2-11-63312/36 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. mai 2015, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-63312

Tsiviilasi

Royal Ace OÜ hagi Versobank AS vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 171/2011/1250

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1595 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. detsembri 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Royal Ace OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

21. aprill 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Royal Ace OÜ (rk: 11528477), esindaja

vandeadvokaat Rivo Kaldvee

Vastustaja (kostja): Versobank AS (endine ärinimi Marfin

Pank Eesti AS) (rk: 10586461), esindajad Karita Nilp ja

vandeavokaat Raiko Lipstok

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 20. detsembri 2013.a otsus

muutmata

ja

Royal

Ace

OÜ

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta kõik asjas kantud menetluskulud Royal Ace OÜ

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Royal Ace OÜ esitas 22. detsembril 2011 Tartu Maakohtule Versobank AS-i (varasemad

ärinimed ka AS SBM Pank, Marfin Pank Eesti AS) vastu hagi, milles palus tunnistada täiteasjas

nr 171/2011/1250 sundtäitmine lubamatuks.

Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 5. septembril 2011 kohtutäiturile täitmisavalduse, milles

soovis oma nõude rahuldamist

hagejale

kuuluva

XXX kinnistu

(kinnistu) arvel.

Täitedokumendina esitas kostja Tallinna notari Mari-Liis Parmase 8. juunil 2006 koostatud ja

tõestatud notariaalse ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille järgi on

hüpoteegi suuruseks 351 514 eurot 7 senti. Nõude suurus oli täitmisavalduse esitamise hetkel

1 007 302 eurot 6 senti, mis suureneb iga päev viivise (määraga 26,4% aastas) võrra.

Hageja ei ole täitedokumendi pool (dokumendi pooled on T. ja R.R. ning kostja). Seetõttu ei saa

hagejal tekkida kohustusi nimetatud dokumendist. Selle üle, kas kostjal on T&T Õunaaiad OÜ

(pankrotis) vastu 4. oktoobril 2007 sõlmitud laenulepingu alusel nõue, mille täitmist tagavat

hageja kinnistu, toimub vaidlus tsiviilasjas nr 2-13-43130. T&T Õunaaiad OÜ 22. augusti 2013.

a võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul möönis kostja, et tema nõude suuruseks

pankrotimenetluses on 351 514 eurot. Laenulepingu p-s 17 sätestatud viivisemäär, milleks on

intressi kolmekordne määr, on tüüptingimusena tühine. Viivisemäär kahjustab T&T Õunaaiad

OÜ-d, kuna on ebamõistlikult kõrge. Kostjal ei ole viivisele vastavas ulatuses kahju tekkinud ja

kostjal ei oleks võimalik põhivõlgnevuselt turul sellises suuruses tulu teenida.

Alternatiivselt palus hageja viivist võlaõigusseaduse § 162 alusel vähendada, võttes aluseks

seadusjärgse viivisemäära. Viivise ebamõistlik suurus tuleneb sellest, et kostjale ei ole nii suures

summas kahju tekkinud, niivõrd kõrge viivisemäär ei ole majanduskäibes tavaline, kostjal poleks

võimalik turul sellises suuruses tulu teenida ning T&T Õunaaiad OÜ on pankrotis ja tema

majanduslik seisund ei võimalda ülikõrge viivise maksmist. Seetõttu tuleb kõik laekumised,

mille kostja on arvestanud viivise katteks, arvestada põhivõlgnevuse katteks või alternatiivselt

seadusjärgse viivise ja pärast seda põhivõlgnevuse katteks.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt seati kinnistule XXX kostja kasuks

hüpoteek 12.07.2006. Hageja omandas kinnistu 19.08.2008 T. R.ilt. Kinnistu omandati koos

koormatisega ning seega läksid ka hageja viidatud notariaalsest dokumendist tulenevad õigused

ja kohustused üle kinnistu uuele omanikule. Kui T. R. võõrandas füüsilise isikuna kinnistu

hagejale, mille juhatuse liige ta hetkel on, pidi T. R. teadma hüpoteegi olemasolust, tagatavatest

nõuetest ja ka asjaolust, et hüpoteegiga tagatud nõuded on muutunud sissenõutavaks, kuna T. R.

on samaaegselt ka T&T Õunaaiad OÜ juhatuse liige. Kostja on korduvalt teavitanud nii hagejat

kui põhivõlgnikku võlgnevusest.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 20. detsembri 2013 otsusega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

rahuldamata ning tunnistas täiteasjas nr 171/2011/1250 sundtäitmise lubatavaks põhinõude

677 115,70 eurot, intressinõude 17 497,47 eurot ja viivisenõude kolme aasta eest s.o 461 420,23

eurot, ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt annab hüpoteek pandiõigusena hüpoteegipidajale õiguse

rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 276 lg 1; § 325 lg 1;

§ 352 lg 1). Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse sõltumata sellest, kas

kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. 15. augustil 2008 on kantud kinnistusraamatusse

kinnistu nr 675139 omanikuna hageja. Kinnistut koormab hüpoteek kostja kasuks summas

5 500 000 krooni, s.o 351 514,07 eurot. Pooled on 08. juuni 2006 lepingu p-s 3.1 leppinud kokku

ja kinnistusraamatusse on kantud kinnisasja igakordse omaniku kohustus alluda kohesele

sundtäitmisele, st kostjal kui hüpoteegipidajal on täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p-st 19 (ja

AÕS § 352 lg-st 1) tulenevalt põhimõtteliselt õigus pöörduda kohtutäituri poole ning nõuda, et

hüpoteegi realiseerimiseks müüdaks koormatud kinnisasi. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid,

mille järgi võiks see kokkulepe olla tühine.

Kostja kui sissenõudja poolt kohtutäiturile esitatud võlgnevuse arvestusest nähtub, et tähtaja

ületanud põhivõlg on 677 115,70 eurot ja intressinõue 17 497,47 eurot. Kohus leidis, et põhivõla

ja intressi suurus on tõendatud ning arvestusest arusaadav ja selles osas tuleb täitemenetlus

tunnistada lubatavaks.

Esitatud arvestusest nähtub, et intressimäär on 8,62 % 6 kuu Euribor + 7 % ja viivisemäär

26,4800%. 06. juulil 2009 ja 31. juulil 2009 laekunud summadest on maha arvestatud intress,

31. juulil 2009 laekunud summast osaliselt viivis ning alates 20. novembrist 2009 laekunud

summadest viivis. Viivisearvestuses on märgitud summad, päevad ja viivisemäärad.

Sundtäitmise avalduse esitamise ajaks on viivisevõlgnevus 312 688,89 eurot.

Kohus pidas hageja väiteid tüüptingimuse kohta üldsõnaliseks. Hageja on esitanud kohtule

laenulepingu osaliselt, esitatud lepingu tekstis viivisemäär ei kajastu. Kuna kohtule ei ole

esitatud ega tõendatud asjaolusid, mille alusel viivisemäära suurus võiks olla kvalifitseeritav

tüüptingimusena, ei ole viivise määr tüüptingimus. Seega ei saa hinnata ka väidetava

tüüptingimuse tühisust.

Riigikohtu seisukoha järgi on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel,

kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama

vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist.

Hageja ei ole esitanud kohtule mingeid asjaolusid ega tõendeid, mis annaks alust hinnata

viivisemäära ebamõistlikuks. Hageja väited on üldsõnalised (tüüpiliselt ei ole turul võimalik

mitme aasta vältel sellist intressi teenida, pangal ei saa sellist kahju tekkida, viivisemäär ei ole

majanduskäibes tavaline) ning hageja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaks selliste väidete

alust. Laenulepingu viivisemäära suuruse hindamise aluseks ei saa olla T&T Õunaaiad OÜ

pankrotiseisund.

AÕS § 346 lg 1 alusel on põhjendatud lugeda hüpoteegiga tagatuks viivis alates võlgnevuse

tekkimise algusest, 6. juulist 2009, kolme aasta ulatuses, s.o kuni 5. juulini 2012. Kokku on

viivis kolme aasta eest 461 420 eurot 23 senti.

Arvestades asjaolu, et hageja kinnisasjal lasub ühishüpoteek summas 351 514 eurot 7 senti, ja

ühishüpoteegiga tagatavad nõuded ületavad ühishüpoteeki mitu korda (põhinõue, viivis ja intress

kokku 1 156 033 eurot 40 senti), ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks alust ning hagi

tuleb jätta rahuldamata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Royal Ace OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 20. detsembri 2013

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada või saata asi esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) rikkus kohus TsMS § 442 lg 8 teist lauset, jättes arvestamata hageja väidetega, mille kohaselt:

- sundtäitmine pole lubatav, kuna selle üle, kas kostjal on T&T Õunaaiad OÜ vastu 04. oktoobri

2007 laenulepingu alusel nõue, toimub tsiviilasjas nr 2-13-43130 vaidlus. Enne nimetatud

vaidluse lahendamist ei saa sama nõuet sundtäitmise raames rahuldada;

- sundtäitmine pole lubatav ka seetõttu, et T&T Õunaaiad OÜ 22. augustil 2013 võlausaldajate

nõuete kaitsmise koosolekul kostja möönis, et tema nõude suuruseks T&T Õunaaiad OÜ

pankrotimenetluses on 351 514 eurot, mitte 1 007 302,06 eurot. Seega on kostja tunnistanud, et

tal pole täitmisavalduses märgitud suuruses nõuet;

2) jagas kohus seoses tüüptingimuse tühisuse väitega tõendamiskoormise ebaõigesti. Riigikohtu

lahenditest nr 3-2-1-66-12 (p 12) ja 3-2-1-84-03 tuleneb, et pool, kes väidab, et tegemist on

tüüptingimusega, peab esitama ka seda väidet kinnitavad asjaolud ning neid tõendama. Juhul kui

asjaolu, millest järeldub, et tegemist on tüüptingimusega, on negatiivne asjaolu, läheb

tõendamiskoormis üle vastaspoolele. Sellisel juhul peab vastaspool tõendama, et lepingutingimus

pole tüüptingimus. Kirjeldatud tõendamiskoormise jaotus ühtib Riigikohtu seisukohaga, et

vastaspool peab igal juhul omalt poolt tõendama, et lepingutingimus polnud tüüptingimus.

Hageja väitis, et laenulepingu p 17 on tüüptingimus, kuna T&T Õunaaiad OÜ ja kostja ei

rääkinud selles läbi. Kuna hagejal on negatiivset asjaolu (et T&T Õunaaiad OÜ ja kostja

viivisemäära üle läbi ei rääkinud) raske tõendada, tekkis kostjal kohustus tõendada, et

laenulepingu p 17 pole tüüptingimus, seda näiteks seetõttu, et pooled rääkisid viivisemääras läbi;

3) on laenulepingu p 17 tühine. Hageja esitas negatiivse asjaolu, et pooled ei rääkinud viivise

regulatsioonis läbi. Kostja ei esitanud seepeale ühtegi vastuväidet, asjaolu ega tõendit, jättes

seega tõendamata, et tegemist polnud tüüptingimusega. Järelikult on tõendatud, et tegemist oli

tüüptingimusega. Selline järeldus ühtib VÕS § 35 lõikega 2, mis sätestab, et eeldatakse, et

tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Laenulepingu p 17 kui tüüptingimus on VÕS §-de

35–45 alusel tühine;

4) jagas kohus ka seoses viivise vähendamise väitega tõendamiskoormise ebaõigesti (3-2-1-84-

03). Hageja väitis, et viivisemäär, milleks on intressi kolmekordne määr, on ebamõistlikult

kõrge, kuna kostjale pole viivise suuruses kahju tekkinud; niivõrd kõrge viivisemäär pole turul

tavapärane; turutingimustel poleks kostjal võimalik niivõrd suurt tulu teenida, nagu viivisemäär

seda võimaldab. Seega esitas hageja oma väite põhjendamiseks negatiivsed asjaolud. Kuna

hagejal on negatiivseid asjaolusid, eriti kostjale kahju mitte tekkimist, võimatu tõendada, tekkis

kostjal kohustus tõendada, et viivis ei ole ebamõistlikult kõrge. Sealhulgas pidi kostja tõendama,

et talle on tekkinud viivise suuruses kahju;

5) kohaldas kohus ebaõigesti VÕS § 162 lõiget 1. Kohtu järeldus, et T&T Õunaaiad OÜ

pankrotiseisund ei oma asjas tähtsust, on vastuolus VÕS § 162 lg 1 regulatsiooniga. Võlgniku

majanduslik olukord hetkel, kui ta peaks reaalselt rahalise kohustuse täitma, on üks olulisemaid

aspekte, mida viivise vähendamisel arvesse võtta. VÕS § 162 lg 1 üheks eesmärgiks on

leevendada leppetrahvi või viivise maksmiseks kohustatud isiku olukorda. Õiguskirjanduse

kohaselt võib ajalise momendina leppetrahvi või viivise suuruse hindamisel arvestada kohtuliku

menetluse aega (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2006,

lk 549);

6) leidis kohus ebaõigesti, et viivis ei kuulu vähendamisele. Hageja esitas negatiivsed asjaolud,

mistõttu kuulub viivisemäär vähendamisele. Nendeks olid: kostjale pole viivise suuruses kahju

tekkinud; niivõrd kõrge viivisemäär pole turul tavapärane; turutingimustel poleks kostjal

võimalik niivõrd suurt tulu teenida nagu viivisemäär seda võimaldab; Õunaaiad on pankrotis.

Kuivõrd hageja esitas negatiivsed asjaolud, tekkis kostjal kohustus tõendada, et hageja esitatud

asjaolud pole tõesed. Eriti pidi kostja tõendama, et talle on tekkinud viivise suuruses kahju, kuna

Riigikohus on mitmetes lahendites rõhutanud, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi

vähendamisele (3-2-1-132-12). Kuivõrd kostja vastupidiseid tõendeid ei esitanud, järeldub, et

viivis on ebamõistlikult suur. Mõistlikuks viiviseks oleks seadusjärgse määra alusel arvutatud

viivis;

7) pärast 05. detsembril 2013 toimunud maakohtu istungit müüdi täitemenetluses 526 000 euro

eest maha OÜ-le Rõngu Aed kuuluvad kinnistud, mis tagasid sarnaselt hageja kinnistutega

04. oktoobri 2007 laenulepingust tulenevaid T&T Õunaaiad OÜ kohustusi. Lisaks on pärast

maakohtu istungit määratud enampakkumisele alghinnaga 405 000 eurot EN Valduse OÜ

kinnisvara, mis tagab samuti 04. oktoobri 2007 laenulepingust tulenevaid T&T Õunaaiad OÜ

kohustusi. Lisaks on T&T Õunaaiad OÜ (põhivõlgniku) pankrotimenetluses määratud tema

põhivara raamatupidamislikuks väärtuseks 946 698,52 eurot.

5. Versobank AS vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole viivisemäära reguleeriv punkt laenulepingus tüüptingimus. Kostja praktikas on kõik

laenulepingu tingimused läbiräägitavad. Lepingutingimuste läbiräägitavusele viitab ka

laenulepingu säte 12, millest nähtub, et lepingu pooled on kokku leppinud kohaldada

laenulepingu üldtingimustest teistsuguseid tingimusi;

2) ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit tõendamaks, milline viivisemäär oli oktoobris 2007, kui

laenuleping sõlmiti, turul tavapärane või et kostjal ei olnud võimalik ajavahemikus 2009–2013

teenida oma vahenditelt tootlust 26,48% aastas;

3) on ühishüpoteegi hüpoteegisumma kõikide kaaskoormatud kinnistute osas 355 655,57 eurot,

mis on oluliselt väiksem kostja sissenõutavaks muutunud põhinõudest. Sellest tulenevalt ei oma

vaidlus viivisemäära üle tähendust, kuna eelduslikult ei kata ühishüpoteegi realiseerimisest saadu

isegi mitte kostja põhinõuet, eeldusel, et kaaskoormatud kinnistud realiseeritakse täitemenetluses

ühishüpoteegi summaga võrdse hinnaga;

4) kui hageja on seisukohal, et kostja on arvestanud viivist ebamõistlikult suures määras, oleks

hageja pidanud sellekohased vastuväited esitama ka T&T Õunaaiad OÜ 22. augustil 2013

võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul. T&T Õunaaiad OÜ pankrotimenetluses hageja ei

vaidlustanud kostja nõuet, vaid esitas pankrotimenetluses tingimusliku nõude, mis võib tuleneda

vaidluse aluseks olevast täitemenetlusest summas 1 305 016,20 eurot. Sellest saab järeldada, et

hageja on nõustunud kostja nõudega, mis esitati T&T Õunaaiad OÜ vastu pankrotimenetluses,

kogu ulatuses. Kostja nõustus tunnustama hageja nõuet T&T Õunaaiad OÜ pankrotimenetluses

tingimusliku nõudena hüpoteegisummaga võrdses ulatuses;

5) asjaolu, et T&T Õunaaiad OÜ pankrotimenetluses on käimas kostja nõude tunnustamise osas

kohtuvaidlus, ei anna alust käesoleva kohtulahendi tegemise edasilükkamiseks. Juhul kui kohus

peaks nõude tunnustamise vaidluses asuma seisukohale, et nõue on mingis osas põhjendamatu, ei

muuda see olematuks kostja seadusjärgset õigust nõuda hüpoteegi realiseerimist täitemenetluses,

kui hüpoteegi realiseerimine on allutatud kohesele sundtäitmisele;

6) on apellandi viited EN Valduse OÜ täitemenetluses ja T&T Õunaaiad OÜ pankrotimenetluses

vara realiseerimise kohta aegunud. EN Valduse OÜ täitemenetluses on vara enampakkumisel

hinnaga 360 000 eurot ja isegi kui nimetatud vara õnnestub enampakkumisel võõrandada, jääb

võlausaldaja nõudest üle poole täitmata.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas oma 16. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus tunnistas sundtäitmise lubatavaks põhinõude 677 115 euro 70 sendi, intressinõude

17 497 euro 47 sendi ja viivisenõude 461 420 euro 23 sendi osas. Ringkonnakohus jättis hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata. Samuti muutis ringkonnakohus osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus jäi jõusse osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja

tühistati hagi tagamise abinõu. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus

hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi on hüpoteegiga tagatud nõude maksmapanek täitemenetluses

piiratud hüpoteegi enda ulatusega, st kinnisasi vastutab hüpoteegisumma ulatuses. Seega

vastutab hageja kinnistu kostja nõude eest hüpoteegisumma 351 514 euro 7 sendi ulatuses

seadusest ja hüpoteegikandest tulenevalt ning sundtäitmine ei saa olla lubatav kogu sissenõudja

nõude ulatuses.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et viivise määra reguleeriv punkt

laenulepingus ei ole käsitatav tüüptingimusena. Laenulepingu üldtingimuste p 17 esimese lause

kohaselt on pangal (kostjal) õigus nõuda laenajalt laenu tagasimaksete mittetähtaegsel tegemisel

viivist intressi kolmekordses määras ning intressimääraks on 6 kuu EURIBOR + 7 % aastas,

mida muudetakse kaks korda aastas. Tegemist on tüüptingimusega VÕS § 35 järgi.

Samas puudub alus pidada laenulepingu punktis 17 sätestatud tingimust viivisemäära kohta

tühiseks. Hageja ei ole põhistanud, et aastane viivisemäär 23,89−26,46 % oleks ebamõistlikult

kõrge. Seega ei vasta vaidlusalune viivisemäär VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele. Kostja on

kinnitanud, et oktoobris 2007, kui laenuleping sõlmiti, oli viivisemäär 23,89−26,46% turul

tavapärane, ning seda kostja väidet ei ole hageja kummutanud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega VÕS § 162 lg 1 kohaldamisel. Kostja

esitatud võlaarvestusest nähtuvalt on viivis põhivõlast väiksem ning hageja ei ole tõendanud, et

põhivõlast väiksem viivisenõue oleks ebamõistlikult suur.

Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et kostjal ei olnud võlgniku vastu nõuet täitmisteates

märgitud ulatuses, s.o 1 007 302 eurot 6 senti. Tartu Maakohtu 10. märtsi 2014 otsusest

tulenevalt oli kostjal võlgniku vastu nõue 1 268 749 eurot 82 senti ning pärast ühe tagatise

realiseerimist vähenes võlgnevus 769 668 euro 59 sendini.

7. Riigikohus tühistas oma 18. detsembri 2014.a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14

ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus

rahuldas osaliselt Royal Ace OÜ kassatsioonkaebuse.

Kolleegium toonitas, et pantijal (ja käendajal) on õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1

ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide

(taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud. Kohus peab otsuse

resolutsioonis võtma seisukoha, millest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus

täitemenetluses saadud raha arvel viivist nõuda.

Riigikohus nõustus ringkonnakohtuga, et kokkulepe viivise määra kohta ei vasta VÕS § 42 lg 3

p 5 tunnustele ega ole seega tühine.

Riigikohus asus seisukohale, et ebaõige ja vastuolus asjaomaste õigusnormidega on alama astme

kohtute seisukoht, mille kohaselt ei saa laenulepingu viivisemäära suuruse hindamise aluseks

olla põhivõlgniku pankrotiseisund. VÕS § 162 lõikest 1 tuleneb üheselt, et viivise vähendamise

otsustamisel tuleb muuhulgas arvestada ka põhivõlgniku pankrotiseisundiga. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb analüüsida vaid hageja viivise vähendamise taotlust, kuna viivis ei ole

tüüptingimusena tühine.

Riigikohus märkis, et praeguse vaidluse lahendamist ei mõjuta kostja poolt esiletoodu, et tema

viivisenõue on kassatsioonimenetluse kestel täielikult rahuldatud teistes täiteasjades müüdud

vara eest saadud raha arvel. Kui ringkonnakohus peaks asja uuel läbivaatamisel jõudma

järeldusele, et viivist tuleb vähendada, tuleb kostjal teha vastavad ümberarvutused ja vähendada

teistes täiteasjades sissenõutud ja praeguses asjas ringkonnakohtu poolt vähendatava viivise vahe

ulatuses põhinõuet.

MENETLUSOSALISTE

SEISUKOHAD

ASJA

UUEL

LÄBIVAATAMISEL

RINGKONNAKOHTUS

8. 08. aprillil 2015 esitas vastustaja (Versobank AS) täiendavad seisukohad koos uute tõenditega.

Seisukohtade kohaselt:

1) puudub viivise vähendamiseks alus, sest viivis ei ole ebamõistlikult suur;

2) oleks vastustaja õigustatud huviga vastuolus, kui põhivõlgniku pankrotiasjas peetakse

kogunenud viivise suurust mõistlikuks, kui antud täiteasjas ebamõistlikuks. Tsiviilasjas nr 2-13-

43130 on jõustunud kohtuotsuses leitud, et võlgniku 677 115,70 euro suuruselt põhivõlalt

arvestatud 574 157 euro suurune viivisesumma ei ole ebamõistlikult suur. Tsiviilasjas nr 2-13-

43130 osales menetlusosalisena apellandi ainuomandisse kuuluv OÜ Rõngu Aed, kes vaidlustas

vastustaja kogunõude, sh viivisesumma suurust. Nii apellandi kui OÜ Rõngu Aed ainukeseks

juhatuse liikmeks on T.R.. Apellandi ja OÜ Rõngu Aed näol on tegemist väga tihedalt seotud

isikutega. Seetõttu ei ole mõistlik, et erinevates kohtuasjades lahendataks sisuliselt sama vaidlus

erinevalt;

3) ei ole põhivõlgnik hoolimata vastustaja korduvatest pöördumistest oma kohustusi

vabatahtlikult täitma asunud. Vastustaja tõendab oma seisukohti korduvate pöördumisete kohta

vastustaja seitsme kirja ja kahe pankrotihoiatusega, mis on lisatud seisukohtadele ja mida

vastustaja ei ole varem kohtumenetluses esitanud. Kuigi dokumentide esitamine on tsiviilasjas nr

2-13-43130 on tsiviilasja nr 2-13-43130 kohtuotsusega tuvastamist leidnud, ei olnud apellant

viidatud tsiviilasjas menetlusosaliseks. Riigikohus on aga käesolevas asjas leidnud, et kuna

apellant ei olnud viidatud tsiviilasjas menetlusosaliseks, siis ei ole viidatud tsiviilasjas kohtu

poolt tuvastatu apellandi jaoks siduv. Seetõttu tõendabki vastustaja nende dokumentide

olemasolu täiendavalt;

4) ei tingi põhivõlgniku majanduslik seisund apellandi taotletud viivise vähendamist. Pankrotis

olek pole aluseks viivisesumma vähendamiseks. Pankroti väljakuulutamise hetkeks kogunenud

viivisesumma vähendamine põhivõlgniku pankroti tõttu ei kanna endas mõistlikku kaitsmist

väärivat ideed;

5) oleks viivise alandamine vastuolus põhimõtetega, mis sisalduvad Euroopa parlamendi ja

Nõukogu direktiivis nr 2011/7/EL hilinenud maksetega võitlemise kohta äritehingute puhul.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14. juuni 2005 lahendi nr 3-2-1-66-05 punktis 24 viidanud

nimetatud direktiivi arvestamisvajadusele.

9. Apellant Royal Ace OÜ esitas 13. aprillil 2015.a ringkonnakohtule täiendavad seisukohad,

milles palub tuvastada vastustaja esitatud intressi- ja viivisenõuete aegumine ning kohustada

vastustajat tegema nõude osas ümberarvestus.

Apellant leiab, et AÕS § 346 lg 1 kohaselt on hüpoteegiga hüpoteegisumma ulatuses tagatud

nõue, intressid (sh viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, samuti

võla sissenõudmise kulutused, sh täitemenetluse kulud ja täituri tasud ning hüpoteegipidaja poolt

kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksed. Viiviste arvestuse täpne ajavahemik selgub

alles kinnisasja müügil ja varasemalt ei ole võimalik viiviste täpset suurust kindlaks teha.

Seetõttu on täitemenetluses ja käesolevas tsiviilasjas vastustaja esitatud arvestused nii põhinõude

kui kõrvalnõuete osas ebaõiged.

Vastustaja 04.10.2007 laenulepingust nr 3346/01/07 tulenevat nõuet T&T Õunaaiad OÜ vastu

tagavate OÜ-le Rõngu Aed kuuluvate kinnistute müük toimus pärast 02.12.2013 toimunud

enampakkumist. Nimetatud kinnistute müügist laekus vastustajale 502 791,94 eurot, kusjuures

vastustaja nõude viivise osa oleks saanud nimetatud summalt vähendada üksnes viimase kolme

aasta jooksul tekkinud viiviselt, arvestades kinnistute müügikuupäeva (vt 24.01.2014

apellatsioonkaebuse lisa 1, 16.12.2013 tulemi jaotuskava).

Vastustaja 04.10.2007 laenulepingust nr 3346/01/07 tulenevat nõuet T&T Õunaaiad OÜ vastu

tagava Nõmme tee 72b, Tallinn kinnisasja müük täitemenetluses toimus 26.09.2014, millest

lähtuvalt koostas kohtutäitur Mati Roodes 29.09.2014 müügihinnast nõude ja täitekulude

rahuldamise arvestuse (vt apellandi 03.11.2014 menetlusdokumendi lisa). Nimetatud kinnistu

müügist laekus vastustajale 217 776,42 eurot, kusjuures vastustaja nõude viivise osa oleks

saanud nimetatud summalt vähendada üksnes viimase kolme aasta jooksul tekkinud viiviselt,

arvestades kinnistute müügikuupäeva.

Eelnevast lähtudes märgib apellant, et viivised, mis olid tekkinud varem kui kolm aastat enne

eespool nimetatud kinnisasjade müümist, olid aegunud ning laekunud raha oleks vastustaja

pidanud tegelikult arvestama põhinõude katteks. Apellant märgib, et viiviste aegumisest

tulenevalt tuleb arvestuste koostamisel arvesse võtta ka asjaolu, et kuivõrd viivisesumma puudus

või oli vastustaja väidetust oluliselt väiksem, on vastustaja 04.10.2007 laenulepingust nr

3346/01/07 tulenev põhinõue täielikult tasutud.

Samuti ei taga intressi- ja viivisnõude aegumise tõttu apellandi kinnistule seatud hüpoteek enam

vastustaja esitatud intressi- ja viivisnõudeid, mis tulenevad 04.10.2007 laenulepingust nr

3346/01/07 T&T Õunaaiad OÜ vastu. Apellant palub kohtul aegumist kohaldada.

Riigikohus märkis käesolevas menetluses, et „kui ringkonnakohus peaks asja uuel

läbivaatamisel jõudma järeldusele, et viivist tuleb vähendada, tuleb kostjal teha vastavad

ümberarvutused

ja

vähendada

teistes

täiteasjades

sissenõutud

ja

praeguses

asjas

ringkonnakohtu poolt vähendatava viivise vahe ulatuses põhinõuet“. Apellant on seisukohal, et

nimetatud põhimõtet tuleb rakendada ka olukorras, kus vastustaja viivisenõuded on aegunud.

Kuivõrd kohtutäitur on kinnistu müügihinnast rahuldanud nõude ja täitekulud, on apellant

seisukohal, et tulenevalt aegumise kohaldumisest peab vastustaja tegema nõude osas kohased

ümberarvutused.

Apellant leiab, et vastustaja peaks igal juhul tegema vastavad ümberarvutused enne asja uut

sisulist läbivaatamist, kuivõrd nendeta ei saaks ringkonnakohus teha otsust, kuivõrd peaks

hakkama iseseisvalt vastustaja nõudeid muutma.

RINGKONNAKOHTU

SEISUKOHT

JA

PÕHJENDUSED

ASJA

UUEL

LÄBIVAATAMISEL

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta ega

tühistada Tartu Maakohtu 20. detsembri 2013.a otsust, millega kohus jättis sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata ning luges täiteasjas nr 171/2011/1250 sundtäitmise

lubatavaks põhinõude 677 115,70 eurot ja intressi nõude osas 17 497,47 eurot ning viivise nõude

osas kolme aasta kohta, s.o 461 420,23 eurot.

Apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata.

11. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas menetlusstaadiumis ei ole asjassepuutuvad hageja

poolt maakohtu menetluses ja apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses tsiviilasjas nr 2-13-

43130 toimunud menetlusega (Versobank AS-i hagi OÜ Fruitexpert SP, OÜ Rõngu Aed ja

OÜ Raadi Aed vastu nõude tunnustamiseks T&T Õunaaiad OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses).

Nimetatud tsiviilasjas on jõustunud Tartu Maakohtu 10. märtsi 2014.a otsus, millega tunnustati

Versobank AS-i nõuet T&T Õunaaiad OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 769 668,59

eurot, s.o kogu ulatuses, millises Versobank AS-i nõue oli kohtuotsuse tegemise aja seisuga veel

täitmata.

Seejuures ei ole vaidlust selle üle, et hüpoteegisummana on kinnistusraamatusse kantud

351 514,07 eurot (5 500 000 krooni). AÕS § 346 lõikest 1 tulenevalt on hüpoteegisumma

maksimaalne rahaline ulatus, milles on võimalik hüpoteegist tulenevalt kinnisasja arvel nõudeid

(sh kõrvalnõudeid ja menetluskulude hüvitamise nõudeid) rahuldada (vt ka RKTKo 3-2-1-64-12

p 22). Hüpoteegisumma suurus iseenesest ei mõjuta siiski sissenõudja nõude arvestust ega tingi

seda, et vaidluses sundtäitmise lubatavuse üle tuleks kohtul tunnustada sundtäitmise lubatavust

üksnes hüpoteegisumma piires, lugedes ülejäänud (s.o hüpoteegisummat ületavas) osas

sundtäitmise lubamatuks. Oma põhilise tähenduse omandab hüpoteegisumma täitemenetluse

käigus kinnisasja müügist ja sundvalitsemisest saadud tulemi jaotamisel (TMS § 174 lg 3 p 2).

Sellega seoses ei pea ringkonnakohus vajalikuks muuta maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 2

märgitut, mille kohaselt luges maakohus täiteasjas nr 171/1022/1250 lubatavaks sundtäitmise

põhinõude 677 115,70 eurot ja intressi nõude osas 17 497,47 eurot ning viivise nõude osas kolme

aasta eest, s.o 461 429,23 eurot. Vaidlust ei ole selles, et menetluse kestel on võlgnevus

vähenenud teistes täitemenetluses laekunud tulemi arvel. Nimetatud asjaolu ei tingi aga

maakohtu otsuse tühistamist.

Käesolevas staadiumis ei ole vaidluse all enam ka asjaolu, et 04.10.2007.a laenulepingu

üldtingimuste p-s 17 sätestatud viivise määra kokkuleppe näol oli tegemist tüüptingimusega

VÕS § 35 järgi. Tõendatud ei ole asjaolu, et viivise määra üle oleks laenulepingu poolte vahel

peetud eraldi läbirääkimisi ning et võlgnikul oli tegelikult võimalik mõjutada viivisekokkuleppe

sisu. Küll aga ei tulene asjaolust, et viivise määr sätestati tüüptingimusena, iseenesest selle

tingimuse tühisus.

12. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus jaotanud tõendamiskoormust tüüptingimuse

tühisust puudutavas osas valesti. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44

järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et

konkR.se tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav

iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber

lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav.

Käesoleval juhul oli lepingu p 17 esimese lause kohaselt on viivise määraks intressi

kolmekordne määr. Intressimääraks oli 6 kuu EURIBOR + 7 % aastas, mida muudeti 2 korda

aastas. Sellest tulenevalt oli aastaseks viivisemääraks 23,89−26,46% ning viivise päevamääraks

oli 0,065−0,072 % päevas.

Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär

0,2 % viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks

tüüptingimusega (vt RKTKo nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49 ja nr 3-2-1-139-14, p 13). Praeguses asjas

on viivisemäär oluliselt väiksem. Kokkuvõtlikult nõustub kolleegium maakohtuga, et kokkulepe

viivise määra kohta ei vasta VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele ega ole seega tühine.

13. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14 (p-d 16 ja 17) on apellandil

(Royal Ace OÜ-l) õigus esitada viivise vähendamise vastuväide või taotlus ja seda ka juhul, kui

põhivõlgnik ise ei ole niisugust taotlust esitanud.

Taotluse lahendamisel tuleb kohtul arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema

poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid.

Võlaõigusliku lepingu on sõlminud põhivõlgnik ja võlausaldaja, viimane on lepingu sõlmimisel

arvestanud eelkõige just võlgniku majandusliku võimega lepingut täita.

Seega tuleb kohtul tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda

viivise vähendamist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatamisel tuleb viivise

vähendamise taotluse korral määrata otsuses viivise lõplik suurus.

14. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatud viivise vähendamise taotlus tuleb

lahendada VÕS § 162 alusel. VÕS § 162 reguleerib leppetrahvi vähendamist, kuid VÕS § 113

lg 8 kohaselt tuleb VÕS § 162 järgi lahendada ka viivise vähendamise taotlus.

Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest, et põhivõlgniku, s.o T&T Õunaaiad OÜ, pankrot on

välja kuulutatud Tartu Maakohtu 22. märtsi 2013.a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-6134.

Pankroti väljakuulutamine on toimunud käesoleva asja menetlemise kestel (hagi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks on maakohtule esitatud 22. detsembril 2011.a; täitmisavaldus

vaidlusaluses täiteasjas nr 171/2011/1250 on esitatud 05. septembril 2011.a). Ehkki põhivõlgniku

pankrotiseisund ei kujuta endast automaatset viivise vähendamise alust, tuleb põhivõlgniku

maksejõuetust VÕS § 162 lg 1 kohaselt viivise vähendamise üle otsustamisel siiski arvesse võtta

(RKTKo 3-2-1-139-14, p 19).

15. VÕS § 162 lg 1 kohaselt tuleb viivise vähendamisel arvestada kohustuse täitmise ulatust

võlgniku poolt, teise lepingupoole (s.o võlausaldaja) õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-139-14 (p 17) märkinud, et ka juhul,

kui viivise vähendamise taotluse esitab pantija, tuleb viivise vähendamisel arvestada

põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte aga pantija

majanduslikku seisundit vm temaga seotud asjaolusid. Nõude aluseks oleva laenulepingu on

sõlminud põhivõlgnik ja võlausaldaja ning viimane on lepingu sõlmimisel arvestanud eeskätt just

võlgniku majandusliku võimekusega.

Käesolevas tsiviilasjas ei ole kohtule esitatud täpsemaid andmeid põhivõlgniku, s.o

T&T Õunaaiad OÜ, majandusliku seisundi kohta ega eeldatava võimekuse kohta oma kohustuste

täitmisel, mh 4. oktoobri 2007.a laenulepinguga endale võetud kohustuste täitmisel. Asja

materjalide kohaselt on laenuandja öelnud laenulepingu erakorraliselt üles alates 2. oktoobrist

2009.a ning sellele järgnevalt anti võlgnikule korduvalt tähtaegu kogu laenulepingust tuleneva

võlgnevuse kustutamiseks. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et põhivõlgnik sattus

kohustuse täitmisega viivitusse temast sõltumatutel asjaoludel. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu

asja materjalidest, et võlgnik T&T Õunaaiad OÜ (pankrotis) oleks käitunud panga ees

laenukohustuse võtmisel ja selle hilisemal täitmisel sellisel viisil, mis õigustaks viivise

vähendamist. Asjaolu, et võlgnevus on kujunenud pika aja jooksul, viitab sellele, et võlgnik on

oma tegevusega (tegevusetusega) ise kaasa aidanud viivisesumma suurenemisele. Asja

materjalidest ei nähtu, et võlgnik oleks ise üldse olulises ulatuses laenukohustust täitnud ja

selleks vajalikke pingutusi teinud. Muuhulgas on alles pärast täitemenetluste alustamist

laenukohustust täidetud kolmandate isikute vara arvel.

16. Ringkonnakohus leiab, et võlausaldajal on õigustatud huvi saada viiviseid lepingus

ettenähtud määras. Põhjendatud ei ole hageja seisukohad, mille kohaselt ei ole sissenõudja

tõendanud endal kahju tekkimist sellises ulatuses, mis vastaks tema poolt arvestatud

viivisesumma suurusele. Vastavalt Riigikohtu praktikale peab võlausaldaja hakkama üldjuhul

viivisenõuet põhjendama alles siis, kui viivisenõue ületab põhinõuet (RKTKo 3-2-1-162-12, p

20). Käesoleval juhul puudub alus asuda seisukohale, nagu oleks viivisemäär olnud lepingu järgi

äärmiselt suur ning see oleks toonud kaasa ebamõistlikult suure viivisesumma kujunemise isegi

juhul, kui see ei ületanud põhinõuet. Asjakohased ei ole ka väited, mille kohaselt rikuks viivise

vähendamata jätmine teiste OÜ T&T Õunaaiad võlausaldajate õigusi.

Viivise väljanõudmine sissenõudja poolt arvestatud suuruses ei ole vastuolus hea usu

põhimõttega. Esiletoodud asjaoludest järelduvalt ei saanud võlgnikul tekkida ettekujutust, et

võlausaldaja ei kavatse temalt kohustuse rikkumise tõttu viivist nõuda. Hageja ei ole viidanud ka

muudele mõjuvatele asjaoludele, mis võimaldaksid pidada viivise nõuet hea usu põhimõttega

vastuolus olevaks.

17. Seega tuleb viivise vähendamise võimaliku alusena kõne alla põhivõlgniku majanduslik

seisund.

T&T Õunaaiad OÜ pankroti väljakuulutamise eeldusena tuli kohtul tuvastada võlgniku

maksejõuetus. PankrS § 1 lg-te 2 ja 3 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada

võlausaldaja nõudeid või tema vara ei kata tema kohustusi ning selline seisund ei ole võlgniku

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlausaldajate 22.08.2013.a nõuete kaitsmise

koosoleku protokollist (t lk 50-52) nähtuvalt esitati kaitsmisele kokku nõudeid summas

5 725 411,74 eurot, millest koosolek tunnustas nõudeid kokku summas 1 357 209,03 eurot ning

ülejäänud nõuetega seoses on osaliselt veel pooleli kohtumenetlused.

VÕS § 173 lg 3 p 1 kohaselt läheb juhul, kui hageja vara arvel täidetakse sissenõudja nõue

põhivõlgniku vastu, põhivõlgniku vastu suunatud nõue vastavas ulatuses hagejale üle. See

võimaldaks hagejal esitada põhivõlgniku vastu tagasinõude. Olukorras, kus põhivõlgnik on

muutunud maksejõuetuks ja välja on kuulutatud tema pankrot, on pantija väljavaade tagasinõude

edukaks realiseerimiseks piiratud. Ringkonnakohus märgib, et võlausaldajate 22.08.2013.a

nõuete kaitsmise koosoleku protokolli kohaselt on Royal Ace OÜ esitanud T&T Õunaaiad OÜ

pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 19 321,71 eurot ja tingimusliku nõudeavalduse

1 305 016,20 eurot, mida tunnustati tingimusliku nõudena 351 514 euro ulatuses ja mis vastab

hüpoteegisummale. Seega on Royal Ace OÜ T&T Õunaaiad OÜ pankrotimenetluses

võlausaldajaks selles ulatuses, milles apellant vastutab põhivõlgniku kohustuse täitmise eest

Versobank AS-i ees.

18. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul viivise vähendamise võimaliku alusena

toodud esile muid asjakohaseid põhjuseid peale põhivõlgniku (T&T Õunaaiad OÜ) 22. märtsil

2013.a kohtumäärusega tuvastatud pankrotiseisundi. Hageja (Royal Ace OÜ) ei ole viivise

vähendamise taotlemisel varasemas menetluses ka seostanud vähendamise ulatust põhivõlgniku

maksejõuetusest tulenevate asjaoludega, vaid on üksnes taotlenud vähendada viivist seadusjärgse

määrani.

Tartu Maakohtu 22. märtsi 2013.a määruse kohaselt, millega tsiviilasjas nr 2-13-6134 kuulutati

välja T&T Õunaaiad OÜ pankrot, märgitakse maksejõuetuse põhjustena ajutise pankrotihalduri

aruandele tuginedes, et võlgniku majandustegevus oli seiskunud juba pikemat aega. Juhatuse

selgituse kohaselt on äriühingu kahjumliku tegevuse põhjusteks 2008. aastal alanud

majanduskriis ning sellest tulenevalt nõudluse vähenemine, samuti 2009.a. – 2010.a. kehv

saagikus ning toodangu (puuvilja) hinna järsk langus ligi 30 % võrra. Ajutine pankrotihaldur

leidis, et ettevõttel puudub võimalus oma kunagi toimunud majandustegevust endisel kujul

jätkata, kuna ettevõttel on suhteliselt suures ulatuses kohustused ja äriühingu tegevus on

faktiliselt seiskunud. Majandustegevuse jätkamine või tervendamine võinuks olla võimalik

üksnes juhul, kui selleks leitakse ja kaasatakse täiendavaid rahalisi vahendeid. Ajutise

pankrotihalduri käsutuses ei olnud aga 2010. ja 2011. aastate bilansse ja kasumiaruandeid,

mistõttu ei olnud võimalik kindlaks teha T&T Õunaaiad OÜ majandusraskustesse sattumise

tegelikku aega ja põhjusi. Ajutine pankrotihaldur pidas tõenäoliseks, et äriühingu juhatus ei

täitnud ÄS § 306 lg-s 31 sätestatud kohustust esitada kohtule pankrotiavaldus viivitamata, kuid

mitte hiljem kui 20 päeva jooksul maksejõuetuse ilmnemisest.

Asja materjalidest ei nähtu, et võlgniku maksejõuetuse oleks kasvõi osaliselt põhjustanud

sissenõudja poolt ebasoodsatel tingimustel (sh ülemäära kõrge intressi- või viivisemääraga)

laenu andmine.

19. Ringkonnakohus on seisukohal, et ainuüksi T&T Õunaaiad OÜ pankrotiseisund ehk

maksejõuetus ei anna käesoleval juhul alust viivise vähendamiseks. Tsiviilõiguse ega ka

pankrotiõiguse üldiste põhimõtetega ei oleks kooskõlas vähendada võlausaldaja seaduslikul

alusel tekkinud nõudeid üksnes sel alusel, et võlgnik on muutunud maksejõuetuks. Seejuures

omab kolleegiumi hinnangul tähtsust vastustaja poolt esile toodud asjaolu, et nii OÜ Royal Ace

kui ka põhivõlgniku T&T Õunaaiad OÜ juhatuse liikmeks oli üks ja sama isik, T. R., kellelt

apellant omandas 19.08.2008.a hüpoteegiga koormatud kinnistu. Seega pidi apellant juba

kinnistu omandamisel olema teadlik põhivõlgniku majanduslikust olukorrast ning võimalikest

ärialastest riskidest.

Viivise vähendamine ei mõjutaks põhivõlgniku enda õiguslikku ega majanduslikku seisundit,

kuna pankrotimenetluse tulemusena kuulub äriühing üldjuhul lõpetamisele ja äriregistrist

kustutamisele. Tartu Maakohus on oma 20. mai 2013.a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-6134

pankrotihalduri taotlusel kinnitanud võlausaldajate 23. aprill 2013.a üldkoosoleku otsuse

OÜ T&T Õunaaiad (pankrotis) kui juriidilise isiku lõpetamise kohta. Seega ei kanna viivise

vähendamine käesoleval juhul eesmärki, et kohustuste suuruse vähendamise korral võiks

võimalikuks osutuda ettevõtte tervendamine ja tegevuse jätkamine. Viivise vähendamine saaks

mõjutada üksnes seda, kui suures ulatuses osutub võimalikuks erinevate võlausaldajate nõuete

rahuldamine pankrotimenetluse käigus. VÕS § 162 lõikest 1 aga ei tulene ringkonnakohtu

arvates, et viivise vähendamise aluseks võiksid olla ka kolmandatest isikutest võlausaldajate

huvid.

Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et Royal Ace OÜ taotlus

viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Sellega seoses ei kuulu

rahuldamisele ka apellatsioonkaebus.

20. Vastuseks apellandi 13. aprillil 2015.a esitatud seisukohtadele märgib kolleegium, et need

seisukohad

ei

anna

samuti

alust

apellatsioonkaebuse

rahuldamiseks

ega

täiteasjas

nr 171/2011/1250 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Apellandil ei ole käesolevas menetlusstaadiumis võimalik tugineda aegumise vastuväitele. Kuigi

tsiviilkohtumenetluse seadustik ei määratle üheselt, millise ajani saab menetlusosaline esitada

apellatsioonimenetluses aegumise vastuväite, leiab ringkonnakohus, juhindudes Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu seisukohtadest tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10 p-des 14-17, et

apellandil olnuks võimalik taotleda apellatsiooniastmes aegumise kohaldamist hiljemalt

apellatsioonkaebuses ning pärast apellatsioonitähtaja möödumist ei saa apellatsioonimenetluses

apellant enam aegumise kohaldamist taotleda. Kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse ja

saadab asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule, jätkub menetlus ringkonnakohtus

TsMS § 693 lg 1 esimese lause järgi seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist.

Seega juhul, kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa

menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada, kui apellatsioonkaebuse esitamise või

apellatsioonkaebusele vastamise tähtaeg on möödunud. Seega on apellandi 13. aprilli 2015.a

taotlus esitatud hilinenult ning ringkonnakohus jätab selle tähelepanuta.

Ka juhul, kui käsitada apellandi 13. aprilli 2015.a seisukohti sisuliste vastuväidetena sissenõudja

(AS-i Versobank) nõude arvestusele, on need väited esitatud hilinenult. Vastuväited, mille

kohaselt põhineb sissenõudja viivisearvestus ebaõigetel alustel (sh on viivist arvestatud ebaõige

perioodi eest) tulnuks hagejal esitada menetluse varasemas staadiumis, mitte alles asja

teistkordsel läbivaatamisel apellatsioonimenetluses. Seega tuleb TsMS § 652 lg 4 alusel jätta

tähelepanuta apellandi poolt esmakordselt 13.04.2015.a esitatud väited viivisearvestuse

ebaõigsuse kohta.

21. Ringkonnakohus nõustub samas ka vastustaja poolt ringkonnakohtu 21. aprilli 2015.a

istungil avaldatud seisukohaga, et apellandil puudub õiguslik alus vaidlustamaks seda,

missugusel viisil on sissenõudja Versobank AS arvestanud teistes täitemenetlustes kolmandatele

isikutele kuulunud kinnistute realiseerimisel saadud tulemit 04.10.2007.a laenulepingust tuleneva

võlgnevuse katteks. Nii hageja (apellant) kui kolmandad isikud tagasid oma kinnisvarale seatud

hüpoteekidega põhivõlgniku T&T Õunaaiad OÜ kohustusi, kuid seejuures oli iga tagatise andja

(koormatud kinnisasja omaniku) vastutus individuaalne. Seega puudub apellandil alus väitmaks,

et täitemenetlustes, mille osaliseks apellant (hageja) ise ei olnud, arvestas sissenõudja

täitemenetluse tulemusena laekunud rahasummasid võlgnevuse katteks ebaõigesti.

Sellele lisaks esitas vastustaja ringkonnakohtu 21. aprilli 2015.a istungil ka täiendavad

arvutused, milles näitlikustatakse 07.01.2014.a ja 14.10.2014.a täitemenetluses laekunud

summade

võimalikku

alternatiivset

arvestamist

apellandi

poolt

13.04.2015.a

menetlusdokumendis taotletud viisil, s.o viivisevõlgnevuse asemel esmajoones põhivõlgnevuse

katteks. Ringkonnakohus märgib, et kuna arvestused põhinevad menetluses juba varem teada

olnud arvandmetel ning need olid apellandile teada, siis ei tinginud alternatiivse arvestuse

esitamine vastustaja poolt asjas täiendava kirjaliku menetluse läbiviimist (arvestused oli

olemasolevate andmete põhjal võimalik teha ka apellandil endal). Järgides vastustaja poolt

21.04.2015.a esitatud alternatiivset arvestust, olnuks ka 07.01.2014.a ja 14.10.2014.a laekumiste

arvestamisel laenu põhiosa katteks võlgnevuse jäägiks 14.11.2014.a seisuga 358 729,61 eurot,

mis ületab hüpoteegisummat, mille ulatuses apellant oma kinnisasjaga põhivõlgniku T&T

Õunaaiad OÜ kohustuse täitmise eest vastutab. Seega ei mõjutaks ka niisugune hüpoteetiline

nõude arvestus täitemenetluse lubatavust. Kolleegium rõhutab, et vastustaja 21.04.2015.a

alternatiivset arvestust tuleb siinkohal käsitada üksnes selgitava materjalina ning sellega ei

kaasne sissenõudja nõude arvestuse muutmist täiteasjas nr 171/2011/1250. Ringkonnakohus jääb

seisukohale, et hageja (apellant) ei ole esitanud oma võimalikke sisulisi vastuväiteid sissenõudja

nõude arvestusele menetluses õigeaegselt ning ringkonnakohtul ei tule nendega tsiviilasja

teistkordsel läbivaatamisel apellatsioonimenetluses arvestada.

22. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu

Maakohtu 20. detsembri 2013.a otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi kanda.

Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel asjas kantud menetluskulud

tervikuna Royal Ace OÜ kanda. TsMS § 174 lg 6 alusel jätab ringkonnakohus ka

kassatsioonimenetluse kulud Royal Ace OÜ kanda vaatamata asjaolule, et Riigikohus rahuldas

osaliselt Royal Ace OÜ esitatud kassatsioonkaebuse. Kassatsioonimenetlus ei toonud kaasa asjas

teistsuguse lahendi tegemist. Riigikohus on tagastanud kassaatorile tema poolt tasutud

kassatsioonikautsjoni.

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 p 22). Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud maakohtu poolt

enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab

kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise

kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja

lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel

neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite

esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude

nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise

lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide

alusel (eelkõige riigilõiv).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/