2-13-41934/32 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr 2-13-41934

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. juuli 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-41934

Tsiviilasi

OÜ Aktiva

Finants

hagi

T.L.

vastu

903,40 euro

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

903,40 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant (kostja) T.L. (IK XXXXXXXXXX), esindaja riigi

õigusabi

korras

advokaat

Heiki

Kuningas,

e-post

heiki.kuningas@gmail.com

Vastustaja (hageja) OÜ Aktiva Finants (rk 10746479),

esindaja Kadri Timuska (OÜ Julianuse Õigusbüroo)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 7. novembri 2014.a otsus

muutmata ja T.L. apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulud

1. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud T.L.

kanda.

2. Vabastada

T.L.

apellatsioonkaebuse

esitamisel

tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise

kohustusest ja jätta riigilõiv summas 75 (seitsekümmend

viis) eurot riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

2(10)

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Aktiva Finants palus 03.12.2013.a esitatud hagis mõista T.L.ilt välja võlgnevuse kokku

summas 903,40 eurot, sh põhivõlgnevus 489,41 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised

413,99 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Elisa Eesti AS (Elisa) ja T.L. (kostja) 14.09.2010 liitumislepingu

nr 896581 perepaketi „Pere Mobiil Pluss 300 eripakkumine“ telefoniteenuse tarbimiseks

minimaalhinnaga 19,17 eurot (300 krooni) kuus. Paketti kuulus neli mobiiltelefoni numbrit –

XXXXXXXX, XXXXXXXX, XXXXXXXX ja XXXXXXXX. Lepinguosalised sõlmisid

28.03.2011 liitumislepingu nr XXXXXXX internetiteenuse „Mint Strong“ tarbimiseks koos vara

Huawei E1752 USB modemi kasutuslepinguga (liitumislepingu nr XXXXXXX lisa)

paketitasuga 12,72 eurot kuus. Lisaks sõlmisid Elisa ja kostja 13.01.2011 ning 13.05.2011 kaks

järelmaksuga

müügilepingut

(liitumislepingu

nr XXXXXXX

ja

XXXXXXX

lisa)

mobiiltelefonide LG GX200 Black ostmiseks, kusjuures telefoni maksumus 90 eurot tuli tasuda

18 kuu jooksul 5 euro suuruste osamaksetena. Kostja kohustus saadud teenuste ja kaupade eest

tasuma vastavalt esitatud arvetele, kuid ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt. Elisa

loovutas 20.12.2012 oma nõude kostja vastu OÜ-le Aktiva Finants (hageja) põhisummas

489,41 eurot koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja on arvestanud viiviseid vastavalt

lepingutes kokkulepitud viivise määrale 0,15% päevas alates arvete maksetähtajast kuni hagi

koostamise päevani.

Elisa on väljastanud kostjale arveid miinimumarve kasutamata summadele (19,17 + 12,72 =

31,89).

Miinimumarve

esitamise

õigus

tuleneb

liitumislepingutest.

04.05.2012

arve

nr XXXXXXXXXXX on esitatud koos käsitlustasudega (50 + 63,91 + 63,91), mille nõudmise

õigus tuleneb järelmaksuga müügilepingutest ja vara kasutuslepingust.

Hageja vaidles vastu kostja väitele, et ta ei ole alates septembrist ja oktoobrist 2011 teenust

tarbinud ega saanud. Kui kostja mõnel kuul ei kasutanud mõnda perepaketti kuulunud

telefoninumbritest, ei kajastatud neid numbreid ka arvel. Samas sõltumata sellest, mitut

telefoninumbrit ühe kuu jooksul kasutati, oli paketitasu 19,17 eurot kuus, sest sõlmitud

liitumislepingute olemusest tulenevalt ei olnud oluline teenuse tarbimise maht, vaid lepingu

kehtimine. Enne võlgnevuse tekkimist täitis kostja lepingut korrektselt ligikaudu aasta vältel

ning miinimumarve tasumise kohustus ei saanud tulla kostjale üllatusena. Internetiteenuse

lepingu osas tuli kostjal samuti tasuda igakuiseid paketitasu arveid sõltumata sellest, kas ja

millises mahus teenust tarbiti. Tasude maksmise kohustuse vältimiseks oleks tulnud vastavad

lepingud lõpetada, esitades selleks Elisale kirjaliku ülesütlemisavalduse.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele osaliselt vastu. Kostja võttis hagi osaliselt õigeks, s.o summas

89,63 eurot, ja nõustus selle summa temalt väljamõistmisega. Kostja märkis, et viivise nõue ei

kuuluks rahuldamisele põhivõlgnevust ületavast ulatuses. Kostja avaldas valmidust tasuda

3(10)

võlgnevus osade kaupa, tulenevalt raskest majanduslikust olukorrast ja laste ülalpidamise

vajadusest. Ülejäänud osas palus kostja jätta hagi rahuldamata.

Kostja nõustus, et võlgneb hagejale 89,63 eurot – juuli 2011 teenuse eest 16,39 eurot, augusti

2011 eest 40,01 eurot ja septembri 2011 eest 33,23 eurot. ’

Kostja leidis, et miinimumarvete esitamiseks puudus õiguslik alus. Alates septembrist 2011 ei

olnud perepaketiga seotud numbrid XXXX ja XXXX kasutuses. Alates oktoobrist 2011 ei

kasutanud kostja ka ülejäänud telefoninumbreid ega internetti. Sellest ajast on kostjale arveid

esitatud miinimumarvetena, kuigi kostja ei ole teenust saanud.

Tasu maksmine teenuse eest, mida ei osutata, rikub poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ning

on vastuolus heade kommetega. Kostja palus tunnistada Elisa Eesti AS teenuste kasutamise

üldtingimuste p 4.5 tühisust, mis sätestab, et teenuse osutamise piiramine ei vabasta klienti

kuumakse või miinimumarve tasumise kohustusest. Tagajärje rakendumine, mille kohaselt tuleb

tasu maksta ka juhul, kui teenust ei tarbita, ei olnud kostjale tarbijana arusaadav. Teenuse osutaja

pidanuks kasutama kliendile vähem koormavat abinõu ja ütlema lepingu üles juba enne, kui

tekkis märkimisväärne võlgnevus.

Kostja asus seisukohale, et on avaldanud oma tahet lepingu lõpetamiseks sellega, et jättis pikema

aja vältel teenuse tarbimata (kaudne tahteavaldus).

Kostjale jäi selgusetuks 04.05.2012 arvel kajastatud summa 208,44 eurot. Kui eelmiste kuude

arved koosnevad arvestusperioodi miinimumtasust ja eelmise perioodi võlast, siis maikuu 2012

arve ei ole arusaavad ega põhjendatud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Tartu Maakohus rahuldas oma 7. novembri 2014.a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt

hageja kasuks välja võlgnevuse 325,79 eurot, millest 217,19 eurot moodustab põhinõue ja

108,60 eurot viivis. Kohus tunnistas otsuse TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tagatiseta viivitamata

täidetavaks, samuti jättis menetlusosaliste menetluskulud poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et Elisa ja kostja on sõlminud kaks

liitumislepingut: 14.09.2010 liitumislepingu nr XXXX mobiiltelefoniteenuste tarbimiseks

perepaketis „Pere Mobiil Pluss 300 eripakkumine“ (tl 17-18) ja 28.03.2011 liitumislepingu

internetiteenuse „Mint Strong (mobiilne püsiühendus)“ tarbimiseks (tl 22) koos vara Huawei

E1752 USB modemi kasutuslepinguga (tl 24, 26, 27). Liitumislepingute kohaselt on osapoolte

õigused ja kohustused kindlaks määratud Elisa üldtingimuste ja hinnakirjaga, mis on

liitumislepingute lisadeks ning mida osapooled liitumislepingut alla kirjutades kohustusid täitma.

Asja materjalidest nähtuvalt kasutas kostja pakette, mille osas kehtis miinimumarve.

Mobiiltelefoniteenuste paketi maksumus oli 19,17 eurot kuus (tl 119-120) ja internetiteenuse

paketi maksumus 12,72 eurot kuus (tl 121).

4. Kohtu hinnangul oli nimetatud liitumislepingute näol tegemist tüüptingimustel sõlmitud

teenuste osutamise lepingutega (VÕS § 35 lg 1). Vaidlus puudub selles, et Elisa tegutses

liitumislepinguid sõlmides oma majandustegevuse raames ja kostja sõlmis Elisaga lepingud kui

tarbija.

VÕS § 39 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise

lepingupoolega sarnane mõistlik isik (tarbija) seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse

korral tuleb tüüptingimust tõlgendada tingimuse kasutaja kahjuks. Kohus pidas vajalikuks TsMS

§ 438 lg 1 ja § 436 lg 7 alusel kontrollida tüüptingimuste kehtivust sõltumata sellest, kas pooled

ise sellele tuginesid.

4(10)

5. Vaidlust ei ole selles, et kostja rikkus oma lepingulist põhikohustust tasuda teenuste eest

vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt.

Kostja on võtnud hagi õigeks põhinõude osas summas 89,63 eurot, leides, et võlgneb juuli 2011

teenuse eest 16,39 eurot, augusti 2011 eest 40,01 eurot ja septembri 2011 eest 33,23 eurot, s.o aja

eest, kui kostja teenust sai. Kostja märgib vastuses hagile (tl 108 p 2.2), et lähtub hagiavalduses

(tl 14) märgitud võlgnevustest arvetel nr XXXX, XXXX ja XXXX (t lk 45-46, 47-48 ja 49-50).

Kohus leidis, et arve nr XXXX kohaselt on kostja perioodil 01.07.2011 kuni 31.07.2011

kasutanud teenuseid tegelikkuses 56,32 euro eest 16,39 euro asemel. Seejuures ei ole kostja

vaidlustanud asjaolu, et tal oli võlgnevus eelmisest perioodist 69,51 eurot, mistõttu on ta

vaidlusaluse arve järgi kohustatud 20.08.2011 teenuse osutajale tasuma kokku 125,83 eurot

(56,32 + 69,51). Kuna hageja on hagiavalduses eksinud võlgnetava summa märkimisel, lähtus

kohus haginõude rahuldamisel arvel nr XXXX märgitud summast. Seega võlgneb kostja

perioodil 01.07.2011 kuni 30.09.2011 kasutatud teenuste eest kokku 161,33 eurot (tl 49), sest

eelduslikult on kostja teenuste kasutamise eest septembris 2011 osaliselt tasunud.

6. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda miinimumarveid ajavahemiku eest,

mil ta omal valikul teenuseid ei tarbinud. Asja materjalidest nähtuvalt on alates novembrist 2011

kuni aprillini 2012 (seega kuuel korral) kostjale arveid esitatud miinimumarvetena kogusummas

31,89 eurot (12,72 + 19,17) kuus. Mais 2012 on miinimumarveks märgitud 30,62 eurot (11,45 +

19,17).

Kohus leidis, et kostjal on liitumislepingute ja üldtingimuste p 4.5 järgi miinimumarve tasumise

kohustus summas 31,89 eurot ühe kuu ulatuses, mille vältel teenuse osutamine oli piiratud. Aja

osas, mil teenuse tarbimine ei olnud kostjale piiratud, kuid kostja ise ei kasutanud mobiiltelefoni-

ega internetiteenust, nõustus kohus hagejaga, et kostjaga sarnane mõistlik isik (tarbija) pidi

samadel asjaoludel aru saama, et tasu maksmise kohustuse vältimiseks tuleb liitumislepingud

lõpetada vastava avalduse tegemisega teenuse osutajale.

7. Kohus leidis, et kostja ei ole miinimumarvete esitamisel peale jaanuari 2012.a käitunud kostja

suhtes heas usus, mistõttu tuleb jätta kostjalt välja mõistmata miinimumtasu 2012. aasta

veebruaris, märtsis ja aprillis osutatud teenuste eest vastavalt 31,89 eurot, 31,89 eurot ning

30,62 eurot ja kokku vähendada hageja nõuet 94,40 euro võrra. Olukorras, kus kostja oli arvete

tasumisega viivituses mitu kuud, tulnuks Elisal üldtingimuste p 4.7.1 järgi piirata kliendile

teenuse osutamist.

8. Kohus analüüsis ka 04.05.2012 arvel kajastatud summat 208,44 eurot, mida kostja pidas

ebaselgeks.

Hageja selgituste kohaselt on 04.05.2012 arve nr XXXX (tl 63-64) esitatud koos

käsitlustasudega (50 + 63,91 + 63,91 = kokku 177,82 eurot), mille nõudmise õigus tuleneb

järelmaksuga müügilepingutest ja vara kasutuslepingust. Kohus leidis seejuures, et nn

käsitlustasu vastab VÕS § 158 lg-s 1 sätestatud leppetrahvi mõistele ning muuhulgas on ka

käsitlustasu tingimus käsitatav tüüptingimusena.

Maakohus asus seisukohale, et VÕS § 41 alusel tuleb kohaldamata jätta tühine (VÕS § 42 lg 1)

tüüptingimus, millega pandi tarbijast lepingupoolele kohustus tasuda lepingu lõpetamise,

peatamise, SIM-kaardi sulgemise ja/või teenuspaketi vahetamise korral kindlas summas

leppetrahvi eelnimetatud toimingutega teenuse osutajale kaasnevate kulude katteks, sõltumata

selliste kulude tekkimise ja tegelike kulude suuruse tõendamisest. Käsitlustasud on

tüüptingimustena tarbija jaoks ebamõistlikult kahjustavad.

Ebamõistlikult suur on leppetrahv, mis ületab vara kasutuslepingu esemeks olnud vara hinna

(USB modemi maksumus 44 eurot ja leppetrahv 50 eurot) ja leppetrahv, mis on ca 2/3

järelmaksuga müügilepingu esemeks olnud vara maksumusest (mobiiltelefoni maksumus

5(10)

90 eurot ja leppetrahv 65 eurot). Sellekohane tingimus on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tarbijat

ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Seega ei ole hagejal õigust käsitlustasu (leppetrahvi) nõuda ja

kohus jätab hageja põhinõude summas 177,82 eurot (50 + 63,91 + 63,91) rahuldamata.

Kokkuvõttes leidis kohus, et hagejal kostja vastu 217,19 euro suurune põhinõue (489,41 – 94,40

– 177,82).

9. Sellele lisaks tuleb kostjal tasuda raha maksmise kohustuse rikkumise eest viivist. Kostja on

lepinguid sõlmides nõustunud hageja poolt pakutud lepingutingimustega viivisemäära osas, so

0,15% päevas võlasummast iga viivitatud päeva eest. Kostja ei ole vaidlustanud viivisearvestust,

vaid on sisuliselt taotlenud viivise vähendamist, viidates halvale majanduslikule olukorrale ja

pere piiratud toimetulekule.

Kohus leidis, et antud juhul on kostja viivise vähendamise nõue põhjendatud. Kohus on seoses

riigi õigusabi andmisega kontrollinud kostja majanduslikku seisundit. Põhinõude osalise

rahuldamise tõttu lähtus kohus viivise vähendamisel kostjalt hageja kasuks väljamõistetavast

summast, so 217,19 eurot, mida kohus vähendas ½ võrra ehk 108,60 euroni.

Kokkuvõttes luges kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 325,79 eurot,

millest 217,19 eurot on põhinõue ja 108,60 eurot viivis.

TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

10. Kostja T.L. vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt, paludes tühistada kohtuotsus osas, millega

hagi rahuldati suuremas ulatuses kui kostja hagi tunnistas s.o. summas 127,56 eurot põhinõude

osas ning viiviste osas summas 18,87 eurot. Apellant palub teha asjas uus otsus, millega

rahuldada hagi põhinõudes summas 89,63 eurot ning viiviste osas summas 89,63 eurot.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) nõustub apellant maakohtu otsusega osas, milles hagi jäeti rahuldamata;

2) ei ole maakohtu otsus põhjendatud osas, millega rahuldati hagi kostja poolt nõude

tunnistamise osas. Kostja tunnistas osaliselt hagi summas 89,63 eurot, s.o juuli 2011 teenuse eest

16,39 eurot, augusti 2011 eest 40,01 eurot ja septembri 2011 eest 33,23 eurot, s.o aja eest, kui

kostja teenust sai. Hagi ei tunnistanud kostja ülejäänud summas põhjusel, et ta ei saanud hagejalt

teenust;

3) on kohus otsuse tegemisel ületanud nõude piire ning rikkunud TsMS §-s 439 sätestatut.

Hagiavalduses on hageja esitanud võlgnevuse ja viiviste arvestuse, mille kohaselt on kostja võlg

juuli 2011 eest 16,39 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt on arvel nr XXXX perioodi 01.07.2011

kuni 31.07.2011 kasutatud teenuste eest tasu 56,32 euro eest 16,39 euro asemel, kostja ei ole

vaidlustanud võlgnevust eelmisest perioodist 69,51 eurot, mistõttu on ta vaidlusaluse arve järgi

kohustatud 20.08.2011 teenuse osutajale tasuma kokku 125,83 eurot. Maakohus leidis, et hageja

on hagiavalduses eksinud võlgnetava summa märkimisel ning lähtus haginõude rahuldamisel

arvel nr XXXX märgitud summast. Hageja ei ole üheski oma menetlusdokumendis muutnud

hagi eset (nõuet) ning puudub alus pidada hageja nõuet 2011.a. juuli eest eksimuseks. Asjaolu, et

see arv ei lange kokku arvel nr XXXX oleva summaga ei tähenda, et hagiavalduses olev arv pole

õige. Asja lahendamisel tuleb lähtuda hagiavalduses toodud hageja nõudest;

4) ei ole kohus põhjendanud, miks ei kohaldata veebruari – aprilli 2012 miinimumtasude kohta

käivat seisukohta oktoobri 2011 kuni jaanuari 2012 miinimumtasude kohta. Kostja on oma

vastuses väitnud, et alusetult on miinimumarvet nõutud alates oktoobrist 2011, kui kostja teenust

ei kasutanud. Veebruari – aprilli 2012 miinimumtasude osas summas 94,40 eurot leidis kohus, et

nende tasude kostjalt nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Oma olemuselt ei erine

oktoobri miinimumtasu aprilli miinimumtasust. Seega jääb arusaamatuks, miks ei kohaldu VÕS

§ 101 lg 3 oktoobri kuni jaanuari miinimumtasude suhtes ning kuidas on hageja käitumine heas

6(10)

usus miinimumtasude nõudes oktoobri 2011 kuni jaanuari 2012 eest. Selles osas on kohtu

seisukoht ka vastuoluline, kuna hageja käitumine ei saa olla miinimumtasude nõudmisel osaliselt

kooskõlas heas usus käitumise põhimõttega ja osaliselt sellega vastuolus;

5) ei saa pidada põhjendatuks kohtuotsuse viidet kostja vastuse p-le 2.9. Kostja vastuses on

märgitud, et Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p. 4.2. lubab telefoninumbri täiesti

või osaliselt sulgeda. Üldtingimuste p. 8.4.1 annab õiguse leping üles öelda, kui teenuse

osutamist on piiratud ja piiramise alus pole ühe kuu jooksul ära langenud. Seega tuleneb

ülalviidatud sätetest, et teenuse piiramise mõistlik aeg on üks kuu, mille möödumisel tuleb leping

üles öelda. Kostja on selgelt väljendanud, et hagejal oli võimalus leping üles öelda, kui kostja

lepingu tingimusi rikkus. Samas pole kostja nõustunud, et miinimumtasu nõue oleks seaduslik;

6) on kohustus tasuda teenuse eest, millist müüja ei osuta, ostja (tarbija) jaoks ülemäära koormav

ja ei taga ostjale loodetud eesmärki e teenust. Kui kostja oktoobrist 2011 teenust ei saanud ei ole

alust ka teenuse eest tasu nõudmiseks;

7) ei ole maakohus võtnud seisukohta kostja taotluse osas tunnustada hageja üldtingimuste p 4.5

tühisust. Maakohus asus küll seisukohale, et osa miinimumtasude osas ei ole hageja nõue

põhjendatud kuna võlgnevuse on põhjustanud hageja tegevusetus. Samas pole kohtuotsuses

antud hinnangut, kas teiste kuude eest miinimumtasude nõudes on selline tegevus heade

kommetega kooskõlas;

8) on otsus tulenevalt hagi ebaõigest rahuldamisest põhinõude osas ebaõige ka viiviste osas.

Apellatsiooni rahuldamisel tuleks kostjalt viivistena välja mõista 89,63 eurot.

11. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuväidete

kohaselt:

1) esitas vastustaja maakohtule hagi kokku 903,40 euro nõudes, maakohus aga rahuldas hagi

summas 325,79 eurot. Kostja tunnistas hagi summas 89,63 eurot - juuli 2011 eest summas 16,39

eurot, august 2011 eest summas 40,01 eurot ja september 2011 eest summas 33,23 eurot, s.o aja

eest, millal kostja teenust sai.

2) märkis maakohus oma otsuses, et hageja on ekslikult esitanud juuli 2011 eest arve nr XXXX

summas 16,39 eurot ja mõistnud välja hageja kasuks arvel kajastuva 125,83 eurot. Hageja

selgitab, et ei ole ekslikult märkinud arve summat 16,39 eurot, vaid antud arve alusel kuuluski

tasumisele 16,39 eurot, mitte 125,83 eurot. Hageja poolt esitatud arve nr XXXX summas 16,39

eurot on õige;

3) jättis kohus hagi rahuldamata veebruari 2012 kuni aprilli 2012 miinimumtasude osas.

Vastustaja ei nõustu apellandi seisukohtadega ja leiab, et kõik kaebuse esitajale esitatud

miinimumarved olid põhjendatud. Kaebuse esitaja kasutas lepingu alusel teenuspaketti, mille

kohaselt kuulus tasumisele miinimumtasu 19,17 eurot sõltumata sellest, kas kostja kasutas

teenust tegelikult või mitte ja kas teenuse osutamine oli piiratud või mitte;

4) toimus apellandiga pidev kirjavahetus, milles apellant soovis maksepikendust. Elisa Eesti AS

tuli talle korduvalt vastu. Kuna kaebuse esitaja siiski oma lubadusi ei täitnud, siis Elisa Eesti AS

oli sunnitud lepingu ühepoolselt lõpetama;

5) ei nõustu vastustaja apellandi seisukohaga, mille kohaselt oli teenuse piiramise mõistlik aeg

üks kuu, mille möödumisel tulnuks leping üles öelda. Tulenevalt Elisa Eesti AS üldtingimuste

punktist 8.4.1 on teenusepakkujal õigus, mitte kohustus, teenust piirata. Teenust ei piiratud ja

lepingut ei öeldud üles põhjusel, et apellant andis korduvalt lubadusi võlgnevuse tasumiseks.

Tegemist oli vastutulekuga kliendile. Kui kaebuse esitaja ise teenust teatud aeg ei tarbinud, ei

tähenda see temapoolset lepingu ülesütlemist või et Elisa Eesti AS oleks teenust piiranud;

6) nõustub vastustaja maakohtu poolt väljamõistetud viivise suurusega;

7(10)

7) jääb vastustajale arusaamatuks apellatsioonkaebuse esitamine, kuna kaebuse esitaja on

pöördunud vastustaja poole ning on jõutud kokkuleppele, et vastustaja võimaldab kaebuse

esitajal läbi kohtutäituri tasuda igakuiselt 30 eurot võlgnevuse katteks, kuni võlgnevus on

likvideeritud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited

ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab kohtuotsuse

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel täies

ulatuses. Alljärgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse muutmise ega tühistamise aluseks ei ole asjaolu,

et kohus luges erinevalt hagiavalduses esiletoodust arve nr XXXX (juuli 2011 eest) alusel

põhjendatuks hageja nõude 125,83 euro ulatuses.

13.1. Hagiavalduses märgitu kohaselt kuulus nimetatud arve alusel tasumisele 16,39 eurot.

Maakohus leidis tõendeid hinnates, et juuli 2011 kohta koostatud arvelt nr XXXX (I kd tl 45)

nähtuvalt on kostja perioodil 01.07.2011 kuni 31.07.2011 kasutanud teenuseid tegelikkuses

56,32 euro eest 16,39 euro asemel. Seejuures ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et tal oli

võlgnevus eelmisest perioodist 69,51 eurot, mistõttu oli kostja vaidlusaluse arve järgi kohustatud

tasuma kokku 125,83 eurot (56,32 + 69,51). Kohus leidis, et hageja on hagiavalduses eksinud

võlgnetava summa märkimisel, ning lähtus hagi osalisel rahuldamisel kirjalikust tõendist

nähtuvast võlgnevuse summast. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et toimikus I kd lk

45 oleva arve nr 2002948941 kohaselt kuulub tasumisele 125,83 eurot, millest 56,32 on

arvestatud jooksvalt ja 69,51 moodustab eelneva perioodi võlgnevus. Seega puudub alus heita

maakohtule ette eksimust tõendi hindamisel. Samuti on kohtul iseenesest õigus ja kohustus

kontrollida hageja nõude põhjendatust mh võlgnevuse aluseks olevate arvete põhjal, kui kostja

on nõudele vastu vaielnud.

13.2. Samas on hageja hagiavalduses sõnaselgelt palunud arve nr XXXX alusel välja mõista

16,39 eurot ja mitte 125,83 eurot. Võlgnevuse summas 16,39 eurot on omaks võtnud ka kostja.

Ka apellatsioonkaebusele esitatud vastuses selgitab vastustaja (hageja) seoses arvega nr XXXX,

et hagiavalduses ei ole ta märkinud ekslikult arve summat 16,39 eurot, vaid antud arve alusel

kuuluski tasumisele 16,39 eurot, mitte 125,83 eurot. Hageja poolt esitatud arve nr XXXX

summas 16,39 eurot on õige.

13.3. Ringkonnakohus leiab, et hageja on oma nõude esitanud osaliselt ebaülevaatlikult ja nõude

põhjendatuse kontrollimine oli kohtu jaoks raskendatud. Olenemata sellest, et kohtul puudus alus

ja vajadus hageja nõude suurust korrigeerida, on maakohus siiski jõudnud õigele lõpptulemusele,

lugedes õigesti põhjendatuks hageja põhinõude summas kokku 217,19 eurot. Vaatamata

ebaselgusele juuli 2011 eest esitatud arvel nr XXXX näidatud võlgnevuse summa osas on kohus

teinud ülejäänud asja materjalide põhjal hageja nõudest õiged mahaarvestused, saades

tulemuseks võlgnevuse 217,19 eurot.

13.4. Pooltel ei ole vaidlust, et kostja võlgneb perioodil 01.07.2011 kuni 30.09.2011 kasutatud

teenuste eest kokku 89,63 eurot (16,39 + 40,01 + 33,23 eurot vastavalt arvetele nr XXXX tl 45,

nr XXXX tl 47 ja nr XXXX tl 49).

Sellele lisaks on põhjendatud kostjalt välja mõista miinimumarvete alusel võlgnetavad tasud

perioodi oktoober 2011 kuni jaanuar 2012 (4 kuud) eest summas à 31,89 eurot, s.o 127,56 eurot

8(10)

(4 × 31,89). Seega ongi käesolevas menetluses kinnitust leidnud kostjal hageja ees võlgnevuse

olemasolu kokku summas (89,63 + 127,56 =) 217,19 eurot, millisele tulemusele jõudis asja

lahendades ka maakohus.

Kolleegium leiab, et ebaselgus arvel nr XXXX märgitud võlgnevuse summa osas ei ole seda

tulemust mõjutanud. Seega puudub alus heita maakohtule ette menetlusnormide rikkumist.

14. Kostja vaidlustas Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 4.5, mis sätestab, et

teenuse osutamise piiramine (kas kliendi või Elisa algatusel) ei vabasta klienti kuumaksete või

miinimumarvete tasumise kohustusest vastavalt hinnakirjale.

14.1. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheidetega, nagu oleks maakohus jätnud andmata

hinnangu üldtingimuste p 4.5 kehtivusele. Maakohus on tõlgendanud üldtingimuste punkti 4.5

kooskõlas VÕS § 39 lõikega 1, arvestades seejuures ka kostja kui tarbija perspektiivi.

Seejuures on maakohus põhjendatult viidanud üldtingimuste p 4.5 tõlgendamisel ka kostja

seisukohale, mille järgi teenuse piiramise mõistlik aeg on üks kuu (kostja vastuse p 2.9) ning

edaspidi tuleks teenuse osutajal võlgnevuse suurenemise vältimiseks leping üles öelda. Kostja

vaidles küll vastu hageja seisukohale, et teenuse piiramise aja eest (üks kuu) oli Elisal õigus

nõuda miinimumarve tasumist, kuid maakohus on pooltevahelist lepingusuhet analüüsides

jõudnud põhjendatult järeldusele, et lepingu järgi oli kostjal selleks kohustus.

14.2. Kohus jõudis sisuliselt järeldusele, et üldtingimuste kohaselt saab teenuste osutamist piirata

kuni ühe kuu ulatuses ning sellest tulenevalt saab üldtingimuste p 4.5 järgi tarbijalt olukorras,

kus teenuste osutamine on piiratud, nõuda ka miinimumarve tasumist üksnes ühe kuu eest. Seega

ka juhul, kui teenuste osutamist piirataks pikemaks ajaks kui üks kuu, ei tuleks tarbijal tasuda

miinimumtasu enam kui ühe kuu eest. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. Niisugust

lepingutingimust ei ole kolleegiumi hinnangul alust pidada tarbijat ebamõistlikult koormavaks ja

seetõttu tühiseks.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega ka selles, et nn miinimumarve tasumise

tingimust ei ole alust pidada iseenesest ebamõistlikult koormavaks ja seetõttu tühiseks. Sisuliselt

saab niisugust tingimust käsitada n-ö valmiduse tasuna jätkata lepingusuhteid ja osutada teenust.

Tegemist ei ole puhtal kujul tasuga reaalselt osutatud teenuse eest. Sarnaselt ei vabane

üürilepingu puhul üürnik üüri tasumise kohustusest aja eest, mil ta üüritud eset reaalselt ei

kasuta. Lepinguga on tarbijale tagatud õigus ja võimalus teenust saada ning selle eest on

ootuspärane ka tasu maksmise kohustuse olemasolu.

16. Hageja nõudis kostjalt miinimumarvete tasumist ajavahemiku eest oktoober 2011 kuni aprill

2012 (7 kuud). Seejuures oli asja materjalide kohaselt teenuse kasutamise võimalus kostjale

tekkinud võlgnevuse tõttu piiratud ühe kuu vältel.

16.1. Maakohus asus VÕS § 101 lg 3 kohaldamisel seisukohale, et oktoobri 2011 kuni jaanuari

2012 (4 kuud, sh üks kuu, mille vältel oli teenuste kasutamine kostja jaoks Elisa poolt piiratud)

eest on hageja õigustatud nõudma kostjalt miinimumarve tasumist, kuid ülejäänud 3 kuu

(veebruar – aprill 2012) osas on hageja selle nõudeõiguse kaotanud.

16.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega materiaalõiguse kohaldamisel. VÕS

§ 101 lg 3 väljendab hea usu põhimõttest tuletatud keeldu kuritarvitada lepingust või seadusest

tulenevaid õigusi (TsÜS § 138, VÕS § 6). Õiguste kuritarvitamise keeld tähendab võlausaldaja

jaoks õiguste kaotamist juhul, kui alus õiguse kohaldamiseks tekib tema enda käitumisest või

asjaolust või sündmusest, mille esinemise riski ta kannab. Seejuures ei pruugi lepingust

tulenevatele õigustele või õiguskaitsevahenditele tuginemine olla hea usu põhimõtte vastane

tervikuna, vaid alles alates teatava piiri saavutamisest. Asjaolu, missugusest piirist alates on

õiguste teostamine muutunud õiguste kuritarvitamiseks, eeldab hinnangute andmist ja

kaalutlusõiguse teostamist.

9(10)

16.3. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et Elisa poolt kostjale miinimumarvete

esitamisel ei olnud esimese nelja kuu vältel tegemist õiguste kuritarvitamisega vaatamata sellele,

et Elisal olnuks juba varem võimalus leping üles öelda. Hageja on menetluses põhistanud, et

lepingupoolte vahel peeti läbirääkimisi võlgnevuse likvideerimise üle ja kostja oli huvitatud

lepingu jätkamisest. Samuti tulenes nn miinimumarvega paketi olemusest, et teatavate

perioodide vältel võib tarbija omal valikul loobuda teenuste kasutamisest, makstes sel juhul

üksnes miinimumarveid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et sellistel asjaoludel

ei olnud teenusepakkujal kohustust öelda pooltevaheline leping üles kohe niipea, kui tarbijal

(kostjal) oli tekkinud ülesütlemist võimaldav võlgnevus. Kolleegium nõustub maakohtu

seisukohtadega ka selles osas, et miinimuarvete esitamise jätkamist ei saanud pidada hea usu

põhimõttega kooskõlas olevaks pikema aja möödumisel (s.o alates veebruarist 2012) ning

seetõttu kaotas hageja miinimumtasude nõudeõiguse ajavahemiku veebruar kuni aprill 2012.a

eest.

Seega ei ole maakohtu otsus materiaalõiguse kohaldamisel vastuoluline ning apellandi

sellekohased väited on ebaõiged.

17. Kuna maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja põhinõude suuruseks on 217,19 eurot, siis

puudub ringkonnakohtu arvates alus muuta maakohtu otsust ka osas, milles maakohus leidis, et

selles suuruses põhinõudelt on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 50 %

ulatuses põhinõudest, s.o summas 108,60 eurot. Kohus on vähendanud hageja viivisenõuet oma

diskretsiooniõiguse alusel ega ole seejuures diskretsiooni piire ületanud.

Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

18. Menetluskulud

Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, sh T.L.le osutatud riigi õigusabi kulud riigi

kanda. Kohus märkis, et menetlusosaline ei või nõuda kulude hüvitamist TsMS § 174 lg-tes 1-3

sätestatud korras, v.a juhul, kui käesolev kohtulahend tühistatakse (TsMS § 405 lg 1 p 3, § 1741

lg 4).

Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta apellandi kanda, kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Ringkonnakohus andis oma 3. märtsi 2015.a määrusega apellandile menetlusabi, vabastades ta

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 75 eurot.

TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud

täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud

menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kuna ringkonnakohus jätab rahuldamata T.L.

apellatsioonkaebuse, siis tuleks TsMS § 190 lg 2 alusel T.L.ilt välja mõista riigilõiv, mille

tasumisest ta apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati.

Kuna

ringkonnakohus

on

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmisel

kontrollinud

T.L.

majanduslikku seisundit ja leidnud, et esinevad alused isikule menetlusabi andmiseks, leiab

kolleegium, et põhjendatud on vabastada T.L. TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu riigituludesse

tasumise kohustusest.

Tartu Maakohtu 3. jaanuari 2014.a määrusega on T.L.ile antud riigi õigusabi kohustuseta

hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Apellatsioonimenetluses T.L.ile osutatud

õigusteenuse kulud tuleb jätta riigi kanda.

Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna

käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud

10(10)

oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

(TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude

nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele

vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui menetlusosaline ei esita

kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi,

määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on

võimalik määrata asja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/