2-14-6122/60 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. mai 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-6122

Tsiviilasi

H.V. hagi G.H. ja D.H. vastu vara tagasivõitmiseks

täitementluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7 258 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. novembri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G.H. ja D.H. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1. G.H. (isikukood: XXX).

2. D.H. (isikukood: XXX).

Vastustaja (hageja): H.V. (isikukood: XX); esindaja

Martin Pedosk

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 14. novembri 2014 otsus

osas, milles tunnistati kehtetuks G.H. ja D.H. vahel 22.

juulil 2011 sõlmitud XXX XXX külas Põlva vallas

Põlvamaal asuva kinnistu (registriosa nr XXX )

müügileping ja asjaõigusleping. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega jätta H.V. hagi G.H. ja D.H. vastu kinnistu,

asukohaga XXX XXX küla Põlva vald Põlvamaa,

tagasivõitmiseks rahuldamata.

2. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 14. novembri 2014

otsus muutmata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„4.1. Rahuldada H.V. hagi G.H. ja D.H. vastu vara

tagasivõitmiseks täitemenetluses osaliselt.

4.2. Jätta rahuldamata H.V. hagi G.H. ja D.H. vastu

kinnistu (registriosa nr XXX ), asukohaga XXX XXX

küla Põlva vald Põlvamaa, tagasivõitmiseks.

4.3. Tunnistada kehtetuks G.H. ja D.H. (end XX) vahel

22. juulil 2011 sõlmitud korteriomandi (Tartu Maakohtu

kinnistusosakond Tartu linna jaoskond registriosa nr XXX

), asukohaga XXX Tartu, müügileping ja asjaõigusleping.

4.4. Kohustada D.H. t andma G.H. omandisse tagasi

kehtetuks tunnistatud lepingu alusel saadud korteriomand

XXX Tartu (Tartu Maakohtu kinnistusosakond Tartu

linna jaoskond registriosa nr XXX ).

4.5. Käesolev kohtuotsus asendab D.H. nõusolekut

kinnistusraamatu

kannete

tegemisel,

millega

kinnistusregistriosast nr XXX (korteriomand XXX

Tartu) kustutatakse D.H. kui omaniku kohta tehtud kanne

ja Tartus XXX asuva korteriomandi (registriosa nr XXX

) omanikuna kantakse kinnistusraamatusse G.H. .

4.6. Jätta kohtuotsuse jõustumisel kehtima Tartu

Ringkonnakohtu 28. märtsi 2014 määrusega kohaldatud

hagi tagamise abinõu (D.H. le kuuluva XXX Tartus asuva

korteriomandi (registriosa nr XXX ) arestimine ja

käsutuskeeldu

nähtavaks

tegev

keelumärge

kinnistusraamatus).

4.7. Menetluskulud maakohtus jätta menetlusosaliste endi

kanda.“

5. Jätta rahuldamata G.H. ja D.H. taotlus võtta asja

materjalide juurde G.H. konto väljavõte perioodil

21.05.2010 – 11.06.2010; G.H. maksekorraldus 04.06.2009;

kriminaalasja nr 10260103261 kahtlustatava

täiendava ülekuulamise protokoll ning jätta need

tähelepanuta.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. H.V. (hageja) esitas 7. veebruaril 2014 hagi G.H. (kostja I) ja D.H. (kostja II) vastu kostjate

vahel 22. juulil 2011 sõlmitud korteriomandi ja kinnistu müügilepingu ning asjaõiguslepingu

kehtetuks tunnistamiseks ning kinnistusraamatu omanikukannete muutmiseks kostjate

tahteavalduste kohtuotsusega asendamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud solidaarselt kostjate

kanda.

Hagiavalduse kohaselt kinnitas Tartu Maakohus 11. aprilli 2011 määrusega tsiviilasjas

nr 2-10-65669 kompromissi (täitedokument), mille kohaselt tasub kostja I hageja kontole elatist

kostja I ja hageja ühisele tütrele M.V. 191 eurot kuus alates 20. detsembrist 2010. Hageja nõue on

muutunud sissenõutavaks. Kostja I ei täitnud Tartu Maakohtu määrusest tulenevat elatise

maksmise kohustust, mistõttu algatati 2. juunil 2011 tema suhtes täitemenetlus. Sissenõude

pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist. Kostja I elatise võlg

hageja hagiavalduse esitamise seisuga on 7 258 eurot. Kostja I hoiab täitemenetlusest kõrvale ning

tal puudub igasugune vara, mille arvelt saaks kohtulahendit täita.

Kostjad sõlmisid 22. juulil 2011, s.o kolme aasta jooksul enne hagi esitamist, lepingu, millega

kostja I müüs kostjale II XXX asuva korteriomandi (registriosa nr XXX ) 6 000 euro eest ning

XXX XXX külas Põlva vallas Põlvamaal asuva kinnistu (registriosa nr XXX ) 3 000 euro

eest. Tegemist on tagasivõidetava tehinguga, täidetud on nii TMS §-s 188 kui ka § 187 lg-tes 1 ja

2 sätestatud eeldused. Tehing kahjustab oluliselt hageja kui sissenõudja huvisid, mis omakorda

tingib lapse huvide kahjustamise. Huvide kahjustamisega TMS § 188 tähenduses võib olla

tegemist siis, kui kinnisasi müüdi alla turuhinna. Nii korteriomand kui kinnistu müüdi alla

turuhinna. X korteri turuhind oli 2011. aastal ca 31 924 eurot ja Põlvamaa kinnistu keskmine hind

oli 28 078 eurot. Kostja I ei ole kasutanud kinnisasjade müügist saadud raha elatisevõla

vähendamiseks ning tehingu tulemusena vähenes tema vara oluliselt. Kostja II on kostja I

tolleaegne elukaaslane ja praegune abikaasa ehk kostja I lähikondne TMS § 188 lg 3 ja PankrS §

117 lg 1 p 1 tähenduses. TMS § 188 lg-st 2 tulenevalt tuleb kostja II teadmist hageja huvide

kahjustamisest eeldada.

Poolte vahel ei ole kokkulepet elatise maksmiseks ühekordse maksena. Laps sündis 2. veebruaril

2010, väidetava kostja I pangakontolt ülekande ajal 4. juunil 2009 ei olnud hageja oma rasedusest

teadlik. Ülekanded puudutavad hageja ja kostja I varalisi suhteid tulenevalt ühiselt soetatud korteri

müügist.

Hageja taotles hagi tagamise korras kostjale II kuuluvate kinnistute XXX Tartu ja XXX XXX

küla Põlvamaa käsutamise keelumärgete kandmist. Tartu Maakohus rahuldas hagi tagamise

taotluse osaliselt ning kandis hageja nõude rahuldamise tagamiseks taotluses märgitud kinnistutele

hageja kasuks eelmärked. Tartu Ringkonnakohus tühistas 28. märtsi 2014 määrusega maakohtu

määruse ning määras, et hagi tagamiseks tuleb arestida kostjale II kuuluv XXX Tartus asuv

korteriomand (registriosa nr XXX ) ja kanda kinnistusraamatusse käsutuskeeldu nähtavaks tegev

keelumärge.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta see rahuldamata. Kostjal I puudub hageja ees

elatisevõlg. Kriminaalasjas nr 10260103261 kahtlustati hagejat kostja I pangakontodelt

13 005,02 eurot omastamises. Kriminaalmenetluses väitis hageja, et võttis raha kokkuleppel elatise

katteks. Kui hageja võttis raha kostja I kontolt elatise katteks, on sellega kostja I elatise maksmise

kohustus

täidetud,

mis

välistab

vara

tagasivõitmise.

Kriminaalmenetlus

lõpetati

kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kostja I ei kaevanud kriminaalmenetluse lõpetamise

määrust edasi, sest arvas, et hageja kasutab raha elatise katteks ja tema on oma kohustuse

etteulatuvalt täitnud.

TMS § 188 ei ole kohaldatav. Kostjate abielu registreeriti 03. augustil 2012, s.o peaaegu aasta

pärast tehingu vormistamist. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad olid lähikondsed, elasid ühe

perena ja olid elukaaslased juba tehingu sõlmimise ajal. Tehing ei kahjusta hageja huve, hageja ei

ole tõendanud, et kinnisasjad müüdi alla turuhinna. Statistiline keskmine hind ei kajasta

tehinguobjekti tegelikku hinda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 14. novembri 2014 otsusega H.V. hagi G.H. ja D.H. vastu vara

tagasivõitmiseks täitemenetluses. Maakohus tunnistas kehtetuks G.H. ja D.H. vahel

22. juulil 2011 sõlmitud korteriomandi ja kinnistu müügilepingu ning asjaõiguslepingu, kohustas

D.H. t andma nõusoleku kinnistusraamatus enda omanikukande kustutamiseks XXX Tartus asuva

korteriomandi (registriosa nr XXX ) ja XXX XXX külas Põlva vallas Põlvamaal asuva kinnistu

(registriosa nr XXX ) suhtes. Maakohus kohustas D.H. t ja G.H. t andma nõusoleku G.H.

kandmiseks kinnistusraamatusse XXX Tartus asuva korteriomandi (registriosa nr XXX ) ja XXX

XXX külas Põlva vallas Põlvamaal asuva kinnistu (registriosa nr XXX ) omanikuna.

Maakohus jättis jõusse Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2014 määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu (D.H. le kuuluva XXX Tartus asuva korteriomandi (registriosa nr XXX )

arestimine ja käsutuskeeldu nähtavaks tegev keelumärge kinnistusraamatus). Maakohus jättis

hageja menetluskuludest ½ G.H. ja ½ D.H. kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb TMS § 187 ja § 188 alusel tunnistada kehtetuks kostjate

vahel 22. juulil 2011 sõlmitud korteriomandi ja kinnistu müügileping ning asjaõigusleping (notar

Ere Kürsa ametitoimingute raamatu registri nr 1261).

TMS § 187 lg 1 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning

nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis

kahjustab sissenõudja huvisid (tagasivõitmine). TMS § 187 lg 2 kohaselt võib sissenõudja

tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning

sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või

on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. TMS § 188 lg 1 kohaselt

tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja

tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui

teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal.

Hagejal on olemas TMS § 2 lg 1 p 1 kohane täitedokument, s.o Tartu Maakohtu 11. aprilli 2011

määrus tsiviilasjas nr 2-10-65669, mis kuulus viivitamatule täitmisele ja on ka jõustunud.

Arvestades Tartu Maakohtu 11. aprilli 2011 määruses toodut, oli hagiavalduse esitamise seisuga

muutunud sissenõutavaks hageja elatisenõue perioodi 20. detsember 2010 kuni 31. jaanuar 2014

eest. Kohtutäitur Reet Rosenthali 5. veebruari 2014 e-kirjast ja 3. juuni 2014 õiendist nähtuvalt ei

ole sissenõude pööramisega võlgniku varale kaasnenud hageja nõude rahuldamist (I kd tl 17, 97).

Kostja I elatisevõlg hageja ees täiteasjades nr 186/2011/1031 ja nr 186/2014/146 on kokku

7 258 eurot (I kd tl 97). Kostjad ei ole vaidlustanud seda, et täitemenetluse käigus ei ole nõuet

täidetud. Arvestades täitemenetluse käigus kostja I kohta kogutud andmeid, nõustus maakohus

hagejaga, et on piisav alus arvata, et nõuet ei õnnestu täita tulevikus. Seda kinnitab mh asjaolu, et

kostja I on esitanud hagi elatise vähendamiseks (tsiviilasi nr 2-14-55321).

Maakohus leidis, et kostjad ei ole tõendanud, et hagejal ja kostjal I oli ülekannete tegemise ajal

kokkulepe elatise ettemaksu kohta või, et hageja oleks kriminaalasja menetluse käigus väitnud, et

võttis raha kokkuleppel elatise katteks. Samuti ei ole kostjad tõendanud, et hageja ja kostja I

leppisid kriminaalmenetluse käigus kokku, et raha arvestatakse elatise ettemaksuna. Laps sündis

2. veebruaril 2010, s.o ca 8 kuud pärast põhilise ülekande tegemist. Seega on usutav hageja väide,

et ülekande tegemise ajal ei saanud kokkulepet elatise maksmise kohta sõlmida, sest lapse

sündimine ei olnud veel teada.

Vaidlusalune kinnistute müügitehing tehti 22. juulil 2011, hageja esitas hagi 7. veebruaril 2014.

Seega on tehing tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist. Maakohus nõustus hagejaga, et

tehing kahjustab hageja huve ja tehing on tehtud teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks.

Maakohtu arvates tõendab hageja esitatud Maa-ameti ülevaade „Eesti kinnisvaraturg 2011. aastal“,

et nii korteriomand kui kinnistu müüdi alla turuhinna (I kd tl 29–30). Ülevaate põhjal saab asuda

seisukohale, et 46 m2 suuruse X korteri keskmine turuhind oli 2011. aastal 31 924 eurot ja

hoonestatud kinnistu keskmine müügihind Põlvamaal 28 078 eurot. Kostja I müüs korteriomandi

6 000 euro ja kinnistu 3 000 euro eest.

Maakohus leidis, et kinnisasja müük alla turuhinna ei saa olla ainukeseks asjaoluks, millega

sisustada sissenõudja huvide kahjustamist TMS §-de 187 ja 188 kohaldamisel. Tehinguga

kahjustatakse sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete

rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.

Maakohus leidis, et hageja huvide kahjustamine tuleneb asjaolust, et tehingu tagajärjel muutus

hageja nõuete rahuldamine võimatuks. Kostjad sõlmisid lepingu lühikese aja jooksul pärast

täitemenetluse alustamist, lepingu p 3 kohaselt tasus kostja II müügihinna kostja I kontole juba

enne lepingu sõlmimist (I kd tl 22). Kohtutäituri teatisest ja õiendist nähtuvalt ei ole täitemenetluse

käigus kostjalt I võla katteks raha laekunud, sh ei ole andnud tulemusi pangakontode arestimine.

Seega ei saanud kostja I kostjalt II vastusooritust, millele oleks saanud sissenõuet pöörata. Kuigi

täitemenetluse alustamisel oli kostja I võlg 1 146 eurot, suurenes nõue igakuiselt ja see oli kostjale I

teada. Eeltoodust lähtudes on alust arvata, et kinnistud olid kostja I väärtuslik vara ja ta müüs need

teadlikult eesmärgiga vältida elatise tasumist.

Maakohus leidis, et vastavalt TMS § 188 lg-le 3 ja PankrS § 117 lg 1 p-le 1 on kostja II kostja I

lähikondne vaatamata sellele, et nad abiellusid pärast vaidlusaluse tehingu tegemist. Kuivõrd

tehing tehti täitemenetluse ajal ning kostja II on kostja I lähikondne, võib eeldada, et kostja II

teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse hageja huve (TMS § 188 lg 2). Kostjad ei ole

tõendanud, et kostja II ei teadnud ega pidanudki teadma tehingu tegemise ajal teise võlausaldaja

huvide kahjustamisest.

Maakohus kohustas kostjat II TMS § 195 lg 1, KRS § 341 lg-te 1, 8 ja TsÜS § 68 lg 5 alusel andma

nõusoleku kinnistusraamatus enda omanikukande kustutamiseks ning kostjaid I ja II andma

nõusoleku kostja I kandmiseks kinnistusraamatusse vaidlusaluste kinnistute omanikuna.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad D.H. ja D. H esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotlevad

Tartu Maakohtu 14. novembri 2014 otsuse tühistamist osas, millega rahuldati H.V. nõuded G.H.

ja D.H. vastu. Apellandid paluvad jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) ei ole TMS § 187 lg-s 2 sätestatud eeldused täidetud. Vastustaja on kohut eksitanud, jättes mulje,

et apellant I on kohustatud vastustajale tasuma lapse elatisraha. Kuivõrd vastustaja on kandnud

apellandi I arvelt enda arvele 13 006,02 eurot, on apellandi I kohustus täidetud;

2) on apellandi I majanduslik olukord muutunud. Aasta tagasi oli apellant I töötu, nüüd on tal

osalise koormusega töökoht. Apellant I ei ole kunagi väitnud, et ta ei soovi oma tütrele elatist

maksta;

3) ei nõustu apellant I maakohtu seisukohaga, et apellant I oleks pidanud esitama vastuväiteid

seoses raha ülekandmisega enne elatise nõude lahendamist. Elatise asjas kompromissi sõlmimise

ajal oli käimas kriminaalmenetlus ning apellant I eeldas, et kuivõrd vastustaja oli juba endale raha

üle kandnud, siis on apellandil I elatisraha katteks ettemaks tehtud. Apellant I eeldas

kriminaalmenetluse perspektiivikust ning lootis oma raha tagasi saada. Kuna kriminaalmenetlus

lõpetati, arvas apellant I, et ta saavutas vastustajaga kokkuleppe raha kasutamise eesmärgis;

4) on maakohus vääralt hinnanud tõendeid. Laps sündis 2. veebruaril 2010 ning järelikult pidi

vastustaja olema esimese ülekande ajal, s.o 4. juunil 2009, teadlik oma rasedusest. Järgmised

kanded teostati perioodil 22. mail 2010 kuni 11. juuni 2010, mil tütar oli kolmekuune. Ülekannete

selgitusse oli pandud tütre nimi „X“. Seega ei saa väita, et puudub seos elatise kohustuse täitmise

ja ülekannete vahel;

5) ei ole TMS § 188 kohaldatav. Maakohtu menetluses ei ole tõendatud, et apellant I soovis

kahjustada vastustaja huve. Apellant I võis vastavalt AÕS § 68 lg-le 1 müüa oma vara mistahes

hinna eest enda valitud isikule. Statistiline keskmine hind ei kajasta konkreetse kinnisasja

tegelikku hinda;

6) on maakohus vääralt eeldanud, et kinnisasjade müügiga muutub vastustaja nõude rahuldamine

võimatuks. Müügitehingu sõlmimise ajal oli elatise võlgnevus 1 146 eurot ning apellandil I oli

tasustatav töökoht, kuid tema majanduslik olukord muutus järsult;

7) on mõlema kinnistu tagasivõitmine ebaproportsionaalne. Täituri juures on täitmisel elatise võla

nõue 7 449 eurot, kuid korteriomandi ja kinnistu tagasivõitmine ning realiseerimine annaks

tunduvalt suurema summa. Apellandid on seisukohal, et ainuüksi korteriomandi tagasivõitmine ja

realiseerimine võimaldaks tasuda 7 449 eurot;

8) on maakohtu otsusega apellantide ühise lapse heaolu ja stabiilne keskkond ohustatud.

Koos apellatsioonkaebusega esitasid apellandid maksekorralduse vastustaja poolt 4. juunil 2009

tehtud esimese ülekande kohta ning apellandi I pangakonto väljavõtte perioodi 15. mai 2010 kuni

30. juuni 2010 kohta.

5. Apellandid vaidlevad 13. aprilli 2015 menetlusdokumendis vastustaja seisukohtadele.

Apellandid lisavad menetlusdokumendile kriminaalasja kahtlustatava 1. oktoobri 2012 täiendava

ülekuulamise protokolli, millest nähtuvalt tunnistas vastustaja, et apellant I arvelduskontol olev

raha oli vastustaja käsutada ning ta võis seda kasutada oma äranägemise järgi. Ülekandeid tegi

vastustaja, mitte apellant I. Apellandid paluvad kriminaalasjas ülekuulamise protokolli asja

materjalide juurde võtmiseks, kuna see on vajalik asja õiglaseks lahendamiseks.

6. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt:

1) on TMS §-s 188 ja TMS § 187 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused täidetud. Kriminaalmenetluses

ei ole leidnud tõendamist, et vastustaja oleks omal initsiatiivil kandnud apellandi I kontolt raha

enda kontole. Apellandi I väidetav tasaarvestamine ei ole võimalik. Tartu Maakohus ja Tartu

Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-14-58972 hinnanud, kas apellandi I õiguste rikkumine

vastustaja poolt seoses raha ülekandmisega on võimalik või mitte. Tartu Maakohus on 30. oktoobri

2014 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-14-58972 põhjendatult leidnud, et isegi juhul, kui oleks

lubatud nõuete tasaarvestamine, ei oleks tema taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Vastustaja

märgib, et apellandi I võimaliku alusetu rikastumise nõue vastustaja vastu on tänaseks aegunud;

2) ei ole poolte vahel kokkulepet elatise maksmiseks ühekordse maksena. Laps sündis 2. veebruaril

2010, väidetava ülekande ajal 4. juunil 2009 ei olnud vastustaja oma rasedusest teadlik. Ülekanded

puudutavad vastustaja ja apellandi I varalisi suhteid tulenevalt ühiselt soetatud korteri müügist.

Müügitulu laekus apellandi I kontole, mistõttu apellant I kandis vastustajale tema osa üle. Apellant

I teostas ülekandeid ise ning väide, et vastustaja kandis apellandi I kontolt oma kontole raha, ei

vasta tõele. Vastuväide võla puudumise kohta vara tagasivõitmise menetluses ei ole asjakohane;

3) ei ole usutav apellandi I väide, et tal oli ülekannete ajal soov täita elatise maksmise kohustus

enne elatise asjas lahendi jõustumist. Apellatsioonkaebuse p-s 3.3. on märgitud, et apellant I lootis

kriminaalmenetluse raames saada raha tagasi. Ei ole loogiline loota raha tagasi saada olukorras,

kus see väidetavalt oli antud eesmärgiga tasuda elatist ühekordse maksena;

4) ei ole maakohus vääralt tõendeid hinnanud. Raseduse nii varajases staadiumis ei olnud

vastustajal põhjust kahtlustada rasedust. Apellandi I kontolt toimunud ülekande tegemise ajal ei

saanud kokkulepet elatise maksmise kohta sõlmida, sest lapse sündimine ei olnud veel teada.

Väidetavad ülekanded perioodil 22. mai 2010 kuni 11. juuni 2010 on tehtud enne 11. aprilli 2011,

mil jõustus kohtulahend lapse elatise küsimuses. Tartu Ringkonnakohus on 21. jaanuari 2015

kohtumääruses nr 2-14-58972 märkinud, et asjaolu, et ülekande selgitusse on märgitud „X“ ei

tõenda poolte kokkulepet elatise ette tasumise kohta;

5) ei ole apellandi I poolt müüdud kinnistu ja korteriomandi turuhinna hindamiseks vajalik

professionaali abi, kuna Maa-ameti ülevaatest „Eesti kinnisvaraturg 2011. aastal“ tulenevalt on

ilmselgelt nii korteriomand kui kinnistu müüdud väga suure tõenäosusega alla turuhinna.

Apellant I ei ole tõendanud, et apellandi I poolt müüdud kinnistu ja korteriomand ei ole väärt

vähemalt keskmist turuhinda. Apellandid ise möönavad korteriomandi ja kinnistu suuremat

väärtust kui see oli müügilepingus, leides apellatsioonkaebuse p-s 3.6., et mõlema kinnistu

tagasivõitmine on ebaproportsionaalne ning ainuüksi korteriomandi tagasivõitmine ja

realiseerimine võimaldaks tasuda võlga 7 449 eurot;

6) ei ole õige apellandi I väide, et kinnistu ja korteriomandi müügi ajal, s.o 22. juulil 2011, oli tal

"tasuv" töökoht. Täitemenetluses on selgunud, et MTA andmetel puudub apellandil I töökoht ning

sotsiaalmaksuga maksustatav väljamakse perioodil juuni 2011 kuni veebruar 2014, kõikides

pankades olevad arved on arestitud, kuid arvetele pole raha laekunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 14. novembri 2014 otsus tuleb tühistada osas, milles

tunnistati kehtetuks G.H. ja D.H. vahel 22. juulil 2011 sõlmitud XXX XXX külas Põlva vallas

Põlvamaal asuva kinnistu (registriosa nr XXX ) müügileping ja asjaõigusleping. Ringkonnakohus

teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab H.V. hagi G.H. ja D.H. vastu kinnistu

(registriosa nr XXX ), asukohaga XXX XXX küla Põlva vald Põlvamaa, tagasivõitmiseks

rahuldamata.

Muus osas jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 14. novembri 2014 otsus muutmata.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

8. Ebaõige on apellantide väide, et asjas ei ole täidetud TMS § 187 lg-s 2 sätestatud eeldused.

TMS § 187 lg 2 kohaselt võib sissenõudja tagasivõtmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema

nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud

tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude

rahuldamiseni.

Asja materjalidest nähtuvalt on sissenõudjal olemas TMS § 2 lg 1 p 1 kohane täitedokument,

s.o Tartu Maakohtu 11. aprilli 2011 jõustunud määrus tsiviilasjas nr 2-10-65669 (I kd tl 15-16).

Arvestades Tartu Maakohtu 11. aprilli 2011 määruses (tsiviilasi nr 2-10-65669) toodut, oli

hagiavalduse esitamise seisuga muutunud sissenõutavaks elatisenõue perioodi 20. detsember 2010

kuni 31. jaanuar 2014 eest. Kohtutäitur Reet Rosenthali 5. veebruari 2014 e-kirjast ja 3. juuni 2014

õiendist nähtuvalt ei ole sissenõude pööramisega võlgniku varale kaasnenud hageja nõude

rahuldamist (I kd tl 17, 97). Kostja I elatisevõlg hageja ees on täiteasjades nr 186/2011/1031 ja

nr 186/2014/146 kokku 7 258 eurot (I kd tl 97). Kostja I ei ole vaidlustanud seda, et täitemenetluse

käigus ei ole nõuet täidetud ning arvestades täitemenetluses kostja I kohta kogutud andmeid on

piisav alus asuda seisukohale, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni ka tulevikus.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eelnimetatud asjaolu kinnitab muuhulgas ka see, et

kostja I on esitanud hagi elatise vähendamiseks (tsiviilasi nr 2-14-55321).

Alusetu on apellantide väide, et kuivõrd vastustaja on kandnud apellandi I arvelt enda arvele

13 006,02 eurot, siis on apellandi I kohustus täidetud. Maakohus on käsitlenud vaidlustatud otsuses

rahaülekannetega seonduvat otsuse p 11 viimses lõigus, ringkonnakohus nõustub maakohtu

vastavate põhjendustega ning ei korda neid.

Lisaks eeltoodule on ka eelnimetatud väide asjakohatu, sest täitedokumendist tuleneva nõude

suuruse vaidlustamiseks tuleb esitada TMS § 221 kohase sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi. D.H. on vastava hagi esitanud, kuid Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2014 määrusega

tsiviilasjas nr 2-14-58972 jäeti G.H. hagi H.V. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjades nr 186/2011/1031 ja nr 186/2014/146 menetlusse võtmata. Tartu Ringkonnakohus

jättis 21. jaanuari 2015 määrusega Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2014 määruse muutmata ning

kuna Riigikohus ei võtnud 15. aprilli 2015 määrusega G.H. määruskaebust menetlusse, siis Tartu

Maakohtu 30. oktoobri 2014 määrus tsiviilasjas nr 2-14-58972 jõustus. Seega oli tehingu

tagasivõitmise hagi esitamise ajal täitedokumendist tulenev sissenõutav nõue 7 258 eurot

ning sissenõude pööramine kostja I (võlgniku) varale ei olnud kaasa toonud nõude rahuldamist.

Vara tagasivõitmise menetluses ei ole asjakohane võlgniku vastuväide, et täitedokumendist

tuleneva nõude suurus on teistsugune, kui nähtub täitedokumendist. Nagu ringkonnakohus

eelnevalt märkis, on selline vastuväide asjakohane sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamisel.

9. Apellantide väitel ei ole asjas kohaldatav TMS § 188, sest tõendamata on apellant I soov

kahjustada kinnisvara müümisega vastustaja huve, s.o pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on

müügilepinguga (asjaõiguslepinguga) kahjustanud teadlikult hageja huve ja kas seetõttu on alust

rahuldada hageja nõue tehingu tagasivõitmiseks TMS § 188 lg 1 alusel.

TMS § 188 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta

jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja

huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Sama

paragrahvi lõike 2 järgi eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse

teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud

enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Võlgniku lähikondsed määratakse

PankrS § 117 kohaselt.

TMS § 188 lg 1 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldaja huvide kahjustamine

(TMS § 187 lg 1). Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 13 ja

14, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja huvide kahjustamine seisnes eelkõige selles,

et kinnisasi müüdi alla turuhinna ning selle tagajärjel muutus sissenõudja (hageja) nõude

rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine võlgniku varale ei vii nõude

rahuldamiseni. Samuti on maakohus õigesti asunud seisukohale, et kuna kostjad sõlmisid

kinnistute müügilepingu lühikese aja jooksul pärast täitemenetluse alustamist, kinnistud olid

kostja I ainule väärtuslik vara, täitemenetluse käigus ei ole kostjalt I võla katteks raha laekunud

(s.o sissenõude pööramine ei ole viinud nõude rahuldamiseni), siis on alust asuda seisukohale, et

kinnistute müük toimus kostja I poolt eesmärgiga vältida täitemenetluses nõutava võlgnevuse

tasumist.

Iseenesest õige on apellantide väide, et kostja I võis müüa oma vara mistahes hinna eest enda

valitud isikule ning statistiline keskmine hind ei kajasta konkreetse kinnisasja tegelikku hinda,

kuid arvestades seda, et korteriomandi keskmine turuhind (31 924 eurot) ületas ligikaudu

5-kordselt hinda, millega kostja I müüs (6000 eurot) korteriomandi kostjale II, on alust asuda

seisukohale, et kostja I müüs korteriomandi tunduvalt alla turuhinna.

10. TMS § 188 lg-s 2 nimetatud eeldus kehtib vaid juhul, kui võlausaldaja huvide kahjustamine

on tõendatud. Antud juhul on võlausaldaja huvide kahjustamine tõendatud ning seetõttu kehtib

TMS § 188 lg-s 2 nimetatud eeldus.

Maakohus on õigesti käsitlenud kostjat II kostja I lähikondsena, ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Kuna kostja II on lähikondne ja kehtib TMS § 188

lg-s 2 nimetatud eeldus, siis on õige maakohtu seisukoht, et kostja II oleks pidanud tõendama, et

ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kuid ta

ei ole seda teinud.

11. Apellandi I väitel on tema majanduslik olukord muutunud, tal on osalise koormusega töökoht.

Ringkonnakohus leiab, et apellandi I väide ei anna alust jätta tagasivõitmise hagi rahuldamata.

Apellandil I on võimalik tasuda hagejale täitemenetluses täitmisel olev võlgnevus (või sõlmida

sissenõudjaga kokkuleppel võlgnevuse tasumise maksegraafik vms) ning sellega vältida

sissenõude pööramist tagasivõidetud varale.

12. Sissenõudja võib TMS § 187 lg-te 1 ja 2 järgi nõuda vara tagasivõitmist (tunnistada kehtetuks

tehingu, mis kahjustab tema huvisid) juhul, kui tal on täitedokument, tema nõue on muutunud

sissenõutavaks ja sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku

rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.

Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt TMS § 187 lg-test 1 ja 2 tuleb vara tagasivõitmisel arvestada

sissenõutavaks muutunud nõude suurust. Antud juhul oli vara tagasivõitmise hagi esitamisel

sissenõutavaks muutunud nõude suuruseks 7258 eurot. Siinkohal on õige apellantide väide, et

korteriomandi ja kinnistu (mõlema) tagasivõitmine on ebaproportsionaalne abinõu selleks, et täita

sissenõutavaks muutunud nõuet. Ringkonnakohtu arvates on õigustatud korteriomandi (Tartu

Maakohtu kinnistusosakond Tartu linna jaoskond registriosa nr XXX ), asukohaga XXX Tartu,

tagasivõitmine ning kuna sissenõude pööramine korteriomandile viib sissenõutavaks muutunud

nõude rahuldamiseni, siis puudub vajadus tunnistada kehtetuks ka kinnistu (registriosa nr XXX )

müügileping ja asjaõigusleping.

Lähtudes eeltoodust tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

13. Koos apellatsioonkaebusega esitasid apellandid maksekorralduse 4. juunil 2009 tehtud

ülekande kohta ning apellandi I pangakonto väljavõtte perioodi 15. mai 2010 kuni 30. juuni 2010.

Lisaks esitasid apellandid 13.04.2015 ringkonnakohtule kriminaalasja kahtlustatava 1. oktoobri

2012 täiendava ülekuulamise protokolli.

Ringkonnakohus leiab, et apellantide poolt esitatud täiendavad tõendid ei kuulu asja materjalide

juurde võtmisele. Apellatsioonkaebusega koos esitatud tõendite osas puuduvad TsMS § 652

lg-s 3 sätestatud eeldused, millede esinemise korral ringkonnakohus hindab tõendeid, samuti on

tegemist TsMS § 238 lg 1 mõttes asjakohatu tõendiga. Apellantide poolt 13.04.2015 esitatud

kriminaalasja kahtlustatava 1. oktoobri 2012 täiendava ülekuulamise protokoll on esitatud

hilinemisega, sest ei ole esitatud koos apellatsioonkaebusega, ning samuti on tegemist asjakohatu

tõendiga (TsMS § 238 lg 1).

Ringkonnakohus jätab nimetatud tõendid tähelepanuta.

Vastustaja on lisanud vastusele apellatsioonkaebusele kohtutäituri õiendi täitemenetluse kohta.

Tegemist on korduva tõendiga (on olemas I kd tl 47) ning ringkonnakohus tagastab selle

vastustajale.

14. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel

menetluskulud poolte endi kanda. Samuti jäävad menetluskulud ringkonnakohtus seoses

apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Üllar Roostoja Viivi Tomson