2-13-53336/63 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. juuli 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-53336

Tsiviilasi

A.O. hagi E.R. vastu 55 466,06 euro ja viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

60 687,58 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.O. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): A.O. (isikukood: XXXXXX); esindaja

A.T.;

Vastustaja (kostja): E.R. (isikukood: XXXXXX); esindaja

vandeadvokaat Anne Nurmi

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2014 otsus muutmata.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

A.O. kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.O. (hageja) esitas 11. novembril 2013 hagi E.R. (kostja) vastu tagastamata laenusumma

55 226,06 eurot ja kohtumenetluse eelsete võla sissenõudmisega seotud kulutuste 240 euro, hagi

esitamise hetkeks kogunenud viivise 527,03 euro ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

põhinõudelt kuni põhinõude kohase täitmiseni, väljamõistmiseks. Hageja palus kõik menetluskulud

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2. septembril 2008 laenulepingu, mille alusel andis

hageja kostjale laenu 950 000 EEK-i (60 716,07 eurot) tagastamise tähtajaga 1. oktoober 2013. Kostja

on teinud laenu tagastamiseks makseid alates 2008 oktoobrist kuni 2010 aprillini kogusummas 85 900

EEK-i (5 490,01 eurot). 21. oktoobri 2013 nõudekirjas andis hageja kostjale täiendava tähtaja

kohustuse täitmiseks kuni 31. oktoobrini 2013. Ühtlasi pakuti kostjale võimalust esitada hagejale

omapoolne ettepanek laenujäägi tasumiseks osamaksetena. Kostja ei ole hageja nõudekirjale sisuliselt

reageerinud, teatades hagejale üksnes, et hageja nõuded on tervikuna alusetud.

Kuivõrd kostja on alustanud oma vara müüki, taotles hageja hagi tagamist. Maakohus rahuldas hagi

tagamise taotluse 12. novembri 2013 määrusega.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja

ja kostja vahel ei ole 2. septembril 2008 laenulepingut laenusummas 950 000 EEK-i sõlmitud ja kostja

ei ole saanud hagejalt nimetatud summat. Kostja ei ole hageja näidatud pangaülekannetega hageja

kontole laenu tagastanud. Kostjal puudub võlgnevus hageja ees.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 16. oktoobri 2014 otsusega A.O. hagi E.R. vastu 55 466,06 euro ja viiviste

saamiseks rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda ning tühistas 12. novembri 2013 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu.

3.1. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et tema ja kostja vahel oleks sõlmitud laenuleping

VÕS § 396 lg 1 tähenduses või nende vahel kehtiks muu õigussuhe, mille alusel oleks hageja kostjale

andnud 60 716,07 eurot (950 000 EEK-i) tagastamise tähtajaga 1. oktoober 2013.

Oma nõude tõendamiseks on hageja esitanud kirjaliku laenulepingu (I kd tl 91a). Kostja on kogu

menetluse käigus vaielnud sellele laenulepingule vastu, leides, et ta ei ole sellele alla kirjutanud (I kd

tl 72; tl 151 jj; tl 162 jj). Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisiakti XXXX järgi (I kd tl 128–

130) on „A.O. ja E.R. vahel 02. septembril 2008 sõlmitud laenulepingul allkiri E.R. nimelt kirjutatud

E.R. poolt“. Ekspertiisiakti järgi on laenulepingu teksti paigutus ebatavaline, asetsedes horisontaalse

paigutusega kirjapaberi paremal poolel, lehe vasak pool on täitmata. Kostja taotluse alusel viidi läbi

uus dokumendiekspertiis. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 6. augustil 2014 esitatud ekspertiisiakti

järgi (II kd tl 80–81) on 2. septembri 2008 laenulepingule kõigepealt tühjale paberile kirjutatud E.R.

nimelt allkiri, siis prinditud trükitekst ning seejärel kirjutatud A.O. nimelt allkiri.

Maakohus leidis, et hageja esitatud kostja allkirjaga dokument (I kd tl 91a) ei tõenda kostja

laenukohustust hageja ees. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kuidas täpselt laenuleping

sõlmiti. Maakohus nõustus hagejaga, et hageja allkirja hilisem kirjutamine laenulepingule võrreldes

kostjaga, ei pruugi välistada kostja laenukohustust hageja ees. Ühepoolne tahteavaldus võib olla ka

võlatunnistus VÕS § 30 järgi. Hageja ei ole aga maakohtule esitanud ühtegi selgitust selle kohta, miks

oli kostja allkiri dokumendil enne, kui sellele on prinditud laenulepingu tekst. Eksperdi arvamusega

on kostja tõendanud, et laenulepingu tekst on trükitud lehele alles pärast kostja allkirja andmist. Muid

tõendeid selle kohta, et hageja ja kostja oleksid 02. septembril 2008 allkirjastanud laenulepingu,

hageja esitanud ei ole.

Hageja poolt kohtule esitatud CC 30. aprillil 2013 tunnistajana ülekuulamise protokoll,

kriminaalasjas nr 1-13-XX koostatud kohtumäärus ning A.O. 22. märtsi 2014 kuriteoteade (II kd tl

94 jj) ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Asja materjalide põhjal ei ole ka tõenäoline asuda

seisukohale, et kostja ning hageja ja kostja ühine poeg oleksid laenulepingu „ringi teinud“, nagu

hageja seda väidab (II kd tl 92).

3.2. Maakohtu hinnangul ei ole hageja poolt kostjale raha üleandmine laenulepingu alusel tõendatud.

Hageja konto väljavõtted perioodi 1. oktoober 2008 kuni 1. mai 2010 (I kd tl 12 jj) ei tõenda seda, et

kostja on hagejale teinud ülekandeid laenukohustuse täitmiseks. Vaidlust ei ole, et pooltel oli ühine

pereelu. Kostja ülekanded hagejale on tähistatud selgitusega „ülekanne“. Hageja esitatud

kontoväljavõttest selgub, et 10. oktoobril 2008 on kostja märkinud ülekande selgitusse “XXX

kindlustusmakse eest“, seega on kostja selgelt soovinud raha ülekannet siduda raha kasutamise

eesmärgiga. Maakohus nõustus kostjaga, et juhul, kui kostja oleks teinud hagejale ülekandeid

ajavahemikus 1. oktoober 2008 kuni 01. mai 2010 laenukohustuse täitmiseks, on tõenäoline, et ta

oleks seda ka ülekande selgitusse märkinud.

Hageja on kohtule esitanud SEB maksete aruande ajavahemikust 01. jaanuar 2002 kuni 27. november

2013 (II kd tl 136 jj). Nimetatud väljavõtte järgi on hageja teinud kostjale ülekandeid kas erinevate

kohustuste täitmiseks või on selgituseks märgitud üksnes „ülekanne“. Viimane ülekanne on tehtud

1. detsembril 2006. Maakohus leidis, et kostjale sagedaste pangaülekannete tegemine kaks aastat enne

väidetava laenulepingu sõlmimist ei tõenda kostja laenukohustust hageja ees, liiatigi jääb hageja

esitatud tõendi põhjal arusaamatuks, miks vaidluse all olev laenusumma anti üle sularahas, kuigi

hageja ja kostja vahel oli sagedaste rahasummade vastastikune ülekandmine eeldatavasti tavapärane.

3.3. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et tal oli piisavalt raha sellises ulatuses laenu

andmiseks.

Hageja ja kostja vahelise kehtiva laenulepingu tõestamiseks on hageja esitanud kohtule kinnistute

müügilepingud tõenditena selle kohta, et laenulepingujärgse laenusumma ülekandmiseks oli tal

piisavalt vahendeid (I kd tl 25 jj). Hageja on võõrandanud erinevaid kinnistuid ning korteriomandeid

aastatel 2002, 2004, 2006 ning 2007. Maakohus leidis, et hageja praeguses tsiviilasjas esitatud

kinnisasjade võõrandamislepingud ei tõenda, et hagejal oleks olnud piisavalt vahendeid väidetava

laenulepingu sõlmimise ajal 2. septembril 2008.

Hageja on esitanud kohtule ka tõendid temale sularaha väljamaksete kohta (II kd tl 70). Hagejale on

tehtud sularaha väljamakse 100 000 EEK-i SEB pangast 08. aprillil 2008 ning 50 000 eurot 17. juulil

2008. Mõlemad väljamaksed on tehtud oluliselt enne väidetava laenulepingu sõlmimise aega.

Laenusumma on hageja väitel kostja saanud Eesti kroonides, 17. juuli 2008 sularaha väljamakse on

eurodes. Maakohus ei lugenud nimetatud tehingutega tõendatuks, et hageja eelnimetatud vahendite

eest andis kostjale laenu sularahas, samuti jääb sularaha väljavõtmise ning väidetava laenulepingu

sõlmimiseni piisavalt suur ajavahemik, mis võimaldas raha kasutada muude tehingute tegemiseks.

Hageja tuludeklaratsioonid (II kd tl 139) näitavad hageja palgatulu sissetulekuid, mille arvelt ei oleks

hagejal olnud võimalik kostjale hageja nõudes märgitud summat üle anda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja A.O. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada kohtuotsus

ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi ning jätta jõusse hagi tagamise määrus, sh mõista E.R.ilt

välja võlg summas 55 466,06 eurot koos sellele lisanduvate viivistega vastavuses VÕS § 113 lg-ga 1

kuni põhinõude tasumiseni või alternatiivselt tühistada vaidlustatud otsus ning saata asi esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant palub jätta kõik kohtukulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohtu väide, et apellant ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, kuidas täpselt

laenuleping sõlmiti, vastuolus kohtu poolt järgmises lauses sedastatuga, mille kohaselt on apellant

põhjalikult 28. augusti 2014 menetlusdokumendis kirjeldanud, miks on laenuleping trükitud

raamatuformaadis;

2) on tegelikkusele mittevastav kohtuotsuses märgitu, et apellant ei ole esitanud ühtegi selgitust selle

kohta, miks oli vastustaja allkiri dokumendil enne, kui sellele on prinditud laenulepingu tekst;

3) on kirjalik laenuleping poolte vahel sõlmitud. Tähendust ei oma asjaolu, mis järjekorras midagi

tehtud on, vaid kinnitust on leidnud, et kirjalik laenuleping on poolte vahel sõlmitud. Allkiri on see,

mis kinnitab poolte tahet ja kirjapandu õigsust. Apellandil oli õigus vastustajale antud raha tagasi

nõuda, kui ta nõude esitas (isegi ilma lepinguta) ja oli vastustaja kohustus tõendada, et ta on kõik

tagasi maksnud. Pooled ei ole väitnud, et tegemist on kinkega või tagastamatu laenuga;

4) ei kajasta EKEI konkreetse ekspertarvamuse vastus järeldust, et vaidluse all oleva laenulepingu

paberi peal on vormistatud mingi muu dokument, kuhu on kirjutatud vastustaja allkiri (II kd tl 80).

Ka ei ole vastavat väidet menetluses esitanud või sellele tuginenud vastustaja. Seega on maakohus

väljunud asja arutamise piiridest, mida tuleb pidada menetlusnormi rikkumiseks;

5) on dokument käsitletav võlatunnistusena VÕS § 30 lg 2 mõistes seetõttu, et sellel on vastustajale

kuuluv originaalallkiri. Kui vastustaja ei ole lepinguteksti allkirjastanud ega ka tühjadele lehtedele

allkirju andnud, siis sellisel juhul ei saaks menetlusdokumentide hulgas olla üldse ühtegi vastustaja

originaalallkirjaga dokumenti;

6) ei ole laenuleping ainus vastustaja laenukohustust kinnitav dokument. Nii kinnistute

müügilepingud kui ka pangakonto väljavõtted tõendasid apellandil laenulepingu sõlmimise aja eelselt

vastava rahasumma olemasolu. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-110-14 avaldanud, et ainuüksi

asjaolust, et pooltel ei olnud kirjalikku laenulepingut, millest nähtuks kummagi poole sõnaselge tahe

sõlmida laenuleping, ei saa järeldada laenulepingu puudumist. Tahteavaldus võib mh olla kaudne,

väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg.

5. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus

muutmata. Vastustaja palub jätta kõik menetluskulud apellandi kanda.

Vastuse kohaselt:

1) on maakohus õigesti tuvastanud, et apellant ei ole tõendanud poolte vahel laenulepingu sõlmimist

või muud õigussuhet, mille alusel oleks apellant vastustajale andnud 950 000 EEK-i. Maakohtu

menetluses ei ole apellant avaldanud väidet, et juhul kui 02. septembri 2008 laenulepingut ei saa

käsitleda lepinguna samaaegselt allkirjade lisamata jätmise tõttu, on see käsitletav võlatunnistusena.

Tegemist on uue väitega, mis tuleb jätta tähelepanuta;

2) on vastustaja kogu menetluse käigus tuginenud sellele, et laenulepingut ei ole sõlmitud;

3) ei ole vastustaja väidetavat 02. septembri 2008 laenulepingut sõlminud, ei ole laenu saanud ega

apellandile laenu tagasimakseid teinud. Vastustaja on kandnud apellandi pangakontole selgitusega

“ülekanne” 85 900 EEK-i ajavahemikul 13. oktoober 2008 kuni 19. aprill 2010 põhjusel, et pooled

olid elukaaslased ja vastustaja tegi ülekanded apellandile pere ühiste kulude katteks;

4) on ekspertarvamuses kirjas nii, nagu kohtuotsuse p-s 7, et vaidluse all oleva laenulepingu paberi

peal on vormistatud mingi muu dokument, kuhu on kirjutatud vastustaja allkiri (II kd tl 80). Seega ei

saa eeltoodu olla apellandile kuidagi üllatuslik nagu apellant väidab;

5) on ekslik apellandi väide, et isegi kui poolte vahel ei ole kirjalikku laenulepingut, siis sellest ei saa

järeldada laenulepingu puudumist. Käesolevas menetluses ei ole apellant maakohtus esitanud väidet,

et poolte vahel oleks olnud sõlmitud suuline laenuleping.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud apellandi

kanda.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid käesolevas otsuses

kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. Apellandi väide, et hageja esitas maakohtule tõendid laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta, ei

ole õige. Apellandi poolt viidatud 28.08.2014 menetlusdokumendis esitatud seisukohad on maakohtu

poolt käsitlemist leidnud. Maakohus leidis õigesti, et hageja kirjeldas, millistel asjaoludel tema

arvates laenulepingu kirjalik tekst koostati. Hageja ei esitanud tõendeid kirjaliku lepingu koostamise

asjaolude ega ka selle kohta, mis asjaoludel pidi hageja, kes enda väitel omas 2008. aastal kostjaga

ühist pere eelarvet, andma kostjale laenu 950 000 EEK-i (60 716,07 eurot).

Ringkonnakohus märgib, et kirjalikus menetlusdokumendis esitatu on käsitletav poole seletusena ja

seletusel ei ole käesolevas hagimenetluses tõendi väärtust.

8. Apellandi väide, et maakohtu otsuse kohaselt hageja ei selgitanud, miks oli kostja allkiri

laenulepingul enne, kui paberile prinditi lepingutekst, on õige. Samas ei ole apellant arvestanud

tsiteeritud seisukoha konteksti. Maakohus viitas sealjuures, et hageja selgitused allkirja varasema

andmise võimalike põhjenduste kohta ei ole mõistlikud ega arusaadavad.

9. Apellandi etteheited EKEI ekspertarvamusele ei ole asjakohased. Ekspertiisiaktis on leitud, et

kostja allkiri oli tühjal paberil, seejärel lisati lepingu tekst ja viimasena hageja allkiri. Maakohus

tugines ekspertiisiuuringute kirjeldusele, kui märkis, et vaidluse all oleva laenulepingu paberi peal oli

vormistatud muu dokument.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus hindas õigesti eksperdiarvamust koos eksperdiuuringute

kirjeldusega. Eksperdiarvamuse järelduses puudub väide, et paberil oli teine dokument, kuna seda

eksperdilt ei küsitud (II kd lk 80).

10. Apellandi alternatiivselt esitatud seisukoht, et kui dokument ei ole laenuleping, siis saab seda

käsitleda võlatunnistusena VÕS § 30 mõistes, ei ole õige. Maakohus esitas põhjendused selle kohta,

et võlatunnistusena saaks dokumenti käsitleda juhul, kui isik (kostja) oleks avaldanud oma tahet.

Õigusliku tähendusega on vaid kehtivad tahteavaldused.

Tahtevaldus peab vastama TsÜS §-de 68 ja 69 nõuetele. Allkirja andmist saab käsitleda otsese tahte-

avaldusena, selles peab olema väljendatud sõnaselge tahe kaasa tuua õiguslik tagajärg.

Olukorras, kus kostja allkiri oli kantud tühjale paberile (või muu tekstiga paberile), ei saa lugeda

tahteavaldust jõustunuks ega kehtivalt tehtuks 950 000 krooni suuruse kohustuse võtmise osas.

11. Hageja on hagi esemena märgitud summa nõude alusena tuginenud eelkõige laenulepingule.

Maakohus tuvastas õigesti, et kehtivat kirjalikku lepingut ega muud laenusuhet tõendavat dokumenti

asjas esitatud ei ole. Hageja väitel olid poolte vahel varem sõlmitud laenusuhted, asjaolust, et pooled

olid elukaaslased saab järeldada, et poolte vahel oli ka suhteid, mis võivad kvalifitseeruda

mittetäielikuks kohustuseks ja mida ei saagi tagasi nõuda VÕS § 4 lg 3 alusel. Asjas on tõendatud, et

kostja tegi hagejale ülekandeid, kuid kostja väitel olid need seotud muude poolte vaheliste suhetega.

Hagejal lasus tõendamiskoormis tõendada, et poolte vahel sõlmiti 2.09.2008 laenuleping ja selle

lepingu alusel üle antud laen on osaliselt tagastamata.

Maakohus

hindas

asjas

esitatud

tõendeid

ja

jättis

põhjendatult

hagi

rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses ei ole apellant esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse asjas esitatud

tõendeid teisiti hinnata või materiaalõigust teisti kohaldada.

12. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonimenetluses kantud kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma

et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud

kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud

menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate

dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta

kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise

menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi