2-14-58062/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. september 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-58062

Tsiviilasi

S.T. hagi T.S. vastu elatise suurendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

265,50 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. jaanuari 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.S. i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

25. august 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): T.S. (isikukood XXX)

Vastustaja (hageja): S.T. (isikukood XXX), seaduslik esindaja

A.T.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 16. jaanuari 2015 otsus

resolutsiooni punkt 3 osaliselt osas, milles mõisteti välja

T.S. ilt elatis S.T. i kasuks jätkuvalt põhi- või keskhariduse

omandamiseni, kuid mitte kauem kui lapse 21-aastaseks

saamiseni.

2. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 16. jaanuari 2015 otsus

muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„3.1. Rahuldada S.T. i hagi T.S. i vastu elatise

suurendamiseks osaliselt.

3.2. Suurendada T.S. i poolt Tartu Maakohtu 10. jaanuari

2012 otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-11-39254 S.T. ile

makstavat elatist alates 26. septembrist 2014.

3.3. Välja mõista T.S. ilt S.T. i kasuks igakuiselt 177,50

eurot (ükssada seitsekümmend seitse eurot 50 senti) alates

26. septembrist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 ning

195 eurot (ükssada üheksakümmend viis eurot) alates 1.

jaanuarist 2015 kuni S.T. i täisealiseks saamiseni 6. märtsil

2027, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära (PKS § 101 lg 1).

3.4. Elatis kanda A.T. arveldusarvele nr XXX

Swedbank, makse selgituseks märkida „elatis“, näidates

seejuures ära kuu ja aasta, mille eest elatist makstakse.

3.5. Jätta rahuldamata S.T. i hagi T.S. i vastu elatise

suurendamiseks tagasiulatuvalt alates 26. septembrist

2013 kuni 26. septembrini 2014.“

4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta

poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. S.T. (hageja) esitas 26. septembril 2014 Tartu Maakohtule hagi T.S. i (kostja) vastu elatise

suurendamiseks.

Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja elatise suurendamist vastavalt riigi poolt määratud elatise

alammäära suurenemisele. Tsiviilasjas nr 2-11-39254 on 10. jaanuari 2012 kohtuotsusega kostjalt

hageja kasuks välja mõistetud elatis summas 148 eurot. Hageja nõuab elatist summas 177,50 eurot

ning alammäära suurenemise korral elatise suurenemist. Hageja nõuab elatise suurendamist alates

26. septembrist 2013.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Alammäär võib muutuda nii üles- kui ka allapoole ning kuna kostja

pressi ei jälgi, ei pea ta uuest määrast teadlik olema. Automaatselt suureneva elatisraha nõue on

tühine. Kostja taotles tsiviilasjas nr 2-12-37467 tehtud määruse ümbervaatamist – kui A. T rikub

määrust ja takistab kostjal oma lapsega suhelda, peavad olema määratud sunnivahendid, mida

kohtutäitur saaks rakendada. Laps on 70 päeva aastas kostja juures ja selle aja eest ei pea kostja

elatist maksma.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 16. jaanuari 2015 otsusega hagi osaliselt, suurendas T.S. i poolt Tartu

Maakohtu 10. jaanuari 2012 otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-11-39254 S.T. ile makstavat elatist alates

26. septembrist 2014, mõistis välja T.S. ilt S.T. i kasuks igakuiselt 177,50 eurot alates 26.

septembrist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 ja 195 eurot alates 1. jaanuarist 2015 kuni S.T. i

täisealiseks saamiseni 6. märtsil 2027 või jätkuvalt põhi- või keskhariduse omandamiseni, kuid

mitte kauem kui lapse 21-aastaseks saamiseni, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära (PKS § 101 lg 1).

Maakohus määras, et elatis tuleb kanda A.T. arveldusarvele nr XXX (Swedbank), makse

selgituseks märkida „elatis“, näidates seejuures ära kuu ja aasta, mille eest elatist makstakse.

Maakohus jättis rahuldamata S.T. i hagi T.S. i vastu elatise suurendamiseks tagasiulatuvalt alates

26. septembrist 2013 kuni 26. septembrini 2014 ning menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt viibib laps kostja juures suhtluskorraga kindlaksmääratud

aegadel, kostja arvestuste kohaselt aastas 70 päeva, mida ei saa lugeda oluliseks ajaks, seega ei

esine alust elatisesumma vähendamiseks alla miinimummäära. Perekonnaseaduses ülalpidamist

reguleerivate sätete mõtte ja eesmärgi kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku,

mis lisaks tema enda vajaduste rahuldamisele tagaks ka laste ülalpidamise. Kuna kostja ei ole

kohtul esitanud mitte ühtegi vastuväidet ega tõendit, miks ta ei saaks elatisenõuet

miinimummääras täita, leidis maakohus, et elatis S.T. i kasuks tuleb välja mõista

miinimummääras, mis 2014. aastal oli 177,50 eurot ning 2015. aastal on 195 eurot. Seaduses

sätestatud kuupalga alammäära muutumise korral muutub ka kostja poolt hagejale tasutava elatise

suurus ja selleks ei ole vaja esitada täiendavalt hagiavaldust kohtule.

Maakohus märkis, et elatise suurendamise nõude puul saab kohus väljamõistetud elatise suurust

muuta alates elatise suurendamise hagi esitamisest kohtusse, tagasiulatuvalt varasemat kohtuotsust

muuta ei saa.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. T.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu otsuse tühistamist. Apellant

palub teha hagejale selgeks, et vastavalt seadusele peavad nii apellant kui hageja maksma

igakuiselt lapsele võrdselt elatist, mis kokku ongi miinimumpalga summa, nõuda hagejalt vastust

küsimusele, kuhu läheb apellandi poolt makstav raha (selleks peab hageja täitma avalduses osa

„lapse vajadused“), täpsustada/täiendada lapsega suhtlemise korda ning selle mittetäitmise korral

määrata A. T sunnivahendid, selgitada hagejale, et summa ringides käimiseks ei kuulu

elatisrahasse ja panna see kohtuotsusesse kirja (selle summa maksab vanem eraldi, kui soovib

lapse mingisse ringi panna), lugeda automaatselt suureneva elatisraha nõude tühiseks ja jätta

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) vaatas maakohus asja läbi ühekülgselt ja kiirustades, mistõttu jäi kostjale mulje, et kohus ei järgi

menetlusosaliste õigusi ega täida selgitamiskohustust. Kuivõrd kostjal ei olnud esindajat, pidi

maakohus selgitama, milliseid tõendeid peab esitama. Otsus ei ole loogiline ja põhineb

emotsionaalsel alusel. Tegemist on diskrimineerimisega soolisel alusel. Maakohus ei ole

arvestanud, et perekond oli lõhutud naise, mitte mehe, poolt ning kostja ei loobunud oma lapse

ülalpidamisest;

2) ei palunud kostja elatise vähendamist, vaid palus hagejal tõestada dokumentidega elatise

suurendamise vajadust. Laps viibib kostja juures vähemalt 70 päeva aastas (s.o 1/5 aastast) ning

seal ajal ei ole emal vajadust osta lapsele toitu ega maksta tema eest kommunaalmakseid. Apellant

viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-165-13;

3) ei tohi kohus aktsepteerida elatise automaatset suurendamist, sest kostja ei ole avaliku elu

tegelane ega tööandja, ning ei pea seega seaduse sagedasi muutusi jälgima.

5. S.T. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) jääb arusaamatuks, miks arvab apellant, et A. T on töötu. Apellant ei pea teadma, kus A. T

töötab. Jääb arusaamatuks, miks süüdistab apellant A. T lapse haigestumises ja perekonna

lõhkumises;

2) on laps apellandi juures 63-65 päeva aastas, tegelikkuses veelgi vähem, sest mõnikord ei saa

apellant last enda juurde võtta (2015. aastal näiteks 21. ja 22. veebruaril);

3) teeb vastustaja ettepaneku, et määruses oleks kirjas, et lapse üleandmisel annaks apellant

vastava allkirja. Kui apellant ei saa või ei taha last võtta või A. T ei saa talle last anda, peaks see

kajastuma e-kirjas;

4) jääb vastustajale arusaamatuks, miks peaks tema elatise suurendamiseks midagi tõendama. Palk

on seadusega kehtestatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Olenemata

apellatsioonkaebuse põhjendustest tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 16. jaanuari 2015

otsuse resolutsiooni punkti 3 osaliselt osas, milles mõisteti välja T.S. ilt elatis S.T. i kasuks

jätkuvalt põhi- või keskhariduse omandamiseni, kuid mitte kauem kui lapse 21-aastaseks

saamiseni, sest maakohus on eelnimetatud osas rikkunud oluliselt menetlusnormi (TsMS § 439).

Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.

7. Vastavalt TsMS §-le 439 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta,

mida ei esitatud.

Nähtuvalt hagiavaldusest ei ole hageja nõudnud kostjalt elatist PKS § 97 p 2 alusel, s.o hageja ei

ole laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhikooli- või keskhariduse omandamist põhikoolis,

gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Hageja on alaealine laps ning on õigustatud ülalpidamist

saama PKS § 97 p 1 alusel. Maakohus, märkides vaidlustatud otsuse resolutsiooni punktis 3, et

mõistab välja elatise kostjalt hageja kasuks jätkuvalt põhi- või keskhariduse omandamiseni, kuid

mitte kauem kui lapse 21-aastaseks saamiseni, rikkus TsMS §-i 439 ning tegi otsuse nõude kohta,

mida ei esitatud. Lisaks eeltoodule on hageja alaealine laps (ei ole täiskasvanud, kes jätkab põhi-

või keskhariduse omandamist) ning täidetud ei ole PKS § 97 p-i 2 kohaldamise eeldused.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eelnimetatud osas rikkunud oluliselt menetlusnormi

(TsMS § 439) ning vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkt 3 tuleb osaliselt tühistada ning seda

osas, milles mõisteti välja T.S. ilt elatis S.T. i kasuks jätkuvalt põhi- või keskhariduse

omandamiseni, kuid mitte kauem kui lapse 21-aastaseks saamiseni.

8. Muus osas on Tartu Maakohtu 16. jaanuari 2015 otsus seaduslik ja põhjendatud ning ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole selle muutmise aluseks. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu sisuliste põhjendustega ja ei pea kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki

oma otsuses korrata.

9. Asjakohatu on apellandi väide soolise diskrimineerimise kohta. Oma väites on apellant

tuginenud asjaolule, et „perekond oli lõhkunud naise (mitte mehe) poolt ning kostja ei loobunud

oma lapse ülalpidamisest.“ Asjaolu, et hageja on esitanud hagi Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2012

otsusega väljamõistetud elatise suurendamiseks, ei ole seostatav soolise diskrimineerimisega.

Samuti ei ole soolise diskrimineerimisena käsitletav asjaolu, kumba abikaasa tegevuse tõttu abielu

purunes.

10. Asja materjalidest nähtuvalt ei vaadanud maakohus käesolevat tsiviilasja läbi kiirustades,

samuti ei ole kohus rikkunud menetlusosaliste õigusi ja jätnud täitmata seadusest tulenevat

selgitamiskohustust. Apellandi vastupidised väited on paljasõnalised.

11. Arusaamatu on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et kohus ei tohi aktsepteerida elatise

automaatset suurendamist, sest kostja ei ole avaliku elu tegelane ega tööandja ning ei pea seega

seaduse sagedasi muutusi jälgima.

Igakuise elatise suurus lapsele tuleneb seadusest ning vastavalt PKS § 101 lg-le 1 igakuine elatis

ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Kostja on alaealisele lapsele ülalpidamist andma kohustatud isikuks PKS § 96 mõttes ning tema

kohustuse suuruse (elatise suuruse) määrab PKS § 101 lg 1.

12. Apellandi väitel ei pea ta maksma lapsele elatist seaduses sätestatud määras seetõttu, et laps

viibib aastas 70 päeva tema juures (s.o 1/5 aastast) ning seal ajal ei ole emal vajadust osta lapsele

toitu ega maksta tema eest kommunaalmakseid.

Hageja seadusliku esindaja vastuväite järgi on laps kostja juures keskmiselt 65 päeva aastas.

Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja ei ole tõendanud oma väidet, et laps on tema juures 70 päeva

aastas, siis tuleb lähtuda hageja seadusliku esindaja seisukohast, mille järgi on laps kostjaga

keskmiselt 65 päeva aastas.

Riigikohus on 8. jaanuari 2014 otsuse p-s 12 (tsiviilasi nr 3-2-1-165-13) asunud seisukohale, et

„Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht,

tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult

ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus

mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja

mõista. Sellisel juhul peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on

mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema

juures. Kohus saab elatist maksma kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse

kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 13; Riigikohtu 2. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-66-08, p 20).“

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul ei viibi laps kostja juures olulise osa ajast,

sest 65 päeva aastas (s.o ca 1/6 aastast) ei moodusta olulist osa, ning seetõttu puudub alus

vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära.

Samuti ei ole kostja menetluse kestel tõendanud asjaolu, millised lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavad kulutused kannab ta sel ajal, mil laps viibib tema juures. Kostja on küll esitanud

omapoolse arvestuse lähtudes päevade arvust, mil laps on temaga, ning elatisest 355 eurot kuus

(tl 30), kuid ringkonnakohtu arvates selline arvestus ei kajasta lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavaid reaalseid kulutusi, s.o vahetult lapse ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi ajal, mil laps

viibib kostja juures. Ka ringkonnakohtu istungil apellandi poolt esitatud arvutused ja seisukohad

selle kohta, millised on tema kulutused ajal, mil laps on temaga, ei võimalda kindlaks teha lapse

vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kostja poolt ajal, mil laps viibib tema juures.

Vastavalt Tartu Maakohtu 6. novembri 2012 määrusega kinnitatud lapsega suhtlemise korrale on

laps kostja juures üle ühe nädala reede õhtust esmaspäeva hommikuni ning suvepuhkuse ja

talvepuhkuse ajal kokku kaks nädalat (s.o seitse päeva järjest). Arvestades lapse lühiajalist kostja

juures viibimist oleks lapse ülalpidamiseks vajalikuks kulutuseks vaid kulutused toidule, mis aga

ei saa olla sellises suuruses, mis õigustaks elatise vähendamist alla miinimummäära.

13. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud järgmised taotlused: 1) teha

hagejale selgeks, et vastavalt seadusele peavad nii apellant kui hageja maksma igakuiselt lapsele

võrdselt elatist, mis kokku ongi miinimumpalga summa; 2) nõuda hagejalt vastust küsimusele,

kuhu läheb kostja poolt makstav raha (selleks peab hageja täitma avalduses osa „lapse vajadused“);

3) täpsustada/täiendada lapsega suhtlemise korda ning selle mittetäitmise korral määrata

A. T sunnivahendid.

Tegemist on asjakohatute taotlustega.

Ebaõige on apellandi seisukoht, et elatisraha ei või kasutada lapse huviringides osalemiseks. PKS

§ 99 lg 2 kohaselt ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki

eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega

seostud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Huviringides

osalemise kulu on lapse arenguga (haridusega) seotud kulu.

14. Ringkonnakohtu istungil kinnitasid pooled, et apellatsioonimenetluses ei ole neil

menetluskulusid. Seetõttu ringkonnakohus ei jaga menetluskulusid ringkonnakohtus TsMS § 171

lg 1 kohaselt, vaid jätab menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulud maakohtus on kohus

jätnud samuti poolte endi kanda ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks muuta maakohtu poolt

määratud menetluskulude jaotust.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson