3-15-22/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.06.2015. a, Tallinn

Haldusasja number

3-15-22

Haldusasi

AS Ateka Resource kaebus Finantsinspektsiooni juhatuse

12.12.2014 otsuse nr 4.1-1/71 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Ateka Resource, seaduslik esindaja Anton Ger

Vastustaja – Finantsinspektsioon, volitatud esindaja Siim

Tammer

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Ateka Resource kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 30.07.2015, välja arvatud HKMS

§ 181 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Ateka Resource (kaebaja) esitas 13.06.2014 Finantsinspektsioonile (vastustaja)

makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (MERAS) § 14 kohase tegevusloa taotluse.

3-15-22

2(10)

2. Vastustaja keeldus 12.12.2014 juhatuse otsusega nr 4.1-1/71 (tl 6-14) kaebajale

tegevusluba andmast, kuna taotlejal ei ole piisavalt vahendeid ja kogemusi, mis on vajalikud

järjepidevaks tegutsemiseks makseasutusena (MERAS § 19 lg 1 p 3), ning kaebaja juhatuse

liikme Anton Geri ja nõukogu liikmete S. K. ja S. G. ärialane reputatsioon ei ole laitmatu

(MERAS § 19 lg 1 p 5). Põhjendused:

2.1. Kaebaja vahendite ja kogemuse ebapiisavus väljenduvad MERAS § 19 lg 2 p-des 2 ja 4

sätestatud asjaolude pinnalt. Makseasutustele kui riikliku järelevalve subjektidele kehtivad

võrreldes tavapärase äriühinguga MERAS-st tulenevalt kõrgendatud nõuded. Seetõttu on

äärmiselt oluline, et makseasutusena tegutseda sooviva isiku varasem tegevus, omandatud

kogemus ja reputatsioon ning tema juhtimisega seotud isikute usaldusväärsus, reputatsioon ja

ärisidemed annaksid kinnitust sellest, et isik suudab kõrgendatud hoolsuskohustust nõudval

finantsturul tegutsema asudes käituda viisil, mis tagab nii makseasutuse järjepideva

tegutsemise, aidates seeläbi tagada otseselt oma klientide ja investorite huvide kaitse, kui ka

finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse, läbipaistvuse ning finantssektori kuritegelikel

eesmärkidel ärakasutamise tõkestamisele kaasaaitamise, aidates seeläbi kaitsta klientide ja

investorite huve kaudselt nende vahendite säilimisel. Vastasel juhul ei tohiks isik kõrgendatud

nõudmisega finantsturul tegutseda. Nimetatud positiivse üldhinnangu andmise vajadust

kinnitab ka MERAS kehtestamise aluseks olnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.11.2007

direktiivi (makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ

ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta) art 10 lg 2

esimene lause. Eesti väiksusega finantsturul tegutsevaid järelevalvesubjekte võib pidada

omavahel äärmiselt seotuks finantssektori usaldusväärsust ja läbipaistvust puudutavate riskide

realiseerumisel. Seeläbi võib ühe turuosalise tegevus ning reputatsioon omada olulist mõju ka

teiste finantsturul tegutsevate isikute tegevusele ning finantsturu atraktiivsusele üldiselt.

Seetõttu on oluline tagada, et finantsturul tegutseksid vaid isikud, kelle osas pole kahtlust, et

nad suudavad täita kõrgendatud nõudeid ning kelle osalemine finantsturul ei too kaasa

märkimisväärseid riske kogu finantssektorile.

2.2. Kaebaja, tema juhatuse liige ja olulist osalust omav Anton Ger ning nõukogu liikmed S. K.

ja S. G. olid süüdistatavad kriminaalasjas nr 1-12-12477, milles neid süüdistati kuritegeliku

ühenduse organiseerimises, rahapesus, raamatupidamise kohustuse rikkumises, tegevusloata ja

keelatud majandustegevusega tegelemises. Nii Harju Maakohtu 02.09.2013 otsusega kui

Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2013 otsusega mõisteti nad õigeks. Sellele vaatamata tuvastas

Harju Maakohus süüdistatavate käitumises rahapesu tunnusena vara valdamise, üleandmise,

kasutamise ja muundumise eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu, tõelist olemust,

tegelikku kasusaajat ning omandiõigust. Ringkonnakohus on maakohtu otsuse põhjendustega

nõustunud. Maakohus tuvastas, et süüdistatavate Anton Geri, S. K. ja S. G. objektiivsest

käitumisest nähtub, et nad olid teadlikud koostööpartnerite/klientide volitatud esindajate

variisikuks olekust ning asjaolust, et nimetatud isikud tegelikult kaebaja läbi liikunud

rahasummasid enda kätte ei saanud. Kaebaja koostööpartnerite/klientide kontodele laekunud

summad, mille edasikandmisel on ülekannete ketis kasutatud vahelülidena off-shore

äriühinguid, kanti koheselt edasi kaebaja kontole, kust see viivitamatult sularahana välja võeti

ja saajale tagasi toimetati. Selline tegevus on iseloomulik rahapesule. Kaebaja tegevuses

tuvastati, et otsiti konkreetsetele tingimustele vastavate äriühingute rekvisiite, millel oleks nt

Küprosel arve, mis omakorda kinnitab, et tegemist ei olnud reaalse lepingute alusel toimuva

vastastikuse majandustehinguga, vaid tegemist oli lihtsalt sobivates riikides olevate

pangakontode kaudu rahade edasikandmisega, mille aluseks olevad lepingud olid näilised.

Ühtlasi nähtub kriminaalmenetluses kogutud jutukatkenditest, et juttu oli ainult rahade

saatmisest ja mitte rahade eest teenuste vastu osutamisest, mis kinnitab, et tegelikult ei toimunud

kaebaja koostööpartnerite/klientide ning neile raha üle kandnud äriühingute vahelist

3-15-22

3(10)

vastastikust teenuste ostu-müüki, vaid toimus lihtsalt summade ülekandmine, mis kanti

omakorda edasi kaebajale, kes tagastas need summad sularahas. Selline rahade kiire kontolt-

kontole ülekandmine ja sularahana tagastamine on rahapesule iseloomulik käitumine, mida

püüti varjata raha maaklertegevuse varjus. Äriühingus ei tegeletud mitte ainult kontole laekunud

rahade sularahaks vahetamisega, vaid vormistati ka rahaliikumiste eelnevaid etappe kajastavaid

dokumente. Selline dokumentide vormistamine, et näidata rahaülekannete tehingutest tulenevat

alust, on iseloomulik rahapesule. Kõigil süüdistatavatel olid omad kindlad tegevused vastavalt

sisemisele tööjaotusele, kuid igaühe tegevuses on tuvastatud temapoolne panus

rahapesuskeemi.

2.3. Vastustaja hinnangul illustreerib kaebaja ning tema juhtimisega tegelevate isikute varasem

tegevus ebausaldusväärsust, läbipaistmatust ning finantsturule suuremate riskide tekkimist.

Kaebaja tegevus toimus pikaajaliselt, vähemalt üle aasta. Eeltoodu viitab kaebaja

väljakujunenud ärisuunale, tegevusplaanile ja kasutusel olevatele äritavadele. Selline äritegevus

ei ole kohane makseasutusena tegutseda soovivale isikule ning kaebaja kogemus ei ole piisav,

et tegutseda järjepidevalt makseasutusena. Kohtuotsusega tuvastatud tavapäratu mustriga

käitumine tekitab järelevalvelisi kahtlusi kaebaja äritegevuse eesmärkides ning võib seeläbi

tõsiselt ohustada krediidi- ja finantseerimisasutuste usaldusväärsust, tervislikkust ja stabiilsust,

kõigutada usaldust rahandussüsteemi suhtes ja kahjustada riigi majandust tervikuna.

2.4. Kohtuotsuses tuvastatud ja eelnevalt kajastatud käitumine omab kahtlemata negatiivset

mõju kaebaja reputatsioonile. Kaebaja juhtide reputatsioon ei ole laitmatu (MERAS § 47 lg 1)

ega sobiv tegutsemaks makseasutuse juhina. Kaebaja viide MERAS § 47 lg 4 p-dele 3 ja 5 on

asjakohatud. Kaebaja juhtide tegevus avaldab negatiivset mõju ka kaebaja reputatsioonile.

Anton Geri süüdistatakse hetkel maksualases süüteos, mis on menetluses Tartu Maakohtus

kriminaalasjas nr 1-13-11724. Vastustajal puudub pädevus hinnata, kas tema süüdimõistmine

on tõenäoline või mitte.

2.5. Täiendavaid kahtlusi tekitavad ka kaebaja juhtide ärisidemed, mis kohtumenetluses

tuvastatu kohaselt hõlmavad nii variisikuid kui ka äriühinguid, kelle lõplikke kasusaajaid üritati

mingil põhjusel varjata ning kelle reaalse majandustegevuse toimumises ning seaduslikkuses

on samuti põhjust kahelda. Finantsinspektsioonile esitatud äriplaani kohaselt näeb kaebaja oma

ühe klientide sihtrühmana mitteresidentidest juriidilisi isikuid, kes on saanud positiivset

vastukaja kaebaja töö kohta kaebaja endistel ja praegustelt klientidelt. Juhul, kui sellisteks

klientideks on mh kriminaalasjas kajastust leidnud kaebaja koostööpartnerid/kliendid, kelle

rahalised vahendid läbi kaebaja liikusid ning kelle tegelikke kasusaajaid on üritatud varjata, või

selliste klientide tuttavad, kes võivad eelduslikult tegutseda sarnase äritegevusega, esineb

kõrgendatud risk, et kaebaja osalus eelnevalt käsitletud tavapäratutes ning läbipaistmatutes

tehingutes võib tema juhtide ärisidemetest tulenevalt mõjutada ka makseasutuse ärisuunda. Ka

Riigiprokuratuur on 28.08.2014 vastustajale saadetud vastuses leidnud, et kaebaja ja tema juhid

ei ole usaldusväärsed ning ei ole võimelised tagama makseteenuseid osutava äriühingu kindlat

ja usaldusväärset juhtimist. Vastustajal puudub alus kahelda Riigiprokuratuuri vm ametiasutuse

erapooletuses.

2.6. Valitud meede on vajalik, kuna sama eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid

kaebajat vähem koormava meetmega. MERAS § 19 lg 1 p 3 (koostoimes lg 2 p-dega 2 ja 4) ja

p 5 annab vastustajale otsese aluse keelduda makseasutuse tegevusloa andmisest. Kuigi piisaks

ka ühest alusest, tuvastas vastustaja praegusel juhul kaks eraldi alust. Vastustaja tuvastatud

puudusi ei saa pidada vähetähtsaks, mistõttu ei pea vastustaja andma kaebajale tähtaega

puuduste kõrvaldamiseks ega saa seada tegevusloale kõrvaltingimusi. Vastustaja küll piirab

kaebaja ettevõtlusvabadust, kuid selline piiramine on reguleeritud seaduses.

3-15-22

4(10)

2.7. Sobimatute juhtidega isiku turule lubamisega rikuks vastustaja seadusest tulenevat keeldu

ega kohtleks kõiki turuosalisi ühetaoliselt. Finantssektorit, kus turuosalisi koheldakse

ebavõrdselt, ei saa pidada usaldusväärseks, samuti võib seaduses sätestatud nõuete ja kohutuste

järgimata jätmine seada ohtu klientide ja investorite huvid nende vahendite säilimisel, mistõttu

ei oleks tegevusloa väljastamine kooskõlas finantsinspektsiooni seaduse (FIS) §-ga 3. Kui

vastustaja lubaks reguleeritud turule isikud, kellega kaasnevad eelnimetatud riskid, tekiks oht,

et vastav isik käituks sarnasel viisil ka edaspidi ega järgiks hoolsalt turul nõutud tavasid ja/või

seadusi ning ohustaks seeläbi turu stabiilsust. Eeltoodud kaalutlustel on kaitstava eesmärgi

tähtsus oluliselt kaalukam riivatavatest õigustest.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 2-5, 111-112) vastustaja 12.12.2014

otsuse nr 4.1-1/71 tühistamiseks. Põhjendused:

3.1. Vastustaja ei võtnud arvesse, et tegemist on jõustunud õigeksmõistvate kohtuotsustega.

Samuti pole vastustaja põhjendanud, miks ta käsitleb pangaülekandeid ja sularaha väljamakseid

tavapäratute tehingutena. Kõik vaidlusaluses otsuses kajastatud maksed, sh taotleja klientide

poolt raha ülekandmine, leidsid aset Euroopa Liidus, sh vastustaja poolt makseasutusena

registreeritud ja finantsjärelevalve all olevate pankade kontode kaudu. Rahapesu regulatsioonid

on ühtsed kogu Euroopa Liidus ja kehtestatud mh määrustega 2005/60/EÜ ja 2006/70/EÜ.

Venemaad ja Uus-Meremaad, kus kaebaja kliendid samuti ülekandeid tegid, käsitleb Euroopa

Liit kui väikese rahapesu riskiga riike. Maakohtu ega ringkonnakohtu otsustest ei nähtu, et

kaebaja kaudu liikunud rahalised vahendid pärinevad illegaalsest tegevusest või et sellega oleks

loodud kriminaaltulu.

3.2. Laitmatu ärialase reputatsiooni olulised kriteeriumid on sätestatud MERAS § 47 lg-s 4.

Otsuse põhjendustest võib järeldada, et kaebaja juhid ei vasta MERAS § 47 lg 4 p-dele 3 ja 5.

Seejuures ei ole selgitatud, kas ja kuidas on kaebaja varasem tegevus seadnud äriühingu

aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate ja klientide huvid ohtu. Vastustaja ei ole

analüüsinud, kuidas on kaebaja varasem tegevus mõjutanud negatiivselt finantsturu osaliste

tegevust ja finantsturu atraktiivsust. Vastustaja ei põhjenda, miks ta seostab kaebaja juhte

rahapesu skeemiga, kui rahapesu pole toimunud. Kohus on tuvastanud, et tõenditena käsitatud

lepingute alusel toimus reaalne ja tegelik rahade liikumine just nii, nagu neid kajastasid

raamatupidamisdokumendid.

3.3. Anton Ger on selgitanud vastustajale tema suhtes algatatud kriminaalmenetluse tagamaid,

seda, kuidas ja mille alusel muutus ta tunnistajast süüdistatavaks ning kui tõenäoline on tema

karistamine kuriteo toimepanemise eest. Anton Ger pakkus vastustajale võimalust tutvuda

kriminaalasja materjalidega.

3.4. Vastustaja jättis analüüsimata, kuidas kaebaja ja tema juhtide varasem tegevus kahjustas

tema kui asutuse mainet ja usaldusväärsust ning seda nii osanike, klientide, lepingupartnerite,

riigiasutuste kui ka puudutatud isikute silmis. Riigiprokuratuuri hinnang on asjakohatu, sest see

ei leidnud kohtumenetluses kinnitust. Riigiprokuratuuri hinnangusse tuleb suhtuda kriitiliselt,

sest ta on kaasatud vastustajana haldusasja nr 3-14-51078 menetlusse, milles kaebaja taotleb

talle kriminaalmenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja on saanud 20.11.2014

valuutavahetuse tegevusloa ja 23.12.2014 finantseerimisasutuse tegevusloa Politsei- ja

Piirivalveameti rahapesu andmebüroolt, kes samuti kontrollib ettevõtja ja tema juhtide

vastavust seaduse nõuetele.

3.5. Vastustaja keeldus tegevusluba andmast kahel alusel, analüüsides mõlema aluse osas

kaebaja ja tema juhtide reputatsiooni. Loa andmisest keeldumist vastustaja esitatud motiividel

saab vaadelda karistusena tegevuse eest, milles kaebaja ja tema juhid on lõplikult õigeks

mõistetud. See on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 23. Kaebaja hinnangul on

3-15-22

5(10)

õigeksmõistev kohtuotsus kahtlused kaebaja ja tema juhtide varasema tegevuse, kogemuse ja

reputatsiooni osas lõplikult kõrvaldanud. Vastustaja ei ole kohtuotsust eirates teostanud

objektiivset kaalumist ning on rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Vastustaja otsus

rikub kaebaja ettevõtlusvabadust (PS § 31).

4. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata (tl 38-42). Põhjendused:

4.1. Makseasutused on riikliku finantsjärelevalve all, mistõttu kehtivad neile tavapärasemast

kõrgemad nõuded MERAS alusel. Makseasutusena tegutseda sooviva isiku varasem tegevus,

omandatud kogemus ja reputatsioon kui ka tema juhtimisega seotud isiku varasem tegevus,

omandatud kogemus ja reputatsioon ning ärisidemed peavad andma kinnitust, et isik suudab

kõrgendatud hoolsuskohustust nõudval finantsturul tegutsema asudes käituda viisil, mis tagab

makseasutuse järjepideva, usaldusväärse ja läbipaistva tegutsemise. Vastustaja peab hindama,

kas on tagatud nii klientide ja investorite huvide kaitse kui ka finantssektori stabiilsus,

usaldusväärsus, läbipaistvus. Samuti tuleb aidata kaasa finantssektori kuritegelikel eesmärkidel

ärakasutamise tõkestamisele (FIS § 3). Isikute hindamisel ei saa piirduda kohtuotsuse

resolutsioonis esitatuga, vaid arvestada tuleb ka asjaoludega, millele kohus on andnud

hinnangu. See aga ei tähenda, et vastustaja justkui õigust mõistaks, vaid hindab oma

eesmärkidest tulenevalt isiku sobivust vastavale reguleeritud turule. Vastustaja on teinud

keelduva otsuse, sest makseasutusena tegutseda sooviva isiku varasem tegevus peaks andma

tunnistust usaldusväärsusest, läbipaistvusest, ausatel eesmärkidel toimuvast äritegevusest,

kõrgendatud hoolsusnõuete täitmisest ning seeläbi tagama FIS §-s 3 sätestatud eesmärgi

täitmisest. Nii maa- kui ringkonnakohtu otsustes sedastatu pinnalt on vastustaja järeldanud, et

selline äritegevus ei ole kohane makseasutusena tegutseda soovivale isikule.

4.2. Keelduva otsuse tegemine ei ole karistus, vaid konkreetse tegevusloa taotluse menetluse

tulem. Seetõttu on asjakohatud kaebaja väited, nagu rikuks vastustaja süütuse presumptsiooni

põhimõtet. Määravaks teguriks on nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsustes kinnitust leidnud

tavapäratu mustriga käitumine, mis on kohtute hinnangul iseloomulik rahapesule. Otsustes

esitatud fakte ei ole vastustajal võimalik eirata ega omistada neile väiksemat tähendust.

Vastustaja teostab riiklikku sõltumatut finantsjärelevalvet, millega tagatakse finantsturu

õiguspärane ja korrapärane toimimine. See tähendab, et põhjendatud ja kaalutletud juhtudel ei

anta sobimatutele isikutele finantsturule sisenemiseks vastavat luba. Kaebaja ja tema juhtide

käitumine viitab ebausaldusväärsusele ning seab kahtluse alla võimaliku makseasutuse

järjepideva tegutsemise. Kahtlusi sobimatusest ei vähenda ka kaebaja juhtide ärisidemed, mis

kriminaalasjas tuvastatu kohaselt hõlmavad nii variisikuid kui ka äriühinguid, kelle lõplikke

kasusaajaid üritati mingil põhjusel varjata ning kelle majandustegevuse toimumine ja

seaduslikkus on ebaselge ja läbipaistmatu. Kaebaja osalus tavapäratutes ja läbipaistmatutes

tehingutes võib tema juhtide ärisidemetest tulenevalt mõjutada ka makseasutuse ärisuunda.

4.3. Vastustaja on otsuses läbivalt analüüsinud kaebaja ja tema juhtide tegevust, mis viitab

ebausaldusväärsusele ja läbipaistmatusele. Nimetatu omakorda kujundab nende isikute

reputatsiooni, mis peab makseasutuse tegevusloa taotlemisel olema vaieldamatult laitmatu.

Kaitstavad väärtused ja hüved (sh finantssektori läbipaistvus ja finantsstabiilsus) on

vaidlustatud otsuses esitatud asjaolusid vaagides kaalukamad riivatavast õigusest

(ettevõtlusvabadus). Vastustaja on vaidlustatud otsuses riivet kaalunud võrreldes avalike huvide

kaitsega.

4.4. Kaebaja on ebaõigesti mõistnud haldusorgani kaalutlusõigust. Lähtudes haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 4 lg-st 1 on haldusorganil, arvestades kõiki asjaolusid, võimalik valida, kas ja

milline otsus teha. Vastustaja arvestas otsuse tegemisel sellega, et isikud on neile mõistetud

süüdistuses õigeks mõistetud. Tähelepanuta ei saa jätta kohtumenetluses tõendatud ja kinnitust

3-15-22

6(10)

leidnud asjaolusid, mis loovad ettekujutuse kaebaja ja tema juhtide ärilisest käitumisest – see

on oluline teave tegevusloa taotluse menetluses.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. MERAS § 14 lg 1 järgi peab äriühingul makseasutusena või e-raha asutusena tegutsemiseks

olema vastav tegevusluba. Sama paragrahvi lg 3 järgi annab Eestis asutatud äriühingule

makseteenuste osutamise tegevusloa või e-raha väljastamise tegevusloa ning tunnistab selle

kehtetuks Finantsinspektsioon oma otsusega. Vastustaja keeldus kaebajale tegevusluba andmast

MERAS § 19 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel, mille kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus keelduda

taotlejale tegevusloa andmisest, kui taotlejal ei ole piisavalt vahendeid ja kogemusi, mis on

vajalikud järjepidevaks tegutsemiseks makseasutusena või e-raha asutusena (p 3) või taotleja

juhid, audiitor või aktsionärid ei vasta samas seaduses või nende alusel antud õigusaktides

sätestatud nõuetele (p 5). Vastustaja viitas ka MERAS § 19 lg 2 p-dele 2 ja 4, mille kohaselt

arvestatakse MERAS § 19 lg 1 p-s 3 sätestatu hindamisel mh taotleja juhtimisega seotud isikute

haridust, nende töökogemust, ärisidemeid, usaldusväärsust ja reputatsiooni (p 2) ja taotleja,

tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute

tegevust, finantsseisundit, reputatsiooni ja kogemusi (p 4).

6. Kohus nõustub vastustaja otsuses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies

mahus korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2), märkides vastuseks

kaebuses toodud põhjendustele järgmist.

7. Kuna vastustaja ei keeldunud kaebajale tegevusluba andmast MERAS § 47 lg 4 p-de 3 ja 5

alusel, siis on asjakohatud kaebaja etteheited, et vastustaja ei ole põhjendanud nendes sätetes

toodud asjaolude esinemist. Nõuded makseasutuse juhile sätestab MERAS § 47, mille lg 1

kohaselt võib makseasutuse juhiks ja e-raha asutuse juhiks valida või määrata vaid isikut, kellel

on makseasutuse või e-raha asutuse juhtimiseks vajalik haridus, kogemused, kutsealane sobivus

ning laitmatu ärialane reputatsioon. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, keda on keelatud valida või

määrata makseasutuse juhiks ja e-raha asutuse juhiks. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et

vastustaja võib keelduda makseasutuse tegevusloa andmisest vaid juhul, kui asutuse juhid

vastavad MERAS § 47 lg-s 4 sätestatud kriteeriumitele. MERAS § 47 lg 1 sisu on oluliselt laiem

kui sama paragrahvi lg 4 sisu. Nii nt seab MERAS § 47 lg 1 nõuded ka juhi haridusele, samas

kui sama paragrahvi lg 4 hariduse puudumisest tingitud keelde ei kehtesta. Samuti on mõistel

“laitmatu reputatsioon” oluliselt laiem tähendus kui isikul kehtivate karistuste puudumine

(MERAS § 47 lg 4 p 4). Seega oli vastustajal oluliselt rohkem kriteeriume, mida tegevusloa

andmise otsustamisel kaaluda.

8. Kaebaja etteheide, et vastustaja ei arvestanud kaebaja ja tema juhtide suhtes tehtud

õigeksmõistvate kohtuotsustega, ei ole põhjendatud. Vastustaja tõi vaidlusaluses otsuses välja,

et kaebaja ja tema juhid on kriminaalasjas nr 1-12-12477 neile esitatud süüdistustes õigeks

mõistetud. Samas viitas vastustaja nendes samades kohtuotsustes tuvastatud asjaoludele, mille

kohaselt esinesid kaebaja ja tema juhtide käitumises rahapesu tunnusena vara valdamine,

ülekandmine, kasutamine ja muundamine eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu,

tõelist olemust, tegelikku kasusaajat ning omandiõigust. Rahapesule iseloomulikku käitumist

püüti varjata rahamaaklerluse varjus. Rahaliste vahendite kandmine erinevate äriühingute

kontodele, sealt omakorda kaebaja pangakontole, seejärel suures osas sularahas väljavõtmine

ning nende toimetamine Eestist välja andis kohtute arvates aluse järelduseks, et tegemist oli

rahapesu objekti – kriminaaltulu – kuritegelikust taustast puhastamisega. Kaebaja ja tema juhid

mõisteti kriminaalmenetluses õigeks põhjusel, et uurimisasutustel ei õnnestunud tuvastada

kaebaja poolt käideldud raha kuritegelikku päritolu. Kuna kaebaja poolt käideldud rahalised

vahendid tulid Venemaal resideeruvatelt äriühingutelt, siis ei olnudki uurimisorganitel

3-15-22

7(10)

võimalust raha päritolu ja selle seotust kuritegevusega tuvastada, sest Eesti õiguskaitseorganitel

ei ole pädevust Venemaal menetlustoiminguid teha. Küll aga tuvastati, et kaebaja ja tema juhid

valmistasid ette dokumente näilike tehingute kohta, organiseerisid raha ülekandeid erinevate

äriühingute kontode kaudu ja otsisid tehingupartneritest äriühingutele variisikutest juhte, keda

õpetati rahapesu andmebüroo küsimustele vastama varem valmis mõeldud legendi toetavalt.

Kohtud osundasid kaebaja ja tema juhtide rahapesule viitavale tegevusele korduvalt, seega ei

ole põhjendatud kaebaja arvamus, et kohtuotsustega kõrvaldati lõplikult kahtlused kaebaja ja

tema juhtide tegevuse, kogemuse ja reputatsiooni osas. Kohtud ei öelnud, et rahapesu pole

toimunud, vaid et seda ei ole tuvastatud. Kuni ei ole tuvastatud, et rahalised vahendid, mida

kaebaja käitles, pärinevad kuritegevusest, ei saa kaebajat rahapesu toimumises süüdi mõista.

9. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja tegevus ei vastanud tavapärasele

majandustegevusele. Tavapärase majandustegevuse käigus kantakse raha ühelt kontolt teisele

mingi tehingu tulemusena. Kriminaalasjas aga tuvastati, et kaebaja poolt käideldud rahalised

vahendid ei liikunud konkreetsete tehingutega seoses. Vastupidi, kaebaja ja tema juhid

vormistasid tehingute toimumise näitamiseks võltsdokumente ning organiseerisid rahade

liikumist, andes korraldusi, kelle kaudu ja millal tuleb rahad kaebaja kontole kanda. Tavapärane

ei ole majandustegevus, kus rahalised vahendid liiguvad ilma tehinguteta kiiresti läbi mitme

riigi äriühingu pangakonto ja võetakse seejärel sularahas välja. Sellist skeemi kasutatakse juhul,

kui püütakse varjata rahaliste vahendite õigusvastast päritolu ja soovitakse anda sellele legaalset

tausta, raskendades raha tegeliku päritolu ja tegelike omanike tuvastamist. Seega kasutatakse

sellist tegevust kuritegevusest saadud raha nö pesemiseks. Samuti kasutatakse sellist skeemi

maksupettuste toimepanemisel. Sellisel tegevusel puudub aga igasugune tavapärane

majanduslik eesmärk. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja raamatupidamine vastas nõuetele.

Selle asjaolu tuvastas ka maakohus. Samuti ei ole vaidluse all, et raha liikus. Just sellist rahade

organiseeritud liigutamist selle tegeliku päritolu varjamise eesmärgil ongi kaebajale ja tema

juhtidele ette heidetud. Seega ei saa kaebaja ja tema juhtide käitumist pidada mingil moel

tavapäraseks ning nende tegevus annab aluse põhjendatud kahtluseks, et kaebaja asub pärast

tegevusloa saamist maksesüsteemi rahapesu eesmärgil ära kasutama. Kohus nõustub

vastustajaga, et selline käitumine annab aluse kahelda kaebaja ja tema juhtide aususes,

usaldusväärsuses ja maines.

10. Ohule, et kaebaja võib makseasutuse tegevusloa saamisel jätkata rahapesule omaste tegude

toimepanemist, osundab ka vastustaja viidatud kaebaja äriplaan, mille kohaselt näeb kaebaja

oma ühe klientide sihtrühmana mitteresidentidest juriidilisi isikuid, kes on saanud positiivset

vastukaja kaebaja töö kohta kaebaja endistel ja praegustelt klientidelt. Seega soovib kaebaja

oma senise tegevusega jätkata. Kahtlusi sobimatusest ei vähenda ka kaebaja juhtide ärisidemed,

mis kriminaalasjas tuvastatu kohaselt hõlmavad nii variisikuid kui ka äriühinguid, kelle lõplikke

kasusaajaid üritati mingil põhjusel varjata ning kelle majandustegevuse toimumine ja

seaduslikkus on ebaselge ja läbipaistmatu.

11. Vastustaja hinnangul puudus kaebajal ja tema juhtidel laitmatu reputatsioon. Laitmatu

reputatsioon on määratlemata õigusmõiste. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium on 13.06.2005 otsuses asjas nr 3-4-1-5-05 (p 16) selgitanud, et määratlemata

õigusmõiste on õigustehniline vahend, mille puhul seadusandja loobub detailsete ettekirjutuste

andmisest seadustes enestes, delegeerides normi täpsustamise seaduse rakendajale. Kuna

määratlemata õigusmõiste on seadusandja poolt loodud, tuleb seda sisustada seadusandja

juhiste ja eesmärkide abil. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse eelnõu 610 SE seletuskirja1

1 Kättesaadav http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f06367cf-61a1-d090-d07f-

7a1ff1a69877/Makseasutuste%20ja%20e-raha%20asutuste%20seadus/.

3-15-22

8(10)

kohaselt sätestab eelnõu § 47 juhtidele esitatavad nõuded, mis peavad vastama sobivuse ja

nõuetele vastavuse (nn fit & proper) tingimustele, nagu on sätestatud ka teiste finantsturu

osaliste puhul. Sobivuse ja nõuetele vastavuse kriteeriumid on käsitletavad PS §-d 29 sätestatud

tegevusala, elukutse ja töökoha vaba valiku põhiõiguse piiranguna. Tallinna Halduskohus on

12.03.2010 otsuses haldusasjas nr 3-09-671 pidanud võimalikuks sisustada määratlemata

õigusmõistet “laitmatu ärialane maine” rahvusvahelises finantsjärelevalvealases praktikas

juurdunud põhimõtete toel, viidates Ühendkuningriigi Financial Services Authority koostatud

käsiraamatule “Heakskiidetud isikute sobivuse kontroll”2. Selle dokumendi kohaselt on isiku

sobivuse hindamise üheks osaks isiku aususele, usaldusväärsusele ja mainele hinnangu andmine

(p 1.3.1). Täpsemad hindamiskriteeriumid on toodud p-s 2.1.3. Selle alapunktidest nähtub, et

aususe, usaldusväärsuse ja hea maine nõudele vastamiseks ei piisa vaid sellest, et isikut ei ole

kuriteo eest süüdi mõistetud. Arvestatakse ka teisi isikuga seotud asjakohaseid asjaolusid,

suhteid ja käitumist, mh normide järgimist. Iga normi rikkumine pole kuritegu ning kusagilt ei

tulene, et isiku mainet saavad negatiivselt mõjutada ainult sellised seaduserikkumised, mis on

kuriteoks tunnistatud. Viidatud käsiraamatu p 2.1.3 alapunktist 2 nähtuvalt saab arvestada ka

pettuste ja normirikkumistega, mis ei kvalifitseeru süüteona.

12. Kohtu hinnangul on normikohase käitumise arvestamine isiku reputatsiooni hindamisel

väga oluline. Kui isik on oma varasema käitumisega näidanud, et ta ei järgi kehtestatud norme

ega tavasid, ei teki tema vastu ka usaldust, et tema tegevus makseasutuse juhina saab olema

nõuetekohane. Kuigi seadusandja ei ole soovinud iga normi rikkumist määratleda süüteona,

mille eest võib karistada, ei tähenda see, et norme võib valimatult rikkuda. Just nende normide

järgimine, mille rikkumise eest ei ole ettenähtud karistusõiguslikke sanktsioone, näitab isiku

distsiplineeritust, usaldusväärsust ja valmidust oma käitumist kehtestatud korrale allutama.

Isikute suhtes, kes kehtestatud norme rikuvad, saab kohaldada haldusõiguslikke meetmeid.

Makseasutuse tegevusloa andmata jätmine või olemasoleva tegevusloa kehtetuks tunnistamine

on just sellised haldusõiguslikud meetmed, mis peavad hoidma kehtivaid norme mitte järgivad

isikud kõrgete nõuetega finantsturult eemal.

13. Praegusel juhul ei ole oluline, milline on kaebaja ja tema juhtide maine teiste asutuse ja

isikute silmis, vaid milline on tema maine finantsturul tegutseva isikuna vastustaja silmis. Oma

klientide silmis võib kaebajal tõesti hea maine olla, sest ta aitas neil raha päritolu tuvastamist

raskendada. Tema klientide huvid ei ole aga seaduslikud ega kooskõlas avalike huvidega,

seetõttu ei ole nende arvamus kaebaja maine kohta makseasutuse tegevusloa andmisel

asjakohane.

14. Vastustaja ei ole rikkunud menetlusnorme sellega, et küsis prokuratuurilt arvamust kaebaja

kohta. Kuna prokuratuur uuris kaebaja ja tema juhtide tegevust, siis oli tema nende käitumisega

paremini kursis. Vastustaja ei ole kaebaja ja tema juhtide käitumist eraldi kontrollinud, seetõttu

saab ta tugineda otsuse tegemisel vaid kohtuotsustes tuvastatule ja prokuratuuri arvamusele.

Prokuratuuri vastus vastustaja järelepärimisele oli vaid üks argument teiste põhjenduste kõrval

ja see polnud vastustajale siduv. Vastustajal tuli langetada otsus kõiki tuvastatud asjaolusid

arvestades ja kaaludes.

15. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja pani toime süüteo, seega on kaebaja etteheited süütuse

presumptsiooni rikkumise kohta asjakohatud. Süütuse presumptsioon kehtib karistusõiguses ja

see ei tähenda, et isiku suhtes ei võiks ilma süüdimõistva kohtuotsuseta rakendada koormavaid

haldusõiguslikke meetmeid.

2 Kättesaadav http://www.fshandbook.info/FS/html/handbook/FIT/1/3.

3-15-22

9(10)

16. Kaebajat ei ole tegevusloa väljastamata jätmisega ka karistatud. Seetõttu on viited PS § 23

rikkumisele asjakohatud. Karistused on sätestatud kas karistusseadustikus või teistes seadustes

väärteokoosseisude juures. Tegevusloa väljastamisest keeldumist ei ole sätestatud karistusena

kuri- või väärteo eest ning selle kohaldamine ei eelda isiku suhtes kriminaal- või

väärteomenetluse algatamist ja süüditunnistamist. Seega ei ole tegemist formaalses mõttes

karistusega. Kohtu hinnangul ei ole tegemist ka materiaalses mõttes karistusega. Mitte iga

rikkumine ei pea tooma kaasa karistust ning iga negatiivset meedet ei saa käsitleda

karistamisena. Haldusorganil peab olema võimalus sekkuda isiku majandustegevusse ka

mittekaristuslike vahenditega. Asjaolu, et kaebaja ja tema juhid on kriminaalmenetluses õigeks

mõistetud, ei muuda teda immuunseks teiste haldusõiguslike meetmete suhtes, mida

kohaldatakse teistel eesmärkidel. Riigikohtu üldkogu selgitas 25.10.2004 otsuses asjas

nr 3-4-1-10-04 (p 18), et mitte igasuguse õiguste või vabaduste kitsendamise puhul ei ole

tegemist karistusega, seda ka juhul, kui kitsenduse põhjuseks on õiguserikkumine. Erinevus

süüteo eest kohaldatava karistuse ja mittekaristusliku sunnivahendi vahel seisneb selles, et

karistuse aluseks on vältimatult isiku süü, karistus kujutab endast kitsenduses väljenduvat

etteheidet. Seevastu mittekaristusliku sunnivahendi kohaldamise aluseks ei ole isiku süü, vaid

isikust lähtuv oht, millele viitavad toimepandud teod. Antud juhul ei hinnanud vastustaja

kaebaja või tema juhtide süüd ja vastustaja eesmärgiks ei olnud teha kaebajale või tema

juhtidele etteheiteid. Tegevusloa andmisest keelduti kaebajast lähtuva ohu vältimiseks. Oht

seisnes selles, et kaebaja võib ka edaspidi rikkuda finantsvaldkonnas kehtivaid nõudeid ja

tekitada avalikele huvidele kahju. Ohu olemasolu ja suurust oli võimalik järeldada kaebaja

eelnevast järjepidevast käitumisest, mis viitasid võimalikule rahapesule. Kriminaalkohtul ja

vastustajal on erinevad eesmärgid ja nad peavad tuvastama erinevaid asjaolusid. Tõendatuse

standard haldusmenetluses on madalam kui kriminaalmenetluses, mis tähendab, et otsuse saab

haldusmenetluses langetada ka põhjendatud kahtlusele tuginedes. See, et kaebajat ja tema juhte

ei mõistetud kriminaalmenetluses süüdi, et tähenda, et nende käitumine rahaliste vahendite

käitlemisel oli korrektne ja nende maine laitmatu. Kui kriminaalkohus peab reageerima juba

toime pandud süüteole, siis vastustajal on õigus tegutseda ka ennetavalt, hinnates tulevikus

realiseerida võivaid riske ja ohte.

17. FIS § 3 lg 1 järgi teostatakse finantsjärelevalvet finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse

ja läbipaistvuse ning toimimise efektiivsuse suurendamise, süsteemsete riskide vähendamise

ning finantssektori kuritegelikel eesmärkidel ärakasutamise tõkestamisele kaasaaitamise

eesmärgil, et kaitsta klientide ja investorite huve nende vahendite säilimisel ning seeläbi toetada

Eesti rahasüsteemi stabiilsust. Rahapesu tõkestamine on finantssüsteemi stabiilsuse,

usaldusväärsuse ja läbipaistvuse, aga samuti avalike huvide ja julgeoleku seisukohalt väga

oluline. Rahaliste vahendite päritolu ja tegelike omanike varjamine aitab kaasa kuritegevusele

ja varimajandusele, samuti kahjustab riigi majandust tervikuna. Direktiivi 2007/64/EÜ

prembuli põhjenduse nr 11 järgi tuleks makseasutuste suhtes kohaldada ka tõhusaid rahapesu ja

terrorismi rahastamise vastaseid nõudeid. Seega on kõrgendatud nõudmised seotud rahapesu ja

terrorismi rahastamise vastu võitlemise vajadusega. Rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seadusega kohustatud isikutele kõrgendatud hoolsusnõuete kehtestamine näitab, et

seadusandja eesmärk on rahapesu toimumist juba ennetavalt takistada, mitte karistada

rahapesuga seotud isikuid tagantjärgi. Olukorras, kus isik on korduvalt pannud toime tegusid,

mis viitavad rahapesu toimumisele, ja makseasutuse tegevusluba annaks talle võimaluse sellise

tegevusega jätkata, ei pea riik jääma kahju tekkimist ära ootama, vaid tal peab olema võimalus

ebausaldusväärne isik finantsteenuste turult eemal hoida, et kahju tekkimist juba eos vältida.

Sellepärast esitataksegi makseasutuse juhtidele mujal majandustegevuses kehtivatest nõuetest

kõrgemaid nõudmisi.

3-15-22

10(10)

18. Riik ei pea võimaldama isikul ettevõtlusvabaduse ettekäändel õigusvastase tegevusega

jätkata. Ettevõtlusvabadus ei tähenda, et seda võib kasutada ükskõik mis tingimustel.

Ettevõtlusvabadust nagu iga teist põhiõigust tuleb kasutada selliselt, et samal ajal ei rikutaks

teiste isikute õigusi. Põhjendamatu oleks nõuda, et riik peab kulutama oma piiratud avalikke

ressursse õigusvastaselt käituvate isikute pidevale kontrollimisele ja saab kohaldada meetmeid

alles tagantjärgi, kus kogu kahju ei pruugi enam olla võimalik kõrvaldada. Ettevõtlusvabadus

on seadusereservatsiooniga põhiõigus, mis tähendab, et seda võib seadusega piirata igal

mõistlikul põhjusel, mis johtub avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse

vajadusest, on kaalukas ja õiguspärane (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 10.05.2002 otsus asjas nr 3-4-1-3-02, p 14). Praegusel juhul annab MERAS

vastustajale seadusliku aluse makseasutuse tegevusluba taotleva isiku ettevõtlusvabaduse

piiramiseks. Vastustaja otsus lähtub avalikust huvist tagada finantssüsteemi usaldusväärsus ja

stabiilsus, tagada finantsturul osalejate võrdne kohtlemine, takistada kuritegevust ja tagada

julgeolek. Tegemist on kaalukate huvidega, mis kaaluvad üles kaebaja õiguse

ettevõtlusvabadusele. Tegemist on sobiva meetmega, sest kui kaebajal ei ole võimalik

makseasutusena tegeleda, siis ei ole tal ka võimalik oma senist tegevust jätkata. Tegemist on

vajaliku meetmega, sest puudub teine sama tõhus haldusõiguslik meede. Sama tõhusaks ei saa

lugeda seda, et vastustaja või korrakaitseorgan peab hakkama kaebaja tegevust edaspidi pidevalt

kontrollima. Meede on mõõdukas, sest kaebajal ei ole keelatud tegeleda ettevõtlusega muudel

tegevusaladel.

19. Tartu Maakohtu kriminaalasjas nr 1-13-11724 ei ole veel menetlus lõppenud ja pole teada,

mida maakohus talle esitatud tõendite pinnalt tuvastab. Kuna kriminaalmenetlus ei ole veel

lõppenud, siis ei tohiks selle menetluse toimumine olla tegevusloa andmisest keeldumise

ainsaks ega peamiseks põhjuseks. Vastustaja keeldus kaebajale tegevusloa andmisest peamiselt

põhjusel, et kaebaja ja tema juhtide tegevuses on tuvastatud rahapesule viitavaid tegusid, seega

ei olnud pooleliolev kriminaalmenetlus ainus ega tähtsaim argument.

20. See, et Politsei- ja Piirivalveamet on andnud kaebajale muid tegevuslube, ei saa tekitada

kaebajale õiguspärast ootust, et ta saab kindlasti ka makseasutuse tegevusloa. Iga tegevusloa

puhul kehtivad omad nõuded, mis võivad osaliselt ka kattuda. Vastustaja on autonoomse

pädevusega ja finantsjärelevalve teostamisel riigi nimel tegutsev sõltumatu organ (FIS § 4), kes

ei ole seotud Politsei- ja Piirivalveameti seisukohaga kaebaja kohta või Politsei- ja

Piirivalveameti poolt kaebajale väljastatud tegevuslubadega. Iga haldusorgan peab ise

haldusmenetluse HMS-s ja eriseadustest toodud nõuetele vastavalt läbi viima, koguma tõendeid

ja kaaluma asjaolusid. Antud juhul on vastustaja otsus põhjendatud ja ta ei ole rikkunud

kaalumisreegleid.

21. Kaebaja ei ole heitnud vastustajale ette menetlusnormide rikkumist, seetõttu ei kontrolli

kohus vastustaja tegevust selles osas.

22. Kohus leiab eeltoodud põhjendustel, et vaidlusalune otsus on õiguspärane ja selle

tühistamiseks puudub alus, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata.

23. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud kohtule ettenähtud tähtajaks tema menetluskulusid ja

nende kandmist tõendavaid dokumente, seetõttu tuleb vastustaja võimalikud menetluskulud

jätta tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik