2-11-58404/98 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Määruse tegemise aeg ja koht

9. september 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-58404

Tsiviilasi

O.R., M.K. ja E.-H.K. hagi K.S., J.S. ja OÜ EU Teenused

vastu ühishüpoteegi seadmise lepingu ja ühishüpoteegi

loovutamise

lepingu

tühisuse

tuvastamiseks

ning

kinnistusraamatu

kande

parandamiseks

nõusoleku

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. mai 2015.a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.S. ja J.S. määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja:

1. K.S. (kostja I), (isikukood: XXXXXXX);

2. J.S. (kostja II), (isikukood: XXXXXXX);

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Peeter Viirsalu, e-

post menetlus@varul.ee

Vastustajad:

1. O.R. (hageja I), (isikukood XXXXXXX);

2. M.K. (hageja II), (isikukood XXXXXXXX);

3. E.-H.K. (hageja III), (isikukood XXXXXXX);

Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrina Juhkami,

e-post katrina.juhkami@namm.ee

4. OÜ EU Teenused (kostja III), (registrikood 11695815),

seaduslik esindaja juhatuse liige Marcela Tiits

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 13. mai 2015.a määrus muutmata ja

K.S. ja J.S. määruskaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD

1. O.R., M.K. ja E.-H.K. esitasid 29. novembril 2011.a hagi K.S. ja J.S. vastu ühishüpoteegi

seadmise lepingu tühisuse tuvastamiseks ja alternatiivnõude tehingu kehtetuks tunnistamiseks

tagasivõitmise korras. Samuti esitasid O.R., M.K. ja E.-H.K. hagi J.S. ja OÜ EU Teenused vastu

ühishüpoteegi loovutamise lepingu tühisuse tuvastamiseks, alternatiivnõude tehingu kehtetuks

tunnistamiseks tagasivõitmise korras ning nõude OÜ EU Teenused vastu kinnistusraamatu kande

parandamiseks nõusoleku saamiseks.

2. 02. aprillil 2015.a esitasid hagejad II ja III avalduse hagist loobumiseks. Avalduse kohaselt on

tsiviilasja menetluse kestel kostja I täitnud oma nõude hagejate II ja III suhtes. Sellest tulenevalt

ei saa kinnistute koormamine hagejate II ja III huvisid kahjustada.

3. Kostjad ei vaidle vastu hagist loobumisele. Kostjad I ja II paluvad hagejatelt välja mõista

kostjate I ja II menetluskulud tervikuna.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus lõpetas 13. mai 2015.a määrusega menetluse M.K. ja E.-H.K.i hagis K.S. ja

J.S. vastu ühishüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tuvastamise nõudes ning lepingu

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise alternatiivnõudes. Samuti lõpetati menetlus M.K. ja

E.-H.K.i hagis J.S. ja OÜ EU Teenused vastu ühishüpoteegi loovutamise lepingu tühisuse

tuvastamise nõudes ning lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise alternatiivnõudes

ja kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku saamiseks. Menetluskulud jäeti K.S. kanda.

Kohtumääruse põhjenduste kohaselt on hagejate II ja III taotlus menetluse lõpetamiseks

põhjendatud ning tuleb vastu võtta. Hagejad II ja III on esitanud avalduse hagidest loobumiseks,

põhjusel, et kostja I on hagejate II ja III nõude kohtumenetluse vältel rahuldanud. Kostjad I, II ja

III ei ole esitanud hagist loobumisele vastuväiteid. Kohtu hinnangul tuleb hagidest loobumine

vastu võtta. Maakohtule ei ole teada asjaolusid, mis takistavad hagidest loobumise vastuvõtmist.

Hagidest loobumine ei riku ka avalikku huvi (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1).

Maakohus arvestas menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel, et hagejate II ja III nõude

eesmärgiks on olnud saada rahalist hüvitust, mis on nende kasuks kohtuotsusega välja mõistetud.

Sellest tingituna on hagejad II ja III hagenud väidetavaid käsutuskeeldu rikkuvaid tehinguid. Tartu

Maakohtu 25. veebruari 2011.a otsusega mõisteti kostjalt I hageja II kasuks 878,78 eurot ja

hageja III kasuks 100 eurot. Tartu Ringkonnakohtu 14. novembri 2011.a otsusega tühistati

osaliselt maakohtu otsus ja kostjalt I mõisteti hageja II kasuks välja 700 eurot ja hageja III kasuks

421,52 eurot. Nimetatud tsiviilasja menetlemise kestel rahuldati hagejate esitatud hagi tagamise

taotlus ja kanti kinnistusraamatusse kostjale I kuuluvatele kinnistutele käsutamise keelumärked.

Kohus leidis, et hagi tagamine on põhjendatud arvestades liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju

suurust ja asjaolu, et kostja I ei ole asunud vabatahtlikult kahju hüvitama. Hüpoteegi seadmise ja

loovutamise lepingud on sõlmitud pärast käsutust keelava kohtumääruse tegemist. Hagejate II

ja III õigustatud huvi vaidlustada kostjate vahelisi käsutustehinguid käesolevas tsiviilasjas on

olnud tingitud sellest, et nende kasuks väljamõistetud kahju on olnud kostja I poolt tasumata.

Seeläbi on hagejate II ja III õigusi mõjutanud ka pärast hagi tagava kohtumääruse tegemist

sõlmitud hüpoteegi seadmise ja loovutamise lepingud. Kuna käesoleval ajal on kostja I poolt

hagejate II ja III kasuks väljamõistetud kahju tasutud ja väljamõistetud, kuid tasumata kahju on

olnud käesoleva kohtumenetluse põhjuseks, on kohtu hinnangul põhjendatud ja õiglane jätta

menetluskulud kostja I kanda (TsMS § 173 lg 1, § 168 lg 2, 4, 5).

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA SEISUKOHAD

6. K.S. ja J.S. esitasid määruskaebuse, milles paluvad tühistada 13. mai 2015.a kohtumäärus

tsiviilasjas nr 2-11-58404 osas, millega jäeti menetluskulud K.S. kanda ja teha uus määrus, millega

jätta K.S. ja J.S. menetluskulud M.K. ja E.-H.K.i kanda ning määrata K.S.le ja J.S.le tähtaeg

menetluskulude nimekirja esitamiseks. Alternatiivselt taotlevad määruskaebuse esitajad uue

määruse tegemist, millega jätta M.K. ja E.-H.K.i menetluskulud nende endi kanda ning panna J.S.

menetluskulud M.K. ja E.-H.K.i kanda ja määrata J.S.le tähtaeg oma menetluskulude nimekirja

esitamiseks.

Määruskaebuse kohaselt:

1) on maakohus rikkunud õigusnormi. Kostjad I ja II leiavad, et maakohus on oma määruses

rikkunud menetlusõigust, jättes menetluskulud K.S. kanda;

2) ei ole õige ega põhjendatud maakohtu poolt TsMS § 168 lg-le 4 ja 5 tuginemine. TsMS § 168

lg 4 ja 5 sätestavad, et hageja ei kanna kostja menetluskulusid vaid kostja kannab hageja

menetluskulud siis, kui kostja on pärast hagi esitamist hageja nõude rahuldanud. Käesolevas

menetluses on hagejad II ja III esitanud kostjate I ja II vastu nõuded ühishüpoteegi seadmise

lepingu tühisuse tuvastamiseks ning alternatiivselt lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamiseks. Kostjate II ja III vastu on hagejad II ja III esitanud hagi nõudes ühishüpoteegi

loovutamise lepingu tühisuse tuvastamist ning alternatiivselt lepingu tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku saamise nõudes.

Kostjad ei ole hagejate II ja III käesolevas hagis esitatud nõudeid pärast hagi esitamist rahuldanud;

3) on maakohtu seisukoha kohaselt TsMS § 168 lg-ga 4 ja 5 hõlmatud olukord, kus kostja I on

käesoleva menetluse kestel rahuldanud hagejate II ja III rahanõuded, mis tulenevad tsiviilasjas nr

2-09-41583 tehtud lahendist. Sellist tõlgendust TsMS § 168 lg-d 4 ja 5 ei toeta. Viidatud sätted

käsitlevad üksnes ja ainult konkreetses tsiviilasjas esitatud nõuete rahuldamist pärast hagi esitamist

ega võimalda hõlmata mingeid kolmandaid pooltevahelisi õigussuhteid;

4) ei kuuluks TsMS § 168 lg-d 4 ja 5 kohaldamisele ka siis, kui hagejate II ja III tsiviilasjas nr 2-

09-41583 esitatud nõude rahuldamine omaks tähendust käesolevas asjas. Maakohtu määruse

põhjendustest tulenevalt heidab maakohus K.S.le ette asjaolu, et ta ei rahuldanud hagejate II ja III

kasuks tsiviilasjas nr 2-09-41583 välja mõistetud nõudeid, mistõttu esitasid hagejad II ja III hagi

käesolevas tsiviilasjas. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta fakti, et hagejad II ja III esitasid

oma käesoleva menetluse aluseks oleva hagi 29. novembril 2011.a, kuid hagejate II ja III

kahjunõude aluseks olev ringkonnakohtu 14. novembri 2011.a kohtuotsus jõustus alles 22.

veebruaril 2012.a Riigikohtu määrusega. Seega esitasid hagejad II ja III oma hagi käesoleva

menetluse kostjate vastu ca 3 kuud enne kohtuotsuse jõustumist, millega K.S.lt hagejate II ja III

kasuks rahasummad (vastavalt 700 eurot ja 421,52 eurot) välja mõisteti. TsMS § 168 lg 4 ja 5

rakendamine ei ole antud olukorras põhjendatud, kuna ka jõustunud kohtuotsuse viivitamatu

täitmine tsiviilasjas nr 2-09-41583 oleks viidatud sätete järgi kaasa toonud olukorra, kus K.S. oleks

oma nõuet täitnud pärast hagi esitamist, sest hagejad II ja III esitasid oma hagi enne seda, kui neil

oli olemas jõustunud kohtulahend. Fakt, et hagejad II ja III esitasid oma hagi enne seda, kui neil

oli olemas jõustunud kohtulahend, ei saa olla vaidluse all, kuna käesoleva menetluse hagejad on

oma 29. novembri 2011.a hagiavalduse punktis 1.9 märkinud, et hagiavalduse esitamise seisuga

ei ole neile teavet, kas käesoleva menetluse kostja I kavatseb ringkonnakohtu 14. novembri 2011.a

otsuse vaidlustada või mitte;

5) esitasid hagejad II ja III hagi käesolevas kohtumenetluses teadmata, kas ja kui suur on nende

võimalik kahjunõue K.S. vastu. Hagejad lõid ise oma käitumisega olukorra, kus K.S. ei saanudki

hagejate II ja III väidetavaid nõudeid enne käesolevas asjas hagi esitamist rahuldada.

Põhjendamatu ja ebaõiglane on sellises olukorras leida, et K.S. peab kandma hagejate

menetluskulud, vaatamata sellele, et puudus jõustunud kohtulahend, mida K.S. oleks saanud täita.

Asjaolu, et hagejad II ja III otsustasid esitada käesoleva kohtumenetluse aluseks oleva hagi

teadmata, kas ja milline on nende nõue K.S. vastu, ei saa hagejate jaoks kaasa tuua õiguslikku

eelist menetluskulude jagamisel käesolevas asjas olukorras, kus nad on loobunud oma nõudest ja

hagist kostjate vastu;

6) ei piira TsMS § 150 lg 5 hageja hagist loobumine kostja õigust nõuda temalt menetluskulude

tervikuna väljamõistmist. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi

jäetakse läbi vaatamata ning § 168 lg-test 3-5 ei tulene teisiti. Vastavalt eeltoodule ei kuulu TsMS

§ 168 lg-d 4-5 kohaldamisele, mistõttu jääb ainsaks rakenduvaks normiks TsMS § 168 lg 2, mille

kohaselt peavad hagejad II ja III kandma kostjate menetluskulud;

7) kui kohus peaks asuma seisukohale, et TsMS § 168 lg 2 kohaselt ei saa kostjate menetluskulusid

hagejate II ja III kanda jätta, ei saa hagejate menetluskulusid ikkagi kostjate kanda jätta, kuna see

oleks ebaõiglane ja ebamõistlik. Hagejad II ja III on oma 02. aprilli 2015.a menetlusdokumendi

leheküljel 3 märkinud, et tulenevalt sellest, et nende nõuded kostja I vastu on menetluse kestel

rahuldatud, ei saa kinnistute koormamine hagejate II ja III huve kahjustada. Seega on hagejad II

ja III käesolevas menetluses hagi esitades möönnud, et olukorras, kus neil puudub käesoleva

menetluse välisest õigussuhtest rahanõue kostja I vastu, puudub neil ka hagemise õigus käesolevas

menetluses. Arvestades hagejate II ja III nõuete suurust K.S. vastu ning fakti, et K.S. töötab ja

teenib palka, millest hagejate nõudeid rahuldada, siis sellise hagi esitamine, kus hagejate

haginõude eelduseks on rahalise nõude olemasolu kostja I vastu, peavad hagejad kandma ka riski,

mis seondub sellega, kui kostja hagejate rahalise nõude rahuldab. Eeltoodu on seda olulisem, et

hagejad II ja III ei oodanud, millal kostja I nende nõude rahuldab, vaid algatasid koheselt

täitemenetluse, mille tulemuseks, arvestades, et kostja I töötab ja teenib palka, sai üksnes olla

hagejate II ja III nõude kiire rahuldamine;

8) on Riigikohus oma lahendis 3-2-1-63-11 leidnud, et ka menetluse lõpetamise korral hagist

loobumise tõttu võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik. Kostjad leiavad alternatiivselt, et käesolevas asjas kuulub nimetatud

Riigikohtu seisukoht rakendamisele, kuna hagejad võtsid endale käesolevas asjas hagi esitamisega

teadlikult riski, et kui nende menetluseväline nõue rahuldatakse, kaotab nende hagi aluse. On

ebaõiglane ja ebamõistlik, et kostja I õiguspärane käitumine (s.o. käesoleva menetluse välise

nõude rahuldamine), toob käesolevas menetluses kaasa lahenduse, kus kostja I peab kandma

hagejate II ja III menetluskulud, kes esitasid kostjate vastu hagi, teades, et nende hagi alus sõltub

üksnes nende menetlusevälisest nõudest kostja I vastu;

9) ei ole maakohus käsitlenud ega lahendanud kostja II menetluskulude küsimust. Isegi, kui

käesolevas menetluskulude jaotamise küsimuses oleks võimalik siduda kostja I kohustusega

tulenevalt tsiviilasjast 2-09-41583, ei ole Kostja II kuidagi seotud tsiviilasjaga nr 2-09-41583 ning

sellest tulenenud hagejate II ja III rahanõuetega kostja I vastu. Ka ei ole kostja II hagejate II ja III

käesoleva menetluse esemeks olevaid nõudeid rahuldanud. Tulenevalt TsMS § 168 lg-st 2, peavad

hagejad II ja III seega igal juhul kandma J.S. menetluskulud. Maakohus on viidatud küsimuse

lahendamata jätnud, rikkudes sellega menetlusõigust.

7. O.R., M.K. ja E.-H.K. vaidlesid määruskaebusele vastu, palusid jätta määruskaebuse

rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Vastuväidete kohaselt:

1) on Tartu Maakohtu 13. mai 2015.a määrus seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses

esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks;

2) ei nõustu hagejad kostjate käsitlusega TsMS § 168 lg 4 ja 5 kohta. TsMS § 168 lg 4 ja 5 eesmärk

on vabastada menetluskulude kandmisest hagejad, kes saavutavad soovitava tulemuse peale hagi

esitamist, kuid enne kohtuotsuse tegemist, s.t. hagejate poolt kohtusse pöördumine oli sellel

ajahetkel igati põhjendatud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-155-13 selgitanud, et tuvastushagi

esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta hagiga saavutada üritab. Juhul kui hageja

pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on

TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-28-12, p-d 13 ja 14);

3) oli hagejate poolt hagi esitamise eesmärgiks nende kasuks tsiviilasjas nr 2-09-41583 välja

mõistetud nõuete rahuldamine. Hagejate II ja III puhul õnnestus see mitu aastat kestnud

täitemenetluse tulemusena, kuid ilma kostja I poolt koormatud kinnisasju realiseerimata. Seega on

hagejad II ja III saavutanud nende hagiga taotletud eesmärgi menetluse kestel, mistõttu on nad

kaotanud ka huvi hüpoteekide vaidlustamise vastu. Hagejate poolt hagist loobumise põhjuseks ei

ole ümbermõtlemine vms suvaotsus, millisel juhul peaksid hagejad kandma ka vastavad

menetluskulud. Asjaolu, et hagejatel II ja III õnnestus nende nõuded rahuldada enne kohtuotsuse

jõustumist, ei anna alust menetluskulude hagejate II ja III kanda jätmiseks;

4) on maakohus õigesti leidnud, et TsMS § 168 lg 4 ja 5 alusel tuleb menetluskulud jätta kostja I

kanda. Hagejate poolt kohtusse pöördumine oli tingitud asjaolust, et kostja I ei olnud ega ole

käesoleva hetkeni täielikult rahuldanud hagejate tsiviilasjas nr 2-09-41583 välja mõistetud

nõudeid. Vastupidi – kostja I asus tema vara võõrandama ning kohtuotsuse täitmisest kõrvale

hoiduma, milline tegevus ongi kaasa toonud käesoleva kohtuvaidluse;

5) jääb hagejatele arusaamatuks, millist tähtsust omab menetluskulude jaotuse määramisel asjaolu,

kas kohtulahend tsiviilasjas nr 2-09-41583 oli hagi esitamise ajal jõustunud või mitte. Hagi

esitamine sellisel ajahetkel oli tingitud kostjate tegevusest, milline oli suunatud kohtuotsuse

täitmise võimatuks muutmisele. Asjakohatu on kostjate arutluskäik selle üle, et kostja I võinuks

eelistada kohtuotsust vabatahtlikult täita. Kostjate tegevus 2011.a alguses oli suunatud üheselt

kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoidumisele ning hagejate huvide kahjustamisele. Hagejad ei

saanud oodata, kuniks kostjad hüpoteegid veel korduvalt edasi võõrandavad;

6) on ebaõige kostjate I ja II väide, et neil ei olnudki võimalik kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-09-

41583 täita ning seeläbi käesolevas tsiviilasjas menetluskulude kandmist vältida. Kui kostja I oleks

kohtuotsuse koheselt vabatahtlikult täitnud, oleks hagejate väide kinnistute koormamise läbi nende

huvide kahjustamisest osutunud ebaõigeks ning hagi oleks tulnud jätta rahuldamata. Asjade eelnev

käik näitab aga üheselt, et kostjal I ei ole olnud soovi hagejate nõuete vabatahtlikuks

rahuldamiseks, mistõttu on määruskaebuses toodud teoreetiline käsitlus asjakohatu;

7) ei pea hagejad põhjendatuks kostja I väidet, et menetluskulude jätmine tema kanda on

ebaõiglane, kuivõrd kostja I töötab ja teenib palka, millise tulemuseks saigi olla üksnes hagejate

nõuete kiire rahuldamine. Hagejad märgivad, et juhul, kui kostja I ei oleks oma vara võlausaldajate

eest kõrvaldanud, oleksid hagejate nõuded saanud rahuldatud koheselt, mitte aastaid hiljem

täitemenetluse vahendusel. Lisaks on hageja I nõue käesoleva hetkeni suuremas ulatuses

rahuldamata;

8) on ebaõige määruskaebuse väide, et maakohus ei ole lahendanud J.S. menetluskulude küsimust.

Tartu Maakohtu 13. mai 2015.a määruse resolutsioonist nähtuvalt on maakohus otsustanud jätta

kõik menetluskulud K.S. kanda. Menetluskulude jaotust kaaskostjate vahel reguleerib TsMS § 165

lg 1, milline annab kohtule võimaluse määrata menetluskulude kandmiseks kohustatud isikuks ka

vaid ühe kostja.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 13. mai 2015.a määrus on seaduslik ja põhjendatud

ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. K.S. ja J.S.

määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki oma määruses

korrata.

9. Kolleegiumi hinnangul kohaldas maakohus menetluskulude jaotamisel põhjendatult TsMS

§ 168 lõikeid 4 ja 5. Määruskaebuse esitajate käsitlus, mille kohaselt tulenes hagejate rahaline

nõue tsiviilasjast nr 2-09-41583 ning käesolevas asjas oli hagi esitatud hoopis tehingute tühisuse

tuvastamiseks, on selles kontekstis üksnes formaalne ega vasta TsMS mõttele.

Õige on maakohtu seisukoht, et vastustajate (hagejate) II ja III huvi vaidlustada määruskaebuse

esitajate vahelisi käsutustehinguid käesolevas tsiviilasjas oli tingitud sellest, et vastustajate kasuks

väljamõistetud kahjuhüvitis oli määruskaebuse esitaja K.S. poolt tasumata. Seeläbi on vastustajate

II ja III õigusi mõjutanud ka pärast hagi tagava kohtumääruse tegemist sõlmitud hüpoteegi

seadmise ja loovutamise lepingud.

10. Kuna käesolevaks ajaks on K.S. poolt vastustajate II ja III kasuks väljamõistetud hüvitis

tasutud ja väljamõistetud, kuid tasumata hüvitis on olnud käesoleva kohtumenetluse alustamise

otseseks ajendiks, siis on õiglane ja põhjendatud jätta vastustajate II ja III menetluskulud K.S.

kanda.

Ringkonnakohus möönab, et vastustajate II ja III kasuks tsiviilasjas nr 2-09-41583 väljamõistetud

summad on suhteliselt väikesed (vastavalt 700 eurot ja 421,52 eurot), seda eriti võrreldes hageja I

O.R. kasuks välja mõistetud hüvitisega. Seega ainuüksi hagejate/vastustajate II ja III

hüvitisenõuete täitmiseks ei oleks pruukinud olla vajalik käesolevas tsiviilasjas hagi esitamine

kostjate vahel sõlmitud kinnisvaratehingute vaidlustamiseks. Samas tuleb arvestada, et kõigil

hagejatel tekkis kahju ühe ja sama reaalse sündmuse, s.o K.S. poolt põhjustatud liiklusõnnetuse

tagajärjel. Seega oli menetlusökonoomia põhimõtetega kooskõlas hagi esitamine kõigi kolme

hageja poolt ühiselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et hagi esitamine kolme hageja poolt ühiselt

ei ole mõjutanud märkimisväärses ulatuses asjas tekkivate menetluskulude suurust. Muuhulgas

esindab hagejaid menetluses üks lepinguline esindaja.

11. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajatega, et vastustajad esitasid hagi käesolevas

tsiviilasjas ennatlikult, ootamata ära tsiviilasjas nr 2-09-41583 lõpplahendi jõustumist ja välistades

nii K.S. poolt nõude vabatahtliku täitmise. Asjaolu, kas kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-09-41583 oli

käesolevas asjas hagi esitamise ajaks jõustunud või mitte, ei oma menetluskulude jaotuse

kindlaksmääramisel tähtsust.

Asja materjalidest nähtub, et juba tsiviilasja nr 2-09-41583 menetluse kestel andis K.S. oma

tegevuse ja käitumisega alust arvata, et hüvitisnõude realiseerimine võib edaspidi muutuda veelgi

keerukamaks. Käesolevas tsiviilasjas esitati hagi pärast ringkonnakohtu 14.11.2011.a otsuse

tegemist ning seda ei ole alust pidada ennatlikuks, arvestades mh TsMS § 679 lg-tes 3 ja 4

sätestatut.

Asja materjalidest nähtub, et Tartu Maakohtu 25. veebruari 2011.a otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-

09-41583 on alustatud 02. märtsil 2012.a täitemenetlus nr 186/2012/565 võlgnevuse 30 293,41

euro nõudes (IV kd, tl 37). 05. märtsi 2015.a. seisuga on nõude jääk 27 580,15 eurot, seega on

nõue kolme aastaga vähenenud 2 713,26 euro võrra, mis teeb keskmiselt ühes kuus umbes 75 eurot

(27 580,15÷36 kuud).

Tartu Ringkonnakohtu 14. novembri 2011.a otsuse tsiviilasjas nr 2-09-41583 alusel on rahuldatud

nõudest 132,07 ja võlgnevuse jääk on 05. märtsi 2015.a seisuga 19 976,23 eurot (IV kd, tl 39).

Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus 22. veebruaril 2012.a. K.S. on kolme aasta jooksul tasunud

võlgnevuse katteks igakuiselt umbes 3,67 eurot (132,07÷36 kuud). Seega on määruskaebuse

esitajate väited nõuete kiirest tasumisest seoses K.S. töise sissetuleku olemasoluga asjakohatud.

12. Põhjendamatu on määruskaebuse esitajate väide, mille kohaselt ei ole maakohus käsitlenud

J.S. menetluskulude küsimust. Lähtudes TsMS § 168 lg-test 4 ja 5 on maakohus lahendanud

menetluskulude jaotuse, jättes seoses hagist loobumisega tekkinud menetluskulud K.S. kanda

ainuisikuliselt. TsMS § 165 lg 1 kohaselt on kohtul õigus menetluskulude jaotamisel arvestada

kaaskostjate osa kahju tekkimisel ning määrata menetluskulude jaotus lähtudes menetlusosaliste

menetluses osalemise ulatusest.

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vaidlustatud määruse tegemisel järginud

diskretsioonipiire ning ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu määruse põhjendustesse ega

järeldustesse sekkuda. Tulenevalt TsMS § 654 lg 6 ja § 659 koosmõjust ei korda ringkonnakohus

maakohtu määruse põhjendusi. Asjaolu, et määruskaebuse esitaja ei nõustu maakohtu järeldustega,

ei tähenda, nagu ei oleks maakohus hinnanud ja analüüsinud hagist loobumise põhjendatust ja

sellest tulenevalt menetluskulude jaotuse kindlaksmääramist põhjalikult ja igakülgselt.

Määruskaebuses ei ole esitatud väiteid, mis annaksid aluse maakohtu määruse tühistamiseks.

14. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid, seega jäävad määruskaebuse menetlemisega

kaasnenud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/