3-14-51160/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

19.08.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51160

Haldusasi

A.K.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

summas

eurot

(kinnipidamistingimused

perioodil

04.07.2011-

10.04.2013)

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja - A.K.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.K.i kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt A.K.i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas

2376 (kakstuhat kolmsada seitsekümmend kuus) eurot. Kohustada Tallinna

Vanglat kandma see summa J. L. arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxx AS SEB Pank.

3. Jätta poolt menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.K. esitas 16.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vanglalt

mittevaralise kahju summas 11 510 euro väljamõistmist selle eest, et kaebaja pidi viibima

Tallinna Vanglas perioodil 04.07.2011-10.04.2013 (675 päeva) kinnipidamistingimustele

mittevastavates kambrites.

2. 21.08.2014 määrusega andis Tartu Halduskohus haldusasja nr 3-14-51160 menetlemiseks

üle Tallinna Halduskohtule.

3. Tallinna halduskohus vabastas 14.10.2014 määrusega A.K.i kaebuse esitamisel riigilõivu

tasumise kohustusest ja võttis kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 11 510 eurot (seoses kinnipidamistingimustega perioodil 04.07.2011-10.04.2013)

menetlusse. 23.04.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaraline kahju summas 11 510 euro seoses

kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas perioodil 04.07.2011-10.04.2013 (675 päeva)

ebainimlikes tingimustes.

4.1. Kaebaja selgitab, et viibis nimetatud perioodil Tallinna Vanglas ebainimlikes ja

alandavates tingimustes, millega rikuti Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 3 ning

põhiseaduse (PS) § 18.

Kaebaja leiab, et tal on õigus mittevaralise kahju hüvitamisele PS § 25 alusel. Kahju hüvitise

summa, mida kaebaja taotleb vastab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poolt märgitule

analoogsetes asjades (516 eurot ühe kuu eest ehk 17,50 eurot päevas).

4.2. Kaebaja viitab EIK 19.12.2013 kohtuotsusele nr 429/12 Tunis vs Eesti, kus tuvastati

Tallinna Vanglas EIÕK art 3 rikkumine, kus kinnipeetava vabaks põrandapinnaks oli kambris

alla 3m2. Kaebaja viitab, et Eesti Euroopa Liidu liikmesriigina on kohustatud kinni pidama

Euroopa Liidu standarditest kinnipeetavate elutingimuste suhtes kinnipidamisasutuste

kambrites. Tulenevalt EIK lahenditest on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile

kambris, mille standardiks on Euroopa Liidus 4 m2 (vt EIK lahend nr 69095/10 Fehér vs

Ungari; EIK lahend nr 68492/10 Scarkat vs Rumeenia; EIK lahend nr 26576/10 Totolici vs

Rumeenia).

Kaebaja märgib, et isiklik ruum on ruum, millest tuleb maha arvata mööbli alla jääv

põrandapind ehk siis pind, mis jääb kappide, pinkide, laua ja nari alla ja WC (Tunis vs Eesti p

46, EIK lahend nr 24378/04 Ciolan vs Rumeenia; EIK lahend nr 19548/04 Cojoaca vs

Rumeenia).

4.3. Täiendavalt toob kaebaja välja, et Tallinna Vanglas puudus igasugune ventilatsioon, mis

andis eriti tunda suvekuudel. Kambris oli suvel meeletult palav ja värsket õhku ei jätkunud, sest

akende ees olid metallplaadid (võrestik), mis takistas värske õhu juurdevoolu. Sellise olukorra

puhul on tegemist ebainimliku kohtlemisega, mis tekitas kannatusi.

Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa

Komitee (CPT) 11 üldaruande (CPT/Inf(2001)16) punktis 30 leiab CPT, et kambriakende ette

kinnitatud metallist aknaluuke, liiste või plaate, mis piiravad kinnipeetavate ligipääsu

loomulikule valgusele ja tõekstavad värske õhu pääsu eluruumi, tuleb pidada ebainimlikuks.

Eesti Vabariik on ratifitseerinud ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või

inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning selle fakultatiivse

protokolli, samuti piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise

tõkestamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokollid.

4.4. Kaebaja märgib, et kambris puudus soe vesi. Kaebaja pidi toidunõusid pesema külma vee

ja ilma pesuvahendita, mis oli ebahügieeniline ja ebainimlik, sest nõud jäid rasvaseks.

4.5. WC ei vastanud Euroopa nõuetele ja oli ebainimlik.

4.6. Tallinna Vangla ei taganud kambrites piisavat tehisvalgust, mis andis eriti tunda siis, kui

väljas läks vara pimedaks.

4.7. Kaebaja leiab, et tema poolt märgitud asjaolusid tõendavad kaebusele lisatud dokumendid.

Kaebaja viitab, et juhul kui peaks tekkima vastuolus siseriikliku õiguse ja riigikogu poolt

ratifitseeritud välislepingute vahel, siis tuleb kohaldada välislepingut (PS § 123).

4.8. Kaebaja on seisukohal, et oleks täiesti ebaõiglane, kui kohus jätaks kaebaja kaebuse

rahuldamata, kuigi kaebaja viibis täpselt samades tingimustes, mille suhtes on EIK otsuse

langetanud ja kahjunõude rahuldanud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

5.1. Vastustaja koostas kaebaja Tallinna Vanglas paiknemise kohta tabeli (tl 65-70 pöördel ja

tl 91-96 pöördel), millest nähtub kaebaja paiknemine kambrites – paiknemise periood, kambri

number, kambri pindala ruutmeetrites, kambri täituvus ja põrandapind isiku kohta.

Tabelist nähtub, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud vangla

sisekorraeeskirjas (VSKE) § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind.

Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses

nr 3-4-1-9-14, et VSKE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2

põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust

inimväärikale kohtlemisele ning seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, oli

kaebajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega.

Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on üldjuhul leidnud, et põrandapind alla 3 m2 võib

olla problemaatiline, leidub EIKi praktikas ka vastupidiseid näiteid, mistõttu ei saa asuda

tõsikindlalt seisukohale, et isiku paigutamine kambrisse, kus tema kohta oli põrandapinda alla

3 m2, oli igal juhul isiku õiguste rikkumine.

5.2. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad

nõuded", mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest

(vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks

vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte

vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Ka väljapool vanglat (nt eluruumi ostmisel) ei arvestata

WC pinda ruumi kogupinnast välja. WC (ja nt ka mööblialuse) pinna mahaarvamine kambri

põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga

(esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära

võtab.

Tallinna Vangla kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, asub WC kambris ning see on

eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK lahendites on enamasti WC-alune pind

arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda

igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning

see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Lisaks tuleneb EIK- lahenditest, et pidev juurdepääs

tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Asjas Cenbauer vs Horvaatia (2006)

leidis kohus, et kinnipeetava jätmine aastateks olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni

vältel puudus võimalus tualetti kasutada, on ilmselgelt vastuolus Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 3 (EIK otsus asjas Cenbauer vs Horvaatia

09.03.2006). Ka asjas Kochetkov vs Eesti (2009) oli tualetinurga kambrist eraldamata jätmine

üheks asjaoluks, mida kohus arvestas rikkumist tuvastades. (EIK otsus asjas Kochetkov vs Eesti

02.07.2009)

Seega on Tallinna Vangla seisukohal, et kambri pinna hulka tuleb arvestada ka kambris

asetseva, ent seinaga/uksega eraldatud ning üksnes selles kambris viibivatele isikutele

kasutamiseks ette nähtud tualettruumi pindala ning ka mööblialune pind. Vastupidist ei saa

järeldada ei VSKE-st, mille § 7 lg 1 p 8 kohaselt loetakse WC kambri sisustuselemendiks ega

ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustest.

Kaebaja toob kaebuses täiendavalt välja, et tänapäevaseks standardiks Euroopa Liidus on 4 m2

põrandapinda kinnipeetava kohta. Tallinna Vangla eelmärgitud väitega ei nõustu. Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tõi 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 välja EIK-i

hiljutises, 06.02.2014 otsuses asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs Venemaa öeldu, et EIK on

alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid

faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine.

5.3. Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla

kodukord p 14.7.3 kohaselt hoiab kinni peetav isik oma toidunõusid (kauss, kruus, lusikas)

kambris. Kinni peetav isik peab oma toidunõud ise ära pesema.

Vangistusseadusest ega ka vangla sisekorraeeskirjast tulene, et kambri pesemiskoht peab olema

varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat

võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks

tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane.

Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.2011 kohtumäärusest nr 3-3-1-57-11 nähtub alljärgnev:

„Halduskohtule esitatud kaebuses palus A. Tali tunnistada õigusvastaseks, et Viru Vangla ei

võimaldanud talle kartseris iga päev sooja vett võrdselt teiste kinnipeetavatega /…/.

Halduskohus leidis, et ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust kindlustada kinnipeetav

pidevalt sooja veega. Ringkonnakohus pidas kaebust ka sooja vee /…/ nõude osas ilmselgelt

perspektiivituks ja jättis rahuldamata taotluse vabastada A. Tali apellatsioonkaebuse esitamisel

tasutavast riigilõivust. Ringkonnakohus leidis, et kuna VangS § 50 kohaselt peab kinnipeetav

saama dušši kasutada vähemalt üks kord nädalas, siis puudub alus nõuda igapäevaselt sooja vee

kasutamist. Kolleegium nõustub selle põhjendusega.“

Lisaks märgib Tallinna Vangla, et kuivõrd kaebaja vanglasisesele isikuarvele on pidevalt

rahalisi vahendeid laekunud (tl 73-75 pöördel) oli kaebajal võimalus vastavate vahendite

puudumisel nii nõudepesuvahend kui ka veekiirkeetja vangla kauplusest osta.

5.4. Vangistuse täideviimise eesmärgi (VangS § 6 lg 1) saavutamiseks ja julgeoleku kaalutlustel

(VangS § 66 lg 1) on kinnises vanglas kehtestatud ranged kinnipidamistingimused.

Justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 1 lg 1 kohaselt on

Tallinna Vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mis viib täide

vabadusekaotust ja eelvangistust ning korraldab kriminaalhooldust. VangS § 6 lõikest 1

tulenevalt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale

käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangla ülesanne korraldada vangistuse

täideviimist.

Tulenevalt VangS § 66 lõikest 1 korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab

käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest

vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeoleku tagamise kohustuse sätestab vangistusseadus

mitmetes paragrahvides, nt § 41 lg 2, § 19 lg 1, § 24 lg 11 p 2, § 25 lg 11 p 2, § 251 lg 1, § 28

lg 3, § 30 lg 2, § 38 lg 22 jne. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande § 66 kommentaaride

kohaselt tähendab julgeolek ehk turvalisus kaitstust ohtude eest. Järelevalve on kontroll

kinnipeetava üle, mis peab tagama vangla kui süsteemi normaalse toimimise, kinnipeetava

õiguste ja kohustuste täitmise, kinnipeetavate ja vanglapersonali ohutuse, välistama

kinnipeetava põgenemise, kõrvaliste isikute pääsemise vangla territooriumile ning

kinnipeetavate vanglavälise suhtlemise mitteettenähtud isikutega. Järelevalve kujutab endast

toimingute kogumit, millega tagatakse muuhulgas ka kõigi vanglas viibivate isikute julgeolek.

Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja

esemete üleandmine ka akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis samas ei takista

õhuliikumist.

Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele

esitatavad nõuded“ punktist 6, peab eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline

ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Tallinna

Vangla selgitab, et vangla kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning

kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu.

Kambrites olev osaliselt avatav aken võimaldab ruume hõlpsasti ventileerida.

Palavate suvpäevadel hoonetes värske õhu ja palavusest tingitud probleemide lahendamiseks

on Tallinna Vangla kasutanud erinevaid meetmeid – nt eemaldas vangla kuumuse

leevendamiseks suveperioodiks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada

kambrite parem õhutus, hoidis toiduluugid kambri kõigi vahistatute jalutamise ajal ja ka õhtusel

ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada, andis üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori,

võimaldas üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäiku, lubas võtta

jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett (plastpudelis), andis üks kord nädalas igale kinnise

kambri vahistatule 1,5 liitrit mineraalvett. Seega on Tallinna Vangla teinud kõik endast oleneva,

et palavusest tingitud probleeme lahendada.

5.5. Mitte ühegi vangistusalase ega ka muu õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline peaks

valgustihedus kambris olema. Kambrites, kuhu kaebaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli

olemas aken ja kunstlikud valgustid, mida tunnistab ka kaebaja ise. Seega olid kambrites, milles

viibis kaebaja, olemas nii Vang § 45 lg 1 sätestatud aken kui ka kunstlik valgustus, mis tagasid

ruumi piisava valgustatuse.

RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt

võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud

haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda

vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema

kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud

mõjuvaid põhjusi (17.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskolleegium on

seisukohal, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju

tekkimist ära hoida või vähendada.

5.6. Kambrites, kus kaebuse esitaja paiknes, on Aasia tüüpi WC, mis on varustatud toruga,

millest hakkab vesi jooksma, kui kraan avada. Kambri üldise korra ja puhtuse tagab kinnipeetav

ja selleks väljastatakse kinnipeetavatele WC puhastusvahend, millest üldjuhul piisab nädalaks.

Vastavalt vajadusele väljastab vangla ka täiendavalt puhastusvahendit, kui kartseris viibiv

kinnipeetav selleks soovi avaldab. Väide, et selline WC ei vasta Euroopa Liidu nõuetele, on

asjakohatu, sest Eesti on Euroopa Liidu liige. Seega ka 2014. aastal kasutatakse Aasia tüüpi

WC-d Euroopa Liidus.

5.7. Vastustaja on seisukohal, et olukorras, kus kaebaja leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli

tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda, kuid antud

juhul jättis ta esmased õiguskaitsevahendid rakendamata ning eelistas pöörduda vangla poole

koheselt kahju hüvitamise nõudega. Riigikohus on 19.06.2001 lahendis nr 3-3-1-38-01 leidnud,

et seadusandja on HKMS §-s 9 lg 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse

haldusaktist teadasaamisest, mitte aga selle õigusvastasusest teadasaamisest. 23.03.2005

lahendis nr 3-3-1-86-04 on Riigikohtu halduskolleegium märkinud, et vastutuse aluseks on

õigusvastane tegu ise, mitte sellest teadasaamine. Seega pidi kaebaja vahetult oma õiguste

rikkumise tunnetamisel reageerima ning võtma kasutusele esmased õiguskaitsevahendid, kuid

antud juhul ta seda ei teinud.

Tallinna Vangla märgib, kaebaja ei ole Tallinna Vangla poole pöördunud mitte ühegi kirjaliku

pöördumisega seoses ebarahuldavate kambritingimustega.

5.8. 04.07.2011 Tallinna Vanglasse paigutamisel oli kaebaja vahistatu staatuses. A.K.i suhtes

tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 18.02.2013 ning pärast selle täitmisele pööramist

paigutati kaebaja Tallinna Vanglas vastuvõturežiimile.

VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud

aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas

kriminaalasjas. Erinevalt tavatingimustest, mis lubavad kinnipeetaval vabalt liikuda osakonna

piires, viibib vahistatu üldjuhul ööpäeva ringselt lukustatud kambris pideva visuaalse ja

elektroonilise järelevalve all. Kaebaja ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna viibimise ajal

tööhõives, samuti ei olnud ta hõivatud õppimisega. Samas viidi kaebajat Tallinna Vanglas

viibimise ajal korduvalt vanglast välja seoses kohtuistungite ja uurimistoiminguga (tl 71 ja selle

pöördel). Samuti oli kaebajal korduvalt kokkusaamisi advokaadiga ning lühiajalisi

kokkusaamisi lähedastega (tl 72). Seega sai kaebaja lisaks igapäevasele 1-tunnisele

jalutuskäigule värskes õhus ka muudel asjaoludel kambrist eemal viibida. Tallinna Vangla

lähtus kaebaja hoidmisel kehtivast õigusest (VangS § 90 lg 3), seega ei olnud vangla tegevus

kehtiva õigusega vastuolus.

Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 18.02.2013 oli kaebaja staatuseks süüdimõistetu.

Tulenevalt VangS § 14 lg-st 3 paigutatakse kinnipeetav vanglasse saabumisel

vastuvõtuosakonda. Tulenevalt VSKE § 8 lg-st 4 ei ole vastuvõtuosakonnas viibival

kinnipeetaval samuti vanglas liikumisõigust, st ka vastuvõturežiimil viibiv kinnipeetav viibib

lukustatud kambris, v.a. 1-tunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus.

Tallinna Vangla leiab, et antud juhul ei ole täidetud ka kahju hüvitamise nõude rahuldamise see

eeldus, mille kohaselt peab kahju tekitanud haldusorgani tegevus olema õigusvastane. Nimelt

nägi VSKE § 6 lg 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ette, et kinnipeetavale on toas või kambris ette

nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Nimetatud sätte näol oli tegemist kaebaja Tallinna

Vanglas paiknemise ajal kehtinud õigusega ning vanglateenistus pidi ja peab kuni regulatsiooni

põhiseaduse ja seaduse vastaseks tunnistamiseni või tühistamiseni sellest juhinduma. Samuti ei

tähenda ühe või teise regulatsiooni põhiseadusevastaseks tunnistamine või muutmine alati ka

seda, et sellel otsusel on tagasiulatuv mõju. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSKE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale

ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni

kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning seega ei olnud norm ka

põhiseadusega vastuolus.

Ajal, mil kaebaja Tallinna Vanglas vahi all viibis, oli VSKE § 1 lõikest 2 ja § 6 lõikest 6

tulenevalt vahistatule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, siis vastasid kambrid,

milles kaebaja Tallinna Vanglas viibis, ka põrandapinna osas kehtestatud nõuetele ning

kaebajale oli kambris igal ajahetkel tagatud määrusega nõutud põrandapind. Seega täitis

Tallinna Vangla 24.12.2001 kuni 31.12.2013 kehtinud siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuet

ning vangla tegevus oli õiguspärane.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud

ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust

ning kumulatiivset mõju.

5.9. Eelnevalt esitatud tabelist nähtub, et perioodil kaebajale oli kogu Tallinna Vanglas

viibimise perioodi jooksul tagatud vähemalt 2,58 m2 põrandapind. Kaebaja ei ole välja toonud,

kuidas ca 0,42 m2 suurem põrandapind oleks taganud talle inimväärikamad tingimused ning

tema elukvaliteeti oluliselt parandanud, kui see põrandapind, mis käesoleval juhul oli tagatud.

Tallinna Vangla leiab, et ka juhul, kui kaebajale oleks kogu vanglas viibimise ajal olnud tagatud

3 m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks tal kambris olnud võimalik teha märkimisväärselt

rohkem võrreldes sellega, mida oli võimalik teha vähem kui 3 m2 põrandapinna juures, ent mille

tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2

suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda oli kaebajal. See

tähendab, et kaebaja heaolu kõnealuses kambris ei oleks saanud olla eelnimetatud 3 m2 suuruse

miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem. See omakorda tähendab, et kaebajale

väidetavalt tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne.

Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebaja

inimväärikust riivanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis

võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse.

Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks

seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli

kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem.

Kõigis kõnealustes kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss.

Lisaks võimaldati kinnipeetavatele duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda

kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu.

Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja

puhata.

Vahistatutele, s.h kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja

neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega

(kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel oli ca iga kahe nädala

tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla

vahistatutele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid

meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Samuti oli neil lubatud saada pakke. Sisseoste

võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks

oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla

sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati

vahistatutele hõivetegevust. Vahistatute toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti

võimaldati vahistatutel iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused

ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt

rahuldaval tasemel.

Eeltoodust lähtuvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et kuigi põrandapinna suurus, mis

kaebajale Tallinna Vanglas tagatud oli, võinuks mõnel perioodil olla EIK seisukohti arvestades

suurem, ei ole tegemist nii väikese pinnaga, mis iseseisva alusena saaks tekitada küsimusi EIÕK

konventsiooni rikkumisest. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need

sellised, et oleksid kaebaja inimväärikust riivanud ning seetõttu on Tallinna Vangla seisukohal,

et kaebajale ei ole põhjustatud sellist mittevaralist kahju, mis tingiks selle rahalise hüvitamise.

5.10. Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb arvestada ka kahju põhjustaja süü vormiga. Antud

juhul on ilmne, et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse

soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi kui on vahi all viibimise

paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest

ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole väga

operatiivsete vahenditega võimalik, ent milleks siiski on Eesti haldusvõimud asjakohaseid

samme astunud, olles juba ehitanud ja ehitades veelgi uusi, tänapäevastele nõuetele vastavaid

vanglaid. Kaebaja kinnipidamine sellistes tingimustes nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti,

oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses.

Tallinna Vangla on kaebaja paigutamisel lähtunud kehtivast õigusest ning kaebajale on tagatud

õigusaktides sätestatud ettenähtud põrandapind. Seega puudub Tallinna Vangla tegevuses

kaebaja vanglasisesel paigutamisel õigusvastasus.

Lisaks eeltoodule märgime, et asjaolu, et EIK on sarnastes asjades pidanud vajalikuks rahalise

hüvitise väljamõistmist, ei ole käesoleval juhul määrav ning eeltoodud põhjusi arvestades ei saa

EIK sellekohase praktikaga nõustuda, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas

muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu

saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

Tallinna Vangla leiab, et kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada

riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid.

5.11. Eesti on kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks astunud mitmeid samme: EIKi

väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel; ehitatud on uued

vanglad; kinnipeetavate arvu vähendamine.

5.12. Rõhutame, et olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida nõutavast väga vähesel määral

väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest tuleneva inimväärikuse

alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla põhjendatud. Märkimist

väärib, et minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud antud juhul vastuolus

kaebajale seatud piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud põhiõiguste iseloomu.

Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate

miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle

tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Tallinna Vanglal ei ole põhjust arvata, et

kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas kambris, kus ta viibis,

olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta. Seega leiab Tallinna Vangla, et

kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamine ei ole põhjendatud.

Eeltoodust lähtuvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et vaidluse lahendamisel ei saa tugineda

üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad põhiõiguste

osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi

muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise

tuvastamisel.

5.13. Kokkuvõtvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad alused

mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna ei leidnud tuvastamist, et vangla tegevus oleks olnud

õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Vaidlus seisneb selles, kas põhjendatud on kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt

õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 04.07.2011 kuni 10.04.2013 tekitatud

mittevaraline kahju.

Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli

ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi, kambrites puudus soe vesi, ventilatsioon oli

puudulik, WC ei vastanud nõuetele ja tehisvalgustus oli puudulik. Kohtule esitatud andmete

kohaselt hoiti kaebajat 24 tundi ööpäevas lukustatud kambris, võimaldades vaid ühe tunni

jalutuskäikudeks. Kaebaja oli perioodil 04.07.2011-18.02.2013 vahistatu staatuses. Peale

süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 18.02.2013 ning pärast selle täitmisele pööramist

paigutati kaebaja Tallinna Vanglas vastuvõtu režiimile.

7. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

8. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle

seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

9. Järgnevalt tuleb võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane.

VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku

õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik

valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse

kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava

vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas

"Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Kaebusega

hõlmatud ajavahemik jääb vastava regulatsiooni kehtivusaega.

Alates 01.01.2014 kehtinud redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud

3 m2.

10. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite

täituvuse kohta (tl 91-96 pöördel). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis

kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri

täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites.

Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka

kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.

11. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus

ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on üksikuid päevi, mil

kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta),

perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind

isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust

erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites.

VSKE § 6 lg 6 (v.r) valguses võib teatud kaebusega hõlmatud ajavahemike puhul vangla

tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda aga oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb arvata

ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa kambripinnast.

12. Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei

saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise

kontekstis) ning tuleb lähtuda nendest vastustaja esitatud andmetest, kus pindala ühe isiku kohta

on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata.

Kohus märgib, et ka EIK jättis asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel

kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud

ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta

ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest

nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas kuus kinnipeetavat), kes kõik

kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks

kambri elupinnale.

13. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta

kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus

nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud

"Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda

ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust,

mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus.

Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka

EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel

kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit.

Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-14-

50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuses

haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates.

EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see liikumist

kambris takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3 m2 kuni

3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega

väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014).

Erinevate tegurite koosmõju arvestades ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna

mahaarvamist põhjendatuks. Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis

on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustus-

likud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine

omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist

õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks

kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13),

25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 p 21.)

14. Arvestades otsuse punktides 12-13 öeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja

paigutamise kohta (tl 91-96 pöördel), saab kohus kaebajale tagatud põrandapinna kohta märkida

järgmist. Kahjunõue on esitatud ajavahemikus 04.07.2011 kuni 10.04.2013 (kokku 647 päeva)

kohta. Selles asjavahemikus esines perioode, kus pinda ühe kinnipeetava kohta kambris, milles

viibis kaebaja, oli ulatuses, mis vastab alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3m2 või rohkem

(17 päeva). Samuti oli kaebaja teatud hulga päevi tingimustes, kus kambripinda ühe

kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla

3 m2 (144 päeva). Kaebaja viibis kambrites pindalaga ühe inimese kohta oli alla 2,5m2 st isegi

alla enne 01.01.2014 kehtinud miinimumtaset 486 päeva jooksul.

15. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega

kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele

jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et

soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta

on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest

kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda

aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9

lg 1 tähenduses.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-

9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui

kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata

seda,

milline

oli

kinnipeetava

tegelik

liikumisvõimalus

ja millised

olid muud

kinnipidamistingimused sel perioodil.

16. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 04.07.2011 Tallinna Vanglasse paigutamisel oli

kaebaja vahistatu staatuses. A.K.i suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 18.02.2013

ning pärast selle täitmisele pööramist paigutati kaebaja Tallinna Vanglas vastuvõturežiimile.

VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud

aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas

kriminaalasjas. Tallinna Vangla on kohtule selgitanud, et erinevalt tavatingimustest, mis

lubavad kinnipeetaval vabalt liikuda osakonna piires, viibib vahistatu üldjuhul ööpäeva ringselt

lukustatud kambris pideva visuaalse ja elektroonilise järelevalve all. Vaidlust ei ole, et kaebaja

ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna viibimise ajal tööhõives, samuti ei olnud ta hõivatud

õppimisega. Samas viidi kaebajat Tallinna Vanglas viibimise ajal korduvalt vanglast välja

seoses kohtuistungite ja uurimistoiminguga (tl 71 ja selle pöördel). Samuti oli kaebajal

korduvalt kokkusaamisi advokaadiga ning lühiajalisi kokkusaamisi lähedastega (tl 72). Samas

ei olnud need kokkusaamised nii pikaajalised, et võiks asuda seisukohale, et need oleksid

oluliselt mõjutanud kaebaja vangistusrežiimi.

Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 18.02.2013 oli kaebaja staatuseks süüdimõistetu.

Tulenevalt VangS § 14 lg-st 3 paigutatakse kinnipeetav vanglasse saabumisel

vastuvõtuosakonda. Tulenevalt VSKE § 8 lg-st 4 ei ole vastuvõtuosakonnas viibival

kinnipeetaval samuti vanglas liikumisõigust, st ka vastuvõturežiimil viibiv kinnipeetav viibib

lukustatud kambris, v.a. 1-tunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et

kaebajal ei olnud kogu vaidlusaluse perioodi jooksul võimalik kasutada spordisaali.

17. Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud kambrites sooja

vee puudumist, ventilatsiooni puudulikkust, WC nõuetele mittevastavust ja tehisvalgustuse

puudulikkust.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene,

et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. Vastustaja viitab seejuures

põhjendatult, et arvestades rahaliste vahendite olemasolu (vt tl 73-75 pöördel), oli kaebajal

võimalik soetada endale veekeedu kann, et teha kambris sooja vett, samuti osta

nõudepesuvahendit vältimaks nõude rasvaseks jäämist pesemisel.

Mis puudutab kaebuse esitaja väiteid WC nõuetele mittevastavusest, siis selles osas ei ole

kaebaja välja toonud, milles see mittevastavus seisneb. Vastustaja poolt kohtule esitatud

andmetest nähtub, et kambrites, kus kaebaja paiknes on Aasia tüüpi WC, mis on varustatud

toruga, millest hakkab vesi jooksma, kui kraan avada. Kaebaja ei ole väitnud, et WC kambrites,

kus ta viibis, ei oleks töötanud või muid probleeme sellega. Kohus loeb kaebaja väite WC

mittevastavusest tõendamata ja paljasõnaliseks.

18. Kaebaja tõi kaebuses seoses elutingimustega kambris täiendavalt välja õhupuuduse suvisel

perioodil. Kaebaja väidab, et akende ees olevad metallplaadid takistasid õhu juurdevoolu.

Vangla vastusest nähtub, et kambri akna avatav osa on (julgeoleku kaalutlustel) suuremas osas

kaetud piiretega, mis aga ei saaks takista värske õhu pääsemist kambrisse ja et kambritel on

olemas juba ehituslikult sundventilatsioon. Seega saab järeldada, et kambrites oli tagatud piisav

õhuringlus.

Kuigi kaebaja väidab kaebuses, et suvisel ajal oli kambrites väga palav, ei ole kohtul siiski alust

arvata, et kambrites oleks olnud sedavõrd palav, et seal oleks pidanud töötama

õhukonditsioneer. Eesti kliimas on üldiselt suvised temperatuurid ka palavamatel päevadel

tavalise venilatsiooniga (ilma konditsioneerita) siseruumides talutavad. On mõistetav, et kui

umbes 16 m2 suuruses kambris viibis koos viis-kuus inimest, võis kaebaja soojal ajal soovida

kiirema õhuvahetuse toimumist, kuid ei ole siiski usutav, et kaebaja reaalselt õhupuuduse käes

pidi kannatama ja seda konkreetsetel neis kambrites viibitud päevadel. Lisaks on vangla välja

toonud, et palavatel suvpäevadel on Tallinna Vangla hoonetes värske õhu ja palavusest tingitud

probleemide lahendamiseks kasutanud erinevaid meetmeid – nt eemaldas vangla kuumuse

leevendamiseks suveperioodiks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada

kambrite parem õhutus; hoidis toiduluugid kambri kõigi vahistatute jalutamise ajal ja ka õhtusel

ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada; andis üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori;

võimaldas üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäiku; lubas võtta

jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett (plastpudelis); andis üks kord nädalas igale kinnise

kambri vahistatule 1,5 liitrit mineraalvett. Kaebuse esitaja ei ole vastustaja eeltoodud väidetele

vastu vaielnud ega neid ümber lükanud.

Seega ei saa kohtu hinnangul sellist ebamugavust, mida kaebaja eeldatavasti taluma pidi, pidada

suuremaks kui vangistusega vältimatult kaasneb.

19. Kohus leiab, et tõele ei vasta ka kaebaja toodud väide, et kambris puudub ventilatsioon,

kuna kaebaja ei ole aru saanud sundventilatsiooni töö põhimõttest.

Vaidlust ei ole, asjaolu üle, et konditsioneeri kambris ei olnud. Kohus märgib siinkohal, et ka

väljapool vanglat on eluhoonetes tavapäraselt eluruumidesse rajatud sundventilatsioon, mis

peab tagama ruumis vajaliku õhu hulga ja ringluse. Kohtule ei esitatud andmeid, et Tallinna

vanglas oleks ehituslikult rajatud sundventilatsioon olnud kaebaja sealviibimise ajal katki või

lõhutud.

20. Valgustuse osas märgib vastustaja õigesti, et mitte ühegi vangistusalase ega ka muu

õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline peaks valgustihedus kambris olema. Kambrites, kuhu

kaebaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja kunstlikud valgustid, mida tunnistab

ka kaebaja ise. Seega olid kambrites, milles viibis kaebaja, olemas nii Vang § 45 lg 1 sätestatud

aken kui ka kunstlik valgustus. Kaebaja ei ole ka enne kahjunõude esitamist esitanud selle osas

vanglale ühtki kaebust või palunud selle tugevust suurendada.

21. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon,

valgustus, hügieenitingimused) ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja

rikkumist. Seejuures viitab vastustaja õigesti, et kaebuse esitaja ei ole astunud ise ühtegi sammu,

et oma olukorda parandada – ehk püüdnud väidetava mittevaralise kahju tekkimist ära hoida.

Kuigi detailideni ei ole ajas nii pikka aega tagasi võimalik tõendada, et tingimused (nt

valgustuse või ventilatsiooni vms osas) oleksid päris igal ajahetkel olnud täielikult

nõuetekohased, puuduvad kohtul ka tõendid, mis kinnitaksid usutavalt vastupidist. Kohus leiab

talle esitatud andmeid kogumis hinnates, et kinnipidamistingimuste kvaliteet Tallinna Vanglas

vaidlusalusel perioodil ja kambrites tervikuna ei saa eeltoodust tulenevalt raskendada kaebajale

ebapiisava kambripinna võimaldamises seisnevat õigusvastast tegu.

22. EIK seisukohtadele toetuva siseriikliku kohtupraktika kohaselt võib isikul olla

kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui

kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

23. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna

Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja

isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes

õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud

minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta. Samuti leiab vastustaja, et

kaebaja

liikumisvõimaluse

puudumist

leevendasid

lühiajalised

kohtumised

ja

uurimistoimingud. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.

24. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu

kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile

siduv välisleping, mis on tulenevalt PS § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku

õiguse ees.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK

tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud

kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku

õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud,

et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades

silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms.

Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav

minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem

kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab

EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

25. Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku

kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes. EIK leidis, et isiku

kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, tuleb pidada EIÕK art 3 rikkumiseks

ning

määras

sellega

isikule

tekitatud

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

rahalise

kompensatsiooni.

26. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas,

kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse

õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis

on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga

1. 27. Nagu kohus ka juba eelpool märkis, leiab kohus, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri

põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7 on WC

nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu veendumusel pole WC puhul tegemist ruumiga,

mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine

eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega.

28. Vastustaja leiab, et ei ole süüliselt rikkunud kaebaja õigusi, sest kambrite ülerahvastatus on

tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu

võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha

järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt.

29. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas

ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes

majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa

õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (RKHK

10.09.2009 otsus, p 9).

30. Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab

isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi

kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Käesolevas asjas esitatud vastustaja

seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK

praktikast selles küsimuses. EIK on järjepidevalt alates näiteks 11.02.2010 otsusest asjas

Salakhutdinov vs Venemaa (punktis 66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind

kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv

kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik.

Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

31. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale

Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 04.07.2011 kuni 10.04.2013 isikliku ruumi vähesusest

tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9

lõikele 1 välja arvatud 17 päeva, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem ja

sellistes tingimustes kaebaja kinnipidamist ei saa lugeda õigusvastaseks.

Samas tuleb hüvitise suuruse määramisel kohtu arvates eristada olukordi, kus täidetud oli

kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei

olnud.

Hüvitise väljamõistmisel tuleb kohtul arvestada kahju hüvitamise põhimõtete ja vastutust

piiravate asjaoludega (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestatakse ka hüvitise väljamõistmise

õiglust.

Välja mõistetava hüvitise suuruse osas puudub seni sarnastes kaasustes väljakujunenud

ühetaoline kohtupraktika. Kohtute poolt välja mõistetud hüvitised ühe õigusvastastes

tingimustes viibitud päeva kohta on varieerunud oluliselt (nt 10 eurot haldusasjades nr 3-14-

51038 ja 1 euro päeva kohta, nt haldusasjas nr 3-14-51171). HKMS § 61 lg-st 5 tuleneb kohtu

kaalutlusruum kahjunõude suuruse kindlaksmääramiseks, kui see on muidu võimatu või

raskendatud või ülemäära kulukas. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus

diskretsiooni alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (Riigikohtu

halduskolleegiumi 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Väljakujunenud kohtupraktika

järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna

üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel

võrreldavad (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-13, p 26; nr 3-2-1-159-09, p 13;

nr 3-2-1-85-08, p 13).

Ühtedeks ühiskonna heaolu taset näitavateks andmeteks on kohtud lugenud statistikat keskmise

pensioni ja alampalga saajate sissetuleku kohta (Tallinna Halduskohtu ja Tallinna

Ringkonnakohtu otsused haldusasjas 3-14-52725). Seega on põhjendatud ka käesoleval hetkel

lähtuda nendes otsustes hüvitiste suuruse määratlemisel lähtutud arutluskäigust, mille kohaselt,

lugesid kohtud põhjendatuks määrata hüvitise suuruseks ligikaudselt samasugusel ajavahemikul

piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus põrandapinda inimese kohta on alla 3 m2

3 eurot päeva kohta ja kambris, kus on põrandapinda alla 2,5 m2 inimese kohta, kuid seda

kompenseerivad täiendavad liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused tervikuna 2 eurot

päeva kohta.

Seoses väljamõistetava hüvitise suurusega on Riigikohus oma 10.10.2013 otsuses nr 3-3-1-38-

13 (p 21) märkinud: „Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu

analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas

märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise

andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt

välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad

olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on

põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.“.

Arvestades kõike eeltoodut ja muuhulgas asjaolu, et kaebaja ei ole kogu oma kinnipidamisaja

jooksul kasutanud võimalust kahjude tekkimise vähendamiseks läbi vastavate kaebuste

esitamise või ettepanekute tegemise haldusorganile (RVastS § 13 lg 1 p 4), peab kohus

põhjendatuks rahaline hüvitis välja mõista järgmiselt.

31.1. Kaebaja oli paigutatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli 2,5 m2 kuni 3 m2

(kokku 144 päeva), liikumisvõimalused olid piiratud (üksnes 1 tunnine jalutuskäik vabas õhus)

ning muid leevendavaid tegureid ei esinenud. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju

peab kohus kohaseks hüvitada rahas summas 3 (kolm) eurot päeva kohta, seega kokku 432

(nelisada kolmkümmend kaks) eurot.

31.2., Kaebaja oli paigutatud kambrisse, kus täidetud ei olnud 2,5 m2 põrandapinna nõue (kokku

486 päeva), liikumisvõimalused olid piiratud (üksnes 1 tunnine jalutuskäik vabas õhus) ning

muid leevendavaid tegureid ei esinenud. Olukorras, kus on tuvastatud kaebaja viibimine

eelnimetatud tingimustes, st vastustaja polnud kinnipeetava paigutamisel järginud imperatiivset

nõuet, on inimväärikust, kui põhiseaduslikkuse järku väärtust, kinnipidamistingimustega

kogumis riivatud määral, mis küünib kohtu veendumusel rahalist hüvitamist vääriva tasemini

summas 4 (neli) eurot päeva kohta ja kokku seega 1944 (üks tuhat üheksasada nelikümmend

neli) eurot.

31.3. Kokku mõistab kohus kaebajale eelpool toodust tulenevalt välja rahalise hüvitise summas

2376 (kaks tuhat kolmsada seitsekümmend kuus) eurot.

31.4. Kaebaja taotles, et väljamõistetav hüvitis kantaks Jelena Leonova arveldusarvele.

Kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat

mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleb kanda, ning

vangistusseaduse § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

05.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 11). Seetõttu kohustab kohus vastustajat kandma

kahjuhüvitis kaebaja poolt näidatud arveldusarvele.

32. Kaebaja on oma kahjunõuet esitades lähtunud EIK lahendiga asjas Tunis vs Eesti välja

mõistetud hüvitise suurusest. Vastuseks kaebaja väidetele hüvitise suuruse kohta märgib kohus,

et hüvitise suuruse määramisel saab kohus eelkõige lähtuda Eestis kujunenud siseriiklikust

kohtupraktikast ja arvestades ühiskonna jõukust. EIK on samuti aktsepteerinud võimalust, et

siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt määratavate hüvitiste tasemele.

Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane

hüvitis siseriiklikke olusid arvestades. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud ka seda, et kaebajal

oleks sarnaselt T.Tunisega EIK asjas olnud tervisehäireid, mis oleks raskendanud kitsaste

elutingimuste mõju. Lisaks on kohus arvestanud asjaolu, et kaebaja ei ole teinud enne

kahjunõude esitamist midagi selleks, et vähendada talle haldusorgani õigusvastasest tegevusest

tulenenud kahjusid. Seetõttu ei ole käesolevas asjas määratav hüvitis vahetult tuletatav EIK

poolt asjas Tunis vs Eesti määratud hüvitisest. Ka EIÕK art 50 näeb ette hüvitise määramise

õiglases ulatuses.

33. Vastavalt 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on

14.10.2014 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja on

palunud jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Pooled ei ole esitanud dokumente

menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik

Muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2016 kohtuotsusega.