3-14-50956/52 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

09. juuli 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50956

Haldusasi

I.A.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 39,50 eurot, tulenevalt asjaolust, et

kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 20.11.2013

kuni 22.07.2014 kambris nr 29, milles ei olnud tagatud

nõuetekohane põrandapind ja mille olmetingimused ei

vastanud nõuetele.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – I.A.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata kaebuse esitaja taotlus tunnistada vangistusseaduse § 12 lg 1

põhiseaduse § 10 ja § 18 vastuolus olevaks osas, milles see ei kohusta vanglas eraldi

kambrites hoidma suitsetajaid ja mittesuitsetajaid.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

5. Asendada avalikustatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult

teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 28.05.2014 esitas I.A. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla toimingute - kaebaja

hoidmine kambris nr 29, kus on põrandapinda vähem kui 4 m2 kinnipeetava kohta ja mille

olmetingimused ei vasta nõuetele - õigusvastasuse tuvastamiseks.

21.08.2014 määrusega võttis kohus I.A.i kaebuse menetlusse.

2. 13.11.2014 esitas kaebuse esitaja kohtule taotluse kaebuse nõude muutmiseks. Kaebuse

esitaja soovis esitada kohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu nõudega mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 654 eurot, tulenevalt asjaolust, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas

ajavahemikul 20.11.2013 kuni 22.07.2014 kambris nr 29, milles ei olnud tagatud nõuetekohane

põrandapind ja mille olmetingimused ei vastanud nõuetele.

Kaebuse esitaja on esitanud Tallinna Vanglale vastava kahju hüvitamise nõude 25.08.2014,

mille Tallinna Vangla jättis oma 03.11.2014 otsusega nr 5-18/14/22983-2 rahuldamata.

28.01.2015 määrusega rahuldas kohus kaebaja taotluse kaebuse nõude muutmiseks ning määras

menetlusosalistele täiendavad tähtajad seisukohtade esitamiseks.

3. 06.02.2015 esitas kaebaja kohtule täiendavad seisukohad ja taotluse, milles soovib

vähendada taotletava hüvitise suurust 39,50 euroni.

26.05.2015 määrusega otsustas kohus jätkata I.A.i kaebuse menetlust Tallinna Vangla vastu

nõudes mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 39,50 eurot, tulenevalt asjaolust, et kaebaja

viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 20.11.2013 kuni 22.07.2014 kambris nr 29, milles ei

olnud tagatud nõuetekohane põrandapind ja mille olmetingimused ei vastanud nõuetele. Sama

määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras

menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub Tallinna Vanglalt välja mõista kaebaja kasuks mittevaraline kahju summas

39,50 eurot, seoses sellega, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 20.11.2013 kuni

22.07.2014 kambris nr 29, milles ei olnud tagatud nõuetekohane põrandapind ja mille

olmetingimused ei vastanud nõuetele. Kaebuse esitaja põhjendab oma kaebust alljärgnevalt.

4.1. Kaebaja selgitab esmalt, et viibis Tallinna Vanglas kambris nr 29 alates 20.11.2013-

22.07.2014, kus on põrandapinda vähem kui 4 m2 ja mille olmetingimused ei ole kooskõlas

CPT, Euroopa Vanglareeglistiku ega Õiguskantsleri kontrollkäigu soovitustega 2011 aastast.

4.2. Nimelt oli kümne kinnipeetava peale 31,2 m2 põrandapinda. Kambril on kaks avatavat

akent 1,4x1,8 m ja katlamaja küte. Kambrist on juurdepääs WC-le ja külmale veele rühmas.

Sinna juurde kuulub koridor ca 54-56 m2, mida kasutab kaheksakümmend inimest, st koridori

pindala on 0,7m2 ühe inimese kohta.

Samas rühmas on olemas veel kaks sarnast kambrit nr 34 ja 27. Kambri nr 27 üldpind on 29,3m2

üheksale inimesele.

Kaebaja leiab, et sellised tingimused ei vasta nõuetele – peaks olema tagatud vähemalt 4 m2

isiklikku pinda. Lisaks puudub rühmas kuum vesi, puudub rahu ja võimalus üksindusse

tõmbuda, puuduvad kõrvatropid.

Kaebaja väidab, et kõik suitsetavad – seda nii WC kui kambris. Kaebaja märgib veel,

vangistusseadus ei tee vahet suitsetavate ja mitte suitsetavate kinnipeetavate paigutamisel, kuigi

peaks, kuna suitsetamine on väga tugev pahe ja kõik teevad seda 10-12 korda päevas, See on

aga otseses vastuolus põhiseaduse (PS) § 10 ja 18 ning vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1,

tubakaseaduse (TubS) § 30 lg 2 p 1. Suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate hoidmine

ühes kambris on sobimatu. Eeltoodust tulenevalt taotleb kaebaja tunnistada põhiseadusega

vastuolus olevaks VangS § 12 lg 1 osas, milles see ei kohusta suitsetajaid ja mittesuitsetajaid

eraldi kambritesse paigutama.

Lisaks puudus kaebaja väitel Tallinna Vangla IV salgas teises sektsioonis televiisoriruum

(televiisor koridoris ei anna võimalust selle jälgimiseks – jalutajad segavad), mängimiseks

mõeldud arvuti (ilma internetita), puhkeruum, telefoni kabiinid (lisaks on telefoni järjekorrad

pikad), dušš, võimlemisvõimalus (spordiseadmed). Jalutushoovi suurus on 215 m2

kaheksakümne kinnipeetava jaoks. Ka ei ole raamatute, ajakirjade nurka ning kaupluse

teenuseid saab kasutada ainult kaks korda kuus. Olmemüra on suur. Kambris puudub

ventilatsioon (ainult loomulik ventilatsioon on).

Külma vee allikas ei asu kambris, vaid rühmas, külm vesi on talvel ebamugav. WC potte on

rühmas 3 ja seda 80-86 kinnipeetava kohta.

Põrandapinna arvestamisel tuleb arvesse võtta ka koridori üldpind, mida ühel aja hetkel

kasutasid ca 30-35 kinnipeetavat.

Kontaktisiku vastuvõtt toimub ainult 8:00-09:00, mis anna võimalust rahulikult suhelda.

Isikliku ruumala puudumine avaldab tõsist mõju inimese psüühilisele seisundile.

Kaebaja leiab, et tema hoidmisega eelpool kirjeldatud tingimustes, mida tuleb hinnata

kumulatiivse mõju aspektist lähtuvalt, tekitati kaebajale hirmutunnet ja hingepiinu. Sellega

alandati kaebaja inimväärikust. Inimväärikuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda EIK

asjakohasest praktikast.

4.3. Kinnipeetavad tekitavad olmemüra terve ööpäeva kestel – öösel norskavad, käivad wc-s,

kell 05:00 ja 04:00 lähevad tööle, karjuvad, suitsetavad jne. Seega rikutakse ka öörahu.

Kõrvatropid ei ole lubatud.

4.4. Kaebaja leiab, et rikutud on ka võrdsuse põhimõtet, kuna kambris nr 27 ja 44 on pidevalt

8-9 kinnipeetavat aga kambris nr 29 on kümme kinnipeetavat.

Samuti märgib kaebaja, et Tallinna Vangla tingimused ei ole võrdsed Tartu või Viru Vangla

tingimustega. Tartu Vanglas on dušš kambris, igasugused sportimise võimalused, arst tuli 5

minuti jooksul, häirenupp oli kambris, värsked ajalehed viis päeva nädalas, interneti kasutamise

võimalus, söök on parem, ventilatsioon olemas, samuti suurem õhuaken ja soe vesi.

4.5. Oma kaebuse õiguslike põhjendustena viitab kaebaja CPT/Inf/2001 p 28 ja 29, samuti PS

§-dele 12, 18, 3, 123, VangS §41 lg 1, EIÕK art 3 ja Õiguskantsleri kontrollkäigu soovitustele

29.03.2011 p 4, 4.1.

Euroopa kohtu lahenditest viitab kaebaja järgmistele lahenditele: 1) lahend nr 62353/09 Marin

Vasilescu vs Rumeenia;

2) lahend nr 68492/10; 68786/11 Scarkat vs Rumeenia (Vangistustingimused kogumis võivad

olla vastuolus artikli 3 nõuetega. Kui isiklik ruum on alla teatud standardi, siis võib iseenesest

olla tegemist artikli 3 rikkumisega.)

3) lahend nr 19730/10 Toma Barbu vs Rumeenia;

4) lahend nr 8968/08 Jirsak vs Tšehhi Vabariik; (kinnipidamisasutuses isikliku ruumi suurus

vahemikus 3 – 4 m² toob kaasa vajaduse hinnata vangistustingimusi kogumis)

5) lahend nr 429/12 Tunis vs Eesti;

6) lahend nr 41653/05 Kochetkov vs. Eesti p 39, p 47;

7) lahend nr 40907/98 Affaire Dougoz vs Kreeka p 46;

8) lahend nr 47095/99 p 102 Kalashnikov vs Venemaa;

9) lahend nr 41035/98 Kehayov vs Bulgaaria p 64;

10) lahend nr 5310/71 p 162 Iirimaa vs UK; (Kaebaja märgib, et kannatuste taseme tuvastamisel

arvestatakse lisaks kohtlemise kestvusele ka füüsilist ja vaimset mõju, isiku sugu, vanust

(kaebaja on 52 aastane) ja tervislikku seisundit.)

11) lahend nr 6120/10 Slemenšek vs Sloveenia;

12) lahend nr 2346/02 Pretty vs England p 52; (peab arvestama kinnipidamistingimuste

kumulatiivset mõju.)

13) lahend nr 5774/10 Mandic; Jovic vs Sloveenia; (vt p 77-80 ja p 11 külm ja soe vesi, p 17

dušs iga päev 10 min, p 20 jalutuskäik 2 tundi kolmekümne kinnipeetava kohta 610 m2, ja

spordiruum 17 m2 nelja kinnipeetava jaoks kaks korda nädalas.)

14) lahend nr 33228/05 Florin Andrei vs Rumeenia;

15) lahend nr 69095/10 Fehér vs Ungari;

16) lahend nr 32800/12 Aurel Rodulescu vs Rumeenia.

17) lahend nr 102/02 Benedictov vs Venemaa p 37;

18) lahend nr 13054/12 Bujorean vs Rumeenia (Riigi rahalised probleemid ei vabanda

inimväärikusele sobivate kinnipidamistingimuste mittetagamist);

19) lahend nr 53709/11 A.F. vs Kreeka (kinnipidamistingimuste tõendamisel saab tugineda

rahvusvaheliste organisatsioonide raportitele isikliku ruumi suuruse osas. Kaebaja märgib, et

Eesti Valitsuse vastusega CPT raportile Eesti külastuse kohta, mis toimus 30.05.2012 on

tõendatud, et Tallinna Vanglas ei olnud tagatud kinnipeetavatele isiklikku ruumi 4m2

põrandapinda kinnipeetava kohta).

Suitsetamise osas viitab kaebaja Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-30-14 ja 3-3-1-6-14.

4.6. Kaebaja lisab, et kohus teeb iga mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral individuaalse

otsuse arvestades riigivastutuse seaduse (RVastS) §-de 9 ja 13 sätestatut.

4.7. Mittevaralise kahju nõude summa arvestuse osas selgitab kaebaja, et kuivõrd 158 päeva

jooksul oli kambris 10 kinnipeetavat ja selles tulenevalt oli põrandapinda 3,13 m2 ja koridori

pinda 56 m2 80 kinnipeetava kohta so 0,7 m2 ühele isikule, siis hüvitise väljamõistmine on

põhjendatud nende 158 päeva eest. Lisaks täpsustab kaebaja, et kuna kinnipeetavad suitsetasid

ainult kella 23:00-00:15 (00:30) vahel ja läksid tööle 04:00 ja 05:00 ajal, siis oli häire 1-2 tunni

jooksul ööpäevas. Kaebaja arvutab kahju nõude summat järgmiselt: 3 eurot x 158 päeva x 2:24

=39,50 eurot.

4.8. Kaebaja taotleb, et tema ja teiste kinnipeetavate nimed oleks kohtuotsuses märgitud

initsiaalidega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja põhjendab

oma seisukohta järgmiselt:

5.1. Tallinna Vangla leiab, et vangla tegevus kaebaja paigutamisel kambrisse nr 29, kus

põrandapinda isiku kohta oli vähem kui 4 m2, ei olnud õigusvastane. VSKE § 6 lg 6 ja § 7 lg 1

eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende

eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei

tulene, et igale kinnipeetavale peab olemas kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda

lisaks pinnale, millel asub VSKE § 7 lg 1 ettenähtud kambrisisustus (alates 01.01.2014 3 m2

põrandapinda). Seega pidi kambris iga kinnipeetava kohta olema kuni 31.12.2013 vähemalt 2,5

m2 põrandapinda ja alates 01.01.2014 3 m2 põrandapinda, millel võivad paikneda ka kambri

sisustuse kohustuslikud elemendid.

5.2. Vastustaja edastas kohtule tabelina vormistatud andmed I.A.i paiknemise kohta Tallinna

Vanglas tema poolt kaebuses märgitud perioodi ja kambri osas. Neist nähtub, et I.A. viibis

Tallinna Vanglas ajavahemikul 21.11.2013-07.03.2014 ja 31.03.2014-22.07.2014 Tallinna

Vanglas elusektsioonis 4-2 kambris nr 29. Tegemist on avatud sektsioonis paikneva kambriga,

milles kogu päevase aja jooksul (ajavahemikus kella 06.00-22.00) on kambrite uksed avatud ja

kinnipeetavatel võimalik vabalt liikuda oma elusektsiooni piires. Eelnimetatud tabelist nähtub,

et Tallinna Vanglas oli I.A. kambris nr 29 paigutatud järgmiselt:

Kamber

Kambri pind

m2

Periood

Kambri

täituvus

Põrandapind m2

isiku kohta

31,2

21.11.2013-

07.03.2014

(107 päeva)

10 inimest (62

päeva)

9 inimest (42

päeva)

8 inimest (3

päeva)

3,13

3,47

3,90

31,2

31.03.2014-

22.07.2014

(114 päeva)

10 inimest (96

päeva)

9 inimest (16

päeva)

8 inimest (2

päeva)

3,13

3,47

3,90

Kokku 221 päeva.

Eeltoodud tabelist nähtub, et kogu vaidlusaluse perioodi jooksul kambris nr 29 viibimise ajal

oli kaebuse esitajale tagatud VSKE § 6 lg-s 6 ettenähtud põrandapind, mis olenevalt päevast oli

vahemikus 3,13 m2 - 3,90 m2. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSKE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale

ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni

kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka

põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud

põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega.

5.3. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks

vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja

kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri

sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni

31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud

vähemalt 2,5 m2 põrandapinda (alates 01.01.2014 3m2). Tulenevalt VSKE § 7 lg-st 1 kuuluvad

toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht

igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht,

võimaluse korral WC.

Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad

nõuded" (edaspidi Määrus), mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala

lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“

ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise

aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Halduskohus on

23.12.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-2514 leidnud, et VSKE § 6 lg 6 ja § 7 lg 1 eesmärgiks

on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis

on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale

kinnipeetavale peab olema kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale,

millel asub VSKE § 7 lg 1 ettenähtud kambri sisustus. Seega kambris peab iga kinnipeetava

kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kus võivad paikneda ka kambri sisustuse

kohustuslikud elemendid. Nimetatud otsus jõustus 23.01.2009.

5.4. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr

3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lõike 6 vastuolu PS-ga ja märkis, et „[…]

Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks

ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Tuvastavamaks või välistamaks

inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga

ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik

liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“

5.5. Tallinna Vangla lähtus VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebuse esitajale igapäevaselt

vähemalt 2,5 m2 põrandapinda (tegelikult oli kambris tagatud põrandapind vahemikus 3,13-

3,90 m2), millest ei ole maha arvestatud mööblialust pinda. Kinnipeetavate kambritele on

sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Mööblialuse pinna maha arvamine kambri

põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või

esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult

kambripinda.

5.6. Tabelist nähtub, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSKE § 6

lg-s 6 ettenähtud põrandapind. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel

paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud

põrandapind.

5.7. Vastustaja vaidleb vastu kaebuse esitaja väitele, et tänapäevaseks standardiks Euroopa

Liidus on 4 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium tõi 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 välja EIK-i hiljutises, 06.02.2014 otsuses asjas

nr 2689/12, Semikhvostov vs Venemaa öeldu, et EIK on alati keeldunud määramast, milline

ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud

oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine.

5.8. Seoses kambri nr 29 olmetingimustega on Tallinna Vangla seisukohal, et selleks, et

tuvastada haldusorgani tegevuse õigusvastasus, peab eksisteerima konkreetne õiguslikult siduv

norm, mille haldusorgan oleks järgimata jätnud. Käesoleval juhul jääb Tallinna Vanglale

arusaamatuks, milliseid konkreetsed õigusaktide sätted on vangla I.A.i paigutamisega

kambrisse nr 29 täitmata jätnud ja milles seisneb I.A.i arvates üleüldse vangla tegevuse

õigusvastasus.

Tallinna Vangla on seisukohal, et ei CPT, Euroopa Vanglareeglistik ega Õiguskantsleri

soovitused ei sisalda õiguslikult siduvaid norme. Nimelt on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-

95-08 tehtud määruse punktis 8 märkinud, et „soovitusliku iseloomuga "Euroopa

Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide

ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti

õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Ka CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava

Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) aruannetes esitatakse üksnes

mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise

tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg 1).

Tallinna Vangla peab vajalikuks märkida, et vangistuse ja eelvangistuse sisu on isikult

vabaduse võtmine, s.t. teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida

sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ja eelvangistust pole õige

mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu

seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on

vajalikud kinnipeetava puhul vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul

kriminaalmenetluses seatud eesmärkide saavutamiseks. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale

õigust valida endale meeldivat kambrit, kambrikaaslast ja eluosakonda.

Samuti on Tallinna Vangla seisukohal, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena ei saa

käsitleda asjaolu, et mõnes teises elukambris on kinnipeetavatele tagatud suurem põrandapind

kui oli tagatud kaebuse esitajale kambris nr 29. Nimelt on Riigikohus oma 26.05.2008 lahendis

nr 3-3-1-20-08 punktis 24 märkinud, et „seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile

kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama

kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile

kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid

õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada

asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises

eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused. Tallinna Vangla rõhutab, et I.A.ile on

tagatud õigusaktide nõuetega kooskõlas olev kambripind.

Kaebuse esitaja on Tallinna Vanglale esitanud ka küsimusi kambrite nr 27 ja 44 põrandapinna

ja seal viibivate kinnipeetavate arvu kohta. Tallinna Vangla märgib, et kambri nr 27

põrandapinna suurus on 29,3 m2 ja kohtade arv 9 (põrandapind maksimaalse täituvuse korral

seega 3,26 m2) ning kambris nr 44 on põrandapinda 27,8 m2 ja 9 kohta (põrandapind seega 3,09

m2 kinnipeetava kohta). Arvestades asjaolu, et kambrid nr 27 ja 44 on väiksema üldpinnaga kui

kaebuse esitaja kamber nr 29, ongi seal ka väiksem kohtade arv ja seega isikute arv. Samas

kambrite maksimaalse täituvuse korral on kaebuse esitaja kambris tagatud isegi suurem

põrandapind isiku kohta (3,13 m2), kui kaebuse esitaja poolt viidatud kambris nr 44, kus

põrandapinda isiku kohta on 3,09 m2. Eeltoodud arvestades on kaebuse esitaja väited

võrdsuspõhimõtte rikkumise kohta ka kohatud.

Tallinna Vangla ei nõustu ka kaebuse esitaja väidetega kambri olmetingimuste õigusvastasuse

osas. Kaebuse lisana on I.A. esitanud Õiguskantsleri 07.04.2014 kirja nr 7-4/140443/1401559,

milles Õiguskantsler on analüüsinud kambri nr 29 olmetingimuste ja põrandapinna

õigusvastasust. Õiguskantsler on asunud seisukohale, et „kogutud teabe põhjal ei saa

sedastada, et Tallinna Vangla oleks Teid Teie avalduses kirjeldatud moel kohelnud viisil, mida

saaks pidada inimväärikust alandavaks kohtlemiseks EIÕK artikli 3 ja PS § 18 lause 1

tähenduses või rikkunud kehtivat õigust. […..] Asjaolu, et osad kinnipeetavad töötavad nn

erirežiimiga (tavatutel kellaaegadel, ei ole iseenesest faktor pidamaks kinnipidamistingimusi

inimväärikust alandavateks“. Tallinna Vangla nõustub antud seisukohaga.

5.9. Seoses kaebuse esitaja esitatud küsimustega elamistingimustega selgitas vastustaja järgmist

(lisades küsimuse):

5.9.1. Mitu kinnipeetavat töötavad sööklas ja millal nad lähevad tööle?

Kinnipeetav I.A. viibis kambris nr 29 perioodil 21.11.2013-22.07.2014, kus sõltuvalt päevast

viibis kokku 8-10 kinnipeetavat. Kambris nr 29 samal ajaperioodil viibinud kinnipeetavatest oli

sööklas töötavaid 6 ja nende tööle saatmine toimus ajavahemikul 4.30-5.15. Tallinna Vangla

märgib, et mitte kõik 6 inimest ei töötanud sööklas samal perioodil, vaid see varieerus päeviti.

Tallinna Vangla märgib, et erirežiimil mittetöötavatel kinnipeetavatel, sh kaebuse esitajal oli

samas võimalik oma ööund jätkata ka ajal, mil erirežiimil töötavad isikud pidid tööle

minemiseks ärkama. Nimelt on varahommikune tööleminek ja äratus korraldatud selliselt, et

see võimalikult vähe häiriks isikuid, kellel puudus vajadus nii varaseks ärkamiseks.

5.9.2. Kas WC on olemas kambris või väljaspool?

Elusektsioonis 4-2, kus paikneb ka kamber nr 29, asub WC väljaspool kambrit.

5.9.3. Mitu WC potti on üldse olemas ja mitu kinnipeetavat kasutas WC potti? (3tk, 80 kp)

Kaebuse esitaja on juba enda poolt esitatud küsimusele ka ise vastanud. Elusektsioonis 4-2 oli

3 wc-potti, kohti elusektsioonis kokku on 85. Tallinna Vangla märgib, et mitte kõik kambrid ei

ole kõikidel päevadel maksimaalselt täidetud, mistõttu tegelik kinnipeetavate arv elusektsioonis

on väiksem.

5.9.4. Kas WC järjekord on pikk pärast kella 22.00?

Tallinna Vangla selgitab, et öösel võimaldatakse kinnipeetavatel WC-s käia järjekorra alusel.

Isik, kes soovib minna öörahu ajal wc-sse, vajutab valvuri kutsunginupule. Valvur võimaldab

kinnipeetavatel wc-d külastada järjekorra alusel juhul, kui soovijaid on mitmeid. Tallinna

Vangla hinnangul ei ole üldjuhul ootejärjekorrad öisel ajal WC külastamiseks pikad ja ei ületa

30 minutit. Ootejärjekorra pikkus varieerub sõltuvalt ööst ja sageli ootejärjekordi ei tekigi.

5.9.5. Kas kinnipeetav A. G. ja A. M. oli määratud distsiplinaarkaristusi kambris suitsetamise

eest november-detsember 2013?

A. M., kellega I.A. viibis koos kambris nr 29, on Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku

27.12.2013 käskkirjaga nr 1799-d karistatud distsipliinirikkumise eest, mis seisnes 13.12.2013

kella 00.15 ajal kambris nr 29 suitsetamises. Rohkem distsiplinaarkaristusi A. M. perioodil

2013 november-detsember kambris suitsetamise eest määratud ei ole.

Ajavahemikul november 2013 – jaanuar 2014 on A. G. karistatud ühel korral distsiplinaarkorras

kambris nr 29 suitsetamise eest. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 27.12.2013 käskkirjaga

nr 1797-d määrati A. G. distsiplinaarkaristus rikkumise eest, mis seisnes 13.12.2013 kella 00.15

paiku kambris nr 29 suitsetamises. Vastustaja teavitab, et rohkem antud ajaperioodil A. G.

distsiplinaarkorras karistatud ei ole.

Tallinna Vangla selgitab, et VSKE § 82 lg 2 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes

selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal

viibida ning alates 15.02.2011 jõustunud lõige 3 sätestab, et kinnipeetaval ei ole õigus enda

juures hoida tubakatooteid. Tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule.

Vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida

kohtades, kus on lubatud suitsetada. Arvestades, et vanglas on suitsetamist lubavateks

kohtadeks jalutusboksid ja –hoovid ning sinna paigutatakse kinnipeetavad üksnes jalutuskäigu

ajaks, siis tohivadki kinnipeetavad korda järgides suitsetada üksnes jalutuskäigu ajal

jalutusboksis või –hoovis. Kinnipeetavaid, kes eelmärgitud keelust üle astuvad, karistatakse

distsiplinaarkorras. Tallinna Vangla märgib, et vanglateenistus tegeleb järjepidevalt

suitsetamise regulatsioonist kinnipidamise kontrolliga.

5.9.6. Kas kambris nr 29 on sooja vett nõude pesemiseks ja 4-2 salgas?

Kambris nr 29 asub kraanikauss, millest tuleb külma vett. Ka elusektsiooni wc-de juures

paiknevate pesemiskohtade (kraanikausid) juures on kinnipeetavale tagatud juurdepääs külmale

jooksvale veele. Sooja vett on kambris võimalik kinnipeetavatel keeta isikliku elektriseadmega,

mille kasutamiseks annab loa vanglateenistus. Tallinna Vangla märgib, et alates käesoleva aasta

juuli algusest on vanglateenistus väljastanud kambritesse, milles puudus veekeetja, selle vangla

poolt.

Tallinna Vangla märgib, et kehtivast õigusest ei tulene, et kambrites peaks ilmtingimata olema

juurdepääs soojale veele. Tartu Halduskohus on 01.11.2012 otsuses nr 3-12-1775 märkinud, et

kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinni peetavale isikule

iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei

ole õigusvastane. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta vajab tervisliku seisundi tõttu eritingimusi

või erikohtlemist. Ka Riigikohus on 15.12.2011 määruses nr 3-3-1-57-11 leidnud, et

igapäevaselt sooja vee tagamise kohustust vanglal ei ole.

5.10. Vastustaja palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Käesolevas mittevaralise kahju hüvitamise nõudega asjas seisneb põhiline vaidlusküsimus

selles, kas on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste

kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas kambris nr 29 ajavahemikus 20.11.2013 kuni

22.07.2014 tekitatud mittevaraline kahju.

Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambris nr 29, kus ta vaidlusalusel perioodil

pidi viibima, oli ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi (alla 4m2) koos koridoriga

(kuna kaebaja viibis avatud sektsioonis), sooja vett ei olnud rühmas (külma vee allikas ei asu

kambris), puudus rahu (võimalus üksindusse tõmbuda ning ka kõrvatropid ei ole lubatud), WC

potte on rühmas ainult 3 ja seda 80-86 kinnipeetava kohta. Lisaks puudus tal televiisori ruum

(televiisor koridoris ei anna võimalust selle jälgimiseks – jalutajad segavad), mängimiseks

mõeldud arvuti (ilma internetita), puhkeruum, telefoni kabiinid (lisaks on telefoni järjekorrad

pikad), dušš, võimlemisvõimalus (spordiseadmed). Jalutushoovi suurus on 215 m2

kaheksakümne kinnipeetava jaoks. Ka ei olnud tal raamatute, ajakirjade nurka ning kaupluse

teenuseid sai ta kasutada ainult kaks kord kuus. Lisaks oli kaebaja arvates olmemüra on suur,

kambris puudus kunstlik ventilatsioon ja kahju põhjustas talle ka see, et kinnipeetavad

suitsetavad – seda nii WC-s kui kambris.

7. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane

tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4)

põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite

ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla

kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui

kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu kedagi

piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv

välisleping ning tulenevalt põhiseaduse (PS) § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik

siseriikliku õiguse ees.

8. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle

seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

9. Järgnevalt võtab kohus seisukoha küsimuses “Kas vangla tegevus oli õigusvastane kaebaja

paigutamisel ja kinnipidamisel kambris 29?“.

Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse

alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema

aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja

kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla

sisekorraeeskirjas.

Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSKE) § 6

"Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6

sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates

01. 01.2014 kehtinud redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2.

Kaebusega hõlmatud ajavahemik ulatub mõlema regulatsiooni kehtivusaega.

10. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambri

nr 29 täituvuse kohta (tl 75-77). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja vaidlusalusel

perioodil mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, kambri suurus

ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe

isiku kohta ruutmeetrites. WC pinda ei ole eraldi näidatud, kuna WC ei asunud kambris nr 29

sees.

Kohus selgitab, et kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata

kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis) ning tuleb lähtuda

vastustaja andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala

arvestamata.

Kohus märgib siinkohal, et ka EIK jättis asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi

arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks

põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb

arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras kus kambris viibib mitu kinnipeetavat, kes kõik

kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks

kambri elupinnale.

11. Nimetatud tabelist nähtuvalt on kaebaja kogu vaidlusaluse perioodi vältel so alates

20.11.2013 kuni 22.07.2014 olnud järjekindlalt paigutatud kambrisse selliselt, et on järgitud

VSKE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtivat redaktsiooni. Kaebajat on hoitud kambris, kus ühe

isiku kohta on põrandapinda olnud vähemalt 3 m2. Täpsemalt on kaebajat hoitud kambris nr 29

158 päeva 3,13 m2, 58 päeva 3,47 m2, 5 päeva 3,9 m2 põrandapinnal. Lisaks on kaebaja viibinud

Tallinna Vangla poolt kohtule esitatud andmete kohaselt vahepeal so perioodil 08.03.2014-

30.03.2014 kambris nr 82 põrandapinnaga 9,2 m2.

Seega ei saa pidada vastustaja tegevust 20.11.2013 kuni 22.07.2014 õigusvastaseks kehtivas

seaduses ette nähtud piisava (minimaalse) kambripinna võimaldamata jätmise tõttu.

12. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega

kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele

jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et

soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta

on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest

kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

13. Käesoleval juhul tuvastas kohus, et kaebuse esitajale oli kogu vaidlusaluse perioodi jooksul

tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda, kuid vähem kui 4 m2 põrandapinda. Kaebaja ongi sisuliselt

leidnud, et hinnates kõiki kinnipidamistingimusi koosmõjus olid need kaebaja kambris nr 29

viibimise ajal inimväärikust rikkuvad.

Kohus kaebaja eeltoodud seisukohaga ei nõustu.

Poolte vahel puudub vaidlus, selles, et kamber nr 29 asub avatud osakonnas, mis tähendab, et

kambri uks oli suletud vaid öörahu ajaks ning muul ajal ei pidanud kinnipeetavad viibima

kambris, vaid said sealt vabalt väljuda. See olukord erineb põhimõtteliselt olukorrast, kus

kinnipeetavad peavad kogu päeva (v.a ettenähtud jalutusaeg) viibima suletud kambris. Kambri

suurusest tingituna ei saa kaebaja kinnipidamist kambris nr 29 pidada seetõttu inimväärikust

alandavaks. Kambri pindala oli ühe selles kambris kinni peetud isiku kohta kogu kahjunõudes

mainitud perioodi jooksul üle 3 m2. Asjaolu, et vastav kambri põrandapind oli alla 4 m2 isiku

kohta kompenseeris see, et kinnipeetavad pidid väikeses ruumis tingimata viibima vaid öörahu

ajal, muul ajal said aga liikuda vabamalt ning kambrist väljuda.

Kaebaja viitas, et arvestades elusektsiooni pindala (koridori üldpinda) ja kinnipeetavate arvu

elusektsioonis ei olnud kaebajale ikkagi tagatud piisavalt isiklikku pinda. Kohus kordab, et

kuivõrd kaebajale oli juba üksnes kambris nr 29 tagatud kogu seal viibitud perioodi jooksul

minimaalselt vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest tulenevalt puudub vangla õigusvastane

tegevus, siis ei ole siinkohal vaja hakata täiendavalt arvutama põrandapinda koos elusektsiooni

põrandapinnaga.

Seoses piinaga heitis kaebaja vastustajale ette veel jalutushoovi väiksust: 215 m2 kaheksakümne

kinnipeetava kohta (vt fotod tl 110-111). Kohus leiab arvestades eelpool märgitud asjaolusid

ning seda, et vaidlust ei ole selles, et kaebajale oli võimaldatud seaduses sätestatud ühe tunnine

jalutuskäik

värskes

õhus,

et

tegemist

ei

ole

asjaoluga,

mis

hinnates

kaebaja

kinnipidamistingimusi kogumis halvendaks kinnipidamistingimuste kvaliteeti. Pigem

vastupidi.

14. Samuti ei muuda kinnipidamistingimusi õigusvastaseks asjaolu, et kambris või rühmas

puudus soe vesi. Ühestki õigusaktist vastavat nõuet ei tulene. Samuti nähtub vastustaja

vastusest, et tegelikult oli ka sooja veega varustatud tagatud läbi elektriliste veekeetjate

lubamise kambrisse.

Kaebaja viitas siinkohal kaebuses ka üldiselt pesemisvõimaluse puudumisele kambris märkides,

et Tartu Vanglas on dušš kambris. Kohus leiab, et kui ka eraldivõetuna võib vaieldavaks pidada

VangS § 50 lg-s 2 sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel

võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust, ei ole praegusel juhul

kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kinnipidamistingimusi

kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti

kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Samuti on asjakohatu võrrelda siinkohal

erinevate vanglate kinnipidamistingimusi. On üsna tavaline, et uuemates ehitistes on

elutingimused paremad kui vanemates, kuid seetõttu ei ole võimalik väita, et riik diskrimineerib

vanemate elamute elanikke lubades ehitada uuemaid elamuid paremate tingimustega. Oluline

on see, et elutingimused eluruumides nii uuemates kui vanemates ehitistes vastaksid vähemalt

kehtivatele õigusnormidele. Täiendavalt ja paremate elutingimuste loomist ei ole võimalik

käsitleda ka vanglasüsteemis eri aegadel püstitatud vanglates diskrimineerivana.

15. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et WC asus koridoris ning kogu rühma peale (so kuni

85 kinnipeetavat) oli kasutada kolm WC potti. Samas ei ole kaebuse esitaja väitnud ega

tõendanud, et ta ei saanud normaalselt WC-d kasutada või, et ta oleks pidanud pidevalt

kannatama häda vms seoses WC pottide arvuga. Seega ei ole kaebaja toonud välja, milles

seisneb vangla õigusvastane tegevus ja tema õiguste rikkumine. Ka ei ole täpselt reguleeritud,

mitu WC potti peaks vastava kinnipeetavate arvu kohta olema, millest tulenevalt leiab kohus,

et kaebajale oli tagatud WC kasutamine ja vangla ei ole õigusvastaselt käitunud. Lisaks peab

kohus usutavaks vangla väiteid selle kohta, et kõik kambrid ei ole kõikidel päevadel

maksimaalselt täidetud, mistõttu tegelik arv elusektsioonis on väiksem. Öise WC kasutamise

osas on vangla märkinud, et WC-d saab kasutada kutsudes valvuri. Öised järjekorrad ei ületa

30 minutit, kuid sageli järjekordi ei tekigi. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks pidanud ootama

WC järjekorras üle 30 minuti või et ta ei oleks saanud öösel WC-d kasutada. Seega leiab kohus,

tegemist ei ole jällegi asjaoluga, mida hinnates kaebaja kinnipidamistingimusi kogumis

halvendaks kinnipidamistingimuste kvaliteeti.

16. Kaebaja viitas veel puudulikule ventilatsioonile märkides, et kambris nr 29 oli üksnes

loomulik ventilatsioon. Vastustaja ei ole selles osas kohtule täpsemaid selgitusi andnud, kuid

Tallinna Vangla 03.11.2014 vastusest kaebaja kahju hüvitamise taotlusele punktist 27 nähtub,

et kambris on osaliselt ka sundventilatsioon. Lisaks on kinnipeetavatel võimalik kambri õhu

hulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambrites olev osaliselt avatav aken

võimaldab ruume ventileerida. Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitaja enda seisukoha kohaselt

oli kambris olemas loomulik ventilatsioon ja kambris on olemas osaliselt avatav aken ning

kaebaja ei ole väitnud, et tal puudus elutegevuseks vajalik õhuhulk kambris (VangS § 45 lg 1),

siis ei ole vangla käitunud õigusvastaselt.

17. Mis puudutab kaebuse esitaja väiteid elusektsioonis televiisori ruumi, mängimiseks

mõeldud arvuti, puhkeruumi, ajakirjade ja raamatute nurga ja telefonikabiinide puudumisse, siis

ühestki õigusaktist ei tulene kohustust eelpool nimetatud tingimusi kinnipeetavatele

võimaldada. Ka poe võimaldamine on vangla poolt täiendavalt pakutav hüve, mille

võimaldamise sageduse üle on vanglal otsustuspädevus. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal,

et vastavate hüvede puudumine või hüvede vähesus (poe külastus) ei olnud kaebaja viibimisel

kambris nr 29 õigusvastane ega kaebaja inimväärikust alandav. Kaebaja ei ole väitnud, et talle

ei oleks olnud tagatud seadusega ettenähtud miinumnõuded helistamiseks või televiisori

vaatamiseks. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei saa hüvede võimaldamine vähemalt

minimaalses ulatuses halvendada kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti.

18. Kohus leiab, et ka olmemüra olemasolu ei muuda kaebaja hoidmist kambris nr 29

õigusvastaseks. Kuigi vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibimise ajal vaidlusalusel perioodil

kambris nr 29 töötasid mitmed kinnipeetavad sööklas ja nad saadeti tööle ajavahemikul 4:30 –

5:15 ning kohus peab usutavaks kaebaja väidet, et isikud tekitasid oma tööle minekuga teatavat

olmemüra, leiab kohus, et see ei muuda kuidagi vangla tegevust õigusvastaseks. Ka tavaelus

peavad inimesed taluma olmemüra - seda näiteks hommikul vara sõitma hakkavate

liiklusvahendite, kaaskodanike poolt tekitatava müra jms näol. Kaebaja ei ole väitnud, et vangla

oleks rikkunud VSKE § 10 lg 2 sätestatud kinnipeetavatele ette nähtud 8-tunnist pideva uneaja

normi.

Kohus leiab, et ka kõrvatroppide mittelubamist tuleb vanglas pidada põhjendatuks lähtuvalt

julgeoleku kaalutlustest. Lisaks ei saa kohus käesoleva vaidluse raames võtta seisukohta

üksikult kõrvatroppide keelamise õiguspärasuse osas, kuivõrd sellisel juhul väljuks kohus

ilmselgelt käesoleva kaebuse raamidest. Kui kaebaja ei nõustunud vastava piiranguga, siis tuli

tal vaidlustada vastavat Tallinna Vangla Kodukorra punkti 7.1.44, millega on keelatud vanglas

kõrvatropid seaduses sätestatud tähtaegu ja korda järgides.

Seoses kaebaja üldise väitega, et vanglas on kogu aeg suur olmemüra ja puudub võimalus

üksindusse tõmbuda märgib kohus, et suure olmemüra olemasolu ei ole esiteks tõendatud ning

teiseks on see üks vangistusega paratamatult kaasnevatest nähtustest. Suure hulga inimeste

koosviibimisel suletud ruumis tekib paratamatult ka rohkem olmemüra ja kohus nendib, et

kaebajal ilmselt puudus võimalus üksinduses viibida. Samas ei tulene kaebuse esitajale

seadusest subjektiivset õigust nõuda vanglas täielikku vaikust ja olmemüra mittetekitamist,

samuti puudub õigus nõuda täielikku privaatsust. Kohus leiab, et olmemüra olemasolu vanglas

ja üksinda olememise võimaluse puudumine ei ole õigusvastane ja sellega ei ole põhjustatud

sellise tõsidusastmega kannatusi ja raskusi, mis ületaksid kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatu taseme.

19. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena

ei saa käsitleda asjaolu, et mõnes teises elukambris on kinnipeetavatele tagatud suurem

põrandapind kui oli tagatud kaebuse esitajale kambris nr 29 või, et mõnes teises vanglas on

tagatud kinnipeetavatele paremad elutingimused. Vastustaja viitab siinkohal põhjendatult

Riigikohtu 26.05.2008 lahendile nr 3-3-1-20-08 punktile 24, milles Riigikohus on märkinud, et

seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused

kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete

õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud

mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse

kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse

vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused.

Eeltoodud Riigikohtu seisukohale tuginedes ning arvestades, et kaebajale olid tagatud seaduses

ettenähtud miinumnõuded leiab kohus, et võrduspõhimõtet ei ole rikutud.

20. Kaebaja viitas veel kontaktisiku vastuvõtu aja piiratusele (08:00-09:00), millest tulenevalt

ei saa kaebaja piisavalt kontaktisikuga suhelda. Kohtule jääb kaebuse esitaja väide seoses

kambri nr 29 kinnipidamistingimuste väidetava õigusvastasusega arusaamatuks. Samas kohus

selgitab, et õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kontaktiisiku vastuvõttu piiramatu

aja jooksul päevas. Seega puudub ka siin vangla õigusvastane tegevus lisaks sellele, et see ei

ole seoses kinnipidamistingimustega.

21. Viimaseks leidis kaebaja, et tema inimväärikust alandati kambris nr 29 hoidmisel sellega,

et nimetatud kambris ja ka WC-s suitsetati. Samuti palub kaebuse esitaja tunnistada VangS §

12 lg 1 osas, milles see ei kohusta suitsetajaid ja mittesuitsetajaid eraldi kambritesse paigutama,

PS § 10 ja § 18 vastuolus olevaks.

Kohu märgib, et VangS § 12 lg 1 sätestab, et vanglas hoitakse eraldi: 1) mehi ja naisi; 2)

alaealisi ja täiskasvanuid; 3) kinnipeetavaid ja vahistatuid; 4) isikuid, keda nende endise

ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht.

PS § 10 sätestab, et käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista

muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega

kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.

PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.

Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele.

Kohus on siinkohal siiski seisukohal, et mittesuitsetaja õigusi saab rikkuda see, kui vangla ei

suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt

kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud

on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja

mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis,

kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse

nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks

mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK

30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr

3-3-1-6-14, p 13) (p 10) (Riigikohtu 22.05.2014 määrus nr 3-3-1-30-14)

Kohus leiab, et käesolevas asjas on tõendatud, et ajavahemikul 20.11.2013 kuni 22.07.2014 on

karistatud A. M., kellega I.A. viibis koos kambris nr 29, Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku

27.12.2013 käskkirjaga nr 1799-d distsipliinirikkumise eest, mis seisnes 13.12.2013 kella 00.15

ajal kambris nr 29 suitsetamises (tl 78 ja selle pöördel). Rohkem distsiplinaarkaristusi A. M.

perioodil 2013 november-detsember kambris suitsetamise eest määratud ei ole.

Ajavahemikul november 2013 – jaanuar 2014 on A. G. karistatud ühel korral distsiplinaarkorras

kambris nr 29 suitsetamise eest. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 27.12.2013 käskkirjaga

nr 1797-d määrati A. G. distsiplinaarkaristus rikkumise eest, mis seisnes 13.12.2013 kella 00.15

paiku kambris nr 29 suitsetamises (tl 156 ja selle pöördel). Vastustaja teavitab, et rohkem antud

ajaperioodil A. G. distsiplinaarkorras karistatud ei ole.

Seega on antud asjas tõendatud ühel korral so 13.12.2013 kella 00:15 paiku suitsetamine kahe

kinnipeetava poolt kambris nr 29.

VSKE § 82 lg 2 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja

vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida ning sama

paragrahvi lg 3 kohaselt ei ole kinnipeetaval õigus enda juures hoida tubakatooteid.

Tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab

tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud

suitsetada.

Lähtudes eelpool tuvastatud asjaoludest ning märgitud regulatsioonist leiab kohus, et kaebaja

väiteid igapäevasest suitsetamisest kambris ja elusektsiooni WC-s on paljasõnalised ja

tõendamata. Ka Riigikohtu 28.02.2014 lahendis nr 3-3-1-6-14 p 16 märkis kohus, et kaebuse

rahuldamiseks ei ole alust, kuna kaebaja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et

vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist.

Asjaolu, et vaidlusaluse perioodi jooksul on karistatud kahte kinnipeetavat ühel ajal kambris nr

29 suitsetamise eest ei tõenda seda, et kambris pidevalt oleks suitsetatud ning sellega kaebuse

esitajale kahju tekitatud. Pigem nähtub kohtule esitatud tõenditest, et vangla teostab järelevalvet

suitsetamise nõuetest kinnipidamise kohta.

Arvestades, et vanglas on suitsetamist lubavateks kohtadeks jalutusboksid ja –hoovid ning

sinna paigutatakse kinnipeetavad üksnes jalutuskäigu ajaks, siis tohivadki kinnipeetavad korda

järgides suitsetada üksnes jalutuskäigu ajal jalutusboksis või –hoovis. Kui kinnipeetavad seda

korda rikuvad, siis neid karistatakse distsiplinaarkorras. Kaebaja ei ole välja toonud, et ta oleks

juhtinud vangla tähelepanu vastavale väidetavale probleemile, et kambris pidevalt suitsetatakse.

Käesolevas asjas ei ole nõudeid esitatud seoses vangla võimaliku tegevusetusega

kaaskinnipeetavate üle järelevalve teostamisel ja nende õigusrikkumistele reageerimisel.

Arvestades eeltoodut leiab kohus, et vangla toimingud kaebaja paigutamisel kambrisse nr 29

koos kinnipeetavatega, kes on suitsetajad, on õiguspärased ning sellega ei ole rikutud kaebaja

inimväärikust ega tekitatud kaebuse esitajale kahju. Ühekordne intsident kambris suitsetamise

osas kahe kinnipeetava poolt ei saanud kaebuse esitajale veel tekitada sellist mittevaralist kahju,

mida tuleks hüvitada rahas. Seejuures on vangla võtnud tarvitusele vastavad meetmed ning

karistanud kambris suitsetanud kinnipeetavaid distsiplinaarkorras.

Õigusaktid sh VangS § 12 lg 1 nagu ka kaebaja õigesti viitab, ei pane vanglale kohustust

paigutada suitsetavad kinnipeetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse.

Järelikult ei olnud keelatud kaebaja kui mittesuitsetaja paigutamine kokku suitsetajatega, sest

kambris oli suitsetamine keelatud (vt ka Riigikohtu 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-11).

22. Kohus leiab, et vastava regulatsiooni puudumine, mis sätestaks, et suitsetavad ja

mittesuitsetavad kinnipeetavad tuleks paigutada eraldi kambritesse ei ole ka põhiseaduse

vastane, kuivõrd VSKE § 82 lg 2 ja 3 tulenevalt on suitsetamine mujal kui selleks ettenähtud

kohtades keelatud sh kambrites ja WC-s. Samuti on keelatud enda juures hoida tubakatooteid.

Lisaks tuleneb keeld kambris suitsetada tubakaseaduse § 30 lg 2 p. Sellest tulenevalt puudub

vajadus eraldi reguleerida suitsetajate ja mittesuitsetajate paigutamist eri kambritesse.

23. Täiendavalt märgib kohus, et kuigi kaebajal puudub subjektiivne õigus taotleda enda

paigutamist konkreetsesse kambrisse, siis ei ole kaebaja välja toonud, et ta oleks näiteks

taotlenud enda paigutamist kambrisse, kus ei ole suitsetajaid. Vastava taotluse esitamisel oleks

vangla pidanud kaaluma, kas kaebaja taotlus on põhjendatud ja tegema vastava otsuse.

Seejuures on vanglal vastavalt VangS § 12 lg 2 õigus erandkorras paigutada kinnipeetavaid

eraldi ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata tunnuste alusel. Kuna kaebaja ei ole vanglat

vastavast soovist teavitanud, siis ei saanud vangla kaebaja paigutamisel kambrisse nr 29 kaebaja

vastava sooviga ka kuidagi arvestada.

24. Kaebuse esitaja on kaebuse õiguslike põhjendustena viidanud muuhulgas CPT/Inf/2001 p

28 ja 29 ja Õiguskantsleri kontrollkäigu soovitustele 29.03.2011 õ 4 ja p 4.1 ja arvukatele

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustele.

Kohus nõustudes vastustajaga leiab, et ei CPT, Euroopa Vanglareeglistik ega Õiguskantsleri

soovitused ei sisalda õiguslikult siduvaid norme. Nimelt on Riigikohus määruses haldusasjas

nr 3-3-1-95-08 punktis 8 märkinud, et „soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku"

normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena,

mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide

tõlgendamisel ja rakendamisel. Ka CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise

või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid

ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise

Euroopa konventsiooni art 10 lg 1). Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustes on järjepidevalt välja

toodud, et kinnipidamistingimusi tuleb hinnata kogumis ja kohus ei sätesta mingil juhul

miinimumstandardeid. Kohus märgib, et ka kaebaja poolt viidatud EIÕK otsustest tulenevast ei

saa käesoleval juhul tuleneda kaebaja õiguste rikkumist, sest kinnipidamistingimusi kogumis ja

kumulatiivselt hinnanuna ei tuvastanud kohus käesoleval juhul kaebaja väidetavat vastustaja

õigusvastast käitumist ja inimväärikust alandavaid kinnipidamistingimusi.

25. Kohus, hinnates kõiki kaebuses välja toodud asjaolusid, seisukohti ja tõendeid kogumis

leiab, et kaebaja paigutamisel perioodil 20.11.2013 kuni 22.07.2014 kambrisse nr 29 ei ole

Tallinna Vangla käitunud õigusvastaselt. Seega on täitmata mittevaralise kahju hüvitamise

esmane eeldus ning kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Samuti leiab

kohus hinnates kaebaja kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ning kaebaja isikut, et

vastavad kinnipidamistingimused ei olnud sellised, mis oleks alandanud kaebaja inimväärikust.

Kohus on seisukohal, et kaebaja kinnipidamistingimused vaidlusalusel perioodil tervikuna ei

toonud kaasa sellist kaebaja õiguste riivet, mis ületaks kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme.

26. Kaebaja on taotlenud oma nime ja ekslikult tema poolt menetlusosalisteks peetud A.G. ning

A M. nimede asendamist avaldatavas kohtuotsuses initsiaalidega. Vastavalt HKMS § 175 lg 3

tuleb andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendada avaldatavas kohtuotsuses

andmesubjekti nimi initsiaalidega. Kohus rahuldab selle taotluse osaliselt, kaebaja nime suhtes

ja muude isikuandmete suhtes. Kohus ei rahulda seda taotlust A.G. ja A. M. nimede suhtes, sest

taotluse esitaja ei ole nende isikute nimeandmete subjekt ja ei saa seetõttu vastavat taotlust

esitada. Kohus ei näe ka mingit muud seadusest tulenevat põhjust või põhjust, kuidas ainuüksi

nende nimede avaldamine võiks oluliselt kahjustada nende eraelu puutumatust nimede

asendamiseks initsiaalidega.

27. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude

väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik