3-14-52994/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(14)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. aprill 2015. a, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52994

Haldusasi

Bi-Info Grupp OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 04.09.2014

korralduse nr 13-7/306-34 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja –Bi-Info Grupp OÜ, volitatud esindaja Irina Bušujeva

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Kristel

Uibo

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistung 24. märtsil 2015

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest (hiljemalt 21. mail 2015).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks

saada

menetlusabi,

tuleb

tal

esitada

ringkonnakohtule

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

(HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi Bi-Info Grupp OÜ-le 04.09.2014 maksuvõla

tasumise korralduse nr 13-7/306-34, kohustades Bi-Info Grupp OÜ-d tasuma solidaarselt

AS Bi-Info maksuvõlga 12 052,26 eurot.

Korralduse põhjenduste kohaselt on AS Bi-Info ettevõte üle läinud Bi-Info Grupp OÜ-sse.

Ettevõtte üleminekut kinnitavad järgmised asjaolud kogumis: 1) Bi-Info Grupp OÜ osutab

alates 2012. a veebruarist koolitus- ja konsultatsiooniteenust sarnaselt AS-ga Bi-Info ning ka

äriühingute ärinimed on sarnased; 2) Bi-Info Grupp OÜ alustas oma tegevust samal ajal kui

AS Bi-Info tegevus lõppes ning enamik töötajatest (lektoritest) on asunud tööle Bi-Info Grupp

2(14)

OÜ-sse, kusjuures tööülesanded, töökorraldus ja palgatingimused on jäänud samaks; 3) AS

Bi-Info võõrandas osa oma varast mõlema äriühinguga seotud isikutele J. K. ja N. J., kes

andsid selle hiljem tasuta Bi-Info Grupp OÜ kasutusse; 4) Bi-Info Grupp OÜ on üle võtnud

AS Bi-Info kliendid ja tehingupartnerid; 5) AS-l Bi-Info oli 15-aastase tegutsemise järel

kindel turupositsioon ja maine, mis on üle läinud Bi-Info Grupp OÜ-le; 6) AS-l Bi-Info

puudub alates 2012. a veebruarist maksustatav käive ja Bi-Info Grupp OÜ-l on samal ajal ja

samas mahus käive järsult kasvanud; 7) Bi-Info Grupp OÜ veebilehel avaldatud teave viitab

asjaolule, et äriühing jätkab AS Bi-Info tegevust; 8) äriühingute juhatuse liikmed kattuvad.

Ettevõtte identiteedi moodustab maksuhalduri arvates eelkõige teenuse, koolituse ja

konsultatsiooni osutamine kahes (eesti ja vene) keeles ning see omapärane äriidee koos

lektorite ja tehingupartneritega on ettevõtte üleminekul säilinud. Maksuhaldur leidis, et AS

Bi-Info ettevõte on üle läinud Bi-Info Grupp OÜ-sse hiljemalt 01.04.2012.

2. Bi-Info Grupp OÜ esitas 04.09.2014 korralduse kehtetuks tunnistamiseks vaide, mille

MTA jättis 03.11.2014 vaideotsusega nr 6-1/2405-2 rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Bi-Info Grupp OÜ esitas kaebuse (I kd, tl 3-9) 04.09.2014 korralduse tühistamiseks.

Kaebaja peamised väited on järgmised:

1)

Maksumenetluses AS Bi-Info kohta kogutud tõendid on saadud ebaseaduslikult, sest

äriregistrist kustutatud AS Bi-Info dokumentide hoidjalt või kolmandatelt isikutelt võis

äriseadustiku (ÄS) § 382 kohaselt dokumente nõuda vaid kohtu loal, kuid kohtu luba

maksuhalduril ei olnud;

2)

MTA ei arvestanud asjaoluga, et AS Bi-Info läks pankrotti ja äriühingu vara müüdi

enampakkumisel;

3)

Äriühingutel olid erinevad tegevusalad. Kaebaja asutati 28.12.2011 täiskasvanute

koolina. AS Bi-Info oli asutatud 1991. a ning pakkus info- ja konsultatsiooniteenust;

4)

Kaebajal ei ole oma vara ja ta rendib ruume Tallinnas aadressil J. Poska 4/ J. Vilmsi

44. AS Bi-Info omas büroohoonet Tallinnas aadressil Narva mnt 42, samuti büroomööblit ja

seadmeid, mis anti üle AS Estour pankrotihaldurile;

5)

Kaebajal on üks töötaja ja tema ei töötanud AS-s Bi-Info;

6)

Asjaolu, et koostööpartnerid, kliendibaas või tegevuskohad on osaliselt kattuvad,

äriühingutel olid samad juhatuse liikmed või äriühingud kasutavad sarnast ärinime ei tähenda

ettevõtte üleminekut. Tuvastada tuleb konkreetsete varaesemete üleminek, kuid seda

maksuhaldur ei ole teinud.

4. MTA palub jätta kaebus rahuldamata (I kd, tl 103-105). Vastustaja märgib, et kaebaja

väited kattuvad tema 18.08.2014 eriarvamuse ja 06.10.2014 vaide väidetega, millele on

vaidlustatud korralduses ja 03.11.2014 vaideotsuses juba vastatud. Vastustaja jääb nende

seisukohtade juurde ja märgib täiendavalt järgmist:

1)

Vaidlustatud korralduses on analüüsitud ettevõtte ülemineku kriteeriume ja nende

kaalu kooskõlas Riigikohtu seisukohaga asjas nr 3-3-1-20-11 (p 11). Vastavalt Tallinna

Halduskohtu seisukohtadele asjas nr 3-11-2756 on maksuhaldur tuvastanud, mis moodustab

tegutseva ettevõtte ja jõudnud eeltoodu põhjal järeldusele, et tegutsemise jätkamiseks vajalik

„kriitiline mass“ on üle läinud. Seejuures on maksuhaldur määratlenud ka selle, mis

moodustab majandusüksuse identiteedi. Kaebaja identiteedi osaks on tegevusala, äriidee,

juhtkond, personal, klientuur, töökorraldus ja varasem kogemus (maine). Kaebaja ettevõtluse

iseloomu arvestades on kõige tähtsamad identiteedi osad omapärane äriidee (teenuse

3(14)

pakkumine kahes keeles) ja töötajaskond, sest nendeta ei ole võimalik koolitus- ja

nõustamisteenust sellisel kujul osutada. Varakogumiks ei saa pidada ainult materiaalset ja

immateriaalset vara, vaid ka personali, ettevõtte varasemat kogemust, äriideed, mainet ja

kliendibaasi. Vaidlustatud korralduse lk 17-19 on ettevõtte identiteet selgelt välja toodud;

2)

Üleminek peab puudutama stabiilset majandusüksust, mille tegevus ei piirdu vaid ühe

kindla lepingu täitmisega. Üksuse mõiste tähendab seega inimeste ja vara organiseeritud

kogumit, mis võimaldab konkreetse eesmärgiga majandustegevuse elluviimist ning mis on

piisavalt struktureeritud ja autonoomne. Euroopa Kohus on leidnud, et kuna majandusüksus

suudab teatavates sektorites toimida märkimisväärseid materiaalseid või immateriaalseid

põhivahendeid omamata, ei saa tema identiteedi säilimine pärast üleminekut sõltuda selliste

varade üleandmisest (nt asjad C-13/95, C-127/96, C-173-96, C-151-09). Seega ei oma

tähtsust, et kaebajal on üks töölepinguga töötaja. Oluline ei ole töösuhte vorm, vaid asjaolu, et

kaebaja kasutab koolitus- ja nõustamisteenuse osutamisel samu inimesi, keda varem kasutati

AS Bi-Info äritegevuses;

3)

Tegemist ei ole ettevõtte osalise üleminekuga. Kaebaja veebilehe andmetel on kaebaja

tegevusvaldkond tunduvalt laiem kui pelgalt koolitus- ja nõustamisteenus. Käibemahtude ja

kliendibaasi võrdlusest selgub, et kaebaja käibemaht on samasugune ja moodustub tehingutest

AS Bi-Info klientidega. Tehingupartnerid on kinnitanud, et kaebaja osutab samasugust teenust

kui AS Bi-Info. Ka personali selgitused ei viita asjaolule, et kaebaja hakkas korraldama vaid

teatud spetsiifilise valdkonna koolitusi.

5. Bi-Info Grupp OÜ esitas 19.02.2015 kaebuse täienduse (III kd, tl 71-75), milles väitis

järgmist:

1)

Pankade esitatud kaebaja pangakontode väljavõtted tuleb jätta tähelepanuta, sest MTA

ei ole nende saamiseks pöördunud esmalt kaebaja poole kooskõlas maksukorralduse seaduse

(MKS) § 61 lg-ga 2. Kui kaebaja esitatud dokumendid olid puudustega, oleks tulnud kaebajalt

nõuda parandatud dokumentide esitamist;

2)

Kõik tõendid, mis puudutavad varasemat perioodi kui AS Bi-Info maksuvõla

tekkimine (2011. a märts), on kogutud ebaseaduslikult, sest väljuvad kontrolliperioodist;

3)

MTA uuris tõendeid ühekülgselt. A.V.ga sõlmitud tööleping kinnitab, et äriühingute

töötajad olid erinevad. A.V. on kaebaja ainuke töötaja ja ta pole seotud AS-ga Bi-Info. J. K.

seletusest tuleneb, et äriühingutes korraldasid koolitust erinevad isikud ning tema luges

loenguid ühekordsete lepingute alusel ka mujal. Seega ei kinnita tema seletus ettevõtte

üleminekut. O. R. seletus kinnitab, et äriühingutel oli erinev tööstiil ning tema viitas ka Y. K.

öeldule, mille kohaselt kliendiinfot sisaldav andmebaas on läinud ja äriühing peab otsast

alustama. O. R. kinnitas ka, et varem oli 3-4 loengusaali, kuid praegu ainult üks, samuti et

tema töökoormus on väiksem. A. V. seletusest tuleneb, et suhteid kaebajaga alustati uuesti ja

loengute temaatika on muutunud. K. M. kinnitas, et tehnilised töötajad on vahetunud, samuti

seda, et ta peab loenguid igal pool, kuhu teda kutsutakse. K. M. viitas ka kaebaja erinevale

tasupoliitikale. MTA ei maini korralduses isikuid, kes ei olnud AS-ga Bi-Info seotud, nt E. K.

või A. K.;

4)

MTA ei ole analüüsinud, millisest tegevusest (loengud, seminarid jne) maksuvõlg

tekkis. MTA ei ole tõendanud, et üle läks kogu ettevõtte tegevus ega eristanud, kas maksuvõlg

tekkis ka sellisest tegevusest, mis maksuhalduri arvates kaebajale üle ei läinud;

5)

Tehingupartnerite analüüs ei ole adekvaatne, sest sisaldab ka selliseid üldtuntud

teenusepakkujaid nagu Tele2 Eesti AS, Eesti Töötukassa või AS Eesti Post.

Tehingupartnerina mainitud Tallinna Linnakantselei ei saa kinnitada ettevõtte üleminekut,

sest need tehingud puudutasid tasumisi erinevate lasteaedade eest, millest kahe äriühingu

4(14)

puhul kattus ainult üks. Kaebaja ainuke seos OÜ-ga Estour on osalemine pankrotihalduri

korraldatud enampakkumisel ja vara ostmine. MTA ei arvestanud 32 äriühinguga, kes on

kaebaja tehingupartnerid, kuid ei olnud AS Bi-Info partnerid. Eeltoodut arvestades muutuvad

ka maksuhalduri arvutatud seotud tehingutepartnerite protsendid. Selgusetuks jääb ka see,

miks tehingupartnerite puhul on arvestatud ainult korduvaid partnereid. MTA küsitletud

kliendid moodustavad vaid 10% kõigist äriühingute klientidest. Maksuhaldur on tõenditena

kogunud ainult viis teadet lepingute ülemineku kohta, kuid koostööpartnereid oli palju

rohkem. AS-l Bi-Info oli 2011. a 627 juriidilisest isikust klienti ja teenust osutati 1 103

isikule. MTA sai järelepärimisele vastuse vaid 20 isikult. Selle põhjal ei ole adekvaatne väita

ettevõtte üleminekut;

6)

MTA poolne käibe analüüs ei ole korrektne. AS-l Bi-Info käive ei lõppenud 2012. a

jaanuaris, sest pangakontode väljavõtete kohaselt oli käive veel ka veebruaris ja märtsis.

Äriühingute käibed ega nende tendents ei olnud kuude lõikes võrdsed. See viitab erinevatele

tegevusaladele;

7)

AS-s Bi-Info oli 2011. a 54 lektorit, kellest korduvalt luges loenguid 26, kaebajal oli

2012. a 17 lektorit, kellest korduvalt luges loenguid 3;

8)

N. J. seletus kinnitab, et äriühingute veebileht ei ole sama;

9)

MTA ei ole arvesse võtnud Y. K. ja N. J. seletusi äriühingute tegevusalade erisuste

kohta. Tegevusalade erisustele on viidanud ka OÜ BLRT Kinnisvara ja OÜ Tei SA;

10)

Õigusaktid ei keela tegutseda samal tegevusalal. See ei tähenda tingimata ettevõtte

üleminekut.

6. MTA selgitas 06.03.2015 seisukohas täiendavalt järgmist:

1)

Pankade esitatud tõendid ei ole saadud ebaseaduslikult. Tõendite nõudmise aluseks oli

MKS § 61 lg 1 ja 2. Tõendite nõudmine oli eesmärgipärane, sest teavet nõuti vaidlustatud

korralduse aluseks olevate maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks

(ettevõtte ülemineku kontrollimiseks) ja kaebaja esitatud pangakonto väljavõtted olid

puudulikud (eemaldatud olid tehingupartnerite nimed ja isikukoodid) ega võimaldanud

maksuhalduril

isiku

majandustegevust

analüüsida.

Maksuhaldur

ei

ole

kaebaja

maksumenetluses küsinud pankadelt teavet ega dokumente AS Bi-Info kohta;

2)

Maksuhaldur ei ole kogunud ja hinnanud vaid endale sobivaid tõendeid. Kooskõlas

MKS § 11 lg-ga 1 on maksuhaldur arvestanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja

vaidlustatud korraldust piisavalt motiveerinud;

3)

Vaidlustatud korralduse punktis 3.3 on välja toodud kõik töötajad ja nende antud

seletused, mille põhjal maksuhaldur tegi oma järeldused. Korralduse lk 6 on selgitatud, keda

ja millisel põhjusel on küsitletud või küsitlemata jäetud. Maksumenetluses on leitud, et vaid

kolmel lektoril 17-st, kellele kaebaja tegi väljamakseid, ei olnud seost AS-ga Bi-Info, ning 9

lektorit said AS-st Bi-Info väljamakseid regulaarselt. Lektorite selgitusest nähtub, et kaebaja

osutab koolitust sarnaselt AS-le Bi-Info, kasutades samu lektoreid, blankette, koolituskavasid

ja materjale. Maksuhalduri küsitletud lektorid kinnitasid, et sisulist erinevust kahe äriühingu

tegevuses ei ole. Kaebaja on lektorite seletustest välja võtnud üksikud laused, mis kontekstist

väljarebituna ei anna alust maksuhalduri järelduste ümberlükkamiseks;

4)

Kaebaja juhatuse liikmete väitel on äriühingute tegevusvaldkondade peamine erinevus

see, et kaebaja on alustanud uue ala – täiskasvanute kooli osutamise teenusega. O. R.

seletusest tuleneb aga, et ka AS Bi-Info tegeles sellega ja ka muud kogutud tõendid

(pangakontode väljavõtted, tehingupartnerite ja lektorite selgitused) tõendavad, et teenuse sisu

pole muutunud. Ettevõtte ülemineku puhul on tähtis üleandja ja ülevõtja tegevuse sarnasus,

5(14)

kuid majandustegevus enne ja pärast ülevõtmist ei pea olema identne (vt nt Euroopa Kohtu

seisukoht asjas C-466/07). Äriühingu majandustegevuse valdkond, sh tööstiil on ajas muutuv,

sest äriühing on suunatud kasumi teenimisele ja peab seega kohanema turuolukorraga;

5)

Õige pole kaebaja väide, et maksuhaldur pole tõendanud kliendibaasi üleminekut.

Kaebaja jätkab koostööd endiste AS Bi-Info tehingupartneritega;

6)

Äriühingu tegevuskohaga seonduv võib küll olla ettevõtte ülemineku kriteeriumiks,

kuid praegusel juhul ei ole see ettevõtte identiteedi seisukohalt määrav, et koolitused

toimuvad teisel aadressil;

7)

Maksuhaldur ei väida, et üle läks ettevõtte osa, seega puudub vajadus maksukohustuse

jagamiseks proportsionaalselt üleantava osaga;

8)

Maksuhaldur on vaidlustatud korralduses käsitlenud tegevusala kitsenemisega

seonduvat;

9)

Tehniliste töötajate vahetumine ei välista ettevõtte üleminekut. Ettevõtte varjatud

ülemineku puhul on tavapärane, et vastutusest vabanemiseks tehakse toiminguid tehingute

varjamiseks. Ka tavapärases äritegevus on töötajate liikumine normaalne. Tallinna

Ringkonnakohtu seisukoha järgi asjas nr 3-12-55698 ei ole ettevõtte üleminek välistatud ka

juhul, kui ülevõtja on üleandja töötajatega sõlminud uued töölepingud, töötajad saavad

suuremat tasu ja juurde on võetud uusi töötajaid. Antud asjas ei ole K. M. ka väitnud, et

kaebajal oleks olnud teine tasupoliitika, lihtsalt kaebaja puhul oli tasu sõltuvus osalejate

arvust tuntavam;

10)

Ettevõtte ülemineku seisukohalt ei ole tähtsust, kui palju töötajaid oli kummalgi

äriühingul mingil ajahetkel. Oluline on tuvastada, kas ülevõtja ettevõttes töötavad isikud, kes

töötasid varem ka üleandja heaks. Kui see on tõendatud, siis tuleb uurida, kas tegevuse

iseloom ja tingimused on sarnased ja kas töötajad kuuluvad ettevõtte varakogumisse.

Töötajaid võib pidada oskusteabe edasikandjateks tegevuse jätkamisel. Antud asjas kuulusid

lektorid koos oma oskuste ja teadmistega ettevõtte varakogumisse;

11)

Kaebaja koostatud tabel lasteaedadele osutatud teenuste kohta ei välista ettevõtte

üleminekut, vaid võib näidata pigem seda, et mõlemad äriühingud pakkusid lasteaedadele

kindlat tüüpi koolitust, mida polnud vaja samale lasteaiale teist korda tellida;

12)

Maksuhalduri arvestus ja metoodika seoses äriühingute tehingupartneritega ei ole vale

ja maksuhaldur on seda vaidlustatud korralduses selgitanud. Maksuhaldur ei ole välja toonud

mitteseotud äriühinguid, sest kaebajal oli nendega ühekordne seos. Selliste teenuseosutajate

nagu AS Eesti Post või AS Eesti Energia väljajätmine ei mõjutaks maksuhalduri

lõppjäreldusi, sest protsentuaalne suhe kuigi palju ei muutuks;

13)

Maksuhaldur on vaidlustatud korralduses selgitanud klientide ja tarnijate analüüsi

metoodikat. Maksuhaldur analüüsis korduvate tehingupartnerite seotust, sest just pikaajaliste

korduvate ärisidemete jätkamine uues juriidilises kehandis tõendab majandustegevuse

jätkumist. Koolitusettevõtte puhul ei ole iga üksikkliendi isikulise ülevõtmise tuvastamine

vajalik ega üldjuhul ka võimalik. Vajalik on tuvastada, kas ettevõtte omandaja jätkab

koostööd üleandja pikaajaliste klientidega sellises mahus, mis võimaldab jätkata üleandja

majandustegevust. Asjaolu, et ca 46% kaebaja tehingupartneritest oli seotud AS-ga Bi-Info ja

pidades silmas, et antud valdkonnas ei pruugi üldse olla püsivaid kliente, viitab kliendibaasi

ülevõtmisele sellises mahus, mis võimaldab äritegevuse jätkamist uues äriühingus. Kaudselt

kinnitab kliendibaasi üleminekut ka äriühingute käivete võrdlus. Kaebaja on teavitanud AS

Bi-Info pikaajalisi kliente ärisuhete jätkuvusest ja mitmed kliendilepingud on jäänud

muutmata;

6(14)

14)

Maksuhalduri

poolne

käibeanalüüs

on

korrektne.

Maksuhaldur

lähtus

käibedeklaratsioonide andmetest. Maksuhaldur ei pea tõendama, et käibed on kuude kaupa

võrdsed;

15)

Maksuhaldur küsitles tehingupartnereid juhusliku valimi alusel, pöördudes 25

tehingupartneri poole, seega pole õige kaebaja väide, et vaid 10% kõikidest klientidest olid

kattuvad.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Vaidlus käib selle üle, kas kõik vaidlustatud korralduse aluseks olevad tõendid on

kogutud õiguspäraselt (I) ning kas AS Bi-Info ettevõtte üleminek Bi-Info Grupp OÜ-sse on

tõendatud (II).

I

8. Maksuhaldur tegi 26.02.2013 Swedbank AS-le, AS-le SEB Pank ja Nordea Bank

Finland Plc Eesti Filiaalile kui kolmandatele isikutele MKS § 61 lg 1 ja 2 alusel korraldused

esitada AS Bi-Info pangakontode väljavõtted perioodi 01.03.2011 kuni 01.03.2012 kohta (I

kd, tl 170-175). Kõigis korraldustes on selgitatud, et AS Bi-Info kustutati äriregistrist

18.12.2012, äriregistrist kustutamise ajal oli äriühingul maksuvõlg ja maksuhaldur vajab

teavet AS Bi-Info maksuvõla tasumise kohustuse täitja kohta. Äriühingu dokumentide

hoidjaks määrati korralduste põhjenduste kohaselt J. K. ja maksuhaldur kohustas teda

30.01.2013 korraldusega teabe ja dokumentide esitamiseks, kuid korraldus jäi tähtaegselt

täitmata. Pangad esitasid maksuhaldurile nõutud pangakontode väljavõtted (II kd, tl 1-60) ja

maksuhaldur tugines vaidlustatud korralduses neile tõenditele. Kaebaja arvates on nimetatud

tõendid saadud ebaseaduslikult, sest ÄS § 382 lg-st 4 tulenevalt oli maksuhalduril õigus

tutvuda AS Bi-Info kui äriregistrist kustutatud äriühingut puudutavate dokumentidega üksnes

kohtu loal, kuid kohus ei ole maksuhaldurile selleks luba andnud.

ÄS § 382 lg 4 kohaselt võivad äriregistrist kustutatud äriühingu hoiule antud dokumentidega

tutvuda aktsionärid ja nende õigusjärglased. Aktsiaseltsi võlausaldajad ning isikud, kellel on

selleks õigustatud huvi, võivad dokumentidega tutvuda kohtu loal. Vaidlust ei ole selle üle, et

kohtu luba maksuhalduril ei olnud.

Maksuhalduri õigused ja maksumenetluse kord on sätestatud maksukorralduse seaduses

(MKS § 1 lg 1). Maksuhalduri ülesandeks on kontrollida maksude arvestamise ja tasumise

õigsust ning nõuda sisse maksuvõlad (MKS § 10 lg 2 p-d 1 ja 3). Maksuhalduril tuleb

maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel arvestada kõiki tähtsust

omavaid, nii maksukohustust suurendavaid kui vähendavaid asjaolusid (MKS § 11 lg 1).

MKS § 61 lg 1 sätestab, et maksuhalduril on õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas

krediidiasutustelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlaks tegemiseks.

Eelnimetatud isikud on kohustatud andmed esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse

alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. MKS § 61 lg 2 kohaselt tuleb enne

kolmandalt isikult teabe nõudmist pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul,

kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta,

maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab

maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning MKS § 72 lg 5 p-s 6

sätestatud juhul (teabe nõudmine vaatluse läbiviimisel). Teabe andmisest keeldumise alused

sätestab MKS § 64 lg 1 ning seal ei ole üheski punktis viidatud äriregistrist kustutatud

äriühingu dokumentide hoidjale.

Eeltoodust tuleneb, et maksuhaldur ei ole ÄS § 382 lg-s 4 nimetatud huvitatud isik, kes pidi

AS Bi-Info dokumentidega tutvumiseks kohtule põhistama oma õigustatud huvi olemasolu,

vaid maksuhalduri õigus dokumentide nõudmiseks ja nendega tutvumiseks tuleb eespool

7(14)

viidatud maksukorralduse seaduse sätetest, mis on ÄS § 382 lg 4 suhtes erinormiks. Vaidlust

ei ole selle üle, et maksuhaldur pöördus enne pankadelt teabe küsimist sama nõudega esmalt

AS Bi-Info endise juhatuse liikme ja hilisema dokumentide hoidja J. K. poole (I kd, tl 116)

ning J. K. keeldus 22.02.2013 maksuhaldurile seletusi andes teabe andmisest (I kd, tl 117).

Seega oli maksuhalduril õigus nõuda pankadelt AS Bi-Info pangakontode väljavõtteid ja

nimetatud tõendid ei ole saadud õigusvastaselt.

9. Maksuhaldur kohustas 15.01.2013 korraldusega nr 13-7/306-1 (I kd, tl 110-111)

kaebajat teabe ja dokumentide esitamiseks. Kaebajal tuli muu hulgas esitada oma

pangakontode väljavõtted perioodi 28.12.2011 kuni 01.01.2013 kohta. Kaebaja esitas

pangakontode väljavõtted 08.02.2013 e-kirjaga (I kd, tl 121-145). Seejärel tegi maksuhaldur

26.02.2013 Swedbank AS-le, AS-le SEB Pank ja Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaalile kui

kolmandatele isikutele MKS § 61 lg 1 ja 2 alusel korraldused esitada kaebaja pangakontode

väljavõtted eespool nimetatud perioodi kohta (I kd, tl 164-169). Kõigis korraldustes on

selgitatud, et kaebaja esitas maksuhaldurile pangakontode väljavõtted, kuid neilt oli

arvutitöötluse tulemusena eemaldatud tehingupartnerite nimed ja registrikoodid (nähtusid vaid

tehingute kuupäevad ja summad) ja maksuhalduril ei ole seetõttu võimalik kaebaja

majandustegevust analüüsida. Maksuhalduril oli kahtlus, et kaebaja võis olla eemaldanud osa

tehingute andmed täielikult. Pangad esitasid maksuhaldurile nõutud pangakontode väljavõtted

(II kd, tl 61-90) ja maksuhaldur tugines vaidlustatud korralduses neile tõenditele. Kaebaja

arvates on ka need tõendid kogutud ebaseaduslikult, sest maksuhaldur oleks pidanud pankade

kui kolmandate isikute poole pöördumise asemel nõudma kaebajalt dokumentide puuduste

kõrvaldamist.

Kooskõlas eespool tsiteeritud MKS § 61 lg-tega 1 ja 2 võib maksuhaldur pöörduda

maksumenetluses

tähendust

omava

teabe

saamiseks

kolmanda

isiku

poole,

kui

maksukohustuslasele esitatud korraldus teabe esitamiseks jääb nõuetekohaselt ja tähtaegselt

täitmata. MTA on 15.01.2013 korralduses kaebajale selgitanud, et kontrollib AS Bi-Info

ettevõtte üleminekut kaebajale, põhjendades oma kahtlust. Muu hulgas on korralduses

viidatud, et mõlemad äriühingud on deklareerinud väljamakseid samadele isikutele. Kaebajalt

on selgesõnaliselt nõutud ka pangakontode väljavõtete esitamist. Kohtu arvates pidi kaebajale

olema korraldusest arusaadav, et pangakontode väljavõtted tuleb esitada vormis, mis

võimaldab maksuhalduril analüüsida muu hulgas seda, milliste tehingupartneritega on

tehinguid tehtud. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja korralduses nõutud tähtajaks

(29.01.2013) pangakontode väljavõtteid ei esitanud. Kaebaja seaduslik esindaja J. K. andis

29.01.2013 maksuhaldurile suulise seletuse (I kd, tl 112-113) ja seejärel andis maksuhaldur

kaebajale 15.01.2013 korralduses nõutud dokumentide esitamiseks uue tähtaja (08.02.2013; I

kd, tl 115). Kaebaja esitas nimetatud kuupäevaks pangakontode väljavõtted, kuid neilt oli

arvutitöötluse tulemusena eemaldatud tehingupartnerite nimed ja registrikoodid. Seega oli

maksuhaldur enne pankade poole pöördumist nõudnud kaebajalt korduvalt pangakontode

väljavõtete esitamist.

Maksuhalduril on kohustus viia maksumenetlus läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt,

vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi (MKS § 10 lg 2). Maksuhaldur otsustab ise

maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse,

toimingute liigi ja ulatuse üle ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid (MKS § 11 lg

2). Kõike eespool öeldut arvestades ei olnud maksuhalduril kohustust anda kaebajale

kolmandat tähtaega nõuetekohaste pangakontode väljavõtete esitamiseks, vaid ta võis

pöörduda nimetatud tõendite saamiseks kolmandate isikute poole. Seda enam, et

maksuhalduril oli tekkinud kahtlus, et kaebaja võis olla eemaldanud pangakonto väljavõttelt

osa tehingute andmed täielikult. Seega ei olnud ka nimetatud tõendid saadud ebaseaduslikult.

8(14)

10. Kaebaja peab ebaseaduslikuks ka kõiki neid tõendeid, mis puudutavad varasemat

perioodi kui AS Bi-Info maksuvõla tekkimine (2011. a märts).

Kuna kaebaja kanti äriregistrisse alles 28.11.2011, puudutavad need tõendid AS Bi-Info

tegevust, eelkõige nimetatud äriühingu koostööd lektorite ja muude tehingupartneritega, kes

olid hiljem ka kaebaja tehingupartneriks. Eespool tsiteeritud normidest, eelkõige MKS §-dest

11 ja 61 tulenevalt peab maksuhaldur välja selgitama kõik maksustamise seisukohalt olulised

asjaolud ning koguma selle kohta nii maksukohustuslaselt kui kolmandatelt isikutelt

asjakohaseid tõendeid. MKS ei piira maksuhalduri õigust tõendeid koguda maksuvõla

tekkimise perioodiga. Ka Riigikohus on selgitanud, et ettevõtte või selle osa ülemineku

hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui

ka järgnevat äriühingute käitumist (01.06.2011 otsuse nr 3-3-1-20-11 p 11), seadmata selleks

konkreetseid ajalisi piire. AS Bi-Info tegevuse kohta kogutud tõendid on asjakohased, sest on

seotud vaidlustatud korralduses kasutatava metoodikaga (maksuhaldur on ettevõtte ülemineku

ühe kriteeriumina tuvastanud asjaolu, et AS Bi-Info ja kaebaja töötajad (lektorid) ja

tehingupartnerid kattuvad märkimisväärses osas, vt korralduse p 3.3 ja 3.7).

11. Seega võis vaidlustatud korralduse andmisel arvestada kõigi maksumenetluses

kogutud tõenditega.

II

12. Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb (TsÜS § 661). Ettevõttesse

kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja

kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud (VÕS § 180 lg 2). Olemuselt on ettevõte

seega individuaaltunnustega varakogum. Ettevõtte üleminekut reguleerib eelkõige VÕS 9.

peatüki 4. jagu (§-d 180-185). Ettevõte võib omandajale üle minna lepinguga või seaduse

alusel (VÕS § 180 lg 1). MKS § 37 kohaselt lähevad ettevõtte ülemineku korral ettevõttega

olemuslikult seotud MKS § 31 lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused (s.o maksuseadusest

tulenevad rahalised nõuded ja kohustused), välja arvatud sunniraha maksmise kohustus,

omandajale üle vastavalt VÕS-s sätestatule. MKS §-st 38 tulenevalt vastutab ettevõtte üle

andnud isik maksuvõla tasumise eest solidaarselt ettevõtte omandajaga vastavalt VÕS-s

sätestatule. Nendest sätetest tulenevalt on ettevõtte ülemineku puhul vaja tuvastada

üleminevasse ettevõttesse kuuluvad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega

seotud lepingud, ning nende üleminek ettevõtte omandajale.

13. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 01.06.2011 otsuse nr 3-3-1-20-11 p-s 11, et

ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute

asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte

ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks on muu hulgas: 1) ettevõtte tüüp; 2)

kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete

vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule

eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus

oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti

oluline personali säilitamine; 8) ettevõtte omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja

tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Seejuures on loetletud kriteeriumitel eri tüüpi

ettevõtete puhul erinev kaal. Riigikohtu halduskolleegium rõhutas 16.04.2012 otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-6-12 (p 12) täiendavalt, et ettevõtte ülemineku kriteeriumid on

üksikfaktorid, mida tuleb hinnata nende koosmõjus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on ettevõtte

üleminekut reguleerivaid sätteid tõlgendanud näiteks 04.01.2012 otsuses nr 3-2-1-129-11 (p

11), viidates selles oma varasemale praktikale (nt otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-113-11, p 47;

nr 3-2-1-82-10, p-d 12, 13 ja nr 3-2-1-105-09, p 12) ning pidades kokkuvõttes oluliseks

9(14)

hinnata eelkõige seda, kas asjade ja õiguste kogumiga on üle läinud ettevõtte

majandustegevusega seotud põhiline vara (ettevõtte tuum).

14. Vaidlustatud korralduse kohaselt kinnitavad ettevõtte üleminekut järgmised asjaolud

kogumis: 1) Bi-Info Grupp OÜ osutab alates 2012. a veebruarist koolitus- ja

konsultatsiooniteenust sarnaselt AS-ga Bi-Info ning ka äriühingute ärinimed on sarnased; 2)

Bi-Info Grupp OÜ alustas oma tegevust samal ajal kui AS Bi-Info tegevus lõppes ning

enamik töötajatest (lektoritest) on asunud tööle Bi-Info Grupp OÜ-sse, kusjuures

tööülesanded, töökorraldus ja palgatingimused on jäänud samaks; 3) AS Bi-Info võõrandas

osa oma varast mõlema äriühinguga seotud isikutele J. K. ja N. J., kes andsid selle hiljem

tasuta Bi-Info Grupp OÜ kasutusse; 4) Bi-Info Grupp OÜ on üle võtnud AS Bi-Info kliendid

ja tehingupartnerid; 5) AS-l Bi-Info oli 15-aastase tegutsemise järel kindel turupositsioon ja

maine, mis on üle läinud Bi-Info Grupp OÜ-le; 6) AS-l Bi-Info puudub alates 2012. a

veebruarist maksustatav käive ja Bi-Info Grupp OÜ-l on samal ajal ja samas mahus käive

järsult kasvanud; 7) Bi-Info Grupp OÜ veebilehel avaldatud teave viitab asjaolule, et äriühing

jätkab AS Bi-Info tegevust; 8) äriühingute juhatuse liikmed kattuvad. Ettevõtte identiteedi

moodustab maksuhalduri arvates eelkõige koolitus- ja konsultatsiooniteenuse osutamine

kahes (eesti ja vene) keeles ning see omapärane äriidee koos lektorite ja tehingupartneritega

on ettevõtte üleminekul säilinud. Maksuhaldur leidis, et AS Bi-Info ettevõte on üle läinud Bi-

Info Grupp OÜ-sse hiljemalt 01.04.2012.

15. Kaebaja väidab, et äriühingutel olid erinevad tegevusalade koodid – AS Bi-Info

tegutses alates 1996. aastast info- ja konsultatsiooni valdkonnas spetsialiseerumisega

transpordi ja transiidi valdkonnale, kaebaja asutati 28.12.2011 erakoolide seaduse alusel

täiskasvanute koolina.

Äriühingute tegevusalade sarnasuse hindamisel ei saa lähtuda pelgalt Eesti Majanduse

Tegevusalade Klassifikaatori (EMTAK) koodidest, äriregistrisse märgitud tegevusaladest või

muudest formaalsetest kriteeriumitest, vaid hinnata tuleb majandustegevust sisuliselt.

Maksuotsuse p-s 3.2 on maksuhaldur viidanud AS Bi-Info ajutise pankrotihalduri aruandele,

mille kohaselt oli äriühingu tegevusalaks konsultatsiooni-, ekspertiisi- ja juriidiliste teenuste

osutamine, õppekursuste, seminaride ja konverentside korraldamine ning Eesti õigusaktide

venekeelsete tõlgete pakkumine. J. K. 29.01.2013 seletuse (I kd, tl 112-114) kohaselt oli AS

Bi-Info suur ettevõte, mis tegeles paljude projektidega (transpordiprojektid, ajakirja „Transiit“

väljaandmine, transpordi valdkonnas rahvusvaheliste konverentside korraldamine, juriidiline

konsultatsioon, äriprojektide koostamine, turu-uuringud). J. K. nimetas AS Bi-Info

tegevusaladena

konverentside

organiseerimist,

näituste

korraldamist,

konsultatsiooniteenuseid,

personalivahendust,

turu-uuringuid,

äriplaanide

koostamist,

logistikat ja reklaami (III kd, tl 19). Kaebaja tegevusalana nimetasid mõlemad juhatuse

liikmed täiskasvanute koolitamist ja konsultatsioone (I kd, tl 112-113 ja III kd, tl 19).

Maksuhaldur on 04.09.2014 korralduse p-s 3.2 lisaks tuvastanud, et kaebaja veebilehel

www.biginfo.ee märgitu kohaselt pakkus kaebaja ka seadusandluse teenust eesti ja vene

keeles, seadusandluse kogumikke, tõlketeenust, kursuste, seminaride ja ärireiside korraldamist

ning äriteenuste osutamist ettevõtetele (vt korralduse lisa 10; I kd, tl 36). Kui kaebaja oma

veebilehel selliseid teenuseid pakkus, võib eeldada, et klientide nõudluse korral oli kaebaja

valmis kõiki neid teenuseid ka osutama. Kaebaja laiemat tegevusala kinnitab kasvõi näiteks

Paljassaare Tolliladu OÜ 13.08.2013 vastus (II kd, tl 162), mille kohaselt tellis see äriühing

varem AS-st Bi-Info teenust seoses seadusandluse muudatustega ning kaebaja osutab neile

samu teenuseid (sama väitis ka nt OÜ TEI SM, II kd, tl 166; AS Bominflot, II kd, tl 163;

Metos AS, II kd, tl 168). AS DBT väitis 15.08.2013 vastuses (III kd, tl 1), et kasutas nii AS

Bi-Info kui kaebajaga sõlmitud lepingute alusel elektroonilist seaduste andmebaasi eesti ja

vene keeles (sama väitis ka nt Molycorp Silmet AS, II kd, tl 175; AS Sivex, II kd, tl 184,

10(14)

Vesta Terminal Tallinn OÜ, II kd, tl 200). Seega oli AS Bi-Info tegevusala laiem kui kaebajal,

kuid ka kaebaja tegevusala oli siiski laiem kui väitsid juhatuse liikmed.

Ettevõtte ülemineku puhul ei ole oluline, et mõlema äriühingu tegevusalad kattuksid täielikult

(vt nt Riigikohtu 16.04.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-12, p 12). Tegevusalade võrdlemisel

tuleb muu hulgas arvestada, et J. K. ja J. K. kirjeldasid AS Bi-Info tegevusalasid alates selle

asutamisest 1996. a, st ligi 17 aasta jooksul. On selge, et äriühingul tuleb edukaks

tegutsemiseks pidevalt kohanduda turu nõudluse ja klientide soovidega ning seetõttu on

tegevusalade muutumine aja jooksul äriühingu tegevuses tavapärane. Lisaks on vaidlustatud

korralduse p-s 2 viidatud, et Harju Maakohtu 21.06.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-8975

lõpetati AS Bi-Info pankrotiavalduse menetlus pankrotti välja kuulutamata. Nimetatud

määruses on ajutise pankrotihalduri aruande andmetena märgitud, et 2012. a oli AS-l Bi-Info

keskmiselt neli töötajat. Seega ilmselt ei tegutsenud ka AS Bi-Info enne ettevõtte üleminekut

(maksuhalduri arvates hiljemalt 01.04.2012) enam kõigil J. K. ja J. K. nimetatud

tegevusaladel. Eeltoodut arvestades on maksuhaldur kohtu arvates õigesti järeldanud, et

kaebaja jätkab AS-ga Bi-Info sarnast majandustegevust, osutades eelkõige eesti- ja

venekeelset koolitus- ja tõlketeenust ning pakkudes mõlemas keeles seadusandluse

kogumikke ja andmebaase.

16. Kaebaja arvates räägib ettevõtte ülemineku vastu asjaolu, et AS Bi-Info tegutses

Tallinnas aadressil Narva mnt 42, olles nimetatud kinnisasja omanik, ent kaebaja rendib oma

tegevuseks ruume Tallinnas aadressil J. Poska 4/J. Vilmsi 44.

Maksuhaldur märgib kohtu arvates vaidlustatud korralduse lk-del 11 ja 22 õigesti, et

väikeinventar jm materiaalne vara ei moodusta olulist osa kummagi äriühingu identiteedist,

sest peamist majandustegevust (koolitus, tõlked, nõustamine, andmebaasid) saab sama edukalt

osutada ka renditud ruumis ja renditud inventariga. Samas on vaidlustatud korralduse p-s 3.6

kindlaks tehtud, et AS Bi-Info on osa oma väikeinventarist (arvuti, kapp, laud, toolid jms)

võõrandanud mõlema äriühinguga seotud isikutele (J. K., N. J.), kes andsid selle vara kaebaja

kasutusse. Seega osaliselt on kaebajale seotud isikute kaudu üle läinud ka AS Bi-Info

materiaalne vara. Lisaks on korralduse p-s 3.6 tuvastatud, et AS-le Bi-Info kuulunud kinnistu

võõrandas äriühing juba 17.06.2011 ja kasutas ka ise enne ettevõtte üleminekut renditud

ruume. Seega asjaolu, et see kunagi AS-le Bi-Info kuulunud kinnistu ei ole kaebajale üle

läinud, et oma asja lahendamisel määravat tähtsust.

17. Kaebaja arvates ei ole maksuhaldur tõendanud, et AS Bi-Info töötajad läksid kaebajale

üle. Kaebaja ainuke töötaja on A.V., kes ei ole varem AS-is Bi-Info töötanud ning AS Bi-Info

töötajate analüüsi ja sellekohaseid tõendeid ei ole maksuhaldur esitanud. AS Bi-Info tegi

2011. a väljamakseid 54 lektorile, kaebaja tegi 2012. a väljamakseid ainult 17 lektorile.

Kohus möönab, et vaidlustatud korralduses kasutatud mõiste „töötaja“ on mitmeti mõistetav,

sest maksuhaldur ei ole töötajate all silmas pidanud ainult töölepingu alusel töötavaid isikuid,

vaid kõiki isikuid, kelle eest äriühingud on vaatlusalusel perioodil teinud tulu- ja

sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse väljamakseid

(sh lektorid, kes osutasid kaebajale teenust võlaõigusliku lepingu alusel). Eeltoodu ei takista

siiski korralduse sisu mõistmist, sest sellest on võimalik mõistlikult aru saada, et töötajate

ülemineku all on maksuhaldur silmas pidanud eelkõige lektorite üleminekut.

Kaebajal on õigus, et ükski AS Bi-Info töölepinguga töötaja ei ole kaebajale üle läinud. Seda

on maksuhaldur 04.09.2014 korralduse p-s 3.3 põhjendanud asjaoluga, et kaebaja tegevusalale

on iseloomulik, et alalisi töötajaid palju ei vajata. Asjas ei ole määravat tähtsust sellel, et

maksuhaldur ei ole uurinud, kui palju ja millised isikud töötasid AS-is Bi-Info töölepingu

alusel. Kohus on eespool kindlaks teinud, et AS Bi-Info tegevusala oli mõnevõrra laiem kui

11(14)

kaebajal, kõiki tegevusalasid kaebaja üle ei võtnud ja see pole ettevõtte ülemineku

tuvastamiseks ka tingimata vajalik.

Äriühingute peamist tegevusala arvestades on tähtis eelkõige see, kas koolitusega seotud

isikud (lektorid) on kaebajale üle läinud. Selles osas on maksuhaldur kindlaks teinud, et 2012.

a deklareeris kaebaja TSD-l väljamakseid kokku 17 isikule, kellest 14 olid varem saanud

sarnaseid väljamakseid ka AS-st Bi-Info (vt tabel maksuotsuse lisas 3, I kd, tl 28).

Maksuhalduri arvates olid 9 lektori puhul väljamaksed piisavalt regulaarsed selleks, et pidada

neid äriühingu lepingulisteks koolitajateks. Maksuhaldur on vaidlustatud korralduse p-s 3.2

esitanud mõistliku põhjenduse, milliseid lektoreid ja millisel põhjusel ta küsitles.

Maksuhaldur on tuginenud eelkõige nende lektorite seletustele, kes enne kaebajalt

väljamaksete saamist said varem ka AS-st Bi-Info pikema aja jooksul korduvaid väljamakseid

(O. R., J. T., J. K., K. M., M. V., A. V., Z. D.). Kaebaja heidab maksuhaldurile ette, et seletus

on jäetud võtmata nt A. K. ja E. K., kuid esimene ei olnud AS-ga Bi-Info seotud ja teine oli

saanud AS-st Bi-Info vaid ühe väljamakse 2007. a. Seetõttu on usutav, et need isikud ei

pruukinud omada ettevõtte ülemineku seisukohast tähtsust omavat teavet. Tõendite kogumine

maksumenetluses peab olema eesmärgipärane ja seotud tõendamisesemega, seega ei saa

võimalikult paljude isikute küsitlemine olla eesmärk omaette. Kui kaebaja leidis, et mõni

maksumenetluses küsitlemata isik oleks saanud anda ettevõtte ülemineku tuvastamise

seisukohalt tähtsust omavaid ütlusi, oleks ta saanud kohtule esitada põhjendatud taotluse

nimetatud isikute tunnistajana ülekuulamiseks.

Maksuhaldur on maksuotsuse lk 6-8 analüüsinud O. R., J. T., J. K., K. M., M. V., A. V. ja Z.

D. seletusi (seletused I kd, tl 176-196 ja III kd, tl 16-18 ja 28-30) ning järeldanud, et need

kinnitavad ettevõtte üleminekut. Lektorite selgitustest nähtub kokkuvõttes, et äriühingute

tegevuses, lektorite töö iseloomus, töösuhete reguleerumises ja töötasu kujunemises ei ole

sisulist erinevust ning koostöö jätkub samade isikutega samadel alustel, kuid teises juriidilises

kehas. M. V. seletusega (I kd, tl 194) on tuvastatud ka see, et koolituste läbiviimisel

kasutatakse samu materjale, koolituskavasid ja blankette.

Kaebaja väidab õigesti, et mõned lektorid tõid välja ka erinevusi kahe äriühingu tegevuses (nt

O. R. I kd, tl 177-178; A. V. III kd, tl 16-18). Nii näiteks mainisid A. V. ja O. R., et kaebaja

kasutab teisi loenguruume. Selle kohta on aga maksuhaldur vaidlustatud korralduse lk-del 11

ja 22 piisava põhjalikkusega selgitanud, miks kaebaja tegevusala arvestades ei ole

tegutsemiskohal või selle vahetumisel ettevõtte ülemineku tuvastamisel määravat tähtsust. O.

R. on välja toonud, et varem olid koolitused rohkem seminari stiilis, kuid kaebaja juures

rohkem loengu stiilis. Kaebaja arvates kinnitab see äriühingute tööstiilide põhimõtteliselt

erinevust, kuid kohtu arvates ei saa O. R. seletusest nii kaugeleulatuvat järeldust teha. O. R.

on loengu pidamise stiili muutust selgitanud eelkõige sellega, et AS Bi-Info koolitusel

käijatest osalesid paljud koolitusel korduvalt ning seetõttu tuletati koos meelde varem

räägitut. Alusetu on ka väita, et samateemalise koolituse läbiviimine loengu või seminari

vormis on olemuslikult nii erinev, et sellest saaks järeldada äriühingute tegevusalade

põhimõtteliselt erinevust. Äriühingu tööstiili mõningane muutumine on klientide tausta ja

soovidega kohanemiseks tavapärane. O. R. on selgitanud, et AS-s Bi-Info olid tema loengud

regulaarsed, kuid kaebaja juures mitte, st O. R. töökoormus on varasemast väiksem. Samas

tuleneb O. R. seletusest, et tegelikult langes tema töökoormus juba AS-s Bi Info pärast selle

tütarettevõtte pankrotistumist, sest planeeritud loengud jäid pidevalt ära. A. V. on tõesti

kinnitanud, et AS Bi-Info tegevus oli laiem kui kaebajal, kuid samas ütles selgesõnaliselt, et

töökorralduses ei ole midagi muutunud, aja jooksul on muutunud vaid loengute temaatika.

Kaebaja arvates ei ole tegemist ettevõtte üleminekuga põhjusel, et kaebaja helistas lektoritele

ja küsis, kas nad soovivad loenguid pidada ning kui lektor oleks keeldunud, ei oleks alustatud

ka koostööd. See ei viita aga kohtu arvates tingimata sellele, et tegemist on täiesti uute

12(14)

suhetega, vaid seda väidet tuleb käsitleda koos muude maksumenetluses tuvastatud

asjaoludega (lektorid jätkasid põhimõtteliselt samasisulist tööd sarnastel tingimustel).

Kokkuvõttes on kohtu arvates tuvastatud, et suur osa kaebajaga koostööd tegevatest lektoritest

olid varem ka AS Bi-Info koostööpartnerid. Kaebajale korduvalt teenust osutanud lektorite

seletused viitavad asjaolule, et äriühingute tegevuses, lektorite töö iseloomus, töösuhete

reguleerimises ja töötasu kujunemises ei ole sisulist erinevust ning koostöö jätkub samade

isikutega samadel alustel, kuid teises juriidilises kehas. Koolituste läbiviimisel kasutatakse

samu materjale, koolituskavasid ja blankette. Lektorite väljatoodud mõningad erisused ei

muuda järeldust, et kaebaja on AS Bi-Info lektorid üle võtnud. Ettevõtte ülemineku

tuvastamiseks ei ole vaja, et äriühingute tegevus kattuks täies ulatuses ning ükski väljatoodud

erisus ei ole äriühingute tegevusala arvestades põhimõttelise tähtsusega.

18. Kaebaja

peab

ebaõigeks

metoodikat,

millega

maksuhaldur

tegi

kindlaks

tehingupartnerite (klientide ja tarnijate) ülemineku kaebajale.

Maksuhaldur on vaidlustatud korralduse p-s 3.7 selgitanud, et analüüsis AS Bi-Info

pangakontode väljavõtteid perioodi 01.03.2011-01.03.2012 kohta ja kaebaja pangakontode

väljavõtteid perioodi 28.12.2011-01.03.2012 kohta ning tuvastas, et 45,70% kaebaja

tehingupartneritest olid varem seotud ka AS-ga Bi-Info (vt maksuotsuse lisa 5, I kd, tl 30-31).

Maksuhaldur analüüsis seejärel korduvate tehingupartnerite (vähemalt kaks korda tasunud

kaebajale või saanud temalt väljamakseid ning summa suurus on vähemalt 100 eurot) seotust,

sest just pikaajaliste korduvate ärikontaktide jätkamine uues juriidilises kehas viitab

maksuhalduri arvates sellele, et ülevõtja jätkab teise äriühingu majandustegevust.

Maksuhaldur tuvastas kaebaja Swedbank AS pangakonto analüüsimisel, et 28-st kaebaja

korduvast tehingupartnerist 18 olid varem ka AS Bi-Info tehingupartnerid. AS SEB Pank

pangakontol kajastatud tehingute puhul olid vastavad numbrid 8 partnerit 17-st (47%) ja

Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaali puhul 20 tehingupartnerit 25-st (80%; vt tabelid

maksuotsuse lisades 6-8, I kd, tl 32-34). Seejärel on maksuhaldur juhuslikkuse põhimõttel

välja valinud 25 kaebaja tehingupartnerit ja küsinud neilt teavet. Maksuhalduri päringule

vastasid neist 19 (II kd, tl 150-200 ja III kd, tl 1-3). Maksuhaldur on analüüsinud

tehingupartnerite vastuseid (vt vaidlustatud korralduse lk 13-14) ja järeldanud, et kaebaja

osutab neile samasugust teenust kui varem AS Bi-Info. Mõnel juhul on kaebaja saatnud

tehingupartneritele ka teate, mille kohaselt AS Bi-Info muutub uueks ettevõtteks Bi-Info

Grupp OÜ ning viimane palutakse lugeda AS Bi-Info asemel lepingu osapooleks (vt teate

tekst maksotsuse lisas 9, I kd, tl 35). Maksuhaldur leidis õigesti, et kaebaja tegevusala ja

turuolukorra muutumist silmas pidades on selline klientide ja tarnijate kattuvus

märkimisväärne ning kaebaja on selgelt soovinud säilitada koostööd AS Bi-Info varasemate

tehingupartneritega.

Maksuhalduri metoodikas on tõepoolest arvestatud ka selliste üldtuntud teenuste pakkujatega

nagu Tele2 Eesti AS või AS Eesti Post, kuid nende väljajätmine ei muudaks kuigi

märkimisväärselt maksuhalduri arvutatud protsente. Seejuures ei ole näiteks Tele2 Eesti AS

sugugi ainuke telekommunikatsiooniteenuse pakkuja Eestis. Kaebaja on pidanud

põhjendamatuks ka Tallinna Linnakantselei käsitlemist korduva tehingupartnerina, sest

viimane tasus lasteaedade eest ning kumbki äriühing osutas teenust erinevatele lasteaedadele.

Kaebaja ei ole aga selgitanud ega tõendanud, milliseid teenuseid ta lasteaedadele osutas.

Seetõttu ei saa välistada, et mõlemad äriühingud pakkusid lasteaedadele sama tüüpi koolitust,

mida oligi vaja tellida samale lasteaiale vaid üks kord. Kohus märgib ka, et mitmed kaebaja

poolt kohtumenetluses esitatud arved või pangakonto väljavõtted oma tehingupartnerite kohta

(III kd, tl 78-101) väljuvad maksuhalduri analüüsi aluseks võetud perioodist ega muuda

seetõttu maksuhalduri arvutusi ekslikuks. Kohus märgib veel, et kaebaja kui peamiselt

koolitus- ja nõustamisteenust pakkuva äriühingu puhul ei ole iga üksiku koostööpartneri

13(14)

ülevõtmise tuvastamine tingimata vajalik, sest üksikute juhuslike partnerite asemel omab

eelkõige tähtsust pikaajaliste või korduvate klientide ülevõtmine sellises mahus, mis

võimaldas kaebajal jätkata üleandja majandustegevust.

Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et maksuhaldur on vaidlustatud korralduses oma

metoodikat piisavalt põhjendanud ning kokkuvõttes õigesti järeldanud, et kaebaja on AS Bi-

Info tehingupartnerid üle võtnud sellises mahus, mis võimaldas säilitada ettevõtte identiteedi

uues juriidilises kehas.

19. Kaebaja arvates ei ole vaidlustatud korralduses tehtud käivete analüüs korrektne.

Maksuhalduri tuvastatu kohaselt ei olnud AS-l Bi-Info 2012. a veebruaris enam käivet, kuid

tegelikult oli käive veel ka 2012. a märtsis. Äriühingute käibed ei olnud ka kuude kaupa

võrdsed.

Maksuhaldur on vaidlustatud korralduse p-s 3.4 tuvastanud, et AS Bi-Info deklareeris

maksustatavat käivet kuni 2012. a veebruarini ja kaebajal tekkis maksustatav käive samuti

2012. a veebruarist. Seega tekkis kaebajal maksustatav käive ajast, mil AS Bi-Info lõpetas

käibe deklareerimise. Korralduse lk 9 toodud graafikust nähtub, et äriühingute käibemahud

olid samas suurusjärgus (vt ka maksuotsuse lisa 4, I kd, tl 29). Erinevalt kaebajast leiab kohus,

et käibemahud ei pea olema täpselt samasugused, vaid võrreldavad. Kaebaja tegevuse

iseloomu arvestades ei pea käibemaht olema ka kuude lõikes sarnane, sest nagu vastustaja

õigesti märgib on käibemahtude võrdlemise peamine eesmärk välja selgitada, kas kliendid on

säilinud ja ettevõtte tegevus on üle läinud katkevuseta. Kohus märgib veel, et maksuhaldur on

võrrelnud äriühingute deklareeritud käivet (mitte pangakontodel kajastuvaid tehinguid) ning

seetõttu ei oma määravat tähtsust, et AS Bi-Info pangakontol kajastus mõningaid tehinguid

veel ka 2012. a märtsis. Vaidlustatud korralduse p-s 3.5 on maksuhaldur lisaks analüüsinud ka

AS Bi-Info majandustegevuse jätkuvust Bi-Info Grupp OÜ-s ja põhjendanud täiendavalt, et

tegevus jätkus ajalise katkestuseta. Maksuhalduri tuvastatu räägib ettevõtte ülemineku kasuks

ja kaebuse väited neid järeldusi ümber ei lükka.

20. Maksuhaldur on käsitlenud vaidlustatud korralduses piisava põhjalikkusega ka

äriühingute juhtorganite liikmete kattuvust (p 3.1 ja vastus kaebaja vastuväidetele lk 25),

ärinime ja kaubamärgi kasutamist (p 3.2 ja vastus kaebaja vastuväidetele lk 25) ning

äriühingute veebilehtedel oleva teabe sarnasust (p 3.8 ja vastus kaebaja vastuväidetele lk 26).

Kohus nõustub selles osas korralduse põhjendustega ja HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes neid ei

korda.

21. Vaidlustatud korralduse lk 19 on maksuhaldur määratlenud ettevõtte identiteedi.

Identiteedi oluliseks osaks on eripärane tegevusala (koolitus- ja konsultatsiooniteenuse

pakkumine eesti ja vene keeles) ja mõlema äriühingu nimes kasutatav lühend „Bi-Info“ ehk

„kakskeelne info“. Kohus nõustub maksuhalduriga, et maksumenetluses tuvastatud asjaolud ja

kogutud tõendid kinnitavad selle ainulaadse äriidee säilimist. Tegevusalast tulenevalt on

identiteedi oluliseks osaks ka endiste tehingupartnerite säilimine. Maksuhaldur on piisavalt

põhjendanud, et märkimisväärne osa AS Bi-Info tehingupartneritest jätkasid kaebajaga

koostööd katkestuseta ja samadel tingimustel. Veel on maksuhaldur välja toonud, et mõlema

äriühingu tegevust korraldasid samad isikud, kellel olid kõnealuses valdkonnas teadmised ja

kogemused. Ka suur hulk lektoreid jätkas kaebajaga koostööd samadel tingimustel kui varem

AS-ga Bi-Info. Kohus nõustub maksuhalduriga, et äriühingute tegevusala eripära arvestades

kinnitab eeltoodu ettevõtte identiteedi säilimist, sest võimaldas varasema majandustegevuse

jätkamist.

22. Kohus märgib veel, et maksuhaldur on tuvastanud ettevõtte kui terviku ülemineku ja

seetõttu puudus vajadus analüüsida, millisest konkreetsest tegevusest (loengud, seminarid jne)

14(14)

maksuvõlg tekkis ning kas maksuvõlg tekkis ka sellisest tegevusest, mis maksuhalduri arvates

kaebajale üle ei läinud.

23. Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et maksuhaldur on maksumenetluses

tuvastatud asjaolude ja kogutud tõendite pinnalt õigesti järeldanud, et AS Bi-Info ettevõte on

kaebajale üle läinud. Kaebuse väited ja kohtumenetluses esitatud täiendavad tõendid ei anna

alust vaidlustatud korralduse tühistamiseks. Kaebus jääb seega rahuldamata.

24. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit