3-15-817/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel, Agu Timmi

Määruse tegemise aeg ja koht

24. september 2015, Tartu

Haldusasja number

3-15-817

Haldusasi

Stanley Charlie Viidase kaebus Tallinna Vangla

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas

1000 eurot väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19. mai 2015. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Stanley Charlie Viidase määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Stanley Charlie Viidas

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Stanley Charlie Viidase määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. mai

2015. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD

1. Kinnipeetav Stanley Charlie Viidas esitas 3. mail 2013 Tallinna Vanglale kahjunõude,

milles soovis saada 1000 euro suurust hüvitist 1. mail 2013 vangla sööklas valvuri käitumise

tõttu temale vaimsete ja psüühiliste üleelamiste ning füüsilise valu tekitamise eest. Tallinna

Vangla 8. augusti 2013. a vastusega nr 5-18/15606 jäeti kahjunõue rahuldamata.

2. 29. märtsil 2015. a esitas S. C. Viidas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt

tekitatud kahju eest hüvitise summas 1000 eurot väljamõistmiseks seoses 1. mail 2013

toimunud sündmusega kui teda koheldi alandavalt, solvavalt ja füüsilist valu tekitavalt.

Samas esitas S. C. Viidas menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks

kaebuse esitamisel.

3. 9. aprillil 2013 esitas kaebaja kohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse.

Taotluse kohaselt esitas kaebaja sama kaebuse Tallinna Halduskohtule 9. augustil 2013, kuid

kaebus tagastati riigilõivu tasumata jäämise tõttu. Kaebaja isikukontol mingisugune rahaline

liikumine oli, kuid reaalselt kaebajal raha ei olnud. Menetlusabi saamiseks peab isikukontol

puuduma rahaliste vahendite liikumine poole aasta jooksul. Kaebaja rõhutab, et ta on

õigusküsimustes kogenematu, milles võib veenduda tema kaebuse koostamise kvaliteeti

hinnates.

4. Tartu Halduskohus luges 19. mai 2015. a määrusega S. C. Viidase kaebuse esitatuks

seaduses ettenähtud kaebetähtaja rikkumisega, luges kaebaja põhjendused mittemõjuvateks,

jättis taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetas kaebuse kohtuliku

menetlemise halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 2 alusel.

Halduskohtu määruse kohaselt ei võta asjaolu, et Tallinna Halduskohus tagastas S. C. Viidase

kaebuse puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu, õigust uuesti kohtusse pöörduda, kuid selleks

tuleb järgida kehtestatud nõudeid. Vangistusseaduse § 11 lg 8 näeb kinnipeetavale ette

kohtueelse menetluse kohustuse ning kaebaja pole peale selle läbimist kinni pidanud

HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud kohtusse pöördumiseks kehtestatud 30 päevasest tähtajast.

Kaebaja põhjendus, et ta ei saanud kaebust varem esitada, kuna tema isikukontol toimunud

liikumised välistasid võimaluse saada menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks, on

otsitud. Kohtute infosüsteemi andmeil esitas kaebaja viidatud Tallinna Halduskohtu

haldusasjas nr 3-13-1684 menetlusabi taotluse, kuid see jäeti rahuldamata, sest riigilõivu

tasumist võimaldavate rahaliste vahendite piisavuse tõttu polnud alust pidada kaebajat

maksejõuetuks. Õigusnormide tundmine ja nende sisust arusaamine on isikuga seotud

subjektiivsed asjaolud, mis ei anna alust kaebetähtaja ennistamisteks. Kohtute infosüsteemi

andmed võimaldavad tuvastada, et kaebaja on esitanud kohtutesse erinevate nõuetega kaebusi

alates aastast 2007, millest järeldub, et ta on piisavalt kursis nii oma õiguste ja vabaduste

ulatuse kui vangistusalaste õigusaktide sisuga. Kaebaja on olnud oma õiguste kaitsmisel

hooletu ega oma seetõttu kaebuse esitamise tähtaja ennistamist võimaldavaid mõjuvaid

põhjusi.

Halduskohtumenetluses kehtiv uurimispõhimõte tähendab seda, et kohus saab välja selgitada

esitatud kaebuse lahendamiseks vajalikud asjaolud ja anda vaidlustatule hinnangu olenemata

sellest, kas ja kuidas on kaebaja ise osanud oma nõuet õiguslikult põhjendada.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. S. C. Viidas esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 19. mai 2015. a määrus

tühistada ja teha uus määrus, millega võtta kaebus menetlusse.

Määruskaebuse kohaselt pidi kaebaja ootama, kuni möödub piisav aeg viimasest raha

ülekandest tema kontole ja seega oli ta sunnitud kaebetähtajad mööda laskma. Kaebuse

esitamise tähtaja möödalaskmine ei olnud raskendatud või ebamugav, vaid võimatu. Kuna

kaebaja on õpilane, puudub tal vanglas töötamise võimalus ja mujalt kaebaja majanduslikku

tuge ei saa. Seega on riigilõivu tasumise võimatus kaebaja tahtest sõltumatu.

Liigne jõu kasutamine, mis tõi kaasa kaebaja väärkohtlemise, on oluliselt sisukam kui

kaebetähtaja ülelaskmine. Kaebaja kaebab riigi omavoli peale, mis pandi tema kallal toime

riigiasutuses ja riigi teenistuja poolt. Selliste rikkumiste puhul saab eeldada kõrgendatud

avalikku huvi ja riigil on kohustus kaebaja kaebust uurida.

6. Tallinna Vangla leiab vastuses S. C. Viidase määruskaebusele, et määruskaebus on

põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuses toodud põhjendused ei anna alust

vaidlustatava halduskohtu määruse tühistamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et S. C. Viidase määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 19. mai 2015. a määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud seisukoht ei

ole aluseks halduskohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub

määruses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS §-d 201 lg 4 ja 203

lg 2).

Seoses määruskaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

8. Kaebaja sai Tallinna Vangla vastuse tema kahju hüvitamise taotlusele kätte 8. augustil 2013

ning seega tuli kaebus esitada hiljemalt 9. septembril 2013. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et

esimest korda esitas kaebaja kaebuse sama nõudega ja samal alusel Tallinna Halduskohtule

tähtaegselt (haldusasi nr 3-13-1684). 9. septembril 2013 kui lõppes kaebuse esitamiseks

ettenähtud aeg, ei olnud kaebuse menetlus Tallinna Halduskohtus veel lõppenud.

Sama nõudega kaebus esitati teistkordselt Tartu Halduskohtule aga 29. märtsil 2015. Kaebaja

ei ole vaidlustanud asjaolu, et kaebus halduskohtule on teistkordselt esitatud kaebuse

esitamise tähtaega rikkudes. Kaebaja sõnul oli ta sunnitud tähtaja mööda laskma, kuna

vastasel juhul ei oleks kohus tema kontol toimunud rahaliste liikumiste tõttu andnud

menetlusabi ja vabastanud riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel.

10. Tulenevalt HKMS § 71 lg-st 1 peab menetlusosalisel kaebetähtaja ennistamiseks olema

mõjuva põhjusena käsitatav püsiv takistus kaebuse esitamiseks (vt RKHKo 13. oktoobri 2009

nr 3-3-1-65-09). Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid

erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru

saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida (vt RKHKm 16. jaanuar 2009 nr 3-3-1-

75-08, p 16). Objektiivseks takistuseks võivad olla näiteks haigus või liiklustakistus (vt ka

HKMS § 150 lg 1). Subjektiivsete takistustena on arvesse võetud kogenematu inimese

eksimust protsessitoimingutes (vt RKHKm 1. jaanuar 2002 nr 3-3-1-57-02).

11. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad mõjuvad põhjused kaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks. Kohtute infosüsteemi andmetel ei vaidlustanud kaebaja Tallinna Halduskohtu

määrusi, millega jäeti haldusasjas nr 3-13-1684 tema riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamise taotlus rahuldamata, millega jäeti taotlus menetlusabi korras kaebuse esitamiselt

30-eurose riigilõivu tasumiseks kolme kuu jooksul rahuldamata ning millega tagastati tema

kaebus puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu. Samuti ei esitanud kaebaja koheselt pärast

17. oktoobri 2013. a kaebuse tagamise määruse kättesaamist uut sama nõudega kaebust

halduskohtule, mis oleks näidanud kaebaja soovi uuesti sama nõudega kohtu poole pöörduda.

Puudub mõistlik põhjus, miks pidi kaebaja uuesti sama nõudega kaebuse esitamiseks ootama

kuni 29. märtsini 2015. Asjaolu, et kaebaja lasi kaebuse esitamise tähtaja mööda menetlusabi

saamise eesmärgil, ei ole kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel arvestatav. Kohtupraktikas

(RKHKo 29. november 2011 nr 3-3-1-22-11, p 24) on tõdetud, et isik saab kohtusse pöörduda

ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub

riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui

nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata riigilõivu tasumise kohustusest, on asja

menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud. Sõltumata kaebuse esemest

ja alusest, ei ole kohtul kohustust menetleda nõuetele mittevastavaid kaebusi.

Kuigi kaebaja väidab, et tema puhul on tegemist õiguslikult kogenematu isikuga, siis on

halduskohus õigesti märkinud, et tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades

kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada. Samuti viitavad kohtute infosüsteemi andmed

S. C. Viidase varasemale kokkupuutele kohtutega ja tema poolt nii halduskohtule kui ka

ringkonnakohtule mitmete kaebuste esitamisele.

Eeltoodule tuginedes on halduskohus õigesti jätnud kaebuse esitamise tähtaja ennistamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

Tiina Pappel

Agu Timmi