3-14-53245/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-53245

Otsuse kuupäev

16. aprill 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Maksim Odintsovi kaebus Tallinna Vangla vastu kahju

hüvitamise nõudes summas 3500 eurot seoses ebainimlike

kinnipidamistingimustega

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebuse esitaja – Maksim Odintsov

Vastustaja – Tallinna Vangla

1. Jätta

rahuldamata

Maksim

Odintsovi

taotlus

kaebuse muutmiseks.

2. Rahuldada

kaebus

osaliselt.

Mõista

Tallinna

Vanglalt Maksim Odintsovi kasuks välja kuussada

kuuskümmend (660) eurot.

3. Mõista Tallinna Vanglalt Maksim Odintsovi kasuks

menetluskulude katteks välja viis (5) eurot 70 senti.

Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 18. mai 2015. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Maksim Odintsovi esitas 11. augustil 2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses

ebainimlike ja alandavate kambritingimustega. M. Odintsovi hinnangul ei vasta vangla

kinnipidamistingimused nõuetele, sest vaba isiklik pind kinnipeetava kohta oli alla 3 m2, väljaspool

kambrit oli võimalik viibida ainult üks tund ööpäevas jalutuskäigu ajal, kamber oli rõske ning kambri

valgustus ei vastanud kehtestatud nõuetele.

Tallinna Vangla jättis 20. novembri 2014 otsusega nr 5-18/14/21990-3 Maksim Odintsovi kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 22. detsembril 2014 Tartu Vangla kinnipeetava Maksim Odintsovi

hüvitamiskaebus Tallinna Vangla vastu. Kaebaja hinnangul on kahju tekkinud tema kinnipidamise

tõttu Tallinna Vangla inimväärikust alandavates tingimustes perioodil 12. september 2012 kuni 24.

aprill 2013. Kaebaja viitab ebapiisavale põrandapinnale ning Euroopa Inimõiguste kohtu praktikale

selles vallas, lisaks ka muudele alandavatele kinnipidamistingimustele (niiske ja rõske kamber,

ebapiisav kunstlikvalgustus, spordisaali kasutamise mittevõimaldamine). Kaebaja taotleb Tallinna

Vanglalt hüvitist summas 3500 eurot.

3. 20. jaanuari 2015 määrusega võttis kohus M. Odintsovi hüvitamiskaebuse menetlusse ning andis

vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.

16. veebruari 2015 määrusega otsustas kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses. Täiendavate

menetlusdokumentide esitamiseks andis kohus menetlusosalistele tähtaja kuni 20. märtsini 2015.

4. Kaebaja esitas 17. märtsil 2015 vastuväited Tallinna Vangla vastusele.

Kaebuse põhjendused

5. M. Odintsov taotleb Tallinna Vangla inimväärikust alandavates kambri tingimustes

kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitamist summas 3500 eurot. Kaebaja leiab, et

talle tekitati mittevaraline kahju perioodil 12. september 2012 kuni 24. aprill 2013.

Kaebaja osutab ebapiisavale põrandapinnale ning Euroopa Inimõiguste kohtu praktikale selles

vallas. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused on ebainimlikud ja ei vastanud nõuetele, sest tal ei

võimaldatud kasutada spordisaali ning Tallinna Vangla enamikes kambrites jääb ühe vangi

isiklikuks ruumiks alla 3 m2, kuigi Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites (nt Feher vs Ungari, Tunis

vs Eesti) tuvastas kohus Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art 3

rikkumise, kui isiklik ruum kambris oli alla 3 m2 olenemata muudest tingimustest. Sellest sõltuvalt

on Tallinna Vangla pika aja jooksul tegelenud inimõiguste jõhkra ja süstemaatilise rikkumisega.

Kaebaja osutab, et kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse § 45 lg-s 1 sätestatud

nõudele. Vähese valgustuse tõttu langes nägemisteravus.

Kaebuse täienduses märgib kaebaja, et tegelikkuses oli tal Tallinna Vangla kambrites 1,5 ruutmeetrit

vaba isiklikku põrandapinda, sest isikliku põrandapinna arvutamisel tuleb kogu põrandapinnast

maha arvutada ka mööbli ja wc all olev põrandapind. Kaebaja rõhutab, et värskes õhus oli võimalik

viibida ainult üks tund ööpäevas kõrgete betoonseintega jalutusboksis, mille suurus on 15 m2 ning

mida tuli jagada viie kinnipeetavaga.

Vastustaja vastuväited

6. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 12. septembrist 2012 kuni 13. märtsini 2013

vahistatuna suletud sektsioonis. Süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest teada saades kohaldati

kaebaja suhtes perioodil 14. märts 2013 kuni 24. aprill 2013 vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-t 3

ja kaebaja viibis justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lg-

st 4 tulenevalt lukustatud kambris.

Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6

(kehtis kuni 31. detsembrini 2013) ette nähtud põrandapind. Tallinna Vangla ei nõustu kaebaja

seisukohaga, mille kohaselt tuleks kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla

jääv pind. Tulenevalt VSkE § 7 lg-st 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed

voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi,

riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC.

Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded",

mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte

vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid

ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega

ruumi üldpind. Ka väljapool vanglat (nt eluruumi ostmisel) ei arvestata WC pinda ruumi

kogupinnast maha. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest

oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav

kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda.

Vastustaja osutab, et Tallinna Vangla kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, asub WC kambris,

mis tagab võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. EIK-i lahendites on enamasti WC-pind arvatud

kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel

kasutada.

Lisaks

tuleneb

EIK-i

lahenditest,

et

pidev

juurdepääs

tualettidele

on

kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Asjas Cenbauer vs Holland (2006) leidis kohus, et

kinnipeetava jätmine aastateks olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni vältel puudus

võimalus tualetti kasutada, on ilmselgelt vastuolus artikliga 3. Ka asjas Kochetkov vs Eesti (2009)

oli tualetinurga kambrist eraldamata jätmine üheks asjaoluks, mida kohus arvestas rikkumist

tuvastades.

Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas

muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab

õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Vastustaja ei ole

rikkunud oma tegevusega EIÕK artiklit 3.

7. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg,

kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud

võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline

sidepidamine. Seega tulenes kaebaja liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vahistatuna vanglas.

Vastustaja osutab, et Tallinna Vangla jalutusboksid on üldjuhul 15 m2 suurused.

8. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja väited kambris olnud niiskuse ja rõskuse kohta usutavad.

Tallinna Vangla selgitab, et kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning

kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka suletud osakonnas reguleerida akna küljes asuva

õhutusava kaudu. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal, kui väidetav niiskus

võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Ka ei kinnita

kaebaja väidet vangla poolt teostatud õhuniiskuse mõõtmised ning kuigi mõõtmisi ei teostata

igapäevaselt ja kõikides kambrites, saab asuda seisukohale, et õhuniiskuse tase ei ole selline, mis

võiks põhjustada mittevaralise kahju tekkimist.

9. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada

tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 nr 38 määruse nr 38

„Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p 5 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt

üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava loomuliku

valgustuse. Tallinna Vangla kambrites on kaks laepirni võimsusega 75 W, tualetis üks lamp

võimsusega 60 W ning ukse kohal öövalgusti võimsusega 40 W.

Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja kambrite läheduses asuvates kambrites teostatud valgustiheduse

mõõtmistulemustest tulenevalt leidnud tõendamist kaebaja väide, et teda hoiti vanglas VangS § 45

lg-s 1 sätestatud nõuetele mittevastavates tingimustes.

10. Tallinna Vangla märgib, et kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid

(Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-47-08, nr 3-3-1-2-10), s.t püüdnud väidetavat kahju tekkimist ära

hoida.

11. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale

kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Vastustaja hinnangul ei saanud vangistustingimused

ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval

tasemel.

Vastustaja osutab täiendavalt, et ka juhul, kui kaebajale oleks vaidlusalustel päevadel olnud tagatud

3 m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud inimesel võimalik teha märkimisväärselt

midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu

või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2 suuruse miinimumi täitmisel oleks

olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda kaebajal oli. See tähendab, et kaebaja heaolu kõnealustes

kambrites ei oleks saanud miinimumnõude täitmise korral olla oluliselt suurem. Seega kaebajale

tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne. Olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida

nõutavast väga vähesel määral väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest

tuleneva inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla

põhjendatud.

12. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole

käesoleval juhul olnud kaebaja vaimsed ja füüsilised kannatused ebapiisavast kambripinnast

Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev

rahaline kasu.

Kohtu seisukoht

13. Vaidlust ei ole selles, et M. Odintsov viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja süüdimõistetuna 12.

septembrist 2012 kuni 24. aprillini 2013 (s.o 225 päeva).

14. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on M. Odintsovi paigutamisel Tallinna

Vanglas järginud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3

tulenevat piinamise keeldu, eelkõige kas kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust

alandavad isikliku ruumi vähesuse ja puudulike olemtingimuste tõttu.

Kohus hindab esmalt kaebuse väiteid puuduliku isikliku ruumi (I) ja muude olmetingimustega (II)

kaebaja inimväärikuse alandamise (II) kohta ning lahendab seejärel kaebuse (III).

I

15. Vastustaja kinnitusel, mida kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, viibis M. Odintsov Tallinna

Vanglas vahistatuna ja pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 13 märtsil 2013 paigutati

vastuvõtuosakonda, kus ta viibis Tartu Vanglasse ümberpaigutamiseni. Nii vahistatu, kui

süüdimõistetuna kohaldati tema suhtes kinnist režiimi. Väljaspool kambrit oli M. Odintsovil võimalik

igapäevaselt liikuda ühe tunni jooksul päevas jalutuskäigu ajal.

Kokkuvõtlikult iseloomustab kaebaja paigutamist Tallinna Vanglas ja kaebaja kasutuses olnud

isikliku ruumi alljärgnev tabel.

kambri

nr

päevi

kambris

kinnipeetavaid

kambris

kambri

pindala

arvestuslik

pind isiku

kohta

14,97

2,5

14,97

2,99

14,37

2,4

14,37

2,87

14,5

2,42

14,77

2,46

14,77

2,95

14,77

3,69

13,97

2,33

13,97

2,79

13,97

3,49

Täpsemad andmed kaebaja kinnipidamise ning temaga samas kambris viibinud isikute arvu kohta

nähtuvad Tallinna Vangla kaebuse vastusele lisatud tabelist (tl 33-34).

Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et see

alandas tema inimväärikust. Kaebaja taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.

Seejuures on kaebaja ja vastustaja eri meelt selles, kas kambrite pindala määramisel tuleks kambris

asuva tualeti pindala põrandapinna hulgast välja arvata (nagu ülatoodud tabelis) või mitte.

16. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral.

Kohus nõustub vastustajaga, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele,

võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele

juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

17. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega,

mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS

§ 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine

ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h

kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art

3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel

tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku

vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK

asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui

põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline

olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist

Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr 443,

leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud

etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3

rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise

kompensatsiooni.

18. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla

sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel

oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest

tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika

järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku

ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende

kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.

19. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha

arvata kambri mööbli alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava

isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs

Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale

üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis

täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist.

Kohus nõustub kaebaja selles, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel

arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri

sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti

ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind

kambri põrandapinna hulgast.

20. Nendel asjaoludel lähtub kohus kaebuse lahendamisel kaebaja kasutuses olnud isikliku pinnana

otsuse punktis 15. toodud tabeli andmetest.

Vastavalt jäi M. Odintsovi kasutuses olnud isiklik ruum alla 3 m2 kambris nr 328 viibimise ajal 46

päeval, kambris nr 324 viibimise ajal 36 päeval, kambris nr 321 viibimise ajal 10 päeval, kambris nr

355 viibimise ajal 87 päeval ja kambris nr 127 viibimise ajal 41 päeval. Seega jäi isiklik ruum alla

minimaalse lubatavaks peetava määra, mille tõttu iseenesest EIK praktika kohaselt tuleb

kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevateks, kokku

220 päeval. See on ca 98% kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise ajast.

21. Vastustaja väitel ei saa hinnata tema tegevust õigusvastaselt süüliseks olukorras, kus nn 3m2

reegel selgus alles EIK lahenditest tagantjärele.

Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste

parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja

õiguste rikkumisel süüliselt. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused

sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab

õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike

faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata

jätmist.“ (RKHK 10. septembri 2009 otsus, p 9).

22. Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku

inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need,

mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest

nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses.

Isegi, kui EIK ei olnud enne 2013. aastat sõnaselgelt seadnud arvuliselt väljendatud isikliku ruumi

miinimumnõuet, mille rikkumine on kvalifitseeritav inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis on

EIK praktika ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev, et nn 3 m2 reeglit ei saa pidada vastustaja

jaoks üllatavaks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates

tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks

vähemalt raske hooletuse vormis (vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine, VÕS § 104 lg 4).

II

23. Kaebaja on viidanud ka muudele puudustele Tallinna Vangla olmetingimustes, leides, et kambri

kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele.

24. Kohus ei analüüsi kaebaja 15. märtsil 2015 esitatud menetlusdokumendi väiteid, mis puudutavad

elukambrite ventilatsiooni puudulikkust, kuna kaebaja ei ole toodud alusel kahju hüvitamist kaebuses

taotlenud ja vastavalt ei ole kohus nõuet ka menetlusse võtnud. Menetlusdokumendist saab järeldada

kaebaja soovi kaebust muuta. Kaebaja tugines ventilatsiooni puudulikkusele kohtueelses menetluses

esitatud nõudes, kuid loobus vastava nõude esitamisest kohtumenetluses. Kohus järeldab sellest, et

kaebaja enda hinnangul ei ole tegemist olulise õiguse riivega. Pidades samuti silmas, et käesolevas

menetlusstaadiumis tooks kaebuse muutmine kaasa asja lahendamise edasilükkamise, ei pea kohus

kaebuse muutmist põhjendatuks. Taotlus kaebuse muutmiseks jääb rahuldamata.

25. Kaebaja etteheide kambri valgustuse kohta on üldsõnaline. Lugemine ja kirjutamine on

olemuslikult sellised tegevused, mis toovad kaasa silmade väsimuse. Kaebaja ei ole väitnud, et

kambrite valgustustingimused oleks tinginud mõne toimingu tegemise võimatuse või, et kaebaja

oleks juhtinud vastustaja tähelepanu valgustuse ebapiisavusele. Kohus osutab ka sellele, et kaebaja

oli Tallinna Vanglas viibimise ajal erinevates kambrites. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et

valgustustingimused kõigis kambrites olid samaväärsed. Samas ei ole kaebaja etteheidet sidunud

konkreetse kambri või kambritega. Tallinna Vangla kinnitusel on kambritel olemas aken ja valgustid,

mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse. Kuna kaebaja ei ole esile toonud, millis(t)e kambritega

seoses ta valgustuse nõuetele mittevastavust Tallinna Vanglale ette heidab, siis ei pea kohus

võimalikuks kaebaja väidet põhjalikumalt hinnanata. Ka väide nägemisteravuse langemise kohta ei

ole kontrollitav. Kaebaja ei ole selgitanud, milles nägemisteravuse langus avaldub ning miks tuleb

seda pidada Tallinna Vanglas viibimise tagajärjeks, mitte tavapäraseks muutuseks isiku tervises.

III

26. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale

Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 12. septembrist 2012 kuni 24. aprillini 2013 isikliku ruumi

vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9

lg-le 1.

27. Kaebaja on taotlenud rahalise hüvitisena 3500 euro väljamõistmist vastustajalt.

Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja 220

päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2,

kusjuures katkematult hoiti kaebajat sellistes tingimustes vähemalt 91 järjestikusel päeval; kaebajal

puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, v.a igapäevaseks värskes õhus viibimiseks; isikliku

ruumi vähesust ei leevendanud ka perioodid, kus kaebaja oli paigutatud ühte kambrisse väiksema

arvu kinnipeetavatega, kuna seda juhtus vaid üksikutel päevadel. Samuti peab kohus hüvitise

määramisel silmas siseriiklikku kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja

arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Kohus

arvestab ka seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju

kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud

kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Lisaks arvestab kohus ka sellega, et vaatamata

Tallinna Vanglas kinnipidamise kestusele ei ole kaebaja ise võtnud samme olukorra parandamiseks

– ei ole taotlenud vanglasisest ümberpaigutamist ega üleviimist teise kinnipidamiskohta või esitanud

kaebusi või taotlusi kinnipidamistingimuste, s.h ülerahvastatuse kohta; samuti peab kohus silmas, et

13 päeval jäi kaebaja arvestuslik isiklik ruum väheoluliselt alla 3m2.

Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks mõista kinnipidamisperioodi nende päevade eest, mil

kaebajale ei olnud tagatud minimaalselt nõutav isiklik ruum, hüvitise 3 eurot päevas, s.o kokku 660

eurot.

28. Kaebus rahuldatakse osaliselt. Tallinna Vanglalt tuleb M. Odintsovi kasuks välja mõista Tallinna

Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 660 eurot.

29. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles Tallinna Vanglalt 3500 euro

väljamõistmist. Kaebus rahuldati 660 euro ulatuses, mis moodustab kaebuse nõudest ca 19 %.

Kaebuse esitamisel on tasutud riigilõiv 30 eurot. Seetõttu tuleb 19% riigilõivust (5,7 eurot) Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda

kanda.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik

Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 15.12.2016.a otsusega.

Tartu Ringkonnakohtu 15.12.2016.a otsus

Resolutsioon

1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi

käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Täiendada Tartu Halduskohtu 16.04.2015. a otsuse resolutsiooni p s 3 toodud

kohtukulude jaotust ja jätta kaebaja menetluskulust riigilõiv 24,30 eurot kaebaja enda kanda

ning riigilõiv 75 eurot Eesti Vabariigi kanda.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulu (riigilõiv) summas 40 eurot kaebaja enda kanda

ja menetluskulu (riigilõiv) 45,20 eurot Eesti Vabariigi kanda.