2-09-45371/119 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Määruse tegemise aeg ja koht

25. märts 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-09-45371

Tsiviilasi

R.P. ja H.P. hagi A.T. , K.T. ja A.T. i vastu asja

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks

Menetluskulude kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. detsembri 2014 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.P. ja H.P. määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad:

1. R.P. (isikukood: XXX);

2. H.P. (isikukood: XXX);

Vastustajad:

1. A.T. (isikukood: XXX);

2. A.T. (isikukood: XXX);

3. K.T. (isikukood: XXX)

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 12. detsembri 2014 määrus

muutmata ja R.P. ja H.P. määruskaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule

15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist,

kui

nimetatud

taotlus

ei

ole

esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses oli R.P. ja H.P. (hagejad) hagi A.T. , K.T. , A.T. i (kostjad) ja T.M.

vastu. Lõpplahendiks asjas on Tartu Ringkonnakohtu 01. aprilli 2013 otsus, millega jäeti hagejate

hagi kostjate vastu rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Ringkonnakohtu

otsus jõustus 19. juunil 2013.

Kostjate 18. juuli 2013 menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt on kostjate

menetluskulud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 63,91 eurot, tõendi, s.o OÜ Elker RMT poolt

koostatud piiri ja piirimärgi asukoha väljaselgitamise skeemi kogumisega seotud kulu 127,82 eurot,

sõidukulud 112,83 eurot ning õigusabikulud 3 329,64 eurot (koos käibemaksuga), kokku 3 634,20

eurot. Kostjad palusid hüvitada riigilõiv ja tõendi kogumisega seotud kulu K.T. arvelduskontole,

sõidukulu A.T. i arvelduskontole ning õigusabikuludest iga 1/3 osa, s.o 1 109,88 eurot iga kostja

arvelduskontole. Õigusabikulud on asja keerukust ja pikka ajalist kestvust arvestades mõistlikud ja

põhjendatud. Kostjate õigusabikulud on kantud kõigi kostjate huvides, advokaadibüroo esindas

kõiki kostjaid. Kuna bürooga suhtles kõige enam A.T. , on arvel vaid A.T. nimi. Esindaja ajakulu

on olnud mõistlik, arvestades asja üle keskmist keerukust ja koostatud dokumentides käsitletud

materjali rohkust. Kohtu nõudmiseta ei pea sõidukulude hüvitamisel kuludokumente esitama, need

peavad olema mõistlikud. Sõidukulu on mõistlik, arvestatud on reaalset tarbimist ja tol hetkel

kehtinud kütuse hinda.

Hagejad nõustusid tasuma kostjate poolt tasutud riigilõivu, ülejäänud osas vaidlesid hagejad

avaldusele vastu. Hagejad leidsid, et tõendi kogumisega seotud kulu ei kuulu hüvitamisele, sest

tegemist ei ole tõendiga, vaid arvamusega piirivaidluse lahendamiseks kompromissi korras.

Sõidukulu hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, sest puudus vajadus Tallinnast Tartusse

kohtuistungile sõita ning seda ei pidanud tegema sõiduautoga. Ka ei ole esitatud tõendeid auto

kasutamise, kütusekulu suuruse ega kütuse ostmiseks kulutuste tegeliku kandmise kohta. Hagejad

ei nõustu õigusabikuludega summas 3 329,64 eurot kuna hüvitamisele kuuluvad mitte

õigusabikulud, vaid lepingulise esindaja kulud ning arvetest nähtub, et kohustus tasuda

esindajatasu advokaadibüroole Tark Grunte Sutkiene lasub üksnes kostja A.T. l, mistõttu tuleb

selles osas kostjate K.T. ja A.T. i nõuded jätta rahuldamata. Osad esindajakulud on ebamõistlikult

suured.

2. Maakohus rahuldas 12. märtsi 2014 määrusega kostjate taotluse osaliselt, tuginedes tsiviilasja

hinna suurusele ning Vabariigi Valitsuse määrusega nr 137 kehtestatud menetluskulude hüvitamise

piirmääradele. Maakohus mõistis hagejatelt kostjate kasuks solidaarselt välja menetluskuluna

kokku 511,73 eurot (s.o riigilõiv 63,91 eurot, dokumentaalse tõendi saamise kulu 127,82 eurot ja

õigusabikulu 320 eurot) ning väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtumääruse jõustumisest

viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohtus menetles taotlust

menetluskulude kindlaksmääramiseks kohtunikuabi.

Kostjad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid tunnistada TsMS § 175 lg

4 ja sellest lähtuv menetluskulude piirmäärasid kehtestanud Vabariigi Valitsuse 04. septembri 2008

määrus nr 137 põhiseaduse §-ga 25 ja sellele tuginevate TsMS § 162 lg-tega 1 ja 2 vastuolus

olevateks, tühistada maakohtu määrus kostjate õigusabikulu väljamõistmise osas ning kohustada

hagejaid hüvitama kostjatele tegelik õigusabikulu 3 329,64 eurot.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. augusti 2014 määrusega Tartu Maakohtu 12. märtsi 2014

määruse ja saatis avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu põhejnduste kohaselt tunnistas Riigikohus 26. juuni 2014

otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg

8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi.

Ringkonnakohus märkis, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel tuleb

maakohtul arvestada Riigikohtu üldkogu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 resolutsiooni p-dega

2-5, millega Riigikohus tunnistas alates 01. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud

TsMS § 175 lg 3 redaktsiooni, TsMS § 175 lg 4, Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005 määruse

nr 306 ja Vabariigi Valitsuse 04. septembri 2008 määruse nr 137 põhiseaduse vastaseks ja

kehtetuks.

MAAKOHTU SEISUKOHT

3. Tartu Maakohus asja uuel läbivaatamisel rahuldas A. T, K. T ja A. T avalduse menetluskulude

kindlaksmääramiseks osaliselt ning mõistis kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja

menetluskulud 2 958,62 eurot. Maakohus määras, et kostjatel tuleb solidaarselt tasuda

väljamõistetud summast 191,73 eurot (63,91 eurot riigilõiv + 127,82 eurot tõendi kulu) K.T.

arvelduskontole; 922,30 eurot (s.o õigusabikulu 2 766,89 eurot 1/3 osa) A.T. arvelduskontole;

922,30 eurot (s.o õigusabikulu 2 766,89 eurot 1/3 osa) A.T. i arvelduskontole; 922,30 eurot (s.o

õigusabikulu 2 766,89 eurot 1/3 osa) K.T. arvelduskontole. Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist

alates määruse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud

määras.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt kuulub TsMS § 138 lg 1 ja 2 alusel kostja K.T. poolt

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 63,91 eurot (maksekorraldus nr 44481, III kd tl 7)

hagejatelt solidaarselt kostjate kasuks väljamõistmisele. Kuivõrd dokumendi saamise kulu summas

127,82 eurot on tõendatud kohtule esitatud arvega ning nimetatud dokumenti on tõendina

käsitlenud samas asjas ka Tartu Ringkonnakohus ja Riigikohus, luges maakohus nimetatud kulu

summas 127,82 eurot põhjendatuks ja vajalikuks.

Maakohus leidis, et kuna kostjad ei ole esitanud kohtule kuludokumente sõidukulude kohta, ei ole

kostjate sõidukulu kontrollitav ega tõendatud. Seega jättis maakohus kostjate avalduse sõidukulude

summas 112,83 eurot hüvitamiseks rahuldamata.

4. Maakohus leidis, et kuna Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseadusega

vastuolus olevaks ning kehtetuks nii TsMS § 175 lg 4 kui Vabariigi Valitsuse 04. septembri 2008

määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“,

tuleb menetluskulude hüvitamisel hinnata üksnes esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.

Seejuures on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude ulatuse kindlaksmääramine

kohtu kaalutlusotsus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise eesmärgiks on

vastaspoole kaitsmine põhjendamatute ja ülemääraste kulude hüvitamise eest.

Kostjaid esindas TsMS § 218 nõuetele vastav lepinguline esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti.

Kostjate esindaja on kohtumenetluses teostanud toiminguid 30,25 tunni ulatuses tunnihinnaga 115

eurot, millele lisandub käibemaks, seega 138 eurot tund. Maakohus leidis tuginedes TsMS § 174

lg-le 4, et ei oma tähtsust, kes kulud kandis vaid oluline on see, et maksmise kohustus oli tekkinud.

Kostjad on kohtule esitanud advokaadibüroo arved, millest nähtub maksmise kohustuse tekkimine.

Sellest tulenevalt jättis maakohus tähelepanuta hagejate väite, et kohustus tasuda esindaja tasu

advokaadibüroole lasub ainult kostja A.T. l.

Arvestades vaidluse sisu, hagejate nõude olemust, kostjate menetlusdokumentides esitatud

õiguslikke põhjendusi ning hinnates kostjate esindaja poolt tehtud menetlustoimingute mahtu ja

sisu võrrelduna spetsifikatsioonis märgitud ajakuluga leidis maakohus, et mitte kõik õigusabikulud

ei ole taotletud suuruses põhjendatud. Lähtudes lepingulise esindaja toimingute ajamahukusest

vähendas maakohus lepingulise esindaja ajakulu kokku 4,5 tunni ulatuses.

Maakohus leidis, et kliendi ja esindajaga nõupidamised ei ole kohtu poolt kontrollitavad ning need

tuleb jätta arvestamata. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kostjate esindaja esitanud 21. augustil

2012 kohtule seisukoha seoses kompromissiga, kuid spetsifikatsioonis on märgitud eraldi

toimingutena nii 17. augustil 2012 kohtule kirja koostamine kui ka 21. augustil 2012 kohtu kirjale

vastamine, kumbki ajakuluga 0,5 tundi. Toimikust nähtuvalt ja maakohtu hinnangul on tegemist

ühe ja sama toiminguga ning lisa ajakulu 0,5 tundi ei ole põhjendatud. Maakohus jättis arvel nr

1161055 menetluskuluna arvestamata ajakulu 1,25 tundi ning arvel nr 1361020 3,25 tundi.

Kuna kahel kolmest esitatud arvetest nähtub soodustus 30 %, arvestas maakohus iga arve puhul

eraldi hüvitamisele kuuluva summa, lähtudes menetluskulude põhjendatusest. Maakohus jättis

arvestamata arvetel ja spetsifikatsioonides märgitud büroo üldkulu 3 %, kuna nimetatud kulu

kajastub lepingulise esindaja tunnitasus. Hüvitamisele kuulub arvest nr 1161055 (III kd tl 12)

931,50 eurot (6,75 tundi × 138 eurot), arvest nr 1261096 (III kd tl 10) 941,84 eurot ja arvest nr

1361020 (III kd tl 8) 893,55 eurot (9,25 tundi × 115 eurot / 30 % soodustus × käibemaks 20 %),

kokku 2 766,89 eurot. Maakohus mõistis hagejatelt solidaarselt kostjate kasuks välja kostjate

kantud menetluskulud kokku 2 958,62 eurot (63,91+127,82+2 766,89).

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. Hagejad R. P ja H. P esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad tühistada

määrus osas, millega on neilt välja mõistetud A.T. kasuks suurem summa kui 320 eurot

(kohtumääruse resolutsiooni p 2.2.), A.T. i kasuks 922,30 eurot (kohtumääruse resolutsiooni p 2.3.)

ja K.T. kasuks 922,30 eurot (kohtumääruse resolutsiooni p 2.4.).

Määruskaebuse kohaselt:

1) on ebaõige maakohtu seisukoht, et advokaadibüroo arvetest nähtub kõigi kolme kostja kohustus

tasuda (võrdses ulatuses) esindaja kulud. Advokaadibüroo arve on vormistatud ja esitatud üksnes

A.T. le, kes on arvete kohaselt ainsaks isikuks, kellel lasub kohustus tasuda advokaadibüroole;

2) on kaebajatelt vastustajate kasuks esindaja kulude väljamõistmine 320 eurot ületavas osas

ebaseaduslik ja ebaõiglane. Hagi esitamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse poolt kindlaks määratud

lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärana käesolevas asjas

320 eurot. Tuginedes põhiseaduslikule õiguspärase ootuse põhimõttele oli kaebajatel mõistlik

põhjus arvestada, et hagi rahuldamata jätmise korral ei saa nende kanda jäävad menetluskulud olla

suuremad kui 320 eurot. Asjaolu, et Riigikohus võib peale antud kohtuvaidluse sisulist lõppemist

ühes teises asjas tunnistada menetluskulude väljamõistmise piirmäärad kehtetuks, ei saanud olla

kaebajatele mõistlikult ettenähtav.

Koos määruskaebusega esitasid R. P ja H. P taotluse peatada Tartu kohtutäitur Reet Rosenthali

poolt alustatud täitemenetlused täiteasjades nr 186/2105/35, 186/2105/37 ja 186/2105/39 kuni

määruskaebuse lahendamiseni. Kaebajad said vaidlustatud määruse (kaebuses on ekslikult

märgitud määruskaebuse) kätte kohtutäituri poolt saadetud materjalide hulgas 27. jaanuaril 2015.

6. Tartu Maakohus rahuldas kaebajate taotluse 2. veebruari 2015 määrusega ning peatas Tartu

kohtutäitur Reet Rosenthali menetluses olevad täitemenetlused nr 186/2015/35, nr 186/2015/37,

nr 186/2015/39, nr 186/2015/34, nr 186/2015/36 ja nr 186/2015/38 kuni käesolevas tsiviilasjas

menetluskulusid puudutava kohtulahendi jõustumiseni.

Asja materjalide kohaselt on maakohus ekslikult märkinud 12. detsembri 2014 määruses hagejate

esindajaks vandeadvokaadi Sirje Must ning edastanud määruse esindajale, kes on küll kinnitanud

määruse kättesaamist, kuid ei ole juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et esindusõigus on lõppenud.

Kohtu järelepärimisele on vandeadvokaat S. Must vastanud, et ei ole 12. detsembri 2014 määrust

hagejatele edastanud. Arvestades, et 12. detsembri 2014 kohtumäärus ei ole jõustunud, on

kaebajate taotlus täitemenetluste peatamiseks põhjendatud ja tuleb TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel

rahuldada.

VASTUSTAJATE SEISUKOHT

7. Vastustajad vaidlesid määruskaebusele vastu ning palusid jätta see rahuldamata ja maakohtu

määrus muutmata. Vastuse kohaselt:

1) on maakohus selgitanud, et TsMS § 174 lg 4 kohaselt menetluskulude hüvitamist

menetlusosalistele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. Riigikohus on tsiviilasjas

nr 3-2-1-112-01 märkinud, et õigusabi tasu väljamõistmiseks piisab, kui poolel on tekkinud

õigusabi eest tasumise kohustus. Maksmise kohustus on tõendatud vastustajate poolt kohtule

esitatud arvetega;

2) on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ning

kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ning sellel tugineva Vabariigi Valitsuse 04. septembri 2008 määruse

nr 137. Sellest tulenevalt on maakohus menetluskulude arvestamisel aluseks võtnud üksnes

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

ulatuse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 12. detsembri 2014 määrus on seaduslik ja

põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

R. P ja H. P määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki oma määruses korrata.

TsMS § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse

järgi. Seega tuleb kaebuse lahendamisel kohaldada Tartu Maakohtu määruse tegemise ajal kehtinud

menetluskulude kindlaksmääramist reguleerinud norme.

Järgnevalt esitab ringkonnakohus seisukoha määruskaebuses esitatud väidete kohta.

9. Määruskaebuse kohaselt asus maakohus seisukohale, et advokaadibüroo arvetest nähtub kõigi

kolme kostja kohustus tasuda (võrdses ulatuses) esindaja kulud. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus seda ei sedastanud. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei oma tähtsust, kes kulud

kandis, vaid oluline on see, et maksmise kohustus oleks tekkinud. Maakohus tugines seejuures kuni

1. jaanuarini 2015 kehtinud TsMS § 174 lg-le 4. Maakohus leidis, et advokaadibüroo ees

õigusabiteenuse eest tasu maksmise kohustuse tekkimine on tõendatud kohtule esitatud arvetega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase järeldusega ning märgib täiendavalt, et asjaolu, et

arveid on advokaadibüroo poolt esitatud üksnes A.T. le, ei muuda saadud teenuse sisu ega võimalda

teha määrusekaebuses soovitud järeldust. Asjaolu, et arved on vormistatud ja esitatud üksnes A.T.

nimele ei tähenda, et advokaat esindas üksnes A.T. t ega välistanud teiste kostjate võimalust

kasutada advokaadi õigusalast abi. Asja materjalidest nähtuvalt on õigusabi teenust osutatud

kõigile vastustajatele (kostjatele), samuti on advokaat esitanud kohtule menetlusdokumendid kõigi

kolme vastustaja nimel. Maakohtul ei olnud alust pidada neid kulutusi ebavajalikeks või

põhjendamatuteks. Ringkonnakohus leiab ühtlasi, et asja lahendamisel vajaliku ja põhjendatud

õigusabiteenuse maht ei sõltunud olulisel määral sellest, kas kostjateks olid üks või mitu isikut.

Seega ei suurenenud hagejate (määruskaebuse esitajate) kanda jäetavad õigusabikulud ainuüksi

seetõttu, et menetluses osales mitu kostjat.

Ringkonnakohus leiab, et kui kulud tuleb hüvitada mitmele menetlusosalisele, on need

menetlusosalised õigustatud määrama, kuidas väljamõistetud kulud tuleb nende vahel jaotada.

Kuivõrd vastustajad määrasid 18. juuli 2013 menetluskulude kindlaksmääramise taotluses

kindlaks, kuidas tuleb tasuda neile hüvitatavad kulud, on maakohus õigesti mõistnud iga vastustaja

kasuks 1/3 väljamõistetud õigusabi kulust ning K.T. kasuks lisaks riigilõiv ja tõendi saamise kulu.

Menetluskulude kogusummas 2 958,62 eurot jaotumine kolme kostja (vastustaja) vahel ei kitsenda

iseenesest märkimisväärselt määruskaebuse esitajate põhjendatud huve.

10. Määruskaebuse esitajad leidsid, et hagi esitamise ajal kehtisid vastaspoole lepingulise esindaja

menetluskulude hüvitamise piirmäärad ning Riigikohtu hilisem piirmäärade põhiseadusevastaseks

tunnistamine ei saanud olla kaebajatele ettenähtav. Kaebajad paluvad lähtuda hagi esitamise ajal

kehtinud piirmääradest.

Erinevalt kaebajatest leiab ringkonnakohus, et hagi esitamise ajal kehtinud lepingulise esindaja

kulude hüvitamise piirmäärasid kohaldada ei saa. Põhiseaduse § 146 teise lause kohaselt tuleb

kohtul õigust mõista kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Põhiseaduse § 152 kohaselt jätab kohus

kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus

põhiseadusega. Asjaolu, et hagi esitamise ajal ei olnud hagejatele ettenähtav, et lepingulise esindaja

kulude hüvitamise piirmäärad võidakse tunnistada põhiseaduslikkuse järelevalve korras kehtetuks,

ei võimalda kohtul kohaldada käesolevaks ajaks kehtetuks tunnistatud õigusakti.

Kuna Riigikohtu üldkogu on Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008 määruse nr 137 ning TsMS

§ 175 lg 4 tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks, ei saa praegusel juhul menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse läbivaatamisel tugineda TsMS § 175 lg-le 1 osas, mis andis võimaluse

piirduda menetluskulude kindlaksmääramisel üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja

kulud ei oleks suuremad TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Maakohtu seisukoht, et

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse läbivaatamisel tuleb kontrollida lepingulise esindaja

kulude vajalikkust ja põhjendatust TsMS § 175 lg 1 alusel, on õige.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda

vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt RKTKo 3-2-1-77-14 p 12, 3-2-1-171-12

p 13). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole kostja lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on määruses

piisavalt põhjendanud väljamõistetavate menetluskulude vajalikkust, mh arvestades menetluse

kestust ja keerukust. Seega ei ole ringkonnakohtul alust kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber

hinnata. Määruskaebuse esitajad ei esitanud kaebuses vastuväited väljamõistetud menetluskulude

rahalisele suurusele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata.

11. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid, seega jäävad määruskaebuse menetlemisega

kaasnenud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp