3-15-149/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-15-149

Otsuse kuupäev

5. mai 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Reimo Koorti kaebus Tartu Vangla 14. novembri 2014

käskkirja nr 6-2/1393 ja 8. detsembri 2014 käskkirja nr 6-

2/1489 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks

hoiduda kaebajale töötamise korralduse andmisest

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Reimo Koort

Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta Reimo Koorti kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates.

Apellatsioonkaebuse

esitamise

viimane päev on 4. juuni 2015. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla 14. novembri 2014 käskkirjaga nr 6-2/1393 karistati Reimo Koorti

distsiplinaarkorras vangistusseaduse § 37 lg 1 süülise rikkumise eest kartserisse paigutamisega

viieks ööpäevaks.

Reimo Koort esitas 11. detsembril 2014 vaide Tartu Vangla 14. novembri 2014 käskkirja nr 6-

2/1393 kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Vangla jättis 9. jaanuari 2015 vaideotsusega nr 1-11/567-2

Reimo Koorti vaide rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 20. jaanuaril 2015 Reimo Koorti kaebus Tartu Vangla 14. novembri

2014 käskkirja nr 6-2/1393 tühistamiseks ja õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohus registreeris R.

Koorti kaebuse haldusasjana nr 3-15-146.

3. Tartu Vangla 8. detsembri 2014 käskkirjaga nr 6-2/1489 karistati Reimo Koorti

distsiplinaarkorras vangistusseaduse § 37 lg 1 süülise rikkumise eest kartserisse paigutamisega

kümneks ööpäevaks.

Reimo Koort esitas 10. detsembril 2014 vaide Tartu Vangla 8. detsembri 2014 käskkirja nr 6-2/1489

kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Vangla jättis 8. jaanuari 2015 vaideotsusega nr 1-11/565-2 Reimo

Koorti vaide rahuldamata.

4. Tartu Halduskohtusse saabus 20. jaanuaril 2015 Reimo Koorti kaebus Tartu Vangla 8. detsembri

2014 käskkirja nr 6-2/1489 tühistamiseks ja õigusvastasuse tuvastamiseks. Samuti taotleb R. Koort

Tartu Vangla kohustamist hoiduda kaebajale tööle asumise kohustuse korduvast andmisest. Kohus

registreeris R. Koorti kaebuse haldusasjana 3-15-149.

5. Tartu Halduskohus jättis 20. jaanuari 2015 määrusega R. Koorti kaebused haldusasjades nr 3-15-

146 ja 3-15-149 käiguta, kohustades kaebajat esitama riigilõivu tasumist tõendav dokument või

isikukonto väljavõte ühes taotlusega riigilõivust vabastamiseks.

3. veebruaril 2015 saabus kohtusse R. Koorti pöördumine, mille kohaselt on haldusasjades nr 3-15-

146 ja 3-15-149 tasutud riigilõiv summas 15 eurot.

6. 3. veebruari 2015 määrusega võttis kohus kaebused haldusasjas nr 3-15-46 ja 3-15-149 ühte

menetlusse.

7. 9. märtsi 2015 määrusega otsustas kohus vaadata asja läbi kirjalikus menetluses.

Kaebuse põhjendused

8. Kaebuse kohaselt on R. Koorti õigusvastaselt karistatud nii Tartu Vangla 14. novembri 2014

käskkirjaga nr 6-2/1393, kui ka 8. detsembri 2014 käskkirjaga nr 6-2/1489.

9. 14. novembri 2014 käskkirjaga nr 6-2/1393 karistati kaebajat töökohustuse rikkumise eest

kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks. Samas on käskkirja resolutsioonis märgitud, et

distsiplinaarrikkumises on süüdi tunnistatud Tarmo Tuvi, mitte Reimo Koort. 24. oktoobril 2014,

söömiseks ettenähtud ajal kella 17 ja 18 vahel valmistas R. Koort endale õhtusööki, kui kl 17.45 anti

talle korraldus tööle asumiseks. Kaebaja selgitas, et tal on vesi põlves, põlv valutab ning ta ei saa

tööd teha. Vastustaja ei ole sellega karistamisel arvestanud.

10. 8. detsembri 2014 karistati kaebajat töökohustuse rikkumise eest kartserisse paigutamisega

kümneks ööpäevaks. Karistamine oli õigusvastane, kuna distsiplinaarmenetlus ei olnud läbi viidud

nõuetekohaselt. Distsiplinaarmenetlust alustati Vastustaja ametniku K. Kallasaru ettekande alusel,

kes ei viibinud vaidlusaluse intsidendi ajal eluosakonnas ega võinud väidetavat rikkumist näha.

Karistamisega rikuti topeltkaristamise keeldu, kuna kaebaja oli vastustajale kirjalikult teatanud, et

ei kavatse täita tööle määramise käskkirja ja teda oli korra juba töökohustuse eiramise eest

karistatud.

Samal põhjusel on alusetu kaebaja jätkuv tööle sundimine, mistõttu tuleb teha vastustajale

ettekirjutus hoiduda töötamise korralduse andmisest.

Vastustaja vastuväited

11. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta selle rahuldamata. Tartu Vangla

14. novembri 2014 käskkiri nr 6-2/1393 ja 8. detsembri 2014 käskkiri nr 6-2/1489 on õiguspärased

ning puudub alus vastustajale ettekirjutuse tegemiseks.

12. Tartu Vangla kodukorras kehtestatud päevakava järgi on kella 17 ja 18 vaheline aeg ettenähtud

õhtusöögiks. Kuigi 24. oktoobril 2014 anti kaebajale korraldus asuda koristama söömiseks

ettenähtud ajal, ei tähenda see, et kaebaja ei olnud kohustatud korraldust täitma. Sellel alusel

töötamisest keeldumise kehtiv õigus ei sätesta. Samuti ei ole kaebaja söömise jätkamise vajajdusele

tuginenud distsiplinaarmenetluses. Teise isiku nime märkimine käskkirjas oli ilmne ebatäpsus, mis

on parandatud 6. jaanuari 2015 käskkirjaga nr 6-2/11.

Õiguspärane on ka kaebaja karistamine ka 24. novembril 2014 aset leidnud rikkumise eest. Kaebaja

ei ole distsiplinaarmenetluses ega ka kohtumenetluses eitanud rikkumise toimepanemist. Vastavalt

on põhjendatud ka karistuse määramine. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ole menetlusnorme

rikutud, kuna ettekande rikkumise kohta koostas ametnik, kes teadis rikkumise tegelikke asjaolusid.

R. Koorti ei ole sama teo eest korduvalt karistatud. Kaebajal oli võimalik asuda tööle igakordselt

pärast korralduse saamist. Jättes selle tegemata pani kaebaja iga kord toime uue distsipliinirikkumise,

mille eest oli õigus teda distsiplinaarkorras karistada.

13. Riigivastuse seaduse § 5 g 1 sätestab, et isik võib nõuda toimingu sooritamata jätmist, kui

toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada

toimingu hilisemal vaidlustamisel.

Käesoleval juhul taotleb kaebaja, et kohus kohustaks vastustajat hoiduma temale töötamiseks

korralduse andmisest. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas töötamiseks korralduse andmine tema

õigusi rikub. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et saadud korralduse täitmist ei ole temal hilisemalt

võimalik vaidlustada. Seega on sisuliselt täitmata eeldused, mis kaebajale sellise nõude esitamise

õiguse annab.

Kuna HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiv haldusakt täitmiseks kohustuslik kõigile, ka haldusorganile,

siis ei ole kohtul õigust kohustada vastustajat hoiduma kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusakti

alusel kaebajale töötamiseks korralduse andmisest ning kohustamisnõude tuleb jätta rahuldamata.

Kohtu seisukoht

14. Vaidlust ei ole selles, et Tartu Vangla 17. oktoobri 2014 käskkirjaga nr 6-3/148 määrati R. Koort

teiste hulgas vangla majandustööle, abitöölise ametikohale ajavahemikuks 21. oktoobrist 2014 kuni

31. jaanuarini 2015. R. Koort ei ole nimetatud käskkirja vaidlustanud ja see oli kehtiv nii 24.

oktoobril 2014, kui ka 24. novembril 2014 toimunud intsidentide ajal.

Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) 37 lg-st 1 kui VangS ei sätesta teisiti, on kinnipeetav

kohustatud töötama. 17. oktoobri 2014 käskkirjaga täitis vastustaja VangS § 38 lg-s 1 sätestatud

kohustuse kindlustada kinnipeetav võimaluse korral tööga, või kui see ei ole võimalik, rakendada

teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Seega oli R. Koort kohustatud töötama vastavalt

vastustaja ametnike sellekohastele korraldustele ning võis tööle määramise käskkirja kehtivuse ajal

tööst keelduda üksnes VangS § 37 lg-s 2 nimetatud alustel.

Kohus hindab 14. oktoobri 2014 käskkirja nr 6-2/1393 (I) ja 8. detsembri 2014 käskkirja nr 6-2/1489

(II) õiguspärasust ning otsustab vastustajale ettekirjutuse tegemise ja lahendab kaebuse (III).

I

15. 24. oktoobril 2014 kella 17.45 ajal andis Tartu Vangla vanemvalvur K. Vassil kaebajale

korralduse tööle asuda, mida R. Koort ei täitnud.

Kaebaja kinnitusel takistas tal tööle asumist terviserike. Lisaks esitati korraldus tööle asumiseks

söömiseks ettenähtud ajal ning ta ei olnud söömist veel lõpetanud.

16. Vastavalt VangS § 37 lg 2 p-le 3 ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes ei ole tervislikel

põhjustel võimeline töötama. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt kinnipeetava võimelisuse

tööd teha teeb kindlaks arst. R. Koorti enda selgituse kohaselt oli ta samal päeval käinud arsti

vastuvõtul, kes ei olnud pidanud vajalikuks määrata kaebajale tööst vabastust. Seetõttu on kohus

seisukohal, et kaebaja väide, et valutav põlv takistas tööle asumist, ei ole tõendatud. Olukorras, kus

kaebaja oli sama kaebusega juba samal päeval arsti vastuvõtul käinud, ei olnud vastustajal enam

vajalik

korraldada

kaebaja

arstlikule

läbivaatusele

saatmist

tema

tervisliku

seisundi

kindlakstegemiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja ka ise terviseriket oluliseks pidanud,

märkides 24. oktoobri 2014 seletuskirjas üksnes, et keeldub 17. oktoobri 2014 käskkirja täitmast ja

palub endale tööd enam mitte pakkuda. Ka 11. detsembril 2014 esitatud vaides ega 15. jaanuaril

2015 esitatud vaide lisas ei ole R. Koort terviserikkele, kui töötamist takistanud asjaolule tuginenud.

17. Kohus nõustub kaebajaga, et õiguspäraseks ei saa pidada kinnipeetava tööle suunamist ajal, mis

on päevakava järgi määratud söömiseks, kui selle tõttu jääb kinnipeetav söömata. Samas ei tulene

kehtivast õigusest üldist keeldu söömiseks ettenähtud ajal kaebajat tööle suunata. Kui kinnipeetav

on söömise lõpetanud ei riku tööle suunamine tema õigusi. Käesoleval juhul ei ole võimalik teha

ühest järeldust selle kohta, kas R. Koort oli söömise lõpetanud. Pidades silmas, et toidujagamine

kaebaja elusektsioonis oli lõppenud ca pool tundi enne korralduse andmist võis eeldada, et kaebajal

on olnud piisavalt aega söömiseks. Seetõttu pidi kaebaja korralduse saamisel ise viitama sellele, et

ta ei ole söömist lõpetanud.

See aga asja materjalidest ei nähtu. Asjaolule, et tööle asumine oli takistatud, kuna kaebaja ei olnud

tööle asumise korralduse andmise ajaks veel söömist lõpetanud, on R. Koort esmakordselt tuginenud

15. jaanuaril 2015 esitatud vaide lisas. Kohtule esitatud kaebuses väidab R. Koort, et selgitas

valvurile üksnes terviseriket. Ka ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks palunud tööle asumise aja edasi

lükata söömise lõpetamiseni ja vastustaja oleks sellest keeldunud. Kaebaja distsiplinaarmenetluses

ja kohtumenetluses esitatud seisukohtadest nähtub üheselt, et ta keeldus tööst tingimusteta ega

pidanud üldse võimalikuks tööle asuda.

Seetõttu ei ole alust pidada tööle asumise korralduse andmist söömiseks ettenähtud ajavahemikul

tööle asumisest keeldumise õiguspäraseks aluseks.

18. 14. novembri 2014 käskkirjas nr 6-2/1393 märgiti karistavaks isikuks T. Tuvi. 6. jaanuari 2015

käskkirjaga viga parandati, asendades T. Tuvi nime R. Koorti nimega.

14. novembri 2014 käskkirjas esineb T. Tuvi nimi ühe korra. Käskkiri on pealkirjastatud

„Kinnipeetav Reimo Koorti distsiplinaarasi tööst keeldumises“. Käskkirjas on menetlusaluse

isikuna märgitud R. Koort, näidates ära tema isikuandmed. Distsiplinaarsüüteo kirjelduses, isiku süü

tuvastamisel ja karistuse põhjendamisel on korduvalt nimetatud R. Koorti nimeliselt. Vaidlust ei ole

ka selles, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi R. Koorti suhtes. Ta on andnud seletuse rikkumise kohta.

R. Koortile on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ning antud võimalus esitada sellele oma

vastuväited.

Nendel asjaoludel nõustub kohus vastustajaga, et T. Tuvi nimetamine käskkirjas on ilmne ebatäpsus.

Seetõttu oli selle parandamine lubatud ja käskkiri tuleb lugeda tehtuks R. Koorti suhtes. Kohus peab

oluliseks ka seda, et vastustaja eksimus ei ole takistanud kaebajal käskkirja vaidlustamist

vaidemenetluses ega kohtule tühistamiskaebuse esitamist. Seega on kaebaja ise pidanud käskkirja

oma õigusi puudutavaks, jättes muu hulgas vastustaja tähelepanud eksimusele juhtimata ka karistuse

täideviimisel.

Vastupidise tõlgendus viiks ebamõistliku tulemuseni, kus haldusmenetluse tulemusena antud

haldusakti õigusjõudu kaebaja tuleks eitada vaatamata sellele, et nii vastustaja, kui kaebaja ise on

pidanud käskkirja suunatuks just kaebaja õigusi mõjutavana. Kui asuda seisukohale, vastustaja

eksimuse tõttu ei ole kaebajale karistust määratud, siis vastavalt tuleks eitada ka R. Koorti

kaebeõigust käskkirja tühistamise nõude esitamiseks.

19. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 14. novembri 2014 käskkiri nr 6-2/1393

on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

II

20. 24. novembril 2014 andis kella 14.00 ajal andis Tartu Vangla valvur H. Kruusla kaebajale

korralduse tööle asuda, mida R. Koort ei täitnud.

Kaebaja on seisukohal, et tema karistamine nimetatud intsidendi eest on õigusvastane, sest see rikub

topeltkaristamise keeldu. Lisaks alustati distsiplinaarmenetlust ametniku, kes ei viibinud väidetava

rikkumise juures, ettekande alusel.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

21. Vaidlust ei ole selles, et pärast 17. oktoobri 2014 käskkirja nr 6-3/148 tutvustamist teatas kaebaja

Tartu Vanglale, et ei kavatse käskkirjas nimetatud perioodil, s.o kuni 31. jaanuarini 2015 tööle

asuda. Sama kinnitas R. Koort veelkord 24. oktoobril 2014 tööst keeldumise tõttu alustatud

distsiplinaarmenetluses esitatud seletuses.

Eelnevast ei tulene aga, et vastustajal oleks lubatud kasutada distsiplinaarkaristust kaebaja

töökohustuse täitmisele kallutamisel mõjutusvahendina üksnes üks kord tööle määramise kogu

perioodi jooksul. Kinnipeetava tööle määramine toimub kahel tasandil – ametikohale määramine,

millele tuginedes vangla ametnikud suunavad isiku konkreetsel ajal ja kohas tööülesandeid täitma.

Kinnipeetaval on õigus vaidlustada tööle määramise käskkiri VangS § 37 lg-s 2 nimetatud aluse

esinemisel või keelduda tööle asumise kohustuse täitmisest igakordselt vastava korralduse saamisel.

Kaebaja ei olnud töökohustuse rikkumist tööle määramise kogu perioodi osas lõpule viinud tööle

asumisest keeldumisest teatamisega. Olukorras, kus kaebaja tööle määramise käskkiri oli kehtiv, tuli

vastustajal kaebaja tööst keeldumist igakordselt hinnata. Igakordne aluseta keeldumine

töökohustuse täitmisest on iseseisev tegu, millele vastustaja on õigustatud andma hinnangu

distsiplinaarmenetluse tulemusena.

Seetõttu ei toonud töötamisest keeldumisest teatamine ega töökohustuse täitmata jätmise eest

distsiplinaarkaristuse kohaldamine kaasa keeldu alustada uut distsiplinaarmenetlust kaebaja suhtes,

24. novembril 2014 tööle asumisest keeldumisega seoses.

22. Kaebaja ei eita, et valvur H. Kruusla andis talle 24. novembril 2014 kella 14.00 ajal korralduse

tööle asuda ning pärast kaebaja keeldumist ja asjaolude kontrollimist küsis kella 15.00 paiku

kaebajalt, kas ta on oma otsuse juurde jäänud.

Justiitsministri 30. novembri 2000 määrusega nr 72 vastu võetud Vangla sisekorraeeskirja § 98 p 2

sätestab tõepoolest, et distsiplinaarmenetluse protokollile lisatakse distsipliinirikkumise avastanud

teenistuja ettekanne. Käesoleval juhul on ettekande koostanud K. Kallasaru, kes ei viibinud

kaebajale kella 14.00 ajal tööle asumise korralduse andmise juures.

Ettekande lisamine distsiplinaarmenetluse protokollile on vajalik eelkõige rikkumise asjaolude

tuvastamiseks, et anda muu hulgas ka kinnipeetavale selge arusaamine, millise tegevuse tõttu

distsiplinaarkaristuse määramist kaalutakse. Sellega tagatakse kinnipeetavale võimalus esitada

asjakohaseid vastuväiteid. Käesolevas asjas ei ole tegelikku vaidlust selle üle, et kaebaja ei ole

täitnud talle kella 14.00 ajal antud korraldust tööle asuda. Seetõttu ei ole vaidlust ka selles, et

ettekanne kajastab rikkumist õigesti ning distsiplinaarmenetluse alustamine sellele tuginedes oli

põhjendatud. Isegi, kui pidada asjaolu, et ettekande koostas K. Kallasaru, menetlusnormide

rikkumiseks, on tegemist formaalse rikkumisega, mis ei ole mõjutanud asja lahendamist. Vastavalt

ei saa see olla aluseks karistuse määramise käskkirja tühistamiseks.

23. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et 8. detsembri 2014 käskkiri nr 6-2/1489 on õiguspärane

ja selle tühistamiseks puudub alus.

III

24. 14. oktoobri 2014 käskkirjaga nr 6-2/1393 on kaebajale karistuseks määratud kartserisse

paigutamine viieks ööpäevaks ja 8. detsembri 2014 käskkirjaga nr 6-2/1489 kümneks ööpäevaks.

Kartserikaristus on VangS § 63 lg-s 1 nimetatud distsiplinaarsetest mõjutusvahenditest raskeim.

Kinnipeetava keeldumine töötamisest ohustab vanglateenistusele pandud ülesannete täitmist

tervikuna ja on sellisena ohuks ka vangla üldisele julgeolekule. Arvestades, et vahetult rikkumisele

järgneval ajal ega ka kohtumenetluses ei ole kaebaja mõistnud karistamise põhjust ning seda, et

kaebajat karistati sarnase rikkumise eest mitmendat korda, ei saa kaebajale määratud karistusi pidada

ebaproportsionaalseks.

26. Kaebaja taotleb vastustajale ettekirjutuse tegemist, et Tartu Vangla hoiduks edaspidi kaebajale

töötamise korralduste andmisest.

17. oktoobri 2014 käskkirjaga nr 6-3/148 määrati kaebaja abitöölise ametikohale kuni 31. jaanuarini

2015. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg-le 1 keelamiskaebuse võib

esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis

rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal

vaidlustamisel. Kuna kaebaja tööle määramise ajavahemik on möödunud, siis puudub vastustajal

võimalus kaebaja tööle suunamiseks. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et oleks põhjust arvata,

et vastustaja ametnikud suunaksid kaebaja tööle ajal, mil ta ei ole haldusaktiga vangla majandustööle

määratud.

Kohus märgib veel täiendavalt, et ka juhul, kui kaebaja tööle määramise käskkiri oleks käesoleval

ajal kehtiv ei esineks alust kaebaja nõude rahuldamiseks. Kaebaja ei ole väitnud selliste asjaolude

esinemist, mis kehtiva õiguse kohaselt annaks kinnipeetavale õiguse keelduda töötamisest.

Kinnipeetaval on võimalik vaidlustada tööle määramise käskkiri selleks ettenähtud korras. Käskkirja

vaidlustamata jätmisel toimub tööle suunamine kehtiva haldusakti alusel, mistõttu saaks jaatada

kaebeõigust keelamiskaebuse esitamiseks üksnes erandlikel asjaoludel. Kaebaja ei ole selliste

asjaolude esinemisele viidanud.

Eeltoodu alusel jääb keelamisnõue rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu.

27. Kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata.

28. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik