3-14-52921/18 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-52921 Otsuse tegemise aeg ja koht

09. aprill 2015, Jõhvi

Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi

A. P kaebus Viru Vangla 22.10.2014 vastuse nr 6-16/213-3 ja tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamiseks summas 25 000 eurot

Menetlusvorm

Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja A. P

Vastustaja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata

2. Jätta kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. mai 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

A. P esitas 27.07.2014 Viru Vanglale kahjunõude registreeritud 31.07.2014 nr 6-16/213-1 (tl 43-51, tõlge 52-56) mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 50 000 eurot.

Viru Vangla 22.10.2014 vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr 6-16/213-3 (tl 57-58) jäeti

A. P e taotlus kahju hüvitamiseks rahuldamata.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

26.11.2014 saabus Tartu Halduskohtule A. P e kaebus Viru Vangla 22.10.2014 vastuse nr 6- 16/213-3 ja P hoone P-2 osakonna vanglaametnike tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning kahju hüvitamiseks summas 25000 eurot.

Kaebuse kohaselt alates 01.07.2014 hommikuse kontrolli ajal teatas vanglaametnik kaebuse esitajale, et korralduse kohaselt kaebuse esitajale ravimeid ei väljastata seni, kuni kaebuse esitaja hakkab valvurite korraldusi täitma. Kaebaja esitas valvuritele koheselt seletuskirjad koos täpse ajaga, millal talle keelduti ravimeid väljastamast. Kaebaja on viibinud tänaseks päevaks kartseris pidevalt kuni 270 ööpäeva, mille jooksul võetakse temalt iga päev ära madrats koos vooditarvetega 14 tunniks ööpäevas. Jättes kaebuse esitaja alates 01.07.2014 ilma neuroloogi poolt 16.06.2014 välja kirjutatud rahustitest ja valuvaigistest, tekitasid P-2 osakonna vanglaametnikud tõsise kahju tema tervisele, kuna 03.07.2014 pärast neuroloogi poolt soovitatud harjutuste tegemist algasid kaebajal ilma nende ravimiteta tugevad nimmevalud, mis edaspidi tugevnesid, sest 14 tunni jooksul ööpäevas ilma madratsita oli ta sunnitud lamama betoonist kambripõrandal suvistes kartseririietes. Jättes kaebuse esitaja ilma psühhiaatri poolt väljakirjutatud rahustitest ja unerohtudest, jätsid vanglaametnikud kaebaja ilma unest ja rahust, mille tulemusena tekkisid kaebajal kuulmis-ja nägemishallutsinatsioonid ja väga närviline agressiivne seisund. 15.07.2014 viibides ebaadekvaatses seisundis, solvas kaebaja vanglaametnikke. Kaebaja on saatnud kaebused vangla sisekontrolli, Viru prokuratuuri, Kaitsepolitseisse, Riigiprokuratuuri, seega kaebaja püüdis kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Pärast kaebuse esitamist vangla sisekontrolli, alates augusti kuust hakati kaebajat jalutuskäikudele viima, kuigi ta ei saanud endiselt käsi selja taha panna ja pani need oma külgedele. Käesoleval ajal pannakse kaebajale kaks käerauda, et käed oleksid külgedel, aga mitte seljal, kuna seljal on neid valus hoida. Pärast 27.07.2014 kaebuse esitamist direktorile, hakati kaebuse esitajale veel rohkem P-2 osakonnas survet avaldama. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vanglaametnikud ja Viru vangla administratsioon kohaldavad kaebaja suhtes piinamisi ja ebainimlikke kohtlemist ja ebaseaduslikke karistusi, rikkudes EIÕK § 3 ja § 14. Kaebuse esitaja palub tunnistada Viru Vangla tegevus õigusvastaseks ning välja nõuda Viru vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise ja tervisekahju tekitamise eest summas 25000 eurot.

Vastustaja vastuväited

02.02.2015 kohtule saabunud vastuses (tl 70-72) kaebusele märgib vastustaja, et A. P e kaebuse, Viru Vangla vastu 25 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks, on vangla teinud kohtueelses menetluses 22.10.2014 otsuse nr 6-16/213-3 ning kohtueelses menetluses esitas kaebaja käesoleva kaebusega võrreldes sama nõude. Vangla on kahjunõude rahuldamata jätmise otsuses kaebaja seisukohtadele vastanud ning jääb ka nende seisukohtade juurde. Vastustaja jääb seisukohale, et tema tegevus ei ole saanud kaebajale tekitada sellist kahju, mis tingiks RVatS § 7 lg 1 ja 9 lg 1 alusel rahalise kahju hüvitamise. Vastustaja leiab, et tema tegevuses puudus õigusvastasus, mis oleks kahju hüvitamise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks. Kaebaja kahju hüvitamise nõue põhineb sellel, et talle ei antud valvurite poolt ravimeid ja teda ei viidud jalutuskäigule. Ravimite väidetava mitteandmise osas ühtib kinnipeetava kaebus asjaolude mõttes haldusasjaga nr 3-14-51999 põhiliste asjaoludega ning Tartu Halduskohtu 29.01.2015 otsusega jäeti kinnipeetava kaebus rahuldamata. Vaidlust ei ole selle üle, et kinnipeetavale tehakse valvurite poolt ravimid küll kättesaadavaks, kuid kinnipeetav keeldub ise tõusmast, et oleks võimalik ravimeid manustada ning seejärel teostada vangistusseaduse alusel järelevalvetoiminguid, kontrollimaks vanglaametniku poolt ravimite manustamist. Olukord, kus kinnipeetav ei allu vanglaametniku seaduslikule korraldusele järelevalvetoimingute teostamiseks, on käsitletav kinnipeetava enda soovimatusega ravimeid manustada. Sellisel juhul on põhjendamatu kinnipeetava etteheide vanglaametnikele, et talle ravimeid ei anta.

Seonduvalt jalutuskäigule mitteviimise kaebusega märgib vastustaja, et vastustajal puuduvad igasugused tõendid, nagu ei saaks kaebaja liikudes panna käsi seljale. Vastustajal olevate meditsiiniosakonna seisukohtade kohaselt saab kinnipeetav terviseseisundist tulenevalt panna liikudes käed seljale, mistõttu kaebus on ka selles osas põhjendamatu. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused

Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas vanglateenistuse ametnikul oli olemas õiguspärane alus jätta kaebajale ravim andmata ja jätta kaebaja jalutuskäigule viimata ning kas sellise tegevuse tagajärjel sai kaebajale tekkida riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju.

Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nii väärikuse alandamise kui tervise kahjustamise korral nõuda kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Sama seaduse § 7 lg-s 4 ning võlaõigusseaduse § 127 lgtes 1 ja 4 kehtestatust tulenevalt on vastava nõude rahuldamise eelduseks, et avaliku võimu kandja õigusvastane süüline tegevus, kahju tekkimine ja põhjuslik seos nende vahel on tuvastatud. Lisaks nõuab riigivastutuse seaduse § 13 lg 1, et hüvitise suuruse määramisel arvestataks muuhulgas objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust ja eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekkimisel. Viimati nimetatud tulenevad võlaõigusseaduse § 139 lg-test 1 ja 3, milledes on ette nähtud tervise kahjustamisega seotud kahjuhüvitise vähendamine, kui kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus aitasid kahju tekkimisele kaasa.

Kaebaja on rajanud oma nõude väidetele, et ametnikul polnud tema tervisliku seisundi tõttu õigust nõuda käte seljale panemist ega jätta ta sellest keeldumise tõttu ilma arstiabita.

Vastavat tegevust peab ta nii enda inimväärikuse alandamiseks kui tervise kahjustamiseks.

Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud Viru Vangla kodukorra punktist 4.3 endale tuleneva kohustuse liikuda vangla territooriumil üldjuhul üksnes käed selja taga. Sellest saab vabastada ainult käte seljale panemist välistav tervislik seisund, tööülesanded või kantavad asjad.

Kohtule esitatust ei nähtu, et kaebaja oleks kodukorra eelnimetatud sätte seaduses ettenähtud korras vaidlustanud. Seega on see tema suhtes kehtiv, ta oli kohustatud panema kambrist lahkumisel käed seljale ning selle järgimata jätmist on võimalik käsitleda kui soovimatust minna jalutuskäigule. Vastav nõudmine on ette nähtud selleks, et tagada vangla turvalisus ja aidata ära hoida võimalikku rünnet või muud õiguserikkumist kinnipeetava poolt.

Kaebaja on ise kaebuses märkinud, et pärast kaebuse esitamist vangla sisekontrolli, alates augustikuust 2014 hakati kaebajat jalutuskäikudele viima, kuigi ta ei saanud endiselt käsi selja taha panna ja pani need oma külgedele.

Halduskohus nõustub vastustajaga selles, et seonduvalt jalutuskäigule mitteviimise kaebusega puuduvad asjas igasugused tõendid, nagu ei saaks kaebaja liikudes panna käsi seljale. Vastustajal olevate meditsiiniosakonna seisukohtade kohaselt saab kinnipeetav terviseseisundist tulenevalt panna liikudes käed seljale, mistõttu kaebus on ka selles osas põhjendamatu. Vastustaja tegevus on õiguspärane ja ei ole kaebaja inimväärikust alandav.

Kaebaja on rajanud oma nõude ka väitele, et jättes kaebuse esitaja alates 01.07.2014 ilma neuroloogi poolt 16.06.2014 välja kirjutatud rahustitest ja valuvaigistest, tekitasid P-2 osakonna vanglaametnikud tõsise kahju tema tervisele, kuna 03.07.2014 pärast neuroloogi poolt soovitatud harjutuste tegemist algasid kaebajal ilma nende ravimiteta tugevad nimmevalud, mis edaspidi tugevnesid, sest 14 tunni jooksul ööpäevas ilma madratsita oli ta sunnitud lamama betoonist kambripõrandal suvistes kartseririietes. Jättes kaebuse esitaja ilma psühhiaatri poolt väljakirjutatud rahustitest ja unerohtudest, jätsid vanglaametnikud kaebaja ilma unest ja rahust, mille tulemusena tekkisid kaebajal kuulmis-ja nägemishallutsinatsioonid ja väga närviline agressiivne seisund. Vastavat tegevust peab ta nii enda inimväärikuse alandamiseks kui tervise kahjustamiseks.

Seejuures on ta aga jätnud tähelepanuta vangistusseaduse § 67 lg-test 1 ja 2 kinnipeetavale tuleneva kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju, alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning mitte takistada neid oma kohustuste täitmisel. Tema kohtueelsest taotlusest ja kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et kaebuse põhjustanud sündmus toimus 01.07.2014, hommikuse kontrolli ajal, mil vanglaametnik teatas kaebuse esitajale, et korralduse kohaselt kaebuse esitajale ravimeid ei väljastata seni, kuni kaebuse esitaja hakkab valvurite korraldusi täitma.

Ravimite andmist reguleerib kodukorra punkt 20.7. Selles on ette nähtud, et üldjuhul annavad ravimeid vangla ettenähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad on kohustatud ravimid manustama kohe vanglaametniku juuresolekul, avama kontrollimiseks korralikult suu ja liigutama vajadusel keelt. Vastavad nõuded on kehtestatud selleks, et välistada arsti poolt ettenähtud raviskeemi rikkumisest tekkida võivaid kahjulikke tagajärgi kinnipeetavale endale ning ravimite kogumisest, kõrvaliste isikute kätte sattumisest ja muust sarnasest tuleneda võivaid ohte vangla ja seal viibivate isikute julgeolekule. Ravimi manustamise üle kontrolli teostamine saab kõige tõhusam olla siis, kui kinnipeetav seisab ravimit andva ametniku ees. Seega on sellekohane korraldus igati loomulik ja vajalik abivahend nii loendusel kui mistahes muul ajal antuna ning seda ei saa kindlasti pidada õigusvastaseks ega kinnipeetava inimväärikust alandavaks. Selle täitmisest keeldumist aga võib käsitleda ravimi võtmisest keeldumisena. Kuna vangla kodukorra eelnimetatud säte ei luba vanglateenistuse ametnikul anda kinnipeetavale ravimit nii, et ta selle tegelikku manustamist ei kontrolli, saab ametnik jätta ravimi kehtestatud korrale mitteallunud kinnipeetavale ka andmata. Tema vastavat tegevust pole kuidagi võimalik pidada kinnipeetava karistamiseks, kuriteole provotseerimiseks ega keelatud katse läbiviimiseks.

Kinnipeetava ravimisega seonduv on reguleeritud vangistusseaduses. Selle § 49 lg 1, § 52 lg 1 ja § 53 lg 1 kehtestavad, et vanglas kinnipidamisel viibivate isikute tervishoiuteenus tuleb korraldada tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivate sätete alusel ning ööpäevaringselt tagatakse neile üksnes vältimatu abi kättesaadavus. Vältimatu abi mõiste sisaldub eelnimetatud seaduse §-s 5 ja tähendab tervishoiuteenust, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks, tuleb see tingimata koheselt ka võimaldada.

Vaidlust ei ole selle üle, et kinnipeetavale tehakse valvurite poolt ravimid küll kättesaadavaks, kuid kinnipeetav keeldub ise tõusmast, et oleks võimalik ravimeid manustada ning seejärel teostada vangistusseaduse alusel järelevalvetoiminguid, kontrollimaks vanglaametniku poolt ravimite manustamist. Olukord, kus kinnipeetav ei allu vanglaametniku seaduslikule korraldusele järelevalvetoimingute teostamiseks, on käsitletav kinnipeetava enda soovimatusega ravimeid manustada. Sellisel juhul on põhjendamatu kinnipeetava etteheide vanglaametnikele, et talle ravimeid ei anta.

Eeltoodud järeldustel pole kohtul põhjust pidada Viru Vangla tegevust kaebaja suhtes õigusvastaseks. Talle ei saanud tekkida rahas hüvitatavat mittevaralist kahju ning tema kohtueelne kahju hüvitamise taotlus on jäänud õigustatult rahuldamata. Seetõttu jääb ka kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 750 euro suuruse riigilõivu tasumisest (tl 60). Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik