3-15-1210/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-15-1210

Otsuse kuupäev

15. september 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Tarmo Tuvi kaebus Tartu Vangla 27. märtsi 2015 käskkirja nr 6-

2/370 osaliseks tühistamiseks

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Tarmo Tuvi

Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta Tarmo Tuvi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 15. oktoober 2015. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla 27. märtsi 2015 käskkirjaga nr 6-2/370 karistati Tartu Vangla kinnipeetav Tarmo

Tuvi distsiplinaarkorras vangistusseaduse § 67 lõike 1 rikkumise eest 10 ööpäevaks kartserisse

paigutamisega (p 1), Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10

ööpäevaks (p 2) ning Tartu Vangla kodukorra p 4.9 rikkumise eest noomitusega (p 3). T. Tuvi esitas

käskkirja peale vaide, mille Tartu Vangla 28. aprilli 2015 vaideotsusega nr 1-11/192-2 rahuldamata

jättis.

2. 12. mail 2015 saabus Tartu Halduskohtusse T. Tuvi kaebus, milles ta nõudis Tartu Vangla 27.

märtsi 2015 käskkirja nr 6-2/370 tühistamist. Ühtlasi taotles ta enda riigilõivu tasumisest

vabastamist kaebuse esitamisel.

3. 19. mai 2015 määrusega vabastas Tartu Halduskohus T. Tuvi riigilõivu tasumisest kaebuse

esitamisel, võttis kaebuse menetlusse ning kohustas Tartu Vanglat kaebusele kirjalikult vastama.

4. Tartu Vangla teatas 8. juuni 2015 kirjalikus vastuses kaebusele, et 4. juunil 2015 on vaidlustatud

käskkiri resolutsiooni punktide 1 ja 2 osas kehtetuks tunnistatud. Vastustaja palus kaebuse

rahuldamata jätta.

5. 18. juunil 2015 palus Tartu Halduskohus kaebaja seisukohta menetluse jätkamise osas seoses

käskkirja osalise kehtetuks tunnistamisega. 26. juunil 2015 kohtusse saabunud seisukohas soovis T.

Tuvi käskkirja tühistatud osa õigusvastasuse tuvastamiseks menetluse jätkamist.

6. Tartu Halduskohus lõpetas 10. augusti 2015 määrusega menetluse Tartu Vangla 27. märtsi 2015

käskkirja nr 6-2/370 resolutsiooni punktide 1 ja 2 tühistamise nõuetes, määras asja läbivaatamisele

kirjalikus

menetluses,

andis

tähtaja

menetlusosalistele

menetluskulude

nimekirja

ja

kuludokumentide esitamiseks 24. augustini 2015 ning täiendavate menetlusdokumentide

esitamiseks 31. augustini 2015. Ühtlasi teatas kohus, et otsus tehakse asjas teatavaks 15. septembril

2015.

Kaebuse põhjendused

7. T. Tuvi on seisukohal, et teda karistati ühe teo eest kolm korda. Nimesildi mittekandmine,

väidetav korralduse eiramine ja väidetav ebaviisakus moodustavad samast motiivist ajendatud

tervikliku, kokku kuuluva teo. Kogu sündmuste ahel keskendus erimeelsusele nimesildi üle ja oli

seotud nii ajaliselt, ruumiliselt kui ka põhjuslikult, moodustades teoühtsuse. Kaebaja juhib

tähelepanu, et ettekandes kirjutas valvur, et tal oli nimesilt käes, menetlusprotokoll aga väidab, et

tal oli see kaelas. Menetluse käigus pole menetleja püüdnud välja selgitada, kas tal oli üldse

võimalust valvuri korraldusi kuulda. Menetleja ei püüdnud ka väidetava ebaviisakusega seotud

asjaolusid välja selgitada.

8. Kaebaja märgib, et kuna vaidemenetluse viis läbi sama ametnik, kes teda distsiplinaarkorras

karistas, ei olnud talle tagatud tõhusat õiguskaitsevahendit. Mitte ühegi vaides toodud argumendiga

ei asunud menetleja sisulisse vaidlusesse, vaid esitas omapoolseid väiteid kas ilma igasuguse

põhjenduseta või tuues irrelevantseid põhjendusi. Seega on rikutud põhjendamiskohustust. Samuti

on kaebaja seisukohal, et justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSkE) § 641 p 1 keelab nöörid ning see ei tee erandit ka nimesildi nöörile. Tegemist on vangla

kodukorraga võrreldes kõrgemalseisva aktiga. Seega on Tartu Vangla kodukorra p 4.9 õigusvastane

ja automaatselt kehtetu osas, mis puudutab kohustust kanda nimesilti kaelas. Korraldus, millega

ametnik sunnib kinnipeetavat otseselt rikkuma VSkE sätet on ilmselgelt õigusvastane, mistõttu võib

selle vastavalt Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-3-1-106-06 täitmata jätta.

Vastustaja vastuväited

9. Tartu Vangla selgitab, et Tartu Vangla kodukorra p 4.9 kohaselt on kinnipeetav kohustatud

väljaspool kambrit ja loenduse ajal kambris kandma kaelas nähtavalt ja loetavalt vanglateenistuse

poolt väljastatud nimesilti. Kaebaja ei kandnud 5. märtsil 2015 kella 11.10 ajal E9 eluosakonnas

väljaspool oma elukambrit liikudes nähtavalt kaelas vanglateenistuse väljastatud nimesilti. Kaebaja

on teo toimepanemist tunnistanud. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et ta ei olnud vastavast kohustusest

teadlik, pani ta rikkumise toime tahtlikult. Kaelas kantav nimesilt on vanglale kuuluv ese, mida

vangla annab kinnipeetavale kasutada. Seega ei ole nimesildi nöör keelatud ese VSkE § 641 p 1

mõttes. Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-24-10 punktis 12 on väljendatud seisukohta, et mitte iga

VSkE § 641 punktis 1 nimetatud ese ei ole kinnipeetavale keelatud, vaid üksnes selline, millega saab

tekitada vigastusi.

Kohtu seisukoht

10. Kaevatava käskkirjaga on kaebajat karistatud kümneks päevaks kartserisse paigutamisega Tartu

Vangla kodukorra (TVK) p 4.9. rikkumise eest.

Vastavalt TVK p-le 4.9. on kinnipeetav kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse ajal kandma

kaelas nähtavalt ja loetavalt vanglateenistuse poolt väljastatud nimesilti.

11. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 63 lg-st 1 võib vangistusseaduse, vangla

sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada

distsiplinaarkaristusi. VangS § 105 lg 5 kohaselt kinnitab vangla direktor Vangla kodukorra. Vangla

kodukorras on seaduses otseselt nimetatud valdkondade kõrval õigus sätestada ka muud

reguleerimist vajavad asjaolud (VangS § 105 lg 21 p 14). Seega on TVK kinnipeetavatele õigusi ja

kohustusi panev õigusakt VangS § 63 lg 1 tähenduses ning kinnipeetava TVK p-s 4.9. sätestatud

kohustuste rikkumise eest on õigus kohaldada distsiplinaarkaristust.

12. Kohtu hinnangul on TVK p 4.9. ka sisuliselt õiguspärane ja kinnipeetavtele täitmiseks

kohustuslik. Nimesildi kandmise kohustus on otseselt sätestatud VangS § 46 lg 1 ls-s 2. Seega

vangla kodukord üksnes piiritleb nimesildi kandmise kohustust, määrates, et nimesildi kandmise

kohustus on kinnipeetaval üksnes nendes olukordades, kus nimesildi kandmise kohustusega

taotletava eesmärgi (kinnipeetava ühene tuvastamine) saavutamine on tegelikult vajalik. Seega on

TVK p 4.9. kooskõlas vangistusseaduse regulatsiooniga ega kehtesta kinnipeetavale seadusega

võrreldes täiendavaid kohustusi.

13. Kaebaja hinnangul on nimesildi kaelas kandmise nõue õigusvastane, kuna sunnib kinnipeetavat

kasutama keelatud eset – nööri. Selles osas on TVK vastuolus Justiitsministri 30. novembri 2000

määrusega nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“. Vastavalt on kinnipeetaval õigus jätta kohustus täitmata

ning kinnipidamisasutusel keelatud kohustuse täitmata jätmise eest distsiplinaarkorras karistada.

Kohus kaebajaga ei nõustu.

Vangla sisekorraeeskirja 12. ja 13. peatükiga on kehtestatud reeglid kinnipeetavale vanglas lubatud

ja keelatud asjade kohta. Regulatsioon puudutab kinnipeetava isiklikke asju, mida tal on õigus hoida

enda juures kambris või isiklike asjade laos (VskE § 57 lg 1). Sätted ei kohaldu aga nendele asjadele,

mida kinnipeetavale tagab vanglateenistus. Seetõttu ei ole nõutav, et TVK 4.9.3., mis näeb ette

kohustuse kanda nimesilti ainult vangla poolt väljastatud paela või kinnitusvahendiga, lähtuks VskE

§ 641 antud kinnipeetavale keelatud asjade loetelust.

Iseenesest on õige, et vanglateenistus peaks võimalusel hoiduma kinnipeetavale keelatud esemete

kasutusse andmisest. Samas ei keela kehtiv õigus siiski vanglal kasutada talle pandud ülesannete

täitmisel keelatud asjade loetelus nimetatud esemeid. Seejuures peab vangla arvestama, millised

võimalused on eseme kinnipeetava kasutusse andmisega taotletava eesmärgi saavutamiseks muude

vahenditega, milline on esemest lähtuv oht ning kuidas tagatakse järelevalve ohu realiseerumise

vältimiseks. Olukorras, kus igale kinnipeetavale väljastatakse üks nimesilt ja nöör selle kandmiseks,

s.t on teada kellel ja millisel arvul esemeid on kasutuses ning nimesildi riietusele kinnitamiseks

kasutatavaid vahendeid (nõelad) ei saa pidada nöörist vähemohtlikuks, puudub alus pidada

kinnipeetavatele pandud kohustust nimesilti nööriga kaelas kanda ebaproportsionaalseks. Kohus

osutab siinjuures sellele, et nöörid nimesildi kandmiseks on juba kinnipeetavate kasutusse antud.

Seega ei mõjuta nende kodukorras ettenähtud otstarbel kasutamine oluliselt neist lähtuva ohu

ulatust. Vastavalt ei vähenda TVK p-s 4.9.3. sätestatud kohustuse täitmata jätmine eseme ohtlikkust.

Kaebaja ei ole väitnud, et keegi kaaskinnipeetavatest oleks üritanud kasutada kaebaja nimesildi

nööri tema ründamiseks või ähvardanud selliselt toimida. Samuti puuduvad muud andmed, et

kaaskinnipeetav kavatsenuks kaebajat rünnata.

14. Nendel asjaoludel on kohus seisukohal, et TVK p 4.9. ja ka 4.9.3. oli kaebajale vaidlusaluse

intsidendi toimumise ajal, s.o 5 märtsil 2015 E9 eluosakonna koridoris liikumise ajal täitmiseks

kohustuslik. TVK nimetatud sätted ei olnud tühised (HMS § 63 lg 2) ning puudusid asjaolud, mis

õigustaksid kohustuse täitmata jätmist.

15. Distsiplinaarmenetluses on vastustaja ametniku ettekandega nr 1245 (tl 10) tuvastatud, et

kaebaja nimesildi kaelas kandmise kohustust ei täitnud. Ka kaebaja ise möönab, et kandis nimesilti

käes (tl 4). Sama saab järeldada 2. aprillil 2015 esitatud vaidest, milles kaebaja kinnitab, et täitis

korralduse nimesilt kaela panna kohe, kui korraldust kuulis (tl 17 pöördel).

Seega puudub vaidlus selles, et kaebaja on talle etteheidetava rikkumise toime pannud. Rikkumise

asjaolusid, kaebaja eitavat suhtumist rikkumisse ning tema varasemat distsiplinaarkorras karistatust

silmas pidades ei saa rikkumise eest karistusena määratud noomitust lugeda ebaproportsionaalseks.

16. Tartu Vangla 4. juuni 2015 käskkirjaga nr 6-2/735 on vaidlustatud käskkiri kehtetuks

tunnistatud osas, milles kaebajat karistati korralduse eiramise ja ebaviisaka käitumise eest. Seetõttu

ei võta kohus seisukohta kaebaja väidete kohta tema mitmekordsest karistamisest sama teo eest.

Kaebaja sellesisulised väited ei ole enam asjakohased, kuna kehtivalt on talle vaidlusaluse

sündmusega seoses määratud üks karistus.

17. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 27. märtsi 2015 käskkiri nr 6-2/370

resolutsiooni punkt 3 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Kaebus jääb rahuldamata.

18. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik