1-14-7705/21 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

13. märts 2015, Tartu Kriminaalasja number 1-14-7705 Kohtukoosseis Paavo Randma, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtuotsus Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2015 otsus Ragnar Kodari süüdistuses KarS § lg p-de 8,9 järgi, kokkuleppemenetluses Kaebuse esitaja Süüdistatav Ragnar Kodari apellatsioon

Resolutsioon

1. Jätta süüdistatav Ragnar Kodari apellatsioon läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2015 otsusega kokkuleppemenetluses tunnistati R. Kodar süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kestusega 2 päeva ja lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale 2 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati R. Kodarile mõistetud karistust 14.12.2010.a Tartu Maakohtu kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-10-10595 mõistetud karistuse ärakandmata osa - 1 aasta 1 kuu 22 päeva vangistust - võrra, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 4 aastat 1 kuu 20 päeva vangistust. Kohtuotsuste kogumis mõistetud liitkaristuse kandmise aja algust arvestada alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 13. jaanuarist 2015.

2. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatav R. Kodar, taotledes uut kohtupidamist, mille käigus saaks kohus hinnata tõendeid ja kuriteo kvalifikatsiooni lühimenetluse käigus. Apellant kinnitab korduvalt, et tema ei ole talle süüks arvatud röövimist toime pannud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab, et puudub alus süüdistatava poolt esitatud kaebuse menetlemiseks apellatsioonimenetluse raames ning see tuleb jätta läbi vaatamata. Seejuures käsitleb ringkonnakohus kahte alternatiivset võimalust, mis aga viivad mõlemad sarnase tulemuseni, s.o apellatsiooni läbi vaatamata jätmiseni.

4. Kohtukolleegium selgitab, et kuivõrd käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, seab see ka konkreetsed piirangud kohtuotsuse apelleerimisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist käesoleva seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe.

5. Vaatlusaluse apellatsiooni keskse teesina esitab R. Kodar korduvalt väite, et tema ei ole tegelikkuses röövimist toime pannud ning tema poolt sooritatud kuriteole on antud väär õiguslik hinnang. Selles osas selgitab kohtukolleegium, et apellatsioonikohtul ei ole kokkuleppemenetluse raames pädevust arutleda teemal, kas süüdistuses kirjeldatud teod on leidnud tõendamist või mitte; olgu märgitud seegi, et kokkuleppemenetluse kohaldamise eelduseks ei ole isiku poolt enda süü tunnistamine. Kohtu ülesandeks on sellises olukorras kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud tehiolud vastavad sellele antud õiguslikule kvalifikatsioonile; ning praegusel juhul see nii vaieldamatult ka on.

Lihtsustatult väljendatuna on praegusel juhul tegemist hoopis olukorraga, kus süüdistatav on erinevate argumentide toel lihtsalt otsustanud sõlmitud kokkuleppest loobuda. Kohtupraktika on aga olnud kestvalt seda meelt, et tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 saab süüdistatav sõlmitud kokkuleppest loobuda hiljemalt kokkuleppe kohtulikul arutamisel maakohtus ning apellatsiooni esitamise kaudu ei ole see võimalik. See järeldub üheselt KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4, mis ei nimeta apellatsiooni võimaliku alusena asjaolu, et süüdistatav on pärast kokkuleppe arutamist maakohtus oma seisukohta kokkuleppe suhtes muutnud (RKKKo 3-1-1-81-11, p 27). Seega tuleb KrMS § 326 lg 2 ls-st 1, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 318 lg 3 p-st 4 juhinduvalt apellatsioon jätta läbi vaatamata, kuivõrd R. Kodaril puudub apellatsiooniõigus.

6. Teisalt võib apellatsioonist leida kaudse viite ka sellele, justkui ei oleks R. Kodar kokkulepet sõlmides enda tegude tähendusest täiel määral aru saanud, s.o tegemist oleks kokkuleppemenetlust reguleerivate sätte rikkumisega KrMS § 318 lg 4 tähenduses, mis annaks iseenesest justkui apellatsiooniõiguse. Kohtupraktikas on leitud, et ka sellisel juhul võib apellatsiooni jätta siiski läbi vaatamata ilmse põhjendamatuse argumendil, s.o KrMS § 326 lg 2 ls 2 alusel (vt RKKKm 3-1-1-13- 15). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on alust tugineda ka sellele alternatiivile.

7. Kokkuleppemenetluse juures on esmajoones oluline, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ning et seda sõlmides oleks ta väljendanud oma tõelist tahet. Tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 lasub viimatinimetatud asjaolude kontrollimise kohustus kohtul. Seetõttu on tõesti tähtis, et kohtu tegevus, selgitamaks välja, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, on sellega nõus ja on väljendanud kokkulepet sõlmides oma tõelist tahet, ei oleks üksnes formaalne. Selle nõude rikkumisel võib tõesti olla tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-79-05). Ringkonnakohtu hinnangul sellisest minetuses käesoleval juhul aga kindlasti rääkida ei saa.

8. Kohtuistungi protokolli (vt kd 2, tlk 39) kohaselt on R. Kodari kriminaalasja arutamist alustatud lühimenetluse korras, kuid kohtuistungi rakendamisel on prokurör koheselt esitanud taotluse vaheajaks, kuna süüdistatav on avaldanud nõusolekut arutada asja kokkuleppemenetluses. Seda on omapoolselt kinnitanud ka kaitsja, selgitades, et enne istungi algust on peetud pikalt läbirääkimisi ning kõik asjaolud on selgeks räägitud. Tema kaitsealusele ei ole keegi survet avaldanud ning R. Kodari sooviks on lahendada asi kokkuleppemenetluses. Enda kaitsja juttu on kinnitanud ka süüdistatav, kellele kohus on istungi protokolli kohaselt pärast seda tutvustanud tema õigusi kokkuleppemenetluses. Pärast kokkuleppe sõlmimist on see kohtuistungil avaldatud ning selles kirjapandu juurde on jäänud nii prokurör, kaitsja kui selgesõnaliselt ka süüdistatav ise (kd 2, tlk 39 pöördel). Kirjeldatut silmas pidades on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on R. Kodari süüditunnistamisel ja karistamisel järginud täiel määral kokkuleppemenetlust reguleerivaid menetlusnorme, mistõttu tuleb apellatsioon selles osas lugeda ilmselt põhjendamatuks.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 1, § 326 lg 2 ls-st 2 § 323 lg 2 p-st 2 ja § 318 lg 3 p-st 4 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium apellatsiooni läbi vaatamata.

Paavo Randma

Mati Kartau

Tiit Lõhmus