1-15-2866/29 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2015, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-15-2866

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 13. mai 2015. a otsus

lühimenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdistatav Allan Alits, apellatsioon

RESOLUTSIOON

Jätta Allan Alitsa apellatsioon läbi vaatamata osas, milles ta vaidlustab talle Tartu

Maakohtu 13. mai 2015. a otsusega mõistetud karistust.

Osas, milles Allan Alits vaidlustab temalt kohtuotsusega välja mõistetud

menetluskulusid, jätta kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised

kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud

määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 13. mai 2015. a otsusega tunnistati Allan Alits süüdi KarS § 121 järgi,

mille eest mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust. Samuti mõisteti A. Alits süüdi KarS

§ 141 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 6 aastat vangistust. Veel

tunnistati A. Alits süüdi KarS § 175 lg 11 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 3 aastat

vangistus. Sama otsusega tunnistati A. Alits süüdi ka KarS § 179 lg 11 järgi, mille eest

mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 järgi mõisteti A. Alitsale

üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KrMS § 238

lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku, s.o 2 aasta ja 8 kuu võrra, mõistes

kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati

mõistetud karistust Tartu Maakohtu 5. augusti 2009. a otsusega mõistetud ja Tartu Maakohtu

13. detsembri 2010. a määruse alusel moodustatud liitkaristuse ärakandmata osa, s.o 8 kuu

vangistuse võrra, mõistes lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks 6 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks A. Alitsa kahtlustatavana

kinnipidamine 25. oktoobril 2014. Maakohus mõistis A. Alitsalt välja menetluskulud:

sundraha 975 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 576 eurot ja ekspertiisitasu 1901,70

eurot.

2. 18. mail 2015 esitas A. Alits maakohtule avalduse, milles teatas, et temalt välja

mõistetud menetluskulud on ekspertiisitasu tõttu põhjendamatult suured ja ta apelleerib

kohtuotsuse.

3. 29. mail 2015 esitas A. Alits Tartu Ringkonnakohtule apellatsiooni, milles vaidlustab

temalt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulusid. A. Alitsa hinnangul on

menetluskulud ekspertiisitasu tõttu põhjendamatult suured. A. Alits selgitas menetluse käigus,

et ta on täielikult süüvõimeline. Seetõttu taotleb A. Alits ekspertiisitasu osaliselt riigi kanda

jätmist. Kui ekspertiisitasust maha arvata kannatanu ekspertiisitasu, oleks summa, mille riigi

kanda jätmist süüdistatav taotleb, 1400 eurot. Ülejäänud kulud on A. Alits valmis ise kandma.

4. Tartu Maakohus tegi 4. juunil 2015 määruse, millega käsitles A. Alitsa 18. mai 2015. a

avaldust määruskaebusena kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale ning

edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule.

4.1

KrMS § 189 lg-st 2 ja § 191 lg-st 1 tuleneb, et menetluskulude hüvitamist on võimalik

lahendada kas kohtuotsuses või sellest eraldi koostatavas kohtumääruses ja menetluskulude

hüvitamise osas on võimalik maakohtu otsust vaidlustada ka kriminaalmenetluse seadustiku

15. peatükis sätestatud määruskaebuse lahendamise korras. Kuna praegusel juhul motiveeritud

kohtuotsus puudus (kohus kuulutas 13. mail 2015 otsuse resolutiivosa), avaldas kohus

määruskaebuse esitamise tõttu menetluskulude hüvitamise otsustuse põhjendused kõnealuses

määruses.

4.2

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

süüdimõistetu. Ka on Riigikohus 23. novembri 2012. a otsuses märkinud, et menetluskulusid

määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalist seisundit kui ka taasühiskonnastamise

väljavaateid. Karistuse liik ja määr iseenesest otsustava tähtsusega ei ole, vaid arvesse tuleb

võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. niisuguse taotluse esitamisel on

süüdistataval kohustus esitada oma varalise seisukorra kohta tõendeid või vähemalt taotleda

kohtult vajaliku teabe väljanõudmist. Menetluskulude osaline riigi kanda jätmine peab

tuginema faktilistele asjaoludele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele.

Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte

üksnes süüdistatava sissetulekut, vaid vara tervikuna, s.o võimalust tasuda menetluskulusid

kogu vara arvel.

4.3

Maakohtul puudusid tõendid selle kohta, et menetluskulude täies ulatuses tasumine

oleks A. Alitsale ebamõistlikult koormav. Ka ei esitanud A. Alits ega tema kaitsja taotlust

süüdistatava menetluskulude tasumisest vabastamiseks.

5. 15. juunil 2015 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus A. Alitsa apellatsioon, milles

süüdistatav leiab, et talle mõistetud karistus on liiga karm.

5.1

A. Alitsa hinnangul ei vääri toimepandud tegu kvalifitseerimist vägistamisena. Samuti

taotleb A. Alits KarS § 141 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist, kuivõrd see

paragrahv koondab ebaõiglaselt nii tahtevastaselt suguühendusse astumist kui ka isiku

kaasamist tahtevastaselt sugulise kire rahuldamisele muul viisil. Tegemist ei ole võrdväärsete

tegudega. Sugulise kire vägivaldne rahuldamine suguühendusest erineval viisil ei ole oma

raskuselt võrreldav teiste karistusseadustikus sätestatud kuritegudega, mille karistuse

alammäärana on ette nähtud kuueaastane vangistus. A. Alits on oma teo tähendusest aru

saanud, ta kahetseb ja lubab minna ravile. A. Alits taotleb karistuse mõistmist alla seaduses

toodud sanktsiooni alammäära. Lisaks palub A. Alits kohtul üle vaadata ka temale KarS §

121, § 175 lg 11 ja § 179 lg 11 järgi mõistetud karistused.

5.2

Apellatsioonile lisas A. Alits taotluse, milles palus jätta temalt otsusega välja mõistetud

menetluskulud riigi kanda. A. Alits märgib, et ta on varatu ning tal puuduvad sissetulekud.

Lisaks on ta 80% töövõimetu, mis tähendab, et tal on praktiliselt võimatu tööd leida.

Vabaduses viibides tegi ta juhuslikke abitöid, mis ei nõudnud suurt pingutust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus on seisukohal, et A. Alitsa apellatsioon tuleb osas, milles süüdistatav

vaidlustab talle mõistetud karistust, jätta läbi vaatamata. Osas, milles A. Alits vaidlustab

temalt välja mõistetud menetluskulusid, jätab ringkonnakohus süüdistatava kaebuse

rahuldamata. Seejuures märgib kriminaalkolleegium järgnevat.

7. Riigikohus on selgitanud, et vastavalt KrMS § 189 lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatule

nende koostoimes on seadusandja pidanud võimalikuks lahendada menetluskulude hüvitamist

kas kohtuotsuses või sellest eraldi koostatavas kohtumääruses ja erandina üldreeglist (mille

kohaselt on maakohtu otsus vaidlustatav vaid apellatsiooni korras) on menetluskulude

hüvitamise osas võimalik maakohtu otsust vaidlustada ka kriminaalmenetluse seadustiku

15. peatükis sätestatud määruskaebe korras. KrMS § 189 lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatu

grammatilise tõlgenduse kohaselt, soovides vaidlustada kohtuotsusega lahendatud

menetluskulude hüvitamist apellatsiooni korras, tuleb täies mahus järgida

apellatsioonimenetluse regulatsiooni, ja soovides vaidlustada sama küsimust määruskaebe

korras, tuleb täies mahus lähtuda määruskaebemenetluse regulatsioonist. Juhul, kui kohus on

koostanud resolutiivotsuse ja kohtumenetluse pool soovib tegelikult seda otsust vaidlustada

vaid menetluskulude osas, peab ta siiski kohustuslikus korras seitsme päeva jooksul esitama

apellatsiooniteate. Apellatsiooniteate esitamine ei kohusta kohtumenetluse poolt pärast otsuse

põhistustega tutvumist apellatsiooni esitama ega piira seega tema võimalusi vaidlustada

tervikotsust vaid menetluskulude osas määruskaebe korras. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. mai 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-44-15.)

8. Praegusel juhul koostas maakohus 13. mail 2015 resolutiivotsuse, mille peale esitas

A. Alits 18. mail 2015, s.o seitsmepäevase tähtaja jooksul avalduse. Avalduses märkis

süüdistatav, et apelleerib maakohtu otsuse ning temalt otsusega välja mõistetud menetluskulud

on põhjendamatu ekspertiisi tegemise tõttu mõistetamatult suured. Kooskõlas viidatud

Riigikohtu lahendis avaldatud seisukohtadega pidanuks maakohus käsitama A. Alitsa avaldust

apellatsiooniteatena, milles süüdistatav avaldas soovi vaidlustada kohtuotsust temalt välja

mõistetud menetluskulude osas. Selliselt maakohus sisuliselt toimiski, esitades 4. juuni 2015.

a määruses põhjendused menetluskulude hüvitamise otsustuse kohta. Seda, et kohtul on

võimalik esitada menetluskulude hüvitamise põhjendused ülejäänud kohtuotsusest eraldi, on

kinnitanud Riigikohus eelnevalt viidatud lahendis asjas nr 3-1-1-44-15 (p 10). Maakohus

käsitas A. Alitsa avaldust juba ka määruskaebusena ja edastas selle lahendamiseks

ringkonnakohtule. A. Alits esitas 29. mail 2015 Tartu Ringkonnakohtule veel ühe kaebuse,

mille kohta tuleb ringkonnakohtul Tartu Maakohtu 4. juuni 2015. a määruses toodud

põhjendusi arvestades nüüd seisukoht võtta.

9. Ringkonnakohtu hinnangul puudub praegusel juhul alus A. Alitsalt välja mõistetud

menetluskulude vähendamiseks või nende osaliselt riigi kanda jätmiseks. Seoses A. Alitsalt

ekspertiisikulude väljamõistmisega peab ringkonnakohus esmalt vajalikuks osundada

Riigikohtu määrusele asjas nr 3-1-1-120-12. Nimetatud määruse p-s 6.1 on Riigikohus

selgitanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu

hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Samuti

on kohus märkinud, et vaid teatud erandjuhtudel võib irduda KrMS § 180 lg-s 1 toodud

reeglist ning jätta ekspertiisikulud süüdistatavalt väljamõistmata. Sellise erandjuhuna on

käsitletav ka olukord, kus määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja

lahendamisele. Sellises olukorras ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes,

nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine

süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Praegusel juhul taotleb A. Alits tema süüvõime

kindlakstegemiseks läbi viidud ekspertiisi tasu riigi kanda jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole tegemist eelkirjeldatud olukorraga, kus ekspertiis ei olnud teostatud

tõendamisvajadusest lähtudes. Isiku süüvõime kindlakstegemine eeldab eriteadmiste

rakendamist, mida ei saa asendada süüdistatava enda ütlustega. Järelikult puudub alus ka

ekspertiisitasu riigi kanda jätmiseks.

10. Kriminaalkolleegium jagab maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei ole A. Alits

tõendanud, et menetluskulude täies ulatuses tasumine on tema jaoks ebamõistlikult koormav.

Selliste tõendite esitamise kohustus lasub aga just süüdistataval endal (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-105-12, p 7). A. Alits on

avaldanud, et on 80% ulatuses töövõimetu. Samas selgub tema taotlusest, et vabaduses

viibides on ta teinud lihtsamaid töid, mis ei nõudnud suurt pingutust. Eelviidatud Riigikohtu

lahendis on kohus leidnud, et kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus

a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise

ajal. Olukorras, kus A. Alits on võimeline kergemaid töid tegema, võib ta teenida karistuse

kandmise ajal sissetulekut näiteks majandustöödel osaledes. Järelikult puudub praegusel juhul

alus KrMS § 180 lg 3 kohaldamiseks ja menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks.

11. A. Alits esitas 15. juunil 2015 Tartu Ringkonnakohtule veel ühe apellatsiooni, milles ta

tõstatas küsimuse talle mõistetud karistuse liigse ranguse ja KarS § 141 põhiseadusvastasuse

kohta. Ringkonnakohtu hinnangul A. Alitsa kaebus selles osas läbivaatamisele ei kuulu. Nagu

eelnevalt märgitud, lasub kohtumenetluse poolel otsuse vaidlustamise soovi korral kohustus

esitada apellatsiooniteade (KrMS § 319 lg 1). Kohus peab teavitamisele reageerima 15 päeva

jooksul tervikotsuse vormistamisega. Kui kohtumenetluse pool teavitab kohut resolutiivotsuse

kuulutamisel üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist, võib kohus

esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas (vt Riigikohtu lahend asjas

nr 3-1-1-44-15, p 10). Eeltoodust tuleneb ringkonnakohtu hinnangul ka see, et kui

kohtumenetluse pool teavitab seitsmepäevase tähtaja jooksul kohut soovist vaidlustada otsust

üksnes menetluskulude hüvitamise osas, seab see piirid ka esitatavale kaebusele. Isik ei saa

esitada kaebuses vastuväiteid näiteks tema süüdimõistmisele või mõistetud karistusele, vaid

peab piirduma menetluskulude vaidlustamisega. Ülejäänud osas tuleb lugeda, et

kohtumenetluse pool ei ole apellatsiooniteadet esitanud, mis toob KrMS § 326 lg 2 p 2

kohaselt kaasa apellatsiooni läbi vaatamata jätmise.

12. Eeltoodust lähtudes ning juhindudes KrMS § 326 lg 2 p-st 2 jätab ringkonnakohus

A. Alitsa apellatsiooni osas, milles ta vaidlustab talle Tartu Maakohtu 13. mai 2015. a

otsusega mõistetud karistust, läbi vaatamata. Osas, milles A. Alits vaidlustab temalt

kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid, jätab kohus kaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau