3-14-246/21 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

22. mai 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-246

Haldusasi

OÜ Liivalammas kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 29.11.2013. a otsuse nr 13-6/2140

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17.06.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Liivalammas apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja - OÜ Liivalammas,

esindajad advokaadid Annika Vait ja Siret Siilbek

Vastustaja - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. juuni 2014. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 22.05.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 29.11.2013. a otsusega

nr 13-6/2140 muudeti 15.02.2012. a toetuse määramise otsust nr 13-6/348. OÜ-le Liivalammas

oli otsusega nr 13-6/348 määratud põllumajandusministri 23.08.2010 määruse nr 87

„Loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse

menetlemise täpsem kord“ (edaspidi määrus nr 87) alusel loomakasvatushoonete juurde

kuuluva juurdepääsutee ja hooviala ehitamiseks toetust summas 195 717 eurot. Täiendava

abikõlbulikkuse kontrolli tulemusel oli selgunud, et osaliselt on toetus määratud juurdepääsutee

ja hooviala ehitamiseks kinnistule, millel asuvate hoonete omanikuks on OÜ Saare Agro ning

sellele kinnistule on seatud hoonestusõigus OÜ Liivalammas kasuks ainult juurdepääsuteede

ehitamiseks. Määruse nr 87 § 5 kohaselt peab juhul, kui taotletakse toetust loomakasvatusehitise

juurde kuuluva juurdepääsutee ehitamiseks, loomakasvatusehitis olema samuti taotleja omandis

või peab taotleja kasuks olema seatud hoonestusõigus. PRIA 29.11.2013. a otsusega

nr 13-6/2140 vähendati juurdepääsutee ja hooviala ehitamise toetust ning määrati toetuse

summaks 102 441,60 eurot.

2. OÜ Liivalammas esitas PRIA 29.11.2013. a otsuse nr 13-6/2140 peale vaide, mille PRIA

jättis 28.01.2014. a vaideotsusega nr 13-4/26 rahuldamata.

3. OÜ Liivalammas esitas 06.03.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega taotles PRIA

29.11.2013. a otsuse nr 13-6/2140 tühistamist. Kaebuse kohaselt on vaidlusalune otsus

vastuolus määruse nr 87 § 5 lg-ga 5, haldusakti andmisel on rikutud määruse nr 87 § 18 lg-s 4

sätestatud tähtaega, õiguspäraselt ei ole teostatud kaalutlusõigust ning otsus on tühine selle

mittepädeva isiku poolt allkirjastamise tõttu.

4. Tartu Halduskohus jättis 17.06.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et

vaidlusaluses otsuses on määruse nr 87 § 5 lg-t 5 tõlgendatud õiguspäraselt. Kaebaja taotlus

juurdepääsuteedele toetuse saamiseks hõlmas ka juurdepääsuteid, mis asuvad OÜ-le Saare

Agro kuuluval kinnistul, millel asuvatele hoonetele kaebaja kasuks hoonestusõigust seatud ei

ole. Seega on tee, mille osas on kaebaja toetust vähendatud, tegelikult juurdepääsuteeks OÜ-le

Saare Agro kuuluvatele hoonetele. Kaebajal on juurdepääs oma kinnistule ka läbi avaliku tee

olemas. Kohus asus seisukohale, et antud juhul saab lugeda määruse nr 87 § 18 lg-s 4 sätestatud

25 tööpäeva pikkust tähtaega, mille jooksul tuleb taotluse rahuldamise muutmise otsus teha,

ajast, kui lõppes kaebaja kasuks seatud hoonestusõigus OÜ Saare Agro ehitistele, ning tähtaja

nõue on täidetud. Kohus leidis, et toetuse taotlejal ei saa toetuse määramise otsuse alusel tekkida

ootust, et talle määratud summa ka välja makstakse. Asjaolu, et kõik faktilised asjaolud olid

samad, mis esialgse toetuse määramise otsuse puhul, ei ole antud juhul määrav, kuna

15.02.2012 otsuse puhul oli tegemist algusest peale osaliselt õigusvastase haldusaktiga. Kohus

asus seisukohale, et vaidlustatud otsus on piisavalt motiveeritud, kaebaja ärakuulamisõigus oli

tagatud ning lisaks oli pikem põhjendus ja toetuse vähendamist tinginud asjaolud välja toodud

ka vaideotsuses. Kohus ei nõustunud kaebajaga, et vaidlustatud otsuse on allkirjastanud

mittepädev isik, sest otsuse on allkirjastanud peadirektori asetäitja, kelle ametijuhendist

tuleneb, et tal on peadirektori äraolekul õigus allkirjastada erinevaid haldusakte ja dokumente.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. OÜ Liivalammas esitas 17.07.2014 apellatsioonkaebuse, millega palub Tartu

Halduskohtu 17.06.2014. a otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada

OÜ Liivalammas kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

5.1. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud määruse nr 87 § 5 lg-t 5. Asjaolu, et kolmanda isiku

kinnistul olevad ehitised ei ole kaebaja omandis ega koormatud kaebaja kasuks

hoonestusõigusega, ei ole toetuse andmata jätmise ega ka toetuse vähendamise aluseks, sest

kaebaja kinnistul olevad ehitised, milleni samuti tee viib, on kaebaja omandis. Määruse nr 87

§ 5 lg 5 tingimus toetuse määramiseks on täidetud, sest kaebaja kasutab OÜ Saare Agro

kinnistul asuvat teed juurdepääsuteena enda omandis olevate ehitisteni.

5.2. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud määruse nr 87 § 18 lg-t 4.

5.3. Halduskohus on jätnud kontrollimata kaalutlusreeglite järgimise vastustaja poolt.

Vaidlusalusest otsusest ei nähtu kaalutlusõiguse teostamine. Toetuse vähendamise otsusega on

esialgselt määratud toetust vähendatud ca 50% ulatuses, kuid vaidlusalusest otsusest ei nähtu,

et haldusorgan oleks arvestanud asjaoluga, et kaebaja on ära tellinud projekteerimistööd,

tähistamise sümboolika ning lasknud ehitada nii juurdepääsuteid kui hooviala.

5.4. Halduskohus on jätnud võtmata seisukoha kaebaja väidete osas seoses vaidlusaluse otsuse

allkirjastamisega mittepädeva isiku poolt.

6. PRIA vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Vastuses on esitatud järgnevad seisukohad:

6.1. Taotluse järelkontrollis selgus, et vaidlusalusel kinnistul on kaebaja kasuks seatud

hoonestusõigus vaid juurdepääsuteede ehitamiseks, kinnistul asuvate hoonete omanikuks on

OÜ Saare Agro. 04.10.2013 on sõlmitud hoonestusõiguse muutmise kokkulepe, mille kohaselt

on OÜ Saare Agro seadnud pooles ulatuses hoonestusõiguse OÜ Liivalammas kasuks, kuid

juba 22.10.2013 on see leping lõpetatud ning taastatud esimese lepingu (29.09.2011) järgne

olukord, mis tähendab, et OÜ-l Liivalammas puudub määrusega nõutav õiguslik alus OÜ Saare

Agro hoonete kasutamiseks.

6.2. Juurdepääsuteele määratud toetust on vähendatud kuni OÜ Saare Agro omandis olevate

hooneteni viiva juurdepääsutee osas. OÜ-le Saare Agro kuuluvate hooneteni viiva tee

kasutamine võib olla küll kaebajale vajalik, kuid tal ei ole õigust saada sellele teele toetust.

Kaebaja seisukoht, et toetust tuleb maksta ka teele, mis on käsitatav juurdepääsuteena kaebaja

omandis olevate ehitisteni, ei ole õige, sest määruse nr 87 § 5 kohaselt antakse toetust vaid

loomakasvatusehitise juurde kuuluva juurdepääsutee ehitamiseks.

6.3. Kui kaebaja hoonestusõigus OÜ Saare Agro ehitistele oleks kehtinud, siis ei oleks

toetussummat vähendatud.

6.4. Toetuse saaja on ära kuulatud ning toetuse vähendamist või vähendamata jätmist on

kaalutud. Isiku lootus, et haldusakti andmisel antakse talle tulevikus soodustusi, ei saa

haldusakti kehtetuks tunnistamisel olla kaalukam, kui halduse õiguspärasuse põhimõte. Isikul

puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks. Viga toetuse määramisel ilmnes alles

järelkontrolli etapis enne toetuse väljamaksmist. Toetust ei saa välja maksta, kui selle

määramiseks puudub alus. Vea kõrvaldamine toetuse saaja poolt oli võimalik, kuid ta ei

kasutanud seda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 17.06.2014. a otsus tuleb jätta muutmata

ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus

nõustub

halduskohtu

otsuses

toodud

põhjendustega.

Ükski

apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus

oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud

kohtumenetluse norme. Kaebuses esitatud väidete osas on halduskohus võtnud omapoolse

seisukoha, uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja tuvastanud asjakohased faktilised

asjaolud.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

8. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt heidab kaebaja halduskohtule ette seda, et halduskohus on

kaebaja arvates ebaõigesti kohaldanud määruse nr 87 § 5 lg-t 5. Kaebaja on ise seisukohal, et

kui kolmanda isiku kinnistul asuvad ehitised ei ole kaebaja omandis ega koormatud kaebaja

kasuks hoonestusõigusega, ei ole see toetuse andmata jätmise ega ka toetuse vähendamise

aluseks, sest kaebaja kinnistul olevad ehitised, milleni samuti tee viib, on kaebaja omandis.

Määruse nr 87 § 5 näeb ette toetatavad tegevused, milleks lg 1 p 2 kohaselt on ka

loomakasvatusehitise juurde kuuluva juurdepääsutee ehitamine “Ehitusseaduses” ja

“Teeseaduses” sätestatud tingimustel ja korras, kui nimetatud tee on eratee “Teeseaduse” § 5 2

tähenduses.

Lisaks sätestab määruse nr 87 § 5 lg 5, et investeeringuobjekt ja selle alune maa peavad olema

taotleja omandis või peab taotleja kasuks olema seatud hoonestusõigus vähemalt viieks aastaks

arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Lõike 1 punktides 2 (juurdepääsutee),

4 ja 5 nimetatud tegevuste puhul on loomakasvatusehitis ja sõnniku-, silo või söödahoidla

samuti taotleja omandis või on nende alusele maale seatud taotleja kasuks hoonestusõigus

vähemalt viieks aastaks arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest.

Seega juhul kui taotletakse toetust loomakasvatusehitise juurde kuuluva juurdepääsutee

ehitamiseks, peab loomakasvatusehitis olema samuti taotleja omandis või peab taotleja kasuks

olema seatud hoonestusõigus vähemalt viieks aastaks arvates PRIA poolt viimase toetusosa

väljamaksmisest.

Käesoleval juhul selgus aga taotluse järelkontrolli käigus, mis teostatakse enne toetuse

väljamaksmist, et kinnistul katastritunnusega 37301:001:0770 asuvate hoonete omanikuks on

Saare Agro OÜ (hoonete rekonstrueerimiseks on toetust taotlenud ja saanud Saare Agro OÜ)

ja juurdepääsuteede ehitamiseks on seatud hoonestusõigus OÜ Liivalammas kasuks 29.09.2011

(hoonestusõiguse seadmise lepingu p 7.2). Hooned ei ole mitte OÜ Liivalammas omandis, vaid

Saare Agro OÜ omandis. OÜ Liivalammas kasuks on seatud hoonestusõigus vaid

juurdepääsuteede ehitamiseks.

04.10.2013 on küll sõlmitud ja vastustajale esitatud hoonestusõiguse muutmise kokkulepe,

mille kohaselt on Saare Agro OÜ pooles ulatuses seadnud hoonestusõiguse Liivalammas OÜ

kasuks, kuid juba 22.10.2013 sõlmiti hoonestusõiguse muutmise kokkuleppe lõpetamise

kokkulepe (nn. leping 3), mille p 4 kohaselt on lepinguosalised kokku leppinud lepingu 2,

s.o 04.10.2013 sõlmitud lepingu lõpetamises.

Seega on taastatud esimese lepingu (29.09.2011. a leping) järgne olukord (hoonestusõigus

ainult juurdepääsuteede ehitamiseks), millest tulenevalt on kavandatud ehitusalusest pinnast

5 600 m2 OÜ Liivalammas omandis oleval maal (37301:001:0385), mis moodustab ehitiste

alusest kogupinnast 57%. Liivalammas OÜ-l puudub seega määruses nr 87 nõutav õiguslik alus

Saare Agro OÜ hoonete kasutamiseks. Kui kehtinuks edasi menetluse käigus sõlmitud leping

nr 2 hoonestusõiguse seadmise kohta Saare Agro OÜ poolt OÜ Liivalammas kasuks, puuduks

vastustajal ka alus toetussumma vähendamiseks. Nagu juba märgitud, on nimetatud kokkulepe

aga juba samal kuul lõpetatud ja lepingu kiiret lõpetamist ei ole kaebaja kuidagi põhjendanud.

9. Juurdepääsuteedele määratud toetust ongi vastustaja vähendanud kuni Saare Agro OÜ

omandis olevate hooneteni. Hoonete rekonstrueerimiseks, mille juurde vaidlusalune teelõik

viib, on taotlenud ja saanud toetust Saare Agro OÜ. Saare Agro OÜ-le kuuluvate

loomakasvatushooneteni viiva tee kasutamine võib olla küll ka kaebajale vajalik, kuid sellele

teele tal õigust toetust saada ei ole ning ilmselt oleks nimetatud teega seoses pidanud toetust

taotlema Saare Agro OÜ, kes on juba kinnistul asuvate ja tema omandis olevate hoonete

rekonstrueerimiseks toetust taotlenud, jättes toetustaotlusest aga välja vaidlusaluse teelõigu.

Selle asemel soovis nimetatud tee ja hooviala rekonstrueerida hoopis OÜ Liivalammas.

Kaebaja võib küll kasutada Saare Agro OÜ kinnistuni viivat teelõiku juurdepääsuks Kääti

kinnistule, kuid toetust tal sellele teelõigule õigust taotleda ei ole, kuna Saare Agro OÜ

kinnistul asuvad loomakasvatushooned on viimase omandis ja hoonestusõigust kinnistule

OÜ Liivalammas kasuks seatud ei ole. Kääti kinnistul asuvate ja taotleja omandis olevate

loomakasvatushoonete juurde kuuluva juurdepääsutee osas PRIA kaebaja toetussummasid

vähendanud ei ole. Üksnes asjaolu, et OÜ Liivalammas kasutab oma kinnistuni (Kääti kinnistu)

jõudmiseks Saare Agro OÜ kinnistuni viivat teed, ei saa olla toetuse määramisel aluseks.

Juurdepääs kaebaja omandis olevale Kääti kinnistule on asja materjalidest nähtuvalt tagatud

läbi teeregistris oleva avaliku tee kasutuse ning vaidlusaluse teelõigu võib Saare Agro OÜ

rekonstrueerida näiteks omavahenditest või teha seda koostöös Liivalammas OÜ ja Maatööde

OÜ-ga. Eeltooduga seonduvalt on vastustaja põhjendatult viidanud ka sellele, et Liivalammas

OÜ-le kuuluvale Kääti kinnistule (kinnistu, millele juurdepääsuks OÜ Liivalammas toetust

taotleb) on Liivalammas OÜ poolt muuhulgas seatud hoonestusõigus Maatööde OÜ kasuks,

kes on samuti varasemalt läbi hoonestusõiguse seadmise PRIA-lt toetust taotlenud ja saanud

ning ainult Kääti kinnistul asuvat 2 lauta kasutatakse Liivalammas OÜ poolt. Platsid, mille

osas on kaebajale määratud toetust vähendatud, asuvad Saare Agro OÜ-le kuuluvate

loomakasvatushoonete vahel, viimasele kuuluval kinnistul ja olenemata sellest, et toetuse saaja

selgituse kohaselt kasutatakse neid ettevõtjate poolt ühiselt, ei ole need Liivalammas OÜ

taotluse puhul toetatavad.

10. Apellatsioonkaebuses märgib kaebaja samuti, et määruse nr 87 § 5 lg-t 1 ja 5 tuleb

tõlgendada selliselt, et tee kaudu oleks tagatud juurdepääs taotleja omandis olevate või tema

kasuks hoonestusõigusega koormatud ehitisteni ja oluline on üksnes see, et tee oleks käsitletav

juurdepääsuteena kaebaja omandis olevate ehitisteni, milline nõue on antud juhul täidetud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see kaebaja tõlgendus õige. Mööda teelõiku, mille osas

kaebaja toetust vähendati, on tagatud juurdepääs Saare Agro OÜ kinnistule ja Saare Agro OÜ

kinnistust edasi (mille osas jäeti toetus alles) Kääti kinnistule. Kui toetada kaebaja seisukohta,

siis võiks tekkida näiteks olukord, kus juurdepääsutee läbib kolme kinnistut ja kõiki kolme

kinnistut läbiv tee rekonstrueeritakse PRIA toetuse abil vaid seetõttu, et see on

juurdepääsuteeks kinnistule, millel asuvad taotleja loomakasvatushooned. Toetust antakse

siiski vaid loomakasvatusehitise juurde kuuluva juurdepääsutee ehitamiseks (määruse nr 87

§ 5).

11. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et PRIA ei järginud otsuse andmiseks sätestatud

kohustuslikku tähtaega ja seega on otsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Määruse nr 87 § 18

lg 4 kohaselt teeb PRIA taotluse rahuldamise otsuse muutmise otsuse või taotluse rahuldamise

otsuse kehtetuks tunnistamise otsuse 25 tööpäeva jooksul arvates toetuse maksmisest

keeldumise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest.

Ringkonnakohus nõustub ka selles osas halduskohtu seisukohaga (halduskohtu otsuse p 20),

milles leiti, et antud juhul saab lugeda määruse nr 87 § 18 lg-s 4 sätestatud 25 tööpäeva pikkust

tähtaega ajast, kui lõppes kaebaja kasuks seatud hoonestusõigus OÜ Saare Agro ehitistele.

Hoonestusõiguse lõppemise aluseks oli 22.10.2013 sõlmitud uus hoonestusõiguse muutmise

kokkuleppe, mille tulemusena lõpetati kaebaja kasuks seatud hoonestusõigus OÜ Saare Agro

hoonetele. Kuna otsus tehti 29.11.2013, siis on 25 tööpäeva pikkune tähtaja nõue täidetud ja

seda põhjusel, et toetuse maksmisest keeldumise aluseks olev asjaolu tekkis alles seoses

22.10.2013. a hoonestusõiguse muutmise lepinguga, millest PRIA ei saanud enne 22.10.2013

kuidagi teadlik olla. PRIA on ka ise märkinud, et kui kaebaja hoonestusõigus Saare Agro OÜ

ehitistele oleks endiselt kehtinud, ei oleks PRIA toetussummat ka vähendanud.

12. Otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väide, et PRIA oleks pidanud

arvestama kaebaja usalduse ja õiguspärase ootusega.

Asja materjalidest nähtuvalt on toetuse saaja eelnevalt ära kuulatud ja kaalutud on nii toetuse

vähendamist kui ka vähendamata jätmist.

Samas on selge, et kui oleks kehtinud edasi menetluse käigus sõlmitud leping nr 2

hoonestusõiguse seadmise kohta Saare Agro OÜ poolt OÜ Liivalammas kasuks, puudunuks

vastustajal ka alus toetussumma vähendamiseks. Nimetatud kokkulepe aga lõpetati juba

2013. a oktoobris ja kuigi kaebaja ei ole selliste tehingute kohta andnud mingeid selgitusi,

märkis vastustaja, et ilmselt oli selle põhjuseks asjaolu, et hoonestusõiguse seadmine Saare

Agro OÜ poolt OÜ Liivalammas kasuks oleks kaasa toonud toetuse tagasinõude Saare Agro

OÜ-lt, kes oli saanud toetust hoonete rekonstrueerimiseks ja mille osas järelevalveperiood

kestis.

Ka üksnes isiku lootus, et haldusakti alusel antakse talle tulevikus soodustus (asi, raha, õigus

vms), ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel olla kaalukam kui halduse

õiguspärasuse põhimõte, kui haldusakt on õigusvastane sisuliselt (materiaalses mõttes) või

oluliste vormi- ja menetlusvigade tõttu (vt. näiteks RKHK lahend haldusasjas nr 3-3-1-51-01).

Isiku lootust tuleb seega haldusakti kehtetuks tunnistades küll arvesse võtta, kuid üksnes lootus

soodustuse saamisele ei ole veel akti kehtetuks tunnistamist välistavaks asjaoluks.

Lisaks eeltoodule on PRIA menetluse puhul tegemist riigilt rahalise toetuse taotlemisega ja

toetuse saamiseks isikul subjektiivne õigus teatavasti puudub (vt. RKHK 04.04.2013. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-77-12, p 18).

Samuti ilmnes viga toetuse määramisel alles järelkontrolli etapis enne toetuse väljamaksmist.

Toetust ei saa aga välja maksta, kui selle määramiseks alus puudus. Vea kõrvaldamine toetuse

saaja poolt oli võimalik, kuid ta ei kasutanud haldusmenetluse käigus seda võimalust.

Toetussumma vähendamise põhjendus on samuti korrektselt ära toodud haldusaktis endas ja

seda on korratud ka vaideotsuses.

Mis puudutab veel usalduse arvestamist, siis sätestab HMS § 67 lg 4 p 2, et isik ei saa haldusakti

kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui kehtetuks tunnistamise võimalus on ette

nähtud seaduses või selleks on jäetud võimalus haldusaktis. Antud juhul on määruse nr 87

§ 18 lg-s 4 sätestatud võimalus varasema taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks või kehtetuks

tunnistamiseks. Vastustaja on põhjendatult osundanud ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

määrusele (EL) nr 966/2012, 25.10.2012, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ)

nr 1605/2002 art 135 p 3, mis näeb ette, et kui pärast toetuse andmist selgub, et toetuse andmise

menetluses või toetuse rakendamisel on esinenud olulisi vigu, eeskirjade eiramisi või pettust

või kohustuste täitamata jätmist, võib vastustav eelarvevahendite käsutaja sõltuvalt sellest,

millisesse etappi menetlus on jõudnud, ning eeldusel, et taotlejale või toetusesaajale on antud

võimalus oma seisukohtade esitamiseks, lõpetada vajaduse korral toetusleping või toetuse

andmise otsus. Kaebajale anti pärast vea avastamist võimalus selgituste andmiseks. Nähtuvalt

kaebaja tegevusest (hoonestusõiguse lepingu sõlmimine) sai kaebaja aru, et tema taotlus ei

vastanud nõuetele ning et selle tulemusena puudub tal õigus taotletud toetuse tervikuna

kättesaamiseks.

Õiguspärase ootuse ja usalduse hindamisel tuleb arvestada ka seda, et toetuse määramise otsuse

alusel ei toimu veel toetuse väljamaksmist. Vastustaja ja halduskohus on õigesti välja toonud,

et PRIA poolt taotluste menetlemisel on kaks etappi: toetuse määramine ja toetuse

väljamaksmine. Toetuse määramine ei tähenda esitatud kuludokumentide alusel automaatselt,

ilma kontrollimenetluseta, toetuse väljamaksmist ja sellest pidi olema teadlik ka kaebaja. Seega

ei saa toetuse taotlejal tekkida toetuse määramise otsuse alusel ootust, et talle ka määratud

summa tervikuna välja makstakse.

13. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et halduskohus on jätnud võtmata seisukoha kaebaja

väidete osas seoses otsuse allkirjastamisega mittepädeva isiku.

Halduskohus on otsuse p-s 23 kaebaja sellekohase väite osas omapoolse seisukoha avaldanud

ja põhjendatult leidnud, et PRIA peadirektori äraolekul oli peadirektori asetäitjal õigus

allkirjastada erinevaid haldusakte ning kaebaja pole põhjendanud, miks ta ei pea toetuse

määramise ja määratud toetuste otsuse muutmise kohta tehtud otsuseid haldusaktideks.

14. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata

ning Tartu Halduskohtu 17.06.2014. a otsus muutmata.

15. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad tema enda kanda vastavalt

HKMS § 108 lg-le 1.

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/