2-14-59608/20 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. juuni 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-59608

Tsiviilasi

E.K. hagi I.S. vastu elatise suurendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

468,91 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 03. veebruari 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E.K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): E.K.

(isikukood: XXX); seaduslik

esindaja O.K. , lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo

Pilv;

Vastustaja (kostja): I.S. (isikukood: XXXX); esindaja

Helen Pahk

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 03. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-14-59608 muutmata,

arvestades käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Jätta E.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. E.K. (hageja) esitas 23. oktoobril 2014 hagi I.S. (kostja) vastu elatise suurendamiseks.

Hagiavalduse kohaselt maksab kostja hagejale Tartu Maakohtu 22. märtsi 2011 otsuse tsiviilasjas

nr 2-10-58987 järgi elatist 139,01 eurot kuus. Seoses elatise miinimummäära tõusuga nõuab hageja

kostjalt väljamõistetud elatise suurendamist alates 23. oktoobrist 2014 miinimummäärani, s.o 177,50

eurot kuus. Elatis määratakse vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalgale.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostjal on uuest kooselust 02. mail 2012 sündinud tütar E.S.. Kostja

on töötu ning uue töö leidmist raskendab kostja tervislik seisund ning eritingimused otsitavale

töökohale. Kostja elab koos oma elukaaslase J.K., nende ühise tütre ja elukaaslase tütrega (E.K.)

esimesest abielust. Hageja saab ülalpidamist J. K lapse elatise arvelt. Leibkond elatub toimetuleku

toetustest ja sotsiaalabist. Elatise suurendamisel ei saa lubada, et elatist maksva vanema teine laps

satub halvemasse varalisse olukorda võrreldes hagejaga, kellele kostja elatist maksab või kellele elatis

välja mõistetakse. Kostja kaheaastane tütar E. S on isegi makstava elatise suuruse 139 eurot korral

halvemas majanduslikus seisundis, kui hageja.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 03. veebruari 2015 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud poolte

endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal TsMS § 459 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda Tartu

Maakohtu 22. märtsi 2011 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-10-58987 (tl 4–7) kindlaksmääratud elatise

muutmist. Elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline

seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud (TsMS § 459 lg 1).

Hageja elatise suurendamise nõue tuleneb asjaolust, et tema vajadused on suurenenud ja elatise

miinimummäär on tõusnud. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem

kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013

määrusega nr 166 on alates 01. jaanuarist 2014 kuutasu alammääraks 355 eurot ja alates 01. jaanuarist

2015 390 eurot. Seega ei võinud 2014. aastal igakuine elatis olla ühele lapsele väiksem kui

177,50 eurot ja alates 01. jaanuarist 2015 väiksem kui 195 eurot. Tegemist on minimaalse elatisega

lapse ülalpidamiseks. Kuna seaduses sätestatud elatusraha alammäär katab lapse ülalpidamiseks

hädavajalikud kulutused, ei tule elatist saama õigustatud isikul seaduses ettenähtud elatise alammäära

osas elatise suurust eraldi põhjendada ega tõenditega tõendada.

Maakohus leidis, et ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada PKS § 99 lg-tes 1 ja 2

ja § 102 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama

õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ning isik vabaneb

ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit

arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad alaealise lapse ülalpidamiskohustusest.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema

enda vajaduste rahuldamisele tagaks ka laste ülalpidamise. Kostja on töötu ja on selgitanud, et sobiva

töö leidmist temal on takistanud tervislik seisund. Kohustatud töövõimelisel isikul üksnes palga või

sissetuleku puudumine ei vabasta teda elatise maksmise kohustusest. Oma tervisliku seisundi kohta

ei ole kostja tõendeid esitanud. Esitatud tõenditest nähtub, et kostja pere sissetuleku (ligikaudu 590

eurot kuus) moodustavad pere- ja sotsiaaltoetused ja kostja elukaaslase lapsele makstav elatis (177,50

eurot), millele lisandub kostja uue lapse, s.o E, lasteaia toetus. Kostjal kuluks vahendeid lastele

seadusega sätestatud alammääras ülalpidamise andmiseks 390 eurot (2 × 195). Eeltoodust tuleneb, et

kostja ei ole võimeline maksma hagejale elatist seaduses sätestatud miinimummääras ilma, et kostja

teine alaealine laps ei jääks varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Seejuures ei ole põhjendatud

katta hageja ülalpidamiskulusid kostja elukaaslase lapsele tema isa poolt makstava elatise arvelt ja

kohustatud vanemal endal peab samuti säilima minimaalselt vajalik elustandard.

Võrreldes 22. märtsi 2011 kohtuotsuse tegemise aluseks olnud asjaoludega on käesolevaks ajaks

muutunud kostja ülalpeetavate arv (2012. aastal sündinud tütre võrra) ning on halvenenud varaline

seisund (kostja on töötu ja elatub sotsiaalabist). Maakohus leidis, et nimetatud asjaolud annavad aluse

jätta elatis 139,01 eurot muutmata ja hagi rahuldamata. Kuigi igakuine elatis hagejale jääb allapoole

seaduses ettenähtud miinimummäära, katab see hageja elementaarsed hädapärased vajadused ja

vastab kohustatud vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja E.K. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu

Maakohtu 03. veebruari 2015 otsuse ning teha uus kohtuotsus, millega rahuldada E.K. i nõue elatise

suurendamiseks. Apellant palub jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei ole maakohus kõiki tõendeid analüüsinud. Maakohus ei ole hinnanud vastustaja väited

terviseprobleemide kohta ega tuvastanud vastustaja tervisega seotud väidetavaid probleeme ega

töövõimetust. Vastustaja pole põhistanud, et sobiva töö leidmist temal on takistanud tervislik seisund

ega ole esitanud tõendeid oma tervisliku seisundi kohta. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb

arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ning maksta sellest elatist.

Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale kuusissetuleku,

mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole alust jätta temalt välja mõistmata elatise alammäära;

2) on vastustaja tegelik majanduslik olukord oluliselt parem, kui ta näitab, ning see võimaldab tal

maksta apellandi poolt nõutud elatist. Vastustaja jättis korteri asukohaga Tartumaa, Tartu linn, XXX,

registriosa nr XXX , kohta andmed esitamata ja on loonud ebaõige ettekujutuse, et tema perekond

elatub sotsiaaltoetustest ja elukaaslase lapsele makstavast elatisrahast. Nimetatud korterit üürib

vastustaja välja, kuid saadud tulu pealt tulumaksu ei maksa;

3) on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et kuigi igakuine elatis apellandile jääb alla seaduses

ettenähtud miinimummäära, katab see apellandi elementaarsed hädapärased vajadused ja vastab

kohustatud vanema varalisest seisust tulenevale võimalusele ülalpidamist anda. Apellandi vajadused

on aastate jooksul kasvanud, kuid vaatamata elatise miinimummäära korduvale tõusule jätkab

vastustaja elatise tasumist 2011. aasta elatise miinimummääras.

Oma väidete kinnitamiseks esitas apellant koos kaebusega kinnistusraamatu väljavõtte vastusaja

omandis olevate kinnisasjade kohta.

Vastustaja poolt apellatsioonkaebuse vastuses välja toodud ravimite nimekirjas pole ühtegi ravimit,

mis tõestaks vastustaja kehva terviseseisundit sellisel määral, et oleks raskendatud töö tegemine. Arsti

külastamise vajadus ei sega töö otsimist ega tööl käimist. Püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusest

nähtub, et vastustaja on osaliselt töövõimetu ning püsiv töövõimetus on tekkinud alles 31. märtsil

2015. RPKS § 16 lg 3 järgi on osaliselt töövõimetu isik võimeline tööga elatist teenima. Tõend CV-

keskuse portaalis oleva resümee olemasolu kohta ning selle saatmine ja töökohtadele kandideerimine

ei tõenda, et inimene tegelikult tööl ei käi. Vastustaja huvides on varjata enda varasid ning

sissetulekuid, eesmärgiga pääseda suuremast elatise maksmisest. Paljasõnaline on vastustaja väide,

et vastustaja korteris elab vastustaja isa. Apellandile teadaolevalt elab vastustaja isa Venemaal ja ei

ole kunagi Eestis elanud.

5. Kostja I. S vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

apellandi seadusliku esindaja kanda.

Vastuse kohaselt:

1) hindas maakohus kõiki esitatud tõendeid objektiivselt;

2) oli kinnistusraamatu väljavõtte esitamine apellandil võimalik ka maakohtu menetluses, seega on

põhjendamatu selle esitamine ringkonnakohtule ja tõend tuleb jätta arvestamata. Apellandi

seaduslikul esindajal oli alati teada, et see on vastustaja ainus korteriomand, kuhu vastustaja kolis

peale abielu lahutamist. Väide, et vastustaja omandis on „veel“ üks korter, on eksitav. Korteriomandi

olemasolust oli vastustaja teatanud juba maakohtu menetluses (13. jaanuari 2015 istung);

3) on paljasõnalised apellatsioonkaebuses esitatud väited üüritulust ning vastustaja tööhõivest.

Koos vastusega apellatsioonkaebusele esitas vastustaja väljavõtte CV-keskuse portaalist, mille kaudu

ta edastab oma CV tööpakkujatele; nimekirja erinevatele firmadele autojuhi/ehitustöölise

ametikohtadele kandideerimiseks saadetud e-kirjadest; tõendi Töötukassa poolt valitud

programmides ja koolitustel osalemise kohta ning tõendeid vastustaja terviseseisundi kohta. 30.

aprillil 2015 esitas vastustaja Sotsiaalkindlustusameti otsuse, millest nähtuvalt on temale määratud

töövõime kaotuse protsent 40%.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud

maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Täiendada tuleb maakohtu

põhjendusi hagi rahuldamata jätmisel.

Ringkonnakohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis, leiab, et vastustaja sissetulek, muu vara ja sellest

saadav võimalik tulu ei võimalda tal hagi esitamise järgselt ja käesoleval ajal tasuda apellandile

elatist PKS § 101 lg 1 sätestatud määras ning maakohus jättis õigesti apellandi nõude elatise

suurendamiseks rahuldamata.

7. TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal

algatusel. PKS § 104 kohaselt on otsejoones sugulased kohustatud sellekohase nõude esitamise korral

andma üksteisele teavet oma sissetulekute ja vara kohta, kui see on vajalik ülalpidamiskohustuse või

elatise suuruse kindlakstegemiseks. Sissetulekute suuruse kohta tuleb nõudmise korral esitada

tööandja tõendid ja muud asjakohased dokumendid. Maakohus ei ole käesolevas, lapse huve

puudutavas, vaidluses ise tõendeid kogunud ega teinud tõendite esitamiseks ettepanekuid

menetlusosalistele, millega on rikkunud TsMS § 230 lg-t 3. Kuigi kostja tugines oma vastuväidetes

hagile halvale tervislikule seisundile, mis ei võimalda teha tööd, ei ole maakohus nimetatud asjaolu

tõendamise vajadust kostjale selgitanud, piirdudes otsuses märkega, et „tõendeid tervisliku seisundi

kohta ei ole kostja esitanud“. Kuivõrd kostja/vastustaja tervislik seisund mõjutab oluliselt tema

võimet teenida sissetulekut ning täita oma ülalpidamiskohustust alaealiste laste suhtes, on tegemist

asja lahendamiseks olulise asjaoluga, mida kohtul tuleb kontrollida.

Ringkonnakohus on nimetatud maakohtu poolse minetuse kõrvaldanud ning nõudnud vastustajalt

täiendavaid andmeid tema tervisliku seisundi kohta ning tõendeid tööotsingute kohta. TsMS § 652 lg

3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid, kui

tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada

kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 4

ja § 230 lg 4 alusel asja materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud kinnistusraamatu väljavõtte

kinnistu asukohaga Tartumaa Tartu linn XXX , registriosa nr XXX , kohta ning vastustaja poolt

ringkonnakohtule esitatud tõendid, sh väljavõtted CV Keskuse kasutajakontost, individuaalse

tööotsimiskava, OÜ Mõisavahe Perearstid tõendi, SA Tartu Ülikooli Kliinikum tõendi,

Sotsiaalkindlustusameti otsuse nr 1208478 08. aprillist 2015. Ringkonnakohus on seisukohal, et

tõendid on vajalikud asja õigemaks lahendamiseks.

8. Apellant taotleb elatise suurendamist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärani.

Maakohus on õigesti märkinud, et PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla

väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Samuti on maakohus õigesti

tuginenud PKS § 102 lg-le 1, mille kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses,

milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

järeldusega, et käesolevas asjas kuulub kohaldamisele PKS § 102 lg 2 ning on põhjendatud jätta

apellandi nõue elatise suurendamiseks rahuldamata.

Vaidlust ei ole, et võrreldes Tartu Maakohtu 22. märtsi 2011 otsuse tsiviilasjas nr 2-10-58987

tegemise seisuga on asjaolud muutunud, s.o vastustajal on sündinud veel üks laps Evelina. Vaidlust

ei ole, et vastustaja on töötu ning tema perekond elatub erinevatest sotsiaaltoetustest. Maakohus on

põhjendamatult arvestanud vastustaja sissetulekute hulka vastustaja elukaaslase lapsele makstava

elatise 177,50 eurot kuus. Vastustaja elukaaslase lapsele tema isa poolt makstav elatis on mõeldud

elatist saava lapse vajaduste rahuldamiseks ning seda ei saa arvestada vastustaja sissetulekute

hindamisel, mistõttu ei ole põhjendatud ka maakohtu seisukoht, et vastustaja pere sissetulek

moodustub ligikaudu 590 eurot. Vastustaja 4- liikmelise perekonna (vastustaja, elukaaslane ja kaks

last) sissetulek on tema enda esitatud andmetel veidi üle 400 euro kuus (590-177,50=412,50).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et arvestades vastustaja sissetulekuid ei ole

vastustaja võimeline maksma apellandile elatist rohkem, kui Tartu Maakohtu 22. märtsi 2011

otsusega tsiviilasjas nr 2-10-58987 väljamõistetud 139,01 eurot, kuus, ilma, et vastustaja teine

alaealine laps jääks võrreldes apellandiga vähem kindlustatuks.

9. Ringkonnakohus nõustub apellandi väitega, et maakohus ei ole vastustaja terviseprobleeme ja

sellest tulenevat võimekust leida ja teha tööd igakülgselt hinnanud. Ringkonnakohus on selles osas

kogunud täiendavaid tõendeid, mis ei anna alust maakohtust teistsuguse otsuse tegemiseks ega hagi

rahuldamiseks.

Selleks, et otsustada elatise suuruse vähendamine alla kehtiva alammäära, tuleb kohtul hinnata, kas

vanem on töövõimetu ning kuidas mõjutab vanema töövõimetus sissetulekut (Riigikohtu tsiviilasi nr

3-2-1-2-09). Töövõimetus iseenesest ei ole elatise nõude rahuldamata jätmise aluseks, vaid elatise

alla seaduses kehtestatud alammäära väljamõistmisel tuleb hinnata töövõimetu vanema võimalust

vastavalt oma võimetele sissetulekut teenida. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada

ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ja maksta sellest elatist.

Sotsiaalkindlustusameti 08. aprilli 2015 otsuse nr 1208478 (tl 101) kohaselt on vastustaja osaliselt

töövõimetu, töövõime kaotuse protsent on 40%. Otsuse kohaselt põhjustab krooniline põletik

vastustajale valu, mistõttu ta ei saa pikka aega istuda, arvestatud on mõju ametialasele töövõimele.

OÜ Mõisavahe Perearstid peremeditsiini dr V. Veski väljastatud 11. märtsi 2015 arstitõendi nr 1794

(tl 77) kohaselt on vastustajal vajalik vältida pikalt istumist, külmetamist ja stress-situatsioone.

Maakohtu 13. jaanuari 2015 istungil kinnitas vastustaja esindaja, et vastustaja tegi ehitustöid, kuid

haiguse ägenemise tõttu keelas arst sellel alal tööd teha (tl 43).

Vastustaja elektroonilise postkasti väljavõtte (tl 69–71) ja CV-keskuse portaali väljavõtete (tl 67–68,

72–73) kohaselt on ta üritanud leida oma oskustele vastavat tööd, s.o kandideerinud ehitaja ja/või

autojuhi kohtadele. Ringkonnakohus leiab, et Sotsiaalkindlustusameti otsuse (tl 101) ning

arstitõendiga (tl 77) on tõendatud, et vastustaja tervisliku seisundi tõttu ei ole tal võimalik teha

ametialast, s.o ehitaja või autojuhi tööd. Muus valdkonnas töö otsimist takistavad individuaalse

tööotsimiskava (tl 74) kohaselt vastustaja vähene eesti keele oskus, välismaal töö saamist takistavad

nn halli passi olemasolu ning vajadus inglise keele koolituseks.

Ringkonnakohus leiab, et vastustaja tervislik seisund ja temal tuvastatud osaline töövõimetus piiravad

vastustaja võimet leida tööd ja saada sissetulekut määras, mis võimaldaks tal tasuda hagejale elatist

suuremas summas, kui temalt on hetkel kohtuotsusega välja mõistetud. Õige on maakohtu järeldus,

et apellandile makstav elatis 139,01 eurot kuus vastab kohustatud isiku, s.o vastustaja varalisest

seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda. Makstav elatis on kooskõlas vastustaja osalise

töövõimega.

10. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et vastustaja saaks täita elatise maksmise kohustust

suuremas määras temal olemasoleva muu vara arvelt.

Vaidlust ei ole, et vastustajale kuulub korteriomand asukohaga XXX , kuid vastustaja elab oma

elukaaslase korteris. Apellandi väide, et vastustaja on jätnud korteri kohta andmeid esitamata, on

ekslik. 13. jaanuaril 2015 toimunud istungil maakohtus teatas vastustaja esindaja, et vastustajal on

ühetoaline korter, kus elab vastustaja isa. Vastustaja ei ole tõendanud, et nimetatud korteris elab tema

isa.

Õige on apellandi seisukoht, et vastustaja saaks oma korteri väljaüürimise kaudu täiendavat tulu

teenida, kuid ringkonnakohtu arvates ei suurendaks võimalik üüritulu vastustaja sissetulekut sellisel

määral, mis tagaks hagejale makstava elatise suurendamise. Pooled ei ole esitanud väiteid võimaliku

üüri (tulu) suuruse kohta. Ringkonnakohus eeldab, et ühetoalise korteri üürihind Tartu linnas võib

ulatuda kuni 200 euroni kuus ning saadud tulult tuleb tasuda ka tulumaks. Arvestades vastustaja

muude sissetulekute suurust (vähesust) ei mõjutaks üüritulu lisandumine vastustaja sissetulekuid

määral, mis võimaldaks hagi rahuldada nii, et hagi rahuldamine ei jätaks vastustaja teist last varaliselt

vähem kindlustatuks kui hageja.

11. Kuigi Sotsiaalkindlustusameti otsuse nr 1208478 kohaselt on vastustajal õigus riiklikule

pensionile, ei suurenda ka osalise töövõimetuse pension vastustaja sissetulekut määral, mis

võimaldaks hagi rahuldada. Vastustajal on õigus pensionile alates 08. aprillist 2015, s.o vastava

Sotsiaalkindlustusameti otsuse tegemisest. Hagi elatise suurendamiseks on esitatud alates

23. oktoobrist 2014.

Kahe alaealise lapse ülalpidamiskohustuse täitmine PKS § 101 lg 1 sätestatud määras tähendaks

vanema jaoks väljaminekut (netos) 2*195=390 eurot. Vanemal peab jääma rahalisi vahendeid ka enda

vajaduste rahuldamiseks. Ülalpidamise andmine teisele isikule ei saa kahjustada isiku enese tavalist

ülalpidamist. Isegi võimalikku pensioni ning üüritulu arvesse võttes ei ole vastustaja sissetulek hagi

rahuldamiseks piisavalt suur.

Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti otsusele nr 1208478 on vastustaja osaline töövõimetuse kestus

määratud kuni 31. märtsini 2016 ning vastustaja peab taotlema korduvekspertiisi töövõimetuse

määramiseks veebruaris 2016. Ringkonnakohus märgib, et apellandil säilib õigus taotleda uuesti

elatise suurendamist, kui vastustaja tervislik seisund paraneb ning majanduslik olukord muutub.

12. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et vaatamata kaebuse rahuldamata jätmisele ei ole ülalpidamisasjas

menetluskulude alaealise lapse kanda jätmine mõistlik ja õiglane (TsMS § 162 lg 4).

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda.

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/