2-13-56263/61 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. märts 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-56263

Tsiviilasi

Gennadi Bõkovi hagi Narva linna vastu töölepingu

ülesütlemise

tühisuse

tuvastamiseks

ja

hüvitise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

6 589,50 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 18. septembri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Gennadi Bõkovi apellatsioonkaebus

Narva linna vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

10. märts 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Gennadi

Bõkov

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-

Rohtmets

Vastuapellant (kostja): Narva linn, esindaja vandeadvokaat

Tõnis Juurmann

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 18. septembri 2014 otsus

osaliselt väljamõistetud hüvitise suuruse osas (otsuse

resolutsiooni punkt 4) ja välja mõista Narva linnalt

Gennadi Bõkovi kasuks hüvitis töölepingu ebaseadusliku

lõpetamise eest kuue kuu keskmise töötasu ulatuses

summas

eurot

(kolmteist

tuhat

ükssada

seitsekümmend üheksa eurot).

2. Muus osas jätta Viru Maakohtu 18. septembri 2014 otsus

muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„3.1. Hagi rahuldada osaliselt.

3.2. Tuvastada Gennadi Bõkovi ja Narva linna vahel

sõlmitud töölepingu nr 244 ülesütlemise tühisus.

3.3. Lõpetada Gennadi Bõkovi ja Narva linna vahel

sõlmitud tööleping nr 244 alates 31.10.2013.

3.4. Välja mõista Narva linnalt Gennadi Bõkovi kasuks

hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuue kuu

keskmise töötasu ulatuses summas 13 179 eurot (kolmteist

tuhat ükssada seitsekümmend üheksa eurot).

3.5. Välja mõista Narva linnalt Gennadi Bõkovi kasuks

hüvitiselt (13 179 eurot) sissenõutavaks muutunud viivis

perioodi

31.10.2013 kuni

30.03.2015 eest summas

1529,61 eurot (üks tuhat viissada kakskümmend üheksa

eurot 61 senti) ja alates 31.03.2015 kuni põhinõude

13 179 eurot kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.“

4. Gennadi Bõkovi apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Narva linna vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

1. Menetluskulud maakohtus jätta 67% ulatuses Narva

linna kanda ja 33% ulatuses Gennadi Bõkovi kanda.

2. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta Narva linna

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Gennadi Bõkov (hageja) esitas 27. novembril 2013 hagi Narva linna (kostja) vastu töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt

hageja kasuks välja hüvitis töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest

summas, mida hagejal olnuks õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel, hüvitis hageja kuue kuu

keskmise töötasu ulatuses ja viivis hüvitisnõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates

31.10.2013 kuni kohase täitmiseni.

Hagiavalduses märgitu kohaselt oli poolte vahel sõlmitud tööleping nr 244, mille alusel töötas

hageja Narva Kreenholmi Gümnaasiumis (NKG) erinevatel perioodidel erinevatel töökohtadel

(õpetaja, õppealajuhataja, direktor). 31.10.2013 sai hageja kätte töölepingu ülesütlemisavalduse,

millega kostja ütles hageja sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles. Väidetavalt on hageja eiranud

kollektiivlepingut, sh rikkunud informeerimise ja konsulteerimise kohustust, ning teenistusliku

järelevalve käigus on tuvastatud olulised rikkumised, mille tulemusel on kostja kaotanud usalduse

hageja vastu (TLS § 88 lg 1 p 5) ning mille tõttu on hageja põhjustanud Narva Haridustöötajate

Liidu (NHL) usaldamatuse kostja vastu (TLS § 88 lg 1 p 6).

Hageja leiab, et töölepingu ülesütlemine on tühine. Ülesütlemisavalduses loetletud puudused on

ebaolulised. Kostja oleks pidanud tegema hagejale hoiatuse ning andma hagejale mõistliku aja

rikkumiste kõrvaldamiseks. Hageja ei ole rikkunud kollektiivlepingut ega informeerimise ja

konsulteerimise kohustust. Nn teenistusliku järelevalve käigus tuvastatud puudused ei saa mingil

juhul olla töölepingu ülesütlemise aluseks. Kostja ei ole ülesütlemisavaldust esitanud mõistliku

aja jooksul pärast väidetavatest rikkumistest teadasaamist.

2. Kostja Narva linn vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt tõid ülesütlemisavalduses viidatud

rikkumised ja hageja käitumine rikkumiste ilmnemisel kaasa kostja usalduse kaotuse hageja

suhtes. Kollektiivlepingu täitmine oli hageja töökohustuseks. Hageja oli kohustatud täitma

informeerimise ja konsulteerimise nõuet ning ülesütlemisavalduses viidatud rikkumised on

tõendatud. Töölepingu erakorraline lõpetamine TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel on õiguspärane ja

põhjendatud. Töölepingu ülesütlemisel usalduse kaotuse tõttu ei pea eelnema hoiatust. Hageja

nõue hüvitise saamiseks kuue kuu keskmise töötasu ulatuses on alusetu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 18. septembri 2014 otsusega hagi osaliselt, tuvastas G. Bõkovi ja Narva

linna vahel sõlmitud töölepingu nr 244 ülesütlemise tühisuse, lõpetas G. Bõkovi ja Narva linna

vahel sõlmitud töölepingu nr 244 alates 31.10.2013, mõistis välja Narva linnalt G. Bõkovi kasuks

hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses

summas 6 589,50 eurot ning viivise hüvitiselt (6 589,50 eurolt) alates 31.10.2013 kuni nõude

kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis muus osas hagi

rahuldamata ning menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on ülesütlemisavalduse puhul tegemist tahteavaldusega, mille

tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS §-st 75. Ülesütlemisavalduses ei ole konkreetselt viidatud,

millal ja kelle suhtes rikkus hageja informeerimise ja konsulteerimise kohustust ning millist

informatsiooni ei ole hageja ametiühingule edastanud. Kuivõrd töövaidluskomisjoni otsustes ning

Katrin Looki päringutes on viidatud ainult kahele juhtumile (S.T ja S.Vi koondamine), leidis

maakohus, et kostja käsitluse järgi oli usalduse kaotus tingitud just nende töötajate koondamisega

seotud informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumisest.

Ülesütlemisavalduse p-s 1.1 heidetakse hagejale ette informeerimise ja konsulteerimise kohustuse

rikkumist. Asjakohasteks punktideks kollektiivlepingus võivad olla p-d 2.1 ja 2.4. NHL-i

märgukirjas on viidatud ka kollektiivlepingu p-dele 6.3, 13.1 ja TLS § 89 lg-le 4, nendele viitas

samuti kostja vastuses hagile. Maakohus piirdus kollektiivlepingu p-de 2.1 ja 2.4 rikkumise

analüüsiga, sest teised punktid ülesütlemisavalduses märgitud ei ole. Kostja oli teadlik, et on

võimalikud ka teised rikkumised, kuid ülesütlemisel ta nendele ei tuginenud. Järelikult ei

mõjutanud teised võimalikud rikkumised kostja otsust tööleping üles öelda. Maakohus leidis, et

tööleping hagejaga oli lõpetatud põhjusel, et hageja rikkus töötajate usaldusisiku seaduse (TUIS

§ 20) ja kollektiivlepingu p 2.1 ja 2.4 töötajate S.Vi ja S.T koondamisel.

Teenistusliku järelevalve aktis on toodud rohkem tuvastatud rikkumisi kui ülesütlemisavalduses.

Maakohus asus seisukohale, et ülesütlemisavalduses on märgitud ainult need puudused, mis tõid

kaasa usalduse kaotuse.

Ülesütlemisavalduses ei ole hagejale ette heidetud koondamist kui fakti, vaid koondamise käigus

informeerimise ja konsulteerimise kohustuse täitmata jätmist. Koondamiste kohta on olemas ka

jõustunud töövaidluskomisjoni otsused.

Maakohus leidis, et hagejal oli kohustus töötajaid muudatustest (sh tulevastest koondamistest)

informeerida ja konsulteerida lähtuvalt TUIS §-st 20. Informeerimise kohustus ei tähenda

formaalset info edasiandmist. Tunnistaja I.J kinnitas oma ütlustes, et töötajatega seotud

korralduslikest küsimustest räägiti 2013 esimesel poolaastal NKG juhtkonna ja õpetajate

koosolekutel. Samas ei ole selge, milline info oli töötajatele edastatud ning millisel viisil. Tööandja

peab täitma informeerimise kohustust sellisel viisil, et hilisemad töökorralduse muudatused (ka

koondamised) ei tuleks töötajatele üllatusena. Hageja ei ole tõendanud, et ta on vastaval viisil

töötajaid informeerinud. Kollektiivlepingu p-dest 6.3 ja 6.4 tuleneb, et muudatustest oli vaja

teavitada täiendavalt ka ametiühingut, seega ei piisanud informatsiooni jagamisest ainult õpetajate

ja juhtkonna koosolekutel. Maakohus leidis, et hageja on küll rikkunud TUIS § 20 ja 21, kuid

vormi järgimata jätmise tõttu ei saa öelda, et koondamised tulid NKG töötajatele üllatusena ning

kirjaliku vormi järgimata jätmine tõi kaasa kostja usalduse kaotuse hageja vastu või kolmanda

isiku usalduse kaotuse kostja vastu.

Katrin Looki päringutes on selgelt öeldud, et usaldusisik soovis informeerimist seoses S.T ja

S.Viga, kellele olid ülesütlemisavaldused juba edastatud. Ülesütlemisavalduses ei ole hagejale ette

heidetud, et hageja on rikkunud TUIS §-st 9 tulenevat kohustust. Maakohtul puudus vajadus

analüüsida, kas K. Look oli ka tegelikult valitud töötajate usaldusisikuks, kuna pärast töösuhete

lõppemist S.Vi ja S.Tga ei olnud igal juhul võimalik nõuda nende konsulteerimist ja

informeerimist.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et K. Look oleks ametiühingu esindajana või ametiühingu

juhtorgani liikmena pöördunud hageja poole teabe saamiseks. Seega ei saanud hageja rikkuda

kollektiivlepingu p 2.1 ja 2.4, kui ei vastanud K. Looki päringutele.

Maakohtu hinnangul ei saa võtta tõendina töövaidluskomisjoni otsuste õiguslikke järeldusi, küll

aga saab tugineda komisjoni poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele. Riikliku lepitaja 17.10.2013

arvamus ei tõenda, et hageja ei täitnud informeerimise kohustust. Kohtule ei ole esitatud andmeid,

et oleks algatatud ametlik lepitusmenetlus, seega on tegemist H.P isikliku arvamusega.

Arvamusest ei selgu, kuidas lepitaja on selleni jõudnud ja millistele faktilistele asjaoludele on

tuginenud.

Ülesütlemisavaldusest ei selgu, millal hageja on informeerimise kohustust rikkunud. S.T ja S.Vu

koondamised toimusid 2013 mai lõpus – juuni alguses, millele järgnesid suvised piketid ja

meeleavaldused meedias. Leping öeldi üles 30.10.2013. Kostja oli töösuhetes õpetajatega

tööandjaks ning TUIS-is sätestatud informeerimise kohustus on ka kostja kohustus, mida tal oli

võimalik täita alates maist 2013. Kuivõrd kostja ei ole alates maikuust olulise samme ette võtnud,

järeldas maakohus, et kostja kiitis direktori tegevuse heaks. Ei ole usutav, et ca kuue kuu

möödumisel kaotas kostja hageja suhtes usalduse. Maakohus leidis, et informeerimise ja

konsulteerimise kohustuse rikkumisel ei saa olla tegemist niivõrd olulise rikkumisega, mis võiks

põhjendada usalduse kaotust.

Maakohus leidis, et õppekava osas oli järelevalve pealiskaudne ega kajastanud tegelikku olukorda.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et koolis puudus õppekava või kooli õppetegevus ei toimuks

kooskõlas riikliku õppekavaga. Asjaolu, et õppekava ei olnud mingil ajahetkel veebilehel

kättesaadav, ei saa olla töölepingu ülesütlemise aluseks. Kohtule esitatud dokumentidega ei ole

tõendatud, et EHIS-sse oleks sisestatud valed andmed. Rikkumiseks ei saa olla ainuüksi asjaolu,

et veebilehe tunniplaanis ei olnud kõiki õppeaineid kajastatud. Tunnistajate ütlustega on ümber

lükatud kostja väide, et dokumendiregistrit ei olnud.

Maakohtu arvates pidi kostja olukorras, kui teenistusliku järelevalve käigus oli tuvastatud

rikkumised, tegema hagejale ettekirjutuse tegevuse seadusega kooskõlla viimiseks. Teenistuslik

järelevalve oli läbi viidud 29.10.2013 ja ülesütlemine tehtud 30.10.2013. Üks päev puuduste

kõrvaldamiseks on ilmselgelt liiga lühike tähtaeg.

Maakohus nõustus hagejaga selles, et töölepingu ülesütlemine ei ole toimunud mõistliku tähtaja

jooksul. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et kostja ei saanud varem tegutseda, kuna tegemist

oli suvise ajaga. 2013 maist kuni 02.10.2013 teenistusliku järelevalve korraldamiseni on

möödunud neli kuud, mis on reageerimiseks ebamõistlikult pikk aeg.

Maakohus leidis, et hageja hüvitisnõue tuleb rahuldada osaliselt. Hageja kuue kuu keskmise

töötasu nõue ei ole sellises suuruses põhjendatud ning kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja

hüvitis, mis vastab hageja kolme kuu keskmise töötasu suurusele. Maakohus viitas VÕS §-dele

127, 139 ja 140. Hageja on osaliselt rikkunud oma kohustusi ning pika aja jooksul ei ole võtnud

ise ühendust töötajate usaldusisiku või tööandjaga. Hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses

on piisav, et katta kahjulikke tagajärgi, mis on tekkinud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu.

Hageja pole tõendanud kahju tekkimisest suuremas ulatuses kui on TLS § 109 lg-s 1 ette nähtud.

Hagejal oli kõrge ametikoht ning on mõistetav, et sama töökoha leidmine on raskendatud. Kostja

ei saa vastutada selle eest, et tööturul ei ole pakkuda töökohti samas valdkonnas sama suure

palgaga. Antud juhul tuleb välja mõista hüvitis kogusummas 6589,50 eurot (s.o 2196,50 eurot x 3

kuud). Maakohus nõustus kostjaga selles, et arvestades ülesütlemise õiguslikku alust ei pidanud

kostja TLS § 97 lg-st 3 tulenevalt ülesütlemisest hagejale ette teatama ning hageja ei saa nõuda

TLS § 100 lg-s 5 ettenähtud hüvitist.

Maakohtu hinnangul on viivisenõue osaliselt põhjendatud ning kostjalt tuleb mõista hageja kasuks

välja viivis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6589,50 eurolt seadusjärgses määras (VÕS

§ 113 lg 1 teine lause) alates 31.10.2013 kuni nõude kohase täitmiseni.

TsMS § 163 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. G. Bõkov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 18. septembri 2014 otsuse

tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud võrdsetes osades

poolte kanda, ning uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena kuue

kuu keskmise töötasu summas 13 179 eurot ning jätta maakohtus kantud menetluskulud kostja

kanda. Apellant palus jätta apellatsiooniastme menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti (sh vastuoluliselt) asunud seisukohale, et hageja rikkus informeerimise

ja konsulteerimise kohustust. Hagejal ei tekkinud TUIS §-s 20 sätestatud kohustust, kuivõrd ei

eksisteerinud TUIS §-s 20 kirjeldatud olukorda. Isegi kui hagejal oli TUIS §-s 20 kirjeldatud

kohustus, on maakohus tuvastanud, et NKG töötajaskond oli muudatustest informeeritud.

Informeerimise vormi rikkumine ei võrdu informeerimise kohustuse rikkumisega;

2) on maakohus ebaõigesti jätnud hageja hüvitisnõude osaliselt rahuldamata. Otsusest ei selgu, kas

ja kuidas on maakohus kohaldanud VÕS §-d 127, 139 ja 140. VÕS §-de § 139 ja 140

kohaldamiseks puudus alus. Maakohus on leidnud, et informeerimise ja konsulteerimise kohustuse

rikkumine on ebaoluline ning, et kostja saanuks ise selle kõrvaldada. Isegi kui hageja ei oleks

informeerimise kohustust formaalselt rikkunud, ei selgu otsusest, kuidas see seostub kahjuga.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja ei ole pika aja jooksul võtnud ühendust töötajate

usaldusisiku või tööandjaga. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud kahju

tekkimist suuremas ulatuses kui kolme kuu keskmine töötasu. Tööandja peab hüvitama sissetuleku

kaotusest või vähenemisest tekkinud kahju. Apellant viitas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-79-13

p-le 32.3. Maakohus ei ole hüvitise määramisel arvestanud, et hageja on töötanud NKG-s alates

1993. aastast. Eksisteerib oht, et hageja kasuks väljamõistetud hüvitis väheneb olulisel määral ning

kohtu silmas peetud eesmärk jääb saavutamata. Hageja on niigi oma nõuet vähendanud;

3) on menetluskulude jaotus ebaõige. Juba ainuüksi tühisuse tuvastamise nõude kui primaarse

nõude rahuldamisel tuleb jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel täielikult kostja kanda,

sõltumata TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitisnõude rahuldamise ulatusest. Kohtul on TLS § 109

lg-s 1 sätestatud nõude lahendamisel diskretsiooniõigus. Menetluskulude jaotus paneb hageja

majanduslikult äärmiselt keerulisse positsiooni, arvestades võimalikku tasaarvestamise ohtu.

Riigikohus on leidnud, et TLS-i regulatsioon ei tohi soodustada tööandjapoolset nn korralist

ülesütlemist. Apellandi hinnangul ei tohi seda soodustada ka TsMS-i tõlgendamine ja kohaldamine

menetluskulude jaotamisel;

4) on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, jättes hageja taotluse 08.08.2014 kohtuistungi

protokolli parandamiseks rahuldamata. Apellant esitab TsMS §-s 333 sätestatud vastuväite

maakohtu tegevusele seoses hageja poolt 15.08.2014 esitatud protokolli parandamise taotluse

lahendamisega. Protokoll on oluliste vigadega ning see võib hakata mõjutama tsiviilasja

lahendamist.

5. Narva linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus õigesti leidnud, et hageja rikkus informeerimise ja konsulteerimise kohustust.

Ülesütlemisavalduses esitatud hageja poolt toime pandud rikkumised on tõendatud ja hagejale

omistatavad. Tegemist ei olnud üksnes formaalse rikkumisega. Maakohus on tuvastanud, et ei ole

selge, milline info konkreetselt oli töötajatele edastatud ja millisel viisil. Hageja peab täitma

informeerimise kohustust sellisel viisil, et hiljem töökorralduse muudatused ei tuleks töötajatele

üllatusena;

2) on maakohus õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud kahju hüvitamise nõude olemasolu.

Hageja ei ole tõendanud, et TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetav hüvitis ei kompenseeri temale

töölepingu lõpetamisega tekitatud varalist kahju. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ei saa

vastustada selle eest, et tööturul ei ole pakkuda töökohtu samas valdkonnas samasuuruse palgaga.

Kohus on õigustatult tuginenud VÕS §-dele 139 ja 140. Hageja poolt toime pandud rikkumised,

puudulik ja ebamõistlik tegutsemine rikkumiste ilmsiks tulekul (sh töölepingu lõppemise järgselt)

põhjustasid hageja sissetuleku vähenemise. Maakohus on õigustatud arvestanud sellega, et

tegemist ei ole üksnes formaalse rikkumisega. Maakohus on põhjendatult leidnud, et apellandi

ebamõistlik tegutsemine rikkumiste ja probleemide ilmsiks tulekul on asjaolu, millega tuleb

hüvitise üle otsustamisel arvestada. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, milliseid samme on

ta astunud selles, et hoida ära väidetavalt tekkinud kahju ja/või selle suurenemine. Vastustaja ei

nõustu, et Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-73-14 märgitut tuleb arvestada antud asjas kahju suuruse

üle otsustamisel. Isegi kui kostja peaks otsustama, et nõuab hagejalt talle alusetult makstud

hüvitise tagasi, jääb arusaamatuks, kuidas see seostub hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga.

Asjakohane ei ole apellandi väide, et hageja on iseseisvalt ja kohtuväliselt juba vähendanud ja

piiranud enda nõude suurust;

3) ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust menetluskulude jagamiseks selliselt, et kõik

menetluskulud jääksid kostja kanda. Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue ei ole

primaarne nõue. Hageja jaoks on primaarsed just hüvitisnõuded. Olukord, kus tööandja peab alati

kandma töötaja menetluskulud, on vastuolus TsMS-i regulatsiooniga ning tooks omakorda kaasa

pahatahtlike kohtumenetluste algatamise töötajate poolt.

6. Narva linn esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 18. septembri 2014

otsusega tühistamist osas, milles maakohus hagi rahuldas, ning uue otsuse tegemist, millega jätta

hagi täielikult rahuldamata. Alternatiivselt esitas Narva linn taotluse viivise vähendamiseks. Narva

linn palus jätta menetluskulud G. Bõkovi kanda.

Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus ekslikult hinnanud ülesütlemisavalduse sisu ning jõudnud ebaõigele arusaamale

sellest, millised hageja poolt toimepandud rikkumised tõid kaasa usalduse kaotuse ning töölepingu

erakorralise lõpetamise. Maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta mitmed hageja poolt

toimepandid rikkumised, millele kostja tugines ülesütlemisavalduses ning sellele järgnenud

kohtumenetluses. Hageja kui tahteavalduse saaja pidi pärast ülesütlemiseavaldusega tutvumist

olema teadlik, millised asjaolud ja toimepandud rikkumised tõid kaasa töölepingu erakorralise

ülesütlemise. Maakohus oleks pidanud jõudma järeldusele, et ülesütlemiseavalduses on hagejale

ette heidetud mh ka kollektiivlepingu p-de 6.3, 13.1 ja TLS § 89 rikkumist ja TUIS §-st 9

tulenevate kohustuste eiramist;

2) rikkus hageja kollektiivlepingus ja TUIS-s sätestatud informeerimise ja konsulteerimise

kohustust. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et töötajad oli teadlikud võimalikest muudatustest

personalikoosseisus ja koondamistest. Isegi kui töötajad olid sellest teadlikud, ei täitnud vastustaja

kollektiivlepingut ja rikkus TUIS §-des 20 ja 21 sätestatud kohustust. K. Look oli pädev nõudma

kollektiivlepingu p-de 2.1 ja 2.4 alusel teavet ning selle esitamata jätmisel rikkus hageja

kollektiivlepingut.

Maakohus

ei

ole

nõuetekohaselt

hinnanud

Ida

Inspektsiooni

töövaidluskomisjoni otsustes märgitut. Maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata riikliku

lepitaja seisukohtadega;

3) on järelevalve aktis märgitud rikkumised tõendatud. Maakohus on jätnud analüüsimata mitmed

olulised teenistusliku järelevalve käigus tuvastatud rikkumised. Maakohus ei ole hinnanud

NKG-s valitsenud probleemset olukorda tervikuna. Kohus jättis tähelepanuta, et kooli juhib ja

koolis toimuva eest vastutas direktor, s.o hageja. Nõuetekohase õppekava olemasolu ning

avalikustamine veebilehel oli direktori tööülesandeks. Järelevalve käigus selgus, et EHIS-sse

antud andmed ei vasta tegelikule olukorrale. Teenistusliku järelevalve ajal (oktoobris 2013)

puudus NKG-s nõuetekohane ja töötav dokumendiregister. Nõuetekohane olukord NKG-s tuli

taastada sõltumata sellest, kas hageja jätkab direktori ametikohal. Arvestades hageja poolt

toimepandud rikkumisi kogumis, oleks olnud ebamõistlik eeldada kostjalt, et ta jätkab hagejaga

töösuhet kuni ettekirjutuse täitmiseni;

4) ei ole Narva linn töölepingu erakorralisel ülesütlemisel rikkunud vastustaja suhtes hoiatuse

tegemise kohustust. Ülesütlemisavaldus on esitatud õigeaegselt, s.o mõistliku aja jooksul pärast

hageja poolt toimepandid rikkumistest teadasaamist. Töölepingu ülesütlemisel usalduse kaotuse

tõttu ei pea eelnema hoiatust. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et antud juhul tuleb eristada

informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumise aluseks olevaid asjaolusid ning

teenistusliku järelevalve käigus tuvastatud rikkumise. Usalduse kaotuse ja töölepingu lõpetamise

põhjustasid hageja poolt toimepandud ja tema vastutusalas järjepidevalt ilmnenud rikkumised

kogumis. Vastavasisulisele teadmisele jõudis kostja pärast vaidlusaluste asjaolude igakülgset

uurimist, osapoolte ärakuulamist ning järelevalve aktiga tutvumist. Kuna asjaoludest sai hageja

teadlikuks oktoobris 2013, on ülesütlemisavaldus esitatud õigeaegselt;

5) on maakohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostja poolt esitatud tõendid;

6) on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, jättes põhjendamatult tähelepanuta kostja poolt

esile toodud olulised asjaolud, väited ning taotlused;

7) on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, jättes kostja 15.08.2014 taotluse 08.08.2014

kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata.

7. G. Bõkov vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus õigesti tuvastanud, et objektiivselt ei saanud kostjal tekkida usaldamatust hageja

suhtes ega kolmandal isikul tekkida usaldamatust kostja suhtes ning et puudus alus töölepingu

ülesütlemiseks;

2) ei ole kostja ülesütlemiseavalduse p-s 1.1 ega esimese astme kohtumenetluse jooksul suutnud

selgitada ega põhjendada, milles informeerimise ja konsulteerimise kohustuste väidetavad

rikkumised seisnesid. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kontrollib nimetatud kohustuste

väidetavat rikkumist TUIS § 20 ja kollektiivlepingu p-de 2.1 ja 2.4 raames üksnes seoses S.Vi ja

S.T koondamisega ning muid kollektiivlepingu väidetavaid rikkumisi kontrollima ei hakka. Kostja

poolt viidatud tõendid ei ole asjakohased ega vahetud faktilisi asjaolusid esitavad tõendid, vaid

sisaldavad kolmandate isikute ebaõigeid ja osaliselt ka jälgimatuid hinnanguid. Isegi kui

ringkonnakohus asub seisukohale, et TUIS-s sätestatu täitmisel esines probleeme, ei saa jätta

arvestamata, et tööandjaks on tegelikult kostja ise ja kostjal lasuvad vastavad kohustused;

3) on maakohus õigesti mõistnud et teenistuslik järelevalve oli inkvisitsioonilise iseloomuga

protsess, mis viidi vahetult läbi enne töölepingu ülesütlemist eesmärgiga kõikvõimalike puuduste

ja pisivigade otsimine ning selles hageja süüstamine. Teenistusliku järelevalve eesmärgiks ei olnud

NHL-i etteheidete kontrollimine ning tegeliku olukorra väljaselgitamine, vaid täiendavate

puuduste otsimine;

4) on maakohus õigesti leidnud, et tööleping ei öeldud üles mõistliku aja jooksul. Maakohus ei ole

rikkunud TsMS § 232 lg-1 1 sätestatut;

5) on maakohus õigesti vähemalt osaliselt rahuldanud hageja hüvitisnõude. Hageja on enda poolt

esitatud apellatsioonkaebuses seisukohal, et TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetud hüvitis oleks

pidanud olema kindlasti suurem ning vastama hageja kuue kuu keskmisele töötasule;

6) ei ole kostja taotlus viivise vähendamiseks põhjendatud. Hageja nõutav viivis ei ole

ebamõistlikult suur. Kui viivist arvestatakse seadusjärgses määras, puudub alus viivise

vähendamiseks. Kostjaks on avalik-õiguslik juriidiline isik, kes ei saa majanduslikule olukorrale

tugineda;

7) peaksid menetluskulud jääma kostja kanda ka juhul, kui ringkonnakohus peaks maakohtu otsuse

tühistamata ning jätma hagi rahuldamata. Tööandja ei saa esitada kohtumenetluses täiendavaid

põhjendusi, miks tööleping üles öeldi. Kui tööandjal võimaldatakse kohtumenetluses uusi

põhjendusi esitada, tuleb tulenevalt TLS § 95 lg-st 4 ning TsMS § 162 lg-st 4 jätta menetluskulud

täielikult tööandja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et G. Bõkovi apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Narva linna

vastuapellatsioonkaebus

jätta

rahuldamata.

Ringkonnakohus

tühistab

Viru

Maakohtu

18. septembri 2014 otsuse Narva linnalt G. Bõkovi kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse osas

(resolutsiooni p 4) ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab välja Narva linnalt G. Bõkovi

kasuks hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuue kuu keskmise töötasu ulatuses

summas 13 179 eurot. Samuti muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.

Muus osas tuleb jätta Viru Maakohtu 18. septembri 2014 otsus muutmata.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas,

milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest hüvitise

väljamõistmiseks ning ringkonnakohus ei kontrolli nimetatud osas maakohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust.

9. Vastuseks G. Bõkovi apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Õige on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud informeerimise ja

konsulteerimise kohustuse rikkumise hageja poolt. Vastavad põhjendused esitab ringkonnakohus

edaspidi käesoleva otsuse punktides 10.3. ja 10.4.

Samuti nõustub ringkonnakohus apellandiga selles, et maakohus on hüvitise suuruse määramisel

rikkunud diskretsioonipiire ning on lähtunud ebaõigetest kaalutlustest.

Riigikohtu üldkogu on tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 tehtud lahendi p-s 32.3. asunud seisukohale, et

„TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue,

mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. Üldkogu leiab, et

töövaidlusorganil on võimalik selle hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja

hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust

ülesütlemisest kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Lisaks on

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil

tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu

ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb

hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata

jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju.“

Maakohus on hüvitise suuruse määramisel viidanud küll VÕS §-le 127, 139 lg-le 1 ja 140 lg-le 1,

kuid kohtu kaalutlused seoses viidatud sätetega ei ole asjakohased. Arusaamatu on maakohtu

seisukoht, et hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada asjaolu, et hageja ei ole pika aja jooksul

võtnud ühendust töötajate usaldusisiku või tööandjaga ning samuti on ebaselge (ning ka asjasse

mittepuutuv) kohtu seisukoht, et kostja ei saa vastutada selle eest, et tööturul ei ole pakkuda

töökohti samas valdkonnas sama suure palgaga. Maakohus on aluseta asunud seisukohale, et

hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist suuremas ulatuses, kui kolme kuu keskmine töötasu.

Tulenevalt Riigikohtu viidatud lahendist hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid

kahju liike, sh saamata jäänud tulu, saamata jäävat tulu ning tekkinud mittevaralist kahju. Antud

juhul on hageja nõudeks olnud sissetuleku kaotusest ja vähenemisest tekkinud kahju.

Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et tema sissetulek on vähenenud (I kd tl 207-208) ning

seetõttu on tal tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu). Hageja keskmine töötasu kuus

direktorina oli 2196,50 eurot (I kd tl 127). Tema saadud töötasu november 2013 – mai 2014

(s.o pärast töölepingu erakorralist ülesütlemist) oli 4069,54 eurot. Kuna direktorina oleks tema

töötasu selle perioodi eest olnud 15 375,50 eurot, siis oli hageja saamata jäänud tuluks

11 305,96 eurot. Nähtuvalt töötasu õiendist (I kd tl 208) on hageja töötasu alates 2014 maist

420 Inglise naela, s.o töötasu on väiksem, kui tal oleks direktorina. Lähtudes eeltoodust on

tõendatud hagejal kahju tekkimine tema poolt märgitud suuruses, s.o kuue kuu töötasu ulatuses

summas 13 179 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et asjas puuduvad VÕS §-des 139 ja 140 sätestatud alused, mis annaksid

võimaluse kahjuhüvitise vähendamiseks ning seetõttu kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja

kasuks hüvitis summas 13 179 eurot.

9.2. Õige on hageja väide, et maakohtu vaidlustatud otsuses märgitud menetluskulude jaotus on

ebaõige ja seetõttu ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust.

Nähtuvalt hagiavaldusest on hageja esitanud kolm nõuet: 1) töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamise nõude; 2) nõude töösuhte lõpetamise hüvitise väljamõistmiseks (TLS § 109 lg 1);

3) nõude hüvitise väljamõistmiseks ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest (TLS

§ 100 lg 5).

Ringkonnakohus leiab, et hüvitis töösuhte lõppemise korral on tihedalt seotud töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudega ja kuna hageja on esitanud TLS § 107 lg 2 alusel

taotluse lõpetada tööleping alates 31.10.2013, siis kaasnes sellega TLS § 109 lg 1 kohane hüvitis.

Maakohus tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, rahuldas hageja taotluse lõpetada tööleping

alates 31.10.2013 ning seetõttu on kohtu poolt rahuldatud ka hageja nõue hüvitise

väljamõistmiseks. Asjaolu, et maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks hüvitise kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses (mitte kuue kuu keskmise töötasu ulatuses nagu taotles hageja), ei

tähenda seda, et hagi rahuldati osaliselt. Lisaks eeltoodule ringkonnakohus rahuldab hüvitise

nõude suuruses, millises taotles hageja.

Kuna maakohus jättis rahuldamata hageja nõude hüvitise väljamõistmiseks ülesütlemise

etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest, siis on kohus iseenesest õigesti lähtunud

menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel TsMS § 163 lg-st 1, kuid ringkonnakohus ei nõustu

maakohtu seisukohaga, et menetluskulude tuleb jätta poolte kanda võrdsetes osades. Arvestades

seda, et rahuldamisele kuulub kaks nõuet ja üks jääb rahuldamata, tuleb jätta maakohtus kantud

menetluskulud 67% ulatuses kostja kanda ja 33% ulatuses hageja kanda.

9.3. Hageja väite kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, jättes hageja taotluse

08.08.2014 kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata.

TsMS § 55 alusel kohtuistungi menetlusreeglite rikkumist saab tõendada üksnes protokollile

tuginedes.

Nähtuvalt hageja poolt esitatud 08.08.2014 kohtuistungi protokolli parandustest (II kd tl 64-67) ei

ole seal viidatud kohtuistungi menetlusreeglite rikkumisele. Protokolli parandused seisnevad

protokollis märgitud hageja esindaja poolt kohtuistungil öeldu parandamises. Vastavalt TsMS

§ 217 lg-le 5 on esindajal selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab. TsMS

§-s 199 on sätestatud menetlusosalise õigused ning protokolli parandustest ei selgu, et kohtuistungi

protokollis kajastatu rikuks hageja kui menetlusosalise õigusi. Protokolli parandustes väljatoodud

väidetavad protokolli ebatäpsused ei mõjuta asjas tehtavat lahendit ning seetõttu on maakohus

õigesti jätnud osaliselt hageja protokolli parandamise taotluse rahuldamata.

10. Ringkonnakohus jätab vastuapellatsioonkaebuse täielikult rahuldamata ning vastuseks

vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib järgmist.

10.1. Vastuapellandi väitel on maakohus ekslikult hinnanud ülesütlemisavalduse sisu ning

jõudnud ebaõigele arusaamale sellest, millised hageja poolt toimepandud rikkumised tõid kaasa

usalduse kaotuse ning töölepingu erakorralise lõpetamise.

TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

ülesütlemisavaldusega. Sama paragrahvi lg 3 järgi peab tööandja ülesütlemist põhjendama ja lg 3

kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse rikkumine ei mõjuta ülesütlemise

kehtivust, kuid kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellest tekkinud kahju.

Lähtudes TLS § 95 lg-tes 2 ja 3 sätestatust saab antud juhul kostja töölepingu ülesütlemise

põhjendamisel tugineda nii töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses (I kd tl 19-20)

märgitule kui ka hilisemalt kohtumenetluses esitatud põhjendustele.

Iseenesest õige on vastuapellandi väide, et maakohtu otsuse põhjendused on vastuolulised, sest

maakohus on asunud vaidlustatud otsuse lk-l 10 seisukohale, et „Seega ei ole välistatud, et

tööandja põhjendab ülesütlemist täiendavalt hiljem nt kohtumenetluses ning teeb usutavaks, et just

nimetatud põhjusetel oligi tööleping lõpetatud“, kuid samas lk-l 11 märgib kohus, et „Seega

piirdub kohus kollektiivlepingu p-de 2.1 ja 2.4 rikkumise analüüsiga, kuna teised punktid

ülesütlemisavalduses märgitud ei ole.“ Kostja oli põhjendatud oma kirjalikus vastuses hagile (I kd

tl 95-81) töölepingu erakorralist ülesütlemist muuhulgas hageja poolt kollektiivlepingu p-de 6.3 ja

13.1 rikkumisega ning tulenevalt TLS § 95 lg-st 3 oleks maakohus pidanud analüüsima ka seda,

kas hageja rikkus kollektiivlepingu p 6.3 ja 13.1. Samas selline maakohtu poolne rikkumine ei

viinud asjas ebaõige lahendi tegemisele ja seetõttu ei ole otsuse tühistamise aluseks. Nimetatud

vastuolu saab ringkonnakohus oma otsuses ise kõrvaldada.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et ebaõige on vastuapellandi seisukoht, et maakohus oleks

pidanud analüüsima kõiki etteheiteid hagejale, mis nähtuvad NHL märgukirjadest ja Ida

Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni otsustest. Tööleping oli siiski sõlmitud hageja ja kostja vahel

ning selle erakorralise ülesütlemise õigus on seadusest tulenevatel juhtudel vaid tööandjal.

10.2. Nähtuvalt asja materjalidest on kostja hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 88 lg 1 p-de 5

ja 6 alusel erakorraliselt üles öelnud alates 30.10.2013. Töölepingu erakorralist ülesütlemist on

kostja põhjendanud muuhulgas hageja poolt kollektiivlepingu (I kd tl 25-27) p-de 2.1, 2.4, 6.3,

13.1 ning TUIS §-i 20 rikkumisega.

Kostja väited hagejapoolse informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumiste kohta on

suuresti konkretiseerimata ning ei ole võimalik aru saada, milliseid rikkumisi ja mis ajal hageja

toime pani. Ka ringkonnakohtu istungil ei suutnud kostja hagejale süükspandavaid rikkumisi

konkretiseerida, vaid jäi rikkumiste üldise kirjelduse juurde. Vastuapellatsioonkaebuse p-s 3.1.4

märgitu kohaselt tõi usalduse kaotuse ja sellega ka töölepingu erakorralise ülesütlemise kaasa

lisaks ülesütlemisavalduses märgitule Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni otsuses sisalduv ja

tuvastatu (I kd tl 86-93), riikliku lepitaja seletuskirjas märgitu (I kd tl 96), NHL-i märgukirjades

esitatu (I kd tl 83-84) ja teenistusliku järelevalve 29.10.2013 aktis nr 1.1-8/9508-2 järeldatu (I kd

tl 96-97).

TLS § 88 lg 1 p 5 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval

mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist,

eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja

usalduse kaotuse enda vastu. Sama paragrahvi ja lõike p 6 järgi võib tööandja töölepingu

erakorraliselt üles öelda, kui töötaja on põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu.

Iseenesest võivad olla töötaja teod, mis tõid kaasa tööandja usalduse kaotuse tema vastu, aluseks

ka kolmanda isiku usaldamatuse tekkimisele tööandja vastu, kuid antud juhul ei ole tõendatud

hageja poolt selliste tegude toimepanemise, mis oleksid võinud kaasa tuua tööandja (kostja)

usaldamatuse tema vastu või kolmanda isiku usaldamatuse tööandja (kostja) vastu.

10.3. Kostja on hagejale ette heitnud informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumist

(kollektiivlepingu p-de 2.1, 2.4; TUIS §-d 20, 21).

Poolte vahel sõlmitud töölepingu p-s 5 on sätestatud hageja tööülesannete kirjeldus ja nende

täitmine ning 5.3 kohaselt töötaja juhindub enda tegevuses kooli põhimäärusest, põhikooli- ja

gümnaasiumiseadusest ning sellega seotud määrusest ja kõikidest teistest õigusaktidest, mis

reguleerivad õppe- ja kasvatustegevust, töösuhteid, dokumendihaldust, informatsioonivahendust,

tervisekaitset ja tööohustust.

Põhikooli – ja gümnaasiumiseaduse § 71 lg 2 p 5 järgi direktor sõlmib õpetajate ning teiste

töötajatega töölepinguid ja p 10 kohaselt direktor täidab teisi seadusega või seaduse alusel antud

õigusaktidega talle pandud ülesandeid.

Lähtudes töölepingu p-s 5.3 ning põhikooli – ja gümnaasiumiseaduse § 71 lg 2 p-des 5 ja 10

sätestatust oli hageja TUIS § 1 mõttes tööandjaks ning seetõttu ka kohustatud täitma TUIS-i

sätteid. Samas ei tulene ei töölepingust ega seadustest (põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ning

kollektiivlepingu seadusest) seda, et hageja oli kohustatud tööandjana täitma 19.06.2012 Narva

Linnavalitsuse ja MTÜ Narva Haridustöötajate Liit vahel sõlmitud kollektiivlepingut.

Kollektiivlepingu p 1.7 kohaselt lepingus sätestatud õiguste teostamist, kohustuste täitmist ning

teiste lepingust tulenevate funktsioonide teostamist võib tööandja teostada vastava linna

õppeasutuse esindaja kaudu. Kollektiivlepingus on lepingu mõistetes märgitud tööandjana Narva

Linnavalitsus (p 1.2.1) ning linna õppeasutuse esindajana asutuse direktor (p 1.2.6).

Antud juhul on hageja väitnud, et kostja ei ole talle selgitanud, milliseid kollektiivlepingus

sätestatud õiguste teostamise, kohustuste täitmise ning teiste lepingust tulenevate funktsioonide

teostamise on kostja talle üle andnud, s.o hageja väitel ei ole kostja andnud talle vastavaid juhiseid.

Kostja ei ole asjas esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks kollektiivlepingu p 1.7 kohaselt

hagejale pannud kohustusi seoses kollektiivlepingu täitmisega. Pelgalt lepingus märkimine, et

lepingus sätestatud õiguste teostamist, kohustuste täitmist ning teiste lepingust tulenevate

funktsioonide teostamist võib tööandja teostada vastava linna õppeasutuse esindaja kaudu, ei anna

alust väitele, et õppeasutuse direktor pidi täitma kollektiivlepingust tööandjale tulenevaid

kohustusi. Kooli direktor ei ole kollektiivlepingu pooleks ning seetõttu saaksid kollektiivlepingust

tulenevad tööandja kohustused tekkida tal kollektiivlepingu p 1.7 alusel siis, kui Narva

Linnavalitsus on selgesõnalised vastavad kohustused talle pannud. Antud juhul ei nähtu asja

materjalidest nimetatud asjaolu ning seetõttu ei saanud kostja töölepingu erakorralisel

ülesütlemisel tugineda väitele, et hageja on rikkunud kollektiivilepingut.

Kuna hageja ei pidanud täitma kollektiivlepingust tööandjale tulenevaid kohustusi, siis ei hinda

ringkonnakohus seda, kas hageja rikkus (või ei rikkunud) kostja poolt viidatud kollektiivlepingu

punkte.

10.4. TUIS § 20 lg 1 kohaselt tööandja informeerib ja konsulteerib vähemalt järgmistest töötajaid

puudutavatest asjaoludest: 1) tööandja struktuur, töötajate, sealhulgas tööülesandeid renditööna

täitvate töötajate koosseis, nende muudatused ja kavandatavad otsused, mis avaldavad olulist mõju

tööandja struktuurile ja töötajate koosseisule; 2) kavandatavad otsused, millega tõenäoliselt

kaasnevad olulised muudatused töökorralduses; 3) kavandatavad otsused, millega tõenäoliselt

kaasnevad olulised muudatused töötajate töölepingulistes suhetes, sealhulgas töösuhete

lõpetamine.

TUIS § 20 lg-s 1 sätestatu kohaselt tekib informeerimise ja konsulteerimise kohustus juhul, kui on

tegemist otsustega, mis avaldavad olulist mõju või millega kaasnevad olulised muudatused. Seda,

milline on oluline mõju või oluline muudatus, TUIS ei sätesta. Ringkonnakohus leiab, et mõiste

„oluline“ sisustamisel saab lähtuda TLS §-s 90 sätestatud kollektiivse ülesütlemise kohta

sätestatust.

TLS § 90 lg 1 p 2 järgi töölepingu kollektiivne ülesütlemine on töölepingu ülesütlemine

30 kalendripäeva jooksul koondamise tõttu vähemalt 10 töötajaga ettevõttes, kus töötab keskmiselt

20-99 töötajat.

Hageja väitel töötas õppeasutuses seisuga 01.06.2013 86 töötajat ja kokku koondati 2013 mai

lõpust kuni 31.08.2013 kuus töötajat (I kd tl 6). Kostja ei ole töötajate koguarvule ega koondatud

töötajate arvule vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et antud

juhul oli hagejal TUIS §-st 20 tulenev kohustus töötajaid vastavatest muudatustest (sh tulevastest

koondamistest) informeerida ja konsulteerida. Lähtudes TLS § 90 lg 1 p-st 2 ei olnud antud juhul

tegemist töölepingu kollektiivse ülesütlemisega ning seega ei olnud ka tegemist TUIS § 20 lg-s 1

sätestatud otsustega, mis oleksid avaldanud olulist mõju või millega oleksid kaasnenud olulised

muudatused.

Kuna ei olnud tegemist TUIS § 20 lg-s 1 sätestatud otsustega, mis oleksid avaldanud olulist mõju

või millega oleksid kaasnenud olulised muudatused, siis puudus hagejalt kohustus informeerida ja

konsulteerida usaldusisikut või töötajat, ning hageja ei ole rikkunud TUIS § 20 lg-s 1 sätestatud

kohustust.

10.5. Isegi kui möönda, et hagejal lasus TUIS § 20 lg-s 1 sätestatud kohustus, siis nõustub

ringkonnakohus maakohtuga, et hageja oli rääkinud töötajatele võimalikest muudatustest

koosolekutel, s.o töötajad olid muudatustest teadlikud, ning kirjaliku vormi järgimata jätmine ei

saanud kaasa tuua kostja usalduse kaotust hageja (või kolmanda isiku usalduse kaotust kostja)

vastu.

10.6. Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 kohaldab seadust kohus. Ringkonnakohus on leidnud

käesolevas otsuses, et vaidluse lahendamisel ei kuulu kohaldamisele TUIS § 20, samuti

kollektiivleping. Seega puudub vajadus hinnata Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni otsuseid

ja riikliku lepitaja seletuskirja lähtudes sellest, kas nimetatud tõendid tõendavad või ei tõenda

hageja poolt TUIS § 20 ja kolletiivlepingu seaduse rikkumist.

Vastuapellandi väite kohaselt oli K. Look oli pädev usaldusisikuna nõudma kollektiivlepingu

p-de 2.1 ja 2.4 alusel teavet. Maakohus asus selles osas seisukohale, et kuna K. Look ei olnud

ametiühingu esindaja või ametiühingu juhtorgani liige, siis tal selline õigus puudus ning hageja,

jättes vastamata K. Look päringutele, ei rikkunud kollektiivlepingut. Ringkonnakohus leiab, et

arvestades käesoleva otsuse p-s 10.3 märgitut, saab olla vaidlus selles, kas K. Look oli õigustatud

usaldusisikuna nõudma teavet tööandjalt kollektiivlepingu mõttes, s.o kostjalt, kuid mitte hagejalt.

Maakohus on vaidlustatud otsuses analüüsinud TUIS § 9 p-de 1 ja 2 kohaldamise võimalikkust

antud asjas (maakohtu otsuse lk 13 viimane lõik) ja leidnud, et K. Look usaldusisikuna on esitanud

päringud seoses S.Tga ja S.Viga, kellele olid selleks ajaks juba töölepingu ülesütlemisavaldused

edastatud. Ringkonnakohtu arvates ei ole K. Looki päring hagejale (I kd tl 123-124) käsitletav

TUIS § 9 p-dest 1 ja 2 tulenevate õiguste teostamisena, sest tegemist ei ole tööandjalt oma

ülesannete täitmiseks vajaliku teabe küsimisega.

10.7. Vastuapellandi väite kohaselt on järelevalve aktis märgitud rikkumised tõendatud ning

arvestades hageja poolt toimepandud rikkumisi kogumis, oleks olnud ebamõistlik eeldada kostjalt,

et ta jätkab hagejaga töösuhet.

Kuna ringkonnakohus leidis eelnevalt, et hageja ei ole rikkunud informeerimise ja konsulteerimise

kohustust, siis töölepingu erakorraline ülesütlemine sel alusel kostja poolt (TLS § 88 lg 1 p-de 5

ja 6) on tühine.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et teenistusliku järelevalve aktis väljatoodud

hagejapoolsed väidetavad rikkumised ei saa olla aluseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele

ning ükski vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtus erinevale

seisukohale.

Nähtuvalt teenistusliku järelevalve aktis (I kd tl 96-97) märgitust võiksid olla väljatoodud

rikkumised töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks TLS § 88 lg 1 p 3 kohaselt. Samas aga

eeldab töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 3 järgi eelnevat tööandja hoiatust ning

eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise

erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata.

Kõik teenistusliku järelevalve aktis tuvastatud rikkumised hageja töös on kõrvaldatavad.

Nimetatud asjaolu kinnitavad aktis tehtud ettepanekud nende likvideerimiseks. Aktis märgitud

väidetavad rikkumised eraldi ja ka kogumis ei ole sellise raskusega, mis annaksid aluse töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks ilma eelneva hoiatuseta. Samuti ei nähtu rikkumiste iseloomu

arvestades muud põhjust, millest lähtudes oleks tööandjal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda

ilma hoiatuseta.

Maakohus on vaidlustatud otsuses analüüsinud teenistusliku järelevalve aktis märgitud rikkumisi

(maakohtu otsuse lk-d 15-18) ning ringkonnakohus ei korda maakohtu kõiki põhjendusi.

Iseenesest õige on vastuapellandi väide, et kooli õppekava avalikustamine kooli veebilehel oli

hageja tööülesanne ning teenistusliku järelevalve teostamise hetkel ei olnud õppekava

avalikustatud, kuid samas on see rikkumine kõrvaldatav ning ei ole oluline rikkumine, mis annaks

aluse tööleping erakorraliselt üles öelda.

Samuti ei ole oluliseks rikkumiseks see, et teenistusliku järelevalve ajal EHIS-sse kantud andmed

ei vastanud osaliselt tegelikule olukorrale ning, et dokumendiregister ei toiminud kooskõlas

asjaajamiskorra ühtsete aluste nõuetega.

10.8. Iseenesest õige on vastuapellandi väide, et töölepingu erakorralisel ülesütlemisel TLS § 88

lg 1 p-de 5 ja 6 alusel ei ole vajalik eelnevat hoiatamist. Kuigi maakohtu põhjendused on selles

osas sõnastuselt ebaselged, võib nendest aru saada, et ka maakohus ei ole pidanud hoiatamist

vajalikuks, kui tööleping öeldakse erakorralisel üles TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel. Hoiatamist

on maakohus pidanud vajalikuks, kui kostja oleks töölepingu erakorraliselt üles öelnud TLS § 88

lg 1 p 3 alusel (töökohustuste rikkumine).

TLS § 88 lg 4 kohaselt võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast

seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama.

Kostja väitel on ülesütlemisavaldus esitatud õigeaegselt, s.o mõistliku aja jooksul pärast hageja

poolt toimepandud rikkumistest teadasaamist, sest usalduse kaotuse ja töölepingu lõpetamise

põhjustasid hageja poolt toimepandud ning tema vastutusalas järjepidevalt ilmnenud rikkumised

kogumis.

Ringkonnakohus leiab, et lähtudes kostja poolt hagejale esitatud töölepingu erakorralise

ülesütlemise avaldusest saab asuda seisukohale, et see on esitatud mõistliku aja jooksul.

Ülesütlemisavalduses on tuginetud nii informeerimise ja konsulteerimise kohustuse rikkumisele

kui teenistusliku järelevalve käigus tuvastatule. Kuigi teenistusliku järelevalve aktis tuvastatu ei

saa olla aluseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel, on kostja

seda ise teinud ning seetõttu on tööleping üles öeldud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja

ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama.

10.9. Maakohus on otsuse tegemisel analüüsinud asjas esitatud tõendeid vajalikus mahus ning

vastanud hageja ja kostja faktilistele väidetele. Vastuapellandi vastupidine seisukoht on alusetu.

Samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi, jättes kostja 15.08.2014 taotluse

08.08.2014 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Vastavad põhjendused on ringkonnakohus

esitanud käesoleva otsuse p-s 9.3. seoses hageja kohtuistungi protokolli parandamise taotlusega

ning siinkohal ringkonnakohus ei korda neid.

10.10. Iseenesest õige on vastuapellandi väide, et maakohus on jätnud tähelepanuta kostja

kirjalikus vastuses hagile esitatud alternatiivse taotluse viivise vähendamiseks, kuid see asjaolu ei

too kaasa maakohtu otsuse tühistamist viivise väljamõistmise osas.

Nähtuvalt kostja kirjaliku vastuse p-st 4.6 on kostja palunud hageja hüvitise nõude rahuldamise

korral vähendada viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi „kostja vastuses toodud asjaoludel

(sh arvestades punktis 4.4 märgitut“ (I kd tl 80).

Vastavalt VÕS § 162 lg-le 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus

seda leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoole majanduslikku seisundit.

Kostja vastusest ja selle p-st 4.4 ei nähtu asjaolusid, mis annaksid VÕS § 162 lg 1 kohaselt aluse

viivise vähendamiseks. Kostja on loetlenud p-s 4.4.3. hageja väidetavad rikkumised, mis annaksid

kostja arvates alust vähendada väljamõistetavat hüvitist. Ringkonnakohus leiab, et hüvitise

vähendamise aluseks olevad asjaolud ja viivise vähendamiseks aluseks olevad asjaolud ei ole

samastatavad. Selleks, et viivist vähendada, peab see olema eelkõige ebamõistlikult suur. Antud

juhul on hageja nõudnud seadusest tulenevat viivist ning selline viivise suurus ei ole ebamõistlikult

suur. Lähtudes eeltoodust puudub alus kostjalt väljamõistetud viivise vähendamiseks.

VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta

kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär

enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). TsMS § 367 viimase lause kohaselt

võib eelkõige viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse

tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Lähtudes eeltoodust mõistab ringkonnakohus välja viivise kindla summana kohtuotsuse tegemise

seisuga ja edasi protsendina põhinõudest.

Referentsintressimäär 1. juulist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 oli 0,5% (aastas), st 2013 teisel

poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,5 + 8 = 8,5% aastas. 8,5% põhinõudest on

1 120,21 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 3,069 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 31. oktoobrist 2013 kuni 31. detsembrini 2013, s.o 62 päeva eest, 190,28 eurot.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), st 2014 esimesel

poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 +8 = 8,25% aastas. 8,25% põhinõudest on

1 087,27 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,98 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014, s.o 181 päeva eest, 539,38 eurot.

Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014 teisel

poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest

on 1 074,09 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,94 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest, 540,96 eurot.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 on 0,05% (aastas), st 2015 esimesel poolaastal on kehtiv

seadusejärgne viivisemäär 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest on 1 060,91 eurot, mis

365-päevast aastat arvestades teeb 2,91 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. jaanuarist

2015 kuni 30. märtsini 2015 (k.a), s.o 89 päeva eest 258,99 eurot.

Kokku on viivisenõue seadusjärgses määras 30. märtsi 2015 seisuga 1 529,61 eurot.

11. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse ja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis

jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 alusel Narva linna kanda.

Menetluskulud jaotuse maakohtus on ringkonnakohus märkinud käesoleva otsuse p-s 9.2.

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes

kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt

kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja

jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on tehtud enne 1. jaanuari 2015, siis tuleb menetluskulude

rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson