3-14-51503/80 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.04.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51503

Haldusasi

G.B.e kaebus Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirjale nr 512

Menetlusosalised

Kaebaja – G.B.

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Aiki Kangur

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkiri nr

512.

3. Mõista Tallinna Vanglalt välja Eesti Vabariigi kasuks

riigilõiv summas 15 (viisteist) eurot.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 13.05.2015, esitada

apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist

kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 15.05.2014 käskkirjaga nr 512 (I kd tl 33) kohaldati

G.B.e suhtes tagasiulatuvalt alates 14.05.2014 järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: kinnipeetava

vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine

(spordisaali kasutamise keelamine), eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. Käskkirjas on

märgitud, et kinnipeetav G.B. oli vastu kambrisse nr 39 uue kinnipeetava paigutamisele ning teatas

vestlusel julgeolekuosakonna spetsialistiga, et uus kinnipeetav kambrisse ei jää. Lisaks on Tallinna

Vangla julgeolekuosakonnale laekunud täiendav info, mille kohaselt on G.B. kaaskinnipeetavate

suhtes äärmiselt negatiivselt meelestatud ja üritab neid moraalselt pressida ning sundida neid kambrist

lahkuma. Selline käitumisviis ei ole kaaskinnipeetavatele heaks eeskujuks ning ohustab Tallinna

Vangla üldist julgeolekut. Seetõttu võivad kinnipeetav G.B.el tekkida avatud eluosakonnas konfliktid

kaaskinnipeetavatega, mis võivad päädida vägivalla kasutamisega. Võimalike konfliktide vältimiseks

on vajalik G.B.e suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. G.B.e hoidmine avatud

sektsioonis koos teiste kinnipeetavatega ei ole turvaline ning võib seada ohtu nii tema enda kui ka

teiste isikute elu, tervise ja julgeoleku. Seega on otstarbekas paigutada G.B. eraldi lukustatud

kambrisse ning lisaks piirata tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust ning keelata spordisaali

kasutamine.

2. 19.05.2014 esitas G.B. Tallinna Vanglale vaide (I kd tl 34, tõlge tl 54) 15.05.2014 käskkirjale nr

512. Vaide esitaja selgitab, et kambrisse 39, kus tema viibib ja kus viibivad üksnes vene keelt

kõnelevad kinnipeetavad, paigutati 09.05.2014 eestlasest kinnipeetav, kes vene keelt ei valda. Seetõttu

ütles kaebaja saabunud vahetusele, et uus kinnipeetav ei saa selles kambris istuda ning esitas oma

põhjendused, kuid teda ei võetud kuulda ja eestlasest kinnipeetav jäi kambrisse nr 39 kuni 14.05.2014.

Kaebaja selle aja jooksul teda ei puutunud ega avaldanud talle emotsionaalset ega moraalset survet

ning ka sellel kinnipeetaval ei olnud vaide esitaja suhtes kaebusi. Peale vaide esitaja väljendasid uue

kambrikaaslase suhtes valjult rahulolematust ka teised kambris viibinud kinnipeetavad, kellel on

kombeks konflikte provotseerida ja mida maandab kaebaja.

3. 30.06.2014 esitas G.B. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirja nr

512 tühistamise nõudes. Lisaks taotles kaebaja, et kohus tunnistaks õigusvastaseks kaebaja

„psüühikale ja tervisele kahju tekitavad operatiivtöötajate toimingud teenimatute karistuste eest, minu

survestamine operatiivosakonna poolt“ ning taotles kahju hüvitamist.

4. 18.07.2014 vaideotsusega nt 5-15/14/14677-5 (I kd tl 58) jättis Tallinna Vangla rahuldamata G.B.e

vaide 15.05.2014 käskkirjale nr 512 ning G.B.e taotluse nimetatud käskkirja täitmise peatamiseks.

5. Tallinna Vangla üksuse juhi 24.07.2014 käskkirjaga nr 1155 lõpetati G.B.e suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine alates 24.07.2014 (I kd tl 101).

6. 15.09.2014 määrusega (I kd tl 103) tagastas kohus kahju hüvitamise ja Tallinna Vangla ametnike

toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõuded. Kohus võttis menetlusse 15.05.2014 käskkirja nr 512

õigusvastasuse tuvastamise nõude. 16.12.2014 määrusega (I kd tl 152) võttis kohus menetlusse ka

15.05.2014 käskkirja nr 512 tühistamise nõude (s.o menetluses on tühistamisnõue ja alternatiivselt

tuvastusnõue).

KAEBAJA SEISUKOHAD

7. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Kambris nr 39, kus kaebaja viibib, elavad venelased, kokku kaheksa kinnipeetavat. Vangla

operatiivtöötajad paigutasid 09.05.2014 sellesse kambrisse ühe eestlase. Kuna kaebaja teadis, kuidas

kinnipeetavad eestlasi vihkavad ja moraalselt alandavad ning kuidas nad teda ahistama hakkavad, ütles

kaebaja vanglaametnikele, et eestlasest kinnipeetav ei suuda selles kambris rahulikult elada. Kaebaja

ei öelnud, et kõnealune kinnipeetav kambrisse ei jää – vangla operatiivtöötajad on tema sõnu

väänanud.

Kaebaja ei ajanud eestlasest kinnipeetavat kambrist välja ning ta elas seal viis päeva. Kaebajale

teadaolevalt ei esitanud kõnealune eestlane tema kohta mingisuguseid pretensioone. Kaebaja ei

puudutanud ega solvanud kedagi. Ühtegi fakti ega tõendit kaebaja poolt negatiivse käitumise kohta ei

ole. Vaidlustatud käskkiri on liialt üldistatud ja ebaselge. Kaebaja ei mõista, milles seisnes tema

rikkumine, mille eest tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati.

7.2. Kambrisse nr 39 on paigutatud intrigaanid-koputajad, kes provotseerivad konflikte, kuid keda

operatiivosakond (iseäranis S. Kolesnikov) kaitseb. Kaebaja andis vangla operatiivtöötajale S.

Kolesnikovile teada probleemidest kambris nr 39, kuid kaebajat ei võetud kuulda.

7.3. Tulenevalt Euroopa Ministrite Nõukogu soovitusest Rec(2006)2 (Euroopa vanglareeglistiku

kohta) on kinnipeetavate koosmajutamine lubatud vaid sellisel juhul, kui nad omavahel kokku

sobivad. Vangla operatiivtöötajaid ei häiri see, et kambrisse kokku paigutatud inimesed omavahel

vanuse, iseloomu või karistusaja pikkuse osas kokku ei sobi. Kaebaja ei ole see, kes kambris nr 39

konflikte korraldab, kuid on sunnitud neid kuulama. Vangla operatiivtöötajad ise loovad konflikti,

paigutades ühte kambrisse kinnipeetavad, kes omavahel kokku ei sobi.

7.4. Vaidlustatud käskkiri ei sisalda kaebaja selgitust ega otseseid tõendeid (sh kambri nr 39

kinnipeetavate tunnistusi) selle kohta, mida kaebajale süüks pannakse, vaid üksnes oletusi. Kaebaja

nõudis asjas tunnistajate ülekuulamist, kuid vangla ei korraldanud tunnistajate ülekuulamist ega

vastastamist. Kaebaja arvates peaks ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel eelnevalt

tuvastama distsipliini- või õigusrikkumise.

7.5. Kaebaja leiab, et teda karistati ilma põhjuseta: ta paigutati kolmeks kuuks lukustatud kambrisse,

kus kaebaja pidi viibima ülerahvastatud, umbses ja palavas kambris ning kaebajal piirati liikumis- ja

suhtlemisvabaduse teostamist, sh helistamist, keelati kehakultuuriga tegelemine, kaebaja jäi ilma teleri

vaatamise ja raadio kuulamise võimalusest. Lisaks puudus kaebajal vaba juurdepääs sotsiaaltöötaja ja

psühholoogi juurde ning kirikusse, samuti jäeti kaebaja ilma tööst. Lukustatud kambrisse pandi

kaebaja koos agressiivselt meelestatud psüühiliselt haigete kinnipeetavatega – kaebaja arvates tehti

seda tahtlikult, et tal tekiksid seal probleemid ja hiljem saaks operatiivtöötaja S. Kolesnikov vangla

juhtkonnale näidata, et kaebaja paigutamine lukustatud kambrisse on põhjendatud, kuna ta käitub ka

seal halvasti.

8. Kaebaja esitas mitmeid täiendavaid vastuseid seoses vangla vastusega kohtule ning nendes

seisukohtades toob kaebaja välja juba tema poolt nimetatud asjaolud ning esitab täpsustusi.

Kokkuvõtlikult saab ka nende alusel märkida, et kaebuse põhjenduste kohaselt kohaldati tema suhtes

täiendavaid julgeolekumeetmeid alusetult ning piirangud olid ebaproportsionaalsed.Vangla

vaidlustatud haldusaktis puudub konkreetne põhjus tema isoleerimiseks ning vastavalt on ka ebaselged

seal esitatud kaalutlused; haldusakt on seetõttu asjakohaselt motiveerimata. Temast endast ei olnud

mingit ohtu vangla ja teise kinnipeetava julgeolekule ja ta ise on esitanud oma seisukohti avalikult

ning ta ei karda neid välja öelda. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks puudus põhjus ja

see piiras tema vabadusi ebaproportsionaalselt ning pikaks ajaks. Vangla ei suutnudki tuvastada

mingit reaalset ohtu ega ohule viitavaid usutavaid asjaolusid. Haldusaktist ei selgu, kuidas kaaluti iga

täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise vajalikkust. Vangla ei ole teda või teisi kinnipeetavaid ära

kuulanud enne haldusakti andmist ning ta on selle kohta kogunud kaaskinnipeetavatelt seletuskirjad,

mis seda kinnitab. Muud vestlused temaga ei puuduta haldusakti andmist ja tegelikult sooviti, et ta

oma kaebuse tagasi võtaks. Riskid, mis temast tulenevat, on seotud eelmise karistusajaga ja on seotud

kauge minevikuga. Tallinna Vanglas on enamasti kõik kinnipeetavad eriti ohtlikud, kambris nr 69

viibisid kinnipeetavad, kellele on määratud korduvalt karistusi, sj pikkade karistusmääradega.

Temaga ei ole vestelnud kambris nr 39 ükski ametnik ei enne ega pärast 14.05.14.a., sj antud

sündmuses, ka mitte operatiivtöötaja S.Kolesnikov. Töötaja R.Hanzing oli operatiivtööl siis, kui

kaebaja oli Murru vanglas ja seal tarvitati narkootikume, kuid sealne minevik ei tohi mõjutada

käesolevat olukorda. Kaebaja nimetab isikud, kes olid temaga ühes kambris nr 39 (15.01.15.a. vastus

kaebajalt) ja ta märgib, kui pikka aega keegi on määratud kinnipidamisele, st et tegemist ongi

kinnipeetavatega, kellel on rasked karistused ja Kaebaja nimetab, et kui enamus kinnipeetavaid selles

kambris on korduvalt süüdi mõistetud, siis tema ei saanud nende kinnipeetavate jaoks olla ohtlik, kõik

olid üksteisele samaväärselt ohtlikud, ent ometi saadi hakkama. Kaebaja kinnitab, et mingi ühe isiku

valelik anonüümkiri ei muuda seda olukorda ning teistelt kambris olnud kinnipeetavatelt seletusi ei

ole võetud. 7 kinnipeetavat eitavad vestlust operatiivtöötajatega (R.Hanzing ja M.Vaikmäe). Kaebaja

lisab A.T. ja A.K. seletused oma 15.01.15 vastusele. 19.01.15.a. esitas kaebaja täienduse ja märkis, et

R.Hansing, S.Kolesnikov ja M.Vaikmäe märgivad raportites, et nad vestlesid kambris nr 39

kinnipeetavaga, kuid nii see ei olnud ja seda kinnitab ka S. Š., kelle seletuse ta lisab. Kaebaja rõhutab,

et raportid nr 512 käib hoopiski jutt sellest, justkui ta mõjutaks ja avaldaks survet kogu kambrile, kuid

see ei ole kuidagi seotud eestlasest kinnipeetava juhtumiga. Sj ei ole operatiivtöötajad esitanud

mingeid tõendeid ega argumente, mida saaks kontrollida. 20.03.15. on kaebaja täpsustanud, et ta ajas

segamini kuupäeva, mil ta viidi lukustatud kambrisse, see ei olnud mitte 12.05.14 vaid 14.05.14.a.,

kuid kaebaja rõhutab, et Kolesnikov ei ole temalt seletust võtnud. 12.05.14 oli kokkusaamine, kus ta

ise seletas, mida ta teadis ja soovis avaldada seotult kambris nr 39 olukorraga ja sinna eestlase

paigutamisega, kuid sellele juba varasemalt ei reageeritud. Ta lisab I.A. , M.V., V.K.; V.K. seletused.

Veel rõhutab kaebaja, et operatiivtöötaja Grünberg kutsus enda juurde vaid S.K., mitte aga teisi.

Puudub eestlasest kinnipeetava mistahes kaebus, ta viibis rahulikult oma kambris kuni karistuse ära

kandmiseni. Kaebaja eitab konflikte mistahes kinnipeetavatega, kuid selgitab veelkord, et vanglas ei

peagi olema kinnipeetavate vahel soojad suhted. Kaebaja jääb seisukohale, et kui operatiivosakond

teab halbadest suhetest, siis paisates kambrisse teisest rahvusest isiku ta survestab selliselt ise

olukorda. Käskkirjas nr 512 küll mainitakse neid tema mõtteid, kus ta on selgitanud varasemalt, mis

ta arvab erinevate rahvuste paigutamisest kambrisse, aga selleks ajaks oli operatiivosakond ammu neid

tema seletusi ignoreerinud ja nüüdsel korral ei toimunud midagi enamat, kui ta avaldas oma arvamust.

S.Kolesnikov tasus kätte talle kriitika eest ning muud põhjust tema kambrist eemaldamiseks ei ole

olnud. Kellegi suhtes kriitika avaldamine ei tähenda tülitsemist ja kaklemist ja tema isoleerimine oli

alusetu. Keegi operatiivtöötajatest pole avaldanud, missugune halb mõju temast tulenes

kambrikaaslastele ja see, mis raportites ja käskkirjas on, ei ole õige. 23. 04.14 kinnitab kaebaja

sedasama, mis varem ja selgitab juurde, et kui temast oleks oht, siis oleks see ka siis, kui ta lukustatud

kambrist väljuks kasvõi aasta pärast. Niisugust ohtu temast pole aga olnud ja kaebaja ei saa aru, miks

ta viibis 3 kuud lukustatud kambris. Kaebaja leiab, et vangla arvustada ei ole see, millal tema esitab

kinnipeetavate seletused sellest, mis nemad asjast teavad. Tema süü kohta peavad koguma tõendeid

operatiivtöötajad, mitte kaebaja. Tunnistuste andmise tingis Kolesnikovi ja Hanzingu seletuste tõlke

saamine. Kaebaja saab niimoodi ümber lükata tema kohta esitatud vangla valet ja kaebajale tundub,

et vangla vastuse kirjutanud isik ka ei saa enam ise aru, mida vastustaja kohtule esitas. Tegelikult on

teda püütud värvata koputajaks ( 16.12.14.a) ja kui ta soovis saada töökohta laos, siis töötamise

otsustamise asemel ta asuti hoopiski uurima mineviku asju. Selle asemel, et tegeleda kinnipeetavate

probleemidega on ka S.Grünberg hoopiski teda ja teisi survestav. Kuna kaebaja koostööd ei tee ja ei

nõustu sellega, siis puudub vanglal tema vastu „usaldus“. 24.03.15 nimetas kaebaja veelkord, et

eestlane oli koos temaga samas kambris 5 päeva ja keegi kedagi ei puutunud, ta jäigi sinna kambrisse

kuni karistusaja lõpuni. Lisaks märgib kaebaja, et kui oli teada, et ta avaldab negatiivset mõju, siis

jääb ebaselgeks, miks sinna kambrisse paigutati eestlasest kinnipeetav, viimasel ei ole midagi

kasulikku ja head õppida kinnipeetavatelt, kes on korduvalt karistatud. Niimoodi ei lahendata

probleeme, vaid tekitatakse neid juurde. Kaebajale jääb arusaamatuks, milleks vangla on salastanud

materjale, kui on teada, kes „koputas“ ja kellega manipuleeritakse andmete esitamiseks. Kui teda

vabastati 3 kuu pärast, siis ta viidi III blokki kambrisse nr 33, sest kamber nr 39 oli täitunud. Mingit

ohtu ei olnud ja kõik said avatud sektsioonis kokku.

VangS § 69 rakendati kontrollimata ja kinnitamata andmetel ehk valeandmete alusel ning see oli

omavoli. Grünberg tekitab talle meelega olukordi, et saaks talle survet avaldada. Kaebaja on saatnud

kohtule ka enda kohta käivaid materjale, sj ITK programmi Murru vanglast, mis kinnitab, et ta kohta

on Tallinna Vangla poolt avaldatud valeandmeid.

9. Kaebaja toetub selliselt peamiselt alljärgnevatele olulistele asjaoludele ja faktidele.

9.1. G.Grünbeg operatiivosakonnast tegi kaebajale ettepaneku loobuda käesolevast kaebusest,

pakkudes kaebajale vastutasuks head töökohta vangla riietelaos. Kaebaja keeldus sellest pakkumisest.

(22.12.2014 täiendus, I kd tl 166, tõlge tl 170)

9.2. Vastustaja tahab näidata kaebajat eriti ohtliku rikkujana, kuid vastavas rühmas omavad kõik 81

isikut seda staatust. Kaebaja märgib, et vangla operatiivosakond tahab kohut tahtlikult valesid fakte

esitades eksitusse viia. Kaebajal toimus 06.05.2014 vestlus S. Kolesnikovi ja R. Hanzigiga, kusjuures

vastuvõtt toimus kaebaja enda palvel. Vestlusel rääkis kaebaja konfliktidest kambris nr 39, mille

algatajaks on S. Š., kes on S. Kolesnikovi inimene, ning palus selle isiku teise kambrisse paigutamist.

09.05.2014 tekkis konflikt seoses eestlasega, kusjuures 4 ööpäeva ei öelnud kaebaja talle midagi.

(07.01.2015 täiendus, I kd tl 193, tõlge tl 204)

9.3. Kaebaja paigutati lukustatud kambrisse 12.05.2014 kella 17.00 paiku. Tõele ei vasta vastustaja

väide, et kambri nr 39 kinnipeetavatega vesteldi 14.05.2014. Sellel kuupäeval kaebaja S.

Kolesnikoviga ei kohtunud. Seoses vangla vastusega kohtu küsimusele (vastustaja 19.12.2014 vastuse

p 2, I kd tl 154), märgib kaebaja, et S. Kolesnikov ei nõudnud temalt mingisugust selgitust. Kaebaja

ei käitunud selliselt nagu S. Kolesnikov väidab (sh ei rebinud selgituste andmiseks antud paberit

puruks); vastasel juhul oleks ta pikemaks ajaks kartserisse paigutatud. Kaebaja varasemad karistused,

mille kaebaja juba ära on kandnud, ei puutu asjasse. Kaebaja nimetab kambris nr 39 viibinud isikute

nimed ja nende karistusajad ja märgib kõigile peale ühe juurde „kõrgohtlik“. Kaebaja esitab kohtule

kambri nr 39 kinnipeetavate A. T. ja A. K. selgitused, milles mõlemad kinnitavad, et keegi

vanglaametnikest ei vestelnud kambri nr 39 kinnipeetavatega sellest, et G.B. häirib rahu kambris nr

39 ja ohustab kaaskinnipeetavate julgeolekut. (16.01.2015 täiendus, II kd tl 1, tõlge tl 13)

9.4. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et 15.05.2014 raportis nr 512 väidetakse justkui avaldaks

kaebaja moraalset survet kogu kambrile, mitte üksnes eestlasest kinnipeetavale, kuid selle kohta ei ole

ühtegi tõendit esitatud. Kaebaja esitab kohtule kinnipeetav S. Š. kirjaliku selgituse, milles viimane

märgib, et mitte keegi Tallinna Vangla ametnikest (sh ei S. Kolesnokov ega R. Hanzig) ei rääkinud ei

tema ega ka teiste kambri nr 39 kinnipeetavatega ei enne G.B.e eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist ega ka pärast seda. (19.01.2015 täiendus, I kd tl 211, tõlge tl 215)

9.5. Kaebaja kinnitab, et S. Kolesnikov tema käest seletust ei võtnud ning tema jaoks on üllatus, et

julgeolekuosakond kinnipeetavatelt vangistusseaduse § 69 kohaldamisel seletusi võtab. Tõendina

esitab ta kaaskinnipeetavate seletused, mis peaksid kinnitama, et „operatiivosakond“ vangistusseaduse

§ 69 kohaldamisel neilt kunagi seletusi pole võtnud. (20.03.2015 avaldus).

9.6. Vastusena 03.03.2015 kohtumäärusele leiab kaebaja, et väljavõte andmebaasist „Kairi“, mis on

lisatud 19.12.2014 vangla poolt lisale nr 1 – on vale. Puudub kinnitus kamber 39 kinnipeetavate poolt.

Kaebaja täpsustab, et kinnipeetav, kes paigutati kambrisse nr 39 09.05.2014, oli seal kuni oma

karistusaja lõpuni 2014. aasta septembris. Kaebaja juuresolekul elas ta 5 päeva kambris nr 39 ning

seal temaga midagi ei juhtunud. Kaebajale jääb arusaamatuks VangS § 69 kohaldamine: „Eestlane

elas 5 päeva koos minuga kambris nr 39. Mina teda ei puutunud, midagi temale ei rääkinud. Ta magas

minu kohal. Ja pärast mind järsku võeti ja pandi istuma, selle eest, mis toimub vanglas iga päev,

aastaid, kõikjal, kui juba rääkida negatiivsest mõjust üks teisele kinnipeetavate vahel vanglates.„

Samuti leiab kaebaja, et tema „välja tõstmine lukustavasse kambrisse S. Kolesnikovi poolt on rohkem

seotud kättemaksuga“. (20.03.2015 vastus).

9.7. 23.03.2015 esitatud „lühiselgituses“ Tallinna Vangla 17.03.2015 täiendava vastuse osas märgib

kaebaja, et vangla valetab, kuna esitas andmed kambris nr 39 viibivate isikute kohta 2015 ning mitte

2014 aasta kohta. Kaebaja hinnangul ei oma tähtsust see, kes asuvad kambris 2015 aasta märtsis, kuna

vaidluse all on olukord 2014. aasta 9. kuni 14. maini. (23.03.2015 lühiselgitus).

9.8. 25.03.2015 täienduses rõhutab kaebaja veelkord , et tegemist on avatud osakonnaga ning leiab, et

vaidlustatavas käskkirjas „ei ole midagi ühist reaalsusega“. Lisaks märgib ta: „Me kõik suhtleme

üksteisega. Käime üksteise juures kambrites. Kogu rühm 85 inimest. Ja mingeid probleeme. Seetõttu,

minu ümber paigutamine ühest kambris teise ei oleks midagi muutnud, kui ma oleks kinnipeetavate

suhtes läbi viinud negatiivset mõju ja moraalset survet.“ Samuti on ta seisukohal, et pärast täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist paigutati ta kambrisse nr 39 asemel kambrisse nr 33

vabade kohtade puudumise tõttu ning mitte sellepärast, et ta oleks kellegi jaoks ohtlik olnud. Lisaks

kinnitab ta veelkord, et tegemist on avatud osakonnaga („Meil on avatud sektsioon (blokk), me kõik

näeme üksteist sektsioonis, iga päev, iga kamber). (25.03.2015 täiendus).

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

9. Vastustaja Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel.

9.1. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on lubatud juhul, kui kinnipeetav vastab mõnele

vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-s 1 sätestatud tingimusele. Lähtuvalt VangS § 69 lg-st 1 on

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lubatud juhul, kui on piisav alus eeldada, et kinnipeetav

on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada

ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Riigikohtu halduskolleegium märkis oma 20.04.2011

otsuses nr 3-3-1-94-10, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on käsitletav ennetava

meetmena, et tagada vanglas julgeolek. Seega ei pea vangla ära ootama, millal reaalselt on vangla

julgeolek ohus, vaid piisavalt põhjendatud kahtluse korral saab käituda ennetavalt. Eeltoodust

tulenevalt asus Riigikohus seisukohale, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel

või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil.

9.2. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt ohustas kaebuse esitaja oma käitumisega tõsiselt

vangla üldist julgeolekut. Käskkirjast nähtub, et kinnipeetav G.B. oli 09.05.2014 uue kinnipeetava

kambrisse nr 39 paigutamise vastu ning otsis erinevaid põhjusi, miks uus kinnipeetav ei saa kambris

nr 39 karistust kanda. Vestluse lõpus ütles G.B., et uus kinnipeetav kambrisse ei jää.

Julgeolekuosakonna info kohaselt oli süüdimõistetu G.B. viimasel ajal äärmiselt negatiivselt

meelestatud oma kambrikaaslaste suhtes ning üritas oma käitumisega kaaskinnipeetavaid moraalselt

survestada ning sundida neid kambrist lahkuma. Taoline käitumisviis ei ole kaaskinnipeetavatele

heaks eeskujuks ning ohustab Tallinna Vangla üldist julgeolekut. Seetõttu võivad kinnipeetav G.B.el

tekkida avatud eluosakonnas konfliktid kaaskinnipeetavatega, mis võivad päädida vägivalla

kasutamisega. Kinnipeetavate vahelised füüsilised konfliktid on kvalifitseeritavad raske

õigusrikkumisena, kuna selle tulemusena saab tekitada isikule raskeid kehavigastusi. Kehavigastuste

tulemusena võib ohtu sattuda kinnipeetava elu ja tervis. Võimalike konfliktide vältimiseks oli vajalik

kinnipeetav G.B.e suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine.

9.3. Riigikohtu halduskolleegium on 02.06.2010 haldusasjas nr 3-3-1-33-10 tehtud lahendis märkinud,

et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Seetõttu

ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid

tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus

kaitstava õigushüve kahjustamises. Riigikohus märkis lahendi punktis 12: „Asjas nr 3-3-1-63-09 on

kolleegium VangS § 70 lg 1 alusel ohjeldusmeetme kohaldamise kohta selgitanud: "Ennetava meetme

rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe

pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei

ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on

tõenäoline.“ Seega on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine käsitletav ennetava meetmena, et

tagada vangla julgeolek ja seejuures ei pea vangla ära ootama, millal reaalselt vangla julgeolek on läbi

raske õigusrikkumise ohus, vaid piisavalt põhjendatud kahtluse korral saab käituda ennetavalt.

9.4. Vaidlustatud haldusaktis on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist nõuetekohaselt

põhjendatud ja sealjuures on piisavalt selgelt märgitud ka haldusakti andmise aluseks olevad faktilised

asjaolud. Riigikohtu halduskolleegium on 20.04.2011 haldusasjas nr 3-3-1-94-10 tehtud lahendis

märkinud, et VangS § 69 lg 1 lause 2 võimaldab kohaldada julgeolekuabinõusid ka raske

õigusrikkumise ärahoidmiseks. Tegemist on normi esimeses lauses sätestatuga võrreldes laiema

õigusliku alusega, mis ei sea julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks üksnes konkreetse

kinnipeetava enda käitumist vanglas, vaid raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamise.

Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist seega preventiivsete meetmetega, mille

kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava kaitstava õigushüve tagamine. Seega on täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine käsitletav ennetava meetmena, et tagada julgeolek vanglas.

Käesoleval juhul ongi vanglal, võttes arvesse olemasolevaid asjaolusid, tekkinud põhjendatud kahtlus,

et kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline, mistõttu oli kaebuse esitaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine õiguspärane.

9.5. Vastustaja selgitab, et ettekande selle kohta, et 09.05.2014 kella 18.20 paiku oli G.B. vastu

kambrisse nr 39 uue kinnipeetava paigutamisele ning teatas vestluse lõpus, et kinnipeetav kambrisse

ei jää, koostas Tallinna Vangla järelevalveosakonna peaspetsialist-korrapidaja Madis Vaikmäe. Seega

on põhjendamatud kaebuse esitaja väited vangla julgeolekuosakonna spetsialisti S. Kolesnikovi

kallutatuse ja tema sõnade väänamise osas. Ka ei ole Tallinna Vangla tuvastanud ühtegi asjaolu,

millest tulenevalt oleks M. Vaikmäe, kes on 09.05.2014 koostanud ettekande, esitanud selles

valeandmeid või moonutanud kaebuse esitaja sõnu.

10. Täiendavas vastuses (17.03.2015) täpsustab vastustaja muu hulgas järgmist.

10.1. Vastavalt Stepan Kolesnikovi 14.05.2014 koostatud õiendile toimus 14.05.2014 vestlus G.B.e

ja julgeolekuosakonna ametniku vahel. G.B.e kirjalikke seisukohti 14.05.2014 koostatud õiendile ei

ole eraldi fikseeritud, kuna S. Kolesnikovi suuliste selgituste kohaselt G.B. keeldus nende andmisest

ja ägestus. Tallinna Vangla 18.07.2014 vaideotsuses nr 5-15/14/14677-5 märgitud kirjaliku

fikseerimise all on silmas peetud S. Kolesnikovi 14.05.2014 koostatud õiendit.

10.2. 12.05.2014 on G.B. küll vastuvõtuboksis nr 115 viibinud, kuid on samal päeval, so 12.05.2014

paigutatud tagasi elukambrisse nr 39, kus ta viibis kuni 14.05.2014. Eraldatud lukustatud kambrisse

paigutati G.B. alates 14.05.2014. Eestlasest kinnipeetav paigutati kambrisse nr 39 09.05.2014 ja ta

viibis seal kuni 05.09.2014, mil ta vanglast vabanes.

10.3. Kaebuse esitaja väited selle kohta, et kõik antud sektsioonis viibivad kinnipeetavad on

hinnatud kõrgohtlikeks, ei vasta tõele. 05.03.2015 seisuga viibis elusektsioonis 4-2, milles paikneb ka

kamber 39, kokku 58 kinnipeetavat. 58-st kinnipeetavast 21 on ohutasemega kõrgohtlik, 31

kinnipeetavat on ohutasemega ohtlik, 1 kinnipeetav on ohutasemega väheohtlik ja 5 kinnipeetava

puhul ei olnud ohutaset võimalik määrata.

10.4. Vanglal puudub igasugune alus kahelda vanglaametnike poolt vahetult pärast 09.05.2014

toimunud vestlust ja 14.05.2014 toimunud vestlust koostatud õiendites märgitu õigsuses. Vastustaja

ei ole tuvastanud mitte ühtegi asjaolu, mis annaks alust arvata, et tegelikult 09.05.2014 vestlust

kambris nr 39 viibivate kinnipeetavatega ja 14.05.2014 vestlust G.B.ega ei toimunud. Küll aga on

vastustaja hinnangul põhjust kahelda ligi 8 kuud hiljem G.B.e kambrikaaslaste poolt kohtule koostatud

kirjalikes selgitustes märgitu vastavuses tegelikkusele, kuna arvestades möödunud aega ei pruugi

isikud enam mäletada täpselt nimetatud sündmuse asjaolusid. Samuti võivad kinnipeetavad

solidaarsusest anda selgitusi teisele kinnipeetavale soodsas valguses.

10.5. Vanglateenistus ei lähtu kinnipeetavate paigutamisel nende rahvusest, st Tallinna Vanglas ei

ole eraldi kambreid eestlastest ja venelastest kinnipeetavatele. Ka kambris nr 39 ei olnud enne sinna

uue eesti rahvusest kinnipeetava paigutamist 09.05.2014 kõik seal viibivad isikud vene rahvusest, vaid

seal viibis ka enne üks eesti rahvusest kinnipeetav. Kinnipeetavaid ei paigutata kambritesse ka selliselt,

et mõnes kambris või sektsioonis viibivad nö kõrgohtlikud kinnipeetavad ja mõnes teises kambris

madala ohutasemega kinnipeetavad. Vanglateenistusel puudus enne 09.05.2014 kambrisse nr 39 uue

kinnipeetava paigutamist teave paigutamisest tuleneva võimaliku julgeolekuohu kohta.

Arvestades kaebaja ohtlikkust, tema meelestatust uue kinnipeetava kambrisse paigutamisel ning ka

tema väljendatud seisukohta, et uus kinnipeetav kambrisse ei jää, oli piisav tõenäosus, et kaebuse

esitaja võib olla ohtlik kambrisse paigutatud uuele kinnipeetavale. Vastustaja on seisukohal, et

käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus isik lihtsalt nö väljendab oma seisukohta eesti

rahvusest kinnipeetava kambrisse nr 39 paigutamise osas, vaid arvestades vanglale laekunud teavet

oli vanglal piisavalt põhjendatud kahtlus, et kaebuse esitaja asub oma seisukohti kaitsma ka füüsiliselt.

10.6. Lisaks selgitab vastustaja, et pärast julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist 24.07.2014 ei

paigutatud G.B.t tagasi mitte kambrisse nr 39, kus ta paiknes enne täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist, vaid kambrisse nr 33, kus ta viibib käesoleva ajani.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Käesolevas asjas on vaidluse all kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

õiguspärasus. Kohus peab enne vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamise juurde asumist

vajalikuks käsitleda käskkirja, millega kohaldati kinnipeetava suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid,

tühistamise võimalikkust olukorras, kus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on

kohtumenetluse ajal lõpetatud.

12. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 sätestab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks

tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või

kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.

Kaebaja esitas kaebuses nõude tühistada Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkiri nr 512, taotledes lisaks

ka selle õigusvastasuse tuvastamist. 15.09.2014 määruses asus kohus seisukohale, et kuna 24.07.2014

käskkirjaga nr 1155 lõpetati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja

vaidlustatava haldusakti toime on praeguseks ammendunud, ei ole enam võimalik kohtul seda

tühistada, arvestades, et kohus teeb asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158

lg 2 esimene lause), mitte kaebuse esitamise seisuga. Eeltoodust lähtuvalt võttis kohus kaebaja tahet

tõlgendades (arvestades, et kaebaja oli eraldi palunud ka vaidlustatava käskkirja õigusvastasuse

tuvastamist ning lisaks ka kahju hüvitamist) menetlusse 15.05.2014 käskkirja nr 512 õigusvastasuse

tuvastamise nõudes.

13.11.2014 tehtud otsuses asjas nr 3-3-1-44-14 leidis Riigikohtu halduskolleegium (vt otsuse punktid

10 - 12), et haldusakti kehtivusaja lõppemine ei välista tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbi-

vaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline

lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole

kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vrd HKMS § 44 lg 1). Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja

praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad

isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele.

Asjas nr 3-3-1-44-14 oli vaidluse all käskkiri, millega kinnipeetav määrati vangla poolt tähtajaliselt

tööle majandustööde abitöölisena. Riigikohus asus seisukohale, et kuigi otsuse tegemise ajaks oli

käskkirjast tulenenud kaebaja kohustus töötada lõppenud, „tuleb kaebaja varasemaid töökohustusi

hinnata muu hulgas selle käskkirja alusel. Kaebajat ei ole küll enam võimalik distsiplinaarkorras

karistada käskkirjast tuleneva kohustuse rikkumise eest, kuid täielikult ei saa välistada, et õiguslik

hinnang kaebaja käitumisele käskkirja kehtivusajal ei või muutuda aktuaalseks nt kaebaja

ennetähtaegse vabastamise kaalumisel. Vaidlustatud käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi

vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud. Seetõttu ei ole tühistamiskaebus praegu

muutunud täielikult ainetuks.“

Viidatud Riigikohtu lahendist lähtudes möönab kohus, et käskkirjal, millega kinnipeetava suhtes

kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, võib siiski teatud juhtudel olla mõju ka pärast

julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist. Näiteks võidakse julgeolekuabinõude kohaldamisega

arvestada ennetähtaegse vabastamise otsustamisel. Lisaks on vangla oma 02.01.2015 täiendavas

seisukohas (I kd tl 177) märkinud, et varasemat täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist võib

vangla arvestada ka VangS §-s 22 sätestatud soodustuste kohaldamise otsustamisel ning

ümberpaigutamise ning avavanglasse paigutamise otsustamisel. Seega võib kõne alla tulla

vaidlustatud käskkirja „ületühistamine“, mistõttu võttis kohus 16.12.2014 määrusega menetlusse

Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirja nr 512 tühistamise nõude.

13. VangS § 69 lg 1 alusel kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes

süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist

või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või

vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise

ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 2 kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava

vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete

kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamine, ohjeldusmeetmete kasutamine. Lõike 3 kohaselt lõpetatakse lõikes 1 nimetatud asjaolude

äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Lõike 4 kohaselt kohaldab täiendavaid

julgeolekuabinõusid

vanglateenistus.

Edasilükkamatul

juhul

kohaldab

täiendavaid

julgeolekuabinõusid kõrgem kohalviibiv vanglateenistuse ametnik.

14. Riigikohus on märkinud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või

tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav

alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (vt nt

RKHK 02.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 12). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei

ole seega karistus distsipliini rikkumise eest ja nende kohaldamise eelduseks ei ole tingimata

rikkumise toimepanemine.

15. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et vangla kohaldas täiendavaid julgeolekuabinõusid kaebaja

suhtes VangS § 69 lg 1 teise lause alusel, s.o ennetava meetmena raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

Nimetatud alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada kinnipeetava

poolt mingisuguse rikkumise toimepanemist. Kaebaja eksib, kui nimetab, et antud juhul oleks pidanud

tuvastama tema õigusrikkumised mingi konkreetsema haldus-või kriminaalmenetluse läbi. Kuid

kohus nõustub sellega, et intensiivselt isikute õigusi rikkuva meetme kohaldamiseks ei piisa üksnes

abstraktsetest julgeolekuohtu kujutavate asjaolude esitamisest.

Riigikohus on ühe täiendava julgeolekuabinõu – ohjeldusmeetmete – kohaldamise suhtes märkinud,

et sellise meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus haldusorgan annab

piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (RKHK 13.11.2009

otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 16 ja RKHK 23.05.2013 otsus asjas nr 3-3-1-19-13, p 12). Kinnipeetavate

õigusi intensiivselt riivavate meetmete kasutamiseks ei piisa üksnes abstraktse julgeolekuohu

tuvastamisest (RKHK 23.05.2013 otsus asjas nr 3-3-1-19-13, p 23). Ohjeldusmeetme kohaldamiseks

tuleb haldusorganil tuvastada kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus (vt RKHK

14.03.2012 otsus asjas nr 3-3-1-80-11, p 16).

Kohtul tuleb seega praegusel juhul tuvastada, kas vangla kahtlus, et kaitstavat õigushüve (kinnipeetava

elu ja tervis, vangla julgeolek) võidakse kahjustada, oli põhjendatud.

16. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude üks ajenditest nähtub olevat uue (eesti keelt

kõneleva) kinnipeetava paigutamine kambrisse nr 39, kus kaebaja viibis, ja kaebaja hoiak selle isiku

suhtes. Käskkirjas viidatakse G.B.e ja järelevalveosakonna peaspetsialist-korrapidaja M. Vaikmäe

vahel 09.05.2014 toimunud vestlusele (M. Vaikmäe 09.05.2014 ettekanne, I kd tl 138), mille kohaselt

oli G.B. vastu uue kinnipeetava paigutamisega kambrisse nr 39, otsis selle vastu erinevaid põhjendusi

ning ütles vestluse lõpus, et uus kinnipeetav kambrisse nr 39 ei jää. Viimast ütlust on kaebaja ise

eitanud.

Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirjas nr 512 ning S. Kolesnikovi 14.05.2014 õiendis (I kd tl 138

pöördel) on märgitud lisaks järgmist: „Samuti Tallinna Vangla julgeolekuosakonnale laekunud info

kohaselt on süüdimõistetu G.B. viimasel ajal äärmiselt negatiivselt meelestatud oma kambrikaaslaste

suhtes ning üritab oma käitumisega kaaskinnipeetavaid moraalselt pressida ning sundida neid

kambrist lahkuma. Taoline käitumisviis ei ole kaaskinnipeetavetele heaks eeskujuks ning ohustab

Tallinna Vangla üldist julgeolekut.“

Vastustaja vastuse kohaselt on S. Kolesnikovi poolt 14.05.2014 õiendis tuginetud 09.05.2014

järelevalveosakonna peaspetsialist-korrapidaja M. Vaikmäe 09.05.2014 ettekandele ning Politsei- ja

Piirivalveameti andmebaasis KAIRI 14.05.2014 Tallinna Vangla julgeolekuosakonna spetsialisti R.

Hanzingu poolt üldinfona fikseeritud anonüümseks jääda soovinud kinnipeetavalt pärineva teabega

kinnipeetav G.B.e käitumise kohta kambrisse nr 39 uue kinnipeetava paigutamisel.

17. Kaebaja väidab, et ka teised kinnipeetavad kambris nr 39 olid vastu eestlasest kinnipeetava sinna

paigutamisele. Seda asjaolu kinnitab M. Vaikmäe ettekanne, milles tuuakse välja, et uue kinnipeetava

paigutamine kambrisse nr 39 ei meeldinud seal viibivatele kinnipeetavatele, eriti aga oli selle vastu

G.B..

18. Kohus möönab, et eestlasest kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus viibivad vaid vene keelt

kõnelevad kinnipeetavad, ei pruugi olla kooskõlas Euroopa Ministrite Nõukogu soovituse Rec(2006)2

ehk Euroopa vanglareeglistiku artikliga 18.6, mille kohaselt võib ühte kambrisse paigutada sellised

kinnipeetavad, kes omavahel kokku sobivad. Kohtu arvates on usutav, et kui kambrisse, kus viibivad

koos üksnes vene keelt kõnelevad kinnipeetavad, paigutatakse eesti keelt kõnelev kinnipeetav, võib

see tekitada konflikte ning isegi viia vägivalla kasutamiseni, mistõttu tuleks seda võimalusel vältida.

Käesoleval juhul aga ei ole pooled selliste intsidentide toimumist välja toonud.

Kaebaja väitel ei teinud ta aja jooksul, mil ta uue kinnipeetavaga ühes kambris oli (09.05.2014 kuni

14.05.2014), talle midagi halba ega ajanud teda ka kambrist välja. Nagu nähtub, ei ole ka vanglal

andmeid, et selle aja jooksul oleks kaebaja ja sinna toodud uus kinnipeetav omavahel riielnud. Uuelt

kinnipeetavalt ei ole seletust võetud, kuid kusagilt ka ei nähtu, et nende vahel oleks esinenud mingit

omavahelist kokkupõrget. Isegi juhul, kui kaebaja oli märkinud, et kinnipeetava asjad kambrisse ei

jää, ei ole andmeid, et see intsident poleks lõppenud. Vangla on ise esitanud andmed, mille kohaselt

valvuri kiire ja professionaalse tegutsemise järgselt jäi uus kinnipeetav kambrisse nr 39. Vangla ei ole

ühtegi rünnet tuvastanud ja puuduvad andmed, et kaebaja oleks asunud või jätkanud uue kinnipeetava

terroriseerimist peale kiiret intsidendi lahendamist.

Kohus siiski märgib lisaks, et vangla vastusest võiks järeldada, justkui oleks kaebajale endale võinud

saabuda oht tema enda käitumisest ja see seaks ohtu julgeoleku vanglas. Kaebaja ise eitab temast

endast tulenevat ohtu mistahes vormis ja põhjusel, ehkki ta on selgitanud, miks ta ei ole soovinud ega

soovi saada läbi kõigi kinnipeetavate ja töötajatega. Käesolevalt ei ole ilmnenud asjaolusid, mis

viitaksid, et kaebaja ise vajanuks kaitset, sest keegi ei märgi, et kaebajat oleks ähvardatud, või et teda

oleks üritatud lüüa vms. Kaebaja viibis pidevalt teiste hulgas ning kohtule ka ei nähtu, et kaebajale

oleks pidanud tulenema kaaskinnipeetavatest mingit ohtu seotult eelneva vangistusega nt Murru

vanglas. VangS § 69 lg 1 teise lause kohaselt on võimalik kohaldada julgeolekuabinõusid ka siis, kui

kaebajat oleks ähvardanud mingi oht kaaskinnipeetavatest, ehkki see oleks erandlik meede.

Samas nähtub kohtule, et tuleb nõustuda kaebajaga selles, et ei ole äratuntav, kuidas tema varasem

käitumine lõi ohuolukorra seotult teistele kinnipeetavatele vanglas, so enne eesti keelt kõneleva

kinnipeetava saabumist kambrisse, kui nähtub, et ta oli juba pikemat aega avaldanud oma seisukohti,

mis ei langenud teiste arvamustega sageli kokku. Vaatamata nendele kaebaja avaldustele oli ta jäänud

samasse kambrisse ja ta oli avatud osakonnas edasi. Kui kaebaja oma käitumisega ja seda pikaajaliselt

oleks seadnud ohtu vangla julgeoleku, siis oleks ilmselgelt juba varem asutud leidma meetmeid,

kuidas olukorda stabiliseerida. Kohtule ei ole aga esitatud mingeid tõendeid ja andmeid sellest, et

oleks kaalutud kaebaja suhtes mingite meetmete või muude abinõude kasutuselevõttu (nt vanglasisene

ümberpaigutamine või teise vanglasse paigutamine).

Kohtumenetluses on vangla selgitanud (19.12.2014 vastus kohtunõudele, I kd tl 154), et G.B.e näol

on tegemist kinnipeetavaga, kes riskihindamise põhjal on määratletud kõrgohtlikuks isikuks nii

avalikkusele kui ka konkreetsetele täiskasvanutele. 06.11.2013 koostatud individuaalsest

täitmiskavast nähtub, et kaebajat on kuuel korral seitsmest karistatud vägivallakuritegude eest, tema

ohvrid on olnud tuttavad. Varasemalt on ta kasutanud kuritegude toimepanemisel füüsilist vägivalda,

viimase kuriteo toimepanemisel kasutas relvana kääre. Nähtuvalt täitmiskavast on kaebaja

probleemidena määratletud nii toimetulek vanglas kui ka usalduse kaotus. Kaebaja riskihindamise

(kinnitatud 31.12.2013) kohaselt on tegemist isikuga, kes õigustab ennast ja oma kuritegusid,

süüdistades selles nii teisi isikuid kui ka ohvreid. Rahulolematu ametnike ja õiguskorraga, veendunud

enda seisukohtade ainuõigsuses ja valmis neid teistele peale suruma. Enesele parema positsiooni

saavutamiseks on valmis intrigeerima ka kaasvangide vastu, Murru Vanglas õhutanud eluosakonnas

nii allumatust kui vaenu vangide vahel. On veendunud, et on käitunud alati vastavalt olukorrale ja

õigesti. Hoiab tugevalt kinni vangla subkultuuristest tõekspidamistest ja ei kavatse end muuta.

Vastustaja on seisukohal, et nähtuvalt kaebaja riskihindamisest ja tema ohtlikkusest teistele

kinnipeetavatele on mõistetav ka tema kaaskinnipeetava soov jääda vanglateenistusele teabe

edastamisel anonüümseks.

19. Vastustaja märgib, et kuigi kaebaja suhtes ei kohaldatud julgeolekuabinõusid seetõttu, et tegemist

oleks süstemaatilise korrarikkujaga, võib G.B.t iseloomustava asjaoluna välja tuua, et 15.05.2014

seisuga oli tal 13 kehtivat distsiplinaarkaristust, neist viimane oli määratud 17.12.2013

(vanglaametniku suhtes ebatsensuursete väljendite kasutamine, karistuseks kartserisse paigutamine 7

ööpäevaks). Lisaks eelmärgitule on G.B.t korduvalt karistatud distsiplinaarkorras ka rikkumiste eest,

mis seisnesid vanglaametnike seaduslikele korraldustele mitteallumises. Arvestades vanglale

teadaolevat informatsiooni kaebaja kõrgohtlikkuse osas, mille kohaselt on eelkõige ohustatud just talle

tuttavad isikud ning ka vanglale laekunud teavet G.B.e meelestatuse osas uue kinnipeetava kambrisse

nr 39 paigutamisel, oli vanglal piisavalt põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.

Nimetatud teabe valguses ei olnud vanglal võimalik jääda ootama õigusrikkumise toimepanemist, vaid

vangla pidi ennetava meetmena võtma kasutusele vanglas julgeoleku tagamiseks vajalikke meetmeid.

20. Vaidlustatud käskkirjas ei ole viidatud G.B.e varasematele rikkumistele ega tema varasemale

käitumisele, vaid eelkõige on tuginetud julgeolekuosakonnale laekunud infole, mille kohaselt on G.B.

viimasel ajal oma kambrikaaslaste suhtes meelestatud negatiivselt. Vangla esitas kohtule väljavõtte

KAIRI

andmebaasist

(juurdepääsupiiranguga

toimik

tl

3),

millest

nähtuvalt

laekus

julgeolekuosakonnale teave, et G.B. on negatiivselt meelestatud eesti keelt kõnelevate kinnipeetavate

suhtes.

Kohtule ei ole aga esitatud mingisuguseid tõendeid, mille alusel on vaidlustatud käskkirjas ja S.

Kolesnikovi 14.05.2014 õiendis märgitud, et G.B. on negatiivselt meelestatud teiste (seega vene keelt

kõnelevate) kambrikaaslaste suhtes.

Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud avaldustest võib küll välja lugeda, et tal ei olnud

kambrikaaslastega head suhted ja kaebaja enda väitel palus ta 06.05.2014 isegi ühe kambrikaaslase

mujale paigutamist, tuues põhjenduseks, et viimane algatab kambris konflikte, kuid arvestades, et

kaebaja viibib ühes kambris koos teiste ohtlike kinnipeetavatega, ei näita halvad suhted, et kaebaja

kujutaks kaaskinnipeetavatele suuremat ohtu kui see võib tuleneda mõnest teisest kõrgohtlikuna

määratletud kinnipeetavast. Kohus siinkohal nimetab, et asjaolu, kas kaebaja on märkinud ohtlikkuse

astmed õigesti, ei oma asjakohast tähendust, kuivõrd kaebaja on püüdnud karistuse pikkusi märkides

näidata vaid olukorda, missuguste isikutega on tegemist ja et need isikud ei saa sageli läbi, ent see ei

takista neil koos eksisteerimast. Asjaolu, et suhted nende isikute vahel ei ole head, ei kinnita veel, et

ainuüksi G.B.e käitumisest tulenevalt on need suhted halvad.

G.B.e seletustest võib aga välja lugeda, et ta on kambrikaaslaste ja ametnike pahameele teeninud ära

ka sellega, et ta kritiseerib vangla ja ametnike tegevust ning on julgenud välja öelda arvamuse, miks

ta leiab, et venekeelsete kinnipeetavate kambrisse ei ole mõttekas paigutada eestlast, kuna keegi ei

suudaks ühte eestlast kaitsta ja ta tunnistab, et selline vaen tekib, kui erinevad rahvused ühte kambrisse

paigutada. Kuid nagu nähtus, ei olnud varem ega ka hilisemalt sellele asjaolule tuginedes ühtegi

intsidenti kinnipeetavatega toimunud ja siinkohal saab vaid märkida, et on loogiline, et kinnipeetav

neid küsimusi ise ei otsusta ning oma väljaütlemistega tekitab ta ehk veelgi suuremat pahameelt.

21. Seega kokkuvõttes ei nähtu kohtule esitatud materjalidest, et G.B. oleks reaalselt kujutanud

(tavapärasest suuremat) ohtu kambrikaaslaste või teiste kinnipeetavate elule ja tervisele, kuna väljend,

et kinnipeetav siia ei jää, juhul, kui kaebaja seda tõepoolest ütles, võis olla teise tähendusega, kui seda

märgib vangla. Nagu nähtub, on ka vanglale esitatud anonüümse seletuse tekst sedavõrd umbmäärane,

et vangla järeldus sellest, kuidas neid lauseid mõista, on liialt julgelt kaldu kaebaja kahjuks.

Kaebajat on küll kriminaalkorras karistatud vägivallategude eest, kuid vastustaja ei ole väitnud, et

G.B. oleks varasemalt mõne kaaskinnipeetava suhtes pannud toime vägivallateo. G.B.e riskihindamise

ankeedis (I kd tl 160) on märgitud, et „alkohol võimendab isiku agressiivsust, kõik vägivallateod toime

pandus alkoholijoobes“. Arvestades, et vanglas on alkohol keelatud ning vastustaja ei ole väitnud, et

kaebaja oleks vangistuses viibimise ajal saanud enda valdusse ja tarvitanud alkoholi, võib eeldada, et

vangistuses viibides on G.B.e poolt vägivallategude toimepanemine vähem tõenäoline kui vabaduses.

22. Riigikohus on oma praktikas olnud järjekindlalt seisukohal, et kaalutlusotsuste puhul peab haldus-

akti motivatsioon olema eriti põhjalik. Kaalutluste väljatoomine haldusakti põhjendustes on oluline

nii haldusakti kohtuliku kontrolli tagamiseks kui ka haldusakti legitimeerimiseks adressaatide ja

puudutatud isikute silmis. Kolleegium on leidnud ka, et põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei

muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse

jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt RKHK lahendid asjades nr 3-3-

1-74-11 (p 15), 3-3-1-13-11 (p 9), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-81-07 (p 20), 3-3-1-62-07 (p 16), 3-3-1-

57-07 (p 18), 3-3-1-16-05 (p 17); vt ka RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-10 (p 44)). Erandjuhtudel

on kolleegium pidanud võimalikuks põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata jätmist, kui on

ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma (vt nt RKHK lahendeid

haldusasjades nr 3-3-1-74-11 (p 16), 3-3-1-57-09 (p-d 13 ja 23), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-33-07

(p 16)).

23. 29.11.2012 otsuses asjas nr 3-3-1-29-12 on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et erandina võib

siiski esineda olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid

kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Riigikohtu

hinnangul võib kohus haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus

esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti

andmisel. Seejuures on tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel tegelikult

eksisteeris ja kas sellega arvestati, haldusorganil. Kolleegium aga rõhutas, et tegemist on erandliku

olukorraga, mis ei vabasta haldusorganit HMS §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamise kohustusest.

Vastustaja on kohtumenetluses esitanud materjalid, millele tuginedes vastustaja väidab, et kaebaja on

ohtlik ja seda teavet arvestades oli vajalik ennetava meetmena kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid. Kohus siiski ei ole veendunud, et nendest asjaoludest käskkirja tegemisel ka

tegelikult lähtuti. Kohus juba märkis, et kaebaja oli kaaskinnipeetavatega samades oludes olnud koos

pikka aega ning kui ta ka oli negatiivselt meelestatud kaaskinnipeetvate suhtes, siis pidas vangla sellist

olukorda loomulikuks ega näinud mingit ohtu saabuvat, vähemalt ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks

midagi ette võetud, kui ta tõepoolest oleks survestanud kaaskinnipeetavaid lubamatult või siis

sundinud neid kambrist lahkuma. Õigushüve kahjustus sellel motiivil ei saanud seega olla tõenäoline,

sest kui olid teada mingid asjaolud, mis oleks kinnitanud ohtu tõenäosust, ei oleks saanud tema suhtes

meetmeid rakendamata jätta. Eestlasest kinnipeetava saabumine seda olukorda ei saanud enam antud

hetkel muuta, kui meedet asuti kasutama ja nagu nähtus, intsident lõppes kiirelt ja puuduvad andmed,

et kaebaja terroriseeris kedagi edasi, sj haldusaktis märgitud eestlasest kinnipeetavat. Preventiivsel või

siis ka tõkestaval eesmärgil lõpetamaks kaebaja mistahes kahjulikku tegevust sai vangla teostada juba

ammu enne seda juhtumit, kui olukord oli tõesti muutunud kriitiliseks.

24. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vangla kaalutlusotsus. HMS § 4 lg 2 kohaselt

tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 56 lg-st 3

tulenevalt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida, millistest kaalutlustest

haldusorgan on akti andmisel lähtunud.

Vaidlustatud käskkirjas on tuginetud G.B.e vastuseisule eestlasest kambrikaaslase suhtes, kuid ei ole

analüüsitud seda, kas uue kambrikaaslase ümberpaigutamine võiks raske õigusrikkumise

toimepanemise

tõenäosust

vähendada.

Sellise

olulise

asjaolu

arvestamata

jätmine

on

diskretsiooniviga. Käskkirjas on vaid üldsõnaliselt märgitud, et G.B.el võivad tema negatiivse

meelestatuse tõttu tekkida konfliktid kaaskinnipeetavatega. Vastustaja ei ole seda väidet kohtule

veenvalt põhjendanud. Samuti ei ole vastustaja näidanud, millel põhines järeldus, et esines tõenäoline

oht, et konfliktid võinuks päädida vägivalla kasutamisega. Seejuures ka 24.07.2014 käskkirjas nr 1155

(I kd tl 101) ega S. Kolesnikovi 24.07.2014 õiendis (I kd tl 163) ei ole täpsemalt nimetatud, millise

asjaolu äralangemisega on seotud G.B.e suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

lõpetamine. Vastustaja ei ole ka sisuliselt põhjendanud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise kestvust.

25. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob kaasa kinnipeetava õiguste olulise piiramise:

käesoleval juhul paigutati kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse, piirati tema vanglasisest liikumis-

ja suhtlemisvabadust ning keelati spordisaali kasutamine, lisaks kaasnes kaebajale lukustatud

kambrisse paigutamisega juba iseenesest mitmeid olmelisi kitsendusi. Ehkki täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise ja distsiplinaarkaristuse kohaldamise alused on erinevad ja

distsiplinaarkaristusega kaasneb üldjuhul rohkem mitmesuguseid lisapiiranguid, nõustub kohus

kaebajaga selles osas, et käesoleval juhul oli kaebaja õiguste piiramise ulatus vähemalt liikumise

piiramise osas võrreldav distsiplinaarkaristusega. Arvestada tuleb ka sellega, et distsiplinaarkorras

võidakse ühe teo eest karistusena määrata kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks (VangS § 63 lg

1 p 4), kuid täiendavaid julgeolekuabinõusid võidakse kohaldada määramatuks ajaks. Käesoleval juhul

kehtisid piirangud kaebaja suhtes üle kahe kuu.

26. Riigikohus on märkinud, et „eriliselt tuleb rõhutada põhjaliku motivatsiooni olulisust juhtudel, kui

haldusaktiga piiratakse isikute õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg“

(RKHK 19.01.2012 otsus asjas nr 3-3-1-83-11, p 17). Arvestades, et julgeolekuabinõude

kohaldamisega kaasneb võrdlemisi ulatuslik kinnipeetava õiguste piiramine, mis võib kesta pikemat

aega, tuleb vastava haldusakti põhjendamise nõudesse suhtuda rangelt, iseäranis olukorras, kus

julgeolekuabinõusid kohaldatakse ennetavalt ohuolukorra ärahoidmiseks kinnipeetava suhtes, kes ei

ole enne VangS §-s 69 sätestatud abinõu kohaldamist korrarikkumist toime pannud.

27. Käesoleval juhul ei saa käskkirjas esitatud põhjendusi pidada piisavaks ning ka kohtumenetluses

ei ole vastustaja kohut veennud, et kaitstavate õigushüvede (kinnipeetavate elu ja tervis, vangla

julgeolek) kahjustamine oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal tõenäoline.

Kohus leiab eelnevast tulenevalt, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes oli

põhjendamatu. Vastustaja on küll korduvalt tsiteerinud riigikohtu seisukohti, kuid kohtule ei nähtu,

et ka täiendaval vastamisel oleks vangla suutnud piiritleda, missugust tegu kaebajale ette heidetakse,

mis tooks kaasa põhjendatud kahtluse, et kaebaja tuleks isoleerida või et sellel oleks asjakohane

preventiivne või tõkestav eesmärk. Oluliste põhjendamispuuduste ja kaalumisvea (olulise asjaoluga

arvestamata jätmine) tõttu on vaidlustatud otsus õigusvastane. Kohtu hinnangul on tegemist

puudustega, mis võisid tuua kaasa ebaõige otsuse.

28. Lisaks on kaebaja väitnud, et 14.05.2014 ei toimunud temal S. Kolesnikoviga mingisugust vestlust

ning et eraldatud lukustatud kambrisse paigutati ta juba 12.05.2014. (Hiljem tunnistas ta, et eksis ning

täpsustas, et eraldatud lukustatud kambrisse paigutati ta siiski 14.05.2014.) Kaebaja väidab, et ka tema

kaaskinnipeetavatega ei vesteldud ning on kohtule saatnud selle kinnitamiseks selgitused

kaaskinnipeetavatelt (S. Š. selgitus I kd tl 212, tõlge tl 215 pöördel; A. T. selgitus II kd tl 9; A. K.

selgitus II kd tl 10) ja hiljem veelgi lisanud selgitusi.

Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et julgeolekuosakonna ametnik vestles 14.05.2014 G.B.ega ning

selgitas talle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjuseid ja eripära ning et G.B. ei olnud

nõus tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Vastustaja on selgitanud

(19.12.2014 vastus kohtunõudele, I kd tl 154), et vestlust pidas S. Kolesnikov, G.B. keeldus vestlusel

kirjalike selgituste andmisest ning vestlus on kirjalikult fikseeritud S. Kolesnikovi 14.05.2014 õiendis.

Seega puuduvad vestluse kohta muud kirjalikud tõendid, mis aga ei tähenda tingimata seda, et vestlust

(kaebaja ärakuulamist) üldse ei toimunud.

Kaebaja esitatud selgitustest ei saa teha siiski ka järeldust, et mitte ühegi kaebaja kambrikaaslasega ei

vesteldud, kuna kaebaja on ka ise leidnud, et vähemalt ühega vesteldi. Samas nõustub kohus

kaebajaga, et kohtule esitatud vangla vastustest ja ka vangla viidatud nn kaastööteatist selgitades saab

juba vangla vastusest usutavalt teavet, et isegi juhul, kui mingist varasemast ajast jäänud kahtlustel

ohu suhtes oli alus, siis valdav osa sellest teabest toetus neile andmetele, mis olid kogutud teistes

vanglates, kuid käesolevas asjas mingitele uutele asjaoludele ei viidata ning vangla toetus üksnes

üldsõnalisi väiteid sisaldavatele vanglaametnike õienditele ja ettekannetele. Kuna teate sisu, mis

edastati R.Hanzingile, on anonüümne ja seda ka kohtule ei saadud avaldada, siis on kohtul asjaolusid

võimatu kontrollida, sj seda, mida anonüümne allikas tegelikult avaldas. Teate sisu arvestades, pidi

olema kande tegemise ajaks teada, et B. jätkas uue kinnipeetava terroriseerimist, kuid muud andmed

seda ei kinnita ning et puuduvad täpsemalt andmed, millal teade tegelikult esitati, siis eeldades, et see

esitati 12.05.14. oleks saanud juba fikseerida ja koguda andmeid, mis kinnitaksid, et terroriseerimine

mingist hetkest jätkus ning milles see seisnes. Kohtule ei ole need asjaolud aga teada ega

kontrollitavad. Abinõude kohaldamise aluste äralangemisel tuleb täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine koheselt lõpetada, kuid nagu kohus märkis, ei nähtu ka sellest haldusaktist, mis oli

tegelikuks aluseks, mis võimaldas väita, et tegelik oht langes ära just sellel ajal. Kui seal ehk oleks

midagi enamat märgitud, saanuks kohus teha täpsemaid järeldusi ja nö tagantjärgi sisustada vastustaja

vaidlusaluse haldusakti puudujäägid (erandlik olukord), kuid ka seda ei saaks kohus praegusel hetkel

teha. Kohus ei saaks selliselt väita, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli

asjaolusid arvesse võttes eesmärgipärane, kohane ja vältimatult vajalik. Kui ennetava meetme

kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata lähtudes meetme rakendamise ajal haldusorganile

teadaolevatest asjaoludest, siis nähtub, et haldusorgan lasi kaebajal viibida koos eestlasest

kinnipeetavaga kambris mitu päeva, kui sisuliselt midagi ei fikseeritud intsidendi jätkumise suhtes

ametike endi poolt. Kohtule jääb põhjendatult kahtlus, kas selle aja jooksul asuti koguma täiendavaid

andmeid, arvestades, et infoallikas oli anonüümne ja tema pädevuses ohte hinnata on ebaselge.

Vastavalt on vangla ka ise märkinud, et allika usaldatavus on kontrollimata. Seega eeldab kohus, et

vangla sai ja pidi välja selgitamata asjaolud, mis võis kaalutlusõiguse teostamisel oluline olla ning

märkida, et valvuri kiire reageerimise järgselt olukord ikkagi muutus. Jääb ebaselgeks, miks vangla

nii mitme päeva jooksul ei kasutanud usaldusväärseid kanaleid ega kogunud täiendavaid andmeid.

Teisalt leiabki kohus, et kui vanglal oleksid endale olnud selged tema kohaldatud abinõu põhjused,

siis nähtuks see juba ka abinõude lõpetamise haldusaktist, st et sealt vähemalt ilmneks, milline oht

langes ära ja mis seda kinnitas.

Kohus on seisukohal, et sõltumata sellest, kas kaebaja tegelikult kuulati enne täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist ära, on eelpool nimetatud rikkumised niivõrd olulised, et juba

ainuüksi need tingivad käskkirja õigusvastasuse. Vastustaja ei ole kohut veennud, et kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli asjaolusid arvesse võttes eesmärgipärane, kohane ja

oli vältimatult vajalik.

29. Kohus eelnevalt leidis, et vaidlustatud käskkirja tühistamine on võimalik hoolimata sellest, et

käskkirja kehtivus on lõppenud. Seega tühistab kohus Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirja nr 512,

millega kohaldati G.B.e suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kohtu menetluses on lisaks

tühistamisnõudele ka alternatiivne tuvastusnõue. Kuna kohus rahuldab tühistamisnõude, ei ole

vajadust alternatiivset nõuet lahendada. Tuvastusnõue on pealegi kaetud tühistamisnõudega, s.o

tühistamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti õigusvastasuse tuvastamine, mida kohus otsuse

põhjendavas osas juba teinud on. Seega on tegemist kaebuse tervikuna rahuldamisega ning täiendavalt

15.05.2014 käskkirja nr 512 õigusvastasuse tuvastamine otsuse resolutsioonis ei ole vajalik.

30. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus

rahuldab kaebuse, tuleb menetluskulud kanda vastustajal. Kaebaja ei ole kohtule esitanud

menetluskulude hüvitamise taotlust. Kohus vabastas kaebaja kaebuselt 15 euro suuruse riigilõivu

tasumisest. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus

menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda

osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja

riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kuna kohus rahuldab kaebuse täies ulatuses, tuleb

Tallinna Vanglalt mõista riigituludesse kogu riigilõiv, millest kaebaja vabastati, s.o 15 eurot.

Karin Kalmiste

Kohtunik