4-15-4568/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-4568

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. august 2015 a Tallinn

Väärteoasja number

4-15-4568 (2302,15,006339)

Kohtunik

Märt Toming

Väärteoasi

L.I kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Ragne

Lai'a 13.05.2015 otsusele nr 2302,15,006339 L.I

karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo

toimepanemise

eest

rahatrahviga

trahviühiku

ulatuses, s.o 420 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 järgi

lisakaristusena

mootorsõiduki

juhtimisõiguse

äravõtmisega 3 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitse-

büroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus

Menetlusalune isik: L.I, ik: XXX

elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus V™S § 120 korras

1. Jätta L.I kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Ragne Laia 13.05.2015 otsusele nr 2302,15,006339 L.I karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, s.o 420 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata.

2. Jätta

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Ragne Laia 13.05.2015 otsus nr 2302,15,006339 L.I karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, s.o 420 eurot ja LS §

227 lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 420 (nelisada kakskümmend) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o alates 05.08.2015 tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155085795.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 05.08.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 13.08.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 04.09.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 05.09.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Ragne Lai'a 13.05.2015 otsusega nr 2302,15,006339 karistati L.I LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, s.o 420 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et L.I juhtis 22.04.2015 kella 13.47 paiku Tallinnas Rannamäe teel mootorsõidukit Audi S5 reg. märgiga XXX asulasisesel teel kiirusega 97 km/h +/- 3 km/h, millega ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 44 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles kokkuvõtvalt on märgitud, et kuna tal puuduvad kehtivad karistused, siis määratud lisakaristus - juhtimisõiguse äravõtmine on liiga karm. Samuti on talle arusaamatu, kuidas karistust kergendava asjaoluga on karistuse määramisel arvestatud ning ei ole selgitatud, kuidas lisakaristus mõjutab paremini edaspidi uusi liiklusalaseid süütegusid vältima. Palutakse kohtul teha uus otsus, millega tühistada kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse osas või seda vähendada. Palub asi kohtul lahendada kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja esindaja on kohtule saadetud kirjalikus seisukohas märkinud, et ta nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. L.I on toime pannud temale LS § 227 lg 3 järgi inkrimineeritud väärteo ja KarS § 27 ja § 30 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kui isik mootorsõidukit juhtides rikub hoolsuskohustust ja ületab lubatud sõidukiirust, vastutab ta LS § 227 järgi. LS § 14 lg 2 kohustab liiklejat järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik, mille eiramine võib kaasa tuua raskeid tagajärgi.

Karistusmäära valikul on kohtuväline menetleja lähtunud KarS § 56 lg 1 sätestatust, mille kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust 44 km/h ning see annab aluse rääkida isiku suhteliselt suurest süüst. Sellist tegu toime pannes pidanuks piisava elukogemusega ja juhtimisoskusega juht teadma seda, et ta ei ole võimeline ootamatult teele ilmuva takistuse eest peatuma ega ohutult sellest takistusest ümber põikama.

Selle tulemusena aga ei pruugi ta ise enam elusalt ja tervena sihtkohta jõuda. Selline subjektiivne suhtumine teosse näitab üheselt seda, et menetlusalune isik on liikluses ohtlik ja kaasliiklejate suhtes hoolimatu, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu teistele ja temale endale.

Karistuse määramisel on arvestatud rikkumise iseärasust. Kohtuväline menetleja jääb väärteootsuses toodud seisukohtadele ja peab oluliseks märkida, et tegemist on tahtliku ja jämeda liiklusreeglite nõuete rikkumisega, mille puhul üle sanktsiooni keskmise määra rahalise karistuse ning lisakaristuse minimaalses määras määramine on põhjendatud. Vaidlustatud otsuse muutmiseks puudub alus ja kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi.

Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Videosalvestuse andmetest nähtub, et kaebuse esitaja L.I juhitud sõiduki Audi S5 reg. märgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 22.04.2015 kell 13.47 lasertüüpi mõõteseadet LaserCam 4 (LE0046). Mõõteseadme näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 97 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 94 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 44 km/h.

Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes.

Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 44 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p

2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Ragne Lai, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, s.o 420 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 41 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni.

Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud vähesel määral üle ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes.

Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 44 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust kuna soovis ümberreastuda, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt ja kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 44 km/h võrra, millega rikkus LS §

15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 3 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks.

LS § 227 lg 5 p 2 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuni kuue kuuni. Põhikaristuse valikul tuleb lähtuda menetlusaluse isiku süü suurusest ning süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt on karistust kergendava asjaoluna arvestatud kahetsust. LS § 227 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus ja karistuse raskus isiku poolt lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast, so numbrilisest näidust ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse seda suurem on ta süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus.

See on tuletatav juba seadusest endast, kus LS § 227 lõigetes 1-4 on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud piirmäära 50 km/h ja menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamist 44 km/h võrra, siis on menetlusalune isik piirmäära ületanud suures määras, ületades lubatud suurimat sõidukiirust peaaegu kahekordselt. Seega on ka menetlusaluse isiku süü suur. Väärteoasjas leiduvast videosalvestusest nähtuvalt on kaebuse esitaja suurimat lubatud sõidukiirust ületanud tiheda liiklusega teelõigul ja püüdnud esimesel sõidurajal liikuvast sõidukite kolonnist mööduda ja siis teiste sõidukite vahele ümber reastuda.

Selline käitumine näitab üheselt teadlikku liiklusnõuete rikkumist ja ükskõiksust liiklusohutusse ja üleolevat suhtumist liiklusnõuetesse ning teistesse liiklejatesse, sh teistesse sõidukijuhtidesse. Menetlusaluse isiku süü suurusele lisaks arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Samas ei saa arvestamata jätta asjaolu, et isiku süü on suurem kui seda oleks olnud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemisel, millise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni.

Kuna tuvastamist on leidnud karistust kergendava asjaolu esinemine kahetsuse näol, siis põhikaristuse määramisel on seda ka arvestatud ja karistus ei ole määratud oluliselt suuremana kui LS § 227 lg 2 maksimummäär. Samas kohtu hinnangul ei saa antud väärteo asjaolusid arvestades olla karistust kergendav asjaolu niivõrd mõjuv, et see tingiks karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või alla selle. Seega leiab kohus, et põhikaristus on määratud süüle vastavalt ja on proportsionaalne toimepandud väärteoga.

Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9).

Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust Tallinna tiheda liiklusega kesklinnas ja seda märkimisväärses ulatuses, s.o 44 km/h ja sellisel määral kiirust ületada saab vaid teadlikult ja tahtlikult. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata ülalmärgitud riigikohtu lahendile, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Hilisem kahetsuse avaldamine ei vähenda kohtu arvates ei süü suurust ega muuda olematuks süüdlase suhtumist oma teosse selle teo toimepanemise ajal. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt.

Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Kaebuses märgitud asjaolud, et kiirust ületati vaid paari sekundi jooksul ümberreastumiseks, ei oma mingit kergendavat mõju karistuse määramisel, kuna sõidukiiruse ületamine niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on 44 km/h ja keset asulat, näitab juhi ükskõiksust liikluseeskirjade täitmisesse ja hoolimatust kõigi teiste liiklejate suhtes. Lisaks sellele ei tee liiklusseadus erandeid lubatud sõidukiiruse suuruse kohta seoses ümberreastumise sooviga ega ka väärteo toimepanemise kestusega.

Nimetatud asjaolud ei ole süüteo õigusvastasust välistavateks asjaoludeks. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust.

Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka erija üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras, seega ka isegi kergendava asjaolu olemasolul ei saaks ei kohus ega kohtuväline menetleja määrata enam väiksemat lisakaristust, kui seda seadus ette näeb. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusaluse isiku kaebus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda.

Kuna kohtuvälises menetluses ei õnnestunud juhtimisõiguse äravõtmist vältida, siis püütakse kohtule esitatud kaebuses seda saavutada kaebemenetluses. Seejuures taotletakse kaebuses lisakaristuse tühistamist või vähendamist. Kohus juhib veelkord tähelepanu sellele, et arvestades süüteo asjaolusid, sh suurt lubatud piirmäära ületamist keset Tallinna kesklinna ja menetlusaluse isiku süüd, siis määratud põhikaristus ja lisakaristus on proportsionaalsed toimepandud süüteoga ning määratud karistuse määrad jäävad ettenähtud sanktsiooni piiridesse.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/