3-15-330/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-15-330

Otsuse kuupäev

31. märts 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Maivo Kärdi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 50 eurot

Asja läbivaatamine

lihtmenetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Maivo Kärt

Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta Maivo Kärdi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 30. aprill 2015. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla kinnipeetav Maivo Kärt esitas 1. detsembril 2014 Tartu Vanglale kahju

hüvitamise taotluse, milles ta nõudis hüvitist 50 eurot peavigastuse ja valu tekitamise eest 29.

novembril 2014. Tartu Vangla jättis oma 30. jaanuari 2015 otsusega nr 1-13/1130-2 kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata.

2. 9. veebruaril 2015 saabus Tartu Halduskohtusse M. Kärdi kaebus, milles ta nõuab 50 eurot

hüvitist mittevaralise kahju eest. Kaebuse kohaselt tekkis tal 29. novembri 2014 hommikul

vanemvalvur Kevin Keskülaga rüselus, mille käigus lõi K. Kesküla teda peaga vastu vahetrelle,

mille tagajärjel hakkas tal pea veritsema ning ta tundis füüsilist valu.

3. Tartu Halduskohus võttis kaebuse 10. veebruaril 2015 menetlusse, määras asja

läbivaatamisele lihtmenetluses ning andis pooltele kirjalike seisukohtade esitamiseks

kolmenädalase tähtaja. Ühtlasi teatas kohus, et kohtuotsus tehakse asjas teatavaks 31. märtsil

2015.

4. Tartu Vangla esitas 3. märtsil 2015 kaebusele kirjaliku vastuse, milles palus jätta kaebus

rahuldamata.

Kaebuse põhjendused

5. Kaebuse kohaselt tekkis kaebajal 29. novembri 2014 hommikul, mil kartserist tulid

madratseid ära võtma, rüselus vanemvalvur K. Keskülaga. Kaebaja selgitab, et rüseluse käigus

lõi K. Kesküla teda peaga vastu vahetrelle ning selle tagajärjel hakkas tal pea veritsema ning ta

tundis füüsilist valu.

6. M. Kärt selgitab, et pöördus Tartu Vangla poole mittevaralise kahju hüvitamise taotlusega,

kuid see jäeti rahuldamata. Seega nõuab ta hüvitist 50 eurot, kuna leiab, et talle on Tartu Vangla

poolt tekitatud mittevaraline kahju, mis seisneb selles, et vanemvalvur K. Kesküla lõi teda

tahtlikult peaga vastu vahetrelle.

Vastustaja vastuväited

7. Tartu Vangla viitab kirjalikus vastuses kaebusele oma 30. jaanuari 2015 kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr 1-13/1130-2 väljendatud seisukohtadele. Nimetatud

otsuses märkis Tartu Vangla, et 29. novembril 2014 kasutati M. Kärdi suhtes tõepoolest jõudu.

Kartserirežiimil olnud vahistatu ei olnud rahul tema kambrist maitseainepaki ära võtmisega

ning ägestus. M. Kärt haaras telefonikärule asetatud maitseainepaki ning ei allunud

korraldustele see tagasi panna, vaid hakkas liikuma kambrisse sisse. Vanemvalvur blokeeris

tema tee ning andis talle korralduse keerata näoga seina poole. M. Kärt korraldusele ei allunud

ning seetõttu pidi K. Kesküla teda kontrollima jõudu kasutades. M. Kärt tegi aga peaga löögi

ametniku suunas, mis ei tabanud. Antud löögi hoost tabas M. Kärdi pea vahetrelle ning hakkas

veritsema. Vangistusseaduse § 71 lg 2 lubab vanglaametnikel kasutada teenistusülesannete

täitmisel ja enda ohutuse tagamisel füüsilist jõudu. Kuna M. Kärdi kambrisse suunamine ilma

jõudu kasutamata polnud võimalik, tuleb jõu kasutamist pidada õigustatuks.

8. Täiendavalt märgib Tartu Vangla oma kirjalikus vastuses kaebusele, et füüsilise jõu

kasutamise tingis kaebaja enda käitumine, mistõttu oleks kaebaja ise saanud sellise olukorra

tekkimist vältida. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja sai füüsilise jõu kasutamise käigus vigastada ja

tundis sealjuures valu, ei ole veel aluseks hüvitise väljamõistmiseks. Vanemvalvur K. Kesküla

on selgitanud, et kaebaja pea tabas kambri trellust tema enda ebaõnnestunud ründe tulemusena

ning valvur Andreas Orav on kinnitanud, et peale kaebaja ebaõnnestunud rünnet tekkis rüselus

ning kaebaja lõi ise end vastu trellust ära. Väited vanemvalvuri tahtluse kohta ei ole ühegi asjas

kogutud tõendiga kinnitust leidnud.

Kohtu seisukoht

9. Vaidlust ei ole selles, et 29. novembril 2014 Tartu Vangla kartserikambris nr 1025 M. Kärt

sai rüseluses Tartu Vangla ametnikega peavigastuse. Pooled on eri meelt selles, kas vastustaja

ametnikel oli õigus kasutada kaebaja suhtes jõudu ning kas ametnik tekitas kaebajale vigastuse

tahtlikult.

10. Kartserikambri turvakaamera videosalvestuselt ning Tartu Vangla vanemvalvuri K.

Kesküla 29. novembri 2014 ettekandest ja valvur A. Orava selgitusest nähtub, et 29. novembril

2014 hommikul kl 6.42, pärast seda, kui M. Kärt on väljunud kambrist madratsi äraviimiseks,

siseneb kambrisse K. Kesküla, kes kambri kontrollimise järel lahkub kambrist võttes kaasa

kapil olnud maitseainepaki. Ametniku tegevust tuleb pidada õiguspäraseks, kuna maitseained

ei ole vangla sisekorraeeskirja § 60 lg-s 1 nimetatud kartseris lubatud asjade hulgas.

Valvekaamerast ei ole näha osa kambri ees koridoris toimuvast tegevusest. Siiski nähtub

salvestiselt, et K. Kesküla osutab korduvalt käega kambri uksest eemale ning seejärel takistab

M. Kärdil kambrisse sisenemast. Kohtu hinnangul kinnitab videosalvestiselt nähtuv K. Kesküla

29. novembri 2014 ettekandes esitatud sündmuste kirjeldust, s.o, et M. Kärt võttis

maitseainepaki koridoris olnud kärult omavoliliselt ega allunud K. Kesküla korduvale

korraldusele maitseainepakk kärule tagasi asetada.

11. Videosalvestisel on jäädvustatud, et kl 6.44 hoiavad kaks vastustaja ametnikku kaebajat

kambri uksel kinni, takistades M. Kärdil kambrisse sisenemast. Seejärel alustab kaebaja

rüseluse, mille tõttu ametnikud kasutavad kaebaja suhtes jõudu sundides ta põrandale pikali

liikumatusse asendisse. Salvestiselt ei nähtu, et K. Kesküla või A. Orav oleks enne rüselust M.

Kärdi kinnihoidmise ajal teda löönud või tõuganud.

12. Vastavalt vangistusseaduse § 71 lg-le 2 vanglateenistuse ametnik võib kasutada

teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist

jõudu. Jõu kasutamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel kooskõlas kaalutlusõiguse

eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud

huve.

Kohtu hinnangul tuleb vastustaja ametnike poolt jõu kasutamine kaebaja suhtes vaidlusalusel

juhul lugeda õiguspäraseks. Asjas kogutud tõenditest saadud teave kinnitab, et ametnikud ei

kasutanud ülemäärast jõudu. Esmalt takistasid valvurid kaebajal talle antud seaduslikku

korraldust täitmata kambrisse siseneda. Aktiivselt kasutati kaebaja vastu jõudu alles pärast seda,

kui M. Kärt ise oli rüseluse initseerinud. Kohus ei pea videosalvestise alusel võimalikuks

üheselt tuvastada, kas kaebaja lõi pea vastu uksetrelle ise või toimus see rüseluse käigus.

Sõltumata sellest ei olnud vastustaja tegevus õigusvastane. Ka juhul, kui kaebaja sai

peavigastuse rüseluse käigus, tuleb kaebaja ründe tõrjumiseks jõu kasutamise käigus kaebajale

vigastuse tekitamist pidada õiguspäraseks. Vaatamata sellele, et kaebaja suhtes oli kohaldatud

täiendava julgeolekuabinõuna käeraudade kasutamist väljaspool kambrit liikumisel, käitus M.

Kärt vastustaja ametnike suhtes agressiivselt ning alustas rüselust. Kaebaja tegevusele jõu

kasutamisega reageerimata jätmisel olnuks ohustatud ametnike tervis.

Kohus peab määravaks seda, et vanglateenistuse ametnikud kasutasid jõudu üksnes

reaktsioonina ja proportsionaalselt kaebaja enda käitumisele. Seejuures ei tekitatud kaebajale

vigastust kinnihoidmisel ning kaebajale oli tagatud võimalus lõpetada enda suhtes jõu

kasutamine ametniku korraldusele vabatahtliku allumisega.

13. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et M. Kärdi väide ülemäärase jõu kasutamise ja sellega

talle õigusvastaselt kehavigastuse tekitamise kohta ei ole tõendatud, kuna Tartu vangla

ametnike tegevus vaidlusaluse intsidendi ajal oli õiguspärane. Mittevaralise kahju hüvitamine

on riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi lubatud üksnes haldusorgani õigusvastase

tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Seetõttu ei ole alust kaebaja kasuks talle 29.

novembril 2014 kehavigastusega tekkinud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise

väljamõistmiseks vastustajalt.

Kaebus jääb rahuldamata.

14. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik