2-14-4177/49 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. september 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-4177

Tsiviilasi

Vironia Keskus OÜ hagi Katevara Grupp OÜ vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

16 221,49 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. märtsi 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Katevara Grupp OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Katevara

Grupp

OÜ

(registrikood

11481304), esindaja advokaat Margus Kiir

Vastustaja (hageja): Vironia Keskus OÜ (registrikood

11939341), seaduslik esindaja Kenneth Karpov

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 30. märtsi 2015 otsus osas,

milles mõisteti välja Katevara Grupp OÜ-lt Vironia

Keskus OÜ kasuks ettemaks 5160 eurot ja kahjuhüvitis

6181,40 eurot (resolutsiooni punkt 2) ning samuti

väljamõistetud viivise suuruse osas (resolutsiooni punkt 3).

2. Jätta muutmata Tartu Maakohtu 30. märtsi 2015 otsus

osas, milles mõisteti välja leppetrahv 3143,63 eurot

Katevara Grupp OÜ-lt Vironia Keskus OÜ kasuks.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„1. Rahuldada Vironia Keskus OÜ hagi Katevara Grupp

OÜ vastu osaliselt.

2. Välja mõista Katevara Grupp OÜ-lt Vironia Keskus OÜ

kasuks leppetrahv 3143,63 eurot (kolm tuhat ükssada

nelikümmend kolm eurot 63 senti).

3. Välja mõista Katevara Grupp OÜ-lt Vironia Keskus OÜ

kasuks viivis ajavahemiku 21.12.2013 kuni 21.09.2015 eest

447,50 eurot (nelisada nelikümmend seitse eurot 50 senti)

ning alates 22.09.2015 põhinõudelt 3143,63 eurot viivis

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kui

põhinõude täieliku täitmiseni.“

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus

82% ulatuses Vironia Keskus OÜ kanda ja 18% ulatuses

Katevara Grupp OÜ kanda.

2. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks Tartu

Maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest

(TsMS § 177 lg 2).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Vironia Keskus OÜ (hageja) esitas 28. jaanuaril 2014 Tartu Maakohtule hagi OÜ Katevara

Grupp (kostja) vastu võlgnevuse summas 8303,63 eurot väljamõistmiseks.

Hageja suurendas 20. mai 2014 menetlusdokumendis oma nõuet, paludes mõista kostjalt välja

kahjuhüvitise summas 9325 eurot ja viivise. Kuivõrd kostja rikkus lepingut ja lahkus omavoliliselt

objektilt, oli hageja sunnitud kostjaga kokkulepitud tööde teostamiseks sõlmima lepingu uue

töövõtjaga.

Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid hageja (tellija) ja kostja (töövõtja) 15. novembril 2013

ehituse töövõtulepingu, mille esemeks oli Kohtla-Järvele rajatava kaubanduskeskuse „Vironia

Keskus“ laienduse ehitustööd. Vastavalt lepingu p-le 3.1 oli tööde teostamise tähtajaks

12. detsember 2013. Tööde teostamise käigus selgus, et kostja poolt alustatud tööd ei vastanud

lepingutingimustele. Hageja pöördus 2. detsembril 2013 kostja poole vastavasisulise

pretensiooniga. Kostja peatas tööd ning viis objektilt ära tema poolt tööde teostamiseks kasutatud

tehnika. Tööde teostamise tähtaja saabudes polnud kostja töid lõpetanud ega nende nõuetele

vastavust taganud. Kostja lepingurikkumise tulemusena oli tekkinud oluline viivitus kõigi teiste

tööde teostamisel ning hageja oli sunnitud otsima uut töövõtjat. Lepingu p-i 4.4 alusel lõpetas

hageja lepingu 13. detsembril 2013.

Hageja on kostjale tasunud ettemaksuna 5160 eurot, mida kostja pole hagejale tagastanud. Lepingu

p-i 4.4 alusel on hagejal leppetrahvi nõue summas 3143,60 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt pidi lepingu p-i 2.4 alusel makstud ettemaks

jääma ette makstud kuni viimase esitatava arveni. Hageja keeldus 29. novembril 2013 kostjale

teostatud tööde eest esitatud ja esitatavaid arveid tasumast. Kostja oli nimetatud ajaks teostanud

töid summas 5364 eurot (22. novembri 2013 arve nr 1235 summas 3420 eurot + edasised tööd

summas 1944 eurot). Tööde teostamist tõendab OÜ Monada poolt teostatud mahtude arvutus. Ajal,

mil poolte vahel oli lahendamata küsimus, kas ja millal tasub hageja teostatud tööde eest, võttis

hageja samu töid teostama ja töid jätkama uue äriühingu (OÜ Osterley). Kostjal ei jäänud muud

üle, kui oma tehnika objektilt ära viia ning teha täiesti mõistlik järeldus, et tema kohustused on

lõppenud. Pretensioone teostatud tööde kvaliteedi osas ei esitatud. 2. detsembri 2013 kiri on kostja

hinnangul hiljem fabritseeritud. Kostja on hagejale 9. detsembril 2013 esitanud arve nr 1257 ning

on teostanud tasaarvestuse. Kostjal ei olnud võimalik lepingu p-st 3.1 tulenevat kohustust täita

hagejast tulenevalt (VÕS § 101 lg 3) ning hageja leppetrahvi nõue on põhjendamatu.

Kostja leidis, et hageja hilisemad väited tööde kvaliteedi osas on kunstlikud. Hageja poolt nõude

suurendamine saadud kahjusumma arvelt jääb kostjale arusaamatuks. Hageja ei ole kahjusummast

leppetrahvi maha arvestanud. Uue töövõtja hind ületab kohalikku turuhinda kahekordselt ning on

ilmselt kunstlik.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 30. märtsi 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis välja Katevara Grupp

OÜ-lt Vironia Keskus OÜ kasuks 14 485,03 eurot (töövõtulepingu alusel tasutud ettemaks

5160 eurot + leppetrahv 3143,63 eurot + kahjuhüvitis 6181,40 eurot), viivise 282,10 eurot ning

viivise põhivõlgnevuselt (14 485,03 eurot) alates 20. maist 2014 kuni põhinõude täieliku täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei saa lugeda töövõtulepingut lõppenuks poolte kokkuleppel.

Asjaoludest nähtuvalt tekkis poolte vahel konflikt seoses sellega, et kostja nõudis täiendava

ettemaksu tasumist, milleks lepingus alust ei olnud. Kostja on objektilt lahkudes ning tööd pooleli

jättes lepingut rikkunud. Hageja poolt esitatud pretensiooni ei saa pidada VÕS § 114 lg 1 järgseks

täiendavaks tähtaja andmiseks, kuid samas on kohtu hinnangul objektilt lahkumise ning tööde

pooleli jätmise näol tegemist siiski olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 lg 2 p 4 järgi ning

hagejal oli õigus lepingust taganeda.

Tööde üleandmise osas viitas maakohus VÕS § 636 lg-le 1, § 637 lg-le 4 ja lepingu p-dele 2.3 ja

3.2. Maakohus leidis, et tööde üleandmist vastavalt lepingus kokkulepitule ei ole toimunud ning

kostja ei ole isegi üritanud tehtud töid (nõuetekohaselt) üle anda. Kohtule on esitatud OÜ Monada

koostatud mahtude arvestus. Samas hageja poolt mõõtmiste juures kedagi ei olnud ja ühtlasi ei

olnud kostja neid mõõtmisi varem hagejale esitanud, seetõttu ei saa seda tööde mahtude

määratlemisel arvestada. Kostja tasunõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Töö vastuvõtmine

eeldab tellijapoolset tahteavaldust, töö vastuvõtmise fakti peab tõendama töövõtja. Nimetatud

asjaolusid kostja tõendanud ei ole. Hageja nõue ettemaksu tagastamise osas kuulub rahuldamisele.

Leppetrahvi osas viitas maakohus VÕS § 158 lg-le 1, § 159 lg-le 2 ning lepingu p-dele 4.2 ja 4.4.

Hagejal puudus kohustus tasuda täiendavat ettemaksu ning teise osaühingu tegevus ei takistanud

kostja kohustuste täitmist, seda on kinnitanud ka tunnistaja A. Adamson. Hageja leppetrahvi nõue

kuulub rahuldamisele.

Maakohus nõustus kostjaga selles, et kahju hüvitamise nõudelt tuleb maha arvata leppetrahv (VÕS

§ 161 lg 2). Hageja arvestuse kohaselt oli kahju 9325 eurot, sellest 3143,60 eurot on kaetud

leppetrahviga. Hageja asendustehing oli poolte vahel sõlmitud tehingust oluliselt kallim, ületades

kostja väitel kahekordselt ka kohalikku turuhinda. Esialgsest tehingust oluliselt kallima tehingu

tegemine võib olla vastuolus VÕS § 139 lg-s 2 sätestatud kahju vähendamise kohustusega. Samas

ei saa kahjustatud isiku kahju vähendamise kohustusega olla kohtu hinnangul vastuolus

turuhinnale vastava tehingu tegemine. Lepingujärgse kohustuse turuhind tõendatud ei ole. Hageja

kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada osaliselt summas 6181,40 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Katevara Grupp OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 30. märtsi 2015

otsuse tühistamist ning uue otsusega tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus jõudnud ebaõigele järeldusele, et leping ei ole lõppenud poolte kokkuleppel ning

et kostja rikkus lepingut. Kohus on ebaõigesti leidnud, et apellant soovis uut ettemaksu. Apellant

soovis vahetööde üleandmist ja tasustamist, kuna ettemaksu ulatusest oli töid tehtud juba rohkem.

Pooled lõpetasid koostöö kokkuleppel, vastustaja leidis apellandi lahkumisele eelnevalt juba uue

töövõtja. Tööde teostamise ajal ei ole pretensioone esitatud. Kohus on ebaõigesti hinnangu

A. A. ütlusi. Suuline lepingu lõpetamine kokkuleppel ei ole vastuolus lepingu tingimustega.

Vastustaja ei saanud taganeda juba lõppenud lepingust;

2) on ettemaksu tagastamise nõue põhjendamatu, sest apellant on teostanud töid seisuga

29.11.2014 vähemalt summas 5207,40 eurot, mis ületab tasutud ettemaksu. OÜ Monada töö

tulemused tõendavad teostatud tööde mahtu ning neid ümberlükkavaid tõendeid ei ole esitatud.

Vastustaja keeldus tööde aktsepteerimisest. Kui vastustaja taganes lepingust ühepoolsest, kuulub

VÕS § 189 lg 1 alusel teostatud töö osa arvestamisele hüvitamise korras (tööde üleandmist ei pea

toimuma);

3) nägi apellant 02.12.2013 pöördumist alles kohtumenetluses ning esitas selles osas ka

põhjenduse (serveripidaja kinnituse, et kiri blokeeriti kui rämpspost). Lepingu p-s 7.7 olid pooled

kokku leppinud, et poolele loetakse teade kätte antuks allkirja vastu üleandmisel või saatmisel

tähitud kirjaga;

4) välistab leppetrahvi nõude asjaolu, et leping lõpetati poolte kokkuleppel, st apellant ei ole

lepingut rikkunud. Juhul kui asuda seisukohale, et leping lõppes taganemisega, on leppetrahvi

nõue vastuolus hea usu põhimõttega (vastustaja põhjustas oma tegevusega olukorra, kus apellandi

kohustuste täitmine oli takistatud);

5) välistab kahju hüvitamise nõude asjaolu, et apellant pole lepingut rikkunud. Väidetava kahju ja

rikkumise vahel puudub põhjuslik seoses. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi väidetavalt sama töö

teostamiseks sõlmitud lepingut ning vastava töö vastuvõtmise dokumenti. Kohus võttis aluseks

vastustaja põhjendused, kuid on jätnud tähelepanuta, et vastavaid tõendeid esitatud ei ole.

5. Vironia Keskus OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus õigesti leidnud, et kuivõrd tööde üleandmist vastavalt lepingus kokkulepitule ei

toimunud ning apellant ei ole isegi üritanud tehtud töid (nõuetekohaselt) üle anda, siis pole ta tema

tasunõue sissenõutavaks muutunud. Tahteavaldust (väidetavalt) teostatud tööde üleandmiseks

apellant teinud ei ole:

2) on maakohus õigesti leidnud, et leping ei lõppenud poolte kokkuleppel. Apellant ei ole suutnud

ka ise üheselt selgitada ja tõendada, millal tema arvates leping poolte kokkuleppel lõppes ning

millest nähtub mõlema poole ühine tahe leping sellisel viisil lõpetada. Ka apellatsioonkaebuses

asub apellant lepingu lõppemise aluste osas ikka veel vastuolulistele seisukohtadele. Maakohus on

õigesti tuvastanud, et apellandi töid teised töövõtjad tegelikult ei seganud. Vastustaja 02.12.2013

pretensioonist nähtub vastustaja tahe lepingu jätkamiseks. Vastustaja ei saa teada, kuidas on

apellandi server seadistatud. Pretensiooni kättesaamine ei oma määravat tähtsust, sest vastustaja

taganes lepingust alles 13.12.2013;

3) kuivõrd apellant on lepingut rikkunud ja vastustaja on sellest õiguspäraselt taganenud, on

maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde.

Maakohus käsitles otsuses kõiki apellandi poolt esitatud väiteid ja vastuväited ning lahendas asja

poolte poolt esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Apellatsioonkaebuse p-s 2.5 esitab apellant

suurel hulgal väiteid, mida ta maakohtus ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab Tartu Maakohtu 30. märtsi 2015 otsuse osas, milles mõisteti Katevara Grupp OÜ-lt välja

Vironia Keskus OÜ kasuks ettemaks 5160 eurot ja kahjuhüvitis 6181,40 eurot (resolutsiooni

punkt 2) ning väljamõistetud viivise suuruse osas (resolutsiooni punkt 3). Ringkonnakohus jätab

muutmata kohtuotsuse osas, milles mõisteti välja leppetrahv 3143,63 eurot.

7. Asja materjalide kohaselt sõlmisid hageja (tellijana) ja kostja (töövõtjana) 15. novembril 2013

ehituse töövõtulepingu, mille esemeks oli Kohtla-Järvele rajatava kaubanduskeskuse „Vironia

Keskus“ laienduse ehitustööd (I kd tl 6-11). Vastavalt lepingu p-le 3.1 oli tööde teostamise

tähtajaks 12. detsember 2013. Hageja esitas 13.12.2013 kostjale avalduse lepingu ülesütlemise

kohta seoses sellega, et kostja rikkus lepingut ning ei teostanud õigeaegselt ja nõuetekohaselt töid.

Hageja seisukoha järgi on ta poolte vahel sõlmitud töövõtulepingust taganenud 13.12.2013, kuna

kostja rikkus lepingut. Kostja vastuväite järgi on töövõtuleping lõppenud poolte kokkuleppel.

Seega tuleb eelkõige lahendada küsimus, kas pooltevaheline töövõtuleping on lõppenud ja millisel

õiguslikul alusel.

8. Kostja väide, et töövõtuleping on lõppenud poolte kokkuleppel, on paljasõnaline ning seda

kinnitavad tõendid asjas puuduvad. Kostja seisukoha järgi näitab lepingu lõpetamist kokkuleppel

29.11.2013 pooltevaheline telefonikõne, millest tulenes, et hageja keeldus tööde eest tasumast,

ning samuti asjaolu, et lisaks kostjale asus objektil sama tööd tegema teine äriühing. Hageja

vastuväite järgi ei ole leping lõppenud poolte kokkuleppel.

Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt esitatud asjaolud ei kinnita hageja vastuväite olemasolu

korral lepingu lõpetamist poolte kokkuleppel, s.o leping ei ole lõppenud poolte kokkuleppel.

9. Hageja väite kohaselt taganes ta töövõtulepingust 13.12.2013 kostjapoolse lepingu rikkumise

tõttu.

Hageja on kostjapoolset lepingu rikkumist 13.12.2013 avalduses sisustanud järgmiselt (I kd tl 18):

1) tööd on olnud pikemat aega peatunud ning objektilt on ära viidud tööks vajaminev tehnika;

2) töövõtja ei ole teavitanud asjaoludest, mis takistaksid kohustuse täitmist (lepingu p 6.6.), seega

sellised asjaolud puuduvad; 3) töövõtja ei ole reageerinud tellija 02.12.2013 kirjale ning see näitab

töövõtja huvi puudumist lepingu täitmise jätkamiseks; 4) ei saa edasi lükata ehituslikult järgnevate

tööde teostamise tähtaega ning objekti valmimist.

Lepingust taganemise avalduses on hageja tuginenud lepingu p-le 4.4.2., mille kohaselt tellijal on

õigus leping üles öelda ja/või nõuda töövõtjalt leppetrahvi 12% lepingu hinnangulisest

kogumaksumusest, kui töövõtja ei ole ilmselt võimeline töid õigeaegselt ja nõuetekohaselt

teostama ja üle andma.

Ringkonnakohtu arvates lepingu p 4.4.2. ei anna tellijale lisaks seaduses märgitule täiendavat alust

lepingust taganemiseks. Töövõtulepingust taganemiseks on vajalik oluline lepingu rikkumine

(VÕS § 116 lg 1) ning sel juhul kohalduvad asjas lepingust taganemise üldsätted. Lepingu

p-s 4.4.2. on selle sõnastusest nähtuvalt sätestatud lepingu ülesütlemise alused. VÕS § 655 lg 1

võimaldab tellijal töövõtulepingu igal ajal üles öelda sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut

rikkunud.

Lepingupooled

võivad

omavahelise

töövõtulepinguga

töövõtulepingu

ülesütlemisõiguse eeldusi või tagajärgi täpsustada ning antud juhul on lepingupooled täpsustanud

lepingu p-s 4.4.2. töövõtulepingu ülesütlemise eeldusi.

9.1. VÕS § 116 lg 1 kohaselt on lepingust taganemise eelduseks eelkõige see, et teine lepingupool

on lepingut oluliselt rikkunud.

Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt nimetatud rikkumised ei ole käsitletavad lepingust

tulenevate kohustuste olulise rikkumisena, mis annaks aluse lepingust taganemiseks, s.o hageja

poolt kostjale avalduse esitamise ajal ei esinenud lepingust taganemise eeldusi.

Kostja väite kohaselt viis ta tehnika objektilt ära 03.12.2013 ning ei jätkanud töid seetõttu, et

hageja keeldus 29.11.2013 telefonikõnes tehtud tööde eest tasumast ning objektil asus hageja

tellimusel töid tegema teine äriühing, mille tõttu ei olnud tal võimalik lepingujärgseid töid edasi

teostada.

Hageja ei vaidle vastu asjaolule, et kostja viis objektilt tehnika ära 03.12.2013, samuti nähtub

hageja juhatuse liikme K. Karpovi vande all antud ütlustest (I kd tl 163), et hageja võis „/…/ samal

ajal ka teise firma objektile palgata ja kui üks firma teeb vähem tööd saab ta selle eest ka vähem

tasu.“ Tunnistaja A. A. ütluste kohaselt (I kd tl 186) tuli lõpu poole objektile teine firma, kes

hakkas vundamendi aukude põhjasid tegema ning viimastel päevadel oldi objektil koos. Kostja

juhatuse liikme R. Tarumi vande all antud ütluste kohaselt (I kd tl 165) esitas ta arve, kuid ei

esitanud teostatud tööde akti, sest telefoni teel öeldi talle, et ei ole mõtet akti saata; teine firma tuli

objektile ja segas tööd.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja käitumist (teise äriühingu võtmine objektile sama töö

tegemiseks, mida pidi tegema kostja), võis kostjal kujuneda arvamus, et hageja ei soovi tema poolt

lepingu täitmist. Siinkohal ei saa arvestada kostja väitega, et telefoni teel keelduti teostatud tööde

aktist ja samuti arve maksmisest. Lepingu p-i 2.3. kohaselt pidi töövõtja töö (või selle osa) akti

alusel üle andma tellijale ning alles seejärel oli tal õigus esitada tellijale arve töö (või selle osa)

maksumuses. Antud juhul on tõendatud kostja poolt arve esitamine hagejale, kuid enne arve

esitamist ei ole toimunud töö (või selle osa) üleandmist. Asjaolu, et kostja telefonikõnest tulenevalt

asus seisukohale, et akti ei ole mõtet hagejale esitada, ei anna alust asuda seisukohale, et hageja

pidi arve tasuma enne vastava akti alusel töö vastuvõtmist.

9.2. Samas aga kuna kostja lahkus objektilt ning ei täitnud lepingut, kuigi ei olnud lepingust

taganenud, siis ta rikkus lepingut. Kostja rikkus küll lepingut, kuid tegemist ei ole lepingu olulise

rikkumisega, mis andis alust hagejal lepingust taganeda ilma VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat

tähtaega andmata. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja enne lepingust taganemise avalduse

esitamist 13.12.2013 andnud kostjale mõistlikku tähtaega töövõtulepingust tuleneva kohustuse

täitmiseks. Maakohus on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et kostja ei ole kätte saanud

hageja 02.12.2013 pöördumist (I kd tl 15-16), sest kostja serveriteenuse pakkujast tingitud

asjaoludel kiri kostjani ei jõudnud (I kd tl 148). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga.

Lepingu p 7.7. järgi pooltevahelised lepinguga seotud teated peavad olema kirjalikus vormis, välja

arvatud juhtudel, kui sellistel teadetel on informatiivne sisu ning sellega ei kaasne õiguslikke

tagajärgi; teade loetakse kättesaaduks, kui teade on üle antud allkirja vastu või saadetud tähitud

kirjaga teisele poolele ning postitamisest on möödunud kuu kalendripäeva; informatsioonilist

teadet võib edastada telefoni, faksi või e-posti teel.

Antud juhul on hageja edastanud 02.12.2013 pöördumise e-kirja teel ning kuna pöördumisel on

informatiivne sisu, siis võis ta seda vastavalt lepingu p-le 7.7. teha. Samas aga on kostja tõendanud,

et ei ole 02.12.2013 pöördumist kätte saanud ning hageja väited ei tõenda vastupidist. Kui isegi

möönda, et hageja 02.12.2013 pöördumine jõudis kostjani, siis on õige maakohtu seisukoht, et

nimetatud pöördumist ei saa pidada VÕS § 114 lg 1 järgseks täiendava tähtaja andmiseks.

9.3. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole 13.12.2013 avaldusega kehtivalt

taganenud töövõtulepingust, sest ei olnud täidetud lepingust taganemise eeldused. Nimetatud

avaldus on käsitletav ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 järgi ning vaidlus tuleb lahendada

lähtuvalt viidatud sättest.

10. VÕS § 655 lg 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on

töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud

see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse

kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada.

Ülesütlemise tagajärjed sätestab VÕS § 195 lg 2, mille alusel kui lepingupool võib vastavalt

seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende

lepinguliste kohustuste täitmisest; lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja

kohustused jäävad kehtima. Töövõtulepingu puhul töövõtja tasunõude suhtes sätestab VÕS § 655

lg 1 teine lause erireegli.

Hagiavalduses märgitu kohaselt lepingu hinnanguline kogumaksumus oli 26 196,90 eurot.

Käesoleval juhul nõuab hageja tellijana kostjalt kui töövõtjalt ettemaksu summas 5160 eurot

tagastamist, seega soovib hageja vähendada kostja tasunõuet nullini. Lepingu ülesütlemine ei

vabasta hagejat kostjale kokkulepitud tasu maksmise kohustusest ning VÕS § 655 lg-s 1 sätestatud

kokkulepitud tasunõuet vähendavate eelduste täitmist peab tõendama hageja.

Kostja väitel oli ta teostanud töid seisuga 29.11.2014 vähemalt summas 5207,40 eurot. Kostja on

oma seisukoha tõendamiseks esitanud OÜ Monada mõõdistused (I kd tl 188), millest nähtub kostja

poolt teostatud tööde maht. Kuna hageja soovis kogu tema poolt makstud ettemaksu tagasi, siis oli

tema tõendamiskoormiseks tõendada, et kostjal ei ole õigus VÕS § 655 lg 1 alusel saada nimetatud

tasu, kuid hageja ei ole seda teinud.

Eeltoodu alusel tuleb jätta hageja nõue ettemaksu summas 5160 eurot tagastamiseks rahuldamata.

11. Hageja on esitanud kostja vastu leppetrahvi nõude summas 3143,63 eurot. Leppetrahvi nõudes

on hageja tuginenud lepingu p-le 4.4.2., mille kohaselt on tellijal õigus nõuda töövõtjalt

leppetrahvi 12% lepingu hinnanguliselt kogumaksumuselt (26 196,90 eurot), kui töövõtja ei ole

ilmselt võimeline töid õigeaegselt ja nõuetekohaselt teostama ja üle andma.

Käesoleval juhul oli töö lõpetamise tähtpäevaks 12.12.2013 (lepingu p 3.1.), hageja ütles lepingu

üles 13.12.2013. Ringkonnakohus leiab, et leppetrahvi kohaldamise eeldused on täidetud. Kostja

ei lõpetanud töid tähtpäevaks (rikkus lepingut, lahkudes objektilt ja jättes lepingulise töö tegemata)

ja seega tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi summas 3143,63 eurot. Leppetrahvi

nõudmise õigus tekkis enne lepingu ülesütlemist.

VÕS § 195 lg 2 järgi lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad

kehtima.

Tulenevalt VÕS § 195 lg-st 2 jäi kehtima hagejal tekkinud leppetrahvi nõudmise õigus. Hageja on

esitanud leppetrahvi nõude kostjale koos lepingu ülesütlemise avaldusega 13.12.2013,

s.o mõistliku aja jooksul. Ekslik on kostja väide, et leppetrahvi nõue on vastuolus hea usu

põhimõttega, kuna hageja põhjustas oma tegevusega olukorra, kus kostja kohustuste täitmine oli

takistatud. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks takistanud kostjapoolset lepingu täitmist.

Kostjapoolne subjektiivne tajumine, et hageja ei soovi lepingu täitmist kostja poolt, ei andnud alust

objektilt lahkumiseks ja lepingu mittetäitmiseks. Kostjal oli endal võimalik kasutada asjakohaseid

õiguskaitsevahendeid, kuid ta ei ole seda teinud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti rahuldanud leppetrahvi nõude summas

3143,63 eurot.

12. Hageja on esitanud kostja vastu ka kahjuhüvitise nõude summas 9325 eurot. Kahjuhüvitise

nõuet on hageja põhjendanud asjaoluga, et ta sõlmis tööde tegemiseks, milleks töövõtulepingu

kohaselt oli kohustatud kostja, lepingu Manuflex Ehitus OÜ-ga ning kahjuks on hinnavahe,

kuivõrd uue lepingu kohane hind oli kostjaga kokkulepitud hinnast kallim.

Kuna antud juhul on hageja ise töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, siis välistub

temapoolne kahjuhüvitise nõue kostja vastu seoses asendustehinguga. VÕS § 195 lg 2 kohaselt

säilivad sellised kahju hüvitamise nõuded, mis on tekkinud enne ülesütlemist, kuid käesoleval

juhul on hageja kahjunõue tekkinud pärast lepingu ülesütlemist.

13. Kõige eeltoodu alusel tuleb rahuldada hageja leppetrahvi nõue ning välja mõista kostjalt

hageja kasuks leppetrahv 3143,63 eurot. Muus osas tuleb jätta hagi rahuldamata.

14. Kostja vastuväite järgi on ta tasaarvestanud teostatud tööde maksumuse saadud ettemaksuga.

Seda, et kostjal oleks nõue hageja vastu, mida ta saaks tasaarvestada leppetrahvi nõudega, kostja

menetluse kestel ei ole väitnud.

15. Hageja on esitanud kostja vastu VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel viivisenõude. Leppetrahvi

nõude esitamisel on ta nõudnud kostjalt selle tasumist hiljemalt 20.12.2013 (I kd tl 19). Seega on

õigus nõuda viivist leppetrahvi tasumisega viivitamise eest alates 21.12.2013.

Arvestades põhinõude suurust 3143,63 eurot on viivis periood 21.12.2013 – 21.09.2015 eest

447,50 eurot. Arvestuse käik on järgmine:

Referentsintressimäär 1. juulist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 oli 0,5% (aastas), st 2013 teisel

poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,5 + 8 = 8,5% aastas. 8,5% põhinõudest on

267,21 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,73 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 21. detsembrist 2013 kuni 31. detsembrini 2013, s.o 11 päeva eest, 8,03 eurot.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), st 2014 esimesel

poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 +8 = 8,25% aastas. 8,25% põhinõudest on

259,35 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,71 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014, s.o 181 päeva eest, 128,51 eurot.

Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014 teisel

poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest on

256,21 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,70 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest, 128,80 eurot.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 kuni käesoleva ajani on 0,05% (aastas), s.o 2015. aastal

kehtiv seadusejärgne viivisemäär on 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest on 253,06 eurot,

mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,69 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue

1. jaanuarist 2015 kuni 21. septembrini 2015, s.o 264 päeva eest, 182,16 eurot.

Kokku on viivisenõue 447,50 eurot.

15. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt, siis tuleb menetluskulud

jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel. Arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust,

jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 82% ulatuses hageja kanda ning 18%

ulatuses kostja kanda (nõue 17 628,63 eurot, rahuldatakse 3143,63 eurot).

TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177

lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse

peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus

menetluskulude rahalist suurust ei määra.

Antud juhul ei ole maakohus menetluskulusid kindlaks määranud ning tulenevalt TsMS § 174

lg-st 4 ei määra ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson