulusid kindlaks määranud ning tulenevalt TsMS § 174

lg-st 4 ei määra ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson