2-13-46685/77 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuni 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-46685

Tsiviilasi

Goldvender OÜ hagi OÜ Auricu, Euroot OÜ ja Tanel

Terepingi vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ja OÜ

Auricu

vastuhagi

Goldvender

OÜ

vastu

kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

113 740,86 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Auricu, Euroot OÜ ja Tanel Terepingi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

12. mai 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (I astme menetluses kostjad):

1. OÜ Auricu (registrikood: 11378999);

2. Euroot OÜ (registrikood: 12362771);

3. Tanel Tereping (isikukood: XXXXXX);

Apellantide esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar;

Vastustaja (I astme menetluses hageja): Goldvender OÜ

(registrikood: 12017508); esindajad vandeadvokaat Leonid

Tolstov, advokaat Meree Punab

RESOLUTSIOON

1. Jätta Goldvender taotlus aegumise kohaldamiseks

rahuldamata. OÜ Auricu nõue Goldvender OÜ

vastu kahju hüvitamiseks ei ole aegunud.

2. Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2014 otsus tühistada

ja saata asi uueks läbi vaatamiseks maakohtule.

3. OÜ Auricu, Euroot OÜ ja Tanel Terepingi

apellatsioonkaebused rahuldada.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbi

vaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Goldvender OÜ (hageja) esitas 07. oktoobril 2013 hagi OÜ Auricu, Euroot OÜ ja Tanel Terepingi

(kostjad) vastu ja palus kostjatelt välja mõista põhivõlgnevuse 37 712,25 eurot, hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 7 235,97 eurot ja viivise 0,2% päevas põhinõudest alates hagi

esitamisest kuni põhinõude täiimiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja OÜ-ga Auricu (kostja I) 01. mail 2013 krediiditingimustega

müügilepingu (I kd tl 8–13) (edaspidi leping), mille alusel hageja müüs kostjale I ehitusmaterjali.

Hageja on tarninud krediiditingimustega müügilepingu alusel kostjale I aadressil Luunja vald Uus

tn 2 ja Uus tn 5 asuvale ehitusobjektile ehitusmaterjale kogusummas 37 712,25 eurot. Kostjale I

esitatud arved on tähtaegselt tasumata. Kostja I on mittetasumist põhjendanud sellega, et on hageja

nõude tasaarvestanud tema kahjunõudega hageja vastu. Kostja I ei esitanud müügilepingus sätestatud

tähtaja jooksul ühtegi pretensiooni ehitusmaterjalide mittevastavuse kohta lepingutingimustele.

Hageja ja T. Tereping (kostja III) sõlmisid 01. mail 2013 käenduslepingu (I kd tl 14–17), mille alusel

kostja III käendas krediiditingimustega müügilepingust tulenevaid kostja I kohustusi hageja ees

95 000 euro ulatuses. 03. oktoobril 2013 toimus kostja I jagunemine eraldumise teel, mille käigus

andis kostja I osa oma varast üle Euroot OÜ-le (kostja II). ÄS § 447 lg 1 kohaselt vastutavad enne

jagunemise äriregistrisse kandmist tekkinud jaguneva äriühingu kohustuste eest jagunemisel osalevad

ühingud solidaarselt.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Hageja nõue kostja I vastu on tasaarvestatud. Kuna hagi on esitatud

kostjate vastu solidaarselt, siis lähtudes VÕS § 67 lg 1 ei pea kostjad II ja III kohustust täitma, sest

kohustuse on täitnud kostja I. Kostja I tasaarvelduse aluseks on asjaolu, et hageja müüdud kaup ei

vastanud lepingu tingimustele ja sellega tekitati OÜ-le Auricu kahju.

Hageja poolt tarnitud tooted ei vastanud lepingutingimustele kvaliteedi osas (lepingu p 1.2).

2013. aasta mai teisest poolest kuni juuni keskpaigani hageja poolt kostjale I müüdud krohvialuse

krundi ning nanovärvi Baumit säilimisaeg oli möödas juba enne kaupade müümist. Hageja poolt

tarnitud vahtpolüstüreen, mis pidi olema EPS 120, ei kvalifitseerunud EPS 120-ks. Antud asjaolu

leidis tuvastamist Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi TJA) poolt hagejale 13. juunil 2013 tehtud

ettekirjutuses nr 6.12-2/13/176-002 (I kd tl 172–174), mille kohaselt hageja poolt müüdav toode

EPS 120 ei vasta asjaomastele EL ühtlustamise õigusaktidest tulenevatele nõuetele. TJA on lugenud

toote nõuetele vastavuse seaduse (TNVS) § 6 kohaselt nimetatud toote ohtlikuks. Hageja poolt Tartus

Ringtee 43E ladustatud ehitusmaterjali katsetuste katseprotokollid (II kd tl 55–56) sedastasid, et toote

EPS 120 survetugevuse omadus ei täida sellisele tootele ettenähtud klassifitseerimisnõudeid, mistõttu

ei saa antud toode klassifitseeruda EPS 120-ks.

Kostja I esitas tasaarvestusavalduse hagejale 27. septembril 2013. Kostjad märkisid, et

tasaarvestusnõue ei saanud hagejale tulla üllatusena, sest juba 13. juunil 2013 oli hagejale teada TJA

ettekirjutus. Hageja tegevjuht G.H. on viibinud mitmel ehituskoosolekul, kus on arutatud sokli ja

vundamendi soojustuses kasutatud materjali mittenõuetekohasust.

Tellija KÜ Uus Luunja omanikujärelevalve teostaja J.O. on keeldunud sokli ja vundamendi

soojustustööde vastuvõtmisest põhjusel, et soojustustööde teostamisel kasutatud materjal

vahtpolüstüreen EPS 120 ei vasta tegelikkuses EPS 120-le ettenähtud nõuetele. Kostjale I on

eeltoodust tekkinud varaline kahju 82 017,92 eurot, s.o teostatud tööde maksumus kahe maja kohta

59 884,48 eurot ja lammutustööde maksumus kahe maja kohta 22 133,12 eurot.

3. OÜ Auricu esitas 20. novembril 2014 Goldvender OÜ vastu vastuhagi (II kd tl 42–53), milles palus

mõista välja lepingu rikkumisega tekitatud kahju summas 37 659,45 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise hagi esitamise seisuga 441,74 eurot ja viivise kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras. Goldvender OÜ on tarninud lepingule mittevastavaid tooteid, mille

tulemusel on Auricu OÜ-le tekkinud kahju 82 017 eurot.

Müüdud kauba lepingule mittevastavust on tunnistanud Goldvender OÜ ise, sest tema esindaja

G.H. saatis 29. juulil 2013 vastuhagejale e-kirja, kus pakkus tasaarvestust tellija korteriühistu heaks

ja ehitusmaterjali müüki EPS 100 hinnaga.

Goldvender OÜ ei või VÕS § 221 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt tugineda kokkulepetele, millega piiratakse

OÜ Auricu õigusi seoses vahtpolüstüreeni EPS 120 lepingutingimustele mittevastavusega. TJA

algatas turujärelevalvemenetluse Goldvender OÜ müüdava toote suhtes juba 16. aprillil 2013 ning

võttis selle raames 20. mail 2013 proove Goldvender OÜ müüdavatest vahtpolüstüreenplaatidest.

Järelikult pidi Goldvender OÜ-l hiljemalt aprillis 2013 tekkima kahtlus müüdava vahtpolüstüreeni

EPS 120 nõuetekohasuse suhtes ning ta oleks pidanud kontrollima müüdava kauba kvaliteeti.

OÜ-le Goldvender on puudustest korduvalt teatatud, mistõttu kohus peaks jätma lepingu p 3.14

kohaldamata TsÜS § 145 lg 1 lause 2 järgi, kuna kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult.

Lepingu p 3.14 on vastuolus hea usu põhimõttega. Kokkuleppega võeti OÜ-lt Auricu reaalne

võimalus oma nõue esitada. Lepingu p 3.14 näol on tegemist tühise tüüptingimusega. Kui aegumist

puudutav kokkulepe on seadusega vastuolus, toob see TsÜS-i § 87 järgi kaasa kokkuleppe tühisuse

ja kohaldatakse seaduses sätestatud regulatsiooni. OÜ Goldvender on aegumise vastuväitest

loobunud 29. juuli 2013 e-kirjas ja aegumine peatus läbirääkimiste toimumise ajaks. OÜ Goldvender

poolt 29. juuli 2013 e-kirjas antud kinnitus on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, seega hakkas

OÜ Goldvender poolt OÜ-le Auricu tarnitud vahtpolüstüreeni EPS 120 aegumine kulgema kõigi

tarnimiste osas uuesti 30. juulil 2013. 30. augustil 2013 esitas OÜ Goldvender nõude arve tasumiseks,

mida OÜ Auricu käsitleb läbirääkimiste jätkamisest keeldumisena. Eeltoodust tulenevalt on OÜ

Auricu 27. septembril 2013 esitatud kahju hüvitamise nõue esitatud tähtaegselt, s.o kahe kuu jooksul

aegumise peatumise lõppemisest (TsÜS § 168 lg 2). OÜ Auricu kahju hüvitamise ja tasaarvestuse

võimalus kui õiguskaitsevahend ei aegu ega paigutu lepingu p 3.14 alla, kuna kahju hüvitamise ja

tasaarvestuse võimalus on õiguskaitsevahendid, mitte nõuded ja lepingus on mõeldud otsesõnu ostja

nõudeid

Kahju suuruse välja selgitamiseks on OÜ Auricu teinud päringud hinnapakkumiste saamiseks seoses

objektidel Uus X ja Uus Y Luunjas vajalike elamute soklite ja vundamentide lammutustööde

teostamise ja ehitusmaterjali utiliseerimisega. Tööde uuesti tegemisel tuleb lähtuda algsest

pakkumisest ja teostatavate tööde hinnaks kujunes 59 884,80 eurot, lammutustööde osas tegi

pakkumise Vikerpuu OÜ summas 22 133,08 eurot, seega on kahju kokku 82 017,92 eurot.

Vastuhageja tasaarveldas kahju nõude vastukostja nõudega enda vastu ning ülejäänud summa

37 659,45 eurot palus välja mõista hagejalt/vastukostjalt.

4. Goldvender OÜ vaidles vastuhagile vastu ning palus teha asjas vaheotsus ning tuvastada, et

vastuhageja nõue on aegunud. Auricu OÜ nõuded aegusid 30 päeva jooksul toote tarnimisest, seega

vastavalt 02. juunil 2013, 11. juunil 2013, 29. juunil 2013, 08. juulil 2013. Esimest korda esitati väide

toote nõuetele mittevastavusest alles 27. septembril 2013. Auricu OÜ väide müüdud krohvialuse

krundi ja nanovärvi säilimisaja ületamise kohta enne kaupade müümist on paljasõnaline ning

tõendamata. Sõlmitud leping ei ole tüüptingimustega leping. Alust aegumise kohaldamata jätmiseks

TsÜS § 145 lg 1 alusel ei esine, sest Goldvender OÜ ei ole oma kohustusi tahtlikult rikkunud.

OÜ Goldvender ei ole ka aegumise vastuväitest loobunud, pooled ei pidanud mingeid läbirääkimisi.

29. juuli 2013 e-kirjaga teavitas Goldvender OÜ OÜ-d Auricu TJA ettekirjutusest, millele OÜ

Auricu ei reageerinud. Goldvender OÜ ei nõustunud vastuhagis esitatud käsitlusega 29. juuli 2013 e-

kirjale. Kirja eesmärgiks oli vaid kostjale I pretensiooni esitamise võimaluse andmine seoses tootega

EPS 120. Samas avaldas Goldvender OÜ esindaja kirjas, et objektile varasemalt tarnitud tooted

vastavad tingimustele.

Auricu OÜ ei ole tõendanud toote EPS 120 lepingutingimustele mittevastavust. Toote maaletooja

Ecostock OÜ vaidlustas TJA 02. juuli 2013 ettekirjutuse halduskohtus. Tallinna Halduskohus

rahuldas 18. oktoobri 2013 otsusega kaebuse ja tühistas TJA ettekirjutuse. Aktsepteeritavad ei olnud

katsetused, mille OÜ Auricu ise läbi viis. OÜ Auricu poolt nõutud kahjusumma ei vasta kulutustele,

mida tegelikkuses OÜ Auricu sokli ja vundamendiga seotud tööde tegemisel kandma peaks. TJA

kontroll oli rutiinne, mis ei pidanud tekitama OÜ-s Goldvender mingit kahtlust toote nõuetele

mittevastavuse osas. Toote ohutuse hindamise ajaks ei keelanud TJA toote müüki.

OÜ Auricu on kaotanud õiguse kasutada lepingust ja seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid.

Auricu OÜ ei kaasanud Goldvender OÜ-d seoses tarnitud kauba mittevastavusega ehitusobjektile

konstruktsioonide avamisele, ei ole vormistanud ühtegi mittevastavust tõendavat dokumenti, mis

vastaks lepingu tingimustele, ega neid Goldvender OÜ-le edastanud. Lisaks ei ole Auricu OÜ

Goldvender OÜ-le esitanud ühtegi lepingu tingimustele vastavat pretensiooni ning lepingu p 6.7 järgi

lepingus nimetatud tingimustel ja tähtaegadel pretensiooni mitteesitamisel ei saa ostja enam

õiguskaitsevahendeid rakendada.

OÜ-l Auricu tekkinud võimalik kahju ei ole tekkinud Goldvender OÜ poolt tarnitud ehitusmaterjali

tagajärjel. Riiklikult tunnustatud ekspert Kaarel Saha 08. juuli 2013 ekspertarvamuses (I kd tl 42–73)

ei mainita kordagi OÜ Auricu poolt esile toodud tööde tegemise vajadusena asjaolu, et Goldvender

OÜ poolt tarnitud toode EPS 120 olnuks ebakvaliteetne.

22. septembri 2014 menetlusdokumendis (III kd lk 100-106) esitas Goldvender OÜ taotluse teha asjas

vaheotsus, millega kohaldada OÜ Auricu nõude osas aegumist ja osaotsus, millega OÜ Goldvender

hagi rahuldada; alternatiivselt, kui kohus aegumist ei kohalda, teha vaheotsus OÜ Auricu nõude

põhjendamatuse kohta ja OÜ Goldvender haginõude osas osaotsus, millega hagi rahuldada.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus jättis 31. oktoobri 2014 otsusega OÜ Auricu vastuhagi Goldvender OÜ vastu

kahju hüvitamiseks ja viivise tasumiseks rahuldamata ning rahuldas Goldvender OÜ hagi OÜ Auricu,

Euroot OÜ ja T.T. vastu lepinguliste kohustuste täitmiseks ja viivise tasumiseks.

Maakohus mõistis OÜ-lt Auricu, Euroot OÜ-lt ja T.T.lt solidaarselt välja Goldvender OÜ kasuks

põhivõla 37 712,25 eurot ja viivise 36 576 eurot seisuga 31. november 2014; viivise tasumata

põhivõlalt 0,2% alates 01. novembrist 2014 kuni põhivõla tasumiseni, kuid T.T.lt mitte rohkem kui

95 000 euro ulatuses. Maakohus jättis Goldvender OÜ menetluskulud solidaarselt OÜ Auricu, Euroot

OÜ ja T.T. kanda ning OÜ Auricu, Euroot OÜ ja T.T. menetluskulud nende endi kanda. Vastuhagi

osas on maakohtu otsus vaheotsus TsMS § 449 lg 1 tähenduses, mis on sama sätte lõike 2 järgi asjas

lõpplahendiks.

5.1. Maakohus käsitles esmalt vastuhagiga seonduvat. Maakohus leidis, et OÜ Auricu on jätnud

täitmata lepingust tulenevad teavitusele järgnevad vajalikud sammud: puuduste dokumenteerimise ja

tähtaegse pretensiooni esitamise. Seega ei ole OÜ-l Auricu kehtivat nõuet OÜ Goldvender vastu ja

seega puudub tal õigus teha tasaarvestust ning põhjendamatu on vastuhagi nõue.

Maakohtu hinnangul on tuvastatud, et müüdud tootel EPS 120 esinesid puudused, sest selle

mittevastavus lepingus kokku lepitud kvaliteedile on tõendamist leidnud. Vastavalt lepingu p-le 1.2.

pidi kauba kvaliteet vastama kauba kohta kehtestatud EU normidele ning tootjatehase poolt

väljastatud sertifikaatidele, vastavusdeklaratsioonidele, tehnilistele tingimustele, kui pooled ei lepi

teisiti kokku. TJA on teinud 13. juunil 2013 hagejale ettekirjutuse (I kd tl 172–174), mille kohaselt ei

vasta turul levitaja poolt kättesaadavaks tehtud tootja tooted, s.o SIA TEGO vahtpolüstüreenplaadid

EPS 80 ja EPS 120, asjaomastele EL ühtlustamise õigusaktidest tulenevatele nõuetele, mis on toodud

harmoneeritud tootestandardis EVS-EN 13163. TJA määras kohaseks meetmeks peatada levitaja

poolt eelnimetatud toodete EPS 80 ja EPS 120 turul kättesaadavaks tegemine. Hageja ei ole nimetatud

ettekirjutust vaidlustanud. Seega tuvastas TJA, et vahtpolüstüreenplaadid EPS 120 ei vastanud EU

normidele ning nimetatud seisukoht on kehtiv. Pooltel puudub vaidlus, et ettekirjutuse tegemise

kuupäevaks oli hageja kostjale juba tarninud kogu kauba, mille eest tasumist hageja nõuab. Maakohtu

hinnangul on puuduse puhul tegemist varjatud puudusega. TJA ettekirjutuse kohaselt seisnes toote

puudus selle survetugevuse mittevastavuses ette nähtud klassifitseerimisnõuetele. Maakohus leidis,

et toote mittevastavuse tuvastamist ostja poolt enne TJA ettekirjutust ei saa eeldada.

Maakohtu seisukohalt omab asjas tähtsust asjaolu, kas OÜ Auricu teavitas ostetud kauba lepingu

tingimustele mittevastavusest teada saades OÜ-d Goldvender lepingus sätestatud tähtajal ning kas ta

esitas OÜ-le Goldvender pretensiooni lepingu tingimustes kokku lepitud vormis ja tähtajal.

Tsiviiltoimiku materjalide põhjal leidis maakohus, et OÜ Auricu oli kaubal esinevast puudusest

(mittevastavusest EU standardile) teadlik alates 16. juunist 2013, s.o pärast TJA ettekirjutusest teada

saamist. Maakohus leidis, et pärast info saamist pidi OÜ Auricu ilmutama aktiivsust ja tegutsema

vastavalt lepingu p-dele 3.6 ja 3.7.2, s.o vormistama mittevastavust tõendavad dokumendid ning

esitama need müüjale. Puuduvad igasugused tõendid, et OÜ Auricu oleks selliseid dokumente

vormistanud, kuigi lepingu kohaselt tuli seda teha 3 päeva jooksul mittevastavusest teada saamisest.

Lepingu p-de 6.6.1 ja 6.5 kohaselt tulnuks esitada pretensioon müüjale 7 päeva pärast akti

vormistamist kirjalikult. OÜ Goldvender väitel saadi esmane pretensioon alles 27. septembril 2013

nõudekirjaga (I kd tl 179–182). OÜ Auricu ei esitanud ühtegi tõendit, et ta on enne nimetatud

kuupäeva pretensiooni esitanud. Kuna pretensiooni esitamisele oli ette nähtud kirjalik vorm ja see,

milliseid andmeid pretensioon sisaldama pidi, oli lepingu p 6.6.2 konkreetselt ära määratud, ei saa

pretensioonina käsitleda suulisi vestlusi ega telefonikõnesid müüja ja ostja vahel. Samuti ei ole

pretensiooniks OÜ Goldvender e-kirjad, milles ta teeb mööndusi Luunja objektiga seotud arvete

tasumisel (II kd tl 177–180). Maakohus leidis, et lepingu p-st 6.7. tulenevalt ei olnud OÜ-l Auricu

enam õigust esitada pretensiooni 27. septembril 2013 ja kasutada õiguskaitsevahendeid. Kuna lepingu

p 6.7. välistab pretensiooni mitteõigeaegsel esitamisel õiguskaitsevahendite rakendamise, on

OÜ Auricu kaotanud ka õiguse esitada kahju hüvitamise nõuet VÕS § 101 lg 1 p 3 järgi.

5.2. Maakohus leidis, et kuna OÜ Auricu on kaotanud õiguse kohaldada õiguskaitsevahendeid, sh

esitada nõudeid, ei saa hinnata, kas tema nõue on aegunud või mitte. Aegumise küsimust saanuks

hinnata juhul, kui OÜ Auricu oleks esitanud pretensiooni ja sellega koos või selle täienduseks ka

vastava nõude. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes menetlusökonoomikast ei pidanud maakohus

vajalikuks sisuliselt analüüsida OÜ Auricu poolt aegumise kohaldamisele esitaud kuut alternatiivset

vastuväidet.

5.3. Maakohus leidis, et hageja nõue kostja vastu tuleb rahuldada.

Hageja esitas nõude lepinguliste kohustuste täitmiseks, põhjusel, et OÜ Auricu ei ole tasunud talle

esitatud arvete alusel saadud kauba eest. Tegemist on ostu-müügi lepingu alusel esitatud nõudega.

Kauba saamise ja arvete õigsuse üle pooltel vaidlus puudus. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 täidetakse

kohustus vastavalt lepingule või seadusele. Kauba üle andmine toimus vastavalt saatelehtedele (I kd

tl 27–41). Kokku on OÜ-l Auricu tasumata 37 712,25 eurot, mis tuleb välja mõista.

Kuna OÜ-l Auricu puudus nõue hageja vastu, ei saanud ta teha ka nõuete tasaarvestust VÕS § 197

lg 1 järgi.

5.4. Hageja õigus nõuda viivist tuleneb VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja §-st 113. Pooled on viivise määra

leppinud kokku lepingu p-s 4.6, viivise määr on 0,2% tasumata summast iga tasumisega viivitatud

päeva eest. Maakohus leidis, et hagiavalduses esitatud viivise arvestus hagi esitamise seisuga on õige

ja seadusega kooskõlas. Kostja arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Seega on OÜ Auricu

kohustatud tasuma viivise, mis on hagi esitamise seisuga 7 235,87 eurot.

Hagejal on õigus nõuda viivist kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hagi esitamisest kuni lahendi

tegemiseni on kogunenud täiendavalt viivist 389 päeva eest summas 29 340,13 eurot. Kokku on

lahendi tegemise seisuga viivise suuruseks 36 576 eurot. Nimetatud suuruses tuleb viivis välja mõista.

Lähtudes hageja nõudest ja TsMS § 367 sätestatust mõistis maakohus viivise põhivõlalt välja ka kuni

põhivõla tasumiseni lepingus kokku lepitud viivise määras, s.o 0,2% päevas.

5.5. Maakohus leidis, et kõik kolm kostjat vastutavad hageja ees solidaarvõlgnikena ning põhihagi

kuulub rahuldamisele täies ulatuses.

OÜ Auricu kohustuse tagamiseks on käenduslepingu (I kd tl 14–17) sõlminud T.T., kes kohustub

käendajana kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse

täitmise eest. Kuna lepingus on kokku lepitud vastutuse maksimaalmääras, siis piirdub käendaja

vastutus nimetatud summaga, milleks on lepingu p 1.1. kohaselt 95 000 eurot, mis hõlmab lisaks

põhivõlale ka viiviseid.

Vastavalt äriregistri andmetele (09. oktoobri 2013 väljatrükk) jagunes OÜ Auricu eraldumise teel,

andes osa oma varast üle Euroot OÜ-le. Jagunemisleping on sõlmitud 12. augustil 2013 ning

jagunemisotsus on vastu võetud 13. augustil 2013. Jagunemine loetakse toimunuks kande tegemisega

äriregistris OÜ Auricu registriosas (I kd 200–204). Käesolevalt on kohustused põhihageja ees

tekkinud enne jagunemiskande tegemist, mistõttu vastavad mõlemad jagunemisel osalenud

äriühingud OÜ Auricu täitmata kohustuse eest solidaarselt ÄS § 477 lg 1 järgi. Jagunemisel osalenud

äriühingud saavad kohustused omavahelises suhtes määrata jagunemislepinguga (ÄS § 477 lg 1 teine

lause).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostjad OÜ Auricu, Euroot OÜ ja T.T. esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles

paluvad tühistada Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2014 otsuse kogu resolutsiooni ulatuses. Apellandid

paluvad menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Apellandid ei vaidlusta maakohtu otsuses tuvastatud asjaolusid ja nende põhjal tehtud järeldusi, mille

kohaselt: 1) hageja poolt kostjatele müüdud vahtpolüstüreenplaadid EPS 120 ei vastanud lepingus

kokkulepitud kvaliteedinõuetele, sest TJA 13. juuni 2013 ettekirjutusega on tuvastatud, et need

plaadid ei vastanud EU normidele; 2) tegemist on varjatud puudusega, kuna nimetatud mittevastavuse

tuvastamist ostja poolt enne TJA ettekirjutust ei saa eeldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) jättis maakohus põhjendamatult vastuhagi rahuldamata. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas

vastuhagi on aegunud, ning maakohus ei juhtinud poolte tähelepanu sellele, et OÜ Auricu võib olla

kaotanud õiguse nõuda vastustajalt kahju hüvitamist ning apellantidel ei olnud võimalik selle

seisukoha kohta arvamust avaldada ega vastuväiteid esitada. Maakohus leidis ebaõigesti, et

OÜ-l Auricu ei olnud lepingu p-st 6.7 tulenevalt enam õigust esitada oma pretensiooni 27. septembril

2013 ega kasutada mingeid õiguskaitsevahendeid, kuna lepingu p 6.7 välistab pretensiooni

mitteõigeaegsel esitamisel õiguskaitsevahendite rakendamise. Kauba puudused ilmnesid pärast seda,

kui kogu kaup oli maha laaditud ja OÜ-le Auricu üle antud. Seega ei ole lepingu p 3.8.1 antud juhul

asjakohane lepingutingimus ning lepingu p 6.6.1, mis näeb pretensiooni esitamise seitsme

kalendripäeva pikkuse tähtaja, ei ole kohaldatav varjatud puuduste korral;

2) ei kaotanud OÜ Auricu lepingu rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise nõuet. Varjatud puuduse

korral kuulub kohaldamisele lepingu p 3.12 ning OÜ Auricu on täitnud selles sätestatud kohustuse ja

informeerinud vastustajat müügilepingu esemeks oleva kauba varjatud puuduse avastamisest

ettenähtud tähtaja jooksul. Tegemist on sellise puudusega, mida vastustaja teadis või pidi teadma juba

kauba üleandmisel. Kuna vastustaja ei avaldanud OÜ-le Auricu, et üleantud kaup on puudusega, võib

OÜ Auricu VÕS § 221 lg 1 p 2 kohaselt tugineda kauba mittevastavusele sõltumata sellest, kas ta

teatas vastustajale kauba lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või mitte;

3) leidis maakohus ebaõigesti, et vastustaja nõue ei ole tasaarvestusega lõppenud. Kuna OÜ-l Auricu

oli vastustaja vastu lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, on VÕS § 197 lg-s 1

sätestatud tasaarvestuse eeldused täidetud. Kuna poolte nõudeid võis tasaarvestada alates ajast, kui

vastustaja nõue oli muutunud sissenõutavaks, ei olnud vastustajal OÜ Auricu vastu viivisenõuet;

4) arvestas maakohus ebaõigesti käendaja vastutuse piirmäära. Kohtuotsuse resolutiivosas ei ole

märgitud, et T.T. vastutus on põhivõla ja viiviste summas piiratud 95 000 euroga. Kohtuotsuse

resolutiivosas oleks pidanud olema märgitud, et T.T. väljamõistetud põhivõla, sissenõutavaks

muutunud viivise ja TsMS § 367 järgi väljamõistetud viivise summa kokku ei või ületada 95 000

eurot.

7. Goldvender OÜ vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Vastuse

kohaselt:

1) on apellantide väide, et maakohus ei juhtinud nende tähelepanu sellele, et OÜ Auricu võib olla

kaotanud õiguse nõuda vastustajalt kahju hüvitamist ning nad ei saanud selle kohta vastuväiteid

esitada, alusetu. Maakohus on 27. augusti 2014 kirjas märkinud, et kõne alla võib tulla võimalus teha

vaheotsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta (TsMS § 449 lg 1) tulenevalt sellest, et ostja

võib olla kaotanud õiguse kasutada õiguskaitsevahendeid (lepingu p 6.7). Ka vastustaja on korduvalt

rõhutanud, et OÜ Auricu ei saa lepingurikkumisele tugineda ja õiguskaitsevahendeid kasutada;

2) on maakohus teinud õigustatult otsuse OÜ Auricu vastuhagi põhjendamatuse kohta. Pretensiooni

esitamise kord on lepingus ühtne ega tee vahet sellel, millise puudusega on tegemist ja millal see

avastati. Punkt 6.7 sätestab selgesõnaliselt, et kui pretensiooni lepingus märgitud tingimustel, sh

tähtaegadel, ei esitata, kaotab OÜ Auricu õiguse rakendada õiguskaitsevahendeid;

3) olid ehitustööde kvaliteediprobleemid tingitud hoopis OÜ Auricu enda eksimustest ehitustööde

teostamisel, mitte vastustaja poolt müüdud kauba lepingutingimustele mittevastavusest;

4) ei kohaldu antud vaidluses VÕS § 221 lg 1 p 2. Puuduse esinemine ehk vastustaja poolt tarnitud

kauba (vahtpolüstüreentoote) klassifitseerumine EPS 120-ks tehakse kindlaks laboritingimustes

katsetuste teel, mitte nö näpuga katsudes. VÕS § 221 lg 1 p-s 2 märgitud müüja teadmine või teadma

pidamine saab kõne alla tulla vaid juhul, kui müüja on tootja või müüb enda poolt eelnevalt kasutatud

asja, mille seisundist ta on teadlik. Vaidlust ei ole, et vastustaja oli edasimüüja, kes müüs OÜ-lt

Ecostock ostetud kaupa. Vaidlusalune kaup müüdi enne TJA 13. juuni 2013 ettekirjutuse saamist;

5) sisaldab lisaks kirjeldavale osale ka otsuse resolutiivosa järeldust T.T. vastutuse piirmäärast.

Vastupidised apellantide väited ei ole õiged.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõigusnormi olulise rikkumise

tõttu. TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb asi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu vaheotsusena tehtud otsuse vastuhagi põhjendamatuse osas.

Sellest tulenevalt on ebaõige ka maakohtu seisukoht, mille kohaselt puudub kostjal õigus teha

tasaarvestust hageja nõudega. Seetõttu kuulub tühistamisele ka maakohtu otsus osas, millega

maakohus hageja nõude rahuldas. Ringkonnakohus teeb ise uue vaheotsuse, millega jätab vastukostja

taotluse vastuhagi osas aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub

rahuldamisele.

TsMS § 652 lg 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel

aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga ja vastavas osas maakohtu otsuse

põhjendustega selles, et hageja poolt kostjatele müüdud vahtpolüstüreenplaadid EPS 120 ei vastanud

lepingus kokkulepitud kvaliteedinõuetele, sest TJA 13. juuni 2013 ettekirjutusega on tuvastatud, et

need plaadid ei vastanud EU normidele; kohtu hinnangul on tegemist varjatud puudusega, kuna

nimetatud mittevastavuse tuvastamist ostja poolt enne TJA ettekirjutust ei saa eeldada.

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks selles osas maakohtu põhjendusi korrata. Vastustaja teistsugune

seisukoht vastuväites apellatsioonkaebusele ei ole põhjendatud.

9. Hageja/vastukostja esitas maakohtule taotluse vaheotsuse tegemiseks vastuhagis esitatud nõude

aegumise tuvastamiseks TsMS § 449 lg 3 alusel ja alternatiivselt vastuhagis esitatud nõude

põhjendamatuse tuvastamiseks TsMS § 449 lg 1 alusel.

Maakohus on asjas teinud TsMS § 449 lg 1 alusel vaheotsuse vastuhagis esitatud nõude

põhjendamatuse kohta. Maakohus leidis, et vastuhagejal nõue puudub, kuna ta on minetanud selle

esitamise õiguse. Sellisele järeldusele jõudis maakohus pooltevahelise krediiditingimustega

müügilepingu sätteid hinnates. Viidatud lepingu p 6.7 sätestab, et kui ostja (apellant) ei esita

pretensiooni lepingus nimetatud tingimustel, sh tähtaegadel, kaotab ostja õiguse pretensiooni esitada

ja õiguskaitsevahendeid rakendada. Kuna maakohus tuvastas, et apellant ei ole kauba ostjana

tähtaegselt lepinguga ettenähtud korras ja vormis pretensioone kauba ebakvaliteetsuse osas esitanud,

siis on ta kaotanud ka õiguse esitada kahju hüvitamise nõue kauba müüja (vastustaja) vastu.

TsMS § 449 lg 1, millest maakohus vastuhagi põhjendatuse hindamisel lähtus, sätestab, et kui

menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma

suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta

on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või

põhjendamatuse kohta.

Vastuhagi oli esitatud tekitatud kahju hüvitamiseks. Riigikohus on korduvalt selgitanud (näiteks

tsiviilasjad nr 3-2-1-55-12, 3-2-1-179-10, 3-2-1-94-08), et vaheotsuse tegemine TsMS § 449 lg 1 järgi

on kohtu õigus, mitte kohustus. TsMS § 449 lg 1 ja 2 alusel nõude põhjendatuse kohta vaheotsuse

tegemisel tuleb kohtul tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, kuivõrd nõude põhjendatuse

kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse

üle.

Samas olukorras, kus maakohus on vaheotsusega TsMS 449 lg 1 alusel lugenud nõude

põhjendamatuks võlgniku vastuväite alusel, mis välistab hagi rahuldamise, on Riigikohus pidanud

võimalikuks, et sellises olukorras ei pidanud maakohus hindama, kas esinevad ülejäänud hageja

nõude rahuldamise eeldused (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-08, otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-106-13).

Tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08 on Riigikohus asunud seisukohale, et TsMS § 2 eesmärki silmas pidades

võib TsMS § 449 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada ning lubada vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu

kindlaksmääramiseks. Menetlusökonoomiaga on Riigikohus põhjendanud vaheotsuse tegemise

lubatavust ka tsiviilasjas nr 3-2-1-130-07 lahendi p-s 11 (võimalus teha vaheotsus vaidluses

vahekohtu kokkuleppe kehtivuse üle).

Arvestades Riigikohtu praktikat tuleb hageja/vastukostja taotlust vaheotsuse tegemiseks TsMS § 449

lg 1 alusel nõude põhjendamatuse tuvastamiseks pooltevahelise lepingu p 6.7 alusel pidada iseenesest

lubatavaks.

10. Maakohus on vastuhagi põhjendamatuse kontrollimise taandanud üksnes lepingu p 6.7

kohaldamisele ja kohaldamise eelduste kontrollimisele ning leidnud, et kuna kostja (ostja) ei esitanud

lepingus sätestatud korras ja tähtaegadel hagejale pretensioone, siis ei ole tal enam õigust kauba

lepingutingimustele mittevastavuse korral õiguskaitsevahendeid rakendada.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohtu otsus võis olla pooltele üllatuslik seetõttu, et

maakohus ei avaldanud selgelt, et ta teeb vaheotsuse küsimuses, kas vastuhageja võib olla kaotanud

õiguse nõuda vastukostjalt kahju hüvitamist. Vastukostja esitas maakohtu menetluses taotluse

vaheotsuse tegemiseks esmalt aegumise küsimuses. Maakohtu istungil enne otsuse tegemist väitlesid

pooled üksnes vastuhagi aegumise küsimuses (III kd lk 116-127) ja maakohus ei selgitanud välja

kostja/vastuhageja seisukohta vastukostja taotlusele teha vaheotsus nõude põhjendamatuse kohta

lepingu p 6.7 alusel.

Riigikohus on korduvalt leidnud, et kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus

peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama

neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3; § 351; § 392 lg 1 p-d 1 ja 3; § 400

lg 5; § 401 lg 1; § 436 lg 4; vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10,

p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16, otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-12,

p 15). Seega peab kohus võimaldama pooltel esitada väiteid ja vastuväiteid õigussuhte võimaliku

õigusliku kvalifikatsiooni kohta.

11. Vaidlusalune lepingu p 6.7 sätestab, et kui ostja ei esita pretensiooni lepingus nimetatud

tingimustel, sh tähtaegadel, kaotab ostja õigus pretensiooni esitada ja õiguskaitsevahendeid

rakendada.

Ringkonnakohtu istungil avaldas vastustaja, et lepingu p-s 6.7 sätestatud tähtaega saab käsitleda

õigust lõpetava tähtajana.

Apellant avaldas ringkonnakohtu istungil, et lepingu p-s 6.7 kokkulepitut tuleb käsitleda VÕS § 106

järgse vastutusest vabastamise ja vastutuse piiramise kokkuleppena.

Õigust lõpetav ehk välistustähtaeg on materiaalõiguslik tähtaeg, mille möödumine lõpetab nõude või

muu õiguse või välistab selle maksmapaneku, sh tähtajaliste õiguste või tehingute kestuseks määratud

tähtajad (nt VÕS § 309 lg 1 tähtaeg üürilepingu kohta), kujundusõiguste teostamise tähtajad

(nt tehingu tühistamise tähtajad), lepingust taganemise tähtajad VÕS § 118 järgi.

VÕS § 106 lg 1 kohaselt võivad võlgnik ja võlausaldaja eelnevalt kokku leppida kohustuse rikkumise

eest vastutuse välistamises või piiramises. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale (Võlaõigusseadus

I. Kommenteeritud väljaanne lk 338), et kuigi VÕS § 106 tekstis ei räägita sõnaselgelt

õiguskaitsevahendite piiramist lubavatest kokkulepetest, tuleb ka selliseid kokkuleppeid lugeda

vastutust piiravateks. Kokku võib leppida ka piiranguid õiguskaitsevahendite kasutamise korra, vormi

ja tähtaegade kohta. Vaidlusaluses lepingu p-s 6.7 ei ole kokku lepitud konkreetses tähtajas, mis ajast

õiguskaitsevahendite rakendamine lõpeb. Vastustaja on seisukohal, et lepingu p-i 6.7 tuleb

tõlgendada koos teiste lepingu sätetega (näiteks lepingu p-dega 3.11, 3.12, 6.6.1, 6.5), sest sätte

kohaldamiseks tuleb hinnata, kas ostja on esitanud õiguskaitsevahendi rakendamise eelselt

pretensiooni lepinguga kokkulepitud korras, sh tähtaegadel.

Ringkonnakohus on arvamusel, et kuna lepingu p 6.7 ei sisalda konkreetset tähtaega, mis ajast peaks

lõppema ostja õigus rakendada õiguskaitsevahendeid, siis saab lepingu p-s 6.7 kokkulepitut käsitleda

eelkõige kokkuleppena kohustuse rikkumise eest vastutuse välistamises VÕS § 106 lg 1 tähenduses.

Sellisel juhul tulnuks maakohtul ka hinnata, kas lepingu p-s 6.7 sisalduv kokkulepe vastutuse

piiramise osas on mõistlik, või see kokkulepe ebamõistlikult välistab või piirab vastutust. VÕS § 106

lg 2 kohaselt on kokkulepe, mis ebamõistlikult välistab võlgniku vastutuse, tühine.

Kuna maakohus ei ole otsuses analüüsinud asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid ega

tõlgendanud lepingut tervikuna kõiki poolte esitatud väiteid ja asjas kogutud tõendeid arvestades,

võis selline rikkumine kaasa tuua ebaõige kohtulahendi ja seetõttu tuleb asi saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Maakohtu poolsete menetlusõigusnormi rikkumiste kõrvaldamine ringkonnakohtus

ei ole võimalik. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul hinnata lepingu p 6.7 sisu ja anda pooltele

võimalus esitada kõik oma seisukohad ja tõendid, mh lepingu p 6.7 kehtivuse osas.

Maakohus peab asja uuel arutamisel tuvastama, kas antud kokkulepe on kehtiv ja kuulub, arvestades

käesoleva vaidluse asjaolusid, kohaldamisele.

12. Ringkonnakohus märgib lisaks, et arvestades apellandi vastuväiteid sama lepingu p-le 3.4 kui

tühisele tüüptingimusele, tuleb maakohtul ka kontrollida, kas ka lepingu p 6.7 (ja muud lepingu

sätted) on tüüptingimused ja sellistena kehtivad. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tüüptingimuse

tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1

järgi. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka

siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 12;

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13, otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13 p-d 22-24).

13. Kui maakohus ei tuvasta lepingu p 6.7 tühisust, tuleb maakohtul hinnata, kas olukorras, kus

müüja poolt ostjale üle antud kaup oli varjatud puudusega, puuduse tuvastas kolmas isik TJA ja

varjatud puudusest teatas ostjale müüja ning mitte vastupidi, on asjas kohaldatavad lepingu sätted,

mis reguleerivad kauba üleandmise ja vastuvõtmise korda, samuti tuleb maakohtul hinnata

vastuhageja väiteid pretensiooni esitamise mittevajalikkuse osas. Selleks tuleb maakohtul lepingut

tervikuna tõlgendada, lähtudes VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitest.

14. Maakohus ei pidanud vajalikuks sisuliselt analüüsida vastukostja aegumise vastuväiteid

vastuhageja nõudele nii menetlusökonoomika seisukohast kui ka seetõttu, et kuna vastuhageja on

kaotanud õiguse kohaldada õiguskaitsevahendeid, siis ei saa ka hinnata, kas tema nõue on aegunud

või mitte.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et lepingu p-s 6.7 kokkulepitu ei võimalda esitada

aegumise vastuväidet. Maakohus oleks pidanud vastukostja aegumise vastuväidet ka sisuliselt

hindama. Ringkonnakohus leiab, et pooled on senises menetluses vastuhagis esitatud nõude

võimaliku aegumise osas saanud esitada kõik oma väited ja vastuväited (III kd lk 33-60, lk 100-106)

ja ka tõendid, mida on uuritud ka maakohtu istungil (III kd k 116-127), mistõttu saab ringkonnakohus

TsMS § 657 lg 1 alusel teha vastukostja taotluses kohaldada vastuhagi osas aegumist, ise uue

vaheotsuse ilma asja maakohtule selles osas tagasi saatmata. Ringkonnakohus leiab, et vastuhageja

kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud.

15. Vastukostja on arvamusel, et vastuhageja nõue kahju hüvitamise nõudes on aegunud seetõttu, et

pooled on leppinud kokku lühendatud aegumistähtaja kohaldamises OÜ Auricu võimalikele nõuetele

(30 päeva kauba tarnimisest) lepingu p-s 3.14.

OÜ Auricu on aegumise kohaldamise taotlusele esitanud järgmised alternatiivsed vastuväited:

- lepingu p 3.14 on tüüptingimus ja selline tüüptingimus on VÕS § 35 jj ja § 42 lg 3 ning § 44

koosmõjust tulenevalt tühine;

- lepingu p 3.14 on aegumise kergendamise tingimus ja kohus peaks lepingu p 3.14 jätma

kohaldamata TsÜS § 145 lg 1 teise lause järgi, kuna kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult;

- lepingu p 3.14 on vastuolus hea usu põhimõttega. Võlausaldajale peab jääma reaalne võimalus oma

nõude maksmapanekuks;

- OÜ Goldvender on aegumise vastuväitest loobunud ja aegumine peatus läbirääkimiste toimumise

ajaks;

- OÜ Auricu poolt esitatud kahju hüvitamise ja tasaarvestuse võimalus kui õiguskaitsevahend ei aegu;

OÜ Auricu poolt esitatud kahju hüvitamise ja tasaarvestuse võimalus kui õiguskaitsevahend ei

paigutu lepingu p 3.14 alla.

16. Ringkonnakohus nõustub vastuhageja seisukohaga, et lepingu p 3.14, mille kohaselt on

aegumistähtaeg kõigile vastuhageja lepingust tulenevatele nõuetele 30 päeva, on tüüptingimus.

Lepingu p 3.14 sätestab, et peale 30 päeva möödumist kauba tarnimisest aeguvad ostja kõik nõuded,

mis seonduvad kauba mittevastavusega, st kauba mittevastavusega, selle kogusele, kvaliteedile jne

esitatud tingimustele mittevastavusega, sh ka varjatud defektidega seonduvad nõuded.

VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida

tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole

seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt eeldatakse, et

tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.

VÕS § 44 sätestab tüüptingimuste regulatsiooni laienemise ka majandus- või kutsetegevuses

sõlmitud lepingutele, nähes ette VÕS § 42 lg-s 3 toodud loetelu kohaldamise ka majandus- või

kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Sellisel juhul eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult

kahjustav.

Apellant leiab, et lepingu p 3.14 on tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 9 ja § 42 lg 1 alusel.

VÕS § 42 lg 3 p 9 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse teisele

lepingupoolele ette ebamõistlikult lühike tähtaeg nõude esitamiseks, sealhulgas määratakse

ebamõistlikult lühike lepingust või seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et lepingu p 3.14 on VÕS § 35 lg 1 tähenduses tüüptingimus

ja vastustaja vastupidised väited ei ole põhjendatud. Vastustaja on korduvalt märkinud (ka

ringkonnakohtu istungil), et ta on ehituskauba edasimüüjana sõlminud lepingu kauba maaletoojaga,

kus on kirjas lühikesed tähtajad pretensioonide esitamiseks, mistõttu ta ei saa endale lubada olukorda,

kus kauba ostnud isik esitab oma pretensiooni „ei tea millal“, mistõttu on ka leping kauba ostjatega

sõlmitud küllaltki rangetel tingimustel. Lisaks esitas vastustaja asjas tõendina pooltevahelise

krediiditingimustega müügilepingu nr 16 07. maist 2012, mis on sõlmitud vaidlusaluse lepinguga

samas sõnastuses ja samadel tingimustel (sh p 3.14 aegumistähtaja lühendamise kohta 30 päevani).

Nimetatust saab ringkonnakohus järeldada, et tegemist on lepingutingimustega, mis on vastustaja

poolt eelnevalt välja töötatud tüüptingimustena kasutamiseks ja mida tüüptingimust kasutav

lepingupool (vastustaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama

tingimuse sisu. Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon,

peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse

eraldi läbi (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06). Vastustaja ei ole tõendanud, et lepingu

p 3.14 oleks eraldi läbi räägitud.

Kuna majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud tüüptingimuse korral selle ebamõistlikku kahjustamist

üksnes eeldatakse, peab tüüptingimuste kasutaja vaidluse korral tõendama, et vastava klausli

kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline, mistõttu tegelikku ebamõistlikku

kahjustamist ei esine. Sellistes lepingutes tuleb tüüptingimuse ebamõistlikkust tõlgendada VÕS § 25

kohaselt vastavalt üldtuntud või konkreetsele lepingule kokkuleppeliselt laieneva tava ja poolte vahel

väljakujunenud praktikat arvestades, samuti arvestades kohtupraktikat.

17. Apellant on vastuhagejana esitanud kahju hüvitamise nõude, mis põhineb väitel, et vastukostja

on tekitanud talle oma lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu kahju selliselt, et vastuhagejal tekkis

kohustus hüvitada kahju kolmandatele isikutele (korteriühistule).

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13 asunud sellise kahju nõude sissenõutavaks muutumise aja

ja aegumistähtaja alguse arvutamise osas (VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 ning TsÜS § 147 lg 1 kohaldamine)

seisukohale, mille kohaselt kui üks isik tekitab teisele isikule oma lepinguliste kohustuste rikkumise

tõttu kahju selliselt, et teisel isikul tekib kohustus hüvitada kahju kolmandatele isikutele, ei alga

kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtaeg üldjuhul enne, kui see teine isik kandis kulutused, mille

hüvitamist ta võib lepingulisi kohustusi rikkunud isikult nõuda. Kulutuste (kahju) hüvitamise nõue

muutub seega üldjuhul sissenõutavaks siis, kui kulutused on kantud, s.o kahjuhüvitis kolmandatele

isikutele on tasutud, ja erandina ka siis, kui kulutuste kandmine on kindel, nt jõustunud on isikut

hüvitama kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes

lepinguga.

Lepingu p-st 3.14 tuleneks, et sellistel juhtudel, kui ostja kahju seisneb kohustuses hüvitada kahju

kolmandatele isikutele, algab nõude aegumistähtaeg oma lepingulisi kohustusi rikkunud kauba müüja

vastu kauba tarnimisest ja aegumistähtaeg lõppeks 30 päeva möödumisel kauba tarnimisest.

Ringkonnakohus leiab viidatud Riigikohtu seisukohti arvestades, et 30 päevane aegumistähtaeg, mida

tuleb arvestada kauba tarnimisest, ei taga ostjale piisavat õiguskaitset, kui tema kahjunõude sisuks on

lepingurikkumisest tulenevad kohustused kolmandate isikute ees, kuna selline ostja nõue ei pruugi

sellise lühikese tähtaja jooksul veel sissenõutavaks muutuda. Tegemist on võrreldes seadusega

(3 aastat) oluliselt lühema nõude aegumistähtaja kokkuleppimisega, mis tuleb lugeda ostjat

ebamõistlikult kahjustavaks. Vastustaja/vastukostja ei ole vastupidist tõendanud.

Vastustaja viitab sellele, et apellant on ka varasemas lepingus sarnase tingimusega nõustunud,

mistõttu tuleks lepingutingimuse ebamõistlikku kahjustavust eitada (III kd lk 102). Antud asjaoludel

ringkonnakohus selle vastustaja seisukohaga ei nõustu. Tegemist on nõude aegumise seisukohast

spetsiifilise juhtumiga, mistõttu ei saa ärisuhete kestvus olla lepingutingimuse ebamõistliku

kahjustatavuse hindamisel olla määrav.

Seega on lepingu p 3.14 VÕS § 42 lg 3 p 9 ja § 44 alusel tühine osas, milles see reguleerib

aegumistähtaega juhtudel, kui ostja soovib kasutada müüja vastu õiguskaitsevahendina kahju

hüvitamise nõuet ning kahju seisneb kohustuses hüvitada müüjapoolse lepingurikkumisega tekitatud

kahju kolmandatele isikutele. Vastuhagi nõue ei ole aegunud, sest nõudele kohaldub TsÜS § 146

lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg.

18. Kuna ringkonnakohus tuvastab lepingu p 3.14 käesolevat vaidlust puudutavas osas tühisuse

tüüptingimusena, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda ka kõiki teisi vastuhageja vastuväiteid

kostja aegumise vastuväitele.

Ringkonnakohus märgib lühidalt, et asjas kogutud tõendite põhjal ei ole alust väita, et vastustaja

rikkus lepingutingimustele mittevastavaid EPS 120 plaate vastustajale tarnides lepingut tahtlikult või

raskest hooletusest. Nõustuda tuleb vastustaja seisukohaga, et kuna TJA kontrolli teostamise ajaks

plaatide müüki ei peatanud, ei pidanud vastustaja eeldama, et plaadid, millel olid olemas

vastavussertifikaadid, ei vasta EU nõuetele, kuna sellise mittevastavuse sai tuvastada üksnes

laboritingimustes. Kui lepingu p 3.14 ei oleks kvalifitseeritav tüüptingimusena, piiraks see ikkagi

vastuhagejat nõude esitamisel ja säte ei kuuluks kohaldamisele hea usu põhimõttega vastuolu tõttu.

19. TsMS § 658 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud.

Seega tuleb maakohtul lähtuda ringkonnakohtu seisukohast, et vastuhagis esitatud kahju hüvitamise

nõue ei ole aegunud.

Maakohtul tuleb võtta uuesti seisukoht vastukostja taotluse osas teha asjas vaheotsus nõude

põhjendamatuse osas TsMS § 449 lg 1 alusel. Seejuures peab maakohus juhinduma mh ka

ringkonnakohtu selgitustest käesoleva otsuse punktis 10-13. Ringkonnakohus märgib, et vaheotsuse

tegemine on kohtu õigus ja mitte kohustus.

Kui maakohus jõuab järeldusele, et lepingu p-st 6.7 tulenevalt ei ole vastuhageja nõue põhjendamatu,

siis tuleb kohtul vastuhageja kahjunõue sisuliselt läbi vaadata. Lahendada tuleb ka apellandi/kostja

esitatud tasaarvestuse vastuväide.

Vajadusel peab maakohus selgitama vastuhagejale kahju hüvitamise nõude esitamise eeldusi ja poolte

tõendamiskoormist. Arvestada tuleb senises menetluses esitatud vastukostja vastuväidetega, mille

kohaselt olid kortermajade ehitustööde kvaliteediprobleemid

tingitud hoopis vastuhageja/kostja enda eksimustest ehitustööde teostamisel, mitte aga müüdud kauba

lepingutingimustele mittevastavusest. Seejuures tugineb vastukostja K. Saha ekspertarvamusele.

17. Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles apellant väidab, et maakohtu vaidlustatud otsuse

resolutsiooni punktidest 3 ja 4 kogumis ei nähtu üheselt, et kostja T.T. vastutab nii põhivõla kui ka

viivise osas kaaskostjatega solidaarselt, kuid tema vastutus on piiratud. Kuna ringkonnakohus

tühistab kogu maakohtu otsuse resolutsiooni, siis puudub vajadus selles osas maakohtu otsuse

resolutsiooni täpsustamiseks.

18. Menetluskulude jaotuse ja suuruse määrab maakohus asja uuel läbi vaatamisel.

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/