2-13-21939/60 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iko Nõmm, Reet Allikvere, Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.04.2015, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-21939

Tsiviilasi

Osaühingu Rest Art Group hagi EfTEN SPV7 OÜ

vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 06.11.2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Apellatsioonkaebuse hind

EfTEN SPV7 OÜ apellatsioonkaebus

240 190,75 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Osaühing Rest Art Group (registrikood 10921913,

asukoht Rästa tn 9c, 13417 Tallinn), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja vandeadvokaadi

abi Artur Sanglepp

Kostja: EfTEN SPV7 OÜ (registrikood 12307838,

asukoht A.Lauteri 5, 10114 Tallinn), lepingulised

esindajad vandeadvokaadid Kuldar-Jaan Torokoff ja

Andreas Veeret

Kohtuistungi toimumise aeg

05.03.2015

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 06.11.2014 otsus osaliselt õigusliku põhjenduse ja

väljamõistmisele kuuluva kahjuhüvitise suuruse osas ning teha tühistatud osas

uus otsus.

2. Välja mõista EfTEN SPV7 OÜ-lt kahjuhüvitis 97 441,87 eurot OÜ Rest Art

Group kasuks arvestades otsuse põhjendamisel ka ringkonnakohtu otsuse

motiive.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest

arvates.

Vastust

kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma

vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme

kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel

30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. 08.05.2013 esitas Osaühing Rest Art Group Harju Maakohtule hagi EfTEN SPV 7 OÜ

vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise 267 273,11 eurot.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Combinent 28.04.2010 müügipinna

üürilepingu, mille alusel OÜ Combinent andis hagejale üürile Mustika keskuses asuva

müügipinna suurusega 67,0 m2 ja laopinna üürilepingu, mille alusel OÜ Combinent andis

hagejale üürile laopinna suurusega 150,0 m2. Pärast üürilepingute sõlmimist leppisid

hageja ja OÜ Combinent üürilepingutes sätestatud üürihindade muutmises suusõnaliselt

kokku, et üüri tasutakse vähem kui kirjalikes lepingutes. 01.07.2012 läksid

üürilepingutest tulenevad OÜ Combinent üürileandja õigused ja kohustused üle kostjale

(kd I tl 61).

3. Vaatamata eelnevale kokkuleppele asus kostja ühepoolselt esitama hagejale üüriarveid

märkimisväärselt suuremas ulatuses kui hageja oli kokku leppinud OÜ-ga Combinent.

Hageja keeldus suurendatud üüri maksmast ning pidas läbirääkimisi lepingu seniste

tingimuste jätkumiseks. Kostja esitas 04.09.2012 hagejale viivisearve üürimaksete

viivitamise eest. Koos sama arvega saatis kostja hoiatuse, et nõude täitmata jätmise korral

üürileping lõpetakse. Hageja möönis, et võlgnes septembris 2012 kostjale üüri nii

juulikuu kui augustikuu eest, kuid keeldus maksete tegemisest seetõttu, et kostja

ühepoolselt tõstis üüri. Hageja leidis, et kostja, nõudes hagejalt üüri üle kokkulepitud

määra, rikkus ise hageja poolt OÜ-ga Combinent suuliselt muudetud üürilepingut, milline

kokkulepe läks alates 01.07.2012 muudatusteta ning kogu ulatuses üle kostjale.

4. Kostja saatis hagejale 06.09.2012 e-kirja (kd I tl 66), milles teatas, et kuna hageja

üürivõlg ületab kahe kuu summa, ütleb kostja hageja sõlmitud üürilepingud üles alates

27.09.2012. Kostja võttis 07.09.2012 müügi- ja laopinna ning kõik seal asuvad kaubad ja

muud esemed enda valdusesse viidates pandi kasutamise õigusele. Hageja arvates rikkus

kostja pandiõiguse kasutamisel VÕS § 307 lg-t 1 ning kooskõlas VÕS § 115 lg-ga 1 tuleb

tal hüvitada oma kohustuse rikkumisega tekitatud kahju. Hageja hinnangul ei saanud

pandiõiguse teostamise ajal olla hageja väidetav võlgnevus kostja ees suurem kui 896,98

eurot, seda isegi eeldusel, et kostja rahalised nõuded on õigustatud.

5. Kostja võttis pandiõiguse teostamise sildi all aga enda valdusesse esemeid enam kui 100

korda suuremas väärtuses: müügipinnal kaupluses “Just See” oli hageja valduses kaup,

mille väärtus sisseostuhindades oli 11 472,42 eurot ja müügihindades 26 361,65 eurot;

laopinnal oli hageja valduses kaup, s.h. ettevõttesse “Rest Art” kuuluv sisustuskaup, mille

väärtus sisseostuhindades oli 119 975,63 eurot ja müügihindades 217 160,46 eurot.

Kokku oli hagejal kaupa, mille kostja õigusvastaselt enda valdusesse võttis,

sisseostuhindades väärtuses 131 448,05 eurot ja müügihindades 243 522,11 eurot. Lisaks

võttis kostja oma valdusesse ja müüs müügi- ja laopinnal olnud inventari, mille väärtus

oli 23 751 eurot.

6. Hageja oli seisukohal, et kaupade ja inventari harilik väärtus TsÜS § 66 mõttes on nende

harilik müügihind – antud asjas kokku 267 273,11 eurot. Kuigi kostja kinnitas 16.10.2012

seisuga üürivõla puudumist, mille tagamiseks kostja 07.09.2012 üürileandja pandiõigust

teostas, müüs kostja kauba ja inventari OÜ-le Survisor hinnaga 15 000 eurot, rikkudes

sellega VÕS § 6 lg-st 2, § 23 lg-st 2 tulenevat hea usu põhimõtet ja koostöökohustust.

Samuti ei ole kostja teatanud, milliseid „nõudeid“ ta enampakkumise teel saadud tulemi

arvelt rahuldas ega pakkunud hagejale tulemi ülejäägi tagastamist (AÕS § 295 lg 2).

Kooskõlas VÕS § 305 lg-ga 4 kohaldatakse üürileandja pandiõigusele AÕS-is käsipandi

kohta sätestatut. Käsipandi sätete järgi ei tohtinud kostja hagejalt äravõetud esemeid

18.10.2012 OÜ-le Survisor müüa. AÕS § 292 lg 2 alusel tekib üürileandjal pandiga

koormatud eseme müügiõigus vaid siis, kui tal on VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutav nõue

üürniku vastu. Kuna pandiõigus on olemuselt realiseerimisõigus (vt 3-2-1-165-12 p 63),

peab pandi realiseerimiseks esinema mittevaieldav ja sissenõutav nõue. Hageja on

tõendanud, et kostjal puudusid sissenõutavad nõuded. Seega on kostja rikkunud VÕS §

305 lg-t 4 koosmõjus AÕS § 292 lg-ga 2.

Kostja vastuväited

7. Kostja palus 06.06.2014 täiendava vastusega (VII kd lk 2-24) jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

8. Hageja väited suuliste kokkulepete sõlmimise kohta üürilepingutes sätestatud üüri

püsivaks alandamiseks on ebaõiged. Enne Mustika Kaubanduskeskuse kostjale

võõrandamist kehtis keskuses nn käskkirjade süsteem, mis tähendab, et OÜ Combinent

juhatuse igakuise eraldi otsuse (käskkirja) alusel võis OÜ Combinent otsustada üürnikule

soodustuse tegemise, st lubada viimasel tasuda vastava kuu eest soodsamat üüri.

9. 06.09.2012 laekus kostja arvelduskontole hagejalt makse summas 1363,20 eurot, kuid see

ei

kõrvaldanud

võlgnevust.

Seisuga

06.09.2012

võlgnes

hageja

kostjale

põhivõlgnevusena jätkuvalt 899,16 eurot. Hageja oli viivituses eranditult kõigi hagile

lisatud üüriarvete (17 tk) tasumisega, mis tähendab, et hageja hilines järjestikku 10 kuu

üürimaksetega (s.o perioodil 01.09.2011 kuni 01.06.2012 väljastatud üüriarved). Nii üüri

tervikuna tasumata jätmine kui selle tasumine osaliselt hageja enda poolt meelevaldselt

määratud osas (ja sedagi olulise hilinemisega), on käsitatavad üürilepingu olulise

rikkumisena VÕS § 116 lg 2 p-de 2 ja 4 mõttes.

10. Kostja võis asju kinni pidada, kuna hageja andis kostjale üürilepinguga, juhuks mil kostja

soovib teostada üürileandja pandiõigust, tagasivõetamatu nõusoleku ja volituse

eemaldada üüripinnal asuvad hageja vallasasjad üüripinnalt ning hoiustada need hageja

kulul kostja poolt valitud kohas. Üürilepingute viidatud sätted ei näinud lisaks

pandiõiguse teostamise faktile ette mistahes täiendavaid eeldusi, pärast milliste täitumist

võinuks kostja asju kinni pidada. Ülesütlemise tulemusena kohustus hageja müügi- ja

laopinna vabastama ning kostjal oli igati alus eeldada, et pindade vabastamise käigus

eemaldab hageja ruumides asuvad esemed. Selliseks veendumuseks andsid muu hulgas

alust hageja enda avaldused.

11. Kostja ei rikkunud AÕS § 294 lg 1 nõudeid, kuna kostja korraldas enampakkumise,

samuti oli üürilepingute kohaselt kostja õigustatud võõrandama vallasasjad enda vabal

valikul kas enampakkumise teel või müües asjad enda poolt vabalt valitud kolmandale

isikule. Ebaõige on hageja väide, et kostja rikkus AÕS § 292 lg-t 2, kuna kostjal puudusid

hageja vastu sissenõutavad nõuded.

12. Hagejal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, kuna puudub lepingulise kohustuse

rikkumine ja hageja ei ole nõudnud asjade tagastamist, seega pole täidetud VÕS § 115 lg

2 eeldused. Samuti on tõendamata kahju suurus. Tõendamata on ka põhjusliku seose

olemasolu rikkumise ja kahju vahel, kuivõrd hageja on oma põhjendamatu keeldumisega

asju vastu võtta põhjusliku seose katkestanud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit,

millelt nähtuks asjade harilik väärtus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65

mõttes. Lisaks müügihinna tõendamata jätmisele ei ole hageja väited müügi- ja laopinnal

asunud kaupade sedavõrd kasumliku võõrandamise kohta eluliselt usutavad. Müügi- ja

laopinnal asunud esemete tegelik väärtus on maksimaalselt 12 284,17 eurot.

13. Juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et hagejal on õigus nõuda kostjalt kahju

hüvitamist, palub kostja kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 ning VÕS § 140 lg 1 alusel

vähendada nullini. Kui kohus peab siiski vajalikuks kahjuhüvitis välja mõista, soovib

kostja sellisel juhul kahjunõudega tasaarvestada kostja nõude hageja vastu. Kostjal on

hageja vastu seisuga 06.06.2014 sissenõutavad rahalised nõuded vähemalt summas 26

498,12 eurot.

Maakohtu otsus

14. 06.11.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kahjuhüvitise summas 240 190,75 eurot. Menetluskulud jättis maakohus

kostja kanda.

15. Kohus leidis, et kuivõrd hageja etteheide VÕS § 307 rikkumise kohta tuleneb 28.04.2010

hageja ning OÜ Combinent äriruumi üürilepingu nr 30187 (kd I tl 18-30) ja laopinna

üürilepingu nr 30188 (kd I tl 31) täitmisest ja kostja on lepingulistes suhetes OÜ

Combinent lepinguline õigusjärglane, on tegemist lepingulise kahju hüvitamise nõudega.

16. Kostjapoolse lepingu rikkumise osas viitas kohus VÕS § 307 lg-le 1 ja märkis, et seega

on VÕS § 307 lg 1 järgi pandiõiguse realiseerimiseks vajalik nõude olemasolu ja üürniku

tahe ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia. Samuti märkis kohus, et VÕS § 307

lg 1 pandiõigus on piiratud ulatusega, mis on vajalik üürileandja nõuete täitmise

tagamiseks. Kohtu hinnangul ei ole pandiõiguse realiseerimine seotud lepingu

lõpetamisega. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et pandiõiguse kasutamise õigus

on seotud pelgalt sissenõutavaks muutunud nõude olemasoluga. VÕS § 305 lg 1 teisele

lausele tuginedes oli kohus seisukohal, et pandiga on tagatud juba sissenõutavaks

muutunud (eelneva ja jooksva aasta) nõuded ja jooksval aastal veel tekkivad nõuded ning

võimalikud hüvitisnõuded. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-8-08 p-

s 16 avaldatud seisukoht.

17. Kohus oli seisukohal, et hinnates müügipinna ja laopinna üürilepinguid, OÜ Combinent

poolt esitatud arveid, Nordea panga väljavõtet OÜ Rest Art laekumiste kohta (VII kd tl

42-44) ja tunnistajate VL (25.08.2014 istungi salvestis kell 10:17:41) ja AL ütlusi

(25.08.2014 istungi salvestis kell 11:09:00) kogumis, tuleb müügipinna üürilepingu p 2.6

ja 2.7 järgne üüritasu ja laopinna üürilepingu p 2.6 järgne üüritasu kokkulepped lugeda

näilikuks. Seejuures tugines kohus TsÜS §-le 89. Kohus ei nõustunud kostjaga, et VL

ütlused ei ole usaldusväärsed, kuivõrd ta on hagejaga seotud. Kohus leidis, et tunnistajat

hoiatati teadvalt valeütluste eest, ta andis vande ja tema ütlused on kooskõlas teiste

tõenditega, muuhulgas olulises osas ka AL-i poolt antud ütlustega.

18. Tunnistaja VL andis ütlusi (25.08.2014 istungi salvestis kell 10:26:45), et OÜ Combinent

leppis üürnikega kokku, et nad peavad maksma võrreldes kirjaliku lepinguga vähem üüri,

kuna peale põlengut 2009. aastal ei maksnud kindlustus kohe raha ja Nordea pank nõudis

kindlat üürnikega täituvust ja rahavooge ning seetõttu oli vaja rentnikke tagasi meelitada,

kirjutada lepingusse ühed summad ja tegelikult kokku leppida teised summad. Kohtu

hinnangul olid nimetatud asjaolud motiiviks kirjalikus lepingus üürihinna näitamisega

tegelikult kokkulepitust suuremana. VL ütlustega haakuvad ka OÜ Combinent poolt

esitatud arvetes (I kd tl 44-60) toodu ja Nordea panga väljavõte (VII kd tl 42-44),

milledest tulenevalt ei tasutud ühtegi makset kirjaliku lepingu järgses summas, samuti

olid kõik menetluses uuritud OÜ Combinent arved väiksemas summas võrreldes lepingus

tooduga. Ka AL-i ütlused (25.08.2014 istungi salvestis kell 11:13:30), mille järgi tegi OÜ

Combinent üürnikele ka soodustusi vormistades neid käskkirja või lepingutena, kusjuures

soodustuse otsuse sai teha ainult juhatus, toetab eeltoodut selles osas, et kirjalikus

lepingus sisalduvat hinnakokkulepet muudeti ja sellega nõustus üürileandja juhatus.

Samas nõustus kohus hageja 08.09.2014 seisukohas esitatud seisukohaga, et tõendamist

pole leidnud ja eluliselt pole usutav, et OÜ Combinent alandas hinda igakuiste

käskkirjadega, millega loobuti ühepoolselt osaliselt üürinõudest.

19. Kohus leidis, et ilmselgelt ei saa siin rääkida hinna alandamisest lepingu muutmise või

igakuise nõudest loobumise näol, sest juba viidatud tõenditest nähtub, et madalamat hinda

maksti algusest peale. Samuti toimus alandamise põhjuseks olnud põleng Mustika

keskuses avalike allikate kohaselt 05.03.2009. Lepingud sõlmiti aga 28.04.2010, seega

üle aasta hiljem. Järelikult olid pooltele lepingu sõlmimise ajal teada asjaolud, mille tõttu

väidetavalt hinda alandati. Pole loogiline, et sellisel juhul ei oleks pooled juba lepingu

sõlmimisel neid asjaolusid arvestanud. Samuti pole loogiline ega usutav, et üürileandja

oleks hiljem olnud nõus kas ühepoolselt või suulise kokkuleppe alusel üüri vähendama

üürilepingu sõlmimise ajal teada olnud asjaolu alusel. Nimetatud seisukohta toetab ka

asjaolu, et vastavalt VL ütlustele ei lepitud kokku hinna alandamise ajas. Seega pidas

kohus eluliselt usutavaks, et kirjalikus lepingus kajastatust väiksema üüri tasumises lepiti

kokku samaaegselt üürilepingu sõlmimisega. Samas oli lepingupooltel ka motiiv näiliku

tehingu sõlmimiseks: vastavalt tunnistaja VL ütlustele ei maksnud kindlustus 2009. aastal

kohe raha välja ja Nordea pank nõudis kindlat üürnikega täituvust ja rahavooge ning

seetõttu oli vaja rentnikke tagasi meelitada.

20. Kohtu hinnangul muud osad tehingust ei olnud näilised, kuna kohtul pole põhjust muudes

tehingu osades arvata, et poolte tahe ei vastanud lepinguga väljendatud tahtele. Lähtuvalt

eeltoodust on näilikud ja seetõttu TsÜS § 89 lg 2 alusel tühised müügipinna üürilepingu p

2.7 ja laopinna üürilepingu p 2.6 ning TsÜS § 89 lg 3 alusel olid kehtivad tegelikud

kokkulepped, mille järgi alates 01.11.2011 oli müügipinna üür 321,60 eurot (koos

käibemaksuga) ja laopinna üür 360 eurot (koos käibemaksuga). Seega pidi hageja tasuma

ka 2012 juuli ja augusti eest müügipinna eest üüri 321,60 eurot ja laopinna eest üüri 360

eurot. Lisaks selgitas kohus, et andes õigussuhtele poolte seisukohtadest erineva

hinnangu, ei ole kohus käitunud üllatuslikult ega väljunud hagi piiridest, märkides muu

hulgas, et kuigi kohus on seotud poolte poolt esitatud asjaoludega ning nõuetega, ei ole

kohus seotud poolte poolt antud kvalifikatsiooniga.

21. Üürilepingu ülesütlemise põhjendatuse ja seaduslikkuse käsitlemisel viitas maakohus

kostja 06.09.2012 e-kirjale (I kd tl 66), millega kostja ütles üles üürilepingud nr 30188 ja

30187 ja millele vastavalt oli üürilepingu ülesütlemise õiguslikuks aluseks üürniku

võlgnevus üürileandja ees üle kahe kuu üürisumma ulatuses, mis oli kvalifitseeritud

lepingu p-i 13.3.1 rikkumisena ja lepingu lõppemise päevaks oli nimetatud 27.09.2012.

Analüüsides VÕS § 325 lg-s 2 ülesütlemise avalduses sätestatud miinimumandmeid,

mille puudumisel on ülesütlemine tühine, leidis kohus, et kuigi ülesütlemise avaldus ei

nimeta sõnaselgelt üüritud asja, võib suurte mööndustega öelda, et üüritud asi määratleti

e-kirjas nimetatud lepingunumbrite kaudu. Samas ülesütlemise õiguslik alus ei ole kohtu

hinnangul piisavalt konkretiseeritud, kuivõrd ülesütlemise avaldusest peaks välja tulema

missugune on kummagi lepingu osas võlgnevus ja missugust lepingusätet see rikub.

Kohus juhtis tähelepanu, et napp viide p-le 13.3.1 on ebakorrektne, kuivõrd lepingus nr

30187 sätestab punkt 13.3.1 õiguse ilma täiendavat tähtaega andmata leping erakorraliselt

üles öelda, kui üürniku koguvõlgnevus lepingust tuleneva üürisumma, reklaamitasu,

tagatisraha kommunaalteenuste ja lepingust tulenevate muude rahaliste kohustuste

täitmisel ületab 2 kuu üürisummat. Etteheide oleks pidanud olema piisavalt konkreetne, et

saaks selle vastavust kontrollida.

22. Kostja heitis üürnikule ette 01.07.2012 arve nr A212022 (VII kd tl 39) summas 1089,76

eurot ja 01.08.2012 arve nr A212087 (VII kd tl 40) summas 1089,76 eurot tasumata

jätmist. Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja pidi tasuma ka 2012 juuli ja augusti eest

müügipinna eest üüri 321,60 eurot kuus ja laopinna eest üüri 360 eurot kuus. Järelikult

olid kostja poolt esitatud arved suuremad lepingus sätestatust ja kostjal oleks olnud õigus

nõuda hagejalt kummagi kuu eest üüri kokku 681,60. Järelikult oli hageja võlgnevus

mõlema kuu üüride eest kokku 1363,20 eurot. Samuti ei olnud eeltoodust tulenevalt

õigustatud ka kostja poolne viivisarve nr A212187 (I kd tl 63). Seega oli hageja

üürilepingu ülesütlemise hetkeks üürivõlgnevuse kustutanud.

23. Kohus leidis, et tulenevalt grammatilisest tõlgendamisest pidasid pooled üürilepingute p

13.3.1 teises lauses nimetatud „sellise võlgnevuse“ all silmas esimeses lauses nimetatut,

s.t lepingust tuleneva üürisumma, reklaamitasu, tagatisraha, kommunaalteenuste ja

lepingust tulenevate muude rahaliste kohustuste koguvõlgnevust summas üle 2 kuu

üürisumma sama üüriaasta jooksul. Kohtu hinnangul ei ilmne kostja poolt esitatud konto

väljavõttest (VII kd tl 42-44), et üürnikul oleks 2012. aastal varasemalt üle 2 kuu üüri

suurust võlgnevust olnud. Seega kaotas kostja peale üüri tasumist 05.09.2012 üürniku

kohustuse rikkumise tõttu ülesütlemise õiguse ning seega oli ülesütlemine tühine.

Lähtuvalt eeltoodust puudus kostjal hageja vastu 07.09.2012 selline sissenõutavaks

muutunud nõue, mis oleks olnud pandiõiguse realiseerimise eelduseks.

24. Kohus juhtis tähelepanu, et isegi kui ülesütlemine oleks olnud kehtiv, oleks üürileping

lõppenud vastavalt ülesütlemise avaldusele alates 27.09.2012. Varasem üürniku

äritegevuse takistamine nö pandiõiguse realiseerimisega oleks ka sellisel juhul rikkunud

üürilepingute p-i 9.2 kohustust ja üürniku p-s 10.4 sätestatud õigust. Lähtuvalt eeltoodust

leidis kohus, et üürilepingute ülesütlemine oli tühine ja järelikult ei saanud kostjal tekkida

hageja vastu ka nõudeid seoses üürilepingu ülesütlemisega. Kuivõrd kostjal puudusid

pandiõiguse kasutamise ajal hageja vastu nii üürinõuded ning üürilepingu ülesütlemisest

tulenevad nõuded, puudus pandiõiguse realiseerimiseks vajalik nõue. Lisaks oli kohus

seisukohal, et pandi realiseerimise õigus sai isegi olemasolevas lepingu sõnastuses

tekkida vaid siis, kui üürnik oleks tahtnud ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia.

Sellist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus lahendi nr 3-2-1-8-08 p-s 15. Eeltoodust

tulenevalt leidis kohus, et pandiõiguse kasutamise eeldused ei olnud täidetud ja kasutades

pandiõigust, rikkus kostja VÕS § 307 lg-t 1. Nimetatud sätte eesmärk on ära hoida

üürileandja omavoliga üürnikule kahju tekitamine, seega ei ole kahju hüvitamine

välistatud ka VÕS § 127 lg 2 alusel.

25. VÕS § 103 lg-le 1 ja § 104 lg-le 1 viidates leidis kohus, et kostja pani rikkumise toime

tahtlikult, mis ilmneb kohtu hinnangul selles, et ruumide sulgemine ja hagejale kuuluvate

asjade eemaldamine ruumist sai toimuda ainult teadliku ja sihipärase tegevuse tulemusel.

Seega soovis kostja ilmselgelt õigusvastase tagajärje saabumist. Veel enam, kohtu

hinnangul on kostja käitunud pahatahtlikult ja head äritava rikkudes. Sellele viitavad

asjaolud, et ülesütlemiseks puudus alus, kostja tegi takistusi hagejale üüritud ruumidesse

pääsemisel ja asus pandiõigust realiseerima enne kostja enda poolt antud lepingu

lõppemise tähtaega, pandiõiguse realiseerimise eeltingimused olid täitmata. Samuti

takistas kostja oma tegevusega ka hageja võimalust oma õigusi kaitsta ning kostja

realiseeris pandiõigust ebaproportsionaalselt suures ulatuses isegi eeldusel, et kostja

väited nõude suuruse ja vara väärtuse kohta on olnud õiged. Lähtuvalt eeltoodust vastutab

kostja rikkumisega tekitatud kahju eest.

26. Seoses kostjale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisega märkis kohus, et

Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et olukorras, kus

hagejal on võimalik AÕS § 80 alusel kostjalt välja nõuda talle kuuluvad asjad, saab ta

nõuda asjade väljaandmise kohustuse asemel kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses

üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-8-08 p

21 ja 3-2-1-127-08 p 12). Kohus asus seisukohale, et hageja täitis eeltingimuse anda

tähtaeg vara tagastamise kohustuse täitmiseks ja kostja keeldus tagastamise kohustuse

täitmisest, muutes täitmise ühtlasi võimatuks. Seega on hagejal õigus nõuda kohustuse

täitmise asemel kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel. Kuivõrd hageja kahju tekkis

kostjapoolse pandi õiguse realiseerimise tagajärjel ja kohus tuvastas p-s Tõrge! Ei leia

viiteallikat., et pandiõiguse realiseerimisega rikkus kostja VÕS § 307 lg 1 nõudeid, on

kohtu hinnangul rikkumise ja kahju tekkimise vahel põhjuslik seos.

27. Kohus leidis, et hageja kahju nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Laoseisu väljavõttega

(I kd tl 87-106) on tõendatud, et kaupluses oli Just See nime all müüdavat kaupa

07.09.2012 seisuga kauba ostuhinnaga 11 472,42 eurot ja müügihinnaga 26 361,65 eurot.

Samuti leidis kohus, et laoseisu aruandega (I kd tl 107-115) on tõendatud, et laos oli Just

See nime all müüdavat kaupa 07.09.2012 seisuga kauba ostuhinnaga 39 442,08 eurot ja

müügihinnaga 89 899,40 eurot. Lisaks hindadele on tõendatud laoseisu väljavõttes ja

aruandes ka laos olnud kauba kogused. Üksik-kaubaartiklite ostuhind on tõendatud ka

Donum OÜ saatelehtedega (I kd tl 167 -200, I kd tl 1-194, III kd tl 1-30), Entertainex OÜ

saatekirjadega (III kd tl 31-35), SIA Funny Fish Baltic saatekirjadega (II kd tl 36-90),

Jovendos OÜ saatekirjadega (III kd tl 91-99), Baila Games OÜ saatekirjadega (III kd tl

100-110, laos arvel kui PartyGames OÜ kaubad), Starbrand OÜ saatelehed (III kd tl 111-

112), Avangarde OÜ arve (III kd tl 185), Prime Partner OÜ arve (III kd tl 186),

Kaardiekspert OÜ arve (II kd tl 187), Estiko-Plastar AS arve (III kd tl 188), Joy Grupp

OÜ arve (III kd tl 189), OÜ Elinken Pluss arve (III kd tl 190), Invotis b.v. arve (III kd tl

191-193), Present Time B.V. arved (III kd tl 194-200, IV kd tl 1-53), Meened OÜ arve

(IV kd tl 54), Deco De Group UAB arve 53-57). Kohus leidis, et saatelehtedel ja arvetel

näidatud kogused ja üleandmise aeg ei ole kahju suuruse hindamisel olulised, kuivõrd

kogused muutusid peale nende vastuvõtmist jaemüügi tõttu. Oluline on ainult arvetel

näidatud kauba artikli nimetuse ja hinna vastavus laoseisu väljavõttes esitatule. Artiklite

väga suure hulga tõttu kontrollis kohus pisteliselt laoväljavõttes esitatud kaubaartiklite

hinna vastavust saatekirjas märgitule ning leidis, et artikli nimetus ja ostuhind mõlemates

dokumentides oli vastav.

28. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud kolmandatele isikutele

kuulunud esemete osas otsese varalise kahju tekkimist, kuivõrd tõendatud ei ole, et

esemete hankimisega seotud kulu oleks reaalselt kantud. Kohus leidis VÕS § 128 lg-le 3

tuginedes, et seega ei eelda otsese varalise kahju olemasolu, et kahjusumma oleks ka

reaalselt kantud. Kuivõrd pooltel ei ole vaidlust tabelis „Realisatsioonis olevad

sisustuskaubad Mustika keskuse 2 korruse laos (Donum OÜ ja Joy Grupp OÜ kaubad)“

esitatud kauba koguste üle, küll aga on vaidlus kauba hinna üle ja kohtu hinnangul on aga

hind tõendatud Joy Grupp OÜ arvega (III kd tl 138) ja Donum Grupp OÜ saatelehtedega

(III kd tl 139-181), on tõendatud ka hagejale realisatsiooniks antud sisustuskauba

äravõtmisega tekitatud kahju summas 46 727,51 eurot.

29. Hageja kahjuhüvitise nõude laopinnal asunud praaktoodete eest summas 2875,31 eurot

jättis kohus rahuldamata, leides, et praaktoodete hinnad on tõendamata. Hageja

kahjunõude seoses kaupluse ja lao inventari äravõtmisega rahuldas kohus osaliselt,

summas 13 976 eurot.

30. Kohus leidis, et otseseks varaliseks kahjuks tuleb lugeda kauba sisseostuhinda, sest selle

hinna eest oleks hagejal võimalus samu kaupu osta s.t endine olukord taastada. Ostuhinna

ja väljamüügi hinna vahet käsitles kohus saamata jäänud tuluna, kuivõrd juhul, kui kostja

ei oleks lepingut rikkunud oleks hageja kauba müügiga niisuguse tulu teeninud. Kohus

leidis, et tõendamist on leidnud hageja poolt otsese varalise kahju tekitamine hageja

müügisaalis olnud nii hagejale kui kolmandatele isikutele kuulunud kaupade

äravõtmisega summas 11 472,42 eurot, laos olevat Just See kaubamärgi all müüdavat nii

hagejale kui kolmandatele isikutele kuuluva kaupade äravõtmisega summas 39 442,08

eurot, laos olevat sisustuskaupade äravõtmisega summas 46 727,51 eurot ja kaupluse ja

lao sisustuse äravõtmisega summas 13 976 eurot. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks

väljamõistmisele otsene kahju summas 142 548,74 eurot.

31. Kohus leidis, et saamata jäänud tuluna tuleb välja mõista juurdehindlus 100%

sisseostuhinnast, seega müügisaalis olnud nii hagejale kui kolmandatele isikutele

kuulunud kaupade puhul 11 472,42 eurot, laos olnud Just See kaubamärgi all müüdud nii

hagejale kui kolmandatele isikutele kuulunud puhul 39 442,08 eurot ja sisustuskaupade

puhul 46 727,51 eurot, kokku 97 642,01 eurot. Kokku kuulub seega kostjalt hageja

kasuks väljamõistmisele kahjuhüvitis nii otsese kahju kui saamata jäänud tulu eest

summas 240 190,75 eurot.

32. Kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 ning VÕS § 140 lg 1 alusel ei pidanud

kohus põhjendatuks, kuivõrd kahju tekkimise põhjuseks ei olnud hageja tegevus, samuti

ei ole kahjuhüvitise väljamõistmine kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel

põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu, kuivõrd kohtu hinnangu on kahju tekkimine hagejale

kostja enda pahatahtliku tegevuse tagajärg. Samuti leidis kohus, et kostja tasaarvestamise

taotlus ei ole õigustatud, kuivõrd kohtu hinnangul puuduvad kostjal tasaarvestamisele

kuuluvad nõuded eelkõige seetõttu, et kostja poolt loetletud nõuded on põhjendamatud.

33. Menetluskulude jaotuse osas märkis kohus, et kuivõrd hageja nõudis 267 273,11 euro

väljamõistmist, kohus rahuldab aga hagi määravas osas summas 240 190,75 eurot, jätab

kohus kooskõlas TsMS §-ga 163 lg 1 menetluskulud täielikult kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

34. 05.12.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu

06.11.2014 otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ja teha tühistatud osas uue

otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

35. Kostja leiab, et kuivõrd hageja esitas 24.08.2014 seisukoha ja sellele lisatud tõendid ning

hagi lisad nr 25, 26, 29 ja 48 hilinenult, tuleb keelduda nende dokumentide võtmisest

tsiviilasja materjalide juurde ja dokumendid hagejale tagastada. Vastupidiselt käitudes

rikkus maakohus oluliselt TsMS §-i 7, § 238 lg 3 p-i 3 ja § 331 lg-t 1.

36. Samuti leiab kostja, et suuliste kokkulepete sõlmimine üürilepingutes kirjalikult kokku

lepitud üürist erineva üüri kehtestamise kohta pole tõendatud ning maakohtu otsus ei

vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Maakohtu seisukoht, et väidetavad suulised kokkulepped

sõlmiti samaaegselt üürilepingute sõlmimisega, ei vasta ühelegi asjas esitatud tõendile.

Sellist seisukohta ei väljendanud oma ütlustes tunnistajad VL ja AL ja see ei nähtu ka

ühestki dokumentaalsest tõendist. OÜ Combinent juhatuse liige AL kinnitas oma ütlustes

selgelt, et OÜ Combinent ei sõlminud hagejaga ühtegi suulist kokkulepet (istungi

helisalvestisel 01:06:40). Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kostja väited, et

isegi juhul kui VL tõepoolest leppis hagejaga suuliselt kokku üüri püsivas alandamises, ei

olnud selline väidetav kokkulepe OÜ Combinent suhtes siduv, kuivõrd VL-l polnud

üürilepingute muutmise kokkulepete sõlmimiseks vajalikku esindusõigust. Lisaks jättis

maakohus suuliste kokkulepete jaatamisel põhjendamatult tähelepanuta kostja viited

müügipinna üürilepingu p-le 17 ja laopinna üürilepingu p-le 18, milliste järgi võis

üürilepinguid muuta üksnes poolte kirjalikul kokkuleppel ja kirjaliku vormi järgimata

jätmisel olid muudatused tühised. Kostja leiab, et arvestades AL-i ütlusi, pidas OÜ

Combinent üürilepingutes kirjalikult kokku lepitud üüritasu regulatsiooni õiguslikult

siduvaks ning seega puudub alus pidada kirjalikke üüritasu kokkuleppeid TsÜS § 89 lg 1

mõttes näilikeks. Seetõttu kohaldas maakohus vääralt TsÜS §-i 89 ning maakohtu

järeldus üürilepingute osalise tühisuse kohta on ekslik.

37. Maakohtu otsus on viivisenõude tunnustamata jätmise osas vastuoluline ning ühtegi

sisulist põhjendust, millised asjaolud maakohtu arvates viivisenõude välistasid, otsusest ei

nähtu. Viivisenõude põhjendamatu tunnustamata jätmise tõttu eksis maakohus ka VÕS §

88 lg 8 ja üürilepingute p-i 12.7 vastu, kuivõrd 06.09.2012 makse tuli esmalt arvestada

viivisevõlgnevuse ja alles seejärel põhivõlgnevuse katteks. Ehk ka juhul, kui lähtuda

maakohtu ebaõigest seisukohast, et hagejal oli õigus tasuda 2012 juuli ja augusti eest

vähendatud üüri 1363,20 eurot, ei kustutanud hageja 06.09.2012 maksega põhivõlgnevust

täielikult. Kuna OÜ Combinent ei sõlminud hagejaga ühtegi suulist kokkulepet, millest

tulenenuks hageja õigus tasuda üüri vähendatud määras, oli kostjal uue üürileandjana

täielik õigus nõuda 2012 juuli ja augusti eest üüri tasumist täissummas ning kostja

üüriarved nr A212022 (VII kd, tl 39) ja A212087 (VII kd, tl 40) on täies ulatuses

põhjendatud. Maakohus jättis vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8 käsitlemata kostja väited, et

kostjal oli 06.09.2012 seisuga lisaks juba sissenõutavaks muutunud võlgnevusele (899,16

eurot) õigus tugineda eeldusele, et hageja ei täida nõuetekohaselt ka 2012 septembri ja

järgnevate kuude eest üüri tasumise kohustust, mis andis kostjale üürilepingute

ülesütlemise õiguse ka VÕS § 116 lg 2 p-de 2 ja 4 ja § 117 lg 1 alusel (koostoimes VÕS

§ 116 lg-ga 6 ja § 196 lg-tega 1 ja 2). Maakohtu poolt VÕS § 116 lg 2 p-de 2 ja 4 ja § 117

lg 1 (koostoimes § 116 lg 6 ja § 196 lg-tega 1 ja 2) kohaldamata jätmine tingis ebaõige

otsuse tegemise, kuivõrd maakohus asus seetõttu vääralt seisukohale, et kostja

06.09.2012 ülesütlemisavaldus ei kehti.

38. Kostja teostas üürileandja pandiõigust õiguspäraselt. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et

kostjal puudusid pandiõiguse kasutamise ajal hageja vastu nii üürinõuded kui

üürilepingute ülesütlemisest tulenevad nõuded, mistõttu polnud kostjal pandiõiguse

teostamiseks alust. Hagejal oli 06.09.2012 seisuga kostja ees sissenõutavaks muutunud

üürivõlgnevus summas 899,16 eurot, millisele lisandus jooksev viivis. Kuna kostja

ülesütlemisavaldus on kehtiv, lisandus üürivõlgnevusele müügipinna üürilepingu p 15.6

ja laopinna üürilepingu p 16.6 alusel leppetrahvinõue summas 3267,15 eurot. Samuti olid

AÕS § 279 lg 6 kohaselt üürileandja pandiõigusega tagatud menetluskulud, asja müügiga

seotud kulud ja pandieseme säilitamiseks tehtud vajalikud kulud. Seega ei saa kuidagi

väita, et kostjal puudusid pandiõiguse realiseerimiseks vajalikud nõuded. Maakohus,

leides otsuses, et pandi realiseerimise õigus tekib vaid siis, kui üürnik tahab ruumidest ära

kolida või seal leiduvad asjad ära viia, millised eeldused ei olnud maakohtu hinnangul

täidetud, kohaldas vääralt üürileandja pandiõiguse regulatsiooni. Viidates seejuures VÕS

§ 305 lg-tele 1 ja 3 ja AÕS § 292 lg-tele 1 ja 2 leiab kostja, et üürileandjal on seega õigus

oma nõuete katteks üüripinnal asuvad vallasasjad müüa, kui üürnik pole nõuetekohaselt

täitnud pandiga tagatud nõudeid.

39. Maakohus hindas valesti müügipinna üürilepingu p-i 14.4 ja laopinna üürilepingu p-i

15.4. Üürilepingutest ei tulene seega maakohtu väidetud nõuet, et asjade kinnipidamiseks

või üüripinnalt eemaldamiseks on vajalik täiendavalt tuvastada hageja soov ära kolida või

asju ruumidest ära viia. Ebaõige on ka maakohtu väide, et kostja tõlgendus üürilepingute

p-dele 14.4 ja 15.4 läheb vastuollu pandiõiguse asjaõigusliku olemusega. Kostja õigus

eemaldada pandiõiguse teostamise korral vallasasjad üüripinnalt ei moonuta mingil viisil

üürileandja pandiõiguse olemust, kuna pandiõiguse sisuks on endiselt pandieseme

realiseerimine pandiga tagatud nõuete katteks. Samuti jättis maakohus vastuolus TsMS §

442 lg-ga 8 tähelepanuta kostja väited, et antud asjaoludel oli kostjal täielik alus karta, et

hageja eemaldab vallasasjad üüripinnalt (vt kostja 06.06.2014 menetlusdokumendi p

2.2.3 ja 08.09.2014 menetlusdokumendi p 2.2.9). Paljasõnaline ja põhjendamatu on

maakohtu järeldus, et isegi juhul, kui lähtuda kostja väidetest nõuete suuruse ja vara

väärtuse kohta, realiseeris kostja pandiõigust ebaproportsionaalselt suures ulatuses.

Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Põhjendamatu on ka maakohtu

seisukoht, et kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult.

40. Hagejal ei ole õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Kuna kostja ei rikkunud üürileandja

pandiõigust teostades hageja suhtes mis tahes kohustusi, puudub lepingulise kahju

hüvitamise nõude primaarne eeltingimus VÕS § 115 lg 1 mõttes. Samuti leiab kostja, et

täidetud ei ole VÕS § 115 lg-s 2 sätestatud kahjunõude eeldused. Ebaõige ja vastuolus

asjas esitatud tõenditega on maakohtu seisukoht, et hageja andis kostjale asjade

tagastamiseks täiendava tähtaja ning kostja keeldus asju tagastamast, mistõttu ei ole

hageja kahjunõue VÕS § 115 lg 2 alusel välistatud. Paljasõnaline ja põhjendamata on

maakohtu väide, et hiljem kaotas hageja tervikvara suhtes huvi. Vastuolus TsMS § 442

lg-ga 8 jättis maakohus tähelepanuta kostja väited, et tunnistaja JL andis sama tunnistuse

raames ütlusi, et hageja müüs (ja hoidis laopinnal) ajatut klassikalist mööblit, laos ei

olnud riknevat kaupa, mis aja jooksul kehvemaks muutuks ning mitmete esemete väärtus

ajas hoopis suureneb. Maakohtu poolt väidetud hageja huvi puudumine on asjakohatu ka

põhjusel, et hageja on ise avaldanud ülesütlemise tühisuse tunnustamise korral soovi

Mustika Kaubanduskeskusesse tagasi tulla ja seal müügitegevust jätkata (vt kostja

15.09.2014 menetlusdokumendi p 2.6.2). Paljasõnaline ja ebaõige on ka maakohtu väide,

et JL ütlustega on tõendatud kauba riknemine. Seejuures jättis maakohus põhjendamatult

tähelepanuta ValueExpert OÜ hindamisakti (VII kd, tl 54-82), millest nähtub, et asjad on

organiseeritult ladustatud (ja kiletatud) ning sõltumatu hindaja pole tuvastanud ühegi

eseme riknemist.

41. Omandireservatsiooniga omandatud kaupade ja hagejale endale kuulunud kaupade osas

on kostja seisukohal, et hageja ei ole tõendanud otsese varalise kahju ega saamata jäänud

tulu nõuet. Vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8 jättis maakohus tähelepanuta kostja vastuväite,

et hageja ei ole tõendanud sisseostuhinna tasumist. Samuti jättis maakohus tähelepanuta

kostja vastuväite, et hageja kahjunõude ja kostjale etteheidetava rikkumise vahel puudub

põhjuslik seos, kuivõrd hageja ei ole tasunud väidetavat sisseostuhinda kostja rikkumise

tõttu ning samuti on hageja põhjendamatu keeldumisega asjade vastuvõtmisest võimaliku

põhjusliku seose katkestanud. Seoses hageja nõudega omandireservatsiooniga omandatud

kaupade eest leiab kostja, et isegi kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et hageja saamata

jäänud tulu nõue on põhjendatud summas, mis võrdub 100%-ga sisseostuhinnast, ei saa

hageja VÕS § 127 lg-eid 1 ja 5 arvestades nõuda kostjalt suuremat hüvitist kui on hageja

saamata jäänud tulu osa, s.o 74 176,14 eurot, millisest summast tuleb täiendavalt maha

arvestada alusetute arvete ja saatelehtede järgne summa 12 133,49 eurot. Ehk

omandireservatsiooniga omandatud kaupade puhul ei saa väljamõistetav hüvitis olla

ühelgi juhul suurem kui 62 042,65 eurot. Analoogselt leiab kostja ka hagejale kuulunud

kaupadega seonduva nõudega, et isegi kui lähtuda maakohtu viidatud 100%-lisest

juurdehindlusest, ei saa kostjalt olukorras, kus hageja pole tõendanud sisseostuhinna

tasumist, mõista samaaegselt välja nii sisseostuhinda kui juurdehindluse osa, kuivõrd see

viiks hageja rikastumiseni ja oleks seeläbi vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 sätestatuga. Seega

ei saa kostjalt ühelgi juhul mõista välja suuremat hüvitist kui on hageja saamata jäänud

tulu osa, s.o 23 465,87 eurot.

42. Hageja kahjunõude osas inventari eest on maakohus samuti vastuolus TsMS § 442 lg-ga

8 jätnud tähelepanuta kostja vastuväited põhjusliku seose puudumise osas. Samuti ei ole

hageja tõendanud, et ta oleks inventari eest ka tegelikult tasunud. Põhjendamatult on

maakohus jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, et enam kui aasta vältel kasutuses olnud

inventari puhul tuleb arvesse võtta ka amortisatsioon 20% aastas, kuivõrd vastasel juhul

viiks soetusmaksumusele vastavas summas kahju hüvitamine hageja rikastumiseni, mis

oleks aga vastuolus VÕS § 127 lg-ga 5. Amortisatsiooni arvestades tuleb maakohtu poolt

välja mõistetud hüvitist vähendada 20% võrra ja seega ei saa kostjalt inventari eest ühelgi

juhul välja mõista enam kui 11 180,80 eurot.

43. Maakohus jättis ilma igasuguse põhjenduseta tähelepanuta kostja esitatud dokumentaalse

tõendi (ValueExpert OÜ arvamus; VII kd, tl 54-82), millest nähtuvalt oli vaidlusaluste

asjade tegelik müügihind kokku maksimaalselt 12 284,17 eurot. Hagejale hoiule antud

kaupade osas märgib kostja, et hageja ei ole esitanud tõendina ühtegi OÜ Deco De

nõudekirja, meeldetuletust vms, millest nähtuks, et OÜ Deco De hagejalt üldse hüvitise

maksmist nõuab. Järelikult ei ole hageja kahjunõuet tõendanud.

44. Maakohus jättis vääralt rahuldamata kostja 06.06.2014 esitatud taotluse kahjuhüvitise

vähendamiseks nullini või alternatiivselt 12 284,17 euroni. Kostja väidete põhjendamatu

tähelepanuta jätmine on käsitatav olulise kaalutlusveana, mis viis VÕS § 139 lg-te 1 ja 2

ning VÕS § 140 lg 1 ebaõige kohaldamiseni. Samuti jättis maakohus vääralt

tunnustamata kostja tasaarvestuse avalduse. Kostja vastunõuete lahendamise küsimuses

on maakohtu otsus vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1 ja § 442 lg-ga 8 piisavalt

põhjendamata, kuivõrd lakoonilise viitega ülesütlemise tühisusele ei saa põhjendada

kostja erinevate vastunõuete rahuldamata jätmist. Nii näiteks ei sõltu üürileandja

pandiõiguse teostamine ja sellega kaasnevate kulude hüvitamise nõue üürilepingute

ülesütlemise kehtivusest, millise asjaolu jättis maakohus aga põhjendamatult

tähelepanuta.

Vastus apellatsioonkaebusele

45. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

46. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu õigusliku põhjenduse ja väljamõistetava kahju

ulatuse osas osaliselt tühistada. Hageja hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab

nõuete kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne

sõltumata poolte väidetest. Ringkonnakohus saab teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

tühistatud osas uue otsuse ilma asja maakohtule veelkordseks läbivaatamiseks saatmata.

47. Kuna hageja ei ole apellatsioonkaebust esitanud ja kostja on maakohtu otsust

vaidlustanud üksnes hagi rahuldamist puudutavas osas, ei kontrolli ringkonnakohus

TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu lahendi paikapidavust hagi osalist rahuldamata

jätmist puudutavas osas. Hagi rahuldamist puudutavas osas võtab kolleegium TsMS §

652 lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus

tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste

asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta

ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

48. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium esmalt, et nõustub maakohtu

käsitlusega osas, mis puudutab üürivõlgnevuse küsimust. Maakohus on õigesti

tuvastanud, et kirjalikes üürilepingutes kokku lepitud üürihinna kõrval eksisteeris

kokkulepe madalama üüri osas, mida pooled tegelikult täitsid ja millest üürisuhtes lähtuti.

Ka juhul, kui eeldada, et kirjalikult fikseeritud üüri alandamise kokkulepped ei olnud

TsÜS § 89 mõttes näilikud, siis saab väita, et OÜ Combinent ja hageja kokkuleppel on

üürilepinguid muudetud. Tähtsust ei oma seejuures asjaolu, et üürilepingute kohaselt

pidid lepingumuudatused kehtivuse omandamiseks olema sõlmitud kirjalikult. VÕS § 13

lg 3 kohaselt ei või üks lepingupool lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool

võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega

teistsuguses vormis. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ei teinud ühtegi makset

kirjaliku lepingu järgses summas, samuti kajastavad kõik tõenditena esitatud OÜ

Combinent arved väiksemat üürisummat võrreldes lepingus ettenähtuga.

49. Maakohtu poolt tuvastatud tegelike üürikokkulepete valguses on õiged kohtu järeldused

osas, mis puudutab üürilepingu ülesütlemise kehtetust. Maakohus on õigesti leidnud, et

kuna kostja kontoväljavõtte (VII kd, tl 42-44) põhjal ei ilmne, et hagejal oleks olnud

2012. aastal varasemalt üle kahe kuu üüri suurust võlgnevust, puudus kostjal 899,16 euro

suuruse tegeliku võlgnevuse pinnal õigustus üürilepingu ülesütlemiseks. Üürilepingu p

13.3.1 sõnastusest tulenevalt olid pooled kokku leppinud, et üürileandjal tekib

tingimusteta lepingu ülesütlemise õigus juhul, kui tekib võlgnevus kahe kuu üüri ulatuses

teist või rohkemat korda üüriaasta jooksul. Maakohus on õigesti tuvastanud, et sellist

olukorda kõnealusel juhul ei esinenud. Kaebuse väited, et maakohus on üürilepingu

ülesütlemise kehtivuse üle otsustades jätnud põhjendamatult kohaldamata VÕS § 116 lg 2

p-d 2 ja 4 ja § 117 lg 1 (koostoimes VÕS § 116 lg-ga 6 ja § 196 lg-tega 1 ja 2), on

asjakohatud, kuna kostja ei ole üürilepingute ülesütlemise avalduses nimetatud seaduse

sätete kohaldamise eelduseks olevatele asjaoludele tuginenud. Samuti ei ole maakohtu

menetluses leidnud tuvastamist, et kostja oleks 899,16 euro suuruse võlgnevuse tõttu

jäänud üürilepingu kontekstis, st ka VÕS § 316 lg 1 sisu arvestades, oluliselt ilma sellest,

mida ta lepingust lootis või et hageja oleks keeldunud üürilepingu edasisest täitmisest.

Kostja on üürilepingu ülesütlemist motiveerinud üksnes lepingu p-le 13.3.1 tuginedes

ning TsÜS § 71 järgi tuleb ülesütlemisavaldust hinnata vastavalt sellele, kuidas seda

hagejale väljendati. Üürilepingu ülesütlemise põhjendamatuse tõttu puudub kostjal alus

nõuda hagejalt leppetrahvi ning üüri- ja leppetrahvinõetega seotud viiviseid ja seetõttu on

maakohus põhjendatult leidnud, et kostja tasaarvestamise taotlus ei ole õigustatud.

Väidetavad kulud seoses asjade hoiustamisega on kostja endale otsuses järgnevalt

käsitlemisele tulevatel põhjustel ise tekitanud ja seetõttu ei saa ka neid tasaarvestamisel

arvesse võtta.

50. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, mille kohaselt on kostja kõnealusel juhul

teostanud üürileandjana pandiõigust seadusevastasel viisil. Üürileandja pandiõiguse

õiguspärase teostamise eeldusi on Riigikohus kõige põhjalikumalt selgitanud 11.03.2008

otsuses nr 3-2-1-8-08. Nimetatud lahendi p-s 15 toodud käsitluse järgi võib üürileandja

VÕS § 307 lg 1 kohaselt üüritud ruumis olevaid ja üürileandja pandiõigusega koormatud

vallasasju võtta oma valdusse, mh omaabi korras, esmajoones üksnes juhul, kui üürnik

tahab ruumis leiduvaid asju ära viia. Sellisteks juhtudeks tuleb pidada eelkõige olukordi,

mil üürnik on üritanud asju üürileandja pandiõiguse teostamise vältimiseks ruumist ära

viia või kui seda on ilmselt karta ja asjade valvamine ja säilitamine üürniku ruumis oleks

üürileandjale ebamõistlikult koormav. Kostja ei ole menetluses väitnud, et hageja püüdis

pandiõiguse teostamise vältimiseks kaupu ja inventaari poe- ja laopinnalt ära viia või et

asjade jätmine üürniku ruumi oleks olnud kostjale ülemäära kulukas, samuti ei ole

maakohus seda tuvastanud. Seega on õige maakohtu järeldus, et peamine üürileandja

pandiõiguse teostamise eeldus on kõnealusel juhul täitmata.

51. Samuti on ringkonnakohus maakohtuga ühte meelt selles, et kostja on pandiõiguse

teostamisel jätnud ekslikult tähelepanuta, et vastavalt Riigikohtu poolt otsuse nr 3-2-1-8-

08 p-s 16 toodud selgitusetele võib üürileandja VÕS § 307 lg-st 1 tulenevalt üüritud

ruumis olevaid asju oma valdusse võtta üksnes ulatuses, mis on vajalik tema nõuete

täitmise tagamiseks. Üürileandja pandiõigusega on VÕS § 305 lg 1 teise lause kohaselt

tagatud üürilepingust tulenevad jooksva ja sellele eelneva aasta üürinõuded, samuti

hüvitisnõuded ning VÕS § 305 lg 4 ning AÕS § 279 lg-te 4 ja 6 koostoimes ka

kõrvalnõudeid, nagu viivise- ja leppetrahvinõuded, samuti menetluskulud, asja müügiga

seotud kulutud ja pandipidaja poolt pandieseme säilitamiseks tehtud vajalikud kulud.

Õige on maakohtu järeldus, et ka kõiki kostja võimalikke sissenõutavaks muutnud

nõudeid, mida ta enne pandiõiguse teostamist hageja vastu omas ning võis

menetluskuludena, asjade müügiga seotud kulutustena ja pandieseme säilitamiseks

vajalike kuludena ette näha, kokku liites, on kostja kõnealusel juhul üüripinnal olnud

kogu kaupa ja ruumide sisustust pandiesemeks arvates ja neid enda valdusesse võttes

pandiõigust ilmselgelt kuritarvitanud ning rikkunud panditud asjade omanike õigusi, st

võtnud oma valdusse ja võõrandanud rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete

rahuldamiseks.

52. Ringkonnakohus on maakohtu käsitlusega nõus ka osas, mis puudutab asjade tagastamise

küsimust. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on teinud endast oleneva selleks, et

enampakkumist ära hoida ja hõivatud asjad enne nende võõrandamist tagasi saada.

Hageja on pidanud selleks kostjaga läbirääkimisi, püüdnud saavutada kohtulikku esialgset

õiguskaitset ning maksnud ära väidetava üürivõla. Paika peab kohtu käsitlus, et pärast

pandiesemeks arvatud asjade kostja poolt võõrandamist tuleb lugeda hagejale kahju

tekkinuks ja tunnustada hageja õigust kahju hüvitamisele. AÕS § 292 lg 1 järgi toimub

pandipidaja nõude rahuldamine panditud asja müügiga ning VÕS § 208 lg 1 järgi loob

müük koos asja valduse üle andmisega õigusliku aluse müüdava vallasasja omandiõiguse

üleminekuks. Kostja on 18.10.2012 sõlminud OÜ-ga Survisor ostu-müügilepingu, mille

p-s 1 on lepingu pooled leppinud kokku üüripinnal asunud tervikvara müügis ja p-s 3

kinnitanud, et asjade valdus on enne lepingu sõlmimist ostjale üle antud (I kd, tl 151).

Omandiõiguse kaotuse tõttu puudub alus väiteks, et hageja ei saa VÕS § 115 lg-te 2 ja 3

järgi panna maksma kahjuhüvitamise nõuet ning et ta peaks esmajoones nõudma asjade

väljaandmist AÕS § 80 alusel. Samal põhjusel puudus hagejal vajadus anda kostjale

kahju hüvitamise eeldusena VÕS § 114 järgi täiendavat tähtaega asjade väljaandmiseks

või tõendada, et tähtaja määramine kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 3 kohaselt ei ole

erandina vajalik. Omandi kaotuse tõttu puudub samuti vajadus analüüsida küsimust, kas

hageja võib olla kaotanud huvi kaupade ja poe sisustuse tagastamise vastu ning

põhjendatud on kohene kahju hüvitamine. Samuti langeb kujunenud olukorras ära põhjus

käsitleda pikemalt küsimust, kas hageja oli hiljem kaupade tagasivõitmisest keeldumisel

VÕS § 139 tähenduses ise talle kahju tekkimises süüdi. Nagu eespool märgitud on

maakohus õigesti tuvastanud, et hageja on teinud endast oleneva selleks, et pantivõetud

asjad enne nende võõrandamist tagasi saada ning sellega kahju tekkimist vältida.

53. Lõpuks nõustub kolleegium ka asjade väärtuse kindlaksmääramise osas maakohtu

seisukohtadega. Maakohtu hinnang asjade väärtust puudutavatele tõenditele on olnud

seadusekohane ning kolleegiumil ei ole tuvastatud asjaolude pinnalt alust asuda selles

osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kaebuse väide, et maakohus

on jätnud ekslikult arvestamata kostja poolt kauba maksumuse kohta esitatud

ValueExpert OÜ arvamuse, ei ole õige. Kuna VÕS § 132 lg 1 järgi tuleb asjade

kaotsimineku korral mõista kahju kannatanule välja hüvitis, mis vastab uue samaväärse

asja soetamiseks tehtavatele kulutustele, on kolleegiumi hinnangul maakohus asjade

väärtuse tuvastamisel põhjendatult eelistanud asjade väärtuse kindlakstegemise hageja

poolt kaupade väärtuse kohta esitatud tõendeid. Hageja on esitanud tõendid laoseisu ja

laos olnud asjade hinna kohta. Kuna VÕS § 307 lg 1 järgi tuleb kahju hüvitamisel

arvestada asjade taassoetamise maksmust nende kinnipidamise hetkel, siis on hageja

esitatud tõendid kaupade maksumuse kohta ajaliselt oluliselt lähemad käesoleva vaidluse

jaoks aktuaalsele ajalisele seisule. Asjade väärtus 04.06.2014 seisuga, mis nähtub kostja

poolt esitatud tõendist, ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast oluline.

Kolleegium nõustub hagejaga, et kostja esitatud tõendi sisu annab alust ka selle

usaldusväärsuses kahtlemiseks. Hindamisaktis enamasti täisarvudena kajastatud hinnad,

esemete ebamäärane kirjeldamine ja võrdlusandmete puudumine viitab hinnangu

pealiskaudsusele. Lisaks tekitab tõendi usaldusväärsuses kahtlust eksperdi järeldus, et

kogu hageja üüripinnal st nii poes kui laos olnud kauba ja inventari väärtus oli kokku

kõigest 12 284,17 eurot. Eeltoodu põhjal on maakohus õigesti pidanud kostja väiteid

kauba vääruse kohta põhjendamatuks ning hageja mittenõustumine maakohtu sellekohase

seisukohaga ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab

kohus tõendeid seadusest juhindudes ning otsustab siseveendumuse kohaselt, kas

menetlusosalise väide on tõendatud või mitte ning vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 ei

ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ettemääratud jõudu.

54. Kuna ringkonnakohus on ülaltoodu osas maakohtuga nõus, ei pea kolleegium TsMS §

654 lg-st 6 juhindudes vajalikus maakohtu mõttekäike vastavas osas pikemalt korrata.

55. Kolleegium ei nõustu aga maakohtu poolse nõude õiguslikku käsitlusega. Nõude ekslik

õiguslik kvalifitseerimine on omakorda toonud kaasa väära hinnangu sellele, millises

ulatuses hageja kõnealusel juhul kahju hüvitamist nõuda saab. Tuleb tähele panna, et

üürileandja pandiõigus tekib VÕS § 307 lg 1 järgi seaduse jõul. See tähendab, et

nimetatud õiguse kuritarvitamisest tulenev kahjuhüvitamise nõue on kvalifitseeritav

VÕS §-de 1043, 1045 ja 1050 järgse õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise

nõudena. Deliktiõiguse alusel nõude kvalifitseerimisel tuleb omakorda teha vahet kahel

erineval nõude alusel – hageja kui ebaseaduslikult võõrandatud asjade omaniku

kahjuhüvitamise nõudel ja hageja kui omandireservatsiooni ja hoiulepingu alusel teiste

isikute asjade valdaja kahjuhüvitamise nõudel. Vahetegemine nimetatud nõude alustel on

oluline seetõttu, et nimetatud alustel esitatavate nõuete ulatus on erinev.

56. Hageja kui ebaseaduslikult võõrandatud asjade omaniku kahjuhüvitamise nõue on

kvalifitseeritav VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 alusel. Kõnealusel juhul on kostja

poolt pandiõiguse lubamatu teostamise tagajärjel asjade kaotsiminekuga tekkinud

hagejale VÕS § 128 lg 1-3 järgi määratletav otsene varaline kahju. Tekkinud kahju ja

kostja tegevuse vahel esineb VÕS § 127 lg 4 järgi määratletav vastust tekitav kausaalsus,

kuna juhul, kui kostja ei oleks pandiõigust ebaseaduslikult toestanud, ei oleks hageja

omandiõigust riivatud. Samuti esineb vastutust täitev kausaalsus, kuna hageja

omandiõiguse riive on toonud kaasa VÕS § 132 lg 1 järgi deliktiõiguslikult hüvitatava

kahju. Kostja käitumine on olnud hageja omandiõiguse riive tõttu VÕS § 1045 lg 1 p 5

järgi õigusvastane ning kuna kostja ei ole tõendanud VÕS § 1042 lg 2 järgi

õigusvastasust vastutust välistavate asjaolude esinemist ega VÕS § 1050 lg 1 järgi süü

puudumist, on kostja hagejale kahju tekkimise eest vastutav. Kuna kostja on juriidiline

isik, ei saa kostja süü üle otsustades arvestada VÕS § 1050 lg-s 2 ega §-s 1052 sätestatud

kriteeriumitega.

57. Omandiõiguse objektiks oleva asja kaotsimineku korral saab kannatanu esitada varalise

kahju hüvitamise nõudeid VÕS §-s 132 sätestatud ulatuses. Viimati nimetatud sätte

kohaselt kaitstakse asja kahjustamise või hävitamise korral mitte kahjustatud isiku vara

väärtust, vaid selle koosseisu säilimist. Seetõttu ei lähtu VÕS § 132 lg 1 kahju ulatuse

kindlakstegemisel mitte isiku vara väärtuse vähenemisest, vaid endise olukorra

taastamiseks vajalike kulutuste ehk varakoosseisu taassoetamise maksumusest. Öeldu

tähendab, et hageja saab talle kuulunud asjadele omandi kaotuse tõttu nõuda kostjalt

hüvitist, mis vastab samaväärsete asjade uuesti soetamiseks vajalike kulutuste suurusele.

Nagu eespool märgitud on maakohus asjade väärtuse kohta esitatud tõendid õigesti

hinnanud ja lähtunud põhjendatult dokumentidest, millest nähtuvad hinnad, millega

hageja oli talle kuulunud kauba soetanud. Seetõttu on maakohus lõppjärelduses hagejale

kuulunud kauba kaotsimineku tõttu tekkinud otsese varalise kahju osas hagi müügipinnal

ja laos olnud kauba väärtust arvestades kokku 23 465,87 euro ulatuses ning hagejale

kuulunud kaupluse ja lao inventari osas 13 976 euro ulatuses õigesti rahuldanud.

58. Kuigi asjade kaotsimineku korral ei kuulu deliktiõigusliku nõude korral saamata jäänud

tulu VÕS § 132 lg 1 järgi üldreeglina hüvitamisele, tuleb kõnealusel juhul arvestada

nõude kvalifitseerimise võimalusega VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi VÕS § 307 lg 1

kui kaitsenormi rikkumisena. Sel juhul ulatub kolleegium hinnangul hageja kui asjade

omaniku nõue ka kaupade müügi võimaluse kaotuse tõttu saamata jäänud tulu

hüvitamiseni. Kaitsenormi rikkumise korral moodustub delikti üldkoosseis kostja

õigusvastasest käitumisest ehk praegusel juhul VÕS § 307 lg 1 rikkumisest, hagejale

VÕS § 127 lg-te 1 ja 2, § 128 järgi hüvitatava saamata jäänud tulu tekkimisest, VÕS

§ 127 lg-te 2 ja 4 järgsest kaitsenormi rikkumise ja kahju vahelisest põhjuslikust seosest

ning VÕS § 1050 järgi kostja süüst. Kõnealusel juhul on kostja pandiõiguse meelevaldse

teostamisega käitunud VÕS § 307 lg 1 vastaselt ning hagejal on jäänud saamata VÕS §

128 lg 1, 2 ja 4 järgi määratletav tulu. Kaitsenormi rikkumise ja saamata jäänud tulu

vahel on VÕS § 127 lg 4 järgi vastust tekitav kausaalsus, kuna juhul, kui kostja oleks

käitunud VÕS § 307 lg 1 päraselt, ei oleks see toonud see kaasa hageja õiguste riivet.

Vastutust täitva kausaalsuse tuvastamine eeldab kaitsenormi rikkumise olukorras

täiendavat hinnangut kahju õiguslikule põhjusele läbi VÕS § 127 lg 2. Kaitsenormi

rikkumise

korral

sõltub

hüvitatava

kahju

ulatus

kaitsenormi

eesmärgi

kindlaksmääramisest ehk hinnangust, millise kahju ärahoidmiseks konkreetne kaitsenorm

on kehtestatud. Kolleegiumi hinnangul tuleb VÕS § 307 lg 1 mõtestamisel arvestada

sellega, et kõnealusel juhul oli üüripinna näol tegemist poe- ja laoruumiga, kus paiknevad

asjad on reeglina kaup ehk sellised asjad, mis on mõeldud nende müügi kaudu tulu

teenimiseks. See asjaolu lisab tavapärase asjade kaotsimineku olukorraga võrreldes

deliktiõiguslikule kahjuhüvitamise nõudele kolleegiumi hinnangul juurde olemuslikult

erineva aspekti, mis õigustab nõuet VÕS § 307 lg 1 kui kaitsenormi järgi kvalifitseerides

VÕS § 132 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise piiridest kaugemale ulatuvama nõude

rahuldamist. Kostja poolt kaitsenormi rikkumine on olnud VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3

järgi õigusvastane, kuna VÕS § 307 lg 1 eesmärk on kaitsta üürniku kahju eest, mis

tekkib üürileandja poolt pandiõiguse meelevaldsest teostamisest. Kuna kostja ei ole

esitanud tõendeid VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude

esinemise kohta ega tõendanud VÕS § 1050 lg 1 järgi seda, et ta on käitunud pandiõigust

teostades hoolsalt, on ta hagejale kahju tekkimise eest vastutav. Hagejale kuulunud asjade

osas saamata jäänud tulu väljamõistmise põhjendatuse juures tuleb käesoleva vaidluse

puhul arvestada kostja poolt vaidlustamata hageja väitega, et hageja on tänaseks muutnud

oma kaubandustegevuse suunda ega tegutse enam üüripindadel poepidamisega, vaid

projektimööbli müügiga ja kaubandusega interneti kaudu. See tähendab, et hagejal ei ole

võimalik asju taassoetada ja neid seejärel turustada ning selle kaudu saamata jäänud tulu

ise tasateenida. Öeldu tõttu on õige maakohtu järeldus, et hagejale kuulunud müügipinnal

ja laos olnud kauba müügilt teenimata jäänud tulu tuleb kostjal hagejale hüvitada.

59. Valdus, mida kaitstakse samuti VÕS § 145 lg 1 p 5 alusel, tähendab omandiõigusega

võrreldes aga üksnes tegelikku võimu asja üle. Kahju hüvitamist valduse rikkumise tõttu

tuleb võimaldada ainult seadusliku valduse korral (AÕS § 34 lg 1) ning valdus on

seaduslik, kui see rajaneb õiguslikul alusel nagu asjaõigus või võlaõigus. Hageja valduse

õiguslikuks aluseks tema valduses olnud kolmandate isikute asjadele oli nende müük

omandireservatsiooni alusel ja hoiuleping. Kahju hüvitamise seisukohalt on oluline vahet

teha omaniku ja valdaja õiguste mahul, kuna valdaja huvi ei ole samastatav omaniku

huviga ega saa asjade kaotsimineku korral ulatuda asja taassoetamise maksumuse

hüvitamiseni. Valdaja huviks on saada hüvitatud tema valduse ja sellega kaasneva

kasutamise ja tarbimise võimaluse (kasutuseelise) väärtus, millest ta õigusvastase teo

tõttu ilma jääb või mida kitsendatakse. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb seega

lähtuda valdajal olnud valduse ja kasutusõiguse harilikust väärtusest, mille arvestamisel

võib lähtekohaks olla ka kasu, mida asja valdaja oleks võinud asjade edasimüügist saada

(vt RKTK 19.05.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 14; 03.06.2009 otsus nr 3-2-1-

60-09, p 13 ja 14). Kasutuseelised on hõlmatud kasu mõistega TsÜS § 62 tähenduses.

60. Kuivõrd valduse rikkumine on delikt vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p-le 5 ning VÕS § 132

sõnastusest nähtuvalt ei ole selle sätte järgi hüvitisnõuded üksnes asja omanikul, siis on

asja kaotsimineku korral saamata jäänud tulu hüvitamise nõue ka asja valdajal, sõltumata

sellest, kas ta oli asja omanik. Kuna valdaja ei ole asja omanik, ei seostu tema valduses

olnud asjade müügivõimaluse kaotus valdaja isiku ega temale kuuluva asja

kahjustamisega ja seetõttu on saamata jäänud tulu näol ühtlasi tegemist nn

puhtmajanduslikku kahjuga. Üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse järgi

puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st

deliktiõiguslikult ei ole kaitstud materiaalne heaolu kui selline (vt RKTK 13.06.2005

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 20; 30.11.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 24;

20.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11 p 17). Riigikohtu praktika kohaselt ei ole see

põhimõte aga absoluutne. Esmajoones võib erandiks olla kahju tekitamine käitumisega,

mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just

puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 1045 lg 3). Praegusel juhul on selliseks

kaitsenormiks VÕS § 307 lg 1, mis võimaldab kolleegiumi hinnangul üürileandja poolt

pandiõiguse kuritarvitamise korral ka sellise kahju hüvitamist, mis tekib üürnikule sellest,

et ta kaotab valduse omandireservatsiooni alusel tema käes olnud kaubale. Kolleegiumi

hinnangul tuleb siinkohal taas arvestada sellega, et kõnealusel juhul oli üüripinna näol

tegemist poe- ja laoruumiga, mistõttu on mõistetav, et sel asuvad kõik asjad ei pruugi

kuuluda üürnikule, vaid võivad olla tema poolt võetud müüki nn realisatsiooni peale

eesmärgiga nende müügi kaudu tulu teenida. See asjaolu lisab deliktiõiguslikule

kahjuhüvitamise nõudele kolleegiumi hinnangul juurde olemuslikult erineva aspekti, mis

õigustab nõuet VÕS § 307 lg 1 kui kaitsenormi järgi kvalifitseerides puhtmajandusliku

kahju hüvitamist. Delikti üldkoosseis on puhtmjandusliku kahju korral muus osas sarnane

eespool otsuse p-s 58 käsitletule, sõltudes kostjapoolsest VÕS § 307 lg 1 rikkumisest,

hagejale VÕS § 127 lg-te 1 ja 2, § 128 järgi hüvitatava saamata jäänud tulu tekkimisest,

VÕS § 127 lg-te 2 ja 4 järgsest kaitsenormi rikkumise ja kahju vahelisest põhjuslikust

seosest ning VÕS § 1050 järgi kostja süüst. Eeltoodu põhjal saab nende asjade suhtes,

mida hageja omandireservatsiooni alusel valdas, mõista kostjalt välja selle osa kahjust,

mis hagejale tekkis tänu sellele, et ta kaotas võimaluse saada tulu nende müügist.

61. Maakohus on saamata jäänud tulu suuruse üle otsustades õigesti lähtunud tunnistaja JL

ütlustest, kelle kinnitusel kohaldas hageja kaubale keskeltläbi 100%-list juurdehindlust.

Kostja ei ole omalt poolt esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hageja

kaubandustegevuses oli juurdehindlus väiksem või esines mõni muu asjaolu, mille tõttu

hageja ei oleks vaatamata kauba müügiks tehtud ettevalmistustele loodetud tulu siiski

saanud (VÕS § 128 lg 4). Maakohus on saamata jäänud tulu suuruse kindlaksmääramisel

seejuures arvestanud kauba väärtuse 100%-list juurdehindlust ja mõistnud saamata jäänud

tuluna hagejale kuulunud asjade osas välja hüvitisena 23 465,87 eurot ning hageja

valduses olnud kauba osas vastavalt 74 176,14 eurot. Ringkonnakohtu arvates ei ole

kauba juurdehindluse protsent siiski ainus kriteerium, mida tuleb saamata jäänud tulu

suuruse kindlaksmääramisel käesoleval juhul arvesse võtta. Nii on kolleegiumi hinnangul

hageja valduses olnud kaupade osas maakohtu poolt välja mõistetud 74 176,14 euro

suurusest saamata jäänud tulu summast esmalt põhjendatud maha arvata 12 133,49 eurot.

Nimetatud summa tuleneb kostja poolt 06.06.2014 menetlusdokumendis välja toodud

arvetest ja saatelehtedest, millest nähtub, et neis loetletud kaubad on antud hagejale üle

pärast 06.09.2012 ning et osad kaubad on tarnitud hageja teistesse kauplustesse. Kuna

nimetatud kaubad ei saanud olla nimetatud tõenditest nähtuvalt pandõiguse teostamise

ajal üüripinnal, ei ole põhjendatud hageja väide, et ta on nende kaupade müügivõimaluse

kaotanud. Seda silmas pidades ei ole põhjendatud mõista hageja valduses olnud kaupade

osas saamata jäänud tuluna kostjalt hageja kasuks välja rohkem kui 62 042,65 eurot.

Teiseks, on maakohus jätnud nii hageja omandis olnud kauba kui omandireservatsiooni

alusel hageja valduses olnud kauba osas saamata jäänud tulu väljamõistmisel ekslikult

arvestamata VÕS § 127 lg 1, mille mõtte järgi tuleb saamata jäänud tulu suuruse

kindlaksmääramisel arvestada ka kulutusi, mida hageja oleks pidanud kasu saamiseks

tegema. Hageja poolt ringkonnakohtu istungil väidetu kohaselt oleks tal kaotsiläinud

kauba realiseerimine võtnud aega üks aasta ja seetõttu tuleb saamata jäänud tulust

arvestada maha samal perioodil kauba realiseerimisega kaasnenud kulud. Sellisteks

kuludeks saab eelkõige pidada üüri- ja tööjõukulu. Kuna hageja pidi maakohtu poolt

tuvastatu kohasel maksma kostjale tegelike kokkulepete järgi üüri poepinna eest 321,60

eurot ja laopinna eest 360 eurot (koos käibemaksuga), siis on põhjendatud arvestada

saamata jäänud tulu summast maha üürikuluna 7 423,20 eurot (618,60 x 12 = 7 423,20).

Aastase tööjõukulu kohta ei osanud hageja esindajad ringkonnakohtu istungil seisukohta

võtta ja kuna selle küsimusega maakohtumenetluses ei tegeletud, kasutab ringkonnakohus

VÕS § 127 lg 6 järgset diskretsiooniõigust ja arvestab tööjõukuluna saamata jäänud tulust

maha 18 085,32 eurot ja mõistab saamata jäänud tuluna kogusummana välja 60 000 eurot

(hageja omandis olnud kauba väärtuse järgi hinnatav saamata jäänud tulu 23 465,87 eurot

+ hageja valduses olnud kauba väärtuse järgi hinnatav saamata jäänud tulu 62 042,65

eurot – üürikulu 7 423,20 eurot – tööjõukulu 18 085,32 eurot = 60 000 eurot).

62. Erinevalt maakohust on kolleegium seisukohal, et asjade taassoetamismaksumuse

hüvitamist hageja üksnes tema valduses olnud asjade osas nõuda ei saa. Asjade

omanikele tekkinud kahju hüvitamist endale saaks hageja nõuda üksnes juhul, kui hageja

oleks tõendanud, et talle on tekkinud kohustus asjade omanikele asjade kaotsimineku

tõttu nende väärtus hüvitada. Kuna hageja ei ole selle kohta tõendeid esitanud, tuleb jätta

hagi omandireservatsiooni alusel hageja valduses olnud asjade väärtuse hüvitamiseks

rahuldamata. Pelgalt väitest, et hagejal selline kohustust on, kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks kolleegiumi hinnangul ei piisa. Välistatud ei ole võimalus, et asjade

omanikud hagejalt asjade kaotsimineku tõttu tekkinud kahju hüvitamist ei nõua ning sel

juhul viiks hagi rahuldamine vastuollu VÕS § 127 sätestatud kahju hüvitamise

eesmärgiga. Samal põhjusel ei saa rahuldada ka hagi osas, milles hageja on palunud

mõista kostjalt välja kahjuhüvitis nende asjade väärtuse alusel, mis olid hageja valduses

hoiulepingu alusel. Ka selles osas on tõendamata, et hageja on asjade omanikule kostja

delikti tõttu tekkinud kahju hüvitanud või et hagejal oleks selline kohustus tekkinud. VÕS

§ 905, millele hageja on vastavat nõuet esitades mh tuginenud, on dispositiivne. Kuna

kostja on kolmandatele isikutele kuulunud kaupade võõrandamisega hagejale tekitatud

kahju tõendamatusele menetluses läbivalt tuginenud, ei saanud hagejale olla selliste

asjaolude tõendamise vajadus üllatuseks.

63. Eeltoodut kokkuvõttes tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis hagejale

kuulunud kaupade taassoetamismaksumuse hüvitamiseks 23 465,87 eurot ning kaupluse

ja lao inventari kaotsimineku tõttu tekkinud kahju 13 976 eurot. Samuti tuleb mõista

kostjalt hageja kasuks välja hagejale kuulunud kaupade ja omandireservatsiooni alusel

hageja valduses olnud kaupade müügi võimaluse kaotuse tõttu saamata jäänud tulu

summas 60 0000 eurot ehk kokku 97 441,87 eurot.

64. Maakohtu otsuse muutmise tõttu, tuleb muuta ka maakohtu poolt määratud

menetluskulude jaotust. Kuigi hagi kuulub lõppkokkuvõttes rahuldamisele vähem kui

pooles ulatuses, peab ringkonnakohus siiski õigeks jätta TsMS § 163 lg 1 alusel kummagi

poole menetluskulud nende endi kanda. Kolleegium peab menetluskulude sellise jaotuse

määramisel silmas esmalt kaasuse asjaoludest nähtuvat kostjapoolset hageja õiguste

jämedat rikkumist, samuti seda, et hageja ei ole nõudnud kostjalt viivise väljamõistmist

ning ka asjaolu, et apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.

65. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus

Riigikohtu poolt 11.02.2015 lahendi nr 3-2-1-147-14 p-s 22 antud selgitusest. Riigikohtu

sõnul määrab TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt menetluskulude

rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks

asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1

uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja

sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

(p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste

kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle

kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. Riigikohtu arvates tuleb kohtutel eespool

nimetatud

probleemi

ületamiseks

tõlgendada

kehtivaid

menetluskulude

kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes

kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt

kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega

pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele

mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide

esitamiseks

ning

kohustatud

menetlusosalisele

vastuväite

esitamiseks.

Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja,

määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu,

mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Iko Nõmm

Reet Allikvere

Margo Klaar