2-14-6390/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. aprill 2015, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-6390

Tsiviilasi

Eksar-Transoil AS hagi OÜ Megonar ja Ahto Laanemägi

vastu solidaarselt laenulepingust tuleneva võla, intressi ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

23 677,18 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Megonar ja Ahto Laanemägi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

24. märts 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid:

Kostja 1: OÜ Megonar (rk: 10634496)

Kostja 2: Ahto Laanemägi (ik: XXX)

Kostjate esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa

Vastustaja (hageja): Eksar-Transoil AS (rk: 10136829),

esindaja advokaat Ivo Kütt

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2014 otsus

muutmata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus solidaarselt OÜ Megonar ja Ahto

Laanemägi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eksar-Transoil AS esitas 10.02.2014 maakohtule OÜ Megonar (kostja 1) ja Ahto Laanemägi

(kostja 2) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks

võlgnevuse 23 677,18 eurot, sh põhivõlg 14 998,21 eurot ja viivis 8678,97 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1 30.10.2012 vedelkütuse müügilepingu, mille

alusel müüs hageja kostjale 1 18 000 liitrit eriotstarbelist diislikütust kokku koos käibemaksuga

summas 18 540 eurot. Hageja on koostanud kostjale 1 30.10.2012 arve nr 15648 summas

18 540 eurot. Arve tasumise tähtaeg oli 29.11.2012. Kuna kostjal 1 tekkisid makseraskused,

vormistasid hageja ja kostja 1 võlgnevuse laenuks ning sõlmisid 30.11.2012 laenu- ja

käenduslepingu, mille järgi kostja 1 juhatuse liige Ahto Laanemägi käendas isiklikult kostja 1

võlgnevust hageja ees. Laenulepingu alusel kohustus kostja 1 laenusumma maksma täielikult

hiljemalt 15.12.2012. Kostja 1 on teinud hagejale kaks makset: 27.12.2012. a 4000 eurot ja

07.06.2013. a 1500 eurot. Tasutud 4000 eurost luges hageja perioodi 16.-26.12.2012 viivise

katteks 305,91 eurot, perioodi 01.12.2012–15.12.2012 intressi katteks 152,30 eurot ja

laenusumma katteks 3541,79 eurot. Tasutud 1500 eurot arvestas hageja viivise katteks.

09.05.2014 seisuga on põhivõlgnevus seega 14 998,21 eurot ja viivisevõlgnevus 9722,51 eurot.

Hageja nõuab viivist 8678,97 eurot. Kostjad on korduvalt lubanud võlgnevuse tasuda, kuid ei

ole seda teinud.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole laenulepingus kokku

lepitud võlgnevuse laenuks ümbervormistamises. Laenulepinguga tekkis uus võlasuhe, mille

alusel kohustus hageja andma kostjale 1 laenu 18 540 eurot. Kuna hageja kostjale 1 laenu ei

andnud, ei ole hagejal laenulepingust tulenevat nõuet kostja 1 vastu ning seetõttu ei saa hagejal

olla ka käenduslepingust tulenevalt nõuet kostja 2 vastu. Laenu- ja käenduslepingust nähtub

üheselt, et kostja 2 vastutab ainult lepingust tulenevate kostja 1 kohustuste eest. Kostjad

selgitasid, et laenuleping oli suunatud pooltevahelisele koostööle. Lepingu punktidega 1.1 ja 3.6

tagas hageja endale pikaajalise kliendi olemasolu. Lepingu punktis 1.1 on viide varasemale

müügilepingule ja arvele nr 15648, sest saadavast laenust pidi kostja 1 osaliselt ära maksma

varasema arve. Kuna kostja 1 hagejalt laenu ei saanud, siis jätkas kostja 1 arve maksmist ning

edasist kütuse ostu ei toimunud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 9. oktoobri 2014 otsusega hagi ning mõistis OÜ-lt Megonar ja

Ahto Laanemägilt solidaarselt välja Eksar-Transoil AS kasuks 23 677,18 eurot, millest

14 998,21 eurot moodustab põhivõlg ja 8678,97 eurot viivis.

Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel järgida võlaõigusseaduse (VÕS)

§-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid. Kohus leidis, et lähtudes lepingupooltega

sarnase mõistliku isiku positsioonist, saab lugeda usutavaks hageja tõlgendust, mille järgi

soovisid pooled 30.11.2012 laenulepinguga ümber kujundada laenuks kostja 1 müügilepingust

tuleneva võlgnevuse hageja ees.

Laenulepingu punkt 1.1 sätestab, et: „Laenuandja annab laenusaajale laenu summas

18 540 eurot. Laen antakse sihtotstarbeliselt seoses kütuse ostu osalise finantseerimise ja

pikaajalise kliendisuhte tagamiseks. Alus: kütusemüügiarve nr 15648.“ Lepingu tõlgendamisel

ei saa lähtuda lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, vaid VÕS § 29 lg-st 1

tulenevalt on oluline lepingupoolte ühine tahe. Kohus ei nõustunud kostjat käsitlusega, et

lepingu sõnastus on tulevikku suunatud kokkulepe. Eesti keeles ei ole tegusõnana eristatavad

oleviku ja tuleviku vormid, seega ei saa väita, et sõnad „annab“ ja “antakse“ on suunatud

tulevikku. Nimetatud tegusõnad võivad tähendad ka olevikus toimuvat tegevust. Muid selgeid

tahtevaldusi, et kostja 1 saab laenusumma kätte pärast lepingu sõlmimist (nt millal toimub raha

üle andmine, millisel viisil raha üle antakse), lepingust ei nähtu.

Seoses poolte ühise tahte välja selgitamisega on esmase tähtsusega, et kostjad ei ole esitanud

ühtegi tõendit, millest nähtuks nii kostjate endi või siis hageja tahe anda kostjale 1 laenu

täiendava rahasumma väljamakse näol. Kostjad ei ole oma vastuväiteid vastavalt TsMS § 230

lg-le 1 tõendanud. Seega saab kohus tuvastada poolte tahte vaid kaudsete tõendite alusel,

arvestades seejuures mõistliku isiku asjadest arusaamise põhimõtet.

Pooled on 30.10.2012 sõlminud müügilepingu, mille alusel ostis kostja 1 hagejalt 18 000 liitrit

eriotstarbelist diiselkütust kokku koos käibemaksuga summas 18 540 eurot, maksetähtajaga

29.11.2012. Kostja 1 ei tasunud hagejale müügilepingu järgi tähtaegselt. On ebausutav, et

hagejal oli soov laenulepingu alusel anda kostjale 1 üle laenuna rahasumma olukorras, kus

kostja oli hagejale võlgu. Laenuleping sõlmiti 30.11.2012 ehk järgmisel päeval pärast

müügilepingust tuleneva võla tasumise tähtaja saabumist. Kostja ei ole põhjendanud, miks

oleks pidanud hagejal olema soov anda kostjale 1 laenu summas 18 540 eurot, kui kostja 1

lepingu sõlmimise ajal võlgnes hagejale müügilepingu alusel sama suure rahasumma ning ei

olnud tähtaegselt oma kohustust täitnud. Usutav ei ole ka kostja tõlgendus, et lepingu punkti 1.1

viide kütusemüügiarvele nr 15648 tähendab seda, et antavast laenust pidi kostja 1 osaliselt ära

maksma varasema arve ja ostma kütust. Arvestades asjaolusid ei ole usutav, et hageja

võlausaldajana soovis võlgnikule laenulepinguga üle anda rahasumma enda arve tasumiseks.

Märge arve kohta viitab, et laenuks vormistatud kohustus tuleneb just sellest arvest, kuna arvele

viidates on kasutatud sõna „alus“.

Poolte soovi sõlmida tulevikus laenu andmisele suunatud leping ei toeta ka hageja varasem

praktika oma majandustegevuses. Hageja on vedelkütuse müügiga tegelev ettevõte, mitte

krediidiasutus, mille põhitegevusalaks on laenude andmine. Hageja väitel ei ole ta kogu oma

tegutsemise aja jooksul andnud mitte ühelegi kütuse ostjale laenu. Küll aga kasutab hageja oma

majandustegevuses suhteliselt tihti võlgnevuste ümbervormistamist laenuks – seega on selline

praktika hagejale tavapärane. Hageja selgitas, et müüb klientidele kütust suulise müügilepingu

alusel, mille kohta vormistatakse arve-saateleht. Võla ümbervormistamise motiiviks on

pooltevaheliste võlaõiguslike suhete täpsem reguleerimine ning võimalusel võla tasumiseks

lisatagatise saamine, antud juhul käendus. Selline eesmärk lepingute vormistamisel on usutav

ja kooskõlas nii seaduse (VÕS § 396) kui üsna levinud äripraktikaga.

Kostja 1 on pärast laenulepingu sõlmimist tasunud hagejale 27.12.2012. a 4000 eurot ja

07.06.2013. a 1500 eurot. Maksete selgitusteks on märgitud „OÜ Megonar, osaline makse, arve

nr 15648“. Ainuüksi maksete selgitustel müügiarvele viitamine ei tõenda, et müügilepingust

tulenevat võlgnevust ei olnud laenuks ümber kujundatud või et pooltel laenulepingu sõlmimisel

vastav tahe puudus. Kuna ka laenulepingus oli viide arvele nr 15648, on selle märkimine

maksekorraldusse kooskõlas lepingu sisu ja eesmärgiga. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võivad

võlgnik ja võlausaldaja kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kokkulepe,

millega võlakohustus kujundatakse ümber laenuks, omab deklaratiivse võlatunnistuse

tähendust. Laenulepinguga loodud kohustuse kõrval jäi kehtima ka müügilepingust tulenev

kohustus. Seega ei oma lepingu tõlgendamise seisukohalt tähendust asjaolu, et kostja 1 on

pärast laenulepingu sõlmimist teinud makseid müügilepingu järgse kohustuse täitmiseks.

Ka poolte käitumine pärast laenulepingu sõlmimist kinnitab, et laenulepinguga sooviti ümber

kujundada laenuks kostja 1 varasem võlgnevus, mitte ei soovitud luua tulevikku suunatud uut

laenukohustust. Kui lähtuda kostjate tõlgendusest, et laenulepinguga loodi uus laenukohustus,

siis oli kostjal 1 laenusaajana VÕS § 396 lg 1 alusel õigus nõuda laenuandja kohustuse täitmist

ja kokkulepitud laenu väljastamist. Kostja 1 ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks

nõudnud hagejalt laenu maksmist. Laenuleping sõlmiti 30.11.2012, kuid kostja 1 on viidanud

hageja laenu väljamaksmise kohustusele esmakordselt kohtumenetluses 2014. a aprillis hagile

vastuväidete esitamisel. Hageja on esitanud tõendina kostjale pärast laenulepingu sõlmimist

05.03.2013 ja 25.07.2013 saadetud kinnituskirjad (tl 13–16), milles hageja nõuab kostjalt 1

laenulepingust nr 111 tuleneva kohustuse täitmist. Kostja 1 ei ole kinnituskirjade kättesaamist

eitanud, kuid ei esitanud ka ühtegi vastuväidet lepingu nr 111 alusel või nõudeid, et hageja oma

kohustuse täidaks. Mõistlik lepingupool oleks esitanud vastuväited hageja nõudekirjadele või

asunud nõudma hagejapoolse kohustuse täitmist.

Võlgnevuse ümbervormistamist laenuks kinnitab ka võla ja laenulepingu summade võrdlus.

Laenulepingu sõlmimise hetkel oli kostjal 1 hageja ees 30.10.2012 müügilepingust tulenev

võlgnevus kütusemüügiarve nr 15648 alusel summas 18 540 eurot, mis on sama suur summa,

kui laenulepingu punktis 1.1 märgitud laenusumma.

Eeltoodu alusel, eelkõige asjaolust, et kostjad ei ole oma väiteid tõendanud, ja lähtudes

lepingupooltega sarnase mõistliku isiku positsioonist, samuti arvestades hageja praktikat oma

majandustegevuses ning poolte käitumist pärast lepingu sõlmimist, luges kohus, et hageja ja

kostja 1 tahe 30.11.2012 laenulepingu sõlmimisel oli kütusemüügiarvest nr 15648 tuleneva

kostja 1 võlgnevuse summas 18 540 eurot ümberkujundamine laenuks.

Laenulepingu punkti 1.2 kohaselt kohustus kostja 1 tasuma hagejale laenusumma 18 540 eurot

hiljemalt 15.12.2012. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel on põhjendatud hageja laenulepingust tulenev

põhivõla nõue ning VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel ka viivisenõue. Hageja on arvestanud

viivist lepingus kokkulepitud määras (0,15% viivituses olevalt summalt iga viivituses oldud

kalendripäeva eest) 09.05.2014 seisuga 9722,51 eurot. Hageja nõuab viivist 8678,97 eurot.

Kokku on hageja nõue põhjendatud seega põhivõlas 14 998,21 eurot ja viivises 8678,97 eurot.

Laenu- ja käenduslepingus on kostja 2 võtnud käendajana kohustuse laenulepingust tulenevate

laenusaaja kohustuste täitmise eest vastutuse ülempiiriga 25 000 eurot. Kuna kostjal 1 on

laenulepingust tulenev maksekohustus hageja ees ja kostja 1 on kohustust rikkunud, on

VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 alusel põhjendatud hageja nõue solidaarselt ka kostja 2 vastu.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Megonar ja Ahto Laanemägi esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu

Maakohtu 9. oktoobri 2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi

rahuldamata või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) tuvastas kohus vääralt, et võlgnevus vormistati ümber laenuks. Kohus eksis lepingu

tõlgendamisel, tõendite hindamisel ja VÕS § 396 lg 2 kohaldamisel. Võlgnevuse laenuks

ümbervormistamist ei saa tuletada tagantjärele, selline kokkulepe peab olema arusaadav ning

mõlema poole tahet väljendav. Kohtu käsitlust ei toeta ükski kirjalik tõend. Laenulepingus ei

sisaldu kokkulepet võlgnevuse laenuks ümbervormistamise kohta. Kostja 1 selgitas, et

tulenevalt laenulepingu punkti 1.1 teisest lausest ja punktist 3.6 seisnes hageja soov anda laenu

pikaajalise kliendisuhte ja kütuse ostu tagamises ning lepingus on viide varasemale

müügilepingule ja arvele nr 15648, sest saadavast laenust pidi kostja 1 osaliselt ära maksma

varasema arve. Kohus on jätnud kostjate selgitused laenu andmise põhjenduste kohta

tähelepanuta, samuti on kohus jätnud analüüsimata laenulepingu punktide 1.1 ja 3.6 koosmõju.

Kohus on andnud olulise kaalu hageja esindaja paljasõnalisele selgitusele, et hageja ei ole

andnud ühelegi kütuse ostjale laenu ja kasutab tihti oma praktikas võlgnevuse

ümbervormistamist laenuks. Hageja väiteid ei toeta ükski tõend. Hageja esindaja selgitustel ei

ole tõendi kaalu, kuna ütlused ei ole antud vande all. Paljasõnalistele väidetele tuginev

kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud. Hageja 2012. a (ja 2013. a) majandusaasta aruandest

ei nähtu kohustuste ümberkujundamist laenuks – lähtudes majandusaasta aruandest ei ole

hageja üldse kellelegi laenu andnud. Arusaamatu ja õigusvastane on ka kohtu järeldus, et võla

ümbervormistamise eesmärk on kooskõlas levinud äripraktikaga.

Kohus on ilma tõendeid arvestamata hinnanud poolte käitumist pärast laenulepingu sõlmimist.

Kohus on arusaamatult järeldanud, et kuna laenulepingus on viide arvele nr 15648, siis on selle

märkimine maksekorraldustesse kooskõlas lepingu sisu ja eesmärgiga. Kostja 1 selgitas, et kuna

laenuleping ei realiseerunud, täitis ta edasi müügilepingut ja tasus arvet nr 15648.

Maakohus on eiranud Riigikohtu selgitust (3-2-1-21-06), et võlatunnistuse tähendus määratakse

võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Laenulepingus ei ole kokku lepitud varasema võlgnevuse

tunnustamises ja vastuväidetest loobumises, samuti ei ole kokku lepitud varasema võlgnevuse

laenuks ümbervormistamises. Pelgalt lepingu punkti 1.1 viide arvele nr 15648 ei tõenda laenuks

ümbervormistamist, arvestades punkti 1.1 sõnastust laenu andmise kohta ei saaks võlgnevuse

laenuks ümbervormistamist järeldada ka ükski sarnane mõistlik isik. Järelikult tekkis

laenulepinguga uus võlasuhe, mille sisuks oli hageja poolt kostjale 1 laenu andmine;

2) tuvastas kohus vääralt, et hagejal on laenulepingust tulenev nõue kostja 1 vastu. Kuna

laenulepingus ei sisaldu kokkulepet varasema arve alusel võlgnetava summa laenuks

ümbervormistamise kohta ning hageja ei ole andnud lepingu punktis 1.1 märgitud laenusummat

kostjale 1 üle, siis ei ole kostja 1 võlgnevusse jäänud. Õiguskirjanduses on selgitatud, et laenu

tagasimaksmise kohustuse tekkimise eeldusteks on laenulepingu kehtivus ja laenu

väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud

väljaanne. Juura 2007. Lk 384, p 3.3.1). Kohus leidis, et hageja poolt kostjale 1 laenu andmise

soov on ebausutav ning ei ole kooskõlas hageja varasema praktikaga majandustegevuses –

menetluses ei ole aga esitatud ühtegi tõendit hageja varasema äritegevuse praktika kohta, samuti

on tõendamata, et hageja ei soovinud laenu anda. Laenulepingu tekst tõendab vastupidist,

kuivõrd laenulepingus on hageja selgesõnaliselt võtnud kohustuse anda kostjale 1 laenu. Kohus

on VÕS § 396 lg 1 tõlgendamisel pööranud laenusuhte sisu tagurpidi. VÕS § 396 lg-st 1

tulenevalt on laenu väljamaksmine laenuandja põhikohustuseks. Laenuandja ei omanda

laenusumma nõudmise õigust pelgalt põhjusel, et laenusaaja ei ole laenu üleandmist nõudnud;

3) kohaldas kohus vääralt TsMS § 230 lg-t 1. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-137-07), et

tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu

tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja

ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kohus on märkinud, et

kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks nii kostjate endi või siis hageja tahe anda

kostjale 1 laenu täiendava rahasumma väljamakse näol. Arvestades tõendamiskoormist, on

kohtu järeldus lubamatu, kuivõrd hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostjate või

hageja tahe olnuks suunatud võlgnevuse laenuks ümbervormistamisele. Seetõttu pidanuks

kohus tõlgendama lepingut selliselt, et hageja pidi andma laenu. Kuna hageja ei ole tõendanud

laenu väljamaksmist ega varasema võlgnevuse laenuks ümbervormistamist, on nõue alusetu;

4) leidis kohus vääralt, et hagejal on nõue kostja 2 vastu. Laenulepingust (p 4.2) tuleneb üheselt,

et kostja 2 vastutab ainult laenu- ja käenduslepingust tulenevate kostja 1 kohustuste eest,

vastutus ei laiene kostja 1 muudele kohustustele, sh diislikütuse eest võlgnetavale rahasummale.

5. Eksar-Transoil AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata,

maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellantide kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) jõudis kohus õigele järeldusele, et 30.11.2012 laenu- ja käenduslepinguga vormistati

võlgnevus ümber laenuks;

2) ei saa nõustuda apellantide etteheitega, et kohus eelistas hageja väiteid kostjate väidetele ja

jättis viimased piisava tähelepanuta. Paljudes tsiviilasjades osutub võimatuks või keeruliseks

poolte tahte väljaselgitamine otseste tõendite pinnalt ning mõistliku isiku asjadest arusaamise

põhimõte võib olla ainuvõimalik kriteerium otsustuse tegemiseks. Kostjad ei ole suutnud

selgitada oma käitumist pärast lepingu sõlmimist ja nimetatud asjaolu omab poolte võlasuhete

tõlgendamisel olulist tähtsust. Esmakordsed vastuväited tuginedes lepingu rahatusele esitasid

kostjad kohtumenetluses. Kui kostja 1 oleks soovinud lepingu alusel raha saada, oleks kostja 1

seda hagejalt nõudnud või muul moel reageerinud hageja meeldetuletustele. Hageja on täitnud

oma tõendamiskohustuse ning esitanud kohtule e-kirjad koos manustega, millised saadeti

kostjate lepingus märgitud e-posti aadressil ja millele kostjad ei reageerinud;

3) esitasid kostjad väite, et hageja 2012. ja 2013. a majandusaasta aruannetest ei nähtu

kohustuste ümberkujundamine laenuks või üldse laenu andmine, alles apellatsioonimenetluses

ning väide tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Samas hageja 2013. a majandusaasta aruande Lisa 3

„Nõuded ja ettemaksed“ sisaldab kirjet „nõuded ostjate vastu“ summas 1 583 453 eurot.

Nimetatud kirje all on kajastatud ka võlgnevused, mis on ümbervormistatud laenuks.

31.12.2013 seisuga oli nimetatud võlgnevusi summas 450 703 eurot;

4) tuvastas kohus õigesti, et hagejal on lepingust tulenev nõue kostja 1 vastu ja seega on

käendaja – kostja 2 näol tegemist solidaarvõlgnikuga;

5) on kostjate seisukohast lähtudes hageja pöördunud kohtusse, et saada raha kelmuse teel.

Siinkohal tuleks kohtul arvestada ka pooli iseloomustavaid asjaolusid. Hageja on tegutsenud

Eesti kütuseturul üle 20 aasta ning tal on eeskujulik ja hea maine. Kostja 1 on oma rahalised

kohustused hageja ees jätnud pikaajaliselt täitmata ning on varatu. Kostja 2 on samuti muutnud

end varatuks, võõrandades talle kuuluvad kinnistud võlgnevuse tekkimise perioodil.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

9. oktoobri 2014 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis

nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel

vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

7. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski

nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele

esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult

rahuldanud hageja nõude.

7.1. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus on eksinud laenu- ja käenduslepingu p 1.1

tõlgendamisel.

Laenu- ja käenduslepingu p 1.1 kohaselt laenuandja annab laenusaajale laenu summas 18 540

eurot. Laen antakse sihtotstarbeliselt seoses kütuse ostu osalise finantseerimise ja pikaajalise

kliendisuhte tagamiseks. Aluseks on märgitud kütusemüügiarve nr 15648.

Asja materjalidest nähtuvalt kohustus kostja 1 tasuma ostetud diislikütuse eest 18 540 eurot

30.10.2012 arve nr 15648 järgi 29.11.2012. 30.11.2012 sõlmisid hageja ning kostja 1 ja kostja

2 laenu- ja käenduslepingu, mille p 1.1 kohaselt annab hageja kostjale 1 laenu 18 540 eurot ning

laenu andmise aluseks on kütusemüügiarve nr 15648.

Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et 30.11.2012 lepinguga kujundasid lepingupooled ümber

kostja 1 maksmata arvest nr 15648 tuleneva kohustuse laenuks, mida käendas kostja 2.

Maakohus on õigesti leidnud, et selline kohustuse ümberkujundamine on kooskõlas VÕS § 396

lg-s 2 sätestatuga ning tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mis on sõltuvuses juba

olemasolevast kohustusest.

Maakohtu nimetatud järeldused (maakohtu otsuse lk 6-9) põhinevad laenu- ja käenduslepingu

p 1.1 tõlgendamisel kooskõlas VÕS § 29 lg-tes 1, 4 ja 5 sätestatud tõlgendamisreeglitega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning apellantide väide maakohtu

poolt VÕS § 29 ebaõigest kohaldamisest ei ole põhjendatud.

Eelnevast tulenevalt ei ole tähendust apellantide sellel väitel, et laenu- ja käenduslepingu p-s

1.1 ei ole eraldi märgitud arvest nr 15648 tuleneva kohustuse ümbervormistamist laenuks.

Oluline on siinjuures asjaolu, et lepingu p-s 1.1 viidatakse arvele nr 15648 ning laenusumma

ühtib arvel nr 15648 märgitud tasumata võlgnevuse summaga. Nimetatud lepingu sõlmimise

asjaolud viitavad poolte ühisele tahtele leppida kokku, et arvel nr 15648 märgitud summa

võlgnetakse hagejale laenuna. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kostja 1 ei esitanud enne

kohtumenetlust hageja kinnistuskirjadele, milles on viidatud 30.11.2012 laenulepingule,

vastuväiteid hageja poolt laenu väljamaksmise kohustusele. Maakohus on õigesti leidnud, et

selline kostja 1 käitumine pärast lepingu sõlmimist kinnitab, et iseseisva laenukohustuse

võtmine ei olnud 30.11.2012 lepingu sõlmimise eesmärgiks.

Kuna 30.11.2012 lepinguga kujundasid lepingupooled ümber kütusemüügiarvest nr 15648

tuleneva kohustuse laenuks, siis on põhjendamatu apellantide seisukoht, et laenulepingu

rahatuse tõttu puuduvad nendel kohustused hageja ees.

7.2. Apellandid on tuginenud kaebuses veel sellele, et hageja 2012. a ja 2013.a majandusaasta

aruannetest ei nähtu mistahes kohustuste ümbervormistamist laenuks ega ka seda, kas hageja

on üldse kellelegi laenu andnud. Ka nimetatud asjaolu välistaks hageja nõude rahuldamise.

Hageja leidis, et tegemist on uue asjaoluga, millele maakohtu menetluses ei ole tuginetud ning

seetõttu tuleb see jätta tähelepanuta.

Ringkonnakohus leiab, et apellantidel oli hageja majandusaasta aruannetes sisalduvale teabele

võimalus tugineda juba maakohtu menetluses ning seetõttu jätab ringkonnakohus selle TsMS

§ 652 lg 4 järgi tähelepanuta.

Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et nähtuvalt hageja vastusest

apellatsioonkaebusele on hageja 2013. a majandusaasta aruandes kajastatud ka võlgnevused,

mis on ümber vormistatud laenudeks.

8. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt apellantide kanda.

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes

kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt

kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning

kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu

määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause

kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel

(eelkõige riigilõiv).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja