3-14-383/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. september 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-383

Haldusasi

MK

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

05.02.2014

maamaksuteate nr 243483 ja 27.03.2014 vaideotsuse nr

6-1/2094-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – MK

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Marika Salmistu

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13. oktoobri 2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MK apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

07.09.2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta MK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. oktoobri

2014. a otsus muutmata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19. oktoobril 2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1

teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-383

2(9)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MK-le kuulub Tallinnas Nõmme linnaosas kinnistu asukohaga Rahu tn 23, suurusega

1703 m2.

2. Tallinna Linnavaraameti juhataja kinnitas 01.02.2012 käskkirjaga nr 1.-1/3 Tallinna

Linnavaraameti maa hinna osakonna 31.01.2012 maatüki maksustamishinna akti nr 31174,

millega määrati Rahu tn 23 kinnistu maksustamishinnaks 27 450 eurot. Akt koostati Vabariigi

Valitsuse 22.05.2001 määruse nr 179, keskkonnaministri 30.11.2001 määruse nr 50 ja

Tallinna Linnavolikogu 23.03.2006 määruse nr 20 alusel.

3. Maksu- ja Tolliamet (MTA) koostas 05.02.2014 maamaksuteate nr 243483, millega

määrati MK-ile 2014. a eest tasumiseks maamaksu 81,80 eurot. Seejuures arvestati

koduomaniku maksuvabastusega summas 604,45 eurot.

4. MK esitas maamaksuteate peale 17.02.2014 vaide, vaidlustades maksu arvutamise

õiguspärasust.

5. MTA jättis 27.03.2014 vaideotsusega nr 6-1/2094-2 vaide rahuldamata. Vaideotsuses

selgitati, et tegemist on maaüksusega, mis asub hinnatsoonis H0784025, kus elamumaal on

kaks erinevat hinda – 900 m2 maksustamishind on 21,09 eurot/m2 ja 803 m2 maksustamishind

on 10,55 eurot/m2. Kogu maaüksuse maksustamishinnaks on kokku 27 450 eurot. Selleks, et

arvutada koduomaniku maksusoodustust, tuleb aluseks võtta mitte maaüksuse diferentseeritud

ruutmeetri hind, vaid keskmine ruutmeetri hind, milleks on antud juhul 16,12 eurot

(27 450/1703). Kuna vastavalt maamaksuseadusele (MaaMS) on maamaksu tasumisest

vabastatud maa omanik tema omandis oleva elamumaa osas linnas kuni 1500 m2 ulatuses,

kuulub MK-i omandis olevast maaüksusest maksustamisele 203 m2 maksustamishinnaga

16,12 eurot ja Tallinnas kehtiva maksumääraga 2,5%, mis teeb maksukohustuseks 81,80 eurot

(203 × 16,12 × 0,025).

6. MK esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 05.02.2014 maamaksuteate nr 243483

ja 27.03.2014 vaideotsuse nr 6-1/2094-2 tühistamiseks. Kaebuse ja selle täienduse

põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

1) MaaMS § 11 lg 1 on osas, mis piirab maamaksuvabastust linnas, vallasiseses linnas,

alevis,

alevikus

ning

üldplaneeringuga

kohaliku

omavalitsusüksuse

või

maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal kuni 0,15 ha,

vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12, 13, 32 ja 33. Koduomanike

eristamine krundi suuruse järgi seab koduomanikud põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda.

Riigikogul on lai otsustusruum, kuid see ei ole piiritu. Selline otsustus, millega piiratakse isiku

õigusi, ei tohi olla suvaline, vaid peab olema hästi põhjendatud. Tiheasustusaladel on kruntide

suurused määratud planeeringutega, mis on kinnitatud kohaliku omavalitsuse poolt ning mida

kinnistuomanikud omal äranägemisel muuta ei saa.

2) MK-i kodu asub Nõmmel. Läbi aegade on valdavalt säilinud Nõmme vanade kruntide

suurus, mis on võrdne või suurem kui ca 1800 m2. Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004

määrusega nr 36 vastu võetud Nõmme linnaosa ehitusmääruse § 4 lg 3 kohaselt ei tükeldata II

3-14-383

3(9)

ehituspiirkonnas, kus asub kaebaja kinnistu, krunte reeglina iseseisvateks üksusteks, mille

pind on väiksem kui 1200 m2. Nii ei saa üle 1500 m2 kinnistute omanikud oma kinnistult

suuremat tulu kui kuni 1500 m2 omanikud, samas nõuab suuremate kinnistute korrashoid

kinnistuomanikelt suuremaid kulutusi. Kaebaja tunneb end solvatu ja kaitsetuna ning tajub

enda suhtes üleolevat ja vaenulikku suhtumist. Arusaamatu on, miks kehtestatud piirang ei

arvestanud Nõmme ajalooliste miinimumkrundi suurustega. Asjaolu, et hilisemal ajal on

Nõmmele tekkinud ka väiksemaid krunte, ei tee olematuks Nõmme ajalooliste säilinud

kruntide omanike sattumist diskrimineerimise objektiks neist mitteolenevatel põhjustel üksnes

nende kodu asukoha piirkondliku eripära tõttu.

3) Maamaks laekub kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Nõmmel on ca 1100 krunti suuremad

kui 0,15 ha. Nõmmel on ca 40 000 elanikku ja Tallinnas on neid üle 400 000. Jätta eelarve

täitmine vaid väikese grupi koduomanike kohustuseks, vabastades teised sellest kohustusest

täielikult, seab koduomanikud ebavõrdsesse olukorda. Kui seadusandja leiab, et osa krunte on

kodude jaoks linnas ebamõistlikult suured ning tema eesmärgiks on teostada Nõmme

ümberkruntimine, siis peaks ta oma arvamust põhjendama ning välja pakkuma ka võimaluse

tema silmis nn „üleliigsete ruutmeetrite“ äraostmiseks õiglase ja kohese hüvituse eest. MK-il

pole võimalust oma üleliigset 203 m2 maha müüa, ka ei teeni ta sellelt mingit lisatulu.

Suuremate kruntide maksustamist ei saa põhjendada kallima ega tulutoovama kinnisvara või

jõukamate koduomanike maksustamisega.

4) Kui kohus leiab, et MaaMS § 11 lg 1 on põhiseadusega kooskõlas, siis on maamaksu

määramine arvutatud kaebajale 1500 m2 ületavas osas summas 81,80 eurot ebaõigesti.

MaaMS § 111 lg 1, millele MTA tugines, veel ei kehtinud. Rahu tn 23 kinnistu asub

hinnatsoonis H0784026, kus elamumaal on kaks hinda. Kõigil ühes hinnatsoonis elavatel

koduomanikel peaks olema võrdne maksusoodustus, mis vastab selle hinnatsooni 1500 m2

krundi maamaksuhinnale. Rahu tn 23 hinnatsoonis on selleks 632 eurot [(900 × 21,09 + 600 ×

10,55) × 2,5%]. Vastavalt MTA arvutusele MaaMS § 111 lg 1 alusel on hinnatsoonis

H0784025 krundi suurusega 1500 m2 omanikul hinnasoodustus 632 eurot, 1703 m2 krundi

omanikul 604,5 eurot ning 2000 m2 krundi omanikul 573,48 eurot. Seega kohtleb MTA ühes

hinnatsoonis kinnistut omavaid koduomanikke põhjendamatult erinevalt.

7. MTA palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. MTA seisukohad olid

kokkuvõtlikult järgmised.

1) Maksusoodustused ei kuulu isiku põhiõiguste hulka. Hüvesid saab pakkuda vaid ulatuses,

milleks riigil jätkub vahendeid. MaaMS § 11 lg-s 1 nimetatud maksusoodustuse ulatuse

kehtestamisel on seadusandja lähtunud keskmise elamukrundi suurusest ning seadusandja

hinnang, et linnas on selleks 1500 m2 ja maal 2 hektarit, on adekvaatne (Tallinna Halduskohtu

18.10.2013 otsus nr 3-13-1499, p 28). Ka Riigikohus ei ole lahendis nr 3-4-1-52-13 leidnud, et

maksusoodustuse andmine tiheasustusalal üksnes 1500 m2 ja hajaasustuses 2 ha ulatuses

kodualusele maale oleks põhiseadusega vastuolus.

2) Maamaks on omandil põhinev maks ning maksustatavaks objektiks on maatükk.

Maamaksu määramisel võetakse arvesse maksustatavat maatükki iseloomustavaid andmeid.

Maamaks arvestatakse maa maksustatavalt väärtuselt, mis määratakse kindlaks maa hindamise

seaduse alusel läbi viidud maa korralise hindamise tulemuste põhjal. Maa maksustamishinna

määrab kohalik omavalitsus eelhaldusaktiga. Kaebajal oleks tulnud vaidlustada maa

maksustamishinna määramine, kui ta ei nõustu tasumiseks määratud maksusumma suurusega.

MaaMS ei võimalda maksuhalduril maamaksu määramist, vaid maksuhaldur arvutab

maamaksu ja edastab maamaksuteate kohalikult omavalitsuselt saadud andmete alusel. Kuna

3-14-383

4(9)

maamaks on objektiivne maks, siis on maksuvabastused ja -soodustused valdavalt seotud

maatüki teatud tunnustega ja ei sõltu maa omaniku isikust.

3) Maamaksu arvutuskäik on toodud 27.03.2014 vaideotsuse p-s 7. Seda, et selline

arvutuskäik on õige, kinnitab 01.01.2015 jõustunud MaaMS § 111 lg 1, millele on viidatud ka

vaideotsuses. Alusetu on kaebaja nõue MTA 27.03.2014 vaideotsuse tühistamiseks, sest

kaebuses ei ole välja toodud ühtegi põhjendust, kuidas nimetatud haldusakt rikub kaebaja

õigusi vaidemenetluse esemest sõltumata.

8. Tallinna Halduskohtu 13.10.2014 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

1) Kaebajale kuuluv maa ei ole MaaMS § 4 alusel maksuvaba, mistõttu tuleb maamaks

arvestada ja maamaksu tasuda kogu kinnistult, vaatamata asjaolule, et kaebajal ei pruugi olla

võimalik oma kinnistut seal paikneva männimetsa tõttu kasumlikult kasutada.

2) Asjakohatud on kaebaja väited kinnistute erineva turuväärtuse kohta sõltuvalt kinnistul

asuvast kõrghaljastusest või ehitisest ja selle seisukorrast. Hindamise objektiks on maatükk

ilma sellel asuvate ehitiste, kasvava metsa, muude taimede ja päraldisteta (maa hindamise

seaduse (MHS) § 2 lg 1). MaaMS § 1 lg 2 kohaselt määratakse maa maksustamishind ja selle

vaidlustamise kord MHS-st lähtudes. MHS § 6 lg 1 järgi arvutab maatüki maksustamishinna

korralise hindamise tulemuste alusel kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud

korras. Vabariigi Valitsuse 19.06.2001 määruse nr 203 „Maa korralise hindamise kord“ § 20

kohaselt

vormistab

hindamise

tulemused

maa

hindaja

hinnatsoonide

kaartidena

omavalitsusüksuste kaupa ja maa väärtuste loeteluna hinnatsoonide ja sihtotstarbe liikide või

kõlvikute kaupa. MHS § 3 lg 2 kohaselt on hindamise eesmärgiks maa hariliku väärtuse

leidmine. MaaMS § 1 lg 3 kohaselt arvutatakse maamaks kohalikust omavalitsusest saadud

andmete põhjal. Rahandusministri 17.01.2001 määruse nr 10 „Maamaksuseaduse rakendamise

kord“ § 1 kohaselt saadakse maamaksu summa maamaksumäära ja maa korralise hindamise

tulemuste põhjal arvutatud maa maksustamishinna korrutamisel. MaaMS § 5 lg 1 järgi on

maamaksumäär 0,1-2,5% maa maksustamishinnast aastas. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib

kohaliku omavalitsusüksuse volikogu maamaksumäära kehtestada diferentseeritult maa

hinnatsoonide ja/või katastriüksuse sihtotstarvete liikide kaupa sama paragrahvi lg-s 1 või §

11 lg-s 4 nimetatud vahemikus. Katastrikaardi andmetel kuulub Rahu tn 23 kinnistu 100%

hinnatsooni H0784025. Keskkonnaministri 30.11.2001 määruse nr 50 „Maa korralise

hindamise tulemuste kehtestamine“ lisa 24 „Tallinna linna maa väärtuste loetelu sihtotstarbe

liikide ja kõlvikute kaupa“ kohaselt on selles hinnatsoonis oleva elamumaa väärtuseks kuni

900 m2 suuruse maa osas 21,09 eurot/m2 ja ülejääva maa osas 10,55 eurot/m2. Kaebaja

kinnistu suuruseks on 1703 m2 ja tema kinnistu maksustamishinnaks on 27 450 eurot.

3) Kaebaja rahvastikuregistri järgne elukoht on Rahu tn 23 ja talle kuuluv maa asub

tiheasustusega alal. Seega kohaldub kaebaja suhtes maamaksuvabastus 1500 m2 ulatuses (vt

MaaMS § 11 lg 1). Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks pensionär või represseeritu, mistõttu ei

kohaldu tema suhtes täiendav maamaksuvabastus (vt MaaMS § 11 lg-d 5 ja 6) ning kohus

jätab sellekohased väited ja põhjendused tähelepanuta.

4) MaaMS § 11 lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei vabasta maaomanikku

täies ulatuses maamaksu tasumise kohustusest. Maksu määramise ja maksuvabastuse

kehtestamise üle otsustamine on poliitiline küsimus, mis allub kohtulikule kontrollile piiratud

ulatuses. Isiku õiguste ilmselgelt ebaproportsionaalse riive korral võib kohtuvõimu sekkumine

olla teatud ulatuses võimalik (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.01.2009 otsus nr 3-08-685, p

12). Kaebaja õigusi ei ole ebaproportsionaalselt piiratud. Kaebaja ei ole tõendanud ega

põhistanud, et 81,80 euro suurune maamaks, mida on võimalik maksta kahes osas, sunniks

3-14-383

5(9)

teda oma omandist loobuma või et see moodustaks tema sissetulekust ebaproportsionaalselt

suure osa. Arvestades, et kaebajale määratud maksusumma moodustab 1,9% 2014. a aastasest

miinimumpalgast ja 0,7% keskmisest aastapalgast, ei saa seda pidada ebaproportsionaalselt

kõrgeks.

5) Maksusoodustuse andmisel on seadusandja lähtunud keskmisest elamukrundi suurusest,

milleks tiheasustuse puhul on 1500 m2. Kohtu hinnangul on tegemist adekvaatse suurusega,

arvestades tiheasustusalal eksisteerivat suuremat nõudlust maa järele. Kaebuses viidatud PS

sätetest ei tulene keeldu maksustada omandit, sh kodualust maad. Samuti ei ole rikutud võrdse

kohtlemise põhimõtet. Kaebaja ei ole võrdses olukorras isikutega, kelle omandis on väiksem

elamumaa ja kes on seetõttu vabastatud terves ulatuses maamaksu tasumise kohustusest.

Kohatu on kaebaja väide, et Nõmme suurte elamukruntide omanikud täidavad üksi linna

eelarvet. Linna eelarvesse laekub tulu mitmetest allikatest. Kaebajal on võimalik vähendada

oma maksukoormust mitmel viisil, nt soetades kodu väiksemale elamukrundile, jagades

kinnistu ja müües osa sellest (nt naaberkinnistuga liitmiseks) või võõrandades osa talle

kuuluvast kinnistust kaasomandisse.

6) MTA on ebaõigesti tuginenud MaaMS §-le 111, mis jõustub alles 01.01.2017.

Maksuarvestus on aga lõppkokkuvõttes õige. Maksuhaldur saab maksuteate väljastamisel

lähtuda eelhaldusaktis kindlaks määratud maa maksustamishinnast ning soodustuse

kohaldamisel kohaliku omavalitsuse arvutusi üle ei kontrolli. Kuigi MaaMS praegu kehtivas

redaktsioonis ei ole sätestatud, kuidas kohaldatakse maamaksuvabastust, kui maaüksus on

suurem kui maksuvabastusega pindala, pidas seadusandja silmas maksuvabastuse või

soodustuse arvutamist proportsionaalselt maatüki kogupindalale vastavast maksustamishinna

osast, sest muid andmeid kohalik omavalitsus maksuhaldurile ei esita (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 30.06.2014 otsus nr 3-13-1499, p 10). Seega on ekslik arvutuskäik, milles on

rakendatud maksuvabastust suurema väärtusega maa suhtes. Maamaksu arvutamisel tuleb

lähtuda maatüki kui terviku maksustamishinnast ja maksusoodustusega maa suuruse suhtest.

Maamaksukohustuse suuruseks on 81,80 eurot [(27 450 ÷ 1703) ×(1703 - 1500) × 0,025].

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. MK palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 13.10.2014 otsus ning

teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult

järgmised.

1) Kaebaja pensioniiga algas 25.11.2014. Seetõttu tuleb arvestada tema kui pensionäriga.

Maksu määramise ja maksuvabastuse kehtestamise üle otsustamine on küll poliitiline

küsimus, kuid halduskohtu ülesanne on kontrollida seaduste põhiseaduspärasust, sh ka PS §-s

12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse tagamist. Nõmme põliste kruntide miinimumsuurused on

vastavalt 1800 m2 ja 2000 m2, mistõttu ei saa Nõmme puhul rääkida 1500 m2-st kui

adekvaatsest keskmisest.

2) Ekslik on halduskohtu seisukoht, et võrdsuspõhiõigust pole rikutud. Kaebajat tuleb

võrrelda koduomanikega tiheasustusalal. Koduomanike eristamisel tiheasustusalal krundi

suuruse järgi ning sellest tuleneval ebavõrdsel kohtlemisel pole mõistlikku põhjust (vt

Euroopa Inimõiguste Kohtu 29.04.1999 lahend asjas Chassagnou jt vs Prantsusmaa (nr

25088/94, 28331/95 ja 28443/95)). 1500 m2 suuruse krundi seadmine maksuvabastuse piiriks

on Nõmme põliskruntidega koduomanike suhtes diskrimineeriv (PS § 12 lg 1 teine lause).

Seda väidet pole kohus käsitlenud. Puudub põhiseaduslik väärtus, mida piiranguga kaitsta (vt

Riigikohtu üldkogu 19.04.2005 otsus nr 3-4-1-1-05, p 24). Asjakohatu on kohtu hinnang, et

kaebaja õigusi pole ebaproportsionaalselt piiratud, kuna 81,80 euro suurune maamaks pole

3-14-383

6(9)

vara konfiskeeriva iseloomuga ning on keskmise sissetulekuga võrreldes ebaproportsionaalselt

kõrge.

3) Kaebaja ei ole väitnud, et Nõmme ajalooliste kruntide omanikud täidavad üksi linna

eelarvet, vaid märkis, et maamaksu näol on linna eelarve täitmine vaid väga väikese grupi

koduomanike kohustuseks. Halduskohtu välja pakutud võimalused maksukoormuse

vähendamiseks on paljasõnalised. Halduskohtu viide Tallinna Ringkonnakohtu lahendile asjas

nr 3-02-27 on asjakohatu.

4) Kohus ei ole hinnanud ebavõrdsust, mis tuleneb MTA poolt kasutatavast arvutuskäigust.

MTA arvutuskäik on ebaõige. Kui maamaksuvabastuse arvutamiseks on kaks erinevat

metoodikat, siis tuleks hea tava kohaselt aluseks võtta metoodika, mis on koduomaniku

kasuks. Maksuõiguses ei ole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks, st

maksukoormust suurendavalt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 03.04.2000 lahend nr 3-3-1-4-

00).

10. MTA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. MTA jääb kõigi varasemalt avaldatud

seisukohtade juurde, lisades täiendavalt järgmist.

1) Kaebajat ei saa selles vaidluses pidada pensionäriks. MaaMS § 11 lg 5 kohase

maksusoodustuse saamiseks tuleb pöörduda taotlusega kohaliku omavalitsuse poole. Juhul,

kui kohalik omavalitsus jätab taotluse rahuldamata, on kaebajal võimalus seda vaidlustada.

2) Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja õiguste piirang ei ole ebaproportsionaalne.

Maksude suuruse üle otsustamine on seadusandja, mitte kohtu pädevuses (vt PS § 113).

3) Tähelepanuta tuleb jätta väited, mis puudutavad Nõmme koduomanike õiguste rikkumist

(vt HKMS § 44 lg 1). Kaebajat saab võrrelda teiste Nõmme koduomanikega, kelle kodualuse

maa suurus on üle 1500 m2. MaaMS § 11 lg 1 kohtleb võrdselt kõiki tiheasustusalade

koduomanikke, kehtestades kõigile koduomanikele maksuvabastuse 1500 m2 maa ulatuses.

4) Maamaksu arvutuskäik on õige. Maa maksustamishinna määrab kohalik omavalitsus ning

selle otsuse näol on tegemist eelhaldusaktiga, mida on võimalik eraldi vaidlustada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonimenetluses

on

menetlusosaliste

vahel

põhilisteks

vaidlusalusteks

küsimusteks, kas MaaMS § 11 lg 1 on vastuolus PS §-dega 11, 12, 13, 32 ja 33 ning juhul, kui

tegemist on põhiseadusega kooskõlas oleva regulatsiooniga, siis kas MTA on õiguspäraselt

kohaldanud maamaksu arvutamise metoodikat. Sellest lähtuvalt lahendab ringkonnakohus

esmalt põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuse (I) ning seejärel maamaksu arvutamise

metoodikaga seonduva (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlused

ja jagab menetlusosaliste vahel menetluskulud (III).

I

12. Riigikohus on selgitanud, et PS § 32 kaitseb omandina varalisi õigusi – nii asju, raha kui

ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid (Riigikohtu üldkogu 17. juuni 2004. a otsus asjas nr

3-2-1-143-03, p 18). Maamaks on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mida riik kogub isiku

omandilt (maatükk) (MaaMS §-d 2 ja 3) ning kui isikul lasub kohustus tasuda enda omandis

olevalt maalt maksu, peab ta ühest osast omandist loobuma selleks, et vallata, kasutada ja

käsutada teist osa omandist. Maamaksu suurust mõjutab see, kui suures osas laieneb maksu

subjektile maamaksusoodustus. Mida suurem on maamaksusoodustus, seda väiksem on

3-14-383

7(9)

omandipõhiõiguse riive. Seega on maamaksusoodustuse piiramisel võrreldes teiste isikutega

tegemist ka PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riivega (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 29.01.2014 otsus nr 3-4-1-52-13, p 43). Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-

13-15 järeldub, et kui maksusoodustusega koheldakse erinevalt maksukohustuslasi, siis võib

MaaMS § 11 lg 1 riivata maksukohustuslase omandipõhiõigust koos võrdsuspõhiõigusega (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 20.05.2015 otsus nr 3-3-1-13-15, p 15). Seega juhul, kui

maamaksusoodustust piiratakse tiheasustusalal asuvate kinnistute koduomanike puhul

ebaproportsionaalselt, on tegemist võrdsuspõhiõiguse rikkumisega.

13. Kaebaja leiab, et 1500 m2 suuruse krundi seadmine maamaksuvabastuse piiriks on

Nõmme põliskruntidega koduomanike suhtes diskrimineeriv ning seadusandja kohtleb

maamaksuvabastuse sätestamisel ebavõrdselt koduomanikke tiheasustusalal lähtuvalt krundi

suurusest ning sellisel ebavõrdsel kohtlemisel puudub mõistlik põhjus.

14. MaaMS § 11 lg 1 kohaselt on maamaksu tasumisest vabastatud maa omanik tema

omandis oleva või MaaMS §-s 10 sätestatud maakasutaja tema kasutuses oleva elamumaa või

maatulundusmaa õuemaa kõlviku osas linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning

üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt

tiheasustusega alaks määratud alal kuni 0,15 ha ning mujal kuni 2,0 ha ulatuses, kui sellel

maal asuvas hoones on tema elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha

andmetele.

15. Võrdsuspõhiõiguse väidetava rikkumise kontrolliks tuleb esmalt leida võrreldav grupp,

keda koheldakse soodsamalt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

11.03.2015 otsus nr 3-4-1-51-14, p 62). PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riivega on

tegemist, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve 29.01.2014 otsus nr 3-4-1-52-13, p 41).

16. Kaebaja suhtes ei kohaldu maamaksusoodustus kogu kodualuse maa suhtes, vaid üksnes

1500 m2 ulatuses, erinevalt neist koduomanikest, kelle krunt jääb 1500 m2 piiresse. MaaMS §

11 lg 1 kohtleb erinevalt koduomanikke tiheasustusalal, kelle kinnistu ületab 1500 m2 ja kes

on kohustatud maksma maamaksu, võrreldes nende koduomanikega tiheasustusalal, kelle

kinnistu jääb 1500 m2 piiresse ja kes ei ole kohustatud maamaksu maksma. Kui osa

kinnistuomanikest ei pea üldse maamaksu tasuma, siis suurema elamumaa kinnistu omanikud

peavad. Seega riivab MaaMS § 11 lg 1 võrdsuspõhiõiguse kaitseala.

17. Mitte igasugune erinev kohtlemine ei ole PS § 12 lg-ga 1 vastuolus, vaid üksnes selline,

millel puudub õigustus. Võrdsuspõhiõigus ja PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba

valdamine, kasutamine ja käsutamine on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval

eesmärgil (Riigikohtu üldkogu 07. 06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, p 31; põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 27.12.2011 otsus nr 3-4-1-23-11, p 41; 17.04.2012 otsus asjas nr

3-4-1-25-11, p 37). Kaebaja hinnangul puudub Nõmme koduomanike ebavõrdseks

kohtlemiseks mõistlik põhjus. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

18. MaaMS § 11 lg 1 riive legitiimseks eesmärgiks on kohalikele omavalitsustele tulu

laekumine ja riigi raha kokkuhoidmine (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 29.01.2014 otsus nr 3-4-1-52-13, p 46.2). Maksusoodustuse piiramine aitab

saavutada legitiimset, fiskaalset eesmärki. Maamaksusoodustust kohaldatakse kõigile

koduomanikele, lähtudes objektiivsest kriteeriumist – maatüki suurusest. Asjaolust, et

Nõmmel asub elamukrunte, mis on suuremad kui 1500 m2, ei saa järeldada, et ebavõrdseks

kohtlemiseks puudub õigustus.

3-14-383

8(9)

19. Apellant on viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu 29.04.1999 otsusele asjas Chassagnou

jt vs Prantsusmaa (nr 25088/94, 28331/95 ja 28443/95), milles kohus märkis, et maaomanike

erinevaks kohtlemiseks nende maa suuruse alusel peab olema mõistlik põhjus (vt p 91).

Praegusel juhul on ringkonnakohus eelnevalt välja toonud, et maksusoodustuse piirang aitab

saavutada legitiimset, fiskaalset eesmärki. Ka ei ole sellega rikutud proportsionaalsuse

põhimõtet.

20. Halduskohus on õigesti märkinud, et kaebajale määratud maamaksu ei saa pidada tema

õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks (arvestades tema omandis oleva kinnistu suurust,

asukohta ja tegelikku turuväärtust) või kodust loobuma sundivaks. Halduskohus on õigesti

välja toonud, et maamaksu tasumisel ei ole isiku tegelik maksevõimelisus oluline, välja

arvatud juhul, kui maamaksu tasumise järel ei võimaldaks isiku varaline seisund tema piisavat

äraelamist. See tähendab, et kui maamaksu suurus on sedavõrd kõrge, mis sunnib isikut oma

omandist loobuma, siis ei saa sellist maamaksukohustust pidada omandipõhiõigusega

kooskõlas olevaks.

21. Vähesel määral 1500 m2 suurust piiri – mille raamesse jääb üldteadaolevalt suur osa

Eestis tiheasustusaladel paiknevatest eramuga elamumaa kinnistutest – ületavatelt kinnistutelt

tasumisele kuuluv maamaks ei ole suur, sest ka nendelt kinnistutelt 1500 m2 ulatuses

maamaksu tasuma ei pea. Maamaks suureneb, kui kinnistu on tunduvalt üle tavapärase 1500

m2.

22. Asjassepuutumatud on apellandi väited seoses MaaMS § 11 lg-te 5 ja 6 kohaldamisega,

sest maamaksu määramise ajal kaebaja pensionär ei olnud. MTA on õigesti märkinud, et

MaaMS § 11 lg 5 kohase maksusoodustuse saamiseks tuleb pöörduda taotlusega kohaliku

omavalitsuse poole ning juhul, kui kohalik omavalitsus jätab taotluse rahuldamata, on

kaebajal võimalus seda vaidlustada. Praeguses vaidluses sellist haldusakti vaidluse all ei ole.

II

23. MTA on küll ebaõigesti tuginenud MaaMS §-le 111, kuid arvutanud maamaksukohustuse

õigesti. Sarnasest arvutusmetoodikast, nagu on kasutanud MTA, on lähtunud ka Riigikohus

oma lahendis nr 3-4-1-52-13. Lisaks on halduskohus kohaselt viidanud Tallinna

Ringkonnakohtu 30.06.2015 otsuse nr 3-13-1499 p-le 10, milles on selgitatud, et seadusandja

on silmas pidanud maksuvabastuse või -soodustuse arvutamist proportsionaalselt maatüki

kogupindalale vastavast maksustamishinna osast. Maamaksusoodustuse kohaldamisel

kinnistule, mille pindala ületab 1500 m2, tuleb lähtuda seadusandja tegelikust tahtest ning sätte

eesmärgist. Maamaksuvabastuse arvutamiseks ei ole sätestatud kahte erinevat metoodikat.

Ringkonnakohus nõustub MTA ja halduskohtu tõlgendusega MaaMS § 111 lg-st 1 ning leiab,

et tegemist on õiguspärase maamaksuteatega.

III

24. Eeltoodust tulenevalt jääb MK-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

13.10.2014 otsus muutmata.

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Apellandi menetluskulud jäävad tema enda kanda. MTA ei ole menetluskulude

väljamõistmise taotlust ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad MTA võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

3-14-383

9(9)

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets