4-15-6141/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. septembril 2015 Tallinnas, Harju Maakohtu

Liivalaia kohtumajas, kirjalikus menetluses

Väärteoasja number

4-15-6141

Kohtunik

Anne Rebane

Väärteoasi

O.N-i väärteoasi LS § 227 lg 2 järgi

Vaidlustatud otsus

PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklus-

järelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

23.07.2015.a. otsus väärteoasjas 2302,15,011630

Kaebuse esitaja

, isikukood: XXX; elukoht:

O.N

XXX; kodakondsus: Eesti; töökoht: XXXOÜ.

Kohtuväline menetleja

PPA Põhja Prefektuur

Kiirmenetluse otsus

10220151129066 väärteoasjas nr 2302,15,011630

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 120

lg 1, § 132 p 2, § 133 ja § 134 kohus otsustas:

1. Rahuldada O.N-i kaebus PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 23.07.2015.a.

otsusele

väärteoasjas

2302,15,011630 temale karistuseks määratud rahatrahvi vähendamiseks.

2. Tühistada kohtuvälise menetleja otsus osaliselt, nimelt O.N-ile mõistetud karistuse osas ja teha väärteoasjas uus otsus, millega karistada O.N-i Liiklusseaduse § 227 lg

2 alusel rahatrahviga 24 trahviühikut, s.o. summas 96.- (üheksakümmend kuus) eurot.

3. Rahatrahv tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest väärteoasjas nr 2302,15,011630 tehtud kiirmenetluse otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvetele märkides viitenumbriks 10220151129066 ja selgitusse väärteoasja number (2302,15,011630). Kui nimetatud tähtajaks ei ole rahatrahv tasutud, siis saadetakse kohtuotsus kohtutäiturile täitmiseks.

Edasikaebamise kord

Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Käesolev põhjendatud kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav alates 01. septembrist 2015.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Menetluse käik ja asjaolud

1.1.PPA

Põhja

Prefektuuri

Korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 23.07.2015.a. kiirmenetluse otsusega väärteoasjas 2302,15,011630 karistati O.N-i selle eest, et 23.07.2015.a. kell 21:26 Tallinnas Järvevana teel Veerenni tn ja Pärnu mnt vahelisel lõigul teel juhtis ta mootorsõidukit kiirusega 77 km/h (+-3 km/h). Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Seega ületas O.N lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h võrra. Karistuseks määrati LS § 227 lg 2 alusel rahatrahv 42 trahviühikut ehk 168 eurot.

1.2. Harju Maakohtusse saabus O.N-i kaebus nimetatud otsuse

tühistamiseks. Kaebuse nähtub, et O.N: 1) ei vaidlusta väärteo toimepanemist, vaid selgitab teo toimepanemise asjaolusid; 2) viitab politsei kodulehelt leitud infole (juhendile - http://www.politsei.ee/et/nouanded/liiklus/liiklusrikkumiste-maarad.dot), millest nähtuvalt määratakse kiiruseületamise korral vahemikus 21-25 km/h võrra kiirmenetluses trahv suurusega 100-120 eurot; 3) palub viidatud juhendile tuginedes temale määratud trahvisummat vähendada; 4) ei soovi kohtuistungil osaleda. 1.3.PPA Põhja Prefektuur esitas kohtule kirjaliku seisukoha. Kirjalikus seisukohas: 1) nõustutakse kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses; 2) leitakse, et puuduvad alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja karistuse vähendamiseks; 3) selgitatakse Kaebuses viidatud „juhendi“ sisu – tegemist on soovituslike määradega, millest ametnik võiks karistuse alammäära kehtestamisel juhinduda, kuid mis ei ole kohustuslik; 4) selgitatakse, et (igas) konkreetses väärteoasjas juhindutakse karistuse määramisel KarS § 56 sätestatud karistamise alustest, sh süü suurusest, teost ja selle tagajärjest, tagajärje raskusest, teo taunitavust ja rikkumise korduvust ning viidatrakse Riigikohtu lahendile, millest tulenevalt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr.

Kohtu põhjendused ja seisukoht

Kohus, tulenevalt V™S §-st 120 lg 1, peab võimalikuks lahendada kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, leiab, et kaebus tuleb rahuldada, kohtuvälise menetleja otsus osaliselt tühistada ja teha uus otsus.

2.1. Kuigi Kaebuse esitaja ei ole väärteo toimepanemist vaidlustanud ning on oma tegu kahetsenud, võtab kohus seisukoha kõigis V™S § 133 loetletud küsimustes. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt: 1) ei esine väärteoasjas väärteomenetlust välistavaid asjaolusid; 2) tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, on aset leidnud; 3) teo on toime pannud menetlusalune isik. Kõnealune asjaolu on tõendatud menetlusaluse isiku, samuti tunnistaja Karl-Erik Pärna ütlustega ja kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, millele juht on alla kirjutanud avaldusi tegemata. Menetlusalune isik ei ole teo toimepanemist ega kvalifikatsiooni vaidlustanud; 4) tegu on väärtegu ja see on õigesti kvalifitseeritud. LS § 50 lg 5 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, LS §

14 lg 3 kohaselt tuleb vastuolu korral ajutise ja alalise liiklusmärgi vahel juhinduda ajutise liiklusmärgi nõudest. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni; 5) karistuse on määranud selleks pädev kohtuväline menetleja; 6) kohtuväline menetleja on väärteo menetlemisel järginud väärteomenetlusõigust; 7) väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VtMS § 30 alusel.

2.2. Järgnevalt võtab kohus seisukoha VtMS § 133 p 7 ette nähtud küsimuse osas, mis on ka kaebuse keskne küsimus. Kaebaja hinnangul tulnuks kohtuvälisel menetlejal karistusmäära valikul lähtuda Politseija piirivalveameti kodulehel avalikult välja pandud juhendist – selle kohaselt hakkab politseinik olukorras, kus lubatud suurimat sõidukiirust on ületatud 21-25 km/h võrra, kiirmenetluses kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kaaluma 100-120 euro suurusest trahvist. Kohtuvälise menetleja kirjalikust seisukohast nähtub, et karistuse määramisel on lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr, Kaebuses viidatud juhend kajastab „soovituslikke määrasid“, millest ametnik võiks juhinduda karistuse kehtestamisel, kuid mis ei ole kohustuslik.

Kohus märgib alammäära siinkohal, et karistuse määramiseks on ette nähtud võrdlemisi konkreetsed reeglid, mis tulenevad seadusest ning ühelgi (k.a. PPA) kodulehel avaldatud juhendid, liikluskampaaniate ajaks välja töötatud erikorrad vms ei oma karistuse määramisel ligilähedastki kaalu võrreldes seadusega (eelkõige KarS § 56 sätestatud põhimõtetega). Kohus leiab, et karistamise aluseks on isiku süü ja kohaldab karistusi juhindudes KarS § 56 sätestatud põhimõtetest. Kohus on seisukohal, et O.N-i teos ei esinenud raskendavaid asjaolusid, tema süü oli toimepandud teo raskusastme kontekstis pigem väike - valge aeg; hea nähtavus; tegu on toime pandud piirkonnas, kus olid ajutised liiklusmärgid, kuid konkreetsel lõigul teetöid parasjagu polnud (kell oli 21.26);

O.N-i ei ole varem karistatud, ta tunnistas enda süüd koheselt. Kohus võtab karistuse määramisel arvesse just keskmise karistusmäära, mis on antud juhul 50 trahviühikut ning leiab, et varasemalt liikluses korrektselt käitunud isiku puhul ning arvestades eeltoodud asjaolusid, tuleb O.N-ile karistus määrata oluliselt alla keskmise määra. Kaebus tuleb rahuldada ja teha uus otsus, millega karistada O.N-i Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 24 trahviühikut, s.o. summas 96.- (üheksakümmend kuus) eurot. Lisaks eeltoodule peab kohus vajalikuks siiski märkida , et õigusriigis peab õigusrikkumise toimepanija jaoks olema tema teole vastav karistus olema üldises plaanis etteaimatav ning kui Politseija piirivalveamet pidas vajalikuks viidatud tabeli („juhendi“, milles ette nähtud keskmised karistusmäärad on mõnevõrra kergemad, kui seadusest tulenevad sanktsiooni keskmised määrad) avalikult kättesaadavaks teha, tuleb niisuguse juhendi olemasolul ka süü suurust ja konkreetse isiku eripreventiivse mõjutamise võimalusi hinnates arvesse võtta.

Siinkohal (lähtudes isikute võrdse kohtlemise põhimõttest) ei ole oluline, kas õigusrikkuja enne rikkumise toimepanemist teadis sellise juhendi olemasolust või – nagu käesoleval juhul – sai sellest teada hiljem. Kohus märgib siinkohal veel, et erinevalt Kohtuvälise menetleja kirjalikus seisukohast väidetust, ei kajasta viidatud tabel „soovituslikke määrasid“, millest ametnik võiks juhinduda karistuse kehtestamisel, vaid – nagu nähtub juhendi sõnastusest, siiski alammäära määrasid, millest ametnik kergendavaid raskendavaid asjaolusid ehk hakkab kaaluma ja teisisõnu – tabel kajastab keskmist karistusmäära.

Kohus on seisukohal, et kui kohtuväline menetleja on kehtestanud ja avalikustanud võrdlemisi täpselt määratletud õigusrikkumisele vastava, võrdlemisi täpselt määratletud karistuse vahemiku, siis eeldab sellest vahemikust raskema karistuse määramine konkreetse teo puhul raskendavate asjaolude või konkreetset õigusrikkujat iseloomustavate eriliste asjaolude väljatoomist. Vastasel juhul ei ole alust väita, et karistuse määramisel oleks arvestatud KarS § 56 lg 1 sätestatud põhimõtteid isiku edaspidise käitumise mõjutamiseks.

Anne Rebane

Kohtunik