3-15-1630/32 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Määruse tegemise aeg ja koht

03.07.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1630

Haldusasi

T.K.i kaebus Tahkuranna valla üldplaneeringu osaliseks

tühistamiseks ja Tahkuranna Vallavalitsuse kohustamiseks

esitama ettepanekud Sarapuu kinnistu Natura 2000 alast ja

Luitemaa looduskaitsealast välja arvamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja — T.K.

Vastustaja — Tahkuranna vald

Kolmas isik — V.S.

Menetlustoiming

Kolmanda isiku menetlusest kõrvaldamine, menetluse osaline

lõpetamine ja osaline läbi vaatamata jätmine.

Resolutsioon

1. Kõrvaldada haldusasja nr 3-15-1630 menetlusest

haldusasjas

nr

3-12-1420

kolmanda

isikuna

menetlusse kaasatud V.S..

2. Lõpetada

haldusasja

nr

3-15-1630

menetlus

Tahkuranna Vallavalitsuse kohustamise nõudes.

3. Jätta kaebus asjas nr 3-15-1630 üldplaneeringu

osalise tühistamise nõudes läbi vaatamata.

4. Määruse ärakiri toimetada kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Määruse

peale

võib

esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva

jooksul määruse kätte toimetamisest arvates.

1. Tallinna Halduskohus võttis 17.03.2015 määrusega (tl 103–104) haldusasjas nr 3-12-1420 menetlusse

T.K.i kaebuse järgmiste nõuete osas: 1) tühistada Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määrusega nr

11 kehtestatud valla üldplaneering Sarapuu kinnistu Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala piire

puudutavas osas; 2) tühistada Tahkuranna Vallavolikogu 27.06.2008 otsus nr 39 „Detailplaneeringu

kehtestamine“; 3) kohustada Tahkuranna Vallavalitsust esitama ettepanekud Sarapuu kinnistu

väljaarvamiseks Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast. Kohus tunnistas vastustajaks Tahkuranna

valla (resolutsiooni p 2) ja kaasas kolmanda isikuna menetlusse V.S.i (resolutsiooni p 4).

2. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtu 17.03.2015 määruse peale määruskaebuse (tl 105) paludes

muuhulgas tühistada Tallinna Halduskohtu 17.03.2015 määruse resolutsiooni p 4 ja jätta V.S. kolmanda

isikuna menetlusse kaasamata.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis määruskaebuse 15.05.2015 määrusega rahuldamata (tl 122–124).

Ringkonnakohus märkis määruses muuhulgas, et vaidlus nende nõuete osas, millega kaebaja soovib

Sarapuu kinnistu väljaarvamist Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast, ei puuduta kolmanda isiku

õigusi ning menetluse selles osas saaks läbi viia ka nõuded eraldi menetlusse eraldades.

4. Kohus eraldas 26.06.2015 määrusega (tl 1–2) haldusasjast nr 3-12-1420 Saparuu kinnistu Natura alast

ja Luitemaa looduskaitsealast väljaarvamisega seotud nõuded (Tahkuranna valla üldplaneeringu osalise

tühistamise nõue ja kohustamisnõue). Eraldatud haldusasja numbriks sai 3-15-1630.

I

5. HKMS § 21 lõike 5 kohaselt võib kohus kolmanda isiku määrusega menetlusest kõrvaldada, kui

asjaolude muutumise tõttu ei saaks kohtuotsus ilmselgelt enam kolmanda isiku õigusi mõjutada. Kolmas

isik V.S. kaasati haldusasja nr 3-12-1420 menetlusse põhjusel, et V.S.ile kuulub Heliste kinnistu

omandiõigus, mida võidakse Heliste kinnistu detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidluses

kohtulahendiga mõjutada. Kuna haldusasjast nr 3-12-1420 eraldatud haldusasjas nr 3-15-1630 on

vaidluse esemeks Tahkuranna valla üldplaneeringu kehtestamise otsuse õiguspärasus ja Tahkuranna

Vallavalitsuse poolt Sarapuu kinnistu Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast väljaarvamisega seotud

toimingute sooritamine, ei saa asjas nr 3-15-1630 tehtav kohtulahend puudutada V.S.i Heliste kinnistuga

seotud omandiõigust. Kohus kõrvaldab seetõttu V.S.i haldusasja nr 3-15-1630 menetlusest.

II

6. HKMS § 152 lg 1 punkti 4 kohaselt lõpetab kohus haldusasja menetluse muuhulgas juhul, kui

vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming

sooritatud. Vastustaja on edastanud kohtule pöördumise Pärnu Maavalitsusele, milles vastustaja teeb

06.04.2015 kirjaga nr 7-1.3 Pärnu Maavalitsusele ettepaneku Luitemaa Looduskaitseala kaitserežiimi

lõpetamiseks ja Natura alast väljaarvamiseks Sarapuu kinnistu osas (tl 112). Ettepanekust ilmneb, et

käesoleval ajal on koostamisel Pärnu maakonna planeering. Vastustaja märgib ettepanekus, et kui

kõrgema astme planeering muudab Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala piire, muutuvad need

automaatselt ka Tahkuranna üldplaneeringus ja üldplaneeringu tühistamiseks puudub vajadus. Kohus

leiab, et Pärnu Maavalitsusele osundatud ettepaneku tegemisega on vastustaja sooritanud toimingu,

mille sooritamist on kaebaja kohustamiskaebusega taotlenud.

Alates 01.07.2015 kehtiva PlanS § 10 lõike 3 kohaselt peab kohalikku huvi väljendav planeering

lähtuma kohalikest huvidest ja olema kooskõlas riiklikke huve väljendava planeeringuga. Pole kahtlust,

et üldplaneering väljendab kohaliku kogukonna huve. Maakonnaplaneeringu olemuslik ülesanne on aga

riigi huvide väljendamine. PlanS seletuskirjas on märgitud, et riikliku huvi alla kuulub näiteks ka

looduskaitse ning muinsuskaitse, sest tegu on kohalikust tasandist kõrgemate üldiste väärtustega, mida

peab kogu riigi territooriumil võrdselt kaitsma. Seega peab üldplaneering olema sama maa-ala hõlmava

maakonnaplaneeringuga kooskõlas. Riiklikku huvi väljendav planeering peab lähtuma riiklikest

huvidest, arvestades võimaluse korral kohalikke huve ja vajadusi (PlanS § 10 lg 2). Lisaks peab

planeerimisalase tegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja

väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele ning lõimima

need planeeringulahendusse (PlanS § 10 lg 1). Maakonnaplaneeringul on seega omakorda kohustus

tasakaalustada kohalikud huvid ja riigi huvid. Ehkki kehtiva PlanS-ga ei ole sarnaselt varasemale

(kehtetu PlanS § 7 lõikele 4) otsesõnu sõnastatud maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu vastuolu

korral maakonnaplaneeringu ülimuslikkust, tuleneb maakonnaplaneeringu ülimuslikkus ülalmärgitud

põhimõtetest, kehtivas PlanS § 55 lõikest 2, mille kohaselt on maakonnaplaneering üldplaneeringu

koostamise alus ja § 56 lg 1 punktist 11, mille kohaselt on maakonnaplaneeringu ülesandeks

üldplaneeringu koostamiseks suuniste andmine, ning planeeringute hierarhiast üldiselt.

Vastustaja viitas ettepanekut tehes kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS § 7 lg 3 punktile 11, mille kohaselt

on maakonnaplaneeringu üheks ülesandeks kaitsealade ja nende kasutamistingimuste arvestamine

planeeringus, vajaduse korral ettepanekute tegemine kasutamistingimuste täpsustamiseks, uute

kaitsealade loomiseks või kaitserežiimi lõpetamiseks. Selles sättes sisalduvad põhimõtted kehtivad ka

täna

kehtivas

PlanS-s.

Maakonnaplaneeringu

ühe

ülesandena

on

sätestatud

väärtuslike

põllumajandusmaade, maastike ja looduskoosluste säilitamiseks üldiste kasutustingimuste määramine

(PlanS § 56 lg 1 p 7). On küll tõsi, et kehtivas PlanS-s ei nähta maakonnaplaneeringu ülesannete hulgas

otsesõnu ette kaitsealade ja nende kasutamistingimuste arvestamist ega ettepanekute tegemist

kaitserežiimi lõpetamiseks, kuid kehtiva PlanS § 56 lg 1 punktiga 12 on maakonnaplaneeringu

ülesannete loetelu jäetud lahtiseks. PlanS seletuskirjas märgitakse, et lisaks loetelus toodule võib

lahendada ülesandeid, mida otseselt pole nimetatud, kuid mis seonduva loetelus toodu ülesannetega. Nii

võib näiteks ettepaneku tegemist uute kaitsealade loomiseks käsitleda meetmena, mis on vajalik

looduskoosluse, kultuuripärandi või muu sellesarnase säilitamiseks. Kohus leiab, et üldplaneeringu

muutmiseks

või

õigusaktidesse

muudatuste

tegemise

ettepaneku

tegemine

on

käsitatav

maakonnaplaneeringu ühe ülesandena tänaseni. Eelnõu seletuskirjas märgitakse veel, et eelnõus [on]

välja jäetud /…/ sätted, mis näevad ette võimaluse teist liiki planeeringutesse või õigusaktidesse

muudatuste tegemiseks, kuna selliste ettepanekute tegemine on alati võimalik olenemata sellest, kas

selline võimalus on seaduses ettenähtud või mitte. Kohus nõustub PlanS seletuskirjas märgituga.

Maakonnaplaneeringuga kaitseala kaitserežiimi lõpetamiseks ettepaneku tegemise õigus tuleneb

maavanemale muuhulgas juba looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lõikest 1 ja § 13 lõikest 1.

7. Kaebaja ei olnud kaebuses konkretiseerinud, kellele ta soovib, et vastustaja ettepanekud esitaks.

Kohus on kaebaja kohustamisnõuet tõlgendades 17.03.2014 määruses haldusasjas nr 3-12-1420 leidnud

(tl 58 pöördel), et kaebaja sooviks oli, et vastustaja esitaks Sarapuu kinnistu Natura alast ja Luitemaa

looduskaitsealast väljaarvamiseks Keskkonnaministeeriumile, kellel on pädevus otsustada ala kaitsealast

väljaarvamise menetluse algatamine või algatamata jätmine. Seejärel on kaebaja kohtu poolt tõlgendatut

kinnitanud (tl 60). Samas nähtub haldusasjas nr 3-12-1420 esitatud kaebuse materjalidest, et

Keskkonnaministeerium ja ka Keskkonnaamet on kaebaja avalduse alusel juba keeldunud Sarapuu

kinnistu Luitemaa looduskaitsealast ja Natura 2000 alast väljaarvamisest (tl 79 pöördel). Sama nähtub

ka Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2014 määrusest haldusasjas nr 3-14-51290 T.K.i kaebuses

Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks Sarapuu kinnistu Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast

välja arvamiseks ning Sarapuu kinnistu Natura-alal ja Luitemaa looduskaitsealal paiknemisest tingitud

majandusliku

ja

moraalse

kahju

hüvitamiseks.

Viidatud

määrusest

ilmneb,

et

Keskkonnaministeeriumile esitatud taotluses Sarapuu kinnistu väljaarvamiseks Natura võrgustikust ei

esitanud kaebaja selgitusi ala keskkonnaseisundi halvenemise kohta, ei seadnud kahtluse alla ala

ökoloogilist seisundit ega toonud välja ühtegi tõendit või argumenti ala ökoloogilise seisundi

halvenemise kohta ega põhjendanud kinnistu väljaarvamist Natura võrgustikust ja kaitsealast lähtuvalt

loodusväärtuste puudumisest alal. Ringkonnakohus on viidatud määruses märkinud, et kaebaja nõuab

ala väljaarvamist üksnes põhjusel, et piirangud takistavad tal omandiõiguse igakülgset teostamist.

Maavanem on vastustaja tehtud ettepanekule vastates (tl 120) märkinud, et maakonnaplaneering

koostatakse koostöös maa-ala kohalike omavalitsustega ja nende ministeeriumidega, kelle valitsemisalas

olevaid küsimusi planeering käsitleb. Maavanema vastuse kohaselt kaalutakse vastustaja ettepanekut

Pärnu maakonna planeeringu ja selle keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) koostamise

käigus. Keskkonnamõjude strateegiline hindamine on ka kehtiva PlanS § 55 lõike 3 järgi kohustuslik.

Samuti on ka kehtiva PlanS § 57 lõike 1 järgi kohustuslik koostada maakonnaplaneering koostöös

muuhulgas ministeeriumide, planeeringuala kohaliku omavalitsuse üksuste ja valitsusasutustega, kelle

valitsemisalas

olevaid

küsimusi

maakonnaplaneering

käsitleb.

Seetõttu

tuleb

Pärnu

maakonnaplaneeringu menetlemise käigus Sarapuu kinnistu Natura 2000 alast ja Luitemaa

looduskaitsealast

väljaarvamise

küsimuse

kaalumisel

arvestada

ka

Keskkonnaministeeriumi

arvamusega. Sisuliselt saavutab kaebaja maakonnaplaneeringu kaudu tehtud kaitserežiimi lõpetamise

menetluse algatamise ettepaneku esitamise Keskkonnaministeeriumile. Kusjuures maakonnaplaneeringu

menetlemise käigus tehtava KSH raames hinnatakse vastustaja ettepaneku tõttu ka Luitemaa

looduskaitseala ja Natura ala keskkonnaseisundit. Seeläbi on kaebajal võimalik saavutada kaitserežiimi

lõpetamise menetluse algatamine vastustaja maavalitsusele esitatud ettepaneku kaudu tõhusamalt kui

Keskkonnaministeeriumile esitatava ettepaneku kaudu.

8. Seetõttu puudub vajadus kohustamisnõude edasiseks menetlemiseks. Ka Tallinna Ringkonnakohus on

15.04.2015 määruses haldusasjas nr 3-12-1420 märkinud, et kuna aga vastustaja 28.04.2015

seisukohast nähtub, et vastustaja on maakonnaplaneeringu koostajale juba kaebaja nõutud ettepaneku

teinud, siis võib olla õigustatud kohustamisnõudes menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 punkti 4

alusel (tl 124).

HKMS § 152 lõike 2 järgi ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab

menetlust toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste

kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kohus ei pea praegusel juhul kaebaja õiguste kaitseks

tuvastamisnõudega jätkamist vajalikuks. Kaebajal ei saaks tuvastamisnõudega jätkamiseks olla muud

huvi kui kahju hüvitamise nõudmine tulevikus. Sarapuu kinnistu looduskaitseala ja Natura 2000

võrgustiku ala hulka kuulumisest tekkinud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks on kaebaja kohtu

poole pöördunud ning halduskohus on kaebuse 31.10.2014 määrusega asjas nr 3-14-51290 tagastanud

kahjunõuete perspektiivituse tõttu. Halduskohtu määruse on Tallinna Ringkonnakohus 29.12.2014

määrusega haldusasjas nr 3-14-51290 jõusse jätnud ja Riigikohtu 26.02.2015 määrusega nr 3-7-1-3-63-

15 jäeti T.K.i määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2014 määruse peale haldusasjas nr 3-14-

51290 menetlusse võtmata. Muud huvi tuvastamisnõudega jätkamiseks kaebajal praegusel juhul olla ei

saa. Kohus lõpetab kohustamisnõude osas haldusasja nr 3-15-1630 menetluse HKMS § 152 lg 1 puntki

4 alusel.

III

9. Tühistamisnõude osas jätab kohus kaebuse läbi vaatamata. HKMS § 151 lg 2 punkti 1 kohaselt võib

kohus jätta kaebuse määrusega läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 punkti 2 järgi võib kohus määrusega

kaebuse selle esitajale tagastada kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

Kohus on 17.03.2014 määruses haldusasjas nr 3-12-1420 (tl 57–58) kaebaja esitatud üldplaneeringu

osalise tühistamise nõude eesmärgina käsitanud kaebaja soovi vabaneda Luitemaa looduskaitsealast ja

Natura alast tulenevast kaitserežiimist (tl 58 pöördel). Kohus võttis kaebaja üldplaneeringut puudutava

nõude 17.03.2015 määrusega haldusasjas nr 3-12-1420 menetlusse (tl 103–104), tõlgendades

üldplaneeringu tühistamise nõuet selliselt, et kaebaja taotleb Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012

määrusega nr 11 kehtestatud Tahkuranna valla üldplaneeringu tühistamist Sarapuu kinnistu Natura ala

ja Luitemaa looduskaitseala piire puudutavas osas (tl 103 pöördel). Kaebaja kohtu tõlgendusele

üldplaneeringut puudutava tühistamisnõude eesmärgist vastu ei vaielnud. Kohus leiab, et üldplaneeringu

osaliseks tühistamiseks esitatud nõudega kaebaja Sarapuu kinnistu Luitemaa looduskaitsealast ja Natura

alast väljaarvamist ei saavuta. Kui kohus ka tühistaks Tahkuranna valla üldplaneeringu Sarapuu kinnistu

kaitserežiimi piire puudutavas osas, ei looks see Tahkuranna vallale iseenesest kohustust esitada

ettepanekuid piiride muutmiseks ega tühistaks piire seadnud õigusakte.

Luitemaa looduskaitseala, mille koosseisu Sarapuu kinnistu kuulub, kaitse-eeskiri on kehtestatud

Vabariigi Valitsuse 26.10.2006 määrusega nr 223 „Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskiri“. Sarapuu

kinnistu jääb ka Natura 2000 võrgustiku Luitemaa linnualale ja Luitemaa loodusalale ning on

Rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsiooni art 2 lõike 1 kohaselt

rahvusvahelise tähtsusega märgala. Riigisisese kaitse osas kaitseala koosseisust väljaarvamine on

Vabariigi Valitsuse pädevuses ja Natura 2000 võrgustikust ala väljaarvamise otsustab Euroopa

Komisjon. Protseduur ala Natura võrgustikust väljaarvamiseks peab toimuma samamoodi, nagu ala

nimetamine Natura võrgustiku alaks. Nagu objekti kaitse alla võtmine toimub lähtuvalt loodusväärtuste

olemasolust, saab ka kaitse alt välja arvamine toimuda üksnes juhul, kui loodusväärtusi ei esine. Seda on

oma praktikas kinnitanud ka Euroopa Kohus (otsuses C-301/12 leidis Euroopa Kohus, et loodusdirektiiv

lubab ala väljaarvamist, kui see on looduslikest arengutest tulenevalt õigustatud). Seega sõltub kaebaja

vabanemine Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala kaitserežiimist eelkõige Sarapuu kinnistu

ökoloogilisest seisundist ning saab teoks saada üksnes Vabariigi Valitsuse või Euroopa Komisjoni

kaudu. Tahkuranna valla üldplaneeringu osaline või ka täielik tühistamine saaks kaasa tuua üksnes

üldplaneeringu osalise või täieliku puudumise. Üldplaneeringu tühistamine ei saa olla aluseks teatud ala

Natura võrgustikust ja looduskaitsealast väljaarvamiseks. Tühistamisnõude rahuldamine ei paneks

vallale ka kohustust Natura ala ja looduskaitseala režiimi muutmise menetluse algatamiseks

ettepanekute esitamiseks. Kohtu hinnangul ei saavutaks kaebaja üldplaneeringu osalise tühistamise

nõude rahuldamise korral loodetud eesmärki.

Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-12-1420 märkinud (02.01.2013 määrus, tl 47–49), et pole

välistatud kaebuse ühe eesmärgi (Sarapuu kinnistu Luitemaa hoiualast väljaarvamine) saavutamine ka

Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määruse nr 11 „Üldplaneeringu kehtestamine“ vaidlustamise

kaudu. Vastavalt PlanS § 4 lg 2 punktile 2 tagab kohalik omavalitsus planeeringu koostamisel avalike

huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise, mis on planeeringu

kehtestamise eeldus. PlanS § 8 lg 3 p 13 sätestab üldplaneeringu ühe ülesandena vajaduse korral

ettepanekute tegemise kaitse alla võetud maa-alade ja üksikobjektide kaitserežiimi täpsustamiseks,

muutmiseks või lõpetamiseks. Hoolimata Sarapuu kinnistu omaniku T.K.i esitatud vastavasisulistest

taotlustest ei näinud vald vajadust sellist ettepanekut teha, põhjendades seda sellega, et kohalikul

omavalitsusel puudub pädevus Natura alad üldplaneeringust välja jätta. Samas puuduks

ringkonnakohtu hinnangul PlanS § 8 lg 3 punktil 13 mõte, kui vaatamata ettepaneku tegemise

võimalusele poleks kaitsealade muutmine niikuinii võimalik. Ettepaneku tegemine võib viia kaitsealade

režiimi muutmiseni. Järelikult oli Tahkuranna Vallavolikogul üldplaneeringu menetluses võimalik

kaaluda, kas Sarapuu kinnistu kaitserežiimi muutmiseks ettepanek esitada või mitte. Viidatud seisukoht

ei ole käesoleval ajal aktuaalne, kuivõrd kohus on eraldanud nõuded valla kohustamiseks ja

üldplaneeringu osaliseks tühistamiseks uude menetlusse ning vastustaja on kaitserežiimi muutmise

menetluse algatamiseks vajaliku ettepaneku teinud. Üldplaneeringu tühistamine kohustamisnõudest

eraldiseisvalt ei saa vastustajale tuua kaasa kohustusi ühegi ettepaneku tegemiseks.

10. Kohus jätab kaebuse asjas nr 3-15-1630 tühistamisenõudes HKMS § 151 lg 2 punkti 1 alusel läbi

vaatamata.

11. HKMS § 108 lõike 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks

tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse

esitamisest. Praegusel juhul puudub vaidlus selle üle, et vastustaja on toimingu sooritanud kaebuse

esitamisest tingituna. Kuna käesoleva määrusega lõpeb üksnes haldusasja nr 3-15-1630 menetlus, mis

on kohtute infosüsteemi andmete kohaselt alanud 26.06.2015, kuna kohus lõpetab menetluse üksnes

osaliselt, ning kuna kaebaja ei ole ka haldusasjas nr 3-12-1420 ligi kolm aastat kestnud menetluse vältel

üheski menetlusetapis esitanud menetluskulude väljamõistmise taotlust, loeb kohus, et kaebajal

puuduvad menetluskulud, mille väljamõistmist ta käesolevas haldusasjas taotleks. Riigilõivu

tagastamise küsimust käesolevas haldusasjas tõusetuda ei saa, sest kohus ei lõpeta praegusel juhul

menetlust kõigi haldusasjas nr 3-12-1420 esitatud nõuete osas. Kaebus, mille eest riigilõivu tasuti, on

haldusasjas nr 3-12-1420 osaliselt menetluses.

(allkirjastatud digitaalselt)

Aili Maasik

Kohtunik