2-15-108919/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Zakaria Nemsitsveridze

Otsuse tegemise aeg ja koht 8. september 2015.a., Tartu kohtumaja, lihtmenetlus

Tsiviilasja number

2-15-108919

Tsiviilasi

Intrum Justitia Debt Finance AG hagi Karmene Mikele

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Hagihind

328,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Intrum Justitia Debt Finance AG (registrikood CH-

020.3.020.910-7; asukoht Alpenstrasse 2, Zug 6300, Šveitsi

Konföderatsioon); lepinguline esindaja: Reelika Tuisk (Intrum

Justitia

AS;

asukoht

Rotermanni

8,

Tallinn

10111;

reelika.tuisk@intrum.com)

Kostja: Karmene Mikele (isikukood XXXX, tegelik elukoht

teadmata)

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista Karmene Mikelelt Intrum Justitia Debt Finance AG kasuks:

-

tagastamata laenu põhiosa 160 eurot;

-

tasu laenu kasutamise eest (intress) 0,14 eurot;

-

sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 6.01.2013 – 8.09.2015 eest 35,05 eurot;

-

võla sissenõudmise kulud 30 eurot;

-

viivis alates 9.09.2015 põhinõudelt (160 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

(EKP intress + 8 % aastas) kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

3. Jätta hagi suuremas ulatuses intressi ja viivise nõudes rahuldamata.

4. Jätta hagi leppetrahvi nõudes rahuldamata.

5. Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

6. Toimetada tagaseljaotsus kätte hagejale.

7. Toimetada kostjale otsus kätte avalikult, avaldades väljaandes Ametlikud Teadaanded teate

selle kohta, et Tartu Maakohus tegi tsiviilasjas nr 2-15-108919 (Intrum Justitia Debt Finance

AG hagi Karmene Mikele vastu võlgnevuse väljamõistmiseks) 8.09.2015 tagaseljaotsuse,

ning otsuse resolutsiooni. Otsus loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel

väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Jätta menetluskulud 71 % ulatuses Karmene Mikele kanda ja 29 % ulatuses Intrum

Justitia Debt Finance AG kanda.

2. Määrata kindlaks Intrum Justitia Debt Finance AG menetluskulud summas 75 eurot.

3. Välja mõista Karmene Mikelelt Intrum Justitia Debt Finance AG kasuks menetluskulud

summas 53,25 eurot (s.o 71 % kindlaksmääratud menetluskuludest).

4. Karmene Mikelel tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni viivist VÕS § 113 lg-

s 1 sätestatud ulatuses (EKP intress + 8% aastas).

5. Jätta menetluskulud summas 21,75 eurot Intrum Justitia Debt Finance AG kanda.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtule

kirjaliku kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud

mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale

või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või

elektrooniliselt või tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja peab vastama

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lg 1-3 sätestatule.

Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja nende

lisade ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab

riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot.

Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Intrum Justitia Debt Finance AG esitas 28.04.2015 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Karmene Mikelelt 332,12 euro saamiseks. Kuivõrd maksekäsu kiirmenetluses ei

õnnestunud võlgnikule makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, andis Pärnu

Maakohus nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Intrum Justitia Debt Finance AG esitas 8.06.2015 Tartu Maakohtule oma nõude Karmene Mikele

vastu hagiavaldusele ettenähtud vormis. Hageja palus kohtul kostjalt tema kasuks välja mõista

laenulepingust tulenev põhivõlg summas 160 eurot, käsitlustasu summas 40 eurot, sissenõudekulu

30 eurot, rikkumise eest leppetrahv summas 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas

31 eurot ja lisaks alates 9.06.2015 sissenõutavaks muutuv viivis 8 % tasumata laenu põhiosalt

aastas kuni nõude täitmiseni.

Kohus võttis hagi 9.06.2015 määrusega menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas

kostjat hagile kirjalikult vastama 20 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati

hagile tähtaegselt mittevastamise õiguslikest tagajärgedest TsMS § 407 järgi.

Kuna kohtul ei õnnestunud Karmene Mikelele dokumente kätte toimetada, avaldas kohus

17.06.2015 väljaandes Ametlikud Teadaanded vastava teate ning toimetas Karmene Mikelele

hagimaterjalid kätte avalikult.

Kostja kohtu poolt määratud tähtajaks hagile ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi

kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

Kostjale on hagimaterjalid avalikult kätte toimetatud, kuid kostja ei ole kohtule kirjalikku vastust

edastanud. Kohus ei tuvastanud TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid

tagaseljaotsuse tegemise.

Hagimaterjalide

kohaselt

on

kostja

sõlminud

6.12.2012

Ferratum

Estonia

OÜ-ga

tarbijakrediidilepingu, mille alusel on laenuandja andnud kostjale laenu 160 eurot, tagastamise

tähtajaga 30 päeva ja tasuga laenu kasutamise eest (käsitlustasu) summas 40 eurot. Kostja ei ole

lepingust tulenevat maksekohustust täitnud. Laenuandja on nõude loovutanud hagejale. Hageja

nõuab kostjalt tagastamata laenu põhiosa, tasu laenu kasutamise eest nn käsitlustasu, tasu

meeldetuletuskirjade eest, leppetrahvi ning viivist. Kohus leiab, et hageja nõue on õiguslikult

põhjendatud osaliselt.

Kostja ja laenuandja vahel sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Kostja ei ole esitanud hageja nõudele vastuväiteid. Kuid kuna kostja on tarbija, on kohtul kohustus

kontrollida omal algatusel nõude õiguslikku alust ja võimalikke tehingu tühisuse aluseid.

TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti

tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb

kohus otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa

Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga,

mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei

ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise

oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1

ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul

kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele

vastuväiteid esitanud või mitte.

TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommetega vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2

sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma

tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest,

sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, kui: 1) tehing on tehtud teise poole

jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus

on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

TsÜS § 86 lg 2 teise lause kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate

vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui

tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga

viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Kohus leiab, et kostja ja laenuandja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on vastuolus heade

kommetega ja seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1,2 alusel tühine.

Laenulepingu Üldtingimuste punkti 6.1. kohaselt on laenulepingu, mille krediidi netosumma on

160 eurot, tähtaeg 30 päeva ja käsitlemise kulu 40 eurot, krediidi kulukuse määraks 1410,33 %.

Eesti Panga poolt novembris 2012. a avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määr oli 31,52 %. Kostja ja laenuandja vahelise lepingu järgi kostja

poolt tasutav krediidi kulukuse määr ületab eeltoodust tulenevalt Eesti Panga poolt avaldatud

krediidi kulukuse määra enam kui 40 korda. Seega on kohtu hinnangul tuvastatud, et kostja

kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kuivõrd krediidi kulukuse määr

ületab rohkem kui 40 korda krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, tuleb lugeda, et

kohustuste vahekord on erakordselt suures ulatuses tasakaalust väljas. Sellest tulenevalt ei pea

kohus lepingu tühisuse tuvastamiseks täiendavalt laenusaaja sundolukorda hindama (Riigikohtu

lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 p 22).

TsÜS § 86 lg 4 näeb ette, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu

tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma

kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi

laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest

maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses.

Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele laenu põhiosa (160 eurot) ja laenu

kasutamise aja eest intress VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras.

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei ole ette nähtud teisiti.

VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär oli enne 1. juulit 2012. a 1,00 %.

Hageja nõuab laenu kasutamise eest tasu (intressi) 30 päeva eest. Intress 160 euro suuruse laenu

kasutamise aja eest VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses 30 päeva eest on 0,14 eurot (tagastamata

laenusumma 160 eurot x 0,003 % x 30 päeva).

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata laenu põhiosa summas

160 eurot ja intress laenusummalt 0,14 eurot.

Kohus leiab, et põhjendatud on ka viivisenõue seaduses ettenähtud määras laenusumma

tagastamisega viivitamise eest alates lepingu lõppemisest, s.o alates 6.01.2013 kuni kohtuotsuse

tegemiseni, s.o kuni 8.09.2015. Kuna poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, siis ei

rakendu lepingus ettenähtud intressimäär (VÕS § 113 lg 1 alusel lepinguga ettenähtud

intressimääras).

VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda

rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus

kuni 15.04.2013 seitse protsenti aastas ja alates 15.04.2013 kaheksa protsenti aastas.

Kostjal tuli laen tervikuna tagasi maksta 5.01.2013. Kohtuotsuse tegemise ajaks on kostja laenu

summas 160 eurot tagastamisega viivituses olnud 976 päeva.

VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär (EKP intressimäär) on ajas muutunud.

Viimane EKP intressimäär enne 01.01.2013.a oli 0,75 %, enne 01.07.2013.a 0,50 %, enne

01.01.2014.a 0,25 %, enne 01.07.2014.a 0,15 %, enne 01.01.2015.a 0,05 % ja enne 1.07.2015.a.

0,05 %. Seega kujuneb viivise suuruseks VÕS § 113 lg 1 sätestatud määra arvestades 35,05 eurot:

• perioodi 6.01.2013 – 15.04.2013 eest 3,39 eurot (160 eurot x 0,021 % x 100 päeva),

• perioodi 16.04.2013 – 30.06.2013 eest 2,92 eurot (160 eurot x 0,024 % x 76 päeva),

• perioodi 1.07.2013 – 31.12.2013 eest 6,77 eurot (160 eurot x 0,023 % x 184 päeva),

• perioodi 1.01.2014 – 30.06.2014 eest 6,66 eurot (160 eurot x 0,023 % x 181 päeva),

• perioodi 1.07.2014 – 31.12.2014 eest 6,48 eurot (160 eurot x 0,022 % x 184 päeva),

• perioodi 1.01.2015 – 30.06.2015 eest 6,37 eurot (160 eurot x 0,022 % x 181 päeva),

• Perioodi 1.07.2015 – 8.09.2015 eest 2,46 eurot (160 eurot x 0,022 % x 70 päeva).

Sissenõutavaks muutunud viivis summas 35,05 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte

kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse

tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja nõue viivise saamiseks seadusjärgses määras pärast

kohtulahendi tegemist protsendina põhinõudest. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise

protsendina tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras alates 9.09.2015 kuni

põhinõude täitmiseni.

Hageja nõuab kostjalt ka tasu kahe meeldetuletuskirja eest kokku summas 30 eurot. Kohus leiab,

et nõue meeldetuletustasude väljamõistmiseks on põhjendatud.

VÕS § 113 lg 5 sätestab, et sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist.

Hageja on põhjendanud, et ta on saatnud ka võla sissenõudmise kirja, kohtumenetluse alustamise

hoiatuse ja nõude loovutamise teate. Asjaolusid arvestades on kohus seisukohal, et hageja võla

sissenõudmise kulud on taotletud ulatuses, s.o kokku summas 30 eurot, mõistlikud ja põhjendatud.

Kohus rahuldab hageja võla sissenõudmisega seotud kulude summas 30 eurot kostjalt

väljamõistmise nõude.

Lisaks nõuab hageja kostjalt lepingu rikkumise eest lepingu üldtingimuste alusel lepingu

rikkumise tasu summas 35 eurot laenulepingu Üldtingimuste punkti 10.2 alusel.

VÕS § 415 lg 1 teine lause sätestab, et kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda

maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine.

Kohus leiab, et sõlmitud leping osas, mis näeb ette kohustuse tasuda iga lepingu rikkumise kohta

leppetrahvi, on VÕS § 415 lg 1 teise lause kohaselt tühine. Kuigi leppetrahvi kohustus on ette

nähtud igasuguse lepingulise kohustuse rikkumise puhuks, on kohtu hinnangul ilmne, et hageja on

esitanud leppetrahvi nõude just seetõttu, et kostja on rikkunud laenu tagasimaksmise kohustust.

Seega ei ole hageja nõue leppetrahvi väljamõistmiseks seaduslik ja tuleb jätta rahuldamata.

Eeltoodut arvesse võttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenu põhiosa

summas 160 eurot, tasu laenu kasutamise eest (intressi) summas 0,14 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 35,05 eurot ja võla sissenõudmise kulud summas 30 eurot, s.o kokku 225,19

eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina tasumata põhinõudelt

(160 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras alates 8.09.2015 kuni põhinõude täitmiseni.

Ülejäänud osas jätab kohus hagi rahuldamata.

TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata

täidetavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4

sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Kohus rahuldas hageja nõude 71 % ulatuses. Kuna kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega, tuleb 71 % menetluskuludest jätta kostja kanda ja 29 % hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid.

Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskulud kokku 95 eurot, millest 75 eurot on nõudelt

tasutud riigilõiv ja 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu.

Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud osaliselt.

Kohus leiab, et põhjendatud hageja menetluskuluks saab lugeda nõude esitamisel tasutud

riigilõivu. Hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise riigilõivu 45 eurot ja

hagi esitamisel täiendavat riigilõivu 30 eurot, kokku 75 eurot. Riigilõivu on tasutud seadusega

ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast.

Kohus leiab, et hageja põhjendatud menetluskuluks ei saa lugeda maksekäsu kiirmenetluse kulu

summas 20 eurot. TsMS § 4842 sätestatud 20 eurot, mille väljamõistmist hageja taotleb,

mõistetakse menetluskuluna välja üksnes maksekäsu kiirmenetluses ja seonduvalt asjaoluga, et

maksekäsu kiirmenetluses muid menetluskulusid ei hüvitata. Asja lahendamisel hagimenetluses

TsMS § 4842 kohaldamisele ei kuulu.

Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulud kindlaks summas 75 eurot.

Kostjal tuleb hüvitada hageja menetluskuludest 71 %, seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulud summas 53,25 eurot (75 eurot x 71%). Hageja kanda jääb menetluskulu

summas 21,75 eurot.

TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja taotlusel tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt välja mõista ka viivis tasumata

menetluskuludelt alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Zakaria Nemsitsveridze

Kohtunik