3-13-1367/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi ja Madis Ernits

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

24.04.2015, Tartu

Haldusasja number

3-13-1367

Haldusasi

Femma Invest OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 27.03.2013. a otsuse nr 13-6/598

ja 24.05.2013. a vaideotsuse nr 13-4/230 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.10.2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Femma Invest OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Femma Invest OÜ

Esindaja v.-adv. Tarmo Pilv

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet (PRIA)

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.10.2013. a otsus

muutmata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 25.05.2015 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas PRIA-le bioenergia tootmise investeeringutoetuse

taotluse

nr

143012860164 põllumajandusministri 20.07.2010. a määruse nr 80 „Bioenergia tootmise

investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“

(määrus nr 80) raames toetuse saamiseks puiduhakkuri ja eriotstarbelise traktori ostmiseks.

Taotluse kohaselt oli kaebaja müügitulu taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud

majandusaastal, s.o 2011. aastal 5000 eurot, saadud 100% omatoodetud

põllumajandussaaduste (heina) müügist.

2. 19.02.2013. a kirjaga (tl 17) palus PRIA kõrvaldada kaebajal taotluses esinevad puudused

ning esitada muu hulgas täiendavad andmed kaebaja 2011. aastal saadud põllumajandusliku

müügitulu kontrollimiseks. 25.02.2013. a kirjas (tl 18) selgitas kaebaja juhatuse liige PRIA-le,

et kaebaja poolt müüdud heina tootmiseks on ettevõte kasutanud teise isiku omanduses olevat

maad, mis asub Lääne-Viru maakonnas, Sõmeru vallas, Varudi-Altküla külas, ning mille

põllumaa suurus on kokku 17,39 ha. Kaebajal on maaomanikuga kokkulepe, mis kohustas

ettevõtet teostama põllumaa niitmist ja vastutasuna kuulus ettevõttele heina müügist saadav

tulu. Maaomanik andis ettevõtte kasutusse koos maaga ka heina tegemiseks vajamineva

tehnika. Ettevõtte ülesandeks oli teostada heina niitmine ja muud tööd ning hein realiseerida.

3. 27.03.2013. a otsusega nr 13-6/598 (tl 6-6p) jättis PRIA kaebaja taotluse nr 143012860164

rahuldamata. Otsuse kohaselt ei vastanud kaebaja omatoodetud põllumajandussaaduste

müügitulu määruse nr 80 § 2 lg-le 1, mille kohaselt võib toetust taotleda ettevõtja, kelle

omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu ja nende töötlemisel saadud

põllumajandustoodete müügitulu kas koos või eraldi oli taotluse esitamise aastale vahetult

eelnenud majandusaastal vähemalt 50% ettevõtja kogu müügitulust. PRIA hinnangul pole

omatoodetud põllumajanduslik müügitulu tõendatud.

4. 27.04.2013 esitas kaebaja PRIA 27.03.2013. a otsuse nr 13-6/598 peale vaide (tl 7-8), mille

PRIA jättis 24.05.2013. a vaideotsusega nr 13-4/230 (tl 9) rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt

ei veennud ka vaidemenetluse käigus esitatud lisatõendid PRIA-t, et antud juhul on müüdud

heina näol tegemist taotleja omatoodetud põllumajandussaadusega. PRIA leidis vaideotsuses,

et kuivõrd tegemist on ettevõtjaga, kellel puuduvad nii töötajad kui põllumajandustoodangu

saamiseks vajalik põhivara (tehnika jms), ja kes ei ole teinud selle toodangu tootmiseks

mingeid kulutusi, ei ole kaebajal ka varakogumit, mille kaudu ta põllumajandustootjana

tegutseda saaks.

5. 21.06.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 3-4p, 32-33),

milles palus PRIA 27.03.2013. a otsuse nr 13-6/598 ja 24.05.2013. a vaideotsuse nr 13-4/230

tühistada.

Kaebaja leidis, et ta on taotletava toetuse saamiseks täitnud kõik nõuded. Ettevõtte 2011. aasta

majandusaasta aruandes (tl 35-40p) kajastuv netokäive summas 5000 eurot oli 100%

põllumajanduslik müügitulu, mis saadi heina müügist. Kaebaja väitel on ta esitanud PRIA-le

kõik vajalikud dokumendid, milleks olid kolm heina müügi arvet nr 2011081, nr 2011082 ja

nr 2011091 (tl 10-12). Põllumajanduslik müügitulu oli tõendatud nimetatud arvete laekumistel

koostatud kassa sissetulekute orderite ning orderi kviitungitega nr 11081, nr 11082 ja nr

11091 (tl 14-16). Kokku müüs kaebaja 62,5 tonni heina hinnaga 80 eurot tonn. Kuna PRIA

otsuse näol oli tegemist soodustava haldusakti andmisest keeldumisega, tulnuks PRIA-l

põhjalikumalt selgitada, miks ta on seisukohal, et taotleja ei kvalifitseeru toetuse saajaks.

Antud juhul viitas PRIA üksnes erinevate õigustloovate aktide normidele, kuid sisulised

põhjendused on vastuolulised ja ebaveenvad.

6. Vastustaja palus vastuses kaebusele (tl 25-26) ja hiljem esitatud täiendavas seisukohas

(tl 4343p) kaebus rahuldamata jätta.

Kaebaja poolt taotletud toetus on mõeldud põllumajandustootjatele. Kaebaja saadud

müügitulu näol ei olnud aga tegemist omatoodetud heina müügist saadud müügituluga

määruse nr 80 § 2 lg 1 mõttes. Kaebaja oli tekitanud nõutava müügitulu kunstlikult.

7. Tartu Halduskohus jättis 30.10.2013. a otsusega (tl 45-46) kaebuse rahuldamata.

Tulenevalt määruse nr 80 § 2 lg-st 1 peab bioenergia tootmise investeeringutoetuse taotleja

olema saanud tulu omatoodetud, mitte lihtsalt põllumajandussaaduste müügist. Kaebajal endal

puudub põllumajandussaaduste tootmiseks vajalik maa, tehnika ja seadmed, ning kaebaja

poolt müüdud heina näol ei ole tegemist kaebaja enda poolt toodetud põllumajandussaaduste

müügiga määruse nr 80 § 2 lg 1 mõttes. Kaebaja on osutanud tavalist teenustööd, kus

maaomanik tellis heina niitmise, andes töö teostamiseks töötegijale vajaliku tehnika ja

töötegija sai töötasuks niidetud heina. Seega on kaebaja oma 2011. aasta müügitulu tekitanud

kunstlikult. Seda tõendab kasvõi asjaolu, et nii 2010. kui ka 2011. majandusaastal ei olnud

kaebajal töötajaid, ja juhatuse liikmele palka ei makstud. Äriregistrile esitatud 2010. a

majandusaasta aruande kohaselt oli ettevõtte peamiseks tegevusalaks kinnisvaraalased

investeeringud ja arendus. Kuigi alates 2011. aastast sai ettevõtte peamiseks tegevusalaks

põllumajandussaaduste tootmine ja müük, saadi müügitulu vaid sellelt samalt teise isiku

omandis olevalt maalt niidetud heina eest, tegemata selleks mingeid kulutusi. Kohtu

hinnangul ei kvalifitseeru projektiarendusega tegelev äriühing kolme heinamüügi arve põhjal

määruse nr 80 nõuetele vastavaks põllumajandustootjaks.

Kaebaja ei ole välja toonud eraldi aluseid PRIA 24.05.2013. a vaideotsuse nr 13-4/230

tühistamiseks, mistõttu saab järeldada, et kaebaja peab vaideotsust õigusvastaseks üksnes

põhjusel, et selle esemeks olev otsus on õigusvastane. Kuivõrd kaebaja väited ei anna alust

otsuse tühistamiseks, ei ole põhjendatud ka vaideotsuse tühistamine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. 28.11.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 30.10.2013. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse (tl 53-55), milles palub halduskohtu otsuse täies ulatuses tühistada, ning

teha asjas uus otsus, millega tühistada PRIA 24.05.2013. a vaideotsus nr 13-4/230 ja PRIA

27.03.2013. a otsus nr 13-6/598. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

-

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud määruse nr 80 § 2 lg-t 1. Kaebaja puhul on

nimetatud sättes sisalduv nõue täidetud, kuivõrd kaebaja 2011. a majandusaasta aruandes

kajastuv netokäive summas 5000 eurot, mis saadi heina müügist, on 100% põllumajanduslik

müügitulu. Heina müügitehingud kajastuvad arvel nr 2011081 summas 1760 eurot, arvel nr

2011082 summas 1440 eurot ja arvel nr 2011091 summas 1800 eurot. Asjaolu, et kaebaja

juhatuse liige kasutas heina tootmiseks kokkuleppel teise isikuga viimase omandisse kuuluvat

maad, teostas isiklikult selle niitmistööd ja turustas niidetud heina, ei tähenda seda, et

tegemist ei ole põllumajandussaaduste müügituluga määruse nr 80 § 2 lg 1 tähenduses.

Müügist sai tulu kaebaja, mitte kaebaja juhatuse liige, mistõttu olid raamatupidamisseaduse

(RPS) § 16 p-s 6 sätestatud tulude ja kulude vastavuse printsiibi kohaselt ka kulud ehk

käesoleval juhul hein, kaebaja oma.

-

Määruse nr 80 § 2 lg-st 1 ei tulene, et toetuse saamise kohustusliku tingimusena oleks

vajalik omada isiklikult vara, mille abil põllumajandustootjana tegutseda. Tootmiseks võib

vara rentida ning seda kaebaja tegigi. Lisaks sellele ei ole keelatud vajalike tööde teostamine

juhatuse liikme enda poolt ja sellest tulenevalt ka tööjõu ja muude kulutuste puudumine.

Tegemist ei olnud tavalise teenustööga, nagu seda on kirjeldanud halduskohus. Asjaolu, et

2010. a ja 2011. a majandusaasta aruannete kohaselt tegeleti lisategevusena ka kinnisvara

arendusega (sellest tulu ei saadud), ei anna alust üksnes sellele asjaolule tuginedes väita, et

kaebaja ei kvalifitseeru määruse nr 80 nõuetele vastavaks põllumajandustootjaks. 2011. aastal

oli ettevõtte peamiseks tegevusalaks põllumajandussaaduste tootmine ja müük. Asjaolu, et

kaebaja teenis nimetatud 5000 eurot üksnes heina müügist, ei ole põhjuseks, miks ei saa

kaebajat lugeda määruse nr 80 nõuetele vastavaks põllumajandustootjaks.

9. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 68-69) apellatsioonkaebus

rahuldamata jätta.

-

Kaebaja on tekitanud müügitulu kunstlikult, et kvalifitseeruda Eesti Maaelu Arengukava

2007-2013 meetmest 1.4.3 toetuse taotlejaks. PRIA selgitab, et bioenergia meetmest

toetatakse Eesti Maaelu Arengukavas toodud üldpõhimõtte kohaselt põllumajandustootjaid.

Määruse nr 80 § 2 lg 1 kohaselt saab taotlejaks olla vaid ettevõtja, kellel on olemas

omatoodetud põllumajanduslik müügitulu, mis peab moodustama vähemalt 50% ettevõtja

kogu müügitulust. Müügitulu nõue ei ole määruse formaalne nõue. Kaebaja ei ole teinud

müüdud heina niitmiseks mingeid kulutusi ning vajamineva tehnika heina niitmiseks andis

kaebaja kasutusse maaomanik. Kaebajal puudub varakogum (masinad, seadmed, maa), mille

kaudu põllumajandustootjana tegutseda.

-

PRIA ei väida, et põllumajandustoodangu saamiseks ei võiks põllumajandustootja maid

rentida. Keelatud ei ole ka juhatuse liikme poolt heina kinkimine äriühingule. Antud kaasuse

kõiki asjaolusid arvesse võttes on aga vaieldav, kas sellisel moel saadud tulu on äriühingu

omatoodetud põllumajandussaaduste müügist saadud tulu. Kaebaja majandusaasta aruannete

alusel oli ettevõtja peamiseks tegevusalaks 2010. majandusaastal kinnisvaraalased

investeeringud ja arendus, tegeleti Saaremaal asuva kinnisvaraprojekti arendusega. Ettevõtjal

oli endal olemas ka maa, millel mingit põllumajandust ei arendatud, vaid tegeleti

kinnisvaraarendusega. Sama nähtub ka 2009. a majandusaasta aruandest. Mõlemal nimetatud

majandusaastal mingit põllumajandussaaduste tootmist ega müüki ei toimunud. Ka ei ole

kaebaja kunagi taotlenud PRIA-lt maadega seotud põllumajandustoetusi. Kui 2011. aastal sai

ettevõtja peamiseks tegevusalaks põllumajandussaaduste tootmine ja müük, ja tal oli ka maa,

siis jääb arusaamatuks, miks ettevõtja juhatuse liige tegeles põllumajandussaaduse tootmisega

(konkreetselt heina niitmisega) teise isiku omandis olevatel maadel, omamata selleks mingitki

vajalikku tehnikat.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ning halduskohtu otsuse

tühistamiseks puuduvad alused. Kohus nõustub halduskohtu otsuses esitatud põhjendustega

ega pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Kaebaja poolt taotletud bioenergia tootmise investeeringutoetust võib

põllumajandusministri 20.07.2010. a määruse nr 80 § 2 lg 1 kohaselt taotleda ettevõtja, kelle

omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu ja nende töötlemisel saadud

põllumajandustoodete müügitulu kas koos või eraldi oli taotluse esitamise aastale vahetult

eelnenud majandusaastal vähemalt 50% ettevõtja kogu müügitulust. Määruse nr 80 § 2 lg 1

määratleb, kes kvalifitseerub määruse nr 80 mõttes bioenergia tootmise investeeringutoetuse

taotlejaks. Muu hulgas seab nimetatud säte tingimuseks selle, et põllumajandussaadused, mida

või mille töötlemisel saadud põllumajandustooteid müüdi, peavad olema omatoodetud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus määruse nr 80 § 2 lg 1 kohaldamisel eksinud

ning on õigesti leidnud, et kaebaja poolt heina müügist saadud tulu ei saa asjas kogutud

andmete pinnalt pidada saaduks omatoodetud põllumajandussaaduste müügist.

12. Kaebaja on heina tootmisega seonduvaid asjaolusid selgitades märkinud, et kuigi kaebajal

endal heina tootmiseks vajalik vara puudub, on ettevõte heina tootmiseks kasutanud teisele

isikule kuuluvat maad, ning et kaebajal oli maaomanikuga kokkulepe, mis kohustas ettevõtet

teostama põllumaa niitmist ja vastutasuna kuulus ettevõttele heina müügist saadav tulu. Samuti

selgitas kaebaja, et maaomanik andis koos maaga ettevõtte kasutusse ka heina tegemiseks

vajamineva tehnika ning kaebaja ülesandeks oli teostada heina niitmine ja muud tööd, ning hein

realiseerida. Rohkem andmeid ega tõendeid heina tootmise ja tööde teostamise kohta ei ole

kaebaja esitanud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ning halduskohtuga, et kaebaja poolt

heina tootmise ja müügi kohta esitatud tõendid ning selgitused kogumis ei ole piisavad

asumaks seisukohale, et kaebaja ettevõte on müüdud heina ise tootnud. Ringkonnakohus lisab,

et väidetava 62,5 tonni heina tootmine üksi ei ole koguse tõttu eluliselt usutav. Ka

apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et tööd teostas juhatuse liige ilma tasu saamata

ise ning tööde teostamiseks vajaminev vara oli renditud, ei anna alust apellatsioonkaebuse

rahuldamiseks. Kaebaja ei ole esitanud kohtule ühtegi eeltoodud väidet kinnitavat tõendit,

näiteks mainitud rendisuhte aluseks olevat rendilepingut. Rendisuhte näol on tegemist tasulise

teenuse osutamises seisneva võlasuhtega, mille puhul ei ole usutav, et kaebajal ei ole võimalik

vastavat suhet dokumentaalselt tõendada. Samuti on kaebaja tema ja maaomaniku vahelisele

rendisuhtele osutanud alles kohtumenetluses pärast halduskohtu poolt kohtuotsuse tegemise aja

teatavakstegemist esitatud täiendavates seisukohtades (tl 3232p). Ringkonnakohtu hinnangul

kinnitab kaebaja poolt uute ning seejuures tõendamata andmete esitamine enne kohtuotsuse

tegemist kaebaja väidete vastuolulisust ning ebausaldusväärsust. Seega ei saa käesolevas asjas

kogutud andmete pinnalt pidada kaebaja poolt müüdud heina tootmist tema enda poolt sellisel

määral tõendatuks, et kaebaja kvalifitseeruks määruse nr 80 § 2 lg 1 alusel bioenergia tootmise

investeeringutoetuse taotlejaks. Kuivõrd käesoleva asja lahendamisel omab määravat tähtsust

asjaolu, kas kaebaja on tema poolt müüdud heina ise tootnud, mitte pelgalt see, kas müüdud

hein oli kaebaja omandis, jätab kohus tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud väited

raamatupidamises kehtiva tulude ja kulude vastavuse printsiibi kohta.

13. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud

väited ja tõendid ei anna alust tema kaebuse rahuldamiseks, apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.10.2013. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lg-

le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd käesolev otsus on tehtud

kaebaja kahjuks, kannab menetluskulud kaebaja. Vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude

väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad mõlema poole menetluskulud nende enda kanda.

Tiina Pappel

Agu Timmi

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/