3-14-50566/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

7. juuli 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50566

Haldusasi

K.P. i kaebus kohustada Tallinna Vanglat asendama

kaebajale tema kambri läbiotsimise ajal kaduma läinud ese

– keelepuhastaja uuega või alternatiivselt hüvitada selle

maksumus (8 eurot) ning lubada kaebajal saada see omale

paki- või maksikirjaga

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – K.P.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult

teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21.04.2014 (koos 26.05.2014 kaebuse täpsustusega) esitas K.P. Tallinna Halduskohtule

kaebuse kohustada Tallinna Vanglat asendama kaebajale tema kambri läbiotsimise ajal kaduma

läinud ese – keelepuhastaja uuega või alternatiivselt hüvitada selle maksumus (8 eurot) ning

lubada kaebajal saada see omale paki- või maksikirjaga.

2. Kaebuse esitaja on läbinud vaidemenetluse Tallinna Vanglas keelepuhastaja tagastamise,

uuega asendamise, maksikirjaga või pakiga saamise ning ostmise nõudes. Tallinna Vangla

20.03.2014 otsusega nr 5-15-/14/5087-2 on jäetud kaebuse esitaja vaie rahuldamata.

3. 30.05.2014 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 05.06.2015 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras menetlusosalistele lõplike

seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub kohtul kohustada Tallinna Vanglat asendama kaebajale tema kambri

läbiotsimise ajal kaduma läinud ese – keelepuhastaja – uuega või alternatiivselt hüvitada selle

maksumus (8 eurot) ning lubada kaebajal saada see omale paki või maksikirjaga alljärgnevatel

põhjustel.

4.1. Kaebaja selgitab, et 13.11.2013 toimunud Tallinna Vangla kambri 350 läbiotsimise järgselt

hambaid pestes märkas kaebaja, et tema keelepuhastaja on kaduma läinud. Kaebaja märgib, et

kasutab keelepuhastajat pidevalt juba mitu aastat, sealhulgas ka viimased ca kaks aastat, mil ta

on viibinud Tallinna Vanglas.

4.2. Kaebaja on seisukohal, et keelepuhastaja on tavaline hügieenivahend nagu hambahari, kuid

Tallinna Vangla poes seda müüa ei ole.

4.3. Kaebaja märgib, et umbes kaks tundi enne läbiotsimist pesi ta hambaid ja keelt nagu iga

päev ja on kindel, et keelepuhastaja oli kapis kosmeetikakotis koos hambaharjaga. Peale

läbiotsimist oli see kadu nud.

4.4. Kaebaja selgitab, et pöördus läbiotsimist puudutava taotlusega vangla kontaktisiku J. S.

poole ning 14.11.2013 selgitas talle olukorda. J. S. lubas sellega tegeleda. 15.11.2013 teatas

kontaktisik kaebajale, et vestles läbiotsimist teostanud vanglaametnikega, kes teatasid, et

läbiotsimisel nad sellist eset ei näinud. Kaebaja on seisukohal, et vanglaametnike väited ei saa

olla tõesed, kuna visuaalselt oli näha, et kott kus kaebaja hoidis oma hügieenivahendeid oli läbi

otsitud. Kotis oli segadus ning muuhulgas oli keegi pannud sinna ka pastapliiatseid, mida seal

varem ei olnud. See, et vanglaametnikud siiski kaebaja keelepuhastajat nägid leidis hiljem

kinnitust.

4.5. Kaebaja pöördus 19.11.2013 sama probleemiga inspektor-kontaktisik B. Sepa poole,

kellega ta üritas probleemi suuliselt lahendada kuni 10.12.2013, mil B. S. edastas kaebajale

Tallinna Vangla seisukoha, mille kohaselt vanglaametnikud R. M. ja T. R. meenutasid, et nägid

kaebaja keelepuhastajat, kuid väidetavalt panid selle tagasi kappi. Kaebaja märgib, et nii tema

kui tema kambrikaaslased otsisid peale seda oma kapid läbi, kuid keelepuhastajat ei leitud.

Kuna vanglaametnikud nii väidavad, siis vanglal pole põhjust neid mitte uskuda. Asjaolu, et

kaebajal puudub igasugune motiiv valetamiseks, kuid vanglaametnikel on see olemas, ei ole

arvesse võetud.

4.6. Kaebaja arvates ei ole kahtlust, et läbiotsimisele eelneval ajal oli kaebaja keelepuhastaja

kapis omal kohal. Seda kinnitasid ka vanglaametnikud R. M. ja T. R.. Seda, et kaebaja

keelepuhastaja läks kaduma just peale läbiotsimist nägid peale kaebaja ka kõik samal ajal koos

kaebajaga kambris viibinud kinnipeetavad.

4.7. Kuna äravõetud asjade nimekirjas kaebaja keelepuhastajat kirjas ei ole on kaebaja

arvamusel, et vanglaametnikud panid selle ekslikult olmeprügi alla või unustasid märkida, kuna

nad ei olnud varem selle asjaga kokku puutunud ning polnud kindlad mis asi see täpselt on. Kui

nad keelepuhastaja hävitasid, siis oma viga nad ei tunnistanud.

4.8. Kaebajal oli keelepuhastaja kaasas, kui ta Tallinna Vanglasse saabus, ja tal oli lubatud seda

kambris kasutada. Keelepuhastaja ei ole keelatud esemete nimekirjas, see on tavaline

hügieenivahend Tallinna Vangla kodukorra 7.1 järgi.

4.9. Kaebaja selgitab, et hambahari hoolitseb hammaste hügieeni eest, kuid suuhügieeni, mis

on oluline osa isiklikust hügieenist, on vanglas väga raske korras hoida.

4.10. Kaebaja märgib, et vanglas on keelepuhastaja kasutamine ainus viis suuhügieeni eest

hoolitsemiseks.

4.11. Kaebaja leiab, et vangla ei selgitanud välja kaebaja isikliku eseme kadumise asjaolusid ja

ei kuulanud selleks üle tunnistajaid, vaid eelistas vanglaametnike selgitust.

4.12. Kaebaja leiab, et vangla peab vastutama kaduma läinud eseme eest.

4.13. Kaebaja on seisukohal, et vangla väide, et keelepuhastaja läbiotsimine toob endaga kaasa

hügieeniprobleemid, ei ole asjakohane ega õige. Keelepuhastaja läbiotsimine on väga sarnane

näiteks hambaharja või mõne teise hügieenivahendi läbiotsimisele. Hambaharja on isegi

keerulisem läbi otsida, sest seal on pehmed osad, hügieeniprobleemid tekivad palju kergemini.

Keelepuhastaja on tehtud kõvast plastikust ning selle peal elavad bakterid tunduvalt vähem kui

hambaharja peal.

4.14. Kaebaja ei nõustu vangla seisukohaga, et suuhügieeniks piisab vaid hambaharjast ja

hambapastast. See on piisav vaid hammast hügieeni pidamiseks, kuid mitte suuhügieeni jaoks.

Kaebaja märgib, et on teada, et kuni 90% bakteritest suus elab keele peal, just sellepärast on

vaja keelt puhastada. Vabaduses kasutatakse selleks muuhulgas loputusvahendeid. Kuna need

on vanglas keelatud, siis keelepuhastaja on ainus viis suuhügieeni hooldamiseks. Tavaline

hammaste pesemine jätab enamus baktereid suhu alles, mis on igemetele kahjulik.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Vastustaja selgitab, et 13.11.2013 toimus Tallinna Vangla teise üksuse kambri 350

läbiotsimine, mida teostasid teise üksuse inspektor-kontaktisikud R. M.ja T. R.. Teiste hulgas

oli nimetatud kambrisse perioodil 16.10.2013 kuni 20.03.2014 paigutatud ka kaebaja K. P..

Läbiotsimise ajal muid isikuid peale läbiotsimist teostanud vanglaametnike kambris ei olnud.

5.2. Vastustaja märgib, et vangistusseaduse (VangS) § 68 lg 1 sätestab, et vanglateenistuse

ametnikul on õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja

olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete

avastamiseks.

Kinnipeetava

läbiotsimist

teostavad

temaga

samast

soost

isikud.

Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt on läbiotsimise eesmärk leida ja ära võtta

keelatud ese või aine; avastada peidik või varjatud käik; samuti ruumi ja vara seisundi

kontrollimine. Objekti (ruumi või territooriumiosa) läbiotsimine toimub plaaniliselt või

vastavalt vajadusele plaaniväliselt. Eluruumi läbiotsimisest ei ole vaja kinnipeetavale eelnevalt

teatada, ka ei ole tal õigust viibida oma eluruumi läbiotsimise juures. Kambri 350 läbiotsimise

kohta on koostatud esemete äravõtmise akt, millest ei nähtu, et 13.11.2013 teostatud

läbiotsimise käigus oleks kaebajalt keelepuhastaja ära võetud.

5.3. Vastustaja selgitab, et Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud

„Tallinna Vangla kodukord“ p 3.3 kolmanda lause kohaselt kinnipeetava asjadest koostatud

ühtsesse nimekirja ei märgita hügieenitarbeid, ajakirjandust, kirjatarbeid ja toiduaineid.

Kinnipeeturegistrist nähtuvad kaebajal kambris olevad isiklikud asjad, millesse keelepuhastajat

kantud ei ole.

5.4. Vastustaja märgib, et Tallinna Vanglas läbiviidud haldusmenetluse käigus leidis kinnitust,

et 14.11.2013 pöördus kaebaja inspektor-kontaktisik J. S. poole öeldes, et 13.11.2013

läbiotsimise käigus läks tal kambrist kaduma keelepuhastaja. J. S. vestles läbiotsimist teostanud

inspektor-kontaktisikute R. M. ja T. R.ga, kes aga teatasid, et läbiotsimisel nad sellist eset ei

näinud. Sellest teavitas 15.11.2013 J. Saarerand ka kaebajat.

5.5. Vastustaja märgib, et kaebaja pöördus 19.11.2013 sama probleemiga inspektor-kontaktisik

B. S. poole, kes ametnike puhkuste tõttu sai R. . ja T. R.ga uuesti vestelda alles 25.11.2013.

Mõlemale ametnikule meenus, et läbiotsimise käigus olid nad tõesti kokku puutunud esemega,

mis vastas kaebaja keelepuhastaja kirjeldusele, kuid kui see ese oligi keelepuhastaja, siis selle

panid nad tagasi samasse kappi, kus see eelnevalt olnud oli. Ametnikud ei mäletanud, kes

konkreetselt mingisugust kappi läbi otsis, kuna kappe otsiti läbi koos. Saadud info edastas B.

S. kaebajale.

5.6. Vastustaja märgib, et 13.11.2013 läbiotsimist viisid läbi kaks inspektor-kontaktisikut, kes

mõlemad kinnitavad, et ei ole kaebaja keelepuhastajat ära võtnud. Mõlemad ametnikud on

andnud kirjalikud ütlused ja vormistanud need õiendina, milles kirjeldavad läbiotsimist nii

palju, kui tänaseks päevaks mäletavad. Nii R. M. kui ka T. R. on staažikad vanglaametnikud

ning mõlema teenistuskäik on olnud laitmatu. Mõlemad nimetatud vanglaametnikud on täitnud

oma teenistusülesandeid korrektselt ja kohusetundlikult, mistõttu puudub vanglal alus kahelda

nende ütluste usaldusväärsuses.

5.7. Vastustaja on seisukohal, et vanglal ei ole võimalik kaebajale tagastada eset, mida temalt

ära võetud ei ole. Ka puudub vanglal põhjus asendada eset, mida vanglateenistuse ametnikud

hävitanud pole.

5.8. Vastustaja selgitab, et vangla kodukorra punkti 7.1.50 kohaselt on kinnipeetavale keelatud

punktis 7.1 nimetamata esemed, mille korrektne läbiotsimine on ajamahukas või mille korrektse

läbiotsimise tulemusena võivad esemed kaotada nendele ette nähtud hügieenilisuse või mille

korrektse läbiotsimise tulemusena võivad esemed kergesti puruneda ning mis ei ole vanglas

vajalikud või teiste lubatud esemetega asendatavad. Keelepuhastaja läbiotsimine toob endaga

kaasa hügieeniprobleemid (läbiotsimist tehakse ka käsitsi eset läbi otsides), mistõttu ei ole selle

kätte andmine mõeldav. Keelepuhastaja on ka seesugune, mida ei ole võimalik ilma eset

lõhkumata läbi otsida, või on väga suur tõenäosus, et ese läbiotsimisel puruneb. Kuna ese tuleb

läbiotsimiseks lõhkuda või ese puruneb ning esemeid, mis ei ole terved, kinnipeetavate kätte ei

anta, siis kaob ka selle eseme omandamiseks igasugune eesmärk ja mõte. Lähtuvalt eeltoodust

leiab vastustaja, et kaebajal ei ole võimalik saada omale keelepuhastajat maksikirjaga.

5.9. Vastustaja selgitab, et VangS § 98 lg 1 kohaselt on vahistatul lubatud saada pakke. Pakis

lubatud esemete loetelu sätestatakse vangla või arestimaja sisekorraeeskirjades. Justiitsministri

30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 57 lg 4 kohaselt võib vahistatu

pakiga saada üks kord kahe kuu jooksul kuni kümme kilo asju. VSkE § 74¹ kohaselt on

vahistatule lubatud pakis saata järgmiseid esemeid: riideesemed ja jalanõud; küünelõikur ja

kamm; kirjatarbed, sealhulgas paberid, kirjutusvahendid, ümbrikud, margid, postkaardid;

raamatud, perioodilised väljaanded, õigusaktid; religioosne sümboolika; fotod. Keelepuhastaja

ei kuulu VSkE §-s 74¹ loetletud esemete hulka, seega ei ole selle pakis saatmine lubatud ning

Tallinna Vangla ei saa teha otsust kehtestamaks erandeid, mis oleks vastuolus kehtivate

õigusaktide nõuetega.

5.10. Vastustaja selgitab, et tulenevalt VangS § 48 lg-st 1 võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva

raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja

muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline

isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Müüdava kauba hind võib olla

sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. VSkE § 74 lg 1 kohaselt teeb kinnipeetav sisseoste

vanglateenistuse kontrolli all. Vangla kaupluses müüdavate kaupade nimekirja koostatakse

igakuiselt vanglatest laekunud ettepanekute põhjal ning hetkel kaupluse nimekirjas

keelepuhastajat ei ole. Seega ei saa vangla anda kaebajale luba keelepuhastaja ostmiseks vangla

kauplusest, kuid saaks vajadusel teha ettepaneku selle lisamiseks kaupluse nimekirja. Samas ei

ole vanglal otstarbekas iga üksiksoovija puhul teha ettepanekut mingi toote poe nimekirja

lisamiseks. Esmalt oleks selline ettepanekute lisamine ja menetlemine ressursimahukas ning

seetõttu ebaotstarbekas. Teiseks ei oleks otstarbekas lisada poe nimekirja lõputult tooteid, millel

oleks vaid üksikuid tellijaid. Kaupluse nimekirja üksiktoodete lisamisel võib tekkida olukord,

kus kinnipeetavatel kambrites olevate isiklike esemete hulk kasvab nii suureks, et raskendatud

on läbiotsimiste teostamine ning seega ka kinnipeetavate üle järelevalve teostamine. Samuti on

sellisel juhul kinnipeetavatel lihtsam peita vanglas keelatud esemeid. Ka ei tulene õigusaktidest,

missugused konkreetsed esemed peavad vangla kaupluses müügil olema ning seega otsustab

vangla igakordselt, kas on vajalik mingi eseme lisamise taotlemine kaupluse nimekirja või

mitte.

5.11. Vastustaja selgitab, et kuna vangla kaupluses müüdavate kaupade nimekirjas

keelepuhastajat ei ole, tuleks kaebaja taotlust käsitleda erandkorras asja soetamise taotlusena.

Vangla leiab, et esmalt oleks selline erandkorras kinnipeetavatele asjade soetamise lubamine ja

korraldamine ressursimahukas ning seetõttu ebaotstarbekas. Sellisel juhul võib juhtuda, et

vanglateenistuse ametnikel jääks täitmata muud olulised teenistusülesanded nagu

kinnipeetavate üle järelevalve teostamine, toitlustamine, hügieeninõuete täitmise tagamine jne.

Konkreetsel juhul tähendaks keelepuhastaja kaebajale erandkorras soetamine seda, et

vanglateenistus peab: 1) peale kaebajalt vastava taotluse saamist võtma kinnituse selle kohta,

et kaebaja on nõus keelepuhastaja maksumuse tasuma, mis tegelikult ei taga seda, et kaebajal

ka peale asja soetamist vanglasisesel isikuarvel rahalised vahendid olemas on; 2) leidma

keelepuhastaja müüja; 3) peale sobiva müüja leidmist tegema arve alusel vangla arvelt müüja

arvele ülekande; 4) toimetama keelepuhastaja müüja juurest vanglasse; 5) tegema kaebaja

vanglasiseselt isikuarvelt ülekande vangla arvele; 6) edastama keelepuhastaja kaebajale.

Vastustaja leiab, et asjaolu, et kinnipeetavatel ei ole võimalik osta kõiki kaupu, mida on

võimalik osta vabaduses viibival isikul, ei riiva nende huve ja õigusi sedavõrd intensiivselt, et

vangla peaks kulutama ressurssi erandkorras asjade soetamise taotluste rahuldamisele.

5.12. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal on võimalik oma suuhügieeni eest hoolitseda ka

muul viisil, näiteks kasutada hambaharja ja hambapastat. Vangla kaupluse vahendusel on

kinnipeetavatel käesoleval hetkel võimalik omale soetada kolme erinevat sorti hambaharja ning

nelja erinevat sorti hambapastat. Puudust kannatavatele kinnipeetavatele väljastab hambaharja

ja -pasta vangla.

5.13. Vastustaja lisab, et tänaseks päevaks on kaebuse esitaja antud välja Ameerika

Ühendriikidele, mistõttu ei ole tal võimalik Tallinna Vangla vahendusel enam endale esemeid

soetada.

5.14. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tema kambrikaaslased saavad tõendada

keelepuhastaja olemasolu või kadumist peale läbiotsimist. Kaebaja on märkinud, et kadunud

keelepuhastaja oli tema kosmeetikakotis, mis asus tema kapis. Vastustaja hinnangul ei ole

usutav ega tõenäoline, et kaebaja kambrikaaslased tutvusid kõnealuse kosmeetikakoti sisuga

vahetult enne läbiotsimise teostamist, et nad saaksid kinnitada kadunud eseme olemasolu. Ka

leiab vangla, et solidaarsusest kaebajaga on tema kambrikaaslased nõus teda toetama.

5.15. Vastustaja palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on

alljärgnevad.

7. Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas 13.11.2013 toimunud kambri 350 läbiotsimisel

läks Tallinna Vangla süül kaduma kaebajale K.P.ile kuuluv keelepuhastaja ja kas Tallinna

Vangla on kohustatud asendama kaebajale kaduma läinud keelepuhastaja uuega või

alternatiivselt hüvitama selle maksumuse (8 eurot) ning lubama kaebajal saada uus

keelepuhastaja omale paki või maksikirjaga.

8. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

8.1. 13.11.2013 toimus Tallinna Vangla teise üksuse kambri 350 läbiotsimine, mida teostasid

teise üksuse inspektor-kontaktisikud R. M. ja T.R.. Kaebaja K. P. esitas 17.12.2013 Tallinna

Vanglale kaebuse, mille kohaselt läks peale kambris toimunud läbiotsimist kaduma kaebajale

kuuluv keelepuhastaja. Vangla liigitas kaebuse taotluseks ja märgukirjaks, millele vastati

üksuse juhi poolt 17.01.2014 vastusega nr 5-18/13/40403-2 (tl 7-8 pöördel).

8.2. Kaebaja esitas 17.02.2014 Tallinna Vanglale vaide üksuse juhi 17.01.2014 vastusele nr 5-

18/13/40403-2 (tl 9-11 pöördel). Vangla direktor jättis 20.03.2014 vaideotsusega nr 5-

15/14/5087-2 vaide rahuldamata (tl 12-14).

8.3. Poolte vahel puudub sisuline vaidlus selles, et kaebuse esitajal oli vanglasse saabumisel

kaasas keelepuhastaja, mis kuulub hügieenivahendite alla ja mille üle eraldi arvestust ei peeta

sh ei tehta vastavat märget kinnipeetava kambris olevate varade kaardile (vt Tallinna Vangla

direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna vangla kodukord“ (Kodukord) p

3.3.). Küll aga on vaidlus selles, kelle tegevuse tulemusel kaebaja keelepuhastaja 13.11.2013

kaduma läks.

8.4. Kambri 350 läbiotsimise kohta on koostatud esemete äravõtmise akt, millest ei nähtu, et

13.11.2013 teostatud läbiotsimise käigus oleks kaebajalt keelepuhastaja ära võetud (tl 15).

13.11.2013 läbiotsimist viisid läbi kaks inspektor-kontaktisikut, kes mõlemad kinnitavad, et ei

ole kaebaja keelepuhastajat ära võtnud. (vt tl 47-48) Kohus loeb nimetatud dokumentidega

tõendatuks asjaolu, et vangla ametnike tegevuse tagajärjel ei ole kaebaja keelepuhastaja

kadunuks jäänud. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et vanglaametnikel puudub käesoleval

juhul põhjus valeütluste andmiseks.

8.5. Vaidlust ei ole ka selles, et käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal ei viibi kaebaja enam

Tallinna Vanglas, vaid on välja antud Ameerika Ühendriikidele (vt tl 42 ja 49). Sellest

tulenevalt leiab kohus, et kaebaja alternatiivse nõude taotlus lubada kaebajale keelepuhastaja

maksumuse hüvitamise korral saada see omale paki või maksikirjaga, ei ole enam asjakohane.

Kuivõrd kaebaja Tallinna Vanglas ei viibi, siis selles osas ei ole võimalik kaebust enam

objektiivsetest asjaoludest tulenevalt rahuldada ja kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata

juba üksnes sel põhjusel.

Eeltoodud seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus oma 24.04.2012 lahendis nr 3-3-1-1-12,

milles Riigikohus selgitas, et kohustamiskaebuse rahuldamine võib olla võimatu, kui

kohtumenetluse ajal on asjaolud muutunud, näiteks vangistusega seotud asjades on kinnipeetav

isik vanglast vabanenud või vahistatust on saanud kinnipeetav (vt nt määrus haldusasjas nr 3-

3-1-77-09, p 12).

Seega ei pea kohus vajalikuks hakata menetlusosaliste vastavaid seisukohti ka pikemalt

analüüsima.

9. Lähtudes eeltoodust tuleb kohtul lahendada sisuliselt üksnes kaebaja nõue Tallinna Vangla

vastu, kas asendada keelepuhastaja uuega või hüvitada keelepuhastaja maksumus summas 8

eurot. Mõlemal juhul on sisuliselt tegemist kahju hüvitamise nõudega. Seejuures tagajärgede

kõrvaldamise nõue on kahju hüvitamise nõude üks alaliike. Kohus selgitab, et kuivõrd mõlema

nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud samad kriteeriumid, siis kohus käsitleb neid koos.

9.1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib

nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik

kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega.

Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus

avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju

hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid.

RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline

olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

RVastS § 11 lg 1 sätestab, et kannatanu võib avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise asemel

nõuda kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu õigusvastaste

tagajärgede kõrvaldamist.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 2 sätestab, et varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju

ja saamata jäänud tulu. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige

kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise,

isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad

mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja

hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete

esitamiseks.

Seega tuleks Tallinna Vanglal asendada keelepuhastaja või hüvitada kaebajale keelepuhastaja

maksumus juhul, kui see on läinud kaduma või hävinenud vangla õigusvastase tegevuse

tulemusel.

9.2. VangS § 68 lg 1 sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus teostada kinnipeetava

läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi

läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad

temaga samast soost isikud. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt on

läbiotsimise eesmärk leida ja ära võtta keelatud ese või aine; avastada peidik või varjatud käik;

samuti ruumi ja vara seisundi kontrollimine. Objekti (ruumi või territooriumiosa) läbiotsimine

toimub plaaniliselt või vastavalt vajadusele plaaniväliselt. Eluruumi läbiotsimisest ei ole vaja

kinnipeetavale eelnevalt teatada, ka ei ole tal õigust viibida oma eluruumi läbiotsimise juures.

9.3. Kohus leiab hinnates kogumis kohtule esitatud tõendeid ja menetlusosaliste seisukohti, et

käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et kaebaja keelepuhastaja on läinud kaduma

Tallinna Vangla õigusvastase tegevuse tulemusel 13.11.2013 läbiotsimise käigus, millisel juhul

tekiks vanglal kohustus keelepuhastaja asendada või hüvitada selle maksumus. Läbiotsimine

on teostatud õiguspäraselt.

Lähtudes eelpool tuvastatud asjaoludest peab kohus usutavaks vanglaametnike seisukohti

selles, et nad ei ole kaebaja keelepuhastajat ära võtnud. Selle äravõtmist ei nähtu ka ühestki

kohtule esitatud dokumendist (vt tl 15 ja 44 akt esemete äravõtmise kohta 13.11.2013). Kaebaja

ei ole kohut suutnud veenda selles, et keelepuhastaja läks kaduma just vanglaametnike

õigusvastase tegevuse tulemusel 13.11.2013 läbiotsimise käigus. Kohus märgib, et ei pea

muuhulgas tõsiseltvõetavaks kaebaja väidet, et keelepuhastaja on nii ebatavaline asi, et

kogenenud vanglaametnikud selle lihtsalt ära viskasid. Kohus leiab kõigepealt, et

keelepuhastaja iseenesest ei ole väga ebatavaline ese. Veelgi enam – sellega on paljud inimesed

tänapäeval kokku puutunud kasvõi väikelastega tegeledes. Samuti müüakse keelepuhastajaid

paljudes

tavalistes

kauplustes

ning

ka

apteekides

koos

muude

hamba-

ja

suuhooldusvahenditega ning hambapasta või hambaharjade ostmisel satuvad need paratamatult

ostjate pilkude alla. Samuti oleks igati loogiline, et kogenud ja laitmatu teenistusega

vanglaametnikud järgivad neile tundmatu eseme leidmisel kambrist kinnipeetava asjade hulgast

ettenähtud korda ja selgitavad ettenähtud protseduure järgides välja selle otstarbe ning

lubatavuse ega viska asja lihtsalt ära. Seetõttu peab kohus käesoleval juhul usutavaks

vanglaametnike väidet, et nad panid keelepuhastaja tagasi kappi ehk et nende õigusvastane

tegevus on tõendamata.

Kuivõrd kohus ei tuvastanud vangla õigusvastast tegevust kaebaja keelepuhastaja kadumisel,

millisel juhul tekiks vanglal keelepuhastaja asendamise või selle väärtuse hüvitamise kohustus,

siis ei ole kaebaja kaebuse rahuldamine võimalik. Kuna kaebuse rahuldamine ei ole võimalik

vangla õigusvastase tegevuse puudumise tõttu, siis ei pea kohus vajalikuks pikemalt analüüsida

menetlusosaliste seisukohti, kas keelepuhastaja on vanglas lubatud või keelatud ja kas selle

läbiotsimine on raskendatud või mitte.

9.4. Kaebaja viitas veel sellele, et uurimist seoses kaebaja keelepuhastaja kadumisega ei viidud

läbi korrektselt, kuna ei kogutud täiendavaid tõendeid – nimelt ei kuulatud üle kaebaja

kambrikaaslasi. Kohus selgitab, et ta ei saa selle kaebaja seisukohaga nõustuda. Käesoleval

juhul on vastustaja igati loogiliselt seletanud, miks puudus vajadus kaebaja kambrikaaslaste

ülekuulamiseks. Kohus märgib, et kuna kambrikaaslased ei viibinud kaebaja asjade läbiviimise

juures, ei saa nad ka anda sisuliselt asjas mingeid olulist tähendust omavaid ütlusi. Vaidlust ei

ole selle üle, et kaebajal oli kambris keelepuhastaja. Vaidlust ei ole ka selle üle, et nimetatud

keelepuhastaja on kadunud mingil ajal pärast kambri läbiotsimist. Kuna kaebaja pöördus

vastustaja ametniku poole alles järgmisel päeval, mitte kohe pärast läbiotsimist, ei ole kohtul

võimalik ka välistada, et keeleotsija kadus alles järgmisel päeval või öösel. Fakt on see, et kohe

pärast läbiotsimist kaebaja keelepuhastaja kadumisest oma asjade hulgast vanglat ei teavitanud.

Seetõttu puudub kohtul alus kahelda vanglateenistujate väites, et keelepuhastaja pandi

läbiotsimisel tagasi kappi, kus see eelnevalt oli.

Kohus märgib täiendavalt, et kuivõrd käesolevas asjas on vaidluse all üksnes küsimus, kas

kaebajale tuleb keelepuhastaja asendada või hüvitada ja selles osas kohus juba lahendas

kaebuse, siis puudub vajadus hakata eraldi analüüsima seda, kas vastustaja viis

haldusmenetluse seoses kaebaja keelepuhastaja kadumisega läbi õiguspäraselt.

10. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude

väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik