3-14-52857/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-52857

Otsuse kuupäev

11. märts 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Gert-Erik Rudissaare kaebus Tartu Vangla 29. augusti 2014

käskkirja nr 9-2/1060 tühistamiseks

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Gert-Erik Rudissaar

Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta Gert-Erik Rudissaare kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 10. aprill 2015. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla 30. juuli 2014 käskkirjaga 6-2/1060 karistati Gert-Erik Rudissaart

distsiplinaarkorras Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.1 süülise rikkumise eest kartserisse

paigutamisega kümneks ööpäevaks. Distsiplinaarrikkumine seisnes selles, et Gert-Erik Rudissaar

kasutas 30. juulil 2014 kell 10.55 vanglateenistuse ametniku suhtes solvavaid väljendeid.

Gert-Erik Rudissaar esitas 22. septembril 2014 vaide Tartu Vangla 29. augusti 2014 käskkirja nr 6-

2/1060 kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Vangla jättis 22. oktoobri 2014 vaideotsusega nr 1-11/452-

2 G-E. Rudissaare vaide rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 20. novembril 2014 Gert-Erik Rudissaare kaebus Tartu Vangla

vastu. Kaebuse kohaselt taotleb G-E. Rudissaar Tartu Vangla 29. augusti 2014 käskkirja nr 6-2/1060

tühistamist.

Tartu Halduskohus võttis 27. novembri 2014 määrusega G-E. Rudissaare tühistamiskaebuse

menetlusse ning määras 9. jaanuari 2015 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

Kaebuse põhjendused

3. Tartu Vangla 29. augusti 2014 käskkirjast nr 6-2/1060 ei nähtu, kelle suhtes on väidetavalt

solvavaid väljendeid kasutatud. Isiku karistamisel peab käskkirjast nähtuma süüteo konkreetsed

asjaolud ja seaduse säte, mida on isik rikkunud ning mis on karistamise aluseks. Kuigi vaidlustatud

käskkirja resolutiivosas on viide kodukorra punktile 1.7.1, kuid käskkirja sisust seda ei nähtu.

Käskkiri on üldsõnaline ning sellest ei nähtu teo alus ja ajend.

Kaebaja on seisukohal, et tema süü väidetavalt solvavate väljendite kasutamisel ei ole tõendatud.

Väljendid, mida isik kasutas ei olnud solvavad. Kaebaja selgitab, et tegemist oli olukorraga, kus

vangla ametnik ei täitnud oma kohustusi, mistõttu kaebaja üksnes konstateeris fakti ning see kuidas

ta seda väljendas ei saanud olla solvav.

Kaebaja hinnangul on tema karistamise põhjus antud asjas otsitud ning distsiplinaarkaristuse

määramine vaidlustatud käskkirja alusel tühine, kuna käskkiri ei ole vormistatud õigesti.

Vastustaja vastuväited

4. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata. Tartu Vangla

29. augusti 2014 käskkiri nr 6-2/1060 on õiguspärane.

Tartu Vangla märgib, et jääb 22. oktoobri 2014 vaideotsuses nr 1-11/452-2 toodud seisukohtade

juurde. G.-E. Rudissaare poolt enda teole teistsuguse hinnangu andmine ei ole käsitletav haldusakti

põhjendamiskohustuse rikkumisena. Vaidlusaluse käskkirja andmisel ei rikutud uurimispõhimõtet

tunnistajate üle kuulamata jätmise näol, kuna kõik 30. juulil 2014 kella 10.55 aset leidnud intsidendis

osalenud isikud on distsiplinaarmenetluse käigus andnud omapoolseid ütlusi.

5. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tuleks tühistada,

kuna sellest ei nähtu karistatava teo alus ja ajend. Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1 rikkumise korral

ei ole karistuse määramiseks vajalik teo alust ja ajendit välja selgitada. Viidatud norm sätestab

imperatiivselt keelatud tegevuse ning karistamise alus on olemas, kui isik on normi koosseisus

kirjeldatud teo toime pannud, sõltumata sellest, millisest ajendatuna otsustas isik teo toime panna.

Vastustaja on seisukohal, et kuigi vaidlustatud käskkirjast ei nähtu ametniku nimi, kellega suheldes

kaebaja solvavaid väljendeid kasutas, ei mõjuta see käskkirja kehtivust, kuna selle üle, et kaebaja

vanglaametnikuga 30. juulil 2014 kella 10.55 ajal suheldes temale etteheidetavaid väljendeid

kasutas, vaidlust ei ole. Vastustaja osutab, et kaebajale on isik, kelle suhtes ta solvavaid väljendeid

kasutas teada, kuna sama ametnik kirjutas ka ettekande, mida kaebajale tutvustati ning mille alusel

tema suhtes distsiplinaarmenetlust alustati. Sama isiku tegevuse kohta on kaebaja ning tema

kambrikaaslane distsiplinaarmenetluses seletusi andnud.

Vastustaja on seisukohal, et kaebaja süü on distsiplinaarmenetlusest tõendatud, kuna kaebaja ei ole

sisuliselt kordagi eitanud temale etteheidetud väljendite kasutamist. Kaebaja sõnakasutaust on

kinnitanud ka kaebaja kambrikaaslane oma 30. juulil 2014 antud seletuses. Kuna kaebaja ei ole ka

väitnud, et ta ei tahtund öelda seda, mida ütles või, et tema öeldu mõttest on ebaõigesti arusaadud,

siis on tõendatud ka kaebaja tahtlus, mis on süü vorm, tegu toime panna.

Pelgalt asjaolu, et kaebaja arvates on temale olukorras, kus ta arvab ametnikku mittetäitvat oma

kohustusi lubatud väljendada ennast üleolevalt ja ebaviisakalt ning kasutada väljendeid, millest saab

välja lugeda üheselt mõistetava soovi solvata ametniku ning alavääristada tema ametit, ei tähenda

veel seda, et kaebaja ei ole distsiplinaarrikkumist toime pannud.

Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri vastab haldusaktile esitatud vorminõuetele. Isegi

juhul, kui selles võib mõni vormiviga esineda, ei saa haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt

haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti

menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud

mõjutada asja otsustamist.

Kohtu seisukoht

6. Kaevatava käskkirjaga on kaebajat karistatud kümneks päevaks kartserisse paigutamisega Tartu

Vangla kodukorra (TVK) p 1.7.1. rikkumise eest.

Vastavalt TVK p-le 1.7.1. on kinnipeetaval keelatud teiste isikutega suhtlemisel kasutada

seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või

žargooni.

Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 63 lg-st 1 võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade

või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada

distsiplinaarkaristusi. VangS § 105 lg 5 kohaselt kinnitab vangla direktor Vangla kodukorra. Vangla

kodukorras on seaduses otseselt nimetatud valdkondade kõrval õigus sätestada ka muud

reguleerimist vajavad asjaolud (VangS § 105 lg 21 p 14). Seega on TVK kinnipeetavtele õigusi ja

kohustusi panev õigusakt VangS § 63 lg 1 tähenduses ning kinnipeetava TVK p-s 1.7.1. sätestatud

kohustuste rikkumise eest on õigus kohaldada distsiplinaarkaristust.

7. Kaebaja väitel on käskkiri õigusvastane, kuna sellest ei nähtu süüteo asjaolud ega see, millise

sätte rikkumise eest kaebajat karistati. Samuti ei ole tõendatud kaebaja süü, sest väljendid, mida

kaebaja kasutas ei olnud solvavad.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

8. Vaidlust ei ole selles, et 30. juulil 2014 kella üheteistkümne paiku toimus kaebaja elukambri

juures intsident, s.o kaebajal tekkis verbaalne konflikt vastustaja ametniku K. Soidlaga. Intsidendi

toimumist kinnitavad nii K. Soidla ettekaane nr 3515 (tl 28), kinnipeetav A. Abdullajevi seletus (tl

35-39), kui ka kaebaja enda seletus (tl 29-34). Nimetatud seletustes on asjaosalised kinnitanud, et

kaebaja ei olnud rahul ametniku varasema tegutsemisega kaebaja taotluse lahendamisel ning tegi

sellega seoses ametnikule etteheiteid.

K. Soidla ettekandest nähtuvalt üles kaebaja: „Noh, kas leidsid kadunud paberid lõpuks üles, või?

Johhaidii, Veronika, tubli laps peab jalad rakkus jooksma ja pabereid otsima, sest sa ei saa oma

tööga hakkama või?“; ning hiljem : “Mida sa üldse klähvid? Koertega klähvitakse, teie oletegi siin,

et meid teenindada jalad rakkus. Kui ma tahan oma paberitega tutvuda, siis nii teengi ja teie peate

sellega arvestama. Mina lihtsalt istun rõõmsalt oma aega.“

Kohtu hinnangul saab teha järelduse, et ettekanne annab kaebaja sõnu õigesti edasi. Kaebaja enda

selgituse kohaselt (tl 32) päris ta intsidendi ajal ametnikult aru, miks viimane oli valetanud ning

selgitas, et nipsakas käitumine pole ametnikule lubatud ning, et kinnipeetavad pole koerad kelle

peale klähvida. Sama on oma seletuses kinnitanud ka A. Abdullajev (tl 38-39). Lisaks on kaebaja

väljendanud veendumust, et tal oli alus ja õigustus teha ametnikule etteheiteid tööülesannete

mittetäitmise osas ning rahulolematuse välja näitamine ei ole automaatselt ebaviisakas käitumine.

Seega on kaebajale omistatud ütlused eluliselt usutavad ning sõnastus kattub vähemalt osaliselt

kaebaja ja intsidendi juures viibinud A. Abdullajevi seletuses väidetuga.

9. Vangistusseaduse § 67 p 1 järgi julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Seega näeb

seadus vanglateenistusele pandud ülesannete täitmiseks ette kinnipeetavate alluvusvahekorra

vanglateenistuse ametnikega. Seetõttu tuleb ka kinnipeetava käitumist hinnata pidades silmas, et

ametnikel on suurem vastutus ja selles tulenevalt ka suurem õigus kinnipeetava käitumise

suunamiseks. Horisonataaltasandil, eelkõige lähemate tuttavatega suhtlemisel lubatavaks peetavad

väljendid ja maneerid ei pruugi olla sobivad suhtlemisel alluvussuhte raames. On selge, et väljaöeldu

võib olla teise isiku suhtes halvustav ja solvav ka juhul, kui üksi sõna või mõiste eraldivõetuna seda

pole. Käesoleval juhul on kohtu hinnangul väljaspool kahtlust, et kaebaja pöördumine K. Soidla

poole oli lugupidamatu ning väljendas kaebaja taotlust alandada ametnikku. TVK seletuskirjast

nähtuvalt TVK p 1.7.1. kehtestamisel oluliseks peetud just seda aspekti, et selles punktis keelatud

tegevusega väljendab isik ilmset lugupidamatust enda ja teiste isikute vastu. Distsiplinaarmenetluse

protokollis (tl 21) on vastustaja analüüsinud kaebaja lausete tähendust. Kohus nõustub selles osas

vastustaja seisukohaga ega pea vajalikuks seda siinjuures korrata.

Kohus ei nõustu kaebajaga nagu ametniku väidetav varasem minetus ametiülesannete täitmisel

õigustaks

kaebaja

käitumist.

Vanglateenistuse

ametniku

käitumine

iseenesest

allub

distsiplinaarkontrollile. Juhul, kui kaebaja leidis, et K. Soidla on rikkunud ametikohustusi, siis oli

tal võimalus juhtida sellele järelevalve pädevust omava ametniku tähelepanu. Samas ei näe aga

vangistusseadus ega selle alusel antud õigusaktid ette kinnipeetava õigust kalduda sel põhjusel

kõrvale VangS § 67 p-s 1 või vangla kodukorras sätestatud kohustuste täitmisest.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaevatavas käskkirjas on G.-E. Rudissaare tegevus õigesti

kvalifitseeritud TVK p-s 1.7.1. sätestatud kohustust rikkuvana. Kaebaja on rikkumise toime pannud

süüliselt. Vastustaja ametnikule solvavate väljendite kasutamine on olnud kaebaja tahtlik tegevus.

Kohtu hinnangut ei muuda kaebaja ekslik ettekujutus, et väljaütlemisega taotlev eesmärk oli

õiguspärane.

10. Rikkumise eest on kaebajale karistusena määratud kartserisse paigutamine kümneks päevaks.

Kartserikaristus on VangS § 63 lg-s 1 nimetatud distsiplinaarsetest mõjutusvahenditest raskeim.

Kinnipeetava lugupidamatu käitumine vanglateenistuse ametniku suhtes ohustab vanglateenistusele

pandud ülesannete täitmist tervikuna ja on sellisena ohuks ka vangla üldisele julgeolekule.

Arvestades, et vahetult rikkumisele järgneval ajal ega ka kohtumenetluses ei ole kaebaja mõistnud

karistamise põhjust ning seda, et kaebajal on kehtivad distsiplinaarkaristused sarnaste rikkumiste

eest, ei saa kaebajale määratud karistust pidada ebaproportsionaalseks.

11. Kohus ei nõustu kaebajaga nagu ei oleks kaevatav käskkiri kontrollitav, kuna sellest ei nähtu

distsiplinaarrikkumise asjaolud ega isik, keda kaebaja väidetavalt solvas.

Kohus osutab, et rikkumise detailne kirjeldus on esitatud distsiplinaarmenetluse protokollis (tl 20-

21). Ka kaebajat ennast ei ole väidetav puudus oma õiguste kaitsmisel takistanud, kuna ta on

esitanud vastuväite distsiplinaarmenetluse protokollile (tl 22-27) ja vaide Tartu Vangla 29. augusti

2014 käskkirja nr 6-2/1060 kehtetuks tunnistamiseks. Ka rikkumisele vahetult järgneval ajal antud

kirjalikest seletusest ilmneb, et kaebaja on täiesti teadlik millal, mis asjaoludel ja millise

vanglateenistuse ametnikuga seotud intsidendi tõttu distsiplinaarmenetlust alustati. Kuigi

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja jälgitavuse huvides võib pidada soovitavaks karistatava

teo kirjelduse esitamist ka käskkirjas endas, ei ole käesoleval juhul tegemist puudusega, mis tooks

kaasa käskkirja õigusvastasuse.

12. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 29. augusti 2014 käskkiri nr 6-2/1060 on

õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Kaebus jääb rahuldamata.

13. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustajad

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid

välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik