2-11-50094/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2015, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-50094

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi Jaak Pirnipuu vastu

5980,50 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

5198,34 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaak Pirnipuu apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Jaak Pirnipuu (ik: XXX), esindaja

vandeadvokaat Rene Varul

Vastustaja (hageja): Swedbank Liising AS (rk: 10434248),

esindaja Kerly Küünemäe

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2014 otsus

muutmata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud nii maakohtus kui ringkonnakohtus Jaak Pirnipuu kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Swedbank Liising AS esitas 19.10.2011 OÜ Kaevemeister ja Jaak Pirnipuu vastu maksekäsu

kiirmenetluse avalduse. Kuna J. Pirnipuu esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus

23.01.2012 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis Swedbank Liising AS nõude

J. Pirnipuu vastu 6159,92 euro saamiseks üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses. Solidaarvõlgniku OÜ Kaevemeister osas võttis Swedbank Liising AS avalduse

tagasi ning selle osas jäeti avaldus eraldi määrusega läbi vaatamata.

Harju Maakohus keeldus 27.02.2012 määrusega Swedbank Liising AS hagi OÜ Kaevemeister

vastu menetlusse võtmast. 02.05.2012 määrusega keeldus Harju Maakohus menetlusse võtmast

ka Swedbank Liising AS hagi J. Pirnipuu vastu ja saatis hagiavalduse kohtualluvuse järgi Tartu

Maakohtule.

13.02.2012 esitatud hagiavalduses palus Swedbank Liising AS mõista J. Pirnipuult välja

Swedbank Liising AS kasuks 5980,50 eurot ja viivise protsendina põhinõudest (5234,11 eurot)

alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras

(0,25% päevas).

Hageja väidete kohaselt sõlmisid Swedbank Liising AS (hageja, liisinguandja) ja

OÜ Kaevemeister (liisinguvõtja, põhivõlgnik) 28.07.2006 liisingulepingu nr 0135398L, mille

esemeks oli sõiduauto BMW 525D, 2.5, ehitusaasta 2005. Hageja ja J. Pirnipuu (kostja,

käendaja) sõlmisid 28.07.2006 käenduslepingu nr 0135398L, mille alusel kohustus kostja

tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest

tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise 39 516,36 euro ulatuses. Kuna

liisinguvõtja ei täitnud nõuetekohaselt liisingulepingust tulenevaid põhiosa-, intressi-,

kohustusliku liikluskindlustuse ja kaskokindlustuse maksete tasumise kohustusi, saatis hageja

liisinguvõtjale ja käendajale 12.02.2009, 05.03.2009, 15.06.2009 ja 03.05.2010 teatised lepingu

ülesütlemise kohta ning ütles lepingu 25.05.2010 üles. Sõiduauto tagastati hagejale 06.12.2010.

Hageja nõue liisinguvõtja vastu oli 17 563,83 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest

11 412,91 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 4510,60 eurot, vara tagastamise ja

vahendamisega seotud kuludest 866,38 eurot (käibemaksuta), kindlustusmaksete võlgnevusest

27,55 eurot ja viivismaksete võlgnevusest 746,39 eurot. Vara realiseeriti hinnaga

11 583,33 eurot (käibemaksuta). Seega on nõude suurus 5980,50 eurot (17 563,83–11 583,33).

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole liisinguvõtja 03.05.2010

lepingu ülesütlemise teatist kätte saanud. Seega ei ole hageja liisingulepingut kehtivalt üles

öelnud ja kostja ei pea vastutama lepingu ülesütlemisest tulenevate tagajärgede eest. Sellest

tingituna ei nõustunud kostja maksma viivist. Liisinguese võõrandati alla oma turuväärtuse,

mistõttu ei ole põhjendatud müügikahjude hüvitamise nõue. Põhjendatud ei ole ka nõue

lisakulude ja liikluskindlustusmaksete hüvitamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2014 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja Jaak

Pirnipuult Swedbank Liising AS kasuks 5944,73 eurot, millest 5198,34 eurot on põhinõue ja

746,39 eurot viivisenõue, ning viivise 0,25% päevas põhinõudelt 5198,34 eurot alates

13. veebruarist 2012 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 4451,95 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt realiseerub lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus lepingut

lõpetada sooviva poole tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Lepingu üldtingimuste

punkt 9.3 näeb ette, et kõik poolte vahelised teated seoses liisingulepinguga esitatakse

kirjalikult liisingulepingus toodud aadressidel või mõnel muul aadressil, mille üks pool on

teisele poolele teatavaks teinud. Kiireloomulistel juhtudel võidakse teated edastada faksiga või

e-postiga. Hageja on esitanud kohtule 03.05.2010 liisinguvõtja seaduslikule esindajale

J. Pirnipuule adresseeritud tähtkirja ümbriku koopia koos väljastusteate koopiaga, millelt

nähtub, et 04.05.2010 läkitati kiri AS Eesti Post poolt Tartusse, kuhu see jõudis 06.05.2010.

Korduvteade tähitud kirja saabumise kohta edastati adressaadile 12.05.2010. Kiri on saadetud

liisingulepingus toodud aadressil, mis kattus liisinguvõtja äriregistris märgitud aadressiga ning

millelt liisinguvõtja ja käendaja on neile varasemalt (12.02.2009, 05.03.2009 ja 15.06.2009)

adresseeritud kirjad kätte saanud. Kohtule ei ole esitatud 03.05.2010 tähtkirja allkirjaga

väljastusteadet. Hageja väitel tagastati tähtkiri talle hoiutähtaja möödumisel. Kuigi ainuüksi

tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahtevaldust kätte antud (3-2-1-151-11,

p 14), on hageja kohtu hinnangul tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 3 järgi

tõendanud, et tahteavaldus (03.05.2010 teatis) on jõudnud saajani ning saajal oli mõistlik

võimalus tahteavaldusega tutvuda. Nimelt on liisinguvõtja 10.06.2010 elektronkirjas soovinud

pangalt järjekordset võimalust kokkuleppe sõlmimiseks, kuigi ta oma seekordseid lubadusi ei

täitnud. Samas ei ole pank enam nõustunud lepingulises suhtes olema ega liisingulepingut

esialgsetel tingimustel ennistama, vaid on pakkunud liisinguvõtjale kas vara väljaostu või

liisingu ülevõtmist kolmanda isiku poolt. Eeltoodust lähtudes asus kohus seisukohale, et hageja

on tõendanud 03.05.2010 tahteavalduse jõudmise liisinguvõtjani, mistõttu oli viimasel mõistlik

võimalus selle sisuga tutvuda. Seega tõi 03.05.2010 teatis kaasa lepingu lõppemise 25.05.2010.

Lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-st 3 tuleb hageja nõude lõpliku suuruse

kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt sõiduki omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega

katmata) kulusid sõiduki väärtusega hagejale tagastamise ajal.

Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise

hetkel. Kohtule ei ole esitatud panga vastava komisjoni otsuse alusel sõiduauto müüki

suunamise akti koos selle müüki suunamise alghinnaga nagu näeb ette hageja kehtestatud

liisingueseme müügiprotseduuri punkt 4. Asja materjalidest nähtuvalt suunas hageja

liisingueseme müüki 10.12.2010 alghinnaga 11 983,43 eurot (ilma käibemaksuta). Hagejale

olid teada sõiduauto puudused (I kd, tl 70, 71) selle üleandmisel hagejale, samuti läbitud

kilometraaž 224 651 km. Eeltoodust tulenevalt on hageja kohtu hinnangul arvestanud ja

hinnanud sõiduauto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust

suurendavaid asjaolusid (lisa- ja erivarustus). Eelduslikult on hageja sõiduauto müüki pannud

turuhinnaga. Hageja on esitanud kohtule 14.12.2010 teatised põhivõlgniku ja käendaja

teavitamise kohta liisingueseme võõrandamisest ja selle müügihinnast, seega on hageja oma

teavitamiskohustuse täitnud ning liisinguvõtja ja käendaja müügiprotseduuri kaasanud.

Mõlemad pooled on esitanud kohtule tõendeid liisingueseme väärtuse kohta selle tagastamise

ajal ja mõlemad on teise poole tõenditele vastu vaielnud. Müügipakkumised on põhimõtteliselt

lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada

ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust

suurendada võivaid asjaolusid (3-2-1-118-08, p 20). Hageja on päringu tegemisel märkinud ära

vaid sõiduki põhiandmed, jättes märkimata andmed lisavarustuse kohta. Seega ei ole hageja

päringu puhul arvestatud liisingueseme väärtust suurendada võivaid asjaolusid. Kostja

müügipakkumised auto24.ee portaalist ja Nemm Autokeskuse 06.09.2010 hinnang seevastu ei

arvesta sõiduauto väärtust vähendada võivaid defekte ega läbitud kilomeetreid. Eeltoodust

tulenevalt on tegemist asjakohatute tõenditega. Kohus leidis, et olukorras, kus hageja ei ole

tõendanud, et ta suunas sõiduauto algselt müüki keskmisest turuhinnast madalama hinnaga,

tuleb sõiduki väärtuse määramisel VÕS § 367 lg 3 kontekstis lähtuda sõiduki müüki suunamisel

fikseeritud väärtusest, mis on 11 983,43 eurot ilma käibemaksuta. Kuivõrd liisinguese

võõrandati 10.01.2011. a 11 583,33 euro eest ilma käibemaksuta, on tuginedes Riigikohtu

seisukohale lahendis nr 3-2-1-33-08 (p 18) tegemist lubatava hinnaerinevusega turuväärtusest,

mistõttu on liisinguandja tõendanud, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle

müügihind ehk 11 583,33 eurot.

Hageja lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude, s.o vara tagastamise ja realiseerimise kulude

nõue summas 866,38 eurot ilma käibemaksuta (sh OÜ Reeborn vara tagastus- ja

transporditeenuse tasu 325,96 eurot ning Autolink OÜ vahendustasu sõiduki müügilt ja

dublikaatpassi väljastamise tasu kokku 540,42 eurot) on VÕS § 367 lg 4 alusel põhjendatud.

Hageja nõuab kostjalt liikluskindlustusmaksete väljamõistmist summas 27,55 eurot. Kuivõrd

liisinguvõtja kohustus tagada kindlustuskaitse olemasolu ja tasuda kindlustusmakseid on seotud

liisingueseme kasutamise ajaga, on põhjendatud kindlustusmaksete võlgnevus välja mõista

06.12.2010 seisuga, millisel kuupäeval liisinguese hagejale tagastati. Selles osas on hageja nõue

põhjendatud 10,78 euro ulatuses.

Hagiavaldusest ja liisinguvõtjale esitatud arvetest nähtub, et debitoorne võlgnevus sisaldab

kaskokindlustusmaksete võlgnevust. 27.12.2010 arve on esitatud ka kindlustusperioodi

01.12.2010 kuni 30.12.2010 eest summas 95,04 eurot. Hageja nõue on põhjendatud 19 euro

ulatuses (95,04/30×6). Seega on debitoorne võlgnevus 4491,60 eurot 4510,60 euro asemel.

Kohtu ümberarvestused ei mõjuta hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõuet 746,39 eurot,

kuna viivist on arvestatud tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt lepingujärgses määras

enne liisingulepingu ülesütlemist 25.05.2010. Kostja ei ole hageja viivisearvestusele

vastuväiteid esitanud ega taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel.

Kohtu põhjendustest tulenevalt on liisingulepingust tulenev nõue kokku 17 528,06 eurot (vara

jääkmaksumus 11 412,91 eurot, debitoorne võlgnevus 4491,60 eurot, vara tagastamise ja

realiseerimisega seotud kulud 866,38 eurot, liikluskindlustusmaksete võlgnevus 10,78 eurot ja

viivismaksete võlg 746,39 eurot), millest tuleb maha arvata sõiduauto väärtus selle

liisinguandjale tagastamise hetkel 11 583,33 eurot. Seega on hageja nõue katmata 5944,73 euro

ulatuses (17 528,06–11 583,33). Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks

väljamõistmisele (VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg-d 1, 2).

Viivise põhieesmärgiks on rahalise kohustuse täitmise rikkumisega võlausaldajale kaasneva

kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele.

Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest (lepingu mittekohane täitmine) ning seetõttu

on põhjendatud mõista TsMS § 367 alusel kostjalt välja viivis 0,25% päevas põhinõudelt

5198,34 eurot (5944,73–746,39) alates 13.02.2012 (hagi kohtusse esitamise aeg) kuni

põhinõude täitmiseni. Kohus pidas põhjendatuks piirata viivisenõue põhinõude suurusega.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Jaak Pirnipuu esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2014

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta Swedbank Liising AS hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on pooltel vaidlus, kas liisinguandja oli liisingulepingu kehtivalt üles öelnud või mitte.

Hageja on kinnitanud, et liisinguvõtja ei saanud posti teel kätte lepingu lõpetamise teatist ja

elektronkirjaga ei ole samuti seda teatist edastatud. See tähendab, et põhivõlgnik ei saanud kätte

lepingu lõpetamise teatist, tal ei olnud võimalik selle sisuga tutvuda enne, kui hagiavalduse

kaudu. Kohus on tõlgendanud 10.06.2010 elektronkirja ebaõigesti. Põhivõlgnik ei ole kirjas

kinnitanud, et ta oleks konkreetse lepingu lõpetamise teatise kätte saanud või saanud selle

sisuga tutvuda, elektronkirjas on täheldatavad läbirääkimised Swedbank AS ja põhivõlgniku

vahel, sealjuures räägitakse mitte BMW liisinguvõlgnevusest, vaid suuresti põhivõlgniku

muudest lepingutest (täitmata laenuleping, liisingulepingud traktorite kasutamiseks);

2) võõrandas liisinguandja sõiduki tunduvalt (4000–5000 eurot) alla turuväärtuse, mistõttu ei

ole müügikahju nõue põhjendatud. Sõiduk tagastati liisinguandjale 06.12.2010. Kostja esitas

eriteadmistega isiku Nemm Autokeskuse 06.09.2010 arvamuse sõiduki turuväärtuse kohta,

mille järgi oli sõiduki turuväärtus 15 019 eurot, mille lisandub käibemaks. Lisaks esitas kostja

auto24.ee portaali väljavõtted sarnaste näitajatega sõidukitest 2011. a jaanuari seisuga

(st sõiduki tagastamisest arvates ca 1,5 kuu sees olevad kuulutused), millest nähtuvalt müüdi

analoogseid sõidukeid hinnaga 17 256,15 eurot, 17 900 eurot, 15 300 eurot ja 16 500 eurot

(hinnad ilma käibemaksuta). Seega on kostja esitanud piisavalt tõendeid, mis lubavad

tuvastada, et sõiduki turuväärtus oli selle tagastamise ajal vähemalt 15 000–16 000 eurot,

millele lisandub käibemaks. Kohus on kostja tõendid kergekäeliselt kõrvale jätnud, osundamata

sealjuures istungil, et nende tõenditega oleks probleeme. Nemm Autokeskuse hinnang sisaldab

teavet, et sõiduki läbisõit oli 06.09.2010 seisuga 212 488 km, sõiduki tagastamisel oli läbisõit

ca 12 000 km enam, mis ei ole oluline vahe ega mõjuta märkimisväärselt sõiduki turuväärtust.

Kohtu viidatud defektid ei ole sõiduki turuväärtust kõigutavad tegurid, vaid ca 100–150-eurone

kulu (stange kriimu eemaldamine, tehnilise passi duplikaat), talverehvid olid liisinguvõtja enda

soetatud. Olukorras, kus liisinguandja ei määranud – vastupidiselt enda kehtestatud

müügiprotseduuridele – kindlaks sõiduki müüki suunamise alghinda, on liisinguandja suunanud

sõiduki müüki põhjendamatult madala hinnaga. Sõiduk müüdi ühe kuuga, mis iseenesest näitab,

et sõiduk müüdi kiirustades ning sellele oleks olnud nõudlust kõrgema hinnaga;

3) ei saa nõustuda kohtuotsuse sedastusega, et tegemist oli kirjaliku menetlusega. Asjas ei

määratud kirjalikku menetlust ja toimusid kohtuistungid. Kohus määras kohtuotsuse tegemise

ajaks 13.02.2013, kuid otsus tehti 07.10.2014, st 1 aasta 8 kuud pärast määratud aega. Tekkinud

on olukord, kus viivis on kulgenud ajal, kui pooled otsust ootasid, juba ca põhinõudeni.

5. Swedbank Liising AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb maakohtu otsuse

muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) tuvastas kohus liisingulepingu ülesütlemise korrektselt. Liisingulepingu üldtingimuste

punkt 9.3 sätestab, et kõik poolte vahelised teated seoses liisingulepinguga esitatakse kirjalikult

liisingulepingus toodud aadressidel või mõnel muul aadressil, mille üks pool on teisele poolele

teatavaks teinud. TsÜS § 70 on erinormiks TsÜS § 69 suhtes ja sätestab erisused (rikkuja

kannab tahteavalduse kättesaamisega seotud riski) tahteavalduse jaoks, millega lepingupool

teatab teisele poolele, et viimane on lepingulist kohustust rikkunud. Hageja on valinud

lepingulise kohustuse rikkumisega seotud tahteavalduse edastamiseks (tähitud kirjaga) igati

mõistliku viisi, arvestades, et tegemist oli liisinguvõtja äriregistris ja liisingulepingus märgitud

kontaktaadressiga ning ka kostja (kes oli liisinguvõtja juhatuse liige) elukohaga. Kõik

varasemad teatised, mis hageja kostjale eeltoodud aadressil edastas, on kostja vastu võtnud,

mistõttu puudus hagejal kahtlus, kas kostjal on võimalus tema aadressile edastatud kirjadega

tutvuda või mitte. Seega tuleb ülesütlemisavaldus lugeda TsÜS § 70 alusel kättesaaduks ajal,

mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, s.o kui liisinguvõtja oleks läinud tähitud

kirjale postkontorisse järele. Hageja on lisaks esitanud kirjavahetuse kostjaga, millest nähtub,

et nii liisinguvõtjale kui ka kostjale oli hiljemalt 11.06.2010 teada, et hageja on lepingu

ühepoolselt üles öelnud alates 25.05.2010. 11.06.2010 elektronkirjast nähtub selgelt, et kostjale

on teatatud, et BMW liisinguleping on lõpetatud 25.05.2010;

2) suunas hageja liisingueseme müüki 10.12.2010 hinnaga 11 983,43 eurot ilma käibemaksuta.

Hinna määramisel arvestab hageja muuhulgas sarnaste sõidukite müügipakkumiste hindadega

turul. Hageja on tõendanud, et sarnaste sõidukite keskmine pakkumishind turul oli

11 784,16 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on teinud päringu kõikide sarnaste sõidukite kohta

(sarnaseid pakkumisi oli 21). Valimi hulka kuulusid ka sõidukid, millel oli sarnane lisavarustus

nagu liisinguesemel. Liisinguesemel oli tagastange defektiga, puudus tehniline pass,

talverehvid olid väga kulunud ja suverehvid sõidukõlbmatud. Sõiduki läbisõit oli

tähelepanuväärselt suur, 224 653 km. Teiste sarnaste sõidukite läbisõit jäi auto24.ee arhiivi

päringule tuginedes oluliselt alla 200 000 km. Läbisõit näitab sõiduki kulumisastet ning

mõjutab seetõttu oluliselt sõiduki väärtust. Kuivõrd liisinguese võõrandati 10.01.2011 hinnaga

11 583,33 eurot ilma käibemaksuta, on tegemist lubatava hinnaerinevusega turuväärtusest,

mistõttu on hageja tõendanud, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind ehk

11 583,33 eurot. Hageja on huvitatud liisingueseme võimalikult tulemuslikust müügist.

Liisinguvõtja huvi ei ole täiendavate kulude tekitamine müügikahju sissenõudmisega

kohtumenetluses, kuivõrd ei saa olla kindel, et kahjud kunagi ka tasutud saavad.

Kostja ei ole esitanud ainsatki asjakohast tõendit, mis tõendaksid, et hageja realiseeris sõiduki

oluliselt odavamalt kui oli selle turuväärtus tagastamise hetkel. Nemm Autokeskuse hinnang

on ebausaldusväärne. Dokumendilt ei nähtu, kes on hinnangu andja, kas ta on pädev hinnanguid

andma, puudub teadmine, millised võrdlusandmed on akti koostamisel aluseks võetud.

Dokument on väljastatud 06.09.2010, mil liisingueseme läbisõit oli 212 488 km. Vara tagastati

kolm kuud hiljem, mil sõiduki läbisõit oli 12 163 km suurem. Arvestades riiklikult tunnustatud

eksperdi Rein Mündi väidet, mille järgi loetakse Euroopas sõiduauto keskmiseks aasta

läbisõiduks 25 000–30 000 km, siis on läbisõit 12 163 km kolme kuu vältel märkimisväärne ja

viie aasta vanuse sõiduki läbisõitu 224 651 km võib lugeda keskmisest suuremaks, mis vastab

8–9 aasta vanuse sõiduki läbisõidule. Jääb arusaamatuks, miks peeti aktis liisingueset teistest

samalaadsetest oluliselt kallimaks. Hageja esitatud auto24.ee päringu järgi pakuti üksnes ühte

sõidukit müügiks hinnaga 18 500 eurot koos käibemaksuga. Kalleima müügiks pakutud sõiduki

läbisõit oli vaid 62 000 km, mis tähendab, et tegemist pidi olema väga heas korras ja

vähekasutatud autoga. Liisingueseme kohta sama väita ei saa. Asjakohaseks ei saa pidada ka

kostja esitatud auto24.ee väljavõtteid, kuivõrd üksnes kahe sõiduki, mis on oluliselt väiksema

läbisõiduga, müügikuulutused ei tõenda sarnaste sõidukite keskmist müügihinda;

3) on viivisel ka kompensatoorne funktsoon. Asjaolu, et kohtumenetluse vältel on viivisenõue

kasvanud ca põhinõudega võrdseks, ei tulene hagejast. Hageja on õigustatud saama viivist kogu

perioodi eest, mil võlgnik ei ole oma kohustust võlausaldaja ees kohaselt täitnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

07.10.2014 otsus muutmata.

7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, vaidlustades otsuse osas, milles

maakohus luges liisingulepingu üles öelduks 25.05.2010, maakohtu tuvastatud liisingueseme

turuväärtuse osas ja nn jooksva viivisenõude suuruse osas. Apellant leiab, et

apellatsioonkaebuses toodud põhjenduste alusel tuleb jätta Swedbank Liising AS hagi täies

ulatuses rahuldamata.

Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning

ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või

muutmiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele tõenditele ning kohaldanud õigesti

materiaal- ja menetlusõiguse norme. Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea

ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

9. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Kostja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et tal oli lepingu lõpetamise teatisega

võimalik tutvuda alles hagiavalduse kaudu ja seega on maakohus lugenud lepingu ebaõigesti

ülesöelduks 25.05.2010.

Maakohus on lepingu ülesütlemist otsuses põhjalikult käsitlenud ja tuginedes hageja esitatud

elektronkirjavahetusele (I kd, tl 189–190) jõudnud põhjendatult järeldusele, et tõendanud on

hageja 03.05.2010 tahteavalduse jõudmine liisinguvõtjani, mistõttu oli viimasel mõistlik

võimalus selle sisuga tutvuda. Apellandi väide, et nimetatud kirjavahetuses ei räägita mitte

vaidlusaluse BMW liisinguvõlgnevusest, vaid põhivõlgniku muudest lepingutest, ei vasta

kirjavahetusest nähtuvale. 11.06.2010 liisinguvõtjale (mille juhatuse liige oli sel ajal kostja)

saadetud elektronkirjas on liisinguandja selgelt viidanud ka BMW liisingulepingule ning

sellega seoses liisinguvõtjale tehtud pakkumisele (tasuda 100 000 krooni, mille järel saab

vormistada BMW liisingu eraisiku nimele ja ekskavaatori liisingut pikendada) ning muuhulgas

on kirjas, et „Vastust ei tulnud ja lõpetasin lepingud ära 25.05.2010.“

Lisaks ei ole kostja apellatsioonkaebuses selgitanud, millised tagajärjed väidetavalt ebaõigesti

tuvastatud lepingu lõppemise kuupäev kostjale kaasa tõi, st milliste summade osas on hagi

seetõttu ebaõigesti kostja vastu rahuldatud. Asjaolu, et liisinguleping on praeguseks ajaks igal

juhul lõppenud, kostja ei vaidlusta.

9.2. Kostja arvates oli liisingueseme harilik väärtus (s.o sõiduki kohalik keskmine müügihind

(turuhind)) selle liisinguandjale tagastamise hetkel vähemalt 15 000–16 000 eurot (ilma

käibemaksuta) ja liisinguandja võõrandas sõiduki tunduvalt (4000–5000 eurot) alla

turuväärtuse.

Hageja suunas sõiduauto algselt (10.12.2010) müüki hinnaga 11 983,43 eurot (ilma

käibemaksuta). Sõiduk müüdi 10.01.2011 hinnaga 11 583,33 eurot (ilma käibemaksuta),

milline hind on hageja arvates ka sõiduki turuhind.

Asjas ongi põhiline vaidlus selle üle, milline oli liisingueseme harilik väärtus selle hagejale

tagastamise hetkel.

Riigikohus on leidnud 06.02.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12 (p 20), et liisingueseme

väärtuse kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja

saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja

või käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid.

Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et poolte poolt kohtule esitatud tõendite põhjal

saab liisingueseme turuväärtuseks selle liisinguandjale tagastamise hetkel pidada sõiduauto

müüki suunamise hinda ning kuivõrd tulenevalt Riigikohtu juhistest 29.04.2008 otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 (p 18) tulenevalt on hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest

mõistlik ja lubatav, on hageja ja maakohus lähtunud liisinguvõtja võlgnevuse arvutamisel

õigesti sõiduauto müügihinnast 11 583,33 eurot (ilma käibemaksuta).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja hageja seisukohaga, et kostja esitatud Nemm

Autokeskuse 06.09.2010 arvamus sõiduki turuväärtuse kohta ja neli müügipakkumist portaalist

www.auto24.ee, millele kostja oma vastuväidetes tugineb, ei ole tõenda usaldusväärselt

liisingueseme turuväärtust selle hagejale tagastamise hetkel.

Nemm Autokeskuse 06.09.2010 arvamuse sõiduki turuväärtuse kohta (I kd, tl 194) järgi oli

sõiduki turuväärtus 15 019 eurot (ilma käibemaksuta).

Hageja on oma kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatult välja toonud, et Nemm

Autokeskuse hinnangul on mitmed puudused, mille tõttu ei saa nimetatud arvamust

liisingueseme turuhinna määramisel aluseks võtta. Dokumendis puuduvad andmed hinnangu

andja Erki Peetsmanni hariduse jms kohta, millest saaks järeldada tema pädevust sõidukeid

hinnata, samuti ei ole selgitatud, milliste võrdlusandmete alusel on hinnangu andja oma

järeldusele jõudnud. Hinnang on antud 06.09.2010, mil liisingueseme läbisõit oli 212 488 km,

s.o 12 163 km väiksem sõiduki tagastamise hetke läbisõidust, samuti on hinnangus detailselt

toodud sõiduki lisa- jm varustus, kuid sõiduki tagastamisel on sõidukil fikseeritud ka mitmed

turuväärtust langetavad puudused (I kd, tl 70, 71), millega arvestamine hinnangust ei nähtu.

Ringkonnakohtu arvates on vastupidiselt kostja seisukohale tegemist märkimisväärse läbisõidu

vahega ning samuti ei saa pidada sõiduautol tuvastatud puuduseid, eelkõige sõidukõlbmatuid

rehve ja ka tagastange defekti, väheoluliseks kuluks (ringkonnakohus nõustub, et tehnilise passi

puudumine sõiduki turuväärtust ei mõjuta, kuivõrd passi duplikaadi tasu sisaldub juba

Autolink OÜ 24.01.2011 arves summas 19,17 eurot).

Maakohus on õigesti leidnud, viidates Riigikohtu poolt korduvalt avaldatud seisukohale

(näit lahendites nr 3-2-1-184-12, p 28; 3-2-1-118-08, p 20), et portaalis www.auto24.ee

avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla asjakohasteks ja

lubatavateks tõenditeks liisingueseme turuväärtuse tõendamiseks, kuid seejuures tuleb

arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja

väärtust suurendada võivaid asjaolusid.

Hageja on esitanud liisingueseme turuväärtuse tõendamiseks portaalis www.auto24.ee tehtud

sõiduki hinnapäringu vastuse liisinguesemega sarnaste sõidukite BMW 525, väljalaskeaasta

2005 (diisel, automaatkäigukast, tagavedu) kohta perioodil 01.12.2010 kuni 31.03.2011 (I kd,

tl 143–144). Nimetatud perioodil on portaalis pakutud müügiks 21 sellist sõiduautot, hinnaga

alates 11 500 eurot kuni 18 500 eurot, st keskmiseks müügipakkumiste hinnaks on 14 141 eurot

(ilma käibemaksuta 11 784,16 eurot). Hinnapäringu vastuses kajastub ka liisinguese (läbisõit

vastavalt müügipakkumisele I kd, tl 141 – 224 653 km) hinnaga 14 380 eurot (koos

käibemaksuga) ning ilmselt ka üks kostja esitatud müügipakkumistes toodud sõidukitest

(läbisõiduga 239 000 km, (soodus)hinnaga 16 300 eurot).

Kostja omakorda on esitanud maakohtule neli portaali www.auto24.ee müügipakkumist (I kd,

tl 154–157) väidetavalt 2011. a jaanuaris müügis olnud sõidukite BMW 525, 2,5 kohta hinnaga

17 256,15 eurot, 17 900 eurot, 15 300 eurot ja nn soodushinnaga 16 300 eurot (hinnad kostja

väitel ilma käibemaksuta).

Kahes kostja esitatud müügipakkumises müüakse ühte ja sama sõiduautot (sõiduk läbisõiduga

239 000 km) (I kd, tl 154 ja 157) – esialgselt hinnaga 17 256,15 eurot, hilisemalt

(soodus)hinnaga 16 300 eurot, seega on kostja esitanud võrdlusandmed vaid kolme

liisinguesemega sarnase sõiduki kohta. Müügipakkumistes on hinnad esitatud koos

käibemaksuga. Sõiduauto hinnaga 17 900 eurot läbisõit on 173 000 km (I kd, tl 155) ja

sõiduauto hinnaga 15 300 eurot läbisõit 114 000 km (I kd, tl 156), mis on oluliselt väiksem

liisingueseme läbisõidust. Kõikide kostja esitatud müügipakkumiste puhul on sõidukitel olnud

olemas talverehvid (naastrehvid), kahel sõidukil on lisaks kaasas olnud ka suverehvid.

Liisingueseme puhul on samas fikseeritud, et „talverehvid väga kulunud, rehvid

sõidukõlbmatud“.

Hageja esitatud sõiduki hinnapäringu vastus seevastu sisaldab andmeid 21 sõiduki

müügipakkumise kohta, mille hulgas on erineva läbisõidu (väikseima läbisõiduga,

s.o 62 000 km, on kalleim sõiduk; liisingueseme läbisõit 224 653 km on 21 sõiduki hulgas üks

suuremaid) ning ilmselgelt ka erineval tasemel lisavarustusega sõidukeid.

Seega tõendab hageja esitatud sõiduki hinnapäringu vastus, arvestades just päringu vastuses

esindatud sõidukite suurt arvu, liisingueseme turuväärtust õiglasemalt kui kostja esitatud kolme

sõiduki müügipakkumised, ning kõike eeltoodut kogumis arvestades on ringkonnakohtu arvates

tõendatud, et sarnaste sõiduautode keskmine pakkumishind turul oli 14 141 eurot koos

käibemaksuga (11 784,16 eurot ilma käibemaksuta). Nimetatud hind on võrreldav

liisinguesemele esialgselt määratud hinnaga (14 380 eurot koos käibemaksuga, 11 983,43 eurot

ilma käibemaksuta).

Ringkonnakohus märgib ka, et hageja on saatnud nii liisinguvõtjale kui käendajale 14.12.2010

teatised (I kd, tl 191, 192), milles teatas, et suunas liisingueseme müüki hinnaga 14 380,12 eurot

(koos käibemaksuga). Asjaolu, et kostja hagejale hageja määratud esialgse hinna suhtes

vastuväiteid ei esitanud, kinnitab, et kostja pidas nimetatud hinda sõiduki turuväärtuseks.

Seega on maakohus lähtunud hageja nõude rahuldamisel sõiduki turuväärtusest selle

tagastamise hetkel ning on kohaldanud õigesti VÕS § 367 lõikeid 1 ja 3.

9.3. Õige on apellandi viide, et maakohus määras 24.01.2013 toimunud kohtuistungil

kohtuotsuse tegemise ajaks 13.02.2013 (II kd, tl 5), kuid kohtuotsus tehti alles 07.10.2014.

Samuti on õige apellandi märkus, et kuivõrd maakohus mõistis kostjalt välja viivise 0,25%

päevas põhinõudelt alates 13.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui

põhinõue, on möödunud aja jooksul viivisesumma oluliselt kasvanud.

Samas ei ole maakohtu selline ebamõistlik viivitus otsuse tegemisel aluseks, et piirata kostjalt

väljamõistetud nn jooksva viivise summat väiksema summaga kui põhinõue. Hageja on

vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatult leidnud, et võlausaldaja on õigustatud saama

viivist perioodi eest, mil võlgnik ei ole oma kohustust võlausaldaja ees kohaselt täitnud. Kostja

ei ole maakohtus viivise vähendamist taotlenud, kuid maakohus on sellele vaatamata piiranud

hageja viivisenõude põhinõude suurusega (hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud).

Riigikohus on korduvalt selgitanud (näit 04.05.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17),

et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku

taotlusel. Samas lahendis on Riigikohus asunud seisukohale, et juhul kui viivise vähendamist

taotletakse esimest korda alles apellatsioonkaebuses, saab ringkonnakohus viivise suurust

vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui apellant uue

asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab. Ringkonnakohus leiab, et

apellatsioonkaebusest ei nähtu TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatud aluseid ning taotlus viivise

kogusumma piiramiseks põhinõude summast väiksema summaga tuleb seetõttu jätta

rahuldamata.

Vaatamata sellele, et maakohus viivitas otsuse tegemisega, oli kostjal võimalik hagejale temalt

nõutud summa (kasvõi osaliselt) tasuda ja sellega võimalikku tasumisele kuuluvat

viivisesummat vähendada (kostjale oli teada, et hageja on esitanud ka jooksva viivise nõude).

Samuti tuleb märkida, et kuigi maakohus ei teinud otsust kohtuistungil lubatud ajal, ei ole

toimiku materjalidest nähtuvalt kumbki menetlusosaline (sh kostjat kohtumenetluses esindanud

lepinguline esindaja) pöördunud maakohtu poole päringuga, et teada saada, mis põhjusel

kohtuotsuse tegemine viibib.

10. Seoses

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmisega

jäävad

menetluskulud

apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda.

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes

kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt

kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning

kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu

määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause

kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel

(eelkõige riigilõiv).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja