2-11-25924/58 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-25924

Tsiviilasi

Indrek

Klampe

hagi

AS

Võru

Teataja

vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1 595 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Võru Teataja apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (I astme menetluses kostja): AS Võru Teataja

(registrikood:

10298868);

esindajad

vandeadvokaat

Marko Kairjak, advokaat Meree Punab;

Vastustaja (I astme menetluses hageja): Indrek Klampe

(isikukood: XXX); esindaja advokaat Kalju Kutsar

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014.a

otsuse lõppjäreldused ja resolutsioon, täiendades

maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta

AS

Võru

Teataja

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud AS Võru Teataja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Indrek Klampe (hageja) esitas 03. juunil 2011 hagi AS-i Võru Teataja (kostja) vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt ajavahemikul 24. märtsist 2011 kuni

21. maini 2011 avaldas kostja poolt väljaantav ajaleht “Võrumaa Teataja” rea artikleid (I kd tl

12–29, tl 111–118), milles sisaldusid hagejat halvustavad valeväited ja ebaõiged andmed.

Artiklid ja juhtkirjad kajastavad moonutatult hageja ja OÜ Selista Ehitus tegevust ning

kahjustavad lugejate silmis nende mainet.

Avaldatud artiklites kujutatakse hagejat kui maksuvõlglast. Hageja on seisukohal, et erinevalt

artiklites väljendatust ei ole tema juhitavale ettevõttele hankelepingut seadusevastaselt sokutatud,

hageja ei ole toime pannud vargust või omastamist, samuti pole jätnud riigile makse tasumata.

Hageja ei ole teinud ebaseaduslikke soodustusi politseiametnikele. Ülo Tulik ei ole loonud

hagejale ja tema poolt juhitavale äriühingule ebaseaduslikke ja/või põhjendamatuid soodustusi.

Hageja ei ole füüsilise isikuna osalenud maa erastamisel Võrukivi piirkonnas, samuti ei ole tema

juhitud äriühingule tehtud mingeid ebaseaduslikke soodustusi. Hageja au teotav on hageja

artiklites korruptandiks nimetamine.

Hageja leidis, et tema seostamine korruptsiooni ja erinevate kuriteo tunnustega tegudega

(riigihangete seaduse rikkumine, omastamine, ebaseaduslik läbiotsimine jms) kahjustavad hageja

mainet ja teotavad tema au. Hageja ei ole olnud maksuvõlglane, ta ei ole saanud üheltki

ametiisikult ebaseaduslikke soodustusi ega teinud tegusid, mida võiks käsitleda korruptiivsetena.

Korruptsioon ja kuritegude toimepanek on ühiskonna poolt hukkamõistetavad ning isiku

seostamine sellise tegevusega kahjustab tavapärase arusaama järgi tema mainet ning teotab au.

Süstemaatiline valeväidete esitamine ning hageja seostamine ebaseaduslike tehingutega

põhjustas hagejale hingelisi kannatusi ja üleelamisi. Kuna hageja kohta avaldatud artiklites

rõhutati korduvalt tema perekondlikke sidemeid, siis põhjustas avaldatu üleelamisi ka tema

perekonnaliikmetele ning häiris hageja normaalset elu. Kõik ebaõiged andmed ja väited on

esitatud Irja Tähismaa nime all avaldatud artiklites või ajalehe juhtkirjades. Hagejale

teadaolevalt oli I. Tähismaa artiklite avaldamise ajal Võrumaa Teataja koosseisuline reporter

ning seega isik, kelle tegevuse eest kostja vastutab.

Hageja kohta ebaõigete andmete ning halvustavate hinnangute süstemaatilise avaldamisega on

kostja kahjustanud hageja mainet ja teotanud au tahtlikult. Hagejale tekitatud mittevaraline kahju

seisneb au teotamise ja maine kahjustamisega seotud hingelistes kannatustes. Hageja palus välja

mõista kostjalt hageja kasuks valeandmete ja ebakohaste väärtushinnangute esitamisega tekitatud

mittevaralise kahju katteks õiglane hüvitis.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostja asus seisukohale, et hageja

näeb au teotavana hinnanguid, mis puudutavad OÜ-t Selista Ehitus ja Ülo Tulikut või käivad

Merlika Niidumaa kohta.

Kostja leidis, et ta ei seostanud hagejat kuritegude toimepanemisega või valetamise ja

korruptsiooniga. Hageja esitatud etteheited ei saa hageja poolt kasutatavat nõudealust silmas

pidades olla hagi aluseks. Kuna kostja ei ole hageja kohta ebaõigeid andmeid esitanud, ei saa

rääkida ka mittevaralise kahju hüvitamiskohustuse tekkimisest. Kuigi kostja on seostanud

mõningates lausetes hageja osalusega ettevõtte ja hageja, on selge, et maksuvõlga puudutav jutt

käib OÜ Selista Ehitus kohta. Seega ei ole kostja väitnud, nagu oleks kostja olnud pankrotiohus,

küll aga seda, et OÜ Selista Ehitus jätkusuutlikkus oli kahtluse all. Viidatud hinnangut ei saa

pidada hageja au teotavaks. Kostja ei ole hageja kohta kordagi väitnud, nagu oleks viimane

olnud korruptant ega omistanud hagejale ühtegi tegu, mida võiks käsitleda hagejapoolse aktiivse

tegevusena, saavutamaks OÜ Selista Ehitus hanke võitjaks kuulutamist või Võrukivi piirkonnas

maade erastamist. Seega ei saa ka see lause olla hagi aluseks. Kostja ei ole väitnud, et hageja oli

toime pannud omastamise või varguse. Selline artiklile antav tõlgendus on meelevaldne,

artiklitest nähtub vaid kostja hinnang talle teadaolevatele asjaoludele (väärtushinnang).

Kostja hinnangut, et Võrukivi arendusega tegelemine on hinnatav linna ja riigi rahakotti käe

sirutamisena, loeb kostja kohaseks VÕS § 1046 mõttes ja see ei saa olla hageja au teotav.

Põhjendamatu projekti eelistamisel ja sellest kaudselt läbi oma ettevõtte kasu saamisel on tegu

kõigi linnakodanike ühiseid huvisid puudutava asjaga, mis välistas muude alade Võru linnas

arendamise. Seetõttu võib Võrukivi projektiga tegelemist näha ühiste ressursside arvelt

põhjendamatu eelise saamisena. Kostja ei ole kujutanud hagejat vargana või seostanud

vargusega, vaid avaldanud oma arvamust linnarahva ühiste vahendite kasutamise kohta. Kostja

hinnang, et Võrukivi tellisetehase territooriumi maa erastamise OÜ Selista Ehitus võimalus on

käsitletav maa endale krahmamisena, tuleneb võrdlusest suvilarajooni elanikega samas

piirkonnas, kellel erastamise võimalus puudus. Seega ei ole kostja hinnangud maa krahmamise ja

käe võõrasse rahakotti sirutamise kohta õigusvastased, mistõttu ei saa rääkida mittevaralise kahju

hüvitamiskohustuse tekkest.

Kostja ei ole väitnud, nagu oleks hageja teinud ebaseaduslikke soodustusi politseiametnikele.

Lause, et hageja sõber Meelis Saarepuu sai hageja abiga odava hinnaga ridaelamuboksi, ei oma

au teotavat iseloomu hageja kohta. Kostja ei ole väitnud, nagu oleks Võrukivi erastamises olnud

tingimata midagi seadusevastast. Asjaolu, et hageja elukaaslase isa otsustas erastamise, võis luua

eelise teiste samas piirkonnas maa erastamisest huvitatute ees. Kostja märgib, et tema hinnangul

oli tegu huvide konfliktiga otsuse tegemise hetkel kehtinud korruptsioonivastase seaduse § 25 lg

1 p 3 mõttes. Kostja peab artiklis märgitud hinnangut õiguspäraseks, mistõttu ei saa see olla

kahju hüvitamise aluseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 31. märtsi 2014 otsusega I. Klampe hagi AS Võru Teataja vastu

ning mõistis VÕS § 1043, § 1046 ja § 1047 alusel AS-ilt Võru Teataja välja mittevaralise kahju

hüvitisena I. Klampe kasuks 500 (viissada) eurot. Menetluskulud jäid AS Võru Teataja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et kostja on ajalehes Võrumaa Teataja

avaldanud järgmised artiklid: 24. märtsil 2011 „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga

külma“, 24. märtsil 2011 „Korruptsioon Mõniste vallavalitsuses“, 29. märtsil 2011 „Mõniste

korruptsioonile aitas kaasa maksuamet“, 05. aprillil 2011 „Maksuamet: väljastasime tõendi

Selista maksuvõla kohta“, 21. aprillil 2011 „Umbusaldajad heidavad Võrnole ette eraettevõtja

huvides tegutsemist“, 30. aprillil 2011 „Üks võtab raha, teine annab naha“, 30. aprillil 2011

„Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“, 03. mail 2011 „Kes uurib Tuliku

afääre“, 07. mail 2011 „Artiklitele Tulikust järgnes toimetuse läbiotsimine“, 14. mail 2011

„Korruptantide saatus“ ja 21. mail 2011 „Korruptsioon haiglas“.

Maakohus leidis, et avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele

teatavaks tegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks.

Meedias (ajakirjanduses) andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla meediaettevõte ning

meediaväljaandele andmeid edastanud isik. Seega on kostja, tehes kolmandatele isikutele ajalehe

Võrumaa Teataja kaudu teatavaks andmeid, avaldaja VÕS § 1047 mõttes.

Vaidlus seisneb asjaolus, kas kostja on teotanud hageja au ja head nime ning kas hagejal on

tekkinud mittevaraline kahju. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 17 kohaselt ei tohi kellegi au ega

head nime teotada. VÕS § 1045 lg 1 p 4 kohaselt on kannatanu isikliku õiguse rikkumisega

kahju tekitamine õigusvastane. VÕS § 1046 lg 1 sätestab, et isiku au teotamine, muu hulgas

ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu

puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane kui seadusega ei ole sätestatud

teisiti. Isiku au teotamine on võimalik nii ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka

tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2). Termin

„asjaolu avaldamine" on samatähenduslik senises kohtupraktikas kasutatud mõistega "faktiväite

avaldamine“. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on

kohtumenetluses tõendatav. Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis on oma sisu

või vormi tõttu konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on

võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Ebakohased on

väärtushinnangud, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on

mõistlikule lugejale ilmne. Väärtushinnangud, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad

andmed, võivad põhimõtteliselt kahjustada isiku au ja head nime, kuid selline kahjustamine ei

ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt üldjuhul õigusvastane. Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta

sellistena, nagu need on, s.t kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese

arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane.

4. Maakohus tegi kindlaks, et kostja on avaldanud hageja kohta nii ebakohaseid

väärtushinnanguid kui ka ebaõigeid faktiväiteid. Kostja ei ole tõendanud, et ta kontrollis

andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele ning selliste ebaõigete

andmete avaldamine oli õigusvastane.

4.1. Maakohus leidis, et 24. märtsi 2011 artiklis „Mõniste vallavanem tegi vallale poole

miljoniga külma“ (I kd tl 12) esitatu ei käi hageja kohta, vaid puudutab kolmanda isiku tegevust

ning Selista Ehitus OÜ maksuvõlga. Äriregistri kandest nähtuvalt oli hageja üks OÜ Selista

Ehitus kolmest juhatuse liikmest ja kahest osanikust (II kd tl 189), mistõttu ei saa ebaõigeks

faktiväiteks lugeda seda, et tegemist on hageja firmaga. Maakohus leidis, et artiklis esitatud

faktiväite (Krediidiinfo andmete kohaselt oli Klampel juba 2009 veebruaris üleval 45 000

kroonine maksuvõlg) ei ole mõistliku inimese arusaama järgi võimalik teisiti mõista kui hageja

maksuvõlga. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid hageja maksuvõla kohta. Kostja väited, et

juba mõnes varasemas kostja poolt avaldatud artiklis on käsitletud Selista Ehitus OÜ maksuvõla

suurust, ei ole käesolevas asjas asjakohased. Äriühingu varalist seisundit ja tegevust ei saa

omistada selle äriühingu juhatuse liikmele, sest see loob üldsusele ebaõige mulje. Seega on

kostja avaldanud 24. märtsi 2011 artiklis ebaõiged andmed hageja maksuvõla kohta, luues temast

üldsusele negatiivse kujundi kui maksuvõlglasest.

Maakohus leidis, et kohtul on võimalik anda hinnang väidetavale kostjapoolsele rikkumisele

ainult hageja poolt hagis esitatud konkreetse artikli pealkirja, lause või lõigu täpsuses. Hageja on

artiklitest „Korruptsioon Mõniste vallavalitsuses“ ja „Mõniste korruptsioonile aitas kaasa

maksuamet“ otseselt viidanud vaid artikli „Korruptsioon Mõniste Vallavalitsuses“ lõpulausele

„Kuigi Niidumaa soovis, et infot tema tegevuse kohta ei avaldataks, on tegemist sulaselge

korruptsiooniga, mida ajakirjandusel pole võimalik maha salata“, mis käib kolmandate isikute,

mitte hageja kohta.

4.2. Artiklis „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“ (I kd tl 16) avaldatu, et

„Võru linnapea Ü. Tuliku väimehel I. Klampel oli niisiis, tänu Mõniste vallavanema soovile

tema maksuvõlgade koha pealt silm kinni pigistada, võimalus maksuametis oma võlad ära

ajatada ning seejärel juba justkui õige mehena hankekonkurss ära võita“ sisaldab faktiväiteid,

millest nähtuvalt oli hagejal võimalus maksuametis oma võlad ära ajatada ja seejärel

hankekonkurss võita, ja väärtushinnangut tänu Mõniste vallavanema soovile tema maksuvõlgade

koha pealt silm kinni pigistada. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et hagejal olid

maksuvõlad või et ta neid maksuametis ajatas või hankekonkursi võitis. Asja materjalidest

nähtuvalt osales hankekonkursil OÜ Selista Ehitus. Seega on kostja esitanud taas ebaõiged

faktiväited, mis kordavad hagejal maksuvõla olemasolu ja selle võimalikku ajatamist

maksuametis, tema au teotades, luues kuvandi hagejast kui maksuvõlglasest ning selliste

ebaõigete andmete avaldamine on õigusvastane. Maakohtu arvates ei ole käesolevas asjas oluline

tuvastada, kas riigihanke läbiviimisel rikuti seadust, sest hageja eraisikuna ei ole osalenud

vaidlusaluses riigihankemenetluses.

4.3. Maakohtu hinnangul oli artiklis „Korruptantide saatus“ (I kd tl 27) esitatud ebaõige

faktiväide, et hagejal oli 2009. aasta alguses maksuvõlg. Artiklis esitatud väärtushinnang, et

hageja oleks kolinal pankrotti läinud, on hageja võlgade kohta andmete puudumise korral

ebakohane ning tähendab hageja väärtustamist negatiivse hinnanguga. Seega on nii faktiväide

kui väärtushinnang õigusvastased.

Maakohus nõustus kostjaga, et 14. mai 2011 artiklis „Korruptantide saatus“ hageja poolt

osundatud laused ei käsitle hageja korruptiivset tegevust. Väited, et paljud Selista Ehitus OÜ-le

kuuluvad hooned on tühjad või keegi ei taha Vilja tänava korterelamusse kolida, ei saa teotada

hageja au ega head nime, vaid käsitlevad konkreetset turusituatsiooni. Artiklist ei nähtu, et

hageja omaks ja oleks kasutanud ametiseisundit omakasu eesmärgil, tehes põhjendamatuid või

õigusvastaseid otsuseid või toiminguid või jättes tegemata õiguspärased otsused või toimingud.

Samuti ei nähtu artiklist, et hageja oleks korruptsioonile kaasa aidanud või mingil muul viisil

selle täideviimisega seotud. Väljendeid „korruptsioon“ ja „korruptant“ on kostja avaldamise

kontekstist nähtuvalt käsitlenud lähtudes oma subjektiivsest õigusetõlgendusest. Artiklis ei ole

viidatud hageja poolt korruptiivsete tegude toimepanemisele, kuid esitatud väärtushinnangutes

on kostja poolt loodud hageja suhtes halvustav ning hukkamõistev kuvand kui isikust, kelle

kinnisvaraäri õitseb tänu korruptsioonile. Kostja on segi ajanud äriühingu ja hageja, sest

kinnisvara müügiga tegeles OÜ Selista Ehitus. Sellised hoolikalt kontrollimata ebakohased

väärtushinnangud on õigusvastased.

4.4. Maakohus asus seisukohale, et 21. aprilli 2011 artiklis „Umbusaldajad heidavad Võrnole

ette eraettevõtja huvides tegutsemist“ (I kd tl 20) on kostja esitanud faktiväite, et Selista Ehitus

OÜ oli ostnud Võrukivi tellisetehase ja erastanud sinna juurde maad, ning andnud

väärtushinnangu, mille kohaselt endise linnapea Ü. Tuliku tegevus soodustas hageja ärihuve.

Maakohus leidis, et esitatud väited ja tõendid käivad OÜ Selista Ehitus ja kolmanda isiku

Ü. Tuliku kohta ega riku hageja õigusi. Väärtushinnangus, et Ü. Tulik soovis seal soodustada

hageja ärihuve, on kostja lähtunud oma subjektiivsest tõlgendusest.

4.5. Maakohtu hinnangul 30. aprillil 2011 avaldatud artiklis „Selista afäär jättis Võrukivi

suvilaomanikud pika ninaga“ (I kd, tl 22), on kostja esitanud faktiväited, et hageja on saanud

70 000 ruutmeetrit maad endale ning et linn kavatseb teha ligi 10 miljonilise investeeringu

hageja krundile. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuvalt on hageja saanud

70 000 ruutmeetrit maad endale ja linn kavatseb sellele teha 10 miljonilise investeeringu. Seega

on artiklis avaldatud vastavad andmed hageja kohta ebaõiged. Kuna maad ei erastanud hageja,

siis ei olnud kellelgi võimalik ka hagejale luua eeliseid maa erastamisel. Seega on kostja

avaldanud hoolikalt kontrollimata artiklis ebakohase väärtushinnangu, mille kohaselt oli hagejal

võimalik äiapapa poolt eelise loomisega erastada maad, mis on õigusvastane. Sõna „afäär“ artikli

pealkirjas ei ole hageja au teotav.

4.6. Maakohus leidis, et ka 03. mai 2011 artiklis „Kes uurib Tuliku afääre“ (I kd tl 24) on kostja

avaldanud ebakohase ja õigusvastase väärtushinnangu, kuna maakohus on juba tuvastanud, et

hageja ei erastanud endale maad.

4.7. 30. aprilli 2011 artiklis „Üks võtab raha, teine annab naha“ (I kd tl 23) hageja poolt viidatud

väite on kostja avaldanud Ü. Tuliku perekonna kohta. Lausest ei nähtu konkreetseid isikuid

kellest on jutt, kuid poolte vahel ei ole vaidlust ja artiklist tervikuna nähtuvalt on mõistlik

järeldada, et pereliikmeks on kostja lugenud ka Ü. Tuliku väimeest (tütre elukaaslast) ehk

hagejat. Maakohtu hinnangul ei ole artiklist võimalik järeldada võõra vara omastamise

toimepanemist teiste hulgas hageja poolt. Kuna kostja on neid väljendeid valides lähtunud oma

subjektiivsest õigustõlgendusest, kujutavad need endast väärtushinnanguid. Kostja on hinnangut

põhjendanud asjaoluga, et Võrukivi arendus vähendab investeeringuid muudesse linna

projektidesse, mis kostja käsitluse kohaselt pole linna tasakaalustatud arengule vajalik, mis

ülekantud tähenduses ongi käe sirutamine linna ja riigi rahakotti. Millist piirkonda linnas

eelisarendada on kohtu arvates prioriteetide seadmise ja hinnangu küsimus ning selle üle võib

vaielda. Maakohus leidis, et väärtushinnang, mille kohaselt hageja on sirutanud käe linna ja riigi

rahakotti, on negatiivse kuvandiga ja õigusvastane. Asjaolu, et OÜ Selista Ehitus sai seoses

Võrukivi Tööstuspargi eelisarendamisega täiendavaid linna või riigi rahalisi vahendeid, ei ole

põhjendatud samastada hageja poolt käe sirutamisega linna ja riigi rahakotti.

4.8. Poolte vahel ei ole vaidlust faktiväidete kohta, et Võrumaa Teataja toimetuses ja

peatoimetaja kodus toimus läbiotsimine, mille viis läbi Lõuna Prefektuuri majanduskuritegude

uurija Signe Trumm. Vaidlust ei ole ka selles, et S. Trummi elukaaslane Lõuna Prefektuuri

vanemkomissar M. Saarepuu on hageja sõber ja paadikaaslane. 07. mai 2011 artiklis „Artiklitele

Tulikust järgnes toimetuse läbiotsimine“ väidetu, et M. Saarepuu ja S. Trumm said hagejalt

odava hinnaga kätte ridaelamuboksi, sisaldab lisaks faktiväitele ka väärtushinnangut (odava

hinnaga). Faktiväide, et S. Trumm ja M. Saarepuu said hagejalt kinnisasja, on ümber lükatud

hageja poolt esitatud tõenditega (II kd tl 100–120). S. Trumm ja M. Saarepuu ei saanud

ridaelamuboksi hagejalt, vaid ostsid selle OÜ-lt Selista Ehitus ning samasuguse hinnaga müüdi

samasugust kinnistut ka teistele isikutele. Kostja ei ole põhjendanud artiklis läbiotsija isiku

seostamist hagejaga. Isiku õigust olla üldsuse ees kujutatud tõeselt saab rikkuda ka selliselt, et

viidatakse faktidele ning jäetakse mulje, et faktid on olemas (avaldajale teada). Avaldatud

ebaõige fakt ja ebakohane väärtushinnang, nagu oleksid politseitöötajad M. Saarepuu ja

S. Trumm saanud hagejalt odava hinnaga ridaelamuboksi ning läbiotsija isiku põhjendamata

seostamine hageja isikuga, jätavad hagejast negatiivse mulje kui politseiametnikele

ebaseaduslikke soodustingimusi loovast isikust ning on õigusvastased.

4.9. Maakohus nõustus kostjaga, et 21. mai 2011 artiklis „Korruptsioon haiglas“ (I kd tl 28) on

tegu kostja poolt esitatud väärtushinnanguga, mis ei käi hageja kohta, mistõttu ei saa see olla

käesoleva hagi aluseks.

5. Kokkuvõttes leidis kohus, et kostja on artiklites „Mõniste vallavanem tegi vallale poole

miljoniga külma“, „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“ ja „Korruptantide

saatus“ avaldanud hageja kohta ebaõigeid väiteid, et hageja on maksuvõlglane ning tema

maksuvõlad on maksuametis ajatatud. Maksude mittemaksmine on ühiskonnas negatiivselt

hinnatav tegevus ja tavapärase arusaama järgi isiku au teotav. Artiklites „Üks võtab raha, teine

annab naha“ ja „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“ on kostja avaldanud

valefaktid nagu oleks hageja endale saanud 70 000 ruutmeetrit maad ja linn kavatseb tema

krundile teha ligi 10-miljonilise investeeringu ning esitanud ebakohase väärtushinnangu, et kuna

ta ei suuda arendada ega korrastada suurest rahaahnusest kahmatud maad, on ta sirutanud käe

linna ja riigi rahakotti. Artiklis „Korruptantide saatus“ on esitatud väärtushinnang, mille kohaselt

oleks hageja kolinal pankrotti läinud, mis hageja võlgade kohta andmete puudumisel, on

ebakohane

ning

tähendab

hageja

väärtustamist

negatiivse

hinnanguga.

Esitatud

väärtushinnangutes on loodud hageja suhtes halvustav ning hukkamõistev kuvand kui isikust,

kelle kinnisvaraäri õitseb tänu korruptsioonile. Kostja on korduvalt segi ajanud äriühingu ja

füüsilise isiku (hageja). Artiklis „Artiklitele Tulikust järgnes toimetuse läbiotsimine“ on

avaldatud ebaõige fakt ja väärtushinnang, nagu oleksid politseitöötajad M. Saarepuu ja

S. Trumm saanud hagejalt odava hinnaga ridaelamuboksi ning põhjendamata seostatud läbiotsija

isikut hageja isikuga. Väited jätavad negatiivse mulje hagejast kui politseiametnikele

soodustingimusi loovast isikust. Kostja ei ole neid esitatud tõele mittevastavaid ja hageja au

teotavaid fakte hoolikalt kontrollinud, mistõttu on need faktiväited õigusvastased. Kostja ei ole

tõendanud, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende andmete ebaõigsusest.

6. Maakohus leidis, et kostja väited, et tema poolt avaldatud artiklite sisu hindamine, artiklite

vorm ning muud sellega seonduvad asjaolud viitavad, et see oli sobiv ja vajalik viis saavutamaks

õiguslikult vastuvõetavat eesmärki - informeerida avalikkust hageja elukaaslase isa kui avaliku

elu tegelasega seonduvatest ja üles kerkinud kahtlustest, ei ole käesolevas asjas asjakohased.

Kuna käesolevas asjas ei ole menetlusosalisteks Ü. Tulik, M. Niidumaa ja OÜ Selista Ehitus, kes

on esitanud kohtusse iseseisvalt hagid kostja vastu, puudub kohtul alus käesolevas tsiviilasjas

võtta seisukohta neid puudutavate väidete osas.

VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et

ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Au teotava faktiväite

avaldamise korral lasub VÕS § 1047 lg 2 järgi tõendamiskoormus avaldatu tõelevastavuse osas

avaldajal. Maakohus leidis, et kostja ei ole süü puudumist tõendanud, kostja ei ole järginud

artiklites andmete avaldamisel nõuetekohast hoolsust, mistõttu ta vastutab hagejale kahju

tekitamise eest. Maakohus nõustus kostjaga, et kostja poolt hagejale tekitatud mittevaralise kahju

suurust ei saa tõendada hageja poolt vande all antud ütlustega (III kd tl 16–18), kuid need

tõendavad asjaolusid, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus rikkumise raskust ja ulatust ning kahju

tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hageja kohta avaldati

ebaõigeid andmeid ning halvustavaid hinnanguid korduvalt. Kohus nõustub hagejaga, et kostja

hoidis oma õigusvastase tegevusega hagejat pikema aja jooksul stressis ning häiris tema

igapäevast elu. Püüdmaks jätta muljet esitatu tõelevastavusest viitas kostja uutes artiklites

varem avaldatud ebaõigetele faktidele kui lõplikule tõele, korrates sellega uuesti varem

avaldatud valeväiteid, mistõttu on tegemist hageja õiguste intensiivse ja kauakestva rikkumisega.

Lähtudes rikkumise raskusest, kohtu siseveendumusest ja kohtupraktikast, leidis kohus, et

põhjendatud on kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju 500 eurot väljamõistmine.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kostja AS Võru Teataja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta I. Klampe

hagi AS Võru Teataja vastu rahuldamata. Apellant palub jätta menetluskulud I. Klampe kanda.

Apellandi (kostja) põhiväiteks maakohtus oli, et vastustaja on hagi alusena esitanud lauseid, mis

puudutavad kolmandaid isikuid või mida apellant ei ole vastustaja kohta sedastanud. Maakohus

nõustus apellandiga, et osad vaidlusalustes artiklites avaldatud laused ei saa olla hagi aluseks.

Seetõttu vaidlustab apellant Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014 otsuse osaliselt.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei lugenud maakohus osasid apellandile etteheidetud lauseid hagi aluseks ning seetõttu oleks

maakohus pidanud jätma menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda;

2) ei ole apellant vastustaja kohta ebaõigeid faktiväiteid avaldanud, väärtushinnangud olid

põhjendatud, neil oli piisav faktiline baas. Apellandi eesmärgiks oli informeerida avalikkust

vastustaja elukaaslase isa kui avaliku elu tegelasega seonduvatest ja üles kerkinud kahtlustest,

seega oli apellandi tegevus õiguspärane VÕS § 1046 lg 2 mõttes ning maakohus jättis

põhjendamatult vastavad apellandi väited tähelepanuta. Kui vastustaja esitab hagi alusena laused,

mis puudutavad kolmandaid isikuid, s.o M. Niidumaa, Ü. Tulik, OÜ Selista Ehitus, peab kohus

võtma seisukoha ka viidatud isikuid puudutavates lausetes sisalduvate kriitiliste hinnangute osas,

mida maakohus ei teinud;

3) puudub apellandil õigusvastane tegu. Apellandil oli õigus suhtuda erapooletuse või omakasu

motiivi kahtlusega vastustaja osalusega ettevõtte OÜ Selista Ehitus ärihuvide edendamisse (sh

OÜ Selista Ehitus Mõniste tervishoiu- ja sotsiaalkeskuse hanke võitjaks kuulutamisse, Võrukivi

piirkonna, kus asuvad OÜ-le Selista Ehitus kuuluvad kinnistud, eelisarendamisse Võru linna

poolt) ja hageja elukaaslase isasse Ü. Tulikusse. Kahtluse aluseks on järgmised vaidluse all

mitteolevad

asjaolud:

M. Niidumaa

on

olnud

Mõniste

abivallavanemana

osaline

otsustusprotsessis, mille tulemusena kuulutati hanke võitjaks OÜ Selista Ehitus, mis on

vastustaja osalusega äriühing; viidatud hanke nõuete rikkumise kohta alustati kriminaalmenetlus;

vastustaja elukaaslase isa kui Riigikogu liige, Võru vallavanem (aastatel 1996–2005), endine

maavanem (aastatel 2005–2010) ja Võru linnapea (aastatel 2010–2011) on käsitletav avaliku elu

tegelasena; vastustaja elukaaslase isa on seotud Mõniste vallavanem M. Niidumaaga; vastustaja

osalusega äriühingule OÜ-le Selista Ehitus kuulub enamik Võrukivi arenduse krunte; vastustaja

lähedane tuttav on Võru kriminaalpolitsei ülem M. Saarepuu; pärast enamiku vastustaja tegevust

puudutavate artiklite ilmumist 2011. a I pooles toimus mais 2011 kostja ruumides läbiotsimine.

Maakohus ei ole selgitanud, miks eelpooltoodud objektiivsed asjaolud (millele lisandusid

dokumentaalsed tõendid) asja lahendamisel tähtsust ei oma;

4) ei põhine maakohtu hinnang vastustaja õiguste väidetavast intensiivsest ja kauakestvast

rikkumisest, mis õigustasid koguni 500 euro väljamõistmist, seadusel ega asjas kogutud

tõenditel. Kuna puudub apellandi õigusvastane tegu, ei saa apellandil olla ka mittevaralise kahju

hüvitamise kohustust, ja hagi tulnuks jätta rahuldamata;

5) on maakohus märkinud, et VÕS § 1047 lg 2 kohaldamiseks tuleb apellandi poolt avaldatud

faktiväiteid võtta sellistena, nagu need on, st kohus peab tuvastama, mida apellant mõistliku

inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Maakohus ei ole seda põhimõtet otsuse tegemisel

rakendanud. Artikkel on lahutamatu tervik ja sisaldab paljusid omavahel seotud mõtteid, mis

tähendab, et kohus peab artikli kui terviku alusel hindama, mida apellant mõistliku inimese

arusaama kohaselt avalikkusele avaldas. Apellant ei ole hagi aluseks olevates artiklites

samastanud äriühingut ja selle juhti. Hagi aluseks olevatest artiklist ei saanud mõistlikule

inimesele jääda mulje, nagu olnuks vastustaja OÜ Selista Ehitus kõrval või asemel

maksuvõlglane. Ka hinnang sellest, et „vastustaja oleks kolinal pankrotti läinud“, tugines OÜ

Selista Ehitus halvale majanduslikule olukorrale 2009. aastal ning vastustaja osalusega äriühingu

pankrot oleks apellandi hinnangul mõjunud halvasti ka vastustajale. Ka 30. aprilli 2011 artiklist

„Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“ ei saa mõistlikule inimesele jääda

muljet, nagu oleks vastustaja saanud maa iseendale, ning linn teeks vastustajale kuuluvale

krundile investeeringu. Artiklist nähtub selgelt, et maa erastati OÜ-le Selista Ehitus, mitte

vastustajale, mistõttu ka investeeringud tehakse samuti OÜ Selista Ehitus tarbeks. Apellant ei ole

loonud vastustajast kuvandit kui politseiametnikele ebaseaduslikke soodustusi tegevast isikust,

mistõttu ei saa vastustaja isikuõigusi rikkuda ja au toetavana olla käsitletavad hinnangud sellest,

et vastustaja hea sõber ja tema elukaaslane said odava hinnaga ridaelamuboksi: tegu on täiesti

neutraalse infoga, mis ei saa olla mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks;

6) on maakohus rikkunud VÕS § 1046 lg-t 2, mille kohaselt isikliku õiguse rikkumine ei ole

õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja

kolmandate isikute või avalikkuse huve. Maakohus ei ole kaalunud apellandi õigust

ajakirjandusvabadusele, st õigust informeerida avalikkust tõusetunud kahtlustest avaliku võimu

teostamisel: kui apellandi hinnangute avaldamine Ü. Tuliku ja M. Niidumaa kohta on

õiguspärane VÕS § 1046 mõttes, on paratamatult õigustatud ka negatiivne kuvand vastustajast;

7) on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust ning hinnanud tõendeid ebaõigesti. Apellant on

esitanud hulgaliselt dokumentaalseid tõendeid, selle põhjendamiseks, miks tal oli õigus suhtuda

erapooletuse ja omakasu motiiviga vastustaja osalusega ettevõtte OÜ Selista Ehitus ärihuvide

edendamisse (Riigihangete Ameti 25. jaanuari 2010 kiri (I kd tl 83–84) ja Riigihangete Ameti

juures asuva vaidlustuskomisjoni 20. aprilli 2009 otsus (I kd tl 85–89), Võru linnavolikogu

istungiprotokoll (II kd tl 36–43), 17. detsembri 2012 istungi protokoll – P.S., H.P. ja J.R. ütlused

(II kd tl 3–20), apellandi ajakirjaniku ja Maksu-ja Tolliameti pressiesindaja meilivestlus (I kd

tl 171–173), 28. mai 2007 erastamiskorraldus nr 1.1-4/408 ja 15. augusti 2007 selle muutmise

korraldus nr 1.1-4/507 (II kd tl 21–24)). Maakohus ei ole võtnud seisukohta apellandi väite osas,

miks asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et maa erastamisel oli tegu huvide konfliktiga

korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 p 3 mõttes (vastustaja osalusega ettevõtte OÜ Selista

Ehitus erastamiskorraldused allkirjastas vastustaja elukaaslase isa Ü. Tulik), ning miks ei ole

võimalik lugeda vastustaja hinnangut õiguspäraseks (piisavalt põhjendatuks) VÕS § 1046

mõttes. Võru linnavolikogu istungiprotokollist (II kd tl 36–43) nähtub, et Võrukivi

eelisarendamist on peetud OÜ Selista Ehitus huvide eelisarendamiseks linnakodanike arvel,

mistõttu oli avaldatud umbusaldust abilinnapea Kristjan Võrnole. Istungil osalenud isikute

selgitustel sai Võrukivi eelisarendamine alguse siis, kui linnapeaks sai vastustaja äi Ü. Tulik, mis

polnud paljude linnavolikogu liikmete hinnangul vajalik. Seega on apellandi hinnangut Võrukivi

piirkonna eelisarendamisesse loetud põhjendamatult õigusvastaseks. Maakohus viidatud

tõendeid arvestanud ei ole.

8. I. Klampe vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ning

menetluskulud apellandi kanda. Vastuse kohaselt:

1) on apellant mõistnud valesti tõendamiskohustust ning sellest tulenevalt on põhjendamatud

etteheited maakohtu otsusele. Apellant ei ole arusaadavalt selgitanud, kuidas oleks võimalik

tõlgendada

apellandi

poolt

avaldatud

tegelikkusele

mittevastavaid

asjaolusid

väärtushinnangutena. Isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas

faktiväitena. Hagiavalduses loetletud artiklites on apellant korduvalt esitanud vastustaja kohta

lauseid, mis sisaldavad ebaõigeid andmeid (maksuvõlgnevused, pankrotioht jms). Kuna

faktiväidete tõelevastavuse kohta on võimalik esitada tõendeid, siis pidanuks apellant tõendama

iga esitatud faktiväite õigsust. Apellant ei ole seda teinud;

2) on asjakohatud apellatsioonkaebuses esitatud faktid, mille põhjal olevat apellandil olnud õigus

suhtuda erapooletuse või omakasu motiivi kahtlusega vastustaja osalusega ettevõtte OÜ Selista

Ehitus ärihuvide ja hageja elukaaslase isasse Ü. Tulikusse. Kuigi enamus apellatsioonkaebuses

esitatud väidetest vastab tõele, jääb nende seos vastustaja suhtes avaldatud ebaõigete faktiväidete

ja ebakohaste väärtushinnangutega arusaamatuks;

3) nõustub vastustaja maakohtu seisukohaga, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu

need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida apellant mõistliku inimese arusaama

järgi üldsusele avaldas. Millised olid apellandi tegelikud eesmärgid väidete avaldamisel ning

mida autor seejuures silmas pidas, ei ole apellandi tegevuse seisukohalt oluline. Maakohus on

põhjendatult leidnud, et avaldades vastustaja suhtes väiteid, mis ei vastanud tegelikkusele ning

lõid temast üldsuse silmis negatiivse kujundi, põhjustas apellant vastustajale mittevaralist kahju.

Puudub mõistlik selgitus sellele, miks oli vajalik samastada vastustaja ning tema poolt juhitava

äriühingu tegevust;

4) ei ole õigus ajakirjandusvabadusele samastatav õigusega esitada ebaõigeid faktiväiteid ja

põhjendamatult halvustavaid väärtushinnanguid. Ajakirjandus võib informeerida lugejaid

tõusetunud kahtlustest, kuid sellised kahtlused peavad põhinema objektiivsetel asjaoludel, mitte

aga lähtuma ajakirjaniku arenenud fantaasiast või pahatahtlike allikate laimust;

5) ei ole küsimused, kas Ü. Tuliku ja M. Niidumaa kohta avaldati ebaõigeid või tõeseid väiteid,

käesoleva tsiviilasjas vaidlusobjektiks ning need saavad lahenduse teistes tsiviilasjades.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu

otsuse resolutsiooni, millega loeti hagi rahuldatuks ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis

500 eurot.

Ringkonnakohus täiendab osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi, kuid jätab AS-i Võru

Teataja apellatsioonkaebuse lõppkokkuvõttes rahuldamata.

Apellant vaidlustas maakohtu seisukoha, mille järgi on kostja avaldanud ebaõigeid faktiväiteid ja

ebakohaseid väärtushinnanguid järgmistes artiklites: „Mõniste vallavanem tegi vallale poole

miljoniga külma; „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“; „Korruptantide

saatus“; „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“; „Kes uurib Tuliku afääre“;

„Üks võtab raha, teine annab naha“ ja „Artiklitele Tulikust järgnes toimetuse läbiotsimine.“

Ringkonnakohus käsitleb alljärgnevalt apellatsioonkaebuses esitatud seisukohti konkreetsete

Võrumaa Teatajas avaldatud artiklite kaupa ning nende väidete või hinnangute osas, mida

maakohus pidas hageja õigusi rikkuvaks ning millele kostja apellatsioonkaebuses vastu vaidleb.

Tulenevalt TsMS § 651 lõikest 1 ei kontrolli ringkonnakohus ülejäänud osas maakohtu otsuse

seaduslikkust ega põhjendatust.

10. Maakohus on viitega Riigikohtu praktikale (tsiivilasi nr 3-2-1-161-05 p 11) õigesti leidnud,

et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral

tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas.

Riigikohus on samas lahendis muuhulgas ka rõhutanud, et hageja poolt esitatav faktiväite

ümberlükkamise nõue peab olema konkreetne, kuivõrd ajaleheartikkel tervikuna või mõni selle

lõik võib sisaldada palju erinevat informatsiooni. Seetõttu ei ole üldjuhul piisavalt määratletud

nõue kohustada kostjat ümber lükkama mingis ajaleheartiklis või selle lõigus avaldatu. Sellest ei

tulene ringkonnakohtu arvates aga seda, et kohus peaks avaldatu sisu hindamisel piirduma

üksnes konkreetsete lausetega, arvestamata nende esitamise konteksti. Kolleegiumi arvates tuleb

kohtul arvestada ka seda, missuguse sisuga info pidi mõistliku isikuni jõudma sel juhul, kui ta

tutvus iga artikliga tervikuna. Eluliselt usutavaks ei saa pidada seda, et mõistlik isik oleks

vaidlusaluste artiklitega pealiskaudsel tutvumisel avastanud esmajoones just need konkreetsed

laused, millele viitas hageja (vastustaja) oma hagis.

Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on kohtul „võimalik

anda hinnang väidetavale kostjapoolsele rikkumisele ainult hageja poolt hagis esitatud

konkreetse artikli pealkirja, lause või lõigu täpsuses“ (kohtuotsuse lk 9 ülalt kolmas lõik).

Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et maakohus on selles osas kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigusnormi, mis on osaliselt (s.o osas artiklites sisalduvate väidete ja

hinnangute puhul) viinud ebaõigetele järeldustele. Samas ei ole see siiski kaasa toonud ebaõige

kohtulahendi tegemist. Ka ei nõustu ringkonnakohus kostja (apellandi) seisukohaga, nagu saaks

artiklites avaldatu kohasuse hindamisel lähtuda kogu artiklisarjast tervikuna. Põhjendatud on

hinnata iga artiklit eraldi, kuna eeldada ei saa, et iga ajalehelugeja loeks järjest kõiki ilmuvaid

ajalehe numbreid ja omaks seega iga järgneva artikli puhul juba eelteadmisi eelnevalt kajastatu

kohta.

Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et artiklite põhiteravik on üldjuhul suunatud

Mõniste tolleaegse vallavanema Merlika Niidumaa ning endise Võru maavanema ja linnapea Ülo

Tuliku tegevusele ning sisuliselt heidetakse artiklis korruptiivset käitumist ette just nimetatud

isikutele kui avaliku elu tegelastele. Kolleegium peab põhjendatuks võtta arvesse ka hageja poolt

vaidlustatud tekstiosa üldisemat konteksti.

11. 24. märtsi 2011 artikkel „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“

11.1. Põhjendatud on apellandi väited, mille kohaselt on artiklis läbivalt juttu OÜ Selista Ehitus

maksuvõlast (I veeru 2.-4. lõigud). Edasi viidatakse artikli IV veeru lõpus M. Niidumaa ja

Ü. Tuliku vahelistele lähedastele suhetele, millele järgneb tekst:

„Nüüd jõuame küsimuseni, miks Tulikuga lähedastes suhetes oleval Merlika Niidumaal oli

säärane kihu just Selista hankekonkursi võitjaks tunnistada ja talle vaidlustuskomisjoni otsusest

hoolimata suuri summasid ette välja maksta. Vastus on ilmne, kui vaadata, kellele Mõniste rahva

raha tegelikult läks. Selista omanik ja maksuvõlgadest hoolimata hankekonkursi võitjaks

kroonitud isik ei ole ju keegi muu kui Ülo Tuliku väimees, tema tütre elukaaslane Indrek

Klampe.

Krediidiinfo andmete kohaselt oli Klampel juba 2009. aasta veebruaris üleval 45 000 kroonine

maksuvõlg, mis hakkas sestpeale ähvardava kiirusega kasvama, olles sama aasta 1. maiks 56 857

krooni ning praeguseks juba 100 000 eurot ehk poolteist miljonit krooni. Võib mõista, miks

Klampel oli vaja iga hinna eest Mõniste sotsiaalmaja konkurss võita, ja võib mõista ka Ülo

Tulikut, kelle perekondlikes huvides oli edutada hankekonkurssi juhtivat Merlika Niidumaad.“

Järgnevates lõikudes (peale lauset „Niidumaa: ma ei teadnud maksuvõlast midagi“) on taas

üheselt arusaadavalt juttu Selista (s.o äriühingu) maksuvõlast.

11.2. Ringkonnakohus on seisukohal, et artikli konteksti arvestades pidi mõistlikule isikule

jääma mulje, et maksuvõlg oli OÜ-l Selista Ehitus, kes kuulutati Mõniste valla sotsiaal- ja

tervishoiukeskuse ehitushanke võitjaks. Mõistliku tähelepanelikkusega artiklit jälgides ei teki

muljet, et faktiväide maksuvõla olemasolust puudutab Indrek Klampet kui füüsilist isikut.

Olgugi, et vaidlusalustes lausetes kasutatakse sõnastust, mille kohaselt „oli Klampel juba 2009.a

veebruaris üleval maksuvõlg“ ja „Klampel oli vaja iga hinna eest Mõniste sotsiaalmaja konkurss

võita“, ilmneb juba ainuüksi asjaomase lõigu kontekstist piisava selgusega, et väited maksuvõla

ning hankekonkursi võitmise huvi kohta puudutavad hagejaga seotud äriühingut, s.o OÜ-d

Selista Ehitus. Veelgi selgemini ilmneb see kogu artiklist tervikuna. Ringkonnakohtu arvates

jõudis maakohus selles osas ebaõigele järeldusele, kuna jättis arvestamata artikli tervikliku

konteksti (vt ka eelpool p 10).

Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud pidada iseenesest taunitavaks ka seda, kui

tavakeelekasutuses samastatakse teatud ulatuses juriidilise isiku tegevuses juhtivat rolli etendav

füüsiline isik asjaomase juriidilise isikuga. Olenevalt kontekstist võib niisugust samastamist

õigustada arusaam, mille kohaselt on juriidilise isiku (sh äriühingu) näol on tegemist õigusliku

fiktsiooniga, mis saab eksisteerida ja õiguslikus elus osaleda üksnes tema tegevust juhtivate

konkreetsete füüsiliste isikute kaudu. Ajakirjandusväljaandel tuleb küll kanda hoolt selle eest, et

ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon, kuid ringkonnakohtu arvates ei ole

alust pidada käesolevas artiklis väljendatud teavet tervikuna eksitavaks. Artikli sisust nähtuvalt

olid Selista Ehituse OÜ-ga seotud asjaolude käsitlemise peamiseks põhjuseks just hageja ja

Ü. Tuliku vahelised perekondlikud sidemed, mida artiklis sooviti esile tuua.

Seega ei ole kolleegiumi hinnangul kõnealuses artiklis väljendatud ebaõigeid faktiväiteid hageja

kohta. Samas sisaldab artikkel ka väärtushinnangut, mille kohaselt on hageja juhitud firmale

sokutatud seadusevastaselt hankeleping ning sellega on artiklis loodud teatav negatiivne kuvand

ka hagejast füüsilise isikuna (vt selle kohta allpool p 13.4 - 13.9).

12. 5. aprilli 2011 artiklis „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“ jäi

maakohus eelnevalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt on artiklis põhjendamatult ja

eksitavalt omistatud äriühingu varalise seisundiga ja tegevusega seotud asjaolud äriühingu

juhatuse liikmele kui füüsilisele isikule (s.o hagejale).

Artikkel sisaldab II veeru viimases ja III veerus jätkuvas lõigus lauset „Võru linnapea Ülo Tuliku

väimehel Indrek Klampel oli niisiis, tänu Mõniste vallavanema soovile tema maksuvõlgade koha

pealt silm kinni pigistada, võimalus maksuametis oma võlad ära ajatada ning seejärel juba

justkui õige mehena hankekonkurss ära võita.“

Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, mille kohaselt on maakohus kohaldanud ka

kõnealuses artiklis väljendatud teavet hinnates ebaõigesti VÕS § 1047 lg-t 2, jättes arvestamata,

millist teavet on artiklis mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldatud.

Artiklis on alates selle pealkirjast korduvalt ja läbivalt juttu OÜ Selista Ehitus maksuvõlast.

Hageja I. Klampe nimi esineb kogu lehekülge hõlmavas artiklis vaid ühel korral ning seda

konktekstis, kus mõistlikule lugejale pidi olema arusaadav, et käsitletakse jätkuvalt äriühingu, s.o

OÜ Selista Ehitus maksuvõlga (viidatud on taas Võru linnapea Ü. Tuliku ja hageja vahelistele

perekondlikele sidemetele). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellisel kujul tegemist hageja kohta

eksitava ja ebaõige faktilise teabe avaldamisega, kuna mõistlikul lugejal ei saanud selle põhjal

tekkida kuvandit hagejast kui maksuvõlglasest.

Samas sisaldab artikkel ka väärtushinnangut, mille kohaselt on hageja tema osalusel tegutseva

äriühingu kaudu saanud korruptiivse iseloomuga eeliseid ning sellega on artiklis loodud teatav

negatiivne kuvand ka hagejast füüsilise isikuna (vt selle kohta allpool p 13.4 - 13.9).

13. 14. mai 2011 artikkel (juhtkiri) „Korruptantide saatus“ käsitleb samuti hageja kui

Selista [Ehitus OÜ] juhi ja Ü. Tuliku vahelisi suhteid. Hageja leidis, et kõnealuses artiklis on

tema kohta ebaõigeid faktiväiteid esitatud järgnevates lausetes: „Kuid ka Indrek Klampe oli

2009. aasta alguses suurtes raskustes, tal oli maksuvõlg ja äri edendamiseks võetud pangalaenud

tahtsid teenindamist. Muidu oleks temagi kolinal pankrotti läinud. Siin tuli talle appi tema

äiapapa, kes pigistas silma kinni, kui Mõniste vallavanem Merlika Niidumaa Selista

ebaseaduslikult Mõniste sotsiaalmaja hankevõitjaks tunnistas, ja tegi suurt kära, kui Obinitsa

koolimaja hankekonkursi võitjaks ei osutunudki Selista. /…/ Ülo Tulik on teinud küll oma

ametipositsiooni ära kasutades kõik endast oleneva, et tema väimehe kinnisvaraäri õitseks, kuid

sellest hoolimata seisavad paljud Selistale kuuluvad hooned tühjana. Postiautode tossu

mattuvasse Vilja tänava korterelamusse ei taha kolida keegi. Korruptsioonist ei ole palju kasu

olnud. Kuid ehk ongi see korruptantide saatus.“

13.1. Maakohus asus seisukohale, et kõnealuses artiklis on esitatud faktiväide, mille kohaselt oli

hagejal 2009.a alguses maksuvõlg, samuti esitatakse artiklis väärtushinnang, mille kohaselt oli

hageja suurtes raskustes, äri edendamiseks võetud pangalaenud tahtsid teenindamist ja kui talle

poleks äiapapa appi tulnud, oleks ta kolinal pankrotti läinud. Kohus luges nii eelnimetatud

faktiväite kui väärtushinnangu õigusvastasteks, kuna asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta,

nagu oleks I. Klampel füüsilise isikuna olnud maksuvõlg ning kuivõrd puudusid andmed tema

kui füüsilise isiku pankrotieelse majandusliku seisundi kohta ei olnud kohane ka sellekohane

väärtushinnang.

Apellatsioonkaebuses tugineb kostja eeskätt sellele, et oma varasemates artiklites (vt eelpool

käsitletud 24. märtsi ja 5. aprilli 2011.a artiklid) oli kostja juba andnud piisavalt detailse

taustainfo selle kohta, et maksuvõlglaseks oli Selista Ehitus OÜ ja mitte hageja füüsilise isikuna.

Ringkonnakohus on seisukohal, et konkreetse isiku kohta andmete avaldamisel ei saa kostja

(apellant) käesoleval juhul tugineda sellele, et üldsusele oli varasemates artiklites juba edastatud

piisavalt infot, mis võimaldas lugejatel eristada äriühingu (Selista Ehitus OÜ) ja füüsilise isiku

(I. Klampe) kohta käivaid väiteid. Konkreetsed artiklid ilmusid mitme nädala pikkuste

ajavahemike tagant. Mõistliku ajalehelugeja perspektiivi kujundamisel ei saa kolleegiumi

hinnangul lähtuda eeldusest, et isik oleks lugenud ka kõiki varasemaid käsitletavat teemat

kajastavaid kirjutisi ning suudaks neid seostada hilisemas artiklis väljendatuga. Kolleegium jääb

eelpool (p 10 ja p 11.2) väljendatud seisukohale, et faktiväidete paikapidavust ja

väärtushinnangute kohasust saab nende konteksti mõttes hinnata konkreetse artikli piires.

13.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt kõnealuses artikli

(juhtkirja) puhul ei ole piisava selgusega eristatav, et väited pankrotiseisundis ja ärilistes

raskustes oleku ning tolleaegse Võru linnapea Ü. Tuliku väidetavalt korruptiivsete tegude tõttu

eeliste saamise kohta puudutasid just OÜ-d Selista Ehitus ja mitte I. Klampet isiklikult. Juhtkirja

4. lõigus avaldatu põhjal võib mõistlikul lugejal jääda ka mulje, et raskused laenude

teenindamisega, maksuvõlg ja ähvardav kolinal pankrotti mineku oht esinesid just hagejal

füüsilise isikuna. Kuigi artiklit (juhtkirja) tervikuna lugedes võib mõistlikul lugejal tekkida ka

arusaam, et tegelikult peetakse silmas I. Klampe juhitud Selista Ehituse OÜ majandusseisundit

iseloomustavaid asjaolusid, siis on kostja 14. mai 2011.a juhtkiri faktiväiteid puudutavas osas

vähemalt ebatäpne ja potentsiaalselt segadust tekitav.

Kolleegiumi arvates on maakohus selles osas jõudnud põhjendatult järeldusele, et artiklis

esitatud faktiväited I. Klampe makseraskuste, võlgnevuse ja ähvardava pankrotiohu kohta tuleb

lugeda faktiväidetena ebaõigeteks, kuna tõendeid nende asjaolude paikapidavuse kohta ei ole

menetluses esitatud ja kostja (apellant) on ise läbivalt tuginenud sellele, et väited puudutasid

Selista Ehitus OÜ-d.

13.3. Ülejäänud osas leidis maakohus, et kõnealuses artiklis (juhtkirjas) ei ole küll viidatud

hageja enda poolt korruptiivsete tegude toimepanemisele, kuid esitatud väärtushinnangutes on

kostja poolt loodud hageja suhtes halvustav ning hukkamõistev kuvand kui isikust, kelle

kinnisvaraäri õitseb tänu korruptsioonile. Kohus luges ka nimetatud väärtushinnangud

ebakohasteks ja õigusvastasteks seetõttu, et kinnisvaraäriga ei olnud põhjendatud seostada mitte

I. Klampet isiklikult vaid tema juhitavat äriühingut OÜ Selista Ehitus.

Ringkonnakohus on erinevalt maakohtust seisukohal, et vaidlusaluse juhtkirja puhul ei ole

tegemist kinnisvaraäriga seonduvate väidete põhjendamatu omistamisega füüsilisele isikule

I. Klampele. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et tal on (olid) Selista Ehitus OÜ-ga seonduvad

majanduslikud huvid. Füüsilisel isikul ongi kinnisvaraäriga võimalik tegeleda muuhulgas ka

äriühingu kaudu ning seetõttu oleks formaalne ja kunstlik asuda seisukohale, et kinnisvaraäri ja –

arendusega Võru linnas tegeles küll OÜ Selista Ehitus OÜ, seevastu I. Klampel endal mistahes

seosed ja huvid kinnisvaraäriga puudusid. Seega ei ole põhjendatud lugeda automaatselt

ebaõigeteks ja tegelikkusele mittevastavateks 14. mai 2011.a artiklis sisalduvaid faktiväiteid,

millest järelduvalt tegeles hageja Võru linnas kinnisvaraäriga.

13.4. Küll aga on maakohus õigesti leidnud, et artiklis sisalduvad ka väärtushinnangud, mille

kohaselt on hageja tema osalusel tegutseva äriühingu kaudu saanud korruptiivse iseloomuga

soodustusi ning sellega on artiklis loodud teatav negatiivne kuvand ka hagejast füüsilise isikuna.

Apellant on leidnud, et niisuguse kuvandi loomine ja väärtushinnangute esitamine oli VÕS

§ 1046 lg 2 kohaselt õiguspärane. Nimetatud sättest tuleneb, et isikliku õiguse rikkumine ei ole

õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja

kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda

erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Peamiseks kaalumisele kuuluvaks

huviks on apellandi arvates ajakirjandusvabadus ning avalikkuse õigus saada teavet

omavalitsusjuhtide ametitegevuse kohta.

13.5. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et hagejat puudutavate väärtushinnangute

kohasuse hindamisel tuleb teatud ulatuses arvestada ka seda, kas õiguspärased olid Ülo Tuliku ja

Merlika Niidumaa kui omavalitsusjuhtide tegevuse kohta esitatud hinnangud. Nimetatud isikute

tegevust korruptsioonikahtluse alla seades ongi kostja viidanud peamiselt asjaolule, et

tehingutest kasu saajaks oli OÜ Selista Ehitus kaudu hageja kui Ü. Tuliku tütre elukaaslane.

Seega ilma perekondlikele seostele viitamata oleksid kostja poolt avaldatud väited ja hinnangud

korruptiivse tegevuse kohta suuremas osas sisutud.

14. mai 2011.a artiklist on tuletatav hinnang, mille kohaselt aitas Ü. Tulik seadusi eirates kaasa

sellele, et hageja juhitud äriühing Selista võidaks Mõniste sotsiaalmaja ehitushanke. Sama

hinnangut on sisuliselt korratud artikli viimases lõigus („Ülo Tulik on teinud küll oma

ametipositsiooni ära kasutades kõik endast oleneva, et tema väimehe kinnisvaraäri õitseks, kuid

sellest hoolimata seisavad paljud Selistale kuuluvad hooned tühjana.“). Seega on ringkonnakohtu

arvates vajalik hinnata käesoleva vaidluse kontekstis mh asjaolu, kas Selista Ehitus OÜ Mõniste

sotsiaalmaja ehitushanke läbiviimisel võidi rikkuda seadust ning kas see oli seotud hageja

juhitud äriühingule eeliste loomisega.

13.6. Kohtule on esitatud Riigihangete Ameti juures asuva vaidlustuskomisjoni 20. aprilli 2009.a

otsus nr 60-09/110077 (I kd lk 85-89), mille p-de 13 ja 14 kohaselt on tuvastatud, et OÜ-l Selista

Ehitus esines maksuvõlg vähemalt 23.03.2009.a, kuid kaks päeva hiljem (25.03.2009.a) esitatud

tõendi nr 8-8/1884 kohaselt osaühingul maksuvõlg puudus. Vaidlustuskomisjon asus

seisukohale, et hankijal oli kõiki asjaolusid arvestades õigus tunnistada OÜ Selista Ehitus

pakkumus 17.04.2009.a edukaks, kuid RHS § 38 lg 1 kohaselt on hankijal kohustus kõrvaldada

OÜ Selista Ehitus hankemenetlusest ning keelatud on sõlmida hankelepingut isikuga, kelle

suhtes esinevad hankemenetlusest kõrvaldamise alused. Ringkonnakohus märgib, et eelkäsitletu

ei väljendu vaidlustuskomisjoni otsuse resolutsioonis (tegemist oli AS-i EVIKO kui

konkureeriva pakkuja vaidlustuse läbivaatamisega). Apellandi poolt tõendina viidatud kostja

ajakirjaniku I. Tähismaa ja Maksu- ja Tolliameti pressiesindaja K. Tuuliku 30.03.2011.a

meilivestlus (I kd tl 171-173) väljendab sisuliselt samuti asjaolu, et OÜ-l Selista Ehitus oli teatud

perioodil 2009.a maksuvõlg, mis 2009.a veebruaris ajatati. Meilivahetuses on juttu sellest, et

Maksu- ja Tolliamet väljastas ühel korral (s.o 6.05.2009.a) vigase tõendi, millest nähtuvalt

Selistal maksuvõlga ei olnud.

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud hankemenetlust ja maksuvõla olemasolu puudutavad

dokumendid võimaldavad küll järeldada, et hankemenetluse läbiviimisel võidi rikkuda

Riigihangete seaduse § 38 lg-t 1, kuid tõenditest ei ole tuletatav seos rikkumise ja Selista Ehitus

OÜ-le korruptiivset laadi eeliste andmise vahel.

Ka tsiviilasja nr 2-11-24565 17.12.2012.a istungiprotokollis (II kd lk 3-20) sisalduvatest

tunnistajate P.S. , H.P. ja J.R. ütlustest ei järeldu kolleegiumi arvates, et Mõniste sotsiaalmaja

ehitushanke võitjastaatuse säilitas Selista maksuvõlast hoolimata tänu Ü. Tuliku poolsele

isiklikest ja perekondlikest kaalutlustest kantud soosingule. Tunnistaja P.S. ütlused on seotud

Obinitsa kooli hankega ning tunnistaja ei kinnitanud, nagu oleks Ü. Tulik püüdnud

hankeprotsessi mõjutada selliselt, et Selista oleks hanke võitnud. Tunnistajate H.P. ja J.R.

ütlused on seotud Võrukivi piirkonnas aiandusühistu liikmete poolt maa erastamise küsimustega.

Võru Linnavolikogu 21.04.2011.a istungiprotokolli (II kd tl 36-43) kohaselt arutati istungil

samuti Võrukivi piirkonnas linna vahendite arvel toimuvat arendustegevust (vt selle kohta

allpool p 14.2 - 14.8).

13.7. Tõendeid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et asjas kogutud tõendid ei vii ühesele

järeldusele, et hageja poolt juhitud äriühing OÜ Selista Ehitus sai Mõniste sotsiaalkeskuse

ehitushanke läbiviimisel ebaseadusliku eelise tänu oma perekondlikele sidemetele Ü. Tulikuga.

Muuhulgas on kriminaalasjas nr 11760000066 kontrollitud Mõnistes toimunud ehitushankega

seotud asjaolusid. Prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (II kd lk 121-135)

kohaselt ei leidnud tuvastamist, nagu oleks hageja juhitud äriühingule loodud hankemenetluses

põhjendamatuid eeliseid, mis olnuks kvalifitseeritav süüteona KarS § 300 tunnustel. Määruse

kohaselt ei olnud riigihangete teostamise nõuete rikkumine tahtlik, vaid toimus vallaametnike

poolse seaduse ebaõige tõlgendamise tagajärjel, kantuna soovist kasutada valla vahendeid

säästlikult. Samuti järeldub määrusest, et esialgu hanke võitjaks kuulutatud OÜ Selista Ehitus ei

saanud toimunud rikkumise tõttu tegelikku eelist, kuna tema poolt tööde teostamine peatati

mõned kuud hiljem ning viidi läbi uus hankemenetlus, mille tulemusena sõlmiti leping uue

pakkujaga AS-ga Semuehitus.

13.8. Väärtushinnangu ebakohasus võib VÕS § 1046 lg 1 järgi olla tingitud selle

põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete

faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata

faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda

ebasündsast väljendusviisist (vt RKTKo nr 3-2-1-67-10, p 20 ja nr 3-2-1-159-14, p 17).

VÕS § 1046 kohaselt ei pruugi ebakohase väärtushinnangu avaldamine siiski olla õigusvastane.

VÕS § 1046 lg 1 teise lause kohaselt tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki,

põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS

§ 1046 lg 2 kohaselt ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud,

arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve.

Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide

võrdlevast hindamisest.

13.9. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et artiklis väljendatu

näol on hagejat puudutavas osas tegemist ebakohase ja põhjendamatu väärtushinnanguga. Kostja

14. mai 2011.a artiklis esitatud väited, nagu saanuks hageja ise või tema juhitud äriühing

Mõniste sotsiaalmaja ehitushanke puhul korruptiivseid eeliseid tänu perekondlikule seosele

Ü. Tulikuga, on oletuslikku laadi, ning nende kinnituseks ei ole esitatud piisavaid faktilisi

asjaolusid. Piisavaks ei saa pidada ainuüksi asjaolu, et hageja ja Ü. Tulik on omavahel

perekondlikult seotud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et ajakirjandusvabadusele ega avalikkuse huvile tuginemine ei

vabasta kostjat (ajakirjandusväljaannet) kohustusest kontrollida avaldatavat teavet piisava

põhjalikkusega ning hoiduda oletuslikku laadi väidete esitamisest olukorras, kus kinnitust

leidmata võivad need väited kahjustada kolmandate isikute isiklikke õigusi. Käesoleval juhul ei

olnud ringkonnakohtu hinnangul tegemist olukorraga, kus Ü. Tuliku kui avaliku elu tegelase

poolne väidetav tegevus eeldanuks üldsuse viivitamatut teavitamist 14. mai 2011.a artiklis

valitud sõnastuses. Enne 14. maid 2011.a oli Võrumaa Teatajas ilmunud juba rida artikleid

Ü. Tuliku tegevuse kohta, mistõttu oli vajadus avalikkust informeerida vähemalt osaliselt juba

täidetud. Kolleegium märgib, et artiklis käsitletakse ca 2 aastat varasemaid sündmusi (Mõniste

sotsiaal- ja tervishoiukeskuse rekonstureerimise hange toimus 2009.a kevadel, artiklid ilmusid

2011.a kevadel) ning Selista Ehituse poolt objektil tööde teostamine peatati juba 2009.a augusti

lõpus. Ka need asjaolud ei kinnita vajadust teavitada üldsust koheselt ja asjaolusid lähemalt

kontrollimata OÜ-ga Selista Ehitus hankelepingu sõlmimise väidetavatest asjaoludest.

Seega sisaldab 14. mai 2011.a artikkel hagejat puudutavas osas ebakohast väärtushinnangut,

nagu oleks hageja kinnisvaraäri õitsenud tänu korruptsioonile, ning maakohus jõudis õigesti

järeldusele, et niisugust hoolikalt kontrollimata ebakohane väärtushinnangut tuleb pidada hageja

suhtes õigusvastaseks.

14. 30. aprilli 2011 artikli „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“

puhul vaidlustas hageja järgmised väited ja väärtushinnangud: pealkirjas sisalduv väide, et OÜ

Selista ja hageja ebaseadusliku tegevuse tulemusena kannatasid suvilaomanikud; lisaks tekst:

„Pilt läheb selgemaks, kui vaadata, kes oli sel ajal maavanem, kui Klampe need 70 000

ruutmeetrit endale sai […]. Seega otsustas Klampe erastamissoovide üle osakond, mis allus

otseselt tema äiapapale Ülo Tulikule. Siililegi on selge, et see lõik Klampele kõikide teiste maad

erastada soovijate ees eelise. Võib koguni öelda, et Klampele eeliste loomine oli Tuliku enese

otsustada, sest lõpliku korralduse maa erastamise kohta annab välja maavanem. Võru linna osaks

oli nimetatud protsessis vaid maavanema korralduse seadustamine. Maavanem Tulikul oli niisiis

Võrukivi tellisetehase hoonete juurde maa erastamisel (loe: oma väimehe ärihuvide

soodustamisel) väga oluline, et mitte öelda (ära)otsustav roll.“ Samas artiklis esitatakse veel

väide, et „ […] kavatseb linn teha ligi 10-miljonilise investeeringu nende naabruses asuva

ettevõtja Indrek Klampe krundile.“

14.1. Maakohus leidis, et vaidlusaluses artiklis on tegemist ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste

väärtushinnangutega hageja kui füüsilise isiku kohta, kuna erastamisel ei osalenud hageja

füüsilise isikuna. Kohus jäi eelnevalt võetud seisukohale, et alusetu on äriühingu ja selle varalise

seisundi ning tegevuse samastamine äriühingu juhatuse liikme seisundi ja tegevusega, kuna

sellega luuakse üldsusele ebaõige mulje.

Apellant leiab ka selle artikli puhul, et mõistlik isik ei saanud tekstist järeldada, et Võrukivi

piirkonnas erastatud 70 000 m2 sai endale hageja ning et investeering kavandatakse teha hagejale

kui füüsilisele isikule kuuluvale krundile.

14.2. Ringkonnakohus leiab, et artikli kontekstis tervikuna on üldjoontes arusaadav, et väited,

mille kohaselt võimaldati Võrukivi piirkonnas erastada ärieesmärkidel 70 000 m2 maad,

puudutavad Selista Ehitus OÜ-d, mille juht oli hageja I. Klampe. Õige on apellandi seisukoht, et

äriühing osaleb õiguskäibes oma füüsilisest isikust esindajate kaudu ning vaidlust ei ole olnud

selles, et hageja osales maa erastamise protsessis OÜ Selista Ehitus esindajana. Asjaolu, et

kohati kasutatakse artiklis hageja kui füüsilise isiku nime ilma, et samas lauses oleks iga kord

täpsustatud, et tegemist on Selista Ehitus OÜ esindajaga, ei tekita artikli sisuga mõistliku

tähelepanelikkusega tutvumisel eksiarvamust, nagu oleks I. Klampe füüsilise isikuna erastanud

kõnealused 70 000 m2 maad või nagu kavatseks Võru linn teha suuremahulise investeeringu

I. Klampele kui eraisikule kuuluvale krundile. Artiklis (sh selle pealkirjas) märgitakse korduvalt,

et endise Võrukivi tellisetehase ala asub arendama äriühing OÜ Selista Ehitus.

Kolleegiumi arvates on artiklis sarnaselt eelkäsitletuga (otsuse p-d 11.2 ja 13.5) soovitud

rõhutada Ü. Tuliku ja OÜ Selista Ehitus juhi I. Klampe vahelist perekondlikku sidet, mida võib

pidada põhiliseks või isegi ainsaks potentsiaalselt korruptiivseks asjaoluks, mida kostja

avaldatud artiklites on Ü. Tuliku tegevusele ette heidetud (s.o artiklites ei viidata, nagu oleks

Ü. Tulik saanud Selista Ehituse OÜ-le väidetavate eeliste loomisega mingeid isiklikke eeliseid

või oleks tal seejuures olnud muid kaalutlusi kui oma väimehele äritegevuseks soodsate

tingimuste pakkumine). Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul hageja õigusi rikutud iseenesest

sellega, et temale on faktiväite näol omistatud äriühingu tegevuse kohta käivad väited.

14.3. Küll aga nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt sisaldab

kõnealune artikkel hagejat puudutavas osas ka väärtushinnangut, mille kohaselt sai hageja (sh

enda juhitava äriühingu kaudu) eeliseid maa erastamisel, mida ta ilma perekondlike seosteta

Ü. Tulikuga ei oleks tõenäoliselt saanud. Sarnaselt eelpool käsitletuga (otsuse p 13) sisaldab

artikkel seega väärtushinnangut hageja kui isiku kohta, kelle äritegevus edeneb tänu

korruptiivsetele sidemetele.

Apellant leiab ka kõnealuse artikli puhul, et väärtushinnangu avaldamine tuleb lugeda

õiguspäraseks, kuna tegemist oli huvide konfliktiga korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 p 3

mõttes ning sõna- ja ajakirjandusvabadusest ja avalikkuse huvist lähtuvalt oli kostjal õigus

sellekohaste väidete ja hinnangute avaldamiseks.

14.4. Korruptsiooni ilmingutele ei viita iseenesest artiklis käsitletud asjaolud, et samas

piirkonnas asuvate suvilakruntide omanikud esitasid samuti avaldusi oma krundiga külgneva

maa erastamiseks, milliseid taotlusi aga ei rahuldatud. Asja materjalidest ei ole järeldatav

põhjusliku seose olemasolu H. P ja J.R. erastamistaotluste mitterahuldamise ja OÜ Selista

Ehitus erastamisavalduse rahuldamise vahel (s.o et H. P ja J.R. taotlused jäid rahuldamata

selleks, et võimaldada OÜ-l Selista Ehitus erastada võimalikult suurt territooriumi). Kuna

erastamistoimingute alustamisest keelduti juba linnavalitsuse tasandil, ei esitatud sellekohast

dokumentatsiooni maavanemale ja Ü. Tulik ei osalenud seega otsuse langetamisel eelistada

Selista huve suvilaomanike huvidele. J.R. erastamistaotlusega seonduvat on käsitlenud Tartu

Halduskohus haldusasjas nr 3-09-1862 ning asjas tehtud kohtulahend kaebuse rahuldamata

jätmise kohta on jõustunud.

14.5. Võrukivi tööstuspargi rajamisega seotud asjaolusid on põhjalikult käsitletud kriminaalasja

nr 11760000066 prokuratuuri loal lõpetamise määruses (II kd lk 121-135). Asjaolude kohaselt

esitas OÜ Selista Ehitus Võru Linnavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse

20.12.2005.a (s.o ajal, mil Ü. Tulik oli Võru maavanem). Võru Linnavalitsuse 08.11.2006.a

korraldusega nr 685 nõustuti Ringtee 2 maa ostueesõigusega erastamisega OÜ-le Selista Ehitus,

kinnitades erastatava maa suuruseks 70 320 m2. Linnavalitsuse korralduse allkirjastas tolleaegne

linnapea Ivi Eenmaa.

Hageja on menetluses viidanud sellele, et nn Võrukivi arendusega tegelesid pikema ajavahemiku

jooksul erinevad ametiisikud, kes kuulusid erinevatesse poliitilistesse koalitsioonidesse, mistõttu

ei saa õigeks pidada kostja väiteid, nagu oleks Ü. Tulik teinud soodustusi I. Klampele.

Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohtadega, et asja materjalide kohaselt puudub alus

asumaks seisukohale, et Ü. Tulik maavanemana n-ö surus läbi Võrukivi arenduse, peamise

eesmärgiga anda eeliseid I. Klampele. Võrukivi tööstuspargi rajamine oli pikaajaline protsess,

tuginedes juba 2001.-2002.a algatatud Võrumaa tööstusala projekti raames valminud maakonna

tööstusalade teostatavusuuringule. Linna 2007.a arengukava sisaldas samuti ühe alternatiivina

Võrukivi ala ning asja materjalidest ei nähtu, et seda projekti oleks ootamatult hakatud arendama

teiste võimalike projektide arvelt.

14.6. Õige on apellatsioonkaebuses viidatu, et Ü. Tulik on maavanemana allkirjastanud

28.05.2007.a korralduse nr 1.1-4/408 „Maa ostueesõigusega erastamine OÜ-le Selista Ehitus“

(II kd lk 21-22) ja selle korralduse 15.08.2007.a muudatuse nr 1.1-4/507 (II kd lk 23-24).

Korraldustest nähtuvalt esindas OÜ-d Selista Ehitus juhatuse liikmena hageja I. Klampe.

Artikli ilmumise ajal kehtinud korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 p 3 sätestas, et huvide

konfliktiga on tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste

raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema

lähisugulaste või -hõimlaste või juriidiliste isikute majandushuve, kui juriidiliseks isikuks on

osaühing, mille osanik või juhatuse või nõukogu liige on ametiisik või tema lähisugulane või –

hõimlane.

Hageja ei ole oma seisukohtades niisuguse huvide konflikti esinemist otseselt eitanud ega ümber

lükanud, vaid on esitanud põhjendusi, mille kohaselt ei sõltunud maa erastamine Selistale

olulisel määral Ü. Tuliku otsusest.

14.7. Ringkonnakohus on seisukohal, et maavanemal oli maa erastamise otsustamisel kaalukas

roll. Maareformi seaduse § 222 lg 1 alusel kuulus maa erastamise korraldamine maavanema

pädevusse ning maa erastamise korraldus on ka käesoleval juhul allkirjastatud Ü. Tuliku kui

maavanema poolt.

Seega esines ringkonnakohtu arvates Ü. Tulikul maavanemana maa OÜ-le Selista Ehitus

erastamise otsustamisel huvide konflikt. Korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 3, Vabariigi

Valitsuse seaduse § 86 lg 1 ja selle alusel kehtestatud regionaalministri 14.12.2006.a määruse nr

8 „Maavanema ajutise asendamise kord“ koostoimes tulnuks Ü. Tulikul maavanemana ennast

Selista Ehitus OÜ-d puudutava erastamisotsuse tegemisest taandada ning teatada huvide

konfliktist regionaalministrile, kes saanuks volitada maavanema ülesandeid selles osas täitma

teise ametiisiku (maavalitsuse osakonnajuhataja või maasekretäri, vt ka RKHKo 3-3-1-88-10,

p 18). Nimetatu on käsitatav menetlus- ja vorminõuete rikkumisena haldusakti andmisel.

14.8. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et eelnimetatud asjaolu muudab kostja

poolt hageja kohta väärtushinnangu avaldamise VÕS § 1046 mõttes õiguspäraseks. Kostjal oli

õigus avaldada teave selle kohta, et maavanem langetas erastamise otsuse olukorras, kus tal

tulnuks sellest huvide konflikti tõttu taanduda. Sellekohase teabe avaldamisel ei ole kasutatud

ebakohast väljendusviisi ning avaldatu aluseks olnud asjaolusid oli piisavalt kontrollitud, mh on

ka hiljem kinnitust leidnud asjaolu, et maa erastamise korralduse allkirjastas Ü. Tulik isiklikult.

Eeltoodu põhjal asub ringkonnakohus seisukohale, et artiklis „Selista afäär jättis Võrukivi

suvilaomanikud pika ninaga“ hageja kohta väidete ja väärtushinnangute avaldamine oli

õiguspärane selles osas, milles need seonduvad Ü. Tuliku poolt erastamisotsuste langetamisega

huvide konflikti olukorras. Küll aga on kontrollimata ja ebakohased väited ja hinnangud, mille

kohaselt toimus hageja juhitavale äriühingule maa erastamine suvilaomanike õigusi eirates ning

justkui oleks hageja saanud oma äritegevuses eeliseid teiste isikute õiguste arvel (vt ka p 15.2).

15. 3. mai 2011 artikkel „Kes uurib Tuliku afääre“ sisaldab muuhulgas järgmisi väiteid:

„Tuliku maavanemaks olek oli ka väga soodus aeg tema väimehele, OÜ Selista Ehitus juhile

Indrek Klampele, kelle kinnisvaraäri sai endise Võrukivi tellisetehase territooriumil tõelise hoo

sisse aastal 2007, kui Tulikule allunud maavalitsuse maaosakond võimaldas tal ajal, mil teistel ei

lastud erastada isegi kümmet meetrit, krahmata endale tervelt seitse hektarit maad“ ning allpool:

„Kui aastal 2007 hoolitses Tulik selle eest, et tema väimehel oleks maad, kus kinnisvara

arendada, siis aastal 2009 tegeles ta tema firmale riigihangete väljasebimisega.“

15.1. Ringkonnakohus on sarnaselt eeltooduga (p 11.2 ja 13.3) seisukohal, et hageja õigusi ei ole

kõnealuse artikli puhul rikutud sellega, et kaudselt on samastatud hageja ja tema juhitud

äriühingu, OÜ Selista Ehitus tegevus. Kolleegium ei korda siinkohal oma sellekohaseid

põhjendusi.

Samuti jääb kolleegium juba eelpool väljendatud seisukohale, et viited maa erastamise

otsustamisel esinenud huvide konfliktile olid põhjendatud ja õiguspärased ning nendega ei ole

samuti hageja õigusi rikutud.

15.2. Samas ei ole ei 30. aprilli 2011.a ega 3. mai 2011.a artiklite puhul asjakohane neis

väljendatud oletuslikku laadi ja väärtushinnanguline väide, et Selistale erastati maad naabruses

asuvate suvilaomanike huve eirates ning viimaste arvel. Väärtushinnangut sisaldab endas ka

sõnastus, mille kohaselt olevat hageja (talle kuuluva äriühingu kaudu) „krahmanud“ endale 7 ha

maad. Selline sõnastus viitab ahnitsemisele ja teiste isikute huvidega mittearvestamisele, mis

kannavad negatiivset kuvandit.

Kolleegium jääb ka seisukohale, et faktilist kinnitust ei ole leidnud väärtushinnanguline väide,

nagu oleks Ü. Tulik maavanemana 2009. aastal tegelenud I. Klampe juhitud äriühingule

riigihangete „väljasebimisega“ (vt p 13.5 - 13.7). Sellekohane väärtushinnang on ebakohane ja

hageja õigusi rikkuv.

16. 30. aprilli 2011 artikkel „Üks võtab raha, teine annab naha“ sisaldab lauseid: „Õnnetu on

ka Ülo Tuliku perekond, sest suurest rahaahnusest juurde kahmatud maad ei ole nad ise

võimelised arendama ega ka korrastama, mistõttu on nad viimases hädas sirutanud käe linna ja

riigi rahakotti.“ Maakohus luges selle väärtushinnangu õigusvastaseks leides, et loodud kuvand

hagejast on negatiivne ja põhjendamatu.

16.1. Ringkonnakohus nõustub seda artiklit puudutavas osas maakohtu seisukohaga. Ehkki ka

kõnealune artikkel on seotud Võrukivi tööstuspiirkonna arendamisega, millega seoses

kolleegium eelpool leidis, et Selistale maa erastamisel esines maavanem Ü. Tulikul huvide

konflikt, ei viidata selles artiklis konkreetsele rikkumisele, s.o erastamise otsustamisele

olukorras, kus maavanemal tulnuks ennast taandada. Kirjatükk sisaldab hukkamõistva tooniga

väärtushinnanguid, mille kohaselt on Ü. Tuliku pereliikmed (sh hageja) tegutsenud ahnelt,

omakasu eesmärkidel, ja „viimases hädas sirutanud käe linna ja riigi rahakotti“. Valitud

sõnastusega luuakse mh hagejast kuvand, et ta on soovinud saada enda käsutusse linna ja riigi

rahalisi vahendeid, omamata selleks tegelikku õigustust.

Kolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et asja materjalid ei anna alust tuvastamaks, nagu oleks

otsused Võrukivi Tööstuspargi arendamiseks tehtud Võru linna ja maakonna pädevate organite

poolt korruptiivsetel asjaoludel ja OÜ Selista Ehitus huve teiste isikute ja äriühingute huvidele

põhjendamatult eelistades.

16.2. Apellandi poolt viidatud Võru Linnavolikogu 21.04.2011.a istungiprotokolli põhjal ei ole

alust asuda seisukohale, et Võrukivi eelisarendamine on toimunud linnakodanike arvel ning

üksnes kitsa huvigrupi (OÜ Selista Ehituse) erihuve silmas pidades. Volikogu istungi

päevakorras oli selles küsimuses küll abilinnapea umbusaldamine, kuid hääletuse tulemusena

umbusaldust ei avaldatud (umbusaldamise poolt hääletas 5 ja vastu 14 volikogu liiget). Volikogu

enamus ei olnud seega seisukohal, et Võrukivi projekti arendamine kahjustab linna huve või on

selle näol tegemist linna vahendite ebaotstarbeka kasutamisega. Lisaks ei olnud volikogu liikmed

ka üksmeelel selles, kas Võrukivi projekti eelisarendamist on põhjendatud omistada Ü. Tulikule.

Protokolli kohaselt on volikogu liige T. Kulla väljendanud seisukohta, et Võrukivi piirkonna

arendamisel toimusid olulised muutused pärast seda, kui linnapeaks sai Ü. Tulik. Seejärel on aga

volikogu liige T. Anton märkinud, et projekti asuti arendama ja selleks EAS-ilt toetust taotlema

juba siis, kui linnapeaks oli A. Viitkin, kes allkirjastas sellekohase rahataotluse. A. Viitkin

põhjendas, et taotluse esitamise aluseks oli koalitsiooni sellekohane kokkulepe. Volikogu

esimees E. Saarman märkis, et raske on aru saada, kes projektiga alustas.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks viidata veel kord kriminaalasja nr 11760000066

prokuratuuri loal lõpetamise määrusele (II kd lk 121-135), kus samuti on käsitletud Võrukivi

tööstuspargi rajamisega seotud asjaolusid. Määruses kirjeldatud asjaolude kohaselt kaaluti

paralleelselt mitme potentsiaalse tööstusala arendamise võimalusi; kõne all olid Võrusoo,

Võrukivi ja Väimela tööstuspargid. Kuna Võru linna arengukava ja 2008.a valminud

üldplaneeringu kohaselt oli prioriteediks seatud Võrusoo tööstuspargi rajamine, siis 2008.a lõpus

asuti seda osaliselt ka realiseerima (Jaama ja Pika tn rekonstrueerimise näol), kuid selgus, et

Jaama tänava osas ei olnud projekt EAS-i hinnangul abikõlbulik ning projekt teostati vähendatud

mahus (Pika tänava rekonstrueerimisena). Samas aga selgus, et Võru linnal oli võimalik taotleda

EAS-ilt toetust ka juba arengukavas märgitud Võrukivi tööstuspiirkonna tugiinfrastruktuuri

rajamiseks, mille kohta Võru Linnavalitsus esitas 14.01.2010.a projektitaotluse.

16.3. Seega ei nähtu asja materjalidest, nagu oleksid linna arengukavas prioriteetsemana

märgitud projektid või investeeringud jäänud ära sel põhjusel, et Ü. Tulik soovis luua eeliseid

oma pereliikme I. Klampe äriühingule. Maakohus on õigesti põhjendanud, et küsimus, millist

tööstuspiirkonda Võru linnas esmajärjekorras arendada, on poliitiliste valikute ja hinnangute

küsimus. Käesoleval juhul saab asuda järeldusele, et Võru linnas on otsuste tegemine toimunud

demokraatlikus korras. Puuduvad viited sellele, et Võrukivi tööstusala arendamise taga oleks

olnud vaid üks poliitiline jõud varasema maavanema ja hilisema linnapea Ü. Tuliku näol.

30. aprilli 2011.a artiklis avaldatud väärtushinnangud on kolleegiumi hinnangul eeltoodust

lähtudes ebakohased, põhjendamatud ja seetõttu hageja õigusi rikkuvad.

17. 7. mai 2011 artikkel „Artiklitele Tulikust järgnes toimetuse läbiotsimine“ sisaldas

järgmisi väiteid: „Võrumaa Teataja artiklitele Ülo Tuliku ja tema väimehe Indrek Klampe

afääridest ja lähedatest suhetest Lõuna prefektuuri vanemkomissariga järgnes politsei

läbiotsimine Võrumaa Teataja ja peatoimetaja kodus. Läbiotsimise viis läbi Indrek Klampe hea

sõbra ja paadikaaslase, Lõuna prefektuuri vanemkomissari elukaaslane, sama prefektuuri

majanduskuritegude uurija Signe Trumm. […] Asjaga kursis olevate isikute sõnul said nad

(M. Saarepuu ja S. Trumm) Klampelt odava hinnaga kätte ridaelamuboksi.“

17.1. Maakohus märkis, et vaidlus puudub järgmisi faktiväiteid puudutavas osas: (1) toimetuses

ja peatoimetaja kodus läbiotsimise toimumine, mille viis läbi artiklis nimetatud S. Trumm;

(2) S. Trummi elukaaslane, Lõuna Prefektuuri vanemkomissar M. Saarepuu, on hageja I. Klampe

hea sõber.

Kohus leidis, et artikkel sisaldab ebaõiget faktiväidet, nagu oleksid S. Trumm ja M. Saarepuu

omandanud hagejalt ridaelamuboksi, kuivõrd ridaelamuboksi võõrandas OÜ Selista Ehitus ja

mitte I. Klampe füüsilise isikuna. Ringkonnakohus märgib, et kõnealuses artiklis ei ole erinevalt

mõnest eelkäsitletud kirjutisest (p 11 ja 12) selgelt viidatud sellele, et I. Klampe tegutses

kinnisvara valdkonnas enda juhitava Selista Ehitus OÜ kaudu (artikli tekstis ei sisaldu ühtki

viidet Selistale). Seetõttu sai mõistlikule lugejale jääda tõepoolest mulje, et ridaelamuboksi

võõrandas politseiametnikele I. Klampe kui füüsiline isik. Ehkki niisugust faktiväidet ei ole

iseenesest põhjust pidada I. Klampe au teotavaks, on faktiväide sellisena siiski eksitav ja

ebaõige, nagu maakohus põhjendatult leidis.

17.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, mille kohaselt on artiklis avaldatuga

loodud negatiivne väärtushinnanguline kuvand hagejast kui isikust, kes loob politseiametnikele

ebaseaduslikke soodustingimusi, kusjuures kaudselt vihjatakse ka sellele, et soodsalt

ridaelamuboksi müügiga võidi mõjutada politseiametnikke teostama jõumeetmena läbiotsimist

kostja toimetuses seoses asjaoluga, et kostja oli avaldanud hulga kriitilisi artikleid hageja ja tema

äia kohta. Seejuures omab tähtsust väärtushinnang ridaelamuboksi „odava hinnaga“ müügi

kohta, kuna tavapärase turuhinnaga müügi korral ei oleks alust kahtlustada ebaseaduslikke

ajendeid. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele, mille kohaselt toimus

ridaelamuboksi S. Trummile ja M. Saarepuule müük turutingimustel, kuna sama hinnaga müüdi

ridaelamuboks ka kolmandatele isikutele. Seetõttu on alust pidada väärtushinnangut „odava

hinnaga“ ebakohaseks, kuna sellega on loodud alusetu mulje politseiametnikele ebaseaduslike

eeliste pakkumisest. Kinnitust ei ole leidnud ka asjaolu, nagu oleks läbiotsimine toimunud seoses

käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olevate artiklite avaldamisega Võrumaa Teatajas.

Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et artiklis on esitatud hageja kohta

ebakohaseid ja põhjendamatuid väärtushinnanguid, mis on hageja suhtes õigusvastased.

18. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on andnud põhjendatud hinnangu kostja

poolse rikkumise olemusele ja selle raskusele, seda ka vaatamata sellele, et ringkonnakohus

nõustub osaliselt apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega. Sellegipoolest esineb kõigis

apellatsioonkaebuses käsitletud artiklites hageja kohta käivaid ebakohaseid väärtushinnanguid

ning osaliselt ka ebaõigeid faktiväiteid. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu

hinnanguga rikkumise raskusele ja ulatusele, samuti kahju tekitaja käitumisele ja suhtumisele

kahjustatud isikusse. Õige on maakohtu seisukoht, et hageja kohta avaldati ebaõigeid andmeid

ning halvustavaid hinnanguid korduvalt ning rikkumine kestis mitme kuu vältel, samuti oli

rikkumine intensiivne. Maakohus jaotas õigesti tõendamiskoormise ning kohaldas õigesti

mittevaralise kahju väljamõistmise aluseks olevaid õigusnorme. Kohus ei ole ületanud

kaalutlusõiguse piire ka mittevaralise kahju eest hüvitise suuruse kindlaksmääramisel.

19. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu

otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1).

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus kohaldas menetluskulude jaotamisel õigesti TsMS

§ 162 lg-t 1 vaatamata sellele, et kohus ei lugenud osasid hageja poolt kostjale etteheidetud

lauseid hagi aluseks. Hagi täies ulatuses rahuldatuks lugemine ei eelda, et kohus oleks nõustunud

hageja seisukohtadega kõigis artiklites esitatud kõigi väidete osas. Käesoleval juhul puudub

ringkonnakohtu arvates alus kohaldada TsMS § 162 lg-t 4, kuna hagejaks on füüsiline isik, kelle

tegevuses ei ole kostja viidanud asjaoludele (peale perekondlike suhete), mis õigustanuksid tema

kohta ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamist.

Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud maakohtu poolt enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles

menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks

maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud

menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate

dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et

ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/