2-13-28509/30 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuli 2015.a Tallinnas

Tsiviilasja number

2-13-28509

Tsiviilasi

SA XXXhagi OÜ XXX vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

3823,95 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: SA XXX(registrikood XXX; asukoht: XXX)

Hageja lepinguline esindaja: Margo Põbo (Priit Palmiste

Advokaadibüroo, Narva mnt 7d, 10117 Tallinn, e-post:

margo.pobo@palmiste.ee)

Kostja: OÜ XXX(registrikood XXX; asukoht: XXX; e-

post: XXX)

Kostja lepinguline esindaja: Hannes Kink (Lexar

Õigusbüroo OÜ, Jõe 3, Tallinn 10151, e-post:

hannes@lexar.ee)

Asja arutamine

RESOLUTSIOON

09.06.2015 toimunud kohtuistungil ja edasi TsMS § 403

lg 1 alusel kirjalikus menetluses.

1. SA XXX hagi rahuldada.

2. Välja mõista kostjalt OÜ XXX hageja SA XXX kasuks põhinõue summas 3372,00

eurot ja 05.06.2013 sissenõutavaks muutunud viivis summas 156,90 eurot.

3. Välja mõista kostjalt OÜ XXX hageja SA XXX kasuks viivised protsendina

põhinõudest alates 06.06.2013 kuni põhinõude (3372,00 euro) täitmiseni VÕS § 113

lg 1 sätestatud määras.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Menetluskulud jätta kostja OÜ XXX kanda.

2. Rahuldada SA XXX avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.

Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista OÜ-lt

XXX välja SA XXX kasuks menetluskulud kogusummas 2 860,00 eurot (s.o

õigusabikulud 2585,00 eurot km-ta ja riigilõiv 275 eurot).

3. OÜ XXX kohustub määruse jõustumisest kuni täitmiseni tasuma hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja

tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt Sihtasutus XXX(edaspidi nimetatud hageja) ja

Osaühing XXX(edaspidi nimetatud kostja) sõlmisid kokkuleppe, mille kohaselt majutab hageja

kostja ja tema alltöövõtjate ehitusobjektidel töötavad töölised Paide ujula hostelis ning kostja

kohustus tasuma majutamise eest vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Kostja kinnitas

kokkuleppe ja esitas hagejale 01.09.2012.a. garantiikirja, millega garanteeris majutuse eest

tasumise vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Hageja pakkus kostja ja tema alltöövõtjatele

majutusteenust ajavahemikul 04.09 – 12.11.2012 kokku 287 korral (september 141; oktoober

123 ja november 17). Perioodil 04.09 – 07.09.2012 ööbis hageja majutusasutuses 8 inimest.

Perioodil 08.09 – 21.10.12 ööbis hageja majutusasutuses 5 inimest ja perioodil 22.10. – 12.11.12

ööbis hageja majutusasutuses 3 inimest. Majutusteenuste kasutamise kohta on koostatud

külastajakaardid. Hageja esitas kooskõlas kokkuleppega kostjale 30.09.2012.a. arve summas

1692,00 eurot; 31.10.2012.a. arve summas 1476,00 eurot ja 30.11.2012 .a. arve summas 204,00

eurot. Kostja ei ole esitatud arveid tasunud. 04.03.2013 .a. esitas hageja inkassoettevõtte (XXX

OÜ) kaudu pankrotihoiatuse, mille järgselt pakkus XXX osaühing välja maksegraafiku, mille

kohaselt lubas kostja täita oma kohustuse erinevate osamaksetena ajavahemikult märts 2013 –

september 2013. Sisuliselt on kostja sellega võlanõuet tunnistanud ja tegemist on omaksvõtuga.

02.04.2013. a. vastas kostja kirjalikult ning teavitas, et vaidleb nõudele vastu ning ei ole

käesoleva ajani asunud arveid tasuma. Kokku moodustab majutusteenuste osutamise eest kostja

võlg hageja ees 3372,00 eurot. Kostja on käesolevaks hetkeks omapoolsete rahaliste kohustuste

täitmisel langenud viivitusse. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 lisandub võlgnevusele viivis 8% aastas

(0,02% päevas).

Hageja palub välja mõista Osaühingult XXX Sihtasutus XXX kasuks põhivõlg summas 3372,00

eurot ja viivised summas 156,90 eurot ning viivis põhinõudelt summas 3372,00 eurot VÕS § 94

lg 1 ja § 113 kohases määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palub

jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista, vaidleb sellele vastu ja leiab, et hagi on põhjendamata ning see tuleb jätta

rahuldamata.

Kostja vastuväidete kohaselt hageja nimetab õigesti, et hageja ja kostja vahel sõlmitud

kokkuleppest ning kostja väljastatud garantiikirjast tulenev kostja põhikohustus on tasuda hageja

osutatud majutusteenuse eest. Kostja ei nõustu hagejapoolse arvestusega majutusteenuse

kasutamise mahu kohta. Hageja toob hagiavalduses välja majutusteenuse kasutamise statistika,

tõendades seda kostja tööliste ööbimise koondaruandega. Kostja selles esitatud andmetega ei

nõustu, kuna kostja objektil töötanud töötajate arv varieerus igapäevaselt vahemikus 3 – 10

töötajat, kellest osad olid kohalikud, osad käisid igapäevaselt Tallinnast ja vaid mõned ööbisid

Paides. Hageja esitatud koondaruanne ei oma tõenduslikku jõudu, kuna selliseid arvestusi saab

hageja koostada ise, nagu seda saaks vormistada kes ja kuidas iganes. Kostja on arvamusel, et

korrektne tõend, mis tõendaks isiku ööbimist majutusasutuses, oleks selline, millelt on võimalik

tuvastada isiku andmed ning mida isik on kinnitanud oma allkirjaga. Samuti on võimalik, et

hageja juures ööbisid isikud, kes ei olnud mitte kostja töötajad vaid alltöövõtjad, kuid nende

ööbimiskulude hüvitamise osas kokkulepe puudus ning hageja on ekslikult koostanud arved

nende majutuste eest kostjale.

Kostja poolt dokumentide kontrollimisel on selgunud, et hageja poolt koostatud arved on

koostatud ebaõigete andmete alusel, s.o. OÜ XXX ei ole kunagi tarbinud majutusteenuseid

arvetel näidatud mahus. Sellele viitas kostja ka 02.05.2013 oma vastuses hageja

pankrotihoiatusele. Vastavalt arvetele on majutusteenuseid osutatud septembris 141 ööd,

oktoobris 123 ööd ning novembris 17 ööd. Sellised andmed ei saa kuidagi õiged olla ning sellest

tulenevalt on esitatud arved alusetud.

Hageja väidab, et kostja lubas 05.03.2013 edastatud maksegraafikus täita oma kohustuse

erinevate osamaksetena ajavahemikus märts kuni september 2013, tunnistades sellega võlanõuet

sisuliselt. Kostja ei ole maksegraafiku esitamisega hagejale midagi lubanud, tegemist oli

pakkumusega VÕS § 16 lõikes 1 sätestatud tähenduses. 08.03.2013 kl 14:50 saadetud e-kirjas

hageja kostja pakkumusega selgesõnaliselt ei nõustunud. Kuivõrd VÕS § 19 lõikes 1 on

sätestatud, et pakkumus lõpeb, kui sellele ei ole õigeaegselt nõustumust antud või kui pakkumuse

esitaja on kätte saanud pakkumuse tagasilükkamise teate, siis nimetatud e-kirja kättesaamisega

ka kostja pakkumus lõppes. Kostja tahteavalduse sisu ja eesmärk ei olnud mitte hageja

konkreetset võlanõuet tunnistada, nagu hageja väidab, vaid leida olukorrale lahendus

kompromissi näol. Kostja seaduslik esindaja eeldas, et hageja nõue on õige ning kuna ta viibis

sellel ajal haiguslehel, ei saanud kontrollida raamatupidamises hageja esitatud arvestuste õigsust

ega ei kasutanud õigusvaidluse lahendamiseks professionaalset õigusabi. Samuti oli hageja poolt

saadetud pankrotihoiatus psühholoogiliselt nö. viimaseks piisaks, mis allutas ta hageja survele

sellist pakkumist esitama. Kostja seaduslik esindaja ei teadnud pankrotihoiatuse olemust ning

temale tundus tol hetkel mõistlikum teha ettepanek kogu alusetult nõutud summa pikema

perioodi peale ajatada kui riskida pankrotiavalduse menetlusse võtmisega. Kuna hageja aga

lükkas selle pakkumuse tagasi, ei olnud kostja muudel tingimustel kompromissist huvitatud ja

lõpetas läbirääkimised. Seega ei ole kostja hageja võlanõuet tunnistanud.

Kuivõrd hageja esitatud põhinõue on põhjendamata ja tõendamata, on seda ka hageja

viivisenõue. Kostja jätta hagi täielikult rahuldamata. Kostja palub menetluskulud jätta hageja

kanda.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis

leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi

lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu

ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab

kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud kokkulepe hageja

poolt kostjale Paide ujula hostelis majutusteenus osutamises ning kostja kohustus tasuma

majutamise eest vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Pooltel on vaidlus selle üle, millises

mahus on hageja kostjale majutusteenust osutanud.

Hageja väidete kohaselt pakkus hageja kostja ja tema alltöövõtjatele majutusteenust

ajavahemikul 04.09.-12.11.2012 kokku 287 korral (septembris 141 korral, oktoobris 123 korral,

novembris 17 korral). Perioodil 04.09.-07.09.2012 ööbis hageja majutusasutuses 8 inimest.

Perioodil 08.09.-21.10.2012 ööbis hageja majutusasutuses 5 inimest ja perioodil 22.10-

12.11.2012 ööbis hageja majutusasutuses 3 inimest. Hageja esitas kooskõlas kokkuleppega

kostjale 30.09.2012 arve summas 1692,00 eurot, 31.10.2012 arve summas 1476,00 eurot ja

30.11.2012 arve summas 204,00 eurot. Kohus leiab, et kostja väited menetluse kestel on olnud

vastuolulised. Vastuses hagile kostja väitis, et hageja poolt koostatud arved on koostatud

ebaõigete andmete alusel, st kostja ei ole kunagi tarbinud majutusteenuseid arvetel näidatud

mahus. Kostja vastuväidete kohaselt kostja objektil töötanud töötajate arv varieerus igapäevaselt

vahemikuks 3-10 töötajat, kellest osad olid kohalikud, osad käisid igapäevaselt Paidest ja vaid

mõned ööbisid Paides. Hageja juures võisid ööbida isikud, kes ei olnud mitte kostja töötajad vaid

alltöövõtjad, kuid nende ööbimiskulude hüvitamise osas kokkulepe puudus ning hageja on

ekslikult koostanud arved nende majutusteenuste eest kostjale. Kostja lõplikes seisukohtades on

kostja asunud seisukohale, et hageja ei ole arvetel märgitud teenuseid üldse kostjale osutanud.

Hagile esitatud vastuse kohaselt on kostja väitnud, et hageja nimetab õigesti, et hageja ja kostja

vahel sõlmitud kokkuleppest ja kostja väljastatud garantiikirjast tulenev kostja põhikohustus on

tasuda hageja osutatud majutusteenuse eest. Hiljem on kostja asunud seiskohale, et kostja ei ole

hagejale garantiikirja väljastanud.

Kohus on tuvastanud, et kostja on 01.09.2012 andnud hagejale kostja juhatuse liikme XXX poolt

allkirjastatud garantiikirjana pealkirjastatud dokumendi, mille sisus OÜ XXX garanteerib XXX

, XXX, tasu majutuse eest, vastavalt esitatud arvetele (tlk 9). Käesolevas tsiviilasjas

põhiküsimuseks on kuidas tõlgendada õiguslikult 01.09.2012 OÜ XXX juhatuse liikme XXX

poolt allkirjastatud dokumenti, mis on pealkirjastatud “garantiikirjana”.

Hageja leiab, et eelnimetatud dokumendi näol on tegemist garantiiga VÕS § 155 mõistes ning

kostja on võtnud endale kohustuse täita hageja poolt esitatud arvete alusel garantiist tulenev

nõude. Hageja hinnangul garantiijuhtumiks on käesolevas asjas garantiilepingust tulenevalt

hageja poolt arve esitamine kostjale ja kostjal tuleb garantiisumma arvetel märgitud suuruses

välja maksta. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, et kostja juhatuse liikme poolt väljastatud kiri

on kvalifitseeritav garantiina VÕS § 155 mõttes.

VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Kuis see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte

ühine tahe. Kuivõrd lepingupooled on vaidlusaluse dokumendi tõlgendamisel erineval

seisukohal, tuleb kohtu hinnangul kohaldada VÕS § 29 lg-d 4 ja 5, st tõlgendada pooltevahelist

lepingut nendega sarnase mõistliku isikus arusaamadest lähtuvalt, arvestades mh lepingu

sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust

ja eesmärki ning vastaval tegevus- ja kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat

tähendust. Lepingule õigusliku hinnangu andmisel tuleb lähtuda mitte dokumendi pealkirjast,

vaid selle sisust.

Kohus leiab, et kostja juhatuse liikme poolt hagejale pealkirjaga “garantiikiri” antud dokument

ei vasta VÕS § 155 sätestatud garantii tunnustele. VÕS § 155 lg 1 kohaselt võib majandus- või

kutsetegevuses isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et

täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuste. VÕS § 155 lg 1¹ alusel võlausaldaja

nõustumist garantiiga eeldatakse. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei sõltu garantii andja

garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle

kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Riigikohtu lahendi

nr 3-2-1-89-08 kohaselt ei sõltu VÕS § 155 lg 2 järgi garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest,

kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega saab hageja VÕS § 155 lg 3 järgi

esitatud üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid.

VÕS § 155 lg 1 tulenevalt garantiist tulenev kohustus võetakse lepinguga, milles peab olema

määratletud garantii sisu, kehtivus ja maht. Sarnaselt käendusega on ka garantii puhul tegemist

kolmnurksuhtega, milles osalevad garant, võlausaldaja ja võlgnik. Garandi ja võlausaldaja

vahelise suhte aluseks on garantiileping. Garantiilepingu näol on sisuliselt tegemist abstraktse

garandipoolse lubadusega täita garantiis nimetatud eelduste täitmisel kindlale isikule

(võlausaldajale) kindlasisuline kohustus. Garantii antakse teise isiku (põhivõlgniku) kohustuse

tagamiseks võlausaldaja ees (Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I osa, Tallinn 2006,

§ 155, lk 525-526). Kohus leiab, et ainuüksi dokumendi pealkiri “Garantiikiri” ning selles

sisalduv lause “garanteerime tasumise” ei tähenda, et nimetatud dokumenti võiks käsitleda VÕS

§ 155 tähenduses garantiina. Nimetatud dokumendis ei ole määratletud kolmandat isikut

(võlgniku), kelle kohustusi garanteeritakse. Samuti puuduvad oluliste tingimustena garantii

summa, garantii tähtaeg. Kohus nõustub kostjaga, et ei ole võimalik anda garantiid garandi enda

kohustuste eest, st garantii saab anda üksnes kolmanda isiku kohtuste eest. See tähendab, et ei

saa antud juhul järeldada, et kostjal oli tahe anda hagejale abstraktne garantii temale endale

tekkivate kohustuste täitmiseks. Sellise käsitluse korral oleks tegemist tulevikus tekkivate

kohutuste kohta antava konstitutiivse ja piiramatu võlatunnistusega, see oleks ilmselt aga

vastuolus seaduse mõttega.

Kohus leiab, et kostja juhatuse liikme XXX poolt allkirjastatud ja hagejale esitatud “garantii”

nimetust kandvat dokumenti võiks kvalifitseerida VÕS § 32 tähenduses kinnituskirjana, milles

kostja on kirjalikult kinnitanud poolte vahel suuliselt sõlmitud majutusteenuse lepingu sõlmimist

ja on kinnitanud hageja poolt kostjale esitatud arvete tasumist.

Kohus on eelnevalt juba leidnud, et poolte vahel puudub vaidlus sellel üle, et hageja ja kostja

vahel on sõlmitud kokkuleppe hageja poolt kostjale Paide ujula hostelis majutusteenus

osutamises ja ning kostja kohustus tasuma majutamise eest vastavalt hageja poolt esitatud

arvetele. Kohus leiab, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud töövõtuleping majutusteenuse

osutamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 kohaselt töövõtja kohustub saavutama teenuse

osutamisega kokkulepitud tulemuse, tellija aga kohustub maksma selle eest tasu. VÕS § 9 lg 1

kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul

viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe.

Kostja väidab, et vastavalt poolte kokkuleppele majutusteenust võisid kasutada üksnes kostja

enda töötajad ja kostja kohustus tasuma üksnes tema enda töötajate poolt saadud majutusteenuse

eest. Hageja selle seisukohaga ei nõustu. Hageja väidete kohaselt Paide politseimaja

rekonstrueerimisel, mille tellijaks oli XXXAS, teostas töid kostja. Töölistena kasutati muuhulgas

võõrtööjõudu ning kostja töölised elasid tööde teostamise ajal hagejale kuuluvas hostelis. Kohus

leiab, et kostja ei ole tõendanud, et majutusteenust võisid kasutada üksnes kostja enda töötajad.

Vaidlust ei ole selle üle, et kostja oli peatöövõtjaks Paide politseimaja ehitamisel. Kostja on

kinnitanud, et ta kasutas Paide politseimaja ehitamisel nii oma töötajaid kui alltöövõtjaid. Samas

kostja ei ole selgitanud, kes olid need kostja töötajad ja alltöövõtjad, keda kostja kasutas Paide

politseimaja ehitamisel.

Kohus leiab, et kostja poolt antud “garantiikirja” nime kandava dokumendiga on tõendatud, et

kostja soovis saada hagejalt majutusteenust Kostja juhatuse liige XXX on nimetatud

dokumendile omakäeliselt kirjutanud, et alates 02.09.2012 5 kohta. Hageja poolt esitatud

külastajakaartidest nähtuvalt perioodil 04.09.-07.09.2012 ööbis hageja majutusasutuses 8

inimest, perioodi 09.09.-21.10.2012 ööbis hageja majutusasutuses 5 inimest ja perioodil 22.10-

12.10.212 ööbis hageja majutusasutuses 3 inimest (tl 86-87). Kohtuistungil üle kuulatud

tunnistaja XXX ütluste kohaselt töötab ta SA-s XXX administraatorina. Tema oli see isik, kes

kirjutas kostja töötajad hostelisse sisse. Tuli üks härra, kes esindas neid inimesi ja ütles, et nad

on Bulgaariast ja nad on siia tööle tulnud. Tunnistaja ei mäletanud, kes see härra oli, kuid ta oli

eestlane. Tunnistaja kirjutas sisse firma nime, kelle nimel inimesed tulid. Kostja nime ütles

vahendaja, kes nende inimestega koos oli. Neil oli ka kostja garantiikiri. See isik, kes need

bulgaarlased hostelli tõi, ütles, et tema on vahendaja ja firma, kus nad tööle hakkavad on kostja

ja kostja tasub nende ööbimiste eest. Oli pikaajaline majutus, igapäevaselt kontrolliti, kes toas

on ja keda ei ole. Sellel perioodil oli nii, et need kes ööbisid pikaajaliselt, oli üks kaart (tlk 151).

Kohus leiab, et tunnistaja XXX ütlustega on ümber lükatud kostja väide, et vastavalt hageja ja

kostja vahel sõlmitud kokkuleppele, pidi hageja majutama üksnes kostja töötajaid. Samuti ei

nähtu kostja poolt hagejale esitatud „garantiikirja“ nimetust kandvast dokumendist, et kostja

tellist hagejalt majutusteenuse üksnes kostja enda töötajatele ja ei tellinud majutusteenust

hagejalt kostja alltöövõtjatele.

Kohus leiab, et kostja poolt esitatud väited, teenust pole tarbitud hageja poolt näidatud mahus,

on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja ei ole kordagi välja toonud, millises mahus on tema

andmetel kostja poolt majutusteenust kasutatud. Samuti ei ole kostja välja toonud, kes olid need

füüsilised isikud, kes kostja töötajatest on hageja juures majutusteenust kasutanud. Hageja on

esitanud kostjale 02.10.2012 arve nr 439 majutuse eest septembris 141 ööd summas 1692,00

eurot, 01.11.2012 arve nr 494 majutuse eest oktoobris 123 ööd summas 1476,00 eurot ja

03.12.2012 arve nr 553 majutuse eest novembris 17 ööd summas 204,00 eurot (tlk 115-117).

Hageja väidetel on nimetatud arved saadetud e-posti aadressile XXX. Kostja ei ole väitnud, et ta

ei ole nimetatud arveid kätte saanud. Alles 6 kuud pärast arvete kättesaamist hakkas kostja neile

arvetele esimest korda vastu vaidlema. Kostja ei ole nimetatud arveid saades esitanud hagejale

ühtegi vastuväidet, samuti ei ole kostja avaldanud soovi arvete korrigeerimiseks kuigi käesoleva

tsiviilasja menetluse raames kostja väidab, et esitatud arved ei ole vastavuses tegelikkuses hageja

poolt kostjale osutatud teenusega. Kostja juhatuse liikme XXX’i poolt XXX saadetud vastusest

pankrotihoiatusele 04.03.2013 nähtuvalt on kostja pärast hagejalt pankrotihoiatuse saamist

võtnud hageja nõude omaks ja esitanud omapoolse pakkumise maksegraafiku sõlmimiseks (tlk

12). Kostja väited, et kostja juhatuse liige ei mõistnud pankrotihoiatuse olemust ei ole

tõsiseltvõetavad, sest tegemist on isikuga, kes tegeles ettevõtte igapäevase majandustegevuse

juhtimisega. Väited kostja juhatuse liikme võimaliku haiguse kohta on ka paljusõnalised ja

asjakohatud.

Hageja poolt kostjale esitatud arvetest nähtuvalt osutas hageja kostjale majutusteenust

maksumusega 12,00 eurot öö 1 inimene. Kostja ei ole majutusteenuse maksumusele vastuväiteid

esitanud. Seega loeb kohus tõendatuks, et hageja poolt kostjale esitatud majutusteenuse

maksumuseks vastavalt poolte kokkuleppele oli 12 eurot öö 1 inimene.

Kohtule esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates asub kohus seisukohale, et

hageja on kostjale esitanud majutusteenust kogumahus kokku 287 korda maksumusega 12 eurot

öö inimene. Seega hageja poolt kostjale esitatud tasunõue kostjale ositatud majutusteenuse eest

on põhjendatud. Hageja on osutanud kostjale majutusteenust ajavahemikus 04.09.-12.11.2012

kokku 287 korral kogumaksumusega 3372,00 eurot. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb

täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 näeb ette, et kohustus loetakse täidetuks

juhul, kui see on täidetud vastuvõtmiseks õigustatud isikule. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse

rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas

täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral

kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt

kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub

raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Rikkumise vabandatavus on

üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel.

Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja

on rikkunud. Eelootust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse

summas 3372,00 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks 05.06.2013 sissenõutavaks muutnud

viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras summas 156,90 eurot ja alates 06.06.2013 VÕS §

113 lg-1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus on

eelnevalt tuvastanud, et kostja rikkus maksekohustus. Kostja pole hageja poolte esitatud

viivisenõude arvestusele vastuväiteid esitanud. Kohtu hinnangul on antud juhul viivise

arvestamise aluseks olevad arvandmed ja arvestamise käik õiged. Eeltoodust tuleneval mõistab

kohus kostjalt hageja kasuks välja 05.06.2013 seisuga sissnõutavaks muutunud viivise summas

156,90 eurot.

TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis

ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid

täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist

nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest. Eeltoodus tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise

alates 06.06.2013 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevus summas 3372,00 eurot, kuni 05.06.2013 sissnõutavaks muutunud viivise summas

156,90 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (3372,00 eurolt) alates 06.06.2013 kuni

põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses

näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse TsMS § 174 lg 8 kohaselt hagita

menetluse sätteid. Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. TsMS

§ 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses

kulud tekkisid. TsMS § 176 lg 1 kohaselt juhul, kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse

menetluskulude

rahalise

suuruse

kindlaksmääramiseks

enne

kohtuvaidlusi

kohtule

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.

SA XXX esitas 22.06.2015 menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks ning kostjalt väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja

õigusabikulud kokku summas 3960,00 eurot (summas sisaldab käibemaksu 20%).

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

Kohtuväliseks kuluks on TsMS § 144 p 1 järgi menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulu dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise

kulu.

Hagiavalduselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja materjalidest

nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 275 eurot, mis oli kooskõlas

kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 lisa tabelis 1 sätestatud riigilõivu täismääraga

(hagihinna kuni 4000 eurot puhul oli riigilõiv 275 eurot).

TsMS § 175 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku

§-s 218 sätestatu kohaselt.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-64-13 asunud seisukohale, et menetluskulude hüvitamise

kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus. Eelkõige võib

lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt

menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel peab kohus hindama m.h esindaja tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust

(Riigikohus asjas 3-2-1-115-13 p 25). Riigikohtu praktika kohaselt on vandeadvokaadi

põhjendatud tunnitasuks üldjuhul mitte rohkem kui 120 eurot (Riigikohtu 1.10.2013. määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja lepingulise esindaja tunnitasu suuruseks 110 eurot

(km-ta). Kohus, juhindudes eelnimetatud Riigikohtu lahenditest ning arvestades advokaat Margo

Põbo kvalifikatsiooni ja praktilist kogemust asub seisukohale, et tegemist on põhjendatud

mõistliku tunnihinnaga.

Hageja lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi teenust alljärgnevas mahus.

•

Hagimaterjalidega tutvumine – ajakulu 3 tundi;

•

Hagi koostamine ja esitamine 06.06.13– ajakulu 3 tundi;

•

Kohtumäärusega tutvumine ja puuduste kõrvaldamine 12.06.13– ajakulu 0,5 tundi;

•

Kostja vastusega tutvumine 22.08.13 – ajakulu 2tundi;

•

Vastuse koostamine 10.09.13 – ajakulu 1tund;

•

Kostja seisukohtadega tutvumine ja analüüs 26.09.13– ajakulu 2 tundi;

•

Hageja seisukohtade esitamine 20.12.13 – ajakulu 1 tund;

•

Kostja seisukohtadega tutvumine ja analüüs 11.03.14– ajakulu 2 tundi;

•

Hageja seisukohtade koostamine ja arvamuse koostamine 06.03.14– ajakulu 2,5 tundi;

•

Esindamine kohtuistungil ja ettevalmistus – ajakulu 1 tund;

•

Nõupidamised kliendiga – ajakulu 2 tundi;

•

Hagi täiendamine ja seisukohtade koostamine 12.01.15 – ajakulu 5 tundi;

•

Kohtuistungiks ettevalmistamine ja esindamine 09.06.15 – ajakulu 3 tundi;

•

Täiendavate seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamine – ajakulu 3 tundi;

Kokku ajakulu 30 tundi.

Kostja ei ole vastuväited hageja õigusabikulude suurusele esitanud.

TsMS § 175 lg 1 1 sätestab, et kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud

kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud

ei oleks suuremad sama paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud

piirmäärast.

Riigikohus on 26.06.2014. a määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseadusega

vastuolus olevaks ning kehtetuks nii TsMS § 175 lõike 4 kui Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.

amääruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise

piirmäärad“ (vt resolutsiooni p-d 4 ja 5).

Eeltoodu alusel tuleb kohtul hageja lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel lähtuda

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kriteeriumist.

Kohus on seisukohal, et õigusabi toimingud, mis on seotud hagimaterjalidega tutvumisega ja

hagi koostamisega ei ole põhjendatud rohkem, kui 4 h ulatuses, arvestas kaasuse asjaolusid,

hagiavalduse sisu ja mahtu (hagiavaldus sisuliselt 3 lk + lisad 5 lk). Kohtumäärusega tutvumine

ja puuduste kõrvaldamine 12.06.2013 on põhjendatud õigusabikulu 0,5 h ulatuses. Kohus on

seisukohal, et kostja vastusega tutvumine 22.08.2013 ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabikulu

rohkem kui 1 h tunni ulatuses. Kohus leiab, et vastuse koostamne 10.09.2013 on põhjendatud

õigusabikulu 1 h ulatuses. Samas kosja seisukohtadega tutvumine ja analüüs 26.09.2012 ei ole

põhjendatud rohkem kui 1 h ulatuses. Kohtu hinnangul hageja seisukohtade esitamine

20.12.2013 ajakulu 1 h, kostja seisukohtadega tutvumine ja analüüs 11.03.2014 ajakulu 2 h ja

hageja seisukohtade koostamine ja arvamuse koostamine 06.03.2014 2,5 h on põhjendatud

õigusabikulu. Samuti on põhjendatud õigusabikulu esindamine kohtuistungil ja ettevalmistus

ajakulu 1 h. Kohtu hinnangul nõupidamised kliendiga ei ole põhjendatud õigusabikulu rohkem

kui 1 h. Hagi täiendamine ja seisukohtade koostamne 12.01.2015 on põhjendatud õigusabikulu

5 h. Samuti on põhjendatud õigusabikulu kohtuistungiks ettevalmistumine ja esindamine

09.06.2015 3 h. Kohus leiab, et täiendavate seisukohtade koostamine ei ole põhjendatud rohkem

kui 2 h ulatuses, kuna hageja poolt esitatud täiendatud seisukohad kordavad suures ulatuses

hageja poolt 12.01.2015 kohtule esitatud täienevaid seisukohta.

Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hageja avalduse hageja lepingulise esindaja kulude

suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt 23,5 h ulatuses x 110 eurot= 2585,00 eurot km-ta, millele

lisandub riigilõiv summas 275,00 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulud kogusummas 2860,00 eurot.

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kohtule TsMS § 177 lg 4 kohase avalduse.

Seega, juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 tuleb kostjal alates määruse jõustumisest, s.o

menetlusosalistele kättetoimetamisest, kuni täitmiseni tasuda menetluskulult viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik