3-15-1821/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Madis Ernits, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 21.09.2015, Tartu Haldusasja number 3-15-1821 Haldusasi Andrei Plotnikovi kaebus Tartu Vangla poolt 25.04.2015 talle spordisaali kasutamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 07.09.2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Andrei Plotnikovi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja / määruskaebuse esitaja Andrei Plotnikov

RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.09.2015. a määrus resolutsiooni p 1 osas muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla jättis 19.06.2015. a otsusega nr 1-13/93-2 A. Plotnikovi taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata, kuna asjas ei ole vaidlust selle üle, et tavapärase graafiku alusel oleks A. Plotnikov pidanud 25.04.2015 saama spordisaali kasutada, kuid sel päeval oli tavapärane graafik tühistatud, sest spordisaalis toimusid kinnipeetavate vahel võrkpallivõistlused.

2. 20.07.2015 saabus Tartu Halduskohtusse A. Plotnikovi kaebus, milles ta nõuab hüvitist 3000 eurot, kuna Tartu Vangla ei võimaldanud 25.04.2015 tal spordisaali kasutada. Kaebaja selgitas, et vangla rikkus vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-s 1 sätestatud õigust kehakultuuriga tegelemiseks, sest kuigi spordisaali graafiku kohaselt pidanuks ta saama seda kasutada, ei võimaldatud talle seda.

3. Tartu Halduskohus tagastas 17.08.2015. a määrusega A. Plotnikovi kaebuse. Kohus märkis, et VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavatele võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid samas ei täpsusta seadus, millistes tingimustes ning millises mahus tuleb tagada võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kohus märkis muuhulgas seda, et nimetatud õigus laieneb VangS § 90 lg-st 1 tulenevalt ka vahistatutele, kuigi neil ei ole VangS § 90 lg-st 3 tulenevalt võimalik üldse spordisaali kasutada, seega on vanglal võimalik põhimõtteliselt tagada VangS § 55 lg-s 1 sätestatud õigus ka ilma spordisaali kasutamise võimaluseta. Kohus nõustus Tartu Vangla seisukohaga, et kinnipeetavad saavad kehakultuuriga tegeleda ka muuhulgas kambris harjutusi tehes või igapäevase jalutuskäigu ajal, kuigi mõistagi hõlbustab spordisaali kasutamise võimalus kehakultuuriga tegelemist oluliselt. Käesoleval juhul on tegemist kõigest ühekordse spordisaali kasutamise võimaluse ärajäämisega ning asjast ei nähtu kohtu hinnangul, et analoogiline probleem oleks esinenud eelnevatel või järgnevatel nädalatel, mistõttu ei pidanud kohus vajalikuks võtta seisukohta, kas kaebaja 25.04.2015 spordisaali kasutamise võimalusest ilmajätmisega rikuti tema õigusi või mitte. Isegi kui õiguste rikkumine leidis aset, oli tegemist niivõrd väheintensiivse õiguste rikkumisega, mis ei saanud kohtu hinnangul kaasa tuua ühtegi riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud kahjulikku tagajärge, mistõttu on kaebus ilmselgelt perspektiivitu ehk sellega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki. Sellest tulenevalt ei pidanud kohus kaebuse menetlemist otstarbekaks ning tagastas selle halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel.

4. A. Plotnikov esitas 23.08.2015 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 17.08.2015. a määruse peale, millega ta ei ole nõus, ning sissetuleku puudumise tõttu palus enda riigilõivust täielikult vabastada.

5. Tartu Halduskohus jättis 07.09.2015. a määrusega A. Plotnikovi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 17.08.2015. a määruse peale rahuldamata (resolutsiooni p 1); jättis määruskaebuse käiguta ja andis määruskaebuse esitajale 10-päevase tähtaja alates määruse kättesaamisest riigilõivu 15 euro tasumiseks (resolutsiooni p 2). Kohus märkis, et riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 6 sätestab, et kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 15 eurot. Kohus asus seisukohale, et sõltumata kaebaja majanduslikust seisundist ei ole käesolevas asjas põhjendatud kaebajale menetlusabi andmine, kuna määruskaebuse edulootused on vähesed. Kohus, tuginevalt kaebuse tagastamise määruses märgitule, oli jätkuvalt selles väljendatud seisukohal, et kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki. Määruskaebuses toodud põhjendus ei muuda kohtu seisukohta. Eeltoodust tulenevalt puuduvad kohtu hinnangul

A. Plotnikovi 17.08.2015. a määruse peale esitatud määruskaebusel eduväljavaated, millest tulenevalt puudub ka alus kaebajale menetlusabi andmiseks ja kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. A. Plotnikov esitas 14.09.2015 Tartu Halduskohtule määruskaebuse, milles ta märkis, et on kahjunõudes toonud välja, et Tartu Vanglas rikutakse süstemaatiliselt vangistusseadust.

A. Plotnikov märkis, et ta taotles riigilõivu tasumisest vabastamist, kuna tal ei ole raha, ning ta palub vabastada end riigilõivust täielikult ja võtta tema asi läbivaatamisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Kuigi A. Plotnikov ei ole määruskaebuses Tartu Halduskohtu 07.09.2015. a määruse tühistamise taotlust sõnaselgelt esitanud, nähtub selles märgitud põhjendustest, et kaebaja ei ole nõus riigilõivu tasumisest mittevabastamisega. Sellest järelduvalt on ringkonnakohtu hinnangul määruskaebuse esitaja tegelik tahe, et ringkonnakohus tühistaks Tartu Halduskohtu 07.09.2015. a määruse resolutsiooni p 1 osas.

9. A. Plotnikov rõhub määruskaebuses asjaolule, et tal puuduvad sissetulekud. Määruskaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta, et kohtutel on lisaks menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile õigus kontrollida ka seda, kas taotleja menetluses osalemine on eeldatavalt edukas. Ka kohtupraktikas on sedastatud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (Riigikohtu 04.05.2011. a määrus nr 3-3-1-11-11, p 11).

10. Tartu Halduskohus on õigesti lähtunud halduskohtumenetluses kehtivatest menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglitest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda tal menetluskulusid tasuda, talle menetlusabi ei anta.

11. Eeltoodud HKMS-i sätetest ja Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt peab kohus menetlusabi andmise otsustamisel hindama ka kaebuse eduväljavaateid. Käesolevas asjas on halduskohus kaebaja menetlusabi taotluse jätnud rahuldamata, kuna pidas määruskaebuse eduväljavaateid väheseks. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 07.09.2015. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Halduskohus on vaidlustatud määruses põhjalikult ja kohtupraktikat arvestades selgitanud põhjuseid, mis tingisid kaebaja menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastamata jätmise ning kaebaja määruskaebuses esitatud väited ei lükka eeltoodut ümber.

12. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus A. Plotnikovi määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.09.2015. a määruse resolutsiooni p 1 osas muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel