3-14-50745/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

30.06.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50745

Haldusasi

G.N.i kaebus Tallinna Vangla 25.03.2014 käskkirja nr 418

ja Tallinna Vangla 29.04.2014 vaideotsuse nr 5-

15/14/9756-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – G.N.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult

teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas 25.03.2014 käskkirjaga nr 418

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 alusel kinnipeetav G.N.it kartserisse paigutamisega 3

ööpäevaks katseajaga kuus kuud.

2. G. N. esitas käskkirja peale 28.03.2014 vaide, mille Tallinna Vangla jättis 29.04.2014

vaideotsusega rahuldamata.

3. G. N. esitas 07.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 25.03.2014

käskkirja nr 418 ja Tallinna Vangla vaideotsuse nr 5-15/14/9756-2 tühistamiseks.

4. Tallinna Halduskohus võttis 18.06.2014 määrusega G. N.i kaebuse menetlusse. 05.06.2015

määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla 25.03.2014 käskkiri nr 418 alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Kaebaja selgitab, et 25.02.2014 valvuri M.G.-E.i poolt kirjutatud ettekande nr 460 alusel

alustati kaebaja kohta distsiplinaarmenetlus, kuna kaebaja väidetavalt ei allunud korraldusele

öelda oma ees- ja perekonnanimi, valvur andis korralduse eesti keeles, mis ei ole kaebajale

arusaadav. 24.03.2011 inspektor-kontaktisikuga K. K. vestluses selgus, et valvur M.G.-E. koos

valvur H.R.ga andsid kaebajale korduvalt eesti keeles korraldusi öelda oma ees- ja

perekonnanimi. Kaebaja ei saanud aru, mida temalt küsitakse ning palus oma emakeeles (vene

keeles) valvuritel öelda, mida kaebajalt soovitakse, mille peale valvurid lõpetasid kambris

loendamise ja väljusid kambrist.

5.2. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et Tallinna Vangla kodukorra p 4.9.1 kohaselt

kantakse kinnipeetava nimesildile järgmised andmed: kinnipeetava ees- ja perekonnanimi, /…/

riigikeele tase /…/. Tallinna Vangla kodukorra seletuskirja kohaselt kantakse nimesildile

riigikeele tase kuna kinnipeetava keeleoskust on vaja teada selleks, et aru saada, mis keeles

temaga suhelda. Näiteks kinnipeetavale antud korralduse mittetäitmise korral on

vanglateenistuse ametnikul võimalik anda korraldus kinnipeetava emakeeles, kui kinnipeetava

nimesildi järgi eesti keelt ei oska piisavalt, et aru saada.

5.3. Kaebaja leiab, et käskkiri on vastuolus Tallinna Vangla kodukorra p 4.9.1. Nii

distsiplinaarmenetluse protokollist, kui käskkirjast on selgunud, et valvurid andsid kaebajale

korralduse eesti keeles, keeles mis ei ole kaebajale arusaadav. Riigikeele tasemeks nimesildile

on määratud „A“, mis tähendab, et kaebaja ei valda riigikeelt, millest valvur oli teadlik.

5.4. Kaebaja leiab, et kuna kaebaja seletuskirja (21.03.2014) tõlgiti valesti, oli

distsiplinaarmenetluse läbiviimine ekslik. Kaebaja ei ole oma seletuskirjas kirjutanud, et valvur

M.G.-E. andis korralduse öelda oma ees- ja perekonnanime vene keeles. Valesti tõlkimise tõttu

on käskkiri koostatud valesti ja ekslikult, kaebajat süüdi lavastades.

5.5. Tuginedes Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-dele 13 ja 14 ning eeltoodule leiab kaebaja, et

Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku Kai Koormi poolt koostatud 25.03.2014 käskkiri nr 418

on õigusvastane ning kuulub tühistamisele.

6. Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla 29.04.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/9756-2

alljärgneval põhjusel.

6.1. Kaebaja leiab, et vaideotsust ei saa pidada õiguspäraseks, kuna selle tegemisel on rikutud

vaide lahendamise tähtaega. Vastavalt VangS § 11 lg-le 7 vaie lahendatakse 30 päeva jooksul

arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. Vaideotsusest nähtub, et kaebaja

edastas vaide 28.03.2014, vaideotsus tehti 29.04.2014. Seega palub kaebaja kohtul tühistada

vaideotsuse nr 5-15/14/9756-2.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ning põhjendab oma

seisukohta järgmiselt:

7.1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 25.03.2014 käskkirjaga nr 418 karistati kaebuse

esitajat VangS § 67 punkti 1 rikkumise eest 3-ööpäevase kartserikaristusega, mis määrati 6-

kuulise katseajaga. Eelmärgitud karistus pöörati täitmisele ning kaebuse esitaja kandis talle

määratud karistuse ära ajavahemikul 26.-29.07.2014.

Vastustaja märgib, et esimese üksuse valvuri poolt 25.02.2014 koostatud ettekandest nr 460

nähtub, et 25.02.2014 kella 07.35 paiku hommikuse loenduse ajal esimese üksuse teisel korrusel

kambris nr 227 ei allunud kinnipeetav G.N. (s.08.09.1983) korraldusele loenduse ajal öelda

oma eesnimi ja perekonnanimi. Kambrisse nr 227 sisenedes andsin valjuhäälselt

kinnipeetavatele korralduse öelda loenduse ajal oma eesnimi ja perekonnanimi. Korralduse

andsin korduvalt. Ka selgitasin seda kinnipeetavale vene keeles. Kinnipeetav G.N. korraldusele

ei allunud ning oma nime ei öelnud. Kinnipeetavat teavitatud ettekande koostamisest. Seega

seisnes kaebuse esitaja distsipliinirikkumine selles, et ta ei allunud vanglateenistuse ametniku

seaduslikule korraldusele. Kaebuse esitaja süü distsipliinirikkumise toimepanemisel on

tõendatud 25.02.2014 koostatud ettekandega nr 460 ja ettekande koostanud ametniku

24.03.2014 antud täiendavate ütlustega.

7.2. Vastustaja leiab, et kuigi kaebuse esitaja väide, et vahistatutele ja kinnipeetavatele

väljastatakse nimesilt, kuhu kantakse muuhulgas ka keeleoskuse tase ning et tema keeleoskuse

tase on „A“, vastab tõele, ei tõenda see antud juhul seda, et kaebuse esitaja distsipliinirikkumist

toime ei pannud. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 „Tallinna Vangla

kodukorra ja seletuskirja kinnitamine“ kehtestatud kodukorra punkti 6.4 kohaselt loendust

teostava ametniku korraldusel ütleb kinnipeetav selgelt oma ees- ja perekonnanime ning

ametnik kontrollib kinnipeetava vastavust loenduskaardile. Vajadusel küsib ametnik

täiendavaid küsimusi. Seega tuleneb kinnipeetavale kehtivast vangla kodukorrast kohustus

öelda ametnikule loenduse ajal oma nimi. Kaebuse esitajale on antud võimalus tutvuda

kodukorra ja selle seletuskirjaga 31.01.2013 ning nimetatud fakti on kaebuse esitaja kinnitanud

oma allkirjaga. Samuti arvestades, et kaebuse esitaja viibib alates 02.06.2009 vanglas ning

25.02.2014 ei antud talle korraldust öelda ametnikule oma ees- ja perekonnanime esmakordselt,

pidanuks see olema kaebuse esitajale arusaadav ka juhul, kui ametnik talle korraldust tema

emakeeles, st venekeeles andnud ei oleks. Samas nähtub koostatud ettekandest, et kaebuse

esitajale anti korraldus lisaks eesti keelele ka vene keeles ning nimetatud asjaolu kinnitas

ettekande koostanud ametnik distsiplinaarmenetlust läbiviinud ametnikule ka 24.03.2014

toimunud vestluse käigus, siis on kaebaja väide üksnes eestikeeles antud korralduse osas

usaldusväärselt ümber lükatud. Seega nähtub koostatud ettekandest ja 24.03.2014

menetlustoimingu protokollist, et kuigi kaebuse esitajale anti korraldus ka vene keeles, mis on

tema emakeel, ei allunud ta vanglaametniku korraldusele.

7.3. Ühtlasi selgitab vastustaja, et kaebuse esitajale määrati Tallinna Vangla inspektor-

kontaktisiku 18.11.2013 käskkirjaga nr 1640-d 5-ööpäevane kartserikaristus samalaadse

rikkumise eest. Nimelt ei allunud kaebuse esitaja ka 19.10.2013 vanglaametniku seaduslikule

korraldusele öelda loenduse ajal oma ees- ja perekonnanimi. Kuna kaebuse esitaja sai oma nime

ütlemata jätmise eest karistada, siis pidanuks ta vastavast kohustusest ka eeltoodud põhjusel

teadlik olema.

7.4. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja väide, et nii vaidlustatud käskkirjast, kui ka

distsiplinaarmenetluse protokollist nähtub, et talle anti korraldus eesti keeles, on mõnevõrra

eksitav, kuna kaebaja on jätnud märkimata selle, et tema poolt mõlemas nimetatud dokumendis

on vangla täiendavalt selgitanud, et pärast eestikeelsete korralduste andmist anti kaebuse

esitajale ka korraldus tema emakeeles, st vene keeles, millest ta pidi aru saama. Seega on

käesoleval juhul kaebuse esitaja jätnud venekeelse korralduse saamise üleüldse välja toomata.

7.5. Vastustaja märgib, et VangS § 11 lg 7 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates

vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või

sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei

tulene teisiti. Käesoleval juhul esitas G.N. vaide Tallinna Vanglale 28.03.2014 ning seega

hakkas 30-päevane tähtaeg kulgema 29.03.2014 ja saabus 27.04.2014. Arvestades, et tähtaeg

saabus nädalavahetusel, siis lükkus selle tähtaeg tulenevalt TsÜS § 136 lg-st 8 esimesele

tööpäevale, so 28.04.2014. Kuna vaidlustatud vaideotsus registreeriti Tallinna Vanglas alles

29.04.2014, siis ületas vangla vaideotsuse tegemiseks ettenähtud tähtaega ühe päeva. Tallinna

Vangla vabandab kaebuse esitaja ees nimetatud asjaolu pärast. Samas rõhutab vastustaja, et

kaebuse

esitaja

seisukoht,

justkui

mõjutaks

nimetatud

asjaolu

ka

vaidlustatud

distsiplinaarkaristuse käskkirja õiguspärasust, on väär.

7.6. Vastustaja palub jätta G.N.i kaebus rahuldamata.

7.7. Vastustaja palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on

alljärgnevad.

8.1. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

8.1.1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas kinnipeetav G.N.it 25.03.2014

käskkirjaga nr 418 VangS § 67 punkti 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 3 ööpäevaks

katseajaga 6 kuud. Käskkirja kohaselt ei allunud kinnipeetav G. N. 25.02.2014 kella 07:35

paiku E1 hoone teise korruse kambris nr 227 loenduse ajal korraldusele öelda selgelt oma ees-

ja perekonnanimi. Kambrisse nr 227 sisenedes andis esimese üksuse valvur M.G.-E.

valjuhäälselt kinnipeetavale korduvalt korralduse öelda loenduse ajal oma eesnimi ja

perekonnanimi. Kinnipeetav G. N.le selgitati seda ka vene keeles. Kinnipeetav G. N.

korraldusele ei allunud. /.../ Käskkirja kohaselt on G. N.i poolt toime pandud

distsipliinirikkumine tõendatud esimese üksuse valvuri M.G.-E.i 25.02.2014 ettekandega nr

460 ning 24.03.2014 menetlustoimingu protokolliga. /.../ Menetluse käigus on arvestatud ka

asjaolu, et kaebajal on kaksteist kehtivat distsiplinaarkaristust. Kinnipeetavat on ka varasemalt

distsiplinaarkorras karistatud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitte

allumise eest. /.../ (vt tl 25-27 ja tl 28-35)

8.1.2. 28.03.2014 andis kaebuse esitaja Tallinna Vanglale üle vaide (registreeritud 01.04.2014),

milles ta vaidlustas Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 25.03.2014 käskkirja nr 418 ning

taotles nimetatud käskkirja kehtetuks tunnistamist (tl 33-35). Tallinna Vangla esimese üksuse

inspektor-üksuse juhi abi üksuse juhi ülesannetes, tuginedes haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 85 punktile 4, jättis 29.04.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/9756-2 kaebuse esitaja vaide

rahuldamata (tl 36).

8.1.3. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei täitnud 25.02.2014

kella 07:35 paiku vanglateenistuse ametniku seaduslikku korraldust loenduse ajal öelda oma

eesnimi ja perekonnanimi. Kaebaja ei ole eeltoodule vastu vaielnud ei distsiplinaarmenetluse

käigus antud seletuses (tl 33) ega kohtule esitatud kaebuses. Samuti kinnitavad seda 25.02.2014

ettekanne nr 460 (tl 31), 24.03.2014 menetlustoimingu protokoll (tl 32), distsiplinaarmenetluse

protokoll (tl 28-30) ja vaidlustatud käskkiri.

Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 „Tallinna Vangla kodukorra ja

seletuskirja kinnitamine“ kehtestatud kodukorra punktist 6.4 tuleneb kinnipeetavale kohustus

öelda ametnikule loenduse ajal oma nimi. Kaebajale on antud võimalus tutvuda kodukorra ja

selle seletuskirjaga 31.01.2013 ning nimetatud fakti on kaebuse esitaja kinnitanud oma

allkirjaga (tl 39). Seega oli kaebaja teadlik õigusaktidest tulenevatest kohustustest ja et nende

eiramise näol on tegemist süülise käitumisega

Kohus loeb eeltooduga tõendatuks, et kaebaja rikkus sellega VangS § 67 punkti 1, mille

kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorra-

eeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele, pannes sellega toime

distsiplinaarsüüteo.

8.1.4. Kohus ei pea usutavaks kaebaja poolt märgitut, et korraldus anti ainult eesti keeles, mida

kaebaja ei mõista ja millest tulenevalt kaebaja ei pidanudki korraldusest aru saama ning vene

keeles kaebajale mingit korraldust ei antud.

Kohus on seisukohal, et arvestades, et kaebuse esitaja viibib alates 02.06.2009 vanglas ning

25.02.2014 ei antud talle korraldust loenduse ajal öelda ametnikule oma ees- ja perekonnanime

kindlasti mitte esmakordselt, siis pidanuks see olema kaebuse esitajale arusaadav ka juhul, kui

ametnik talle korraldust tema emakeeles, st vene keeles andnud ei oleks. Asjaolu, et

kinnipeetavad kannavad Tallinna Vangla Kodukorra p 4.9.1. kohaselt nimesilti, kuhu on kantud

lisaks isiku nimele ka riigikeele tase, ei vabastada kaebajat vanglateenistuse poolt antud

korralduse täitmisest isegi juhul, kui korraldus on antud ainult eesti keeles, sest kaebaja pidi

sellest aru saama.

Samas märgib vastustaja põhjendatult, et koostatud ettekandest nähtub, et kaebuse esitajale anti

korraldus lisaks eesti keelele ka vene keeles ning nimetatud asjaolu kinnitas ettekande

koostanud ametnik distsiplinaarmenetlust läbiviinud ametnikule ka 24.03.2014 toimunud

vestluse käigus.

Kohus leiab, nõustudes seejuures Tallinna Vangla poolt vaidlusaluse käskkirja suhtes tehtud

vaideotsuses märgituga, et antud juhul puudub igasugune alus kahelda ettekandes märgitu tõele

vastavuses, kuna vanglaametnikul puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja

panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav, ettekanne kinnipeetava

suhtes. Sellise käitumise usutavust vähendab ka asjaolu, et niisugusel juhul riskiks

vanglaametnik valeettekande ilmsikstulekul enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega.

Kinnipeetaval on seevastu ilmselge motiiv distsipliinirikkumist eitada, kuna ta soovib pääseda

distsiplinaarkaristusest (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 08.04.2011 otsus nr 3-10-875).

Käesoleval juhul ei ole kaebaja lisaks välja toonud ka ühtegi asjaolu, mille tõttu oleks valvur

M.G.-E.il olnud põhjus tema suhtes valeettekande esitamiseks.

Vastustaja seisukohti kinnitab kaudselt ka asjaolu, et kaebajale on eelnevalt Tallinna Vangla

inspektor-kontaktisiku

18.11.2013

käskkirjaga

nr

1640-d

määratud

5-ööpäevane

kartserikaristus samalaadse rikkumise eest. Seega pidi kaebaja olema teadlik nime ütlemise

kohustusest loenduse ajal. Kohus märgib, et ta on siinkohal veendunud, et igapäevast

vanglarutiini puudutavate tegevuste puhul ei ole võimalik pärast isegi lühiajalist vanglas

viibimist tõsimeelselt ja usutavalt väita, et kinnipeetav ei saa aru mis temalt nõutakse, eriti kui

tegemist on oma nime ütlemisega, mida loenduse käigus teevad korra kohaselt kõik

kinnipeetavad. Kohus leiab, et kaebaja väide, et ta korraldust ei mõistnud, on selgelt

ennastõigustav ja ei ole toimunu asjaolusid arvestades usutav.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud, et G. N. rikkus

Tallinna Vangla kodukorra punktist 6.4 tulenevat nõuet ja VangS § 67 p 1.

8.2. Kaebaja tõi veel välja, et vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada, kuna kaebaja 21.03.2014

seletuskirja tõlgiti valesti – kaebaja ei ole märkinud seletuskirjas, et korraldus anti vene keeles

- seega on käskkiri koostatud valesti ja ekslikult. Kohus märgib, et kaebaja 21.03.2014

seletuskirjas ei ole kaebaja tõepoolest otsesõnu märkinud, et talle oleks korraldus antud vene

keeles ja pigem on tõstatanud küsimuse, et vangivalvur ju vene keelt ei räägi. Samas leiab

kohus, et vaidlustatud käskkirjas on kaebaja seletuskirja ainult lühidalt refereeritud ja sellest

osast käskkirjas on kohtu hinnangul pigem võimalik aru saada, et kaebaja on väitnud seda, et

vangivalvur ei pöördunud tema poole vene keeles, kuna valvur seda põhimõtteliselt ei kasuta.

Nimetatud seletuskirja ei ole käskkirjas kasutatud otsustava tõendina toimunud vestluse keele

määramisel. Kohus märgib, et seletuskirjas ei ole samuti selget väidet selle kohta, et käsklus

nimi nimetada anti ainult eesti keeles. Tegelikult on kaebaja kasutatud keele nimetatud

seletuskirjas üldse selgesõnaliselt välja toomata jätnud.

Kohus märgib siinkohal, et vaidlusaluse käskkirjaga karistati kaebuse esitajat selle eest, et

kaebaja ei allunud vanglaametniku korraldusele, mille osas kohus leidis juba eespool, et vastav

rikkumine on tõendatud ning kaebaja oleks pidanud korralduse täitma arvestades asjaolu, et see

pidi olema talle arusaadav tulenevalt pikaajalisest vanglas viibimisest ja vastava korralduse

olemusest (igapäevasesse vanglarutiini kuuluv käsklus) ka juhul, kui see oleks antud üksnes

eesti keeles. Seega asjaolu, et kaebaja seletuskirja on tõlgitud/refereeritud veidi

kahetimõistetavalt, ei anna alust distsiplinaarkäskkirja tühistamiseks.

8.3. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud Tallinna Vangla 25.03.2014 käskkirjas nr 418

on õigesti leitud, et kaebaja rikkus süüliselt VangS § 67 p 1 ning Tallinna Vangla kodukorra

punktis 6.4 toodud kohustusi, millest tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes

distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt kartserisse

paigutamisega 3 ööpäevaks 6-kuulise katseajaga. Seega on Tallinna Vangla 25.03.2014

käskkiri nr 418 õiguspärane.

9. Kaebaja taotles Tallinna Vangla 29.04.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/9756-2 tühistamist

seetõttu, et vangla on vaideotsuse tegemisel ületanud vaide lahendamiseks ettenähtud tähtaega.

VangS § 11 lg 7 kohaselt vaie lahendatakse 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet

läbivaatavale haldusorganile. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg 1 kohaselt algab

tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega

määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Käesoleval juhul

esitas G.N. vaide Tallinna Vanglale 28.03.2014 ning seega hakkas 30-päevane tähtaeg kulgema

29.03.2014 ja saabus 27.04.2014. Arvestades, et tähtaeg saabus nädalavahetusel, siis lükkus

selle tähtaeg tulenevalt TsÜS § 136 lg-st 8 esimesele tööpäevale, so 28.04.2014. Kuna

vaidlustatud vaideotsus registreeriti Tallinna Vanglas alles 29.04.2014, siis ületas vangla

vaideotsuse tegemiseks ettenähtud tähtaega ühe päeva.

HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus leiab, et vaide

lahendamise tähtaja ületamine ühe päeva võrra, kuigi see on taunitav, ei too kaasa vaideotsuse

tühistamist, sest see ei mõjutanud asja sisulist otsustamist.

KOhus leiab, et vaidlustatud Tallinna Vangla 25.03.2014 käskkiri nr 418 on õiguspärane ning

kehtiv ja seetõttu puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et

vaideotsus vastab HMS § 54 sätestatud nõuetele ja tühistamisele ei kuulu.Kaebus jääb täies

ulatuses rahuldamata.

10. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude

väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

kohtunik