3-14-50770/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

18.09.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50770

Haldusasi

A.B. kaebus tühistada Tallinna Vangla 11.03.2014 käskkiri

nr 322 ja tuvastada Tallinna Vangla toimingute – kaebaja

hoidmine 30 ööpäeva jooksul ebainimlikes tingimustes

külmas

ja

niiskes

kartserikambris,

kus

puudub

ventilatsioon ja asub lahtine tualett, samuti värskes õhus

jalutuskäikudest ilma jätmine ja selle kõigega kaebaja

inimväärikuse alandamine – õigusvastasus.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – A.B.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebuse esitaja kaebus nõudes tühistada Tallinna Vangla

11.03.2014 käskkiri nr 322.

2. Rahuldada kaebuse esitaja kaebus tuvastusnõudes ja lugeda tuvastatuks

Tallinna Vangla toimingute – kaebaja hoidmine 30 ööpäeva jooksul perioodil

13.03.2014-14.04.2014 kartserikambris nr 84, mis ei vastanud nõuetele sh

inimväärikuse põhimõttele, samuti värskes õhus jalutuskäikudest ilma jätmine

– õigusvastasus.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla 11.03.2014 käskkirjaga nr 322 karistati vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1

p 4 ja § 64 lg 4 alusel A.B.t distsiplinaarkorras Tallinna Vangla Kodukorra p 1.11.1 rikkumise

eest kartserisse paigutamisega 30 ööpäevaks.

2. A.B. esitas 02.04.2014 Tallinna Vangla 11.03.2014 käskkirjale nr 322 vaide. Tallinna Vangla

on 29.04.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/9865-4 on jätnud A.B. vaide rahuldamata.

3. 05.05.2014 esitas A.B. Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada Tallinna Vangla

11.03.2014 käskkiri nr 322 ja tuvastada Tallinna Vangla toimingute – kaebaja hoidmine 30

ööpäeva jooksul ebainimlikes tingimustes külmas ja niiskes kartserikambris, kus puudub

ventilatsioon ja asub lahtine tualett, samuti värskes õhus jalutuskäikudest ilma jätmine ja selle

kõigega kaebaja inimväärikuse alandamine – õigusvastasus. Kohus võttis kaebuse oma

02.06.2015 määrusega menetlusse. 08.07.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise

viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla 11.03.2014 käskkiri nr 322 ja tuvastada Tallinna

Vangla toimingute – kaebaja hoidmine 30 ööpäeva jooksul ebainimlikes tingimustes külmas ja

niiskes kartserikambris, kus puudub ventilatsioon ja asub lahtine tualett, samuti värskes õhus

jalutuskäikudest ilma jätmine ja selle kõigega kaebaja inimväärikuse alandamine –

õigusvastasus alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja on seisukohal, et tema ei ole talle vaidlustatud käskkirjaga süüks pandud tegu

toime pannud ega kedagi ähvardanud. Kaebaja vestles ning heitis nalja õhtusöögi jagamise ajal

teiste kaaskinnipeetavatega.

Kaebaja selgitab, et kuivõrd üks kinnipeetavates V. B. ütles, et ta ei lähe õhtusöögile järgi, siis

kaebaja tahtis võtta ka V. B. saia, kuid valvur hakkas kaebajale midagi eesti keeles rääkima.

Kuna kaebaja ei valda eesti keelt, siis ta loomulikult ei saanud aru millest. Kaebaja ütles

valvurile, et ta ei saa temast aru. Siis valvur hakkas püüdma rääkida vene keelt, kuid kõik,

millest kaebaja aru sai ja seda ka vaevaliselt, oli see, et kaebaja tohib võtta ainult 3 tükki saia.

Kaebaja märgib, et seejärel ta jätkuvalt rääkis ja heitis nalja toidujagaja ja teiste

kinnipeetavatega, võttis 3 tükki saia, suppi ja läks enda juurde kambrisse. Olles umbes 20

meetrit eemal, kaebaja pööras toidujagaja poole ja ütles: „Ma armastan sind“ (vene keeles).

Kaebaja selgitab, et esiteks see oli öeldud naljaks ja mitte kuidagi ei kajasta kaebaja tegelikke

tundeid tema vastu, teiseks aga kui see ka kajastaks, siis see on kaebaja isiklik asi, keda ta

armastab. Seda öeldes, astus kaebaja enda juurde kambrisse ja muuseas toidujagaja Vene

noormees, nagu hiljem tuli välja, isegi ei kuulnud 20 meetri kauguselt, mida kaebaja talle ütles.

Seevastu eestlane valvur, vähe sellest, et kuulis midagi valesti, ja lisaks sellele võttis

miskipärast kaebaja poolsed toidujagajale öeldud sõnad enda aadressile.

Kaebaja leiab, et selles, et ta heitis nalja teiste kinnipeetavatega või toidujagajaga, pole kaebaja

meelest küll midagi kriminaalset. Lõppkokkuvõttes viidi kaebaja lukustavasse kambrisse üle,

kus teda hoiti 10 ööpäeva kinni, seletades seda sellega, et kaebaja väidetavalt kedagi ähvardas.

Kaebaja on seisukohal, et tema pole kedagi ähvardanud, samuti ei öelnud kaebaja jämedusi ja

kedagi ei solvanud. Kaebaja kirjutas ka eeltoodu kohta seletuskirja, kuid vaatamata sellele

määrati kaebajale 11.03.2014 käskkirjaga nr 322 30 ööpäeva kartserit.

4.2. 13.03.2014 paigutati kaebaja ebainimlike tingimustega kartserihoone kambrisse nr 84.

Kaebaja selgitab, et kambris oli väga niiske ja külm. Oli selline külm, et kaebajal tuli magada

rõivastes, nimelt pükstes ja kampsunis, sokkides, t-särgis. Selline niiskus, et kui hommikul kell

6:00 kaebajalt madrats ära võeti, siis see oli üleni niiske, madratsil olid niisked umbes jalgpalli

suurused laigud. Kaebaja on seisukohal, et kambris puudus täielikult ventilatsioon. Tualett on

nõukogude tüüpi- lihtsalt auk põrandas, mis asub kambri nurgas, ja sellel pole ei seinu ega uksi

ning sellest tuleb väga tugev ebameeldiv lõhn. Kaebaja märgib, et ta oli sunnitud sööma

tualetist kõigest 2 meetrit eemal.

Lisaks väidab kaebaja, et teda mõnitati varjamatult. Kaebajale anti välja 170 cm pikkune

madrats ja tekk kaebaja 190 cm kasvu juures, seega pidi kaebaja terve öö magama konksu

tõmmates, mis omakorda valmistas kaebajale füüsilisi kannatusi, sest tal polnud võimalik

ennast normaalselt välja sirutada. Kaebaja magas öö läbi konksu tõmmates, millest tal selg

kangesti väsis ja valutas.

Lisaks sellele oli kaebaja kogu 30 päeva jooksul kartserihoones viibides värskes õhus

jalutuskäigust ilma jäetud, sest seal, kus jalutuskäik läbi viiakse (jalutusbokside kohal), on

pandud püsti katus, mis meenutab miskit pööningu sarnast, kuhu ei sattu vajalikul määral ei

värske õhk ega päikese valgus. Suvel palaval ajal tekkib seal kasvuhoone efekt.

17.03.2014 pöördus kaebaja ülalkirjeldatud probleemidel kaebusega Tallinna Vangla direktori

poole, kuid reaktsiooni kogu kaebaja 30 ööpäeva jooksul kartserihoones viibitu eest ei

järgnenudki. Seega arvab kaebaja, et Tallinna Vangla varjamatult irvitab kaebaja üle ja

korraldab piinamisi ja alandab kaebaja inimväärikust rikkudes kaebaja inimõigusi ja tekitades

psühholoogilist – moraalset ja füüsilist kahju kaebaja tervisele, sest kaebaja ei sooritanud mitte

mingeid seadusevastaseid toiminguid. Isegi kui kaebaja oleks sooritanud mingi õigusrikkumise,

siis see ei anna Tallinna Vanglale õigust kaebaja üle irvitada, korraldades piinamisi ja hoides

kaebajat kartserihoones ebainimlikes tingimustes, rikkudes kaebaja inimõigusi ja rikkudes

kõiki seadusi ja õigusakte, kuna CPT/inf (2014) visiit Eestisse 30.05.2012 aasta – 06. juuni, p

57 ütleb: panna kartser kinni.

4.3. Kaebuse täienduses selgitab kaebaja, et seda, mis puudutab jalutusbokse, siis suuruse

poolest suurim on 245 x 180 =4,4 m2 (Õ.K. 6.11.2012 nr 7-4/120813/1205055), muud boksid,

kus kaebaja jalutas, on kordi väiksemad. Lisaks veel värske õhu puudumine, sest jalutusbokside

kohale on ehitatud katus.

Kaebaja leiab seoses Tallinna Vangla poolt teostatud õhu niiskuse ja temperatuuri mõõtmistega

hoones endas, et seda ei tohi hinnata vangla kasuks oleva tõendina, sest nähtuvalt vangla

vastusest, polnud need mõõtmised teostatud spetsiaalselt akrediteeritud firma ega antud

valdkonnas spetsialisti poolt, vaid Tallinna Vangla tavatöötaja (valvuri) poolt.

Vastuseks Tallinna Vangla seisukohale, et kartseri hoones (K-1) mängib vali muusika, kuna

kinnipeetavad kõvasti karjuvad, leiab kaebaja, et see one ettekääne ja kaebaja ei pea kannatama

seetõttu, et mingi kinnipeetav kõvasti karjub. Kaebaja on seisukohal, et selliste vangide puhul

vangla peaks leidma muud mõjutusvahendid, mitte aga oma käitumisega kahjustama neid

kinnipeetavaid, kes on rahulikult. Lisaks sellele on olemas Riigikohtu lahend nr 3-3-1-17-14.

4.4. Kaebaja lisab, et paigutades kaebaja karistuseks hoonesse K1, karistas Tallinna Vangla

kaebajat sisuliselt paigutamisega tualetti, kus on väga ebameeldiv lõhn, sest teistmoodi ei saa

neid ruume nimetadagi.

4.5. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla kohustus on tagada kinnipeetavate isikute õigus nende

inimväärikuse austamisele. Soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistik (REC(2006)2)

ei ole küll õiguslikult siduv, kuid seda tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille

täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel

ja rakendamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.09.2009 määrus nr 3-3-1-95-08, p 9).

Tallinna Halduskohus on oma 05.11.2014 määruse nr 3-14-51668 punktis 14 omakorda

märkinud, et „kuigi Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitused ei ole siduvad, võib neid

kinnipidamistingimustele minimaalsete nõuete määramisel tõlgendada põhiõiguste kaitse

minimaalse standardina“. Kaebaja leiab, et Euroopa Vanglareeglistiku punktid 1, 2, 3, 18 ei

olnud samuti täidetud ja seda tõendavad ka asjale lisatud fotod ning CPT 30.05-06.06.2012

Eesti-visiidi järel koostatud aruande punktid 56 ja 57. Eeltooduga loeb kaebaja tõendatuks Eesti

Vabariigi põhiseaduse § 18 rikkumise (piinamine, julm ja väärikust alandav kohtlemine ja

karistamine). Kaebaja on seisukohal, et tulenevalt kohtule varem esitatud tõenditest ning

kõigest ülaltoodust on selge, et ööpäevaringne kinnipidamine ülalmainitud tingimustes ei ole

midagi muud kui piinamine ja alandav kohtlemine.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 11.03.2014 käskkirja nr 322 õiguspärasus.

Vastustaja viitab Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 63 lg-le 1 ja Tallinna Vangla direktori

31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (Kodukord) punktile

1.11.1 ning selgitab, e vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes A.B. distsipliinirikkumine selles,

et 02.03.2014 kella 17.55 paiku kasutas ta pöördumises ähvardava sisuga väljendit. Vaide

esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud Tallinna Vangla valvur Alo Hanssoni 02.03.2014

ettekandega nr 515. Ettekandest nähtub, et 02.03.2014 kell 17.55 neljanda üksuse teisel korrusel

toidujagamise ajal tuli toitu võtma IV üksuse II korruse kambri 35 kinnipeetav A.B..

Kinnipeetav tahtis võtta lubatud kolme saia viilu asemel kuus saia viilu, teise kinnipeetava eest,

kuid kinnipeetavale selgitatud, et iga kinnipeetav peab ise oma toidule järgi tulema.

Kinnipeetav täitis korralduse ja võttis lubatud toidukoguse, kuid tagasi kambri poole liikudes

ütles valvurile ähvardava sisuga väljendi „Ja tebe sleduši ubju“.

A.B.t teavitati 06.03.2014 distsiplinaarmenetluse alustamisest, tutvustades talle 02.03.2014

ettekannet nr 515. A.B.le anti võimalus anda selgitusi, mida A.B. ka 06.03.2014 kasutas. A.B.

selgituste kohaselt ei öelnud mitte keegi mitte kellelegi mingeid jämedusi, rääkimata

ähvardamisest, rääkimata sellest, et keegi oleks öelnud jämedusi valvurile või ähvardanud teda.

Distsiplinaarmenetluse käigus on vangla ka võtnud kirjalikud seletused teistelt kinnipeetavatelt,

kes antud sündmuse juures viibisid. Samuti on distsiplinaarmenetluse läbiviija tutvunud

videosalvestisega sündmuse kohta.

Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditele tuginedes on vangla asunud õiguspäraselt

seisukohale, et A.B. on toime pannud distsipliinirikkumise. Kuigi A.B. eitas ka

distsiplinaarmenetluse käigus rikkumist ja märkis, et ta ei ole kedagi solvanud ega ähvardanud,

ei saa isiku ütlusi pidada usaldusväärseteks. Menetluse käigus on menetleja veenvalt

põhjendanud, miks vanglateenistuse ametniku kirjalikus ettekandes märgitut võib pidada

usaldusväärsemaks kui A.B. selgitusi.

A.B. poolt kasutatud väljend on oma olemuselt ähvardav. Ähvardava sisuga väljendi

kasutamine suhtlemisel vanglateenistujaga on ilmselgelt lubamatu ning on vastuolus Tallinna

Vangla kodukorra punktist 1.11.1 tulenevate nõuetega, seega on tegemist rikkumisega, mille

eest võis isikut karistada distsiplinaarkorras. A.B. poolt tehtud avaldus kujutab endast ohtu

vangla julgeolekule ja tegemist on raske rikkumisega. Vanglal on raske hinnata, kas kinnipeetav

kasutab ähvardavaid väljendeid üksnes oma emotsionaalse pinge maandamiseks või mõtleb

neid tõsiselt. See sunnib vanglat taolistele ähvardustele reageerima ning võtma tarvitusele

meetmeid, et selliste ähvarduste kasutamist tulevikus ära hoida. Distsiplinaarkaristuse

määramine on seejuures sobivaks meetmeks, mille eesmärgiks on kinnipeetava kallutamine

käituma tulevikus õiguspäraselt.

Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjaga määratud karistus on

proportsionaalne. Vaidlustatud käskkirjas on veenvalt põhjendatud ja piisavalt kaalutud A.B.le

rikkumise eest määratud distsiplinaarkaristust.

Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla

inspektor-kontaktisiku 11.03.2014 käskkiri nr 322 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sel ei esine tühise

haldusakti tunnuseid.

A.B. on oma 05.05.2014 kohtule esitatud kaebuses märkinud, et tema ei ole kedagi solvanud,

jämedusi rääkinud ega ähvardanud. Kohtule esitatud kaebuses märgib A.B., et pärast A.

Hanssonilt selgituste saamist selle kohta, et lubatud on võtta vaid kolm viilu saia, võttis ta 3

viilu saia ja supi ning siirdus enda kambri suunas. A.B. selgituste kohaselt olles umbes 20

meetrit eemal pöördus ta toidujagaja poole ja ütles „Ja tjeba ljublju“.

Tallinna Vangla on seisukohal, et A.B. väide ei anna alust kahelda vanglaametnik A. Hanssoni

poolt 02.03.2014 ettekandes nr 515 märgitu õigsuses. Distsiplinaarmenetluse materjalidest

nähtub, et A.B. rikkumisele eelnes vahetult A.B. ja vanglaametnik A. Hanssoni vahel vestlus,

mille käigus valvur A. Hansson selgitas A.B.le, et teise kinnipeetava eest ei ole lubatud võtta

saia. Seega oli tegemist situatsiooniga, kus kaebaja ei saavutanud endale meelepärast tulemust

ja võis tunda teatud emotsionaalset pinget. Ei ole usutav, et isiku jaoks ebasobiva ja vastumeelse

tulemuse saavutamisel pöördus A.B. hoopis sündmuse juures vahetult mitte osalenud

toidujagaja poole naljatades.

Tallinna Vangla märgib, et valvur A. Hansson on Tallinna Vanglas teenistuses valvurina alates

2008. aastast. A. Hansson on lõpetanud vanglaametniku eriala Sisekaitseakadeemias, tema

teenistuskäik on olnud laitmatu. Tallinna Vangla ei ole tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks

alust arvata, et A. Hansson on esitanud sündmuse kohta tõele mittevastavaid andmeid. Tallinna

Vangla on seisukohal, et vanglateenistuse ametnikul A. Hanssonil puudus alus valeandmete

esitamiseks ettekandes. Samal ajal on kaebajal ilmselge motiiv eitada distsipliinirikkumist,

kuna soovib pääseda distsiplinaarkaristusest.

5.2. Tallinna Vangla toimingute, mis seisnes kaebaja hoidmises 30 ööpäeva jooksul

ebainimlikes tingimustes külmas ja niiskes kartserikambris, kus puudub ventilatsioon ja

asub lahtine tualett, samuti värskes õhus jalutuskäikudest ilma jätmine ja sellega kaebuse

esitaja inimväärikuse alandamine – õigusvastasuse tuvastamine.

5.2.1. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks

vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja

kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vastavalt VangS § 651 lg 1 peab

kartser vastama käesoleva seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama kinnipeetava

pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.

Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavad nõuded“ (edaspidi

Määrus nr 38) punkt 5 näeb ette, et eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis

paikneval köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide

tuulutamiseks ning tagab nende piisava loomuliku valgustatuse. Akna ja põranda pindala suhe

ei tohi olla väiksem kui 1:8. Nimetatud määruse nr 38 punkti 7 kohaselt peab õhu temperatuur

eluruumis olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku

ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast

köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimese pikemaajalisel ruumis viibimisel olla

alla 18° C. Punkti 8 kohaselt on eluruumi siseõhu optimaalne niiskus 40-60 protsenti.

Nimetatud määruse kohaselt peab eluruum olema varustatud klosetiga või selle puudumisel

kloseti kasutamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal.

VangS § 651 lg 3 kohaselt ei ole kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust liikuda vangla

territooriumil käesoleva seaduse §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kinnipeetava soovil

võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus.

Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) §

7 lg 4 sätestab, et kartseri sisustusse kuuluvad: 1) päevaks ülestõstetavad ja seina külge

kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid; 2) põranda või seina külge kinnitatud laud ja

istekohad tulenevalt kohtade arvust kambris; 3) võimaluse korral valjuhääldi; 4) riidenagi; 5)

pesemiskoht; 6) wc.

VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust

või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine,

karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

Tulenevalt VangS § 65 lg-st 1 pööratakse üldjuhul kartserikaristus kandmisele kohe.

Tallinna

Vangla

inspektor-kontaktisiku

11.03.2014

käskkirjaga

nr

määratud

kartserikaristus pöörati täitmisele 13.03.2014, mil A.B. paigutati kartserikambrisse nr 84 (tl 70).

Karistuse kandmine lõppes 12.04.2014.

5.2.2. Tallinna Vangla selgitab, et kartserikambris nr 84 on olemas osaliselt sund- ning osaliselt

loomulik ventilatsioon. Kartserikambris viibival kinnipeetaval on võimalik kambri õhuhulka

reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on

võimalik kambris viibival isikul hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Tallinna Vangla

selgitab, et kartserikamber, milles viibis A.B., asub kartserihoone 2. teisel korrusel. Tallinna

Vangla ei ole perioodil, mil kaebuse esitaja viibis kartserikambris nr 84, teostanud antud

kambris sisekliima mõõtmisi. Küll aga on vangla teostanud sisekliima mõõtmisi ajavahemikul

1.04.2014-07.04.2014 kartserikambrites nr 71-79, mil kambrite siseruumide temperatuur oli

vahemikus 18,3 – 21,60C (tl 71). Siseruumide temperatuur vahemikus 18,3 – 21,6° C vastab

eluruumi temperatuurile kehtestatud nõuetele. Kartserikambreid köetakse kaugküttevõrgust,

mis tagab kambrites ühtlase temperatuuri, mistõttu ei saanud temperatuur kambris nr 84 erineda

teistes

kartserikambrites

mõõdetud

sisetemperatuurist.

Arvestades

ka

asjaolu,

et

kartserikambrid, milles mõõtmisi teostati, asuvad kartserihoone 1. korrusel ja üldjuhul on 2.

korruse kartserikambrites, milles viibis ka kaebaja, siseruumide temperatuur isegi mõnevõrra

kõrgem, ei ole kaebaja väited külma ja liigniiskuse kohta tõele vastavad. Samuti ei vasta tõele

kaebuse esitaja väited selle kohta, et kambris puudus täielikult ventilatsioon.

5.2.3. Tallinna Vangla on seisukohal, et A.B.le on tagatud jalutuskäik värskes õhus. Tulenevalt

kodukorra lisast 1.7 toimuvad kartserihoones viibivate kinnipeetavate jalutuskäigud

ajavahemikul 08.10-11.50 ja 13.00-17.00. Jalutuskäigud toimuvad kambrite kaupa

kartserihoone jalutusboksides. Tallinna Vangla märgib, et kaebuse esitaja ei ole väitnud, et

Tallinna Vangla poleks talle taganud igapäevaselt jalutuskäiku jalutusboksis. Seega puudub

vaidlus selles osas, et Tallinna Vangla poleks võimaldanud igapäevaselt A.B.l jalutada

jalutusboksis. Küll aga on kaebuse esitaja seisukohal, et teda oli ilma jäetud jalutuskäigust

värskes õhus seetõttu, et jalutusbokside kohale on paigaldatud katus, kuhu ei satu vajalikul

määral ei päikesevalgus ega ka värske õhk. Samuti leiab A.B., et suvel tekib jalutusboksides

kasvuhoone efekt.

Tallinna Vangla selgitab, et 2013. aastal paigaldati kartserihoone jalutusboksidele läbipaistvast

plastist katus. Katuse paigaldamise eesmärgiks oli pakkuda jalutusboksis jalutuskäigu ajal

viibivale isikule kaitset sademete eest. Kuna jalutusboksides puudub äravoolusüsteem, siis

kogunes enne katuse olemasolu vihma – ja lumesaju korral sademed jalutusboksi, mistõttu ei

olnud võimalik varasemalt vihma- ja lumesaju korral jalutusboksides kuivades tingimustes

jalutada.

Kaebuse esitaja viibis kartserihoones ajavahemikul 13.03.2014-12.04.2014 ja seega on asjasse

puutumatud kaebuse esitaja väited suvel jalutusboksis tekkiva kasvuhoone efekti kohta. Samas

märgib Tallinna Vangla, et vastavasisuline väide ei vasta ka tõele. Nimelt kontrollis Tallinna

Vangla 2013. aasta suveperioodil jalutusbokside temperatuuri pärast sinna katuse paigaldamist

ja tuvastas, et jalutusboksi temperatuur erines vaid väga väikeses osas välistemperatuurist.

Tallinna Vangla selgitab, et jalutusbokside peale paigaldatud võre ja plastist katuse vahel

asuvad avatud õhutusluugid, mille kaudu on tagatud pidevalt värske õhu juurdevool. Seega on

Tallinna Vangla taganud A.B.le jalutuskäigu värskes õhus ja järginud õigusaktidest tulenevaid

nõudeid.

5.2.4. Tallinna Vangla on seisukohal, et täpsemaid nõuded WC-le ei ole vanglate osas

kehtestatud, mistõttu ei näe kehtiv õigus ette, milline peab tualett olema. Kartserikambris nr 84,

kuhu kaebuse esitaja oli paigutatud, ei ole küll tualettpotti, kuid ihulisi vajadusi oli kaebajal

võimalik rahuldada. Kartserikambri 84 tualeti kohal on toru, millest hakkab vesi jooksma, kui

keerata lahti kraanikausi kohal olev kraan. Kanalisatsioonist võis küll tulla ebameeldivat lõhna,

kuid selle vältimiseks on WC äravoolu sulgemiseks korgid, mille kasutamisel kambris

ebameeldivat lõhna tunda ei ole. Kambri üldise korra ja puhtuse tagab kinnipeetav ja selleks

väljastatakse kartseris kord nädalas kinnipeetavatele wc-puhastusvahend, millest üldjuhul

piisab nädalaks. Vastavalt vajadusele väljastab vangla ka täiendavalt puhastusvahendit, kui

kartseris viibiv kinnipeetav selleks soovi avaldab. Lisaks on kartserikambris, sh kambris nr 84,

milles paiknes A.B., olemas tualetihari. Puhastusvahendi kasutamine tagab tualeti puhtuse ja

eemaldab ebameeldiva lõhna. Koos voolava vee, puhastusvahendi ja tualettharja kasutamisega

oli kaebuse esitajal võimalik tagada tualettnurga puhtus ning koos korgi kasutamisega vältida

äravoolutorust tulla võivat ebameeldivat lõhna.

Tallinna Vangla selgitab, et A.B. viibis kartserikambris üksi. Tulenevalt VangS § 45 lõikest 2

on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Ka

VangS § 67 p 4 kohustab kinnipeetavat suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse

ja pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. Seega sai kartserikambri üldise

korra ja puhtuse tagada kaebaja ise ja selleks oli tal õigus küsida koristusvahendeid. Tallinna

Vangla on seisukohal, et A.B.l oli endal võimalus hoolitseda tualeti puhtuse eest ja ainuüksi

asjaolu, et tualett oli kartserikambrist eraldamata, ei saa käsitleda kaebaja inimväärikust

alandavana.

Tallinna Vangla lähtub kinnipeetavate elamistingimuste nõuete täitmisel Määrusega nr 38

vastuvõetud sätetest. Määruse nr 38 p 1 sätestab, et eluruumidele esitatavate nõuete eesmärk on

inimestele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine ning punkti 2 kohaselt peab eluruum

võimaldama inimesele selles ööpäevaringse viibimise. Määruse nr 38 punktis 12 sätestatu

kohaselt võib eluruume hoonetes, kus eluruumidena kasutatavad ruumid ei vasta käesolevate

nõuete punktidele 3-10, edasi kasutada eluruumidena, kuid hoone kapitaalremondi või

renoveerimise korral tulevad eluruumidena kasutatavad ruumid ümber ehitada vastavalt

käesolevatele nõuetele. Tallinna Vangla puhul on tegemist vana ühiselamutüüpi vanglaga, mille

hooned on valminud enne ehitusseaduse vastuvõtmist ning seega ajal, mil eluruumidele kehtisid

teised nõuded. Käimas on ettevalmistused uue Tallinna Vangla ehituseks.

Tallinna Vangla on seisukohal, et kartserikamber nr 84 vastas kõikidele VSKE-s sätestatud

nõuetele ning kuigi nimetatud tingimused võisid kaebajale olla ebamugavad, ei saa neid

kindlasti käsitleda inimväärikust alandavatena.

5.3. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole oma kaebuses välja toonud tema

enda ega üldisi huve ning sellest tulenevalt puudub tal tuvastamiskaebuse kaebeõiguse

eelduseks olev põhjendatud huvi. Seda põhimõtet on toetanud ka Riigikohtu halduskolleegium

oma 22.12.2005 otsuses nr 3-3-1-69-05. HKMS § 6 lg 3 p-i 2 alusel võib kaebusega taotleda

kahju hüvitamist, kuid siinkohal tuleb hinnata seda, kas kahju hüvitamine saab olla igal juhul

põhjendatud huviks. Paljasõnalist kaebaja kahju hüvitamise taotluse esitamist tulevikus ei saa

lugeda põhjendatud huviks.

Tallinna Vangla on seisukohal, et kuna antud juhul ei ole Tallinna Vangla käitunud

õigusvastaselt ning miski ei viita sellele, et kaebuse esitajale oleks tekitatud mittevaralist kahju,

siis puuduvad alused kahju hüvitamiseks. Sellest tulenevalt ei saa olla ka kahju hüvitamine

antud asjas põhjendatud huviks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Distsiplinaarkäskkirja tühistamise nõude

rahuldamiseks alused puuduvad, kuid kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamise

nõudes tuleb kaebus rahuldada. Kohus käsitleb alljärgnevalt esmalt distsiplinaarkaristuse

õiguspärasust ning seejärel võtab seisukoha kartserikambri tingimuste õiguspärasuse kohta.

7. Käesolevas asjas on seoses Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 11.03.2014 käskkirjaga

nr 322 tuvastatud järgmised asjaolud:

7.1. Tallinna Vanglas läbiviidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav A.B.t

Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 11.03.2014 käskkirjaga nr 322 Tallinna Vangla

kodukorra punkti 1.11.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 30 ööpäevaks. Käskkirja

kohaselt piirati käskkirjaga kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-

de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris

lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale

käitumisele) saavutamiseks, sest kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise.

Käskkirja kohaselt seisnes A.B. rikkumine selles, et ta kasutas pöördumises ähvardava sisuga

väljendit.

Käskkirjast nähtub, et distsipliinirikkumise kohta on 02.03.2014 neljanda üksuse valvuri Alo

Hanssoni poolt kirjutatud ettekande nr 515, mille kohaselt 02.03.2014 kell 17.55 neljanda

üksuse teisel korrusel toidujagamise ajal tuli toitu võtma IV üksuse II korruse kambri 35

kinnipeetav A.B.. Kinnipeetav tahtis võtta lubatud kolme saia viilu asemel kuus saia viilu, teise

kinnipeetava eest, kuid kinnipeetavale selgitatud, et iga kinnipeetav peab ise oma toidule järgi

tulema. Kinnipeetav täitis korralduse ja võttis lubatud toidukoguse, kuid tagasi kambri poole

liikudes ütles valvurile ähvardava sisuga väljendi. (tl 67-68 pöördel)

7.2. A.B. esitas 02.04.2014 Tallinna Vanglale vaide (tl 49-53), mille Tallinna Vangla jättis

29.04.2014 vaideotsusega rahuldamata (tl 13 ja selle pöördel).

7.3. Koos vaidega esitas A.B. ka pöördumise seoses kinnipidamistingimustega kartseris.

Tallinna Vangla vastas A.B. pöördumisele oma 05.05.2014 vastusega selgitustaotlusele nr 5-

15/14/9865-5 (tl 34 ja selle pöördel).

8. Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas kaebaja kasutas vanglaametniku suhtes

ähvardavat väljendit rikkudes sellega Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20

kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (Kodukord) p 1.11.1 tulenevat nõuet, mille kohaselt

on

kinnipeetav

kohustatud

vanglateenistujatega,

vangla

külastajatega

ning

kaaskinnipeetavatega

suhtlemisel

järgima

kõiki

üldtunnustatud

viisakusreegleid.

Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama Teie-vormi.

Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid

tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid,

kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja

kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

8.1. Kohus leiab nõustudes vastustajaga, et distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud, et A.B.

rikkus Kodukorra punktist 1.11.1 tulenevat nõuet. Kohus jagab Tallinna Vangla seisukohta

selles, et kuigi A.B. eitas ka distsiplinaarmenetluse käigus ähvardava väljendi kasutamist, ei saa

isiku ütlusi pidada usaldusväärseteks. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas veenvalt

põhjendanud, miks vanglateenistuse ametniku kirjalikus ettekandes märgitut võib pidada

usaldusväärsemaks kui A.B. selgitusi ning millistele tõenditele tuginedes vangla on otsuse

langetanud.

Vastustaja märgib kohtu arvates õigesti, et distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et A.B.

rikkumisele eelnes vahetult A.B. ja vanglaametnik A. Hanssoni vahel vestlus, mille käigus

valvur A. Hansson selgitas A.B.le, et teise kinnipeetava eest ei ole lubatud võtta saia. Nimetatud

sündmusi kirjeldas ka kaebaja ise. Seega ei ole vaidlust vastava intsidendi toimumise üle.

Kohus leiab nõustudes vastustajaga, et tegemist oli situatsiooniga, kus kaebaja ei saavutanud

endale meelepärast tulemust ja võis tunda sellest tulenevalt teatud emotsionaalset pinget. Kohus

jagab vastustaja seisukohta ka selles, et eluliselt ei ole usutav, et isiku jaoks ebasobiva ja

vastumeelse tulemuse saavutamisel pöördus A.B. hoopis sündmuse juures vahetult mitte

osalenud toidujagaja poole naljatades ja öeldes „Ja tjeba ljublju“, kui ettekande nr 515 kohaselt

kasutas kaebaja aga valvuri suhtes ähvardava sisuga väljendit „Ja tebe sleduši ubju“.

Asjaolu, et kaebaja midagi ütles, kinnitavad ka distsiplinaarmenetluse käigus kogutud muud

tõendid sh kaaskinnipeetavad (vt tl 60-64). Kuigi kaaskinnipeetavad väidavad, et nad ei

kuulnud, mida A.B. täpselt ütles, ei saa sellest järeldada, et A.B. ei oleks kasutanud ähvardava

sisuga väljendit, kuna arvestada tuleb ka vangla subkultuuri ning selles kehtivat kirjutamata

reeglit, et kaasvangide peale ei kaevata. Seejuures ei kinnita kaaskinnipeetavad ka kaebaja sõnu

nagu oleks ta öelnud „Ja tjeba ljublju,“ mis lubab järeldada ettekande õigsust. Kohtu arvates

kinnitavad valvuri ettekannet kaudselt ka kinnipeetavate Arkadi Antonovi ja Sergei Vatutini

seletused, millest nähtub, et pärast intsidenti tuli korrapidaja (valvur A. Hansson) kambrisse nr

35 „olles rahulolematu“ (A. Antonovi seletuskiri)ja nad „rääkisid kõrgendatud toonil“ (tl 61-

64). Kohtu on seisukohal, et valvuril poleks olnud mingit põhjust nii käituda, kui kaebaja ei

oleks temale suunatuna kasutanud ähvardavat väljendit.

Kaebaja ei ole välja toonud, et ettekande nr 515 koostanud vanglaametniku Alo Hanssoni ja

kaebaja vahel ei ole olnud mingit isiklikku konflikti või vaenu. Ka see omakorda kinnitab seda,

et Alo Hanssonil puudus igasugune tõsiseltvõetav põhjus valeettekande koostamiseks.

Kodukorra punktist 1.11.1. tulenevalt on keelatud igasugune ähvardavate väljendite

kasutamine. Olukorras, kus isik kasutab vanglaametnikuga suhtlemisel ähvardavat väljendit ja

kasutatud väljend on oma sisult vanglaametnikule arusaadav on vanglal õigus ka antud

väljendite kasutamise eest karistada.

8.2. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et ta ei ole tutvunud vangistusseaduse, vangla

sisekorraeeskirja ja Tallinna Vangla kodukorraga. Seega leiab kohus, et kaebaja oli teadlik

nendest tulenevatest kohustustest ja et nende eiramise näol on tegemist süülise käitumisega.

8.3. Kuigi kaebuse esitaja ei ole otsesõnu märkinud, et määratud karistus ei olnud

proportsionaalne peab kohus vajalikuks märkida, et vaidlustatud käskkirjas ja selle

alusmaterjalidest distsiplinaarmenetluse protokollis on arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega

motiveeritud karistusliigi valikut ja karistuse pikkust. 30-ööpäevane kartserikaristus on kohtu

hinnangul

proportsionaalne

toimepandud

rikkumisega,

kuivõrd

kinnipeetavate

distsipliinirikkumised, mis on seotud vanglaametniku ähvardamisega ohustavad oluliselt

vangla julgeolekut. Samuti on karistuse määramisel arvestatud raskendava asjaoluna kehtivate

distsiplinaarkaristuste olemasolu (20), mille hulgas on 6 samalaadse rikkumise eest määratud

distsiplinaarkaristust.

Käskkirjas märgitud kaalutlustest nähtub mh, et: „/…/kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele

suunamiseks ei ole otstarbekas määrata noomitust ja isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku

elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks kuna tegemist on liiga leebete

karistustega toimepandud rikkumise eest. Ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine,

ei ole otstarbekas, kuna kinnipeetaval ei ole toimunud neid korrapäraselt. Samuti ei täidaks oma

eesmärki kinnipeetava töölt eemaldamise määramine kuni üheks kuuks, kuna kinnipeetav ei ole

rakendatud tööle. Kartserisse paigutamine toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed

ning seeläbi teeks tema karistusest ka vajalikud järeldused. Suunamaks kinnipeetavat

õiguskuulekale käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele on proportsionaalne ja

kõige efektiivsem kinnipeetavat karistada kartserisse paigutamisega 30 ööpäevaks. /…/“.

Kohus leiab, et vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ega välju

seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Kaebuse esitaja ei ole esile toonud selliseid

asjaolusid ning ka kohtumenetluses ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla

karistusliigi ja määra valiku ja põhjendatuse. Läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingud on

kohtu hinnangul fikseeritud ettenähtud korras ega sisalda vigu, mis tingiks käskkirja

tühistamise.

8.4. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud haldusaktis on õigesti leitud, et kaebaja rikkus

süüliselt VangS § 67 p 1 ning Kodukorra p 1.11.1. toodud kohustusi, millest tulenevalt algatas

vastustaja tema suhtes distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat

õiguspäraselt kartserisse paigutamisega 30 ööpäevaks. Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse

langetamisel ja karistuse määramisel on vastustaja rakendanud kohaselt kaalutlusõigust ja

toonud selgelt välja kaalutlused, miks kaebajale määrati käskkirjas toodud karistus. Vastustaja

on kaalutlusõigust teostanud kooskõlas oma volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning

õiguse üldpõhimõtetega, arvestanud olulisi asjaolusid ning kaalunud põhjendatud huve.

Määratud karistus on proportsionaalne ja vastab rikkumise raskusastmele. Seega on Tallinna

Vangla 11.03.2014 käskkiri nr 322 õiguspärane.

9. Teiseks taotles kaebaja tuvastada Tallinna Vangla toimingute – kaebaja hoidmine 30

ööpäeva jooksul ebainimlikes tingimustes külmas ja niiskes kartserikambris, kus puudub

ventilatsioon ja asub lahtine tualett, samuti värskes õhus jalutuskäikudest ilma jätmine

ja selle kõigega kaebaja inimväärikuse alandamine – õigusvastasus.

VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab

tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või

arestimajas kinnipidamisega.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 1 esimene lause sätestab, et toiming peab olema

kooskõlas õigusaktidega.

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 7 ja 8 ning nende alapunktides märgitut, oli

kaebaja paigutamine kartserisse õiguspärane. Küll on aga vaidluse all küsimus, kas

kartseritingimused kambris nr 84 olid õiguspärased või mitte ja sellest tulenevalt küsimus „Kas

kaebaja hoidmine seal oli õiguspärane või mitte?“.

9.1. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja viibis Tallinna Vangla inspektor-

kontaktisiku 11.03.2014 käskkirja nr 322 alusel kartserikambris nr 84 perioodil 13.03.2014-

12.04.2014 (vt poolte seisukohad ja tl 70).

9.2. Kaebuse esitaja on oma tuvastusnõuet põhistades esiteks seisukohal, et kartserikamber nr

84 ei vastanud nõuetele, kuna seal oli niiske ja külm, kambris oli lahtine tualett ning puudulik

ventilatsioon. Vastustaja vaidleb sellele vastu.

VangS § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile kehtestatud tingimustele.

VangS § 45 lg-st 1 ja § 651 lg-st 1 koosmõjus tuleneb, et kambris peab olema tagatud ka

elutegevuseks vajalik temperatuur. Kaebuse esitaja leidis, et temperatuur ei vastanud nõuetele

ja kambris oli väga niiske ja külm. Tallinna Vangla on kohtule selgitanud, et kambris nr 84 ei

ole vastaval ajavahemikul kambri temperatuuri mõõtmisi teostatud, kuid seda on tehtud esimese

korruse kartserikambrites ning temperatuurid vastasid nõuetele (vt tl 71). Vastustaja leiab, et

kuna keskküttesüsteem vanglas on ühine, ei saanud teisel korrusel asuvas kartserikambris olla

temperatuurid oluliselt erinevad. Lisaks on vastustaja esitanud kohtule tabeli õhuniiskuse

mõõtmiste kohta kambris nr 84, kuid seda erinevate ajavahemike kohta aastal 5.11.2010-

15.04.2013 (tl 130).

Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole vastustaja kohtule esitatud tõenditega ümber lükanud

kaebuse esitaja väidet kartserikambris perioodil 13.03.2014-12.04.2014 olnud madala

temperatuuri ja suure õhuniiskuse kohta.

Kohus leiab, et kuivõrd kohtule esitatud andmetest ei nähtu üldse, kes on mõõtmised teostanud,

dokumentidel puuduvad allkirjad, samuti andmed millist seadet on mõõtmiseks kasutatud, siis

ei saa Tallinna Vangla poolt kohtule esitatud kartserikambrite temperatuuride (tl 71) ja

õhuniiskuste (tl 130) mõõtmiste tulemusi usaldusväärse tõendina asja lahendamisel arvestada.

Kohus märgib, et küsis menetluses vanglalt konkreetselt üle, kas vanglal on olemas andmed,

kes mõõtmised teostas jne, kuid vangla vastuse kohaselt teostavad mõõtmisi vanglaametnikud,

kes kannavad tulemused tabelisse, mõõtmise kohta aruannet või protokolli ei koostata. Kohus

leiab, et sellisest mõõtmise korraldusest tulenevalt ei ole sisuliselt mingilgi määral tagatud

mõõtmisandmete tulemuste aja, koha ja sisu autentsus ja tulemuste tõendina arvesse võtmiseks

vajalik kontrollitavus. Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et mõõtetulemuste õigsuse

seisukohalt on asjakohane silmas pidada ka kehtivat mõõteseadust. Vastavalt mõõteseaduse §

5 lg 1 loetakse, et mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev

mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud …. , järgides asjakohast

mõõtemetoodikat. Käesoleval juhul ei suutnud vastustaja tõendada, et esitatud mõõtetulemused

oleksid saadud ja fikseeritud eeltoodud nõudeid järgides.

9.3. Riigikohus on oma 21.04.2010 lahendis nr 3-3-1-14-10 sedastanud: „Kolleegium märgib

tõendamisega seoses täiendavalt, et Eesti Vabariik on ratifitseerinud ÜRO piinamise ning muu

julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni

ning selle fakultatiivse protokolli; samuti piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või

karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokollid. Nimetatud

konventsioonide alusel teevad rahvusvahelised sõltumatud asutused korrapäraseid külastusi

kinnipidamiskohtadesse. Külastuste eesmärgiks on muu hulgas inimväärikust alandava

kohtlemise ennetamine ja kinnipidamistingimuste parandamiseks ettepanekute tegemine. ÜRO

konventsiooni fakultatiivse protokolli artikli 3 alusel kohustuvad konventsiooni osalisriigid

looma või moodustama ka vähemalt ühe kinnipidamiskohtadesse külastusi tegeva siseriikliku

ennetusasutuse või tagama selle olemasolu. Õiguskantsleri seaduse § 1 lg 7 kohaselt on Eestis

ennetusasutuseks õiguskantsler. Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole

tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või

puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib halduskolleegiumi

arvates menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda ka eespool nimetatud

konventsioonide raames konkreetsesse kinnipidamisasutusse toimunud kontrollkäikude

aruannetele.“

9.4. Eelmises punktis toodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas

saab tõendina arvesse võtta CPT 9.11.2012 raportit „Raport Eesti Valitsusele CPT Eesti

külastuse kohta, mis toimus 30.05.-06.06.2012“ p 56 ja p 57, milles on märgitud järgmist:

„CPT tunneb väga suurt muret Tallinna Vangla kartseris (blokk K1) esinevate tingimuste üle.

Kambrites oli halb ventilatsioon ja väga vähene loomuliku valguse pääs kambrisse ning paljud

neist olid lagunenud seisus. Lisaks rääkisid mitmed eraldi küsitletud vangid delegatsioonile, et

kui nad pidid talvel viibima blokis K1, oli seal kambrites äärmiselt külm. Üldiselt oli kambrites

läbivalt rusuv õhkkond. Sama kehtis ka bloki niinimetatud füüsiliste tegevuste alade kohta, mis

kujutasid endast karedate seintega kuupe suurusega 4 kuni 5 m2, kus polnud varjualust ega

mingit muud varustust ning kus ainus vaade oli läbi võre paistev taevas. Polnud haruldane, et

vange hoiti sellistes tingimustes rohkem kui nädala, vahel kauem.

Nagu delegatsioon külastuse lõpuvestlustes rõhutas (vt. punkti 6), ei tohiks 21. sajandi alguses

niisugust kohta nagu blokk K1 üldse eksisteerida. CPT-l on hea meel fakti üle, et pärast

delegatsiooni selleteemalisi viivitamatult esitatud tähelepanekuid on kasutusest kõrvaldatud

kaks selles blokis asuvat kambrit – kambrid nr 76 ja 85 –, kus olid kohutavad tingimused (vt.

2012. aasta 28. septembri kirja). Samas on üldine olukord blokis K1 niivõrd halb, et selle

lahendamine ei saa oodata uue vangla kasutusse andmiseni. CPT on veendunud, et suudetakse

leida moodus kartserikambrid asutuse piires – ilma liigsete kulutusteta – ümber paigutada.

Sellega seoses leidis delegatsioon teise kartserikambri, mis asus blokis E2, st. kambri nr. 402,

kus olid adekvaatsed kinnipidamistingimused. CPT kutsub Eesti valitsust üles kõrvaldama

Tallinna Vangla blokk K1 viivitamatult kasutusest.“ (vt tl 88 pöördel).

Kohus märgib, et kuigi detailideni ei ole ajas nii pikka aega tagasi võimalik tõendada, et

tingimused ei olnud nõuetekohased, siis arvestades, et kaebuse esitaja oli paigutatud

kartserikambrisse nr 84 blokki K1 13.03.2014-12.04.2014 so ligi poolteist aastat hiljem, kui

CPT oli soovitanud vastava bloki kartserikambrite kasutamisest üldse loobuda ning vangla ei

ole välja toonud, et kartserikambri tingimusi oleks vahepeal parendatud, siis kohus peab

usutavaks kaebuse esitaja väiteid kartserikambri üldiste halbade tingimuste kohta. Kohtu

arvates ilmestavad vaidlusaluse kartseriruumi tingimusi ka kohtutoimikus tõendina esitatud

fotod (tl 136-144). Nendel fotodel kajastatu ei jäta kohtul võimalust pidada kartseriruumi nr 84

tingimusi Euroopa Liidu liikmesriigis vastavatele esteetilistele arusaamadele tuginedes

inimväärikatele elamistingimustele vastavaks ja kohus nõustub selles osas täies ulatuses CPT

järeldustega.

9.5.. Selleks, et asuda seisukohale, et kartserikambri nr 84 tingimused olid ka muus osas

õigusvastased peab kohus tuvastama täiendavalt siseriiklike normide rikkumise (vt VangS § 45

lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad

nõuded.").

Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb arvestada Riigikohtu 22.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-

3-1-2-06 punktis 13 märgituga, mille kohaselt kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või

puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi järgides ning arvestades kinnipeetava

tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks.

Arvestades käesoleva kaebuse asjaolusid ning seda, et kaebuse esitaja on viibinud toimikust

nähtuvalt kogu kohtumenetluse aja Tallinna Vanglas ja seetõttu oli tema võimalus Tallinna

Vangla kartserikambri tingimuste kohta tõendite kogumiseks piiratud kohustas kohus vastavad

tõendid esitama Tallinna Vanglal. Kohus on seisukohal, et Tallinna Vangla ei ole kohtule

esitanud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kartserikamber nr 84 vastas kehtestatud

nõuetele temperatuuri ja õhuniiskuse osas vaidlusalusel perioodil 13.03.2014-12.04.2014.

Samuti ei ole vastustaja esitanud kohtule usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kambris nr 84

oleks olnud toimiv ventilatsioon, kuivõrd CPT raportist nähtub, et ventilatsioon Tallinna

Vangla kartseris blokis K1, kus asub ka kamber nr 84, oli halb.

Mis puudutab lahtist tualetti, siis see iseenesest ei ole õigusvastane, sest normid, mis keelaks

lahtise tualeti, puuduvad.

Küll aga hinnates kartserikambri tingimusi kogumis ja talle esitatud tõendite valguses, leiab

kohus, et need olid inimväärikust alandavad ja seega õigusvastased. Kohus viitab siinjuures

asjaolule, et ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et väärikust alandavaks võivad

osutuda halvad sanitaartingimused kogumis (Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98).

9.6. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitajale võimaldati igapäevaselt

jalutuskäiku jalutusboksis.

Küll aga on kaebaja ja vastustaja vahel vaidlus selles, kas see nõue oli täitud nõuetekohaselt

ehk kas jalutamine toimus värskes õhus. Nimelt on jalutusboksi kohale paigaldatud katus, mis

kaebaja seisukoha kohaselt takistab värske õhu pääsemist jalutusboksi ning varjab

päikesevalgust.

Kohus, hinnates poolte seisukohti ja kohtule esitatud tõendeid (tl 146-150), nõustub kaebuse

esitajaga selles, et käesoleval juhul ei olnud kaebajale tagatud jalutamist värskes õhus.

VangS § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt

üks tund päevas. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes (2014) märgitakse, et viibimine

värskes õhus on üks kinnipeetava üldfüüsilise seisundi hoidmise ja edendamise vorme.

Kohus on seisukohal, et värskes õhus viibimiseks ei saa aga pidada viibimist suletud ruumis.

Tallinna Vangla poolt kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et jalutusboksile paigaldatud katuse

ja jalutusbokside seinte vahele oleks jäetud sellises suuruses vahe, millisel juhul võiks lugeda,

et tegemist on varikatusega, mis takistaks üksnes sademete langemist jalutusboksi. Kohtule

esitatud fotodelt nähtub, et faktiliselt on jalutusboksi puhul tegemist suletud ruumiga. Seega ei

olnud vaidlusalusel perioodil 13.03.2014-12.04.2014 kaebuse esitajale tagatud nõuetekohane

jalutamine värskes õhus.

Kohus mõistab, et Tallinna Vangla on paigaldanud kartserihoone jalutusboksidele läbipaistvast

plastist katuse, et pakkuda jalutusboksis jalutuskäigu ajal viibivale isikule kaitset sademete eest,

samuti takistada sinna vihmavee ja lume kogunemist ning sellega ka parendada

jalutustingimusi, kuna boksis puudub äravool.

Samas ei saa sellist tegevust pidada õiguspäraseks, kui sellega on kinnipeetavatelt sisuliselt

võetud ära võimalus viibida värskes õhus st õues sh juurdepääs päikesevalgusele, mis on samuti

vajalik isikute üldfüüsilise seisundi hoidmiseks.

10. Kohus jätab tähelepanuta kaebuse esitaja väited valju muusika kohta kartserihoones, samuti

väidetavalt talle liialt lühikese madratsi väljastamise kohta, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole oma

esialgses kaebuses ega ka hiljem kohtule esitatud kaebuse täiendustes nimetatud toimingute

õigusvastasuse tuvastamist taotlenud. Seega ei ole vastavad väited asjasse puutuvad ning

väljuvad käesoleva vaidluse raamidest.

11. Kohus leiab, et põhjendamatu on vastustaja seisukohta kaebuse esitaja kaebeõiguse

puudumise kohta tuvastamiskaebuse osas. Kaebuse esitaja on selgelt välja toonud, miks ta

tuvastamisnõude kohtule esitas, märkides põhjendatud huviks tulevikus mittevaralise kahju

hüvitamise nõude esitamise. Kohtupraktikas on vastavat põhjendust peetud lubatavaks. Küll

aga võib hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse põhjendatud huvina kõrvale jätta, kui

hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (vt Riigikohtu 18.02.2010 määrust asjas nr 3-

3-1-88-09). Käesolevas asjas ei ole kohtu hinnangul sellise olukorraga tegemist. Ka vastustaja

ei ole ära näidanud, et hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Seega on

tuvastamiskaebuse esitamine lubatav.

12. HKMS § 108 lõike 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesolevas asjas jättis kohus

kaebuse tühistamisnõudes rahuldamata ja rahuldas õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

Menetlusosalised ei ole kohtule esitanud taotlust oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega

jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 27.02.2017

KOHTUOTSUSEGA.