3-14-50860/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

23.09.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50860

Haldusasi

D.L.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 250 eurot seoses Tallinna Vangla

poolt kaebaja 15.02.2012 kirja Rahandusministeeriumile

edastamata jätmise ja sõnumisaladuse rikkumisega.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: D.L.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada D.L.i kaebus osaliselt.

2. Tuvastada, et Tallinna Vangla toiming, mis seisnes Tallinna Vangla poolt D.L.i

15.02.2012 kirja Rahandusministeeriumile kirja avamises, selle sisuga tutvumises ja

adressaadile edastamata jätmises, millega rikuti muuhulgas sõnumisaladust, oli

vastuolus VangS § 28 lg 3 ja kirja saatmise ajal kehtinud vangistusseaduse § 97 lg 2,

PS § 43 ja EIÕK art 8 ning seeläbi õigusvastane.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Jätta poolt menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 20.05.2014 (koos 16.06.2014 kaebuse täpsustusega) saabus Tallinna Halduskohtule D.L.i

kaebus Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 250 eurot.

2. Tallinna Halduskohus vabastas 07.07.2014 määrusega D.L.i kaebuse esitamisel riigilõivu

tasumise kohustusest ja võttis kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas

eurot

seoses

Tallinna

Vangla

poolt

kaebaja

15.02.2012

kirja

Rahandusministeeriumile edastamata jätmise ja sõnumisaladuse rikkumisega menetlusse.

15.07.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebaja palub Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaraline kahju summas 250 eurot.

Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla õigusvastane tegevus, mille eest kaebaja hüvitist nõuab,

seisnes selles, et Tallinna Vangla jättis ära saatmata kaebaja 15.02.2012 kirja

Rahandusministeeriumile (vt vangitusseaduse (VangS) § 28 lg 3). Samuti rikkus Tallinna

Vangla VangS § 97 lg 2 sätestatud tingimusi (kaebaja oli vahistatu). Lisaks tutvus vangla

kaebaja kirja sisuga ilma kaebaja loata. Kaebaja taotleb hüvitist riigivastutuseseaduse (RVastS)

§ 9 lg 1 alusel Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art 8 ja VangS § 41 lg 2 rikkumise

eest.

3.1. Kaebaja on seisukohal, et tema väiteid tõendavad kaebuse lisatud kaebaja esialgne kaebus

08.03.2012 nr 5-18/10575 (tl 7-8) ja Tallinna Vangla 27.04.2012 vastus nr 5-18/10575-2 (tl

10).

Kirja avamine ja sisuga tutvumine on samuti tõendatud Tallinna Vangla templitega. Ümbrikul

on tempel „välja 15.02.2012“ (tl 5) ja kirjal on tempel „Tallinna Vangla saadud 15.02.2012 ja

reg nr 5-18/7161 (tl 4). Samuti lisab kaebaja koopia kirjade registreerimise lehest, kus on ära

märgitud kaebaja kiri ja allkiri. Allkirjaga registreerimislehel tõendab kaebaja seda, et

vanglateenistus kontrollis kirja sisu keelatud esemete olemasolu kohta ja et kiri oli suletud, kui

kaebaja selle vanglateenistusele edastas (vt ka Justiitsministri poolt 30.11.2000 määrusega nr

72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 48 lg 1).

Eeltoodust tulenevalt jääb kaebuse esitajale arusaamatuks, miks Tallinna Vangla ei tunnista

oma süüd. Kaebaja leiab, et eelpool nimetatud õigusvastase süülise käitumise tõttu tuleb vanglal

hüvitada kaebuse esitajale tekitatud mittevaraline kahju summas 250 eurot.

Kaebaja toob kahju hüvitise suuruse arvutamise juures välja kaks alust, millest ta kahju suuruse

arvutamisel lähtus.

Esiteks viitab kaebaja seosele täitemenetlusega (millest kogu vaidlus alguse sai ja mille tõttu

soovis kaebaja vaidlusaluse kirja Rahandusministeeriumile edastada). Teiseks toob kaebaja

välja seose vaidluse pikkusega, milleks märgib 2,5 aastat, leides, et 100 eurot iga aasta kohta,

mil vaidlus vanglaga kestab, oleks kohane hüvitis.

3.2. Kaebaja viitab veel üldisele rahulolematusele kirjavahetuse korraldusega Tallinna Vanglas

ning toob kaebuses selle kohta mitmeid näiteid. Kaebuse esitaja märgib ka, et sündmused, mis

toimuvad Tallinna Vanglas seoses täitemenetlustega, on samuti väga kummalised ning kaebajal

on kahtlus, et täitemenetlusega seotud kirjad ei jõuagi vanglast välja.

Kuna kaebaja arvates on Tallinna Vanglas kirjavahetus halvasti korraldatud, siis leiab kaebaja,

et tema kaebus tuleks rahuldada ka lähtudes preventiivsest huvist, et vangla käituks edaspidi

korrektselt.

Lisaks täpsustab kaebaja, et kuigi ta tõepoolest kirjutas ümbrikule Rahandusministeeriumi

asemel Finantsministeerium, siis aadress oli tal õigesti kirjutatud.

Seega jääb kaebajale arusaamatuks, kuidas jõudis vangla järeldusele, et kiri võib olla

adresseeritud Tallinna Vangla finants- ja majandusosakonnale.

3.3. Kaebaja viitab Riigikohtu 22.03.2006 otsusele nr 3-3-1-2-06 p 10, milles märgitakse

järgmist: „Riigikohtu halduskolleegium peab esmatähtsaks rõhutada, et inimväärikus on kõigi

isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise

nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest

ja sellega seoses on tema suhtes seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid,

ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest.“

Kaebaja on seisukohal, et asjas ei ole kahtlust selles, et vangla on käitunud õigusvastaselt.

Samuti on tõendatud vangla süüline käitumine, millest tulenevalt palub kaebaja kaebuse

rahuldada ja kaebaja üleelamised rahas hüvitada. Kaebaja peab vajalikuks viidata siinkohal ka

EIK lahendile nr 37043/97 Vitali Slavgorotski vs Eesti ja Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-38-13.

3.4. Lisaks toob kaebaja välja, et tema kiri jäeti saatmata põhjendusel, et kaebajal ei ole õigust

Rahandusministeeriumile kirjutada. Kaebaja leiab, et sellega rikkus vangla PS § 45 sätestatud

nõuet, et tsensuuri ei ole.

3.5. Kaebaja on seisukohal, et käesolevaks ajaks ei piisa enam vangla toimingu õigusvastasuse

tuvastamisest ja vabandamisest, kuna see ei distsiplineeri vanglat. Vabandamine oleks võinud

tulla kõne alla kohe peal rikkumist. Kaebaja palub välja mõista mittevaraline kahju rahas.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

4.1. Kahju hüvitamise taotluse lahendamiseks tuleb hinnata, kas kaebajale on tekkinud kahju,

kas haldusakt või toiming, millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning

kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel.

Õigusvastase haldustegevusega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad

olema täidetud kõik RVastS § 7 lg 1 sätestatud tingimused, kui kas või üks tingimustest on

täitmata, kahjunõue rahuldamisele ei kuulu.

4.2. Pärnu tööpiirkonna kohtutäitur Kersti Kaljula täiteasja nr 172/2002/1000 nõude

arestimisakti (tl 80) kohaselt kuulus kinnipeetava sissetulekust D.L.ilt sissenõudmisele 27,62

eurot, täiteasja nr 172/2002/1013 nõude arestimisakti (tl 81) kohaselt aga 16,11 eurot.

Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses toob D.L. välja, et sai kõnealused arestimisaktid

kätte 02.11.2011. Arestimisaktidest nähtub, et kohtutäitur selgitas D.L.ile arestimisaktide

vaidlustamise korda, s.t et otsusega mitte nõustumisel tuleb tal 10 päeva jooksul, s.o hiljemalt

12.11.2011 esitada kohtutäiturile kaebus tema otsusele või tegevusele.

Tallinna Vangla ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebajale tekkis varaline kahju seoses

täitemenetlustega seetõttu, et vangla ei saatnud tema kirja Rahandusministeeriumile ära.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui

asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju

on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

D.L. esitas 15.02.2012, s.o enam kui kolm kuud peale vaidlustamistähtaja möödumist, kaebuse,

mille adressaadiks märkis Finantsministeeriumi, mitte aga kohtutäituri nagu talle oli nõude

arestimisaktides kinnipeetava sissetulekust selgitatud. Lisaks oli kohtutäitur teinud nimetatud

aktidel viite täitemenetluse seadustikule, mis võlgniku, sissenõudja ja kohtutäituri õigusi ja

kohustusi ning täitedokumendi täitmise menetlust reguleerib. Seega oli D.L.ile teada, kuidas ja

millise tähtaja jooksul saab täitemenetluste nr 172/2002/1000 ja nr 172/2002/1013 akte

vaidlustada, kuid vaatamata sellele tegi ta seda tähtaega rikkudes ja sedagi vale adressaadi poole

pöördudes.

Lisaks oli kaebaja teadlik, et tema 15.02.2012 kirja vanglast välja ei saadetud, kuid kaebaja ei

ole välja toonud seda, et ta peale nimetatud kuupäeva oleks sama või uue samasisulise kirja

Rahandusministeeriumile saatnud.

Seega ei ole kaebuse esitajale kahju tekkinud mitte Tallinna Vangla tegevuse, vaid kaebaja enda

hooletuse tulemusel, s.t kaebajale väidetava varalise kahju tekkimine on põhjuslikus seoses

tema enda tegevusega. Lisaks ei ole vangla süül tekkinud D.L.ile haldusasjas nr 3-13-1165

tasutud riigilõivu 15 euro suurust kahju, sest kohtusse pöördumine on igaühe õigus ja vabadus

ning kaebus tagastati kaebajale läbivaatamatult. Eeltoodust tulenevalt ei ole D.L.i varalise kahju

hüvitamise nõue põhjendatud.

4.2. Tallinna Vangla peab kahetsusega möönma, et 15.02.2012 kaebaja poolt väljasaadetav kiri

vanglas tõesti avati, kuid seda eksimuse tõttu, mis oli tingitud kaebaja enda tegevusest. Nimelt

märkis kaebaja oma 15.02.2012 kirjale adressaadiks Finantsministeeriumi. Kuna sellenimelist

ametiasutust Eesti Vabariigis ei eksisteeri, järeldas vangla, et kinnipeetava sooviks on pöörduda

Tallinna Vangla finants- ja majandusosakonna poole. Nimetatut tõendab kaebaja kirjale

Tallinna Vangla kantselei poolt 15.02.2012 märgitud tempel „15.02.2012 SISSE“.

Sellekohased templid tehakse kantselei poolt kõigile sissetulevatele kirjadele, misjärel need

suunatakse edasi õigele adressaadile vastamiseks. Kuna finants- ja majandusosakond aga

kinnipeetavatele võlgnevuste kohta ülevaadete tegemisega ei tegele, selgitas kaebaja inspektor-

kontaktisik talle suuliselt, et vastavasisulise informatsiooni saamiseks tuleb kaebajal vangla

arvestusosakonna poole pöörduda.

Nimetatut kinnitab ka 27.04.2012 vastus selgitustaotlusele nr 5-18/10575-2 (tl 10). Lisaks on

kaebaja oma taotlusest loobunud, mida kinnitab märge taotluse nr 5-18/7161 tagasi võtmise

kohta kaebaja poolt on tehtud ka kinnipeeturegistrisse (tl 82).

4.3. D.L. leiab, et kuna vangla tutvus tema kirja sisuga, on rikutud sõnumi saladust ja talle on

tekitatud mittevaralist kahju.

PS § 43 kohaselt on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul

üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Isikuliselt on PS § 43 igaüheõigus, mis

laieneb ka kinnipeetavatele.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et kirja avamise ajal oli D.L. vanglas viibiv

kinnipeetav, kelle kirjavahetuse jälgimine on reguleeritud vangistusseaduses. Samas peab aga

vastustaja vajalikuks rõhutada, et kaebaja kirja avamisel ei olnud eesmärgiks mitte kaebaja

kirjavahetuse jälgimine, vaid vangla sai kinnipeetava poolt märgitud adressaadist

(Finantsministeerium) aru selliselt, et kiri on saadetud vangla finantsosakonnale. Kuna kaebaja

oli aga kirjale märkinud saaja aadressiks Suur-Ameerika 1, Tallinn, mis on

Rahandusministeeriumi asukohaks, oleks pidanud vanglateenistusel tekkima kahtlus märgitud

adressaadi nime õigsuse osas.

Vastustaja tunnistab, et on kaebaja 15.02.2012 kirja õigusvastaselt avanud, selle sisuga

tutvunud ning seega kaebaja sõnumi saladust rikkunud. Kuna aga vanglapoolse eksimuse tingis

osaliselt kaebaja enda tegevus, märkides adressaadiks asutuse, mille nimelist Eestis ei ole, ei

ole vastustaja hinnangul kaebajale tekkinud sellist kahju, mida tuleks talle rahas hüvitada.

Lisaks on Riigikohtu halduskolleegium 20.10.2011 lahendis nr 3-3-1-43-11 punktis 18

märkinud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju

hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning

muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette

mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on kolleegiumi senises praktikas (11.12.2009 otsus asjas

nr 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006 otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise

ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas

kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu

õigusvastasuse tuvastamine. Ka alates 1. jaanuarist 2012 jõustunud HKMS § 41 lg 5 näeb sellise

võimaluse ette.

Eeltoodust tulenevalt leiab Tallinna Vangla, et antud juhul tuleb pidada õiglaseks ja kohaseks

tagajärgede kõrvaldamise ja õiguste taastamise viisiks kaebaja ees vabandamist, kuna rahalise

hüvitise väljamõistmine ei asetaks kaebajat antud juhul sellisesse olukorda, milles ta oleks

olnud siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-64-02 märkinud,

et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine

ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju

hüvitamist majanduslikult paremas olukorras, kui ilma kahju tekitamiseta. Kuna käesoleval

juhul asetaks rahalise hüvitise väljamõistmine kaebaja majanduslikult paremasse olukorda, siis

leiab Tallinna Vangla, et kaebaja poolt taotletud hüvitis ei ole proportsionaalne tema õiguste

riivega.

4.4. Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et tema mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleks

rahuldada preventiivsel eesmärgil.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 21.12.2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05 märkinud, et kahju

hüvitamise eesmärk ei ole kohustust rikkunud poole karistamine ning halduskolleegiumi

hinnangul kehtib sama põhimõte ka avalikus õiguses (RKHKo 4.04.2006 haldusasjas nr 3-3-1-

13-06, punkt 23).

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega selles, et vaidlus vanglaga on kaebuses toodud teema

väldanud 2,5 aastat. Nimelt nähtub kaebaja poolt kohtule esitatud materjalidest, et seoses

15.02.2012 kirja avamisega on ta vangla poole pöördunud üksnes 08.03.2012 selgitustaotlusega

nr 5-18/10575. Peale nimetatud kuupäevi esitas kaebaja alles 18.02.2014, s.o ca kaks aastat

hiljem vanglale samasisulise kahjunõude.

4.5. Oma 16.06.2014 kohtule edastatud puuduste kõrvaldamises toob kaebaja välja, et vaidlus

ei puuduta ainult antud kaebust, vaid kirjavahetuse korraldamist üldiselt. Kaebaja toob välja, et

talle on tagasi toodud tema kirjad Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, mis on kaebajale

emotsionaalselt kurnav. Lisaks toob kaebaja sisse eelvangistuses viibimise ajal Kodukorra

küsimise, mille ta pidas vajalikuks õiguskantslerile edastada; kirjakandja I. Roosmanni

tegevuse talle ümbriku andmisel; enda elukaaslase kujutise sündsusepiirid fotol jne.

Kohtul on võimalik kaebuse esitaja kaebust vaadata läbi samas ulatuses nagu see on eelnevalt

esitatud vanglale. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus 11.11.2008 määruse

haldusasjas nr 3-3-1-68-08, rõhutades, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise

nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohtueelse menetluse.

Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja eelnimetatud osas kaebus läbi vaatamata jätta.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Kohus märgib, et käesolevas asjas seisneb vaidlus küsimuses, kas kaebaja nõue hüvitada talle

väidetavalt

Tallinna

Vangla

poolt

õigusvastaselt

kaebaja

15.02.2012

kirja

Rahandusministeeriumile edastamata jätmise ja sõnumisaladuse rikkumisega tekitatud

mittevaraline kahju, on põhjendatud või mitte.

5.1. Kaebaja väitel on talle kahju põhjustatud sellega, et Tallinna Vangla jättis ära saatmata

kaebaja 15.02.2012 kirja Rahandusministeeriumile (vt vangitusseaduse (VangS) § 28 lg 3).

Samuti rikkus Tallinna Vangla VangS § 97 lg 2 sätestatud tingimusi (kaebaja oli vahistatu).

Lisaks tutvus vangla kaebaja kirja sisuga ilma kaebaja loata. Kaebaja taotleb hüvitist

riigivastutuseseaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art

8 ja VangS § 41 lg 2 rikkumise eest.

6. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

VangS § 28 lg 3 teine lause sätestab, et keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise

piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti

kaitsjaga või advokaadist esindajaga.

VangS § 97 lg 1 sätestab, et vahistatule saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud

käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad,

avatakse vanglateenistuse ametniku poolt vahistatu juuresolekul ning võetakse sealt ära

esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud.

Kirja saatmise ajal kehtinud vangistusseaduse § 97 lg 2 sätestas, et vahistatu kirjavahetuse ja

telefoni teel edastatavate sõnumite sisu võib kontrollida üksnes kohtu loal jälitustegevuse

seaduses sätestatud alustel ja korras. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt oli keelatud kontrollida

vahistatu kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule ja

Justiitsministeeriumile.

Alates 01.01.2013 kehtib VangS § 97 lg 2 järgmises sõnastuses: vahistatu kirjavahetuse ja

telefoni teel edastatavate sõnumite sisu võib kontrollida üksnes kohtu loal kriminaalmenetluse

seadustikus sätestatud alustel ja korras ning lg 3 sätestab, et keelatud on kontrollida vahistatu

kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, advokaadist esindajale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule

ja Justiitsministeeriumile.

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 43 sätestab, et igaühel on õigus tema poolt või temale posti,

telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid

võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks

seadusega sätestatud juhtudel ja korras

EIÕK art 8 p 1 sätestab, et igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja

kodu ning sõnumite saladust. Art 8 p 2 kohaselt ei sekku ametivõimud selle õiguse kasutamisse

muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi

julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või

kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.

VangS § 41 lg 2 sätestab, et kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu

vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut,

võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on

vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise

eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste

ja vabaduste olemust.

7. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud.

7.1. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab

talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

7.2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja andis 15.02.2012 Tallinna Vanglale

üle kirja, mille oli adresseerinud „Finantsministeeriumile“, kirja ümbrikule oli märgitud aadress

Suur-Ameerika 1, Tallinn 15006. Eeltoodut kinnitavad nii poolte seisukohad, kui ka kohtule

esitatud dokumentaalsed tõendid - kiri, selle ümbrik ja kirjavahetuse kaart (tl 4-6).

7.3. Kohus loeb poolte seisukohtade ja kohtule esitatud tõenditega tõendatuks asjaolu, et

Tallinna Vangla ei edastanud kaebuse esitaja poolt 15.02.2012 Tallinna Vanglale üle antud kirja

selle ümbrikule märgitud aadressile, vaid avas kirja, märkis selle adressaadiks Tallinna Vangla

finantsosakond, tutvus kirja sisuga ning lõpuks tagastas kirja D.L.ile.

Eeltoodud asjaolusid tõendavad Tallinna Vangla templid. Ümbrikul on tempel „välja

15.02.2012“ (tl 5) ja kirjal on tempel „Tallinna Vangla saadud 15.02.2012 ja reg nr 5-18/7161

(tl 4).

Samuti kinnitab eeltoodut Tallinna Vangla 27.04.2012 vastus selgitustaotlusele nr 5-18/10575-

2 (tl 10), kus märgitakse mh järgmist „Teie selgitustaotluse menetlemisel selgus, et 15.02.2012

postitasite Tallinna Vangla templiga ümbrikus kirja Rahandusministeeriumile, kuid ekslikult

kirjutasite ümbrikule Finantsministeerium. Hiljem tuli Teie juurde sama kirjaga Teie inspektor-

kontaktisik Küllike Tammsalu ja selgitas Teile, et kui soovite teada oma võlgnevuste kohta, siis

tuleb Teil pöörduda Tallinna Vangla arvestusosakonna poole. Te olete varasemalt selle kohta

esitanud taotluse nr 5-18/7161 ja Teiega vestles sel teemal 21.02.2012 inspektor-kontaktisik

Küllike Tammsalu. Teile selgitati, miks antud kiri ei jõudnud adressaadini ja Te võtsite eelpool

mainitud taotluse tagasi“.

7.4. Kohus loeb vastustaja poolt kohtule esitatud andmetega tõendatuks asjaolu, et peale kirja

tagasisaamist ei palunud kaebuse esitaja kirja uuesti õigele adressaadile edastada ning kaebaja

loobus kirja saatmise taotlusest. Eeltoodut kinnitab märge taotluse nr 5-18/7161 tagasi võtmise

kohta kaebaja poolt, mis on kantud kinnipeeturegistrisse (tl 82). Samuti ei ole kaebaja sellele

vastustaja väitele vastu vaielnud.

7.5. Kaebuse esitaja esitas 17.02.2014 Tallinna Vanglale varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamise taotluse seoses Tallinna Vangla poolt õigusvastaselt kaebaja 15.02.2012 kirja

Rahandusministeeriumile edastamata jätmise ja sõnumisaladuse rikkumise tõttu (tl 75-79).

7.6. Tallinna Vangla jättis oma 05.05.2014 otsusega nr 5-18/14/5246-4 D.L.i varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 11-13).

7.5. Kohus loeb kaebuse esitaja seisukohtadega tõendatuks, et kaebuse esitaja oli vaidlusaluse

sündmuse toimumise ajal (15.02.2012) vahistatu. Vastustaja ei ole sellele vastu vaielnud.

Vastav asjaolu tuvastatav ka kohtute infosüsteemist (KIS), kust nähtub, et kriminaalasjas nr 1-

11-6531 jõustus süüdimõistev kohtuotsus 25.04.2012.

8. Järgnevalt võtab kohus seisukoha, kas vangla tegevus oli õigusvastane.

Lähtudes ülal viidatud regulatsioonist ja arvestades eelpool tuvastatud asjaolusid leiab kohus,

et

Tallinna

Vangla

toiming

–

Tallinna

Vangla

poolt

D.L.i

15.02.2012

kirja

Rahandusministeeriumile edastamata jätmine ja kirja avamine, millega rikuti sõnumisaladust –

on õigusvastane. Kirja avamise ja sellega tutvumisega rikkus Tallinna Vangla nii EIÕK art 8,

PS § 43 ja kirja saatmise ajal kehtinud vangistusseaduse § 97 lg 2.

Tallinna Vangla tunnistab ka ise, et on kaebaja 15.02.2012 kirja õigusvastaselt avanud ja selle

sisuga tutvunud ning seega kaebaja sõnumi saladust rikkunud (vt tl 73).

Kohus leiab, et lisaks kirja õigusvastasele avamisele ja selle sisuga tutvumisele jättis Tallinna

Vangla kirja ka õigusvastaselt välja saatmata rikkudes sellega VangS § 28 lg 3. Nimetatud

tegevusetust ei muuda õiguspäraseks asjaolu, et kaebuse esitaja hiljem oma kirja tagasi saades

kirja edastamise taotlusest loobus, kuivõrd toimigu õiguspärasust tuleb hinnata selle tegemise

aja seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2).

9. Järgnevalt võtab kohus seisukoha kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõude osas.

9.1. Kahju hüvitamise nõuet käsitledes peab kohus kõigepealt vajalikuks märkida, et erinevalt

kohustuslikus kohtueelses menetluses esitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise

nõudest, on kaebuse esitaja kohtule esitanud üksnes mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Seega tuleb jätta vastustaja seisukohad seoses varalise kahjuga tähelepanuta, kuivõrd kohtule

ei ole kaebaja varalise kahju hüvitamise nõuet esitanud (vt ka HKMS § 41 lg 1).

9.2. Lähtudes RVastS § 9 lg 1 regulatsioonist saab kaebuse esitaja nõuda mittevaralise kahju

hüvitamist üksnes sõnumisaladuse rikkumise, mitte aga kaebuse esitaja kirja saatmata jätmise

eest.

Kuigi kaebaja viitab veel ka inimväärikuse põhimõttele ei ole kaebaja asunud seisukohale, et

konkreetse kirja saatmata jätmisega oleks kaebuse esitaja inimväärikust alandatud. Ka ei ole

kaebaja välja toonud, milles see inimväärikuse alandamine oleks käesoleval juhul seisnenud.

Seejuures leiab kohus, et kirja saatmata jätmise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleks

isegi juhul, kui see oleks lubatav, jätta rahuldamata, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole selles osas

kasutanud esmaseid õiguskaitse vahendeid (RVastS § 7 lg 1). Nimelt oleks kaebuse esitajal

olnud võimalik vanglale ja vajadusel hiljem kohtule esitada toimingu sooritamise nõue (RVastS

§ 6 lg 1) ehk taotleda vanglalt kirja edastamist Rahandusministeeriumile. Käesoleval juhul ei

nähtu kohtule ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist vabandavaid asjaolusid.

Lisaks on kaebuse esitaja ise loobunud vastavast taotlusest kirja edastamiseks. Seega ei saa olla

kaebuse esitajale tekitatud kirja edastamata jätmisega ka mittevaralist kahju, mis kuuluks

hüvitamisele.

9.3. Kuivõrd eelpool leidis tuvastamist, et Tallinna Vangla rikkus kaebaja 15.02.2012 kirja

avamisega ning sellega tutvumisega sõnumisaladust, mis on RVastS § 9 lg 1 alusel üheks

mittevaralise kahju hüvitamise aluseks, siis tuleb kohtul otsustada alljärgnevalt mittevaralise

kahju hüvitamise üle.

RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise

raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust ning RVastS § 11 lg 2 paneb avaliku võimu

kandjale kohustuse rakendada kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid

abinõusid.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud

ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja

otsustada selle põhjal, kas ja kui suures ulatuses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele.

Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja

mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. Ka

Riigikohus on korduvalt leidnud, et põhiõiguste rikkumine ei pruugi endaga alati kaasa tuua

kahju hüvitamist rahas (11.12.2009 otsus asjas nr 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006 otsus asjas nr

3-3-1-44-06, p 14). Haldusasjas nr 3-3-1-43-11 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et rahas

hüvitamine oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka

kohtu hinnangust riive intensiivsusele ning mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks

võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti

või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.

Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb arvestada kahju nõude lahendamisel muuhulgas sellega,

et vangla poolne õigusvastane tegevus oli vähemalt osaliselt tingitud kaebaja enda tegevusest.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuivõrd kaebaja märkis ekslikult oma 15.02.2012 kirjale

adressaadiks Finantsministeeriumi ning kuna sellenimelist ametiasutust Eesti Vabariigis ei

eksisteeri siis võis vangla kirja pealiskaudsel sorteerimisel järeldada, et kinnipeetava sooviks

on pöörduda Tallinna Vangla finants- ja majandusosakonna poole.

Samas on õige ka nii vastustaja enda kui ka kaebaja poolt välja toodud asjaolu, et piisava

hoolsuskohustuse järgimisel oleks vangla pidanud siiski aru saama, et kiri oli adresseeritud

Rahandusministeeriumile, kuivõrd kirjale oli märgitud ka vastav aadress Suur-Ameerika 1,

Tallinn 15006, mis ei ole ühegi Tallinna Vangla asutuse aadressiks. Sellest tulenevalt on kohus

seisukohal, et vastustaja on pannud õigusvastase teo toime vähemalt hooletuse vormis (vt VÕS

§ 104 lg 2 ja 3).

Hinnates riive intensiivsust leiab kohus, et käesoleval juhul ei olnud tegemist nii intensiivse

õiguste rikkumisega, mis võiks tuua kaasa rahalise hüvitise. Nimelt tuleb arvestada ka kirja

sisuga – kaebuse esitaja palus kirjas infot seoses enda võlgnevustega, mille sissenõudmisel on

kasutatud kohtutäiturite abi. Samuti palus kaebaja infot võlgnevuste sissenõudmiste aegumise

kohta.

Kuivõrd kirja saatmise ajal kehtinud VangS § 441 lg 1 p 2 sätestas, et kinnipeetavate rahaliste

vahendite

arvestussüsteem

(edaspidi

andmekogu)

on

vangistuses,

karistusjärgsel

kinnipidamisel ja eelvangistuses viibivate isikute rahaliste vahendite arvestamiseks peetav riigi

infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on pidada arvestust kinnipeetavate,

karistusjärgselt kinnipeetavate ja vahistatute vastu esitatud nõuete täitmise üle, siis omas

vähemalt osaliselt kaebaja poolt küsitud infot just Tallinna Vangla. Eeltoodut selgitati sisuliselt

ka Tallinna Vangla 27.04.2012 vastuses kaebajale, kus märgiti, et võlgnevuste kohta saab

kaebaja infot Tallinna Vangla arvestusosakonnast. Kaebuse esitaja loobus peale selle teabe

saamist kirja Rahandusministeeriumile edastamise taotlusest, millest võib järeldada, et kaebaja

sai vangla selgituse põhjal info, kuhu tal tuleks oma probleemile vastuse saamiseks pöörduda.

Seega ei saa kohtu arvates kaebaja kirja avamist ja selle sisuga tutvumist vangla poolt pidada

niivõrd intensiivseks kaebaja õiguste riiveks, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist.

Kaebaja viitas oma kaebuses veel sellele, et hüvitise väljamõistmisel tuleks arvestada vaidluse

kestvusega, milleks kaebaja märkis 2,5 aastat. Kohus leiab, et kaebaja selline käsitlus ei ole

põhjendatud. Asjaolu, et kaebaja ise esitas kahju nõude seoses 15.02.2012 kirja ära saatmata

jätmise ja selle sisuga tutvumisega alles 18.02.2014 on olnud kaebaja enda valik. Kohtule ei

nähtu ühtegi takistust, miks ei võinud kaebaja esitada oma nõuet varem. Samuti on kaebaja

pidanud vanglaga antud teemal kirjavahetust, kuid kaebajale on vastatud kõige hiljem

27.04.2012. Seega on kaebaja väited vaidluse pikast kestvusest seoses kahju nõude suurusega

täiesti põhjendamatud ning asjakohatud.

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-64-02 märkinud, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on

kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni,

s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras,

kui ilma kahju tekitamiseta. Kohus leiab, et ka nimetatud põhimõttest tulenevalt ei ole

käesoleval juhul rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud.

Arvestades õiguserikkumise asjaolusid, süü vormi ja raskust ning kaaludes mittevaralise kahju

hüvitamise ja kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamise mõju kaebajale ja avaliku võimu

kandjale, peab kohus õiglaseks ja kohaseks tagajärgede kõrvaldamise ja õiguste taastamise

viisiks Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamist. Ühtlasi märgib kohus, et

kaebaja viitab õigesti, et tekkinud olukorras oleks kohane olnud, kui Tallinna Vangla oleks

ametlikult vabandanud kinnipeetava ees õigusvastase toimingu eest. Kohus märgib, et ka

käesoleval ajahetkel ei takista vastustajal mingi asjaolu kaebajale asjakohase vabanduse

esitamist.

9.4. Kaebaja viitas veel, et tema kahju hüvitamise nõue tuleks rahuldada ja kaebajale rahaline

hüvitis välja mõista lähtudes preventiivsest eesmärgist, et vangla edaspidi nii ei käituks. Kohus

kaebuse esitaja seisukohaga ei nõustu. Kohus leidis, et kaebajale ei ole tekitatud sellist kahju,

mis kuuluks hüvitamisele rahas ning jääb selle seisukoha juurde. Kohus on seisukohal, et ka

vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamine täidab preventiivset eesmärki ning on piisav

selleks, et vangla hoiduks edaspidiselt sellisest õigusvastasest tegevusest.

10. Kohus jätab tähelepanuta muud kaebaja väited seoses kirjavahetuse halva korraldusega

kuivõrd need väljuvad käesoleva vaidluse raamidest.

Kaebaja viited PS § 45 (tsensuuri ei ole) nõude rikkumisele on tõendamata ja asjakohatud.

Kohtule esitatud materjalidest nähtub üheselt, et kaebuse esitaja loobus peale kirja tagasi

saamist selle Rahandusministeeriumile edastamise taotlusest. Ühestki kohtule esitatud tõendist

ega seisukohast ei nähtu, et kaebaja kiri oleks jäetud edastamata põhjendusel, et kaebajal ei ole

õigust Rahandusministeeriumile kirjutada nagu väidab kaebaja.

11. HKMS § 108 lg 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldatud osaga. Antud juhul tuleb hüvitamiskaebus lugeda rahuldatuks osaliselt. Pooled ei

ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb menetluskulud jätta

poolte enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik