2-14-22310/27 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-14-22310

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

09.märts 2015, Pärnu

Tsiviilasi

OÜ Anu Ait hagi M. S. (S.) vastu laenuvõla, intressi ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

8583,34 eurot €

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OÜ Anu Ait (registrikood 10566843, asukoht

Betooni 2a, Tartu linn 51014)

Hageja lepinguline esindaja: Sigrid Nõmmik (e-post:

sigrid@vallaro.eu)

Kostja M. S. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xx

x, xxxxx xxxx xxxxx; e-post: x)

Korraldav kohtuistung

22.01.2015, osalesid S. Nõmmik ja M. S.

Menetlusviis

Poolte nõusolekul menetlus jätkus ja otsus tehakse kirjalikus

menetluses (TsMS § 403 lg 1).

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista M. S.lt (S.) OÜ Anu Ait kasuks 7418,34 € (seitse tuhat nelisada kaheksateist

eurot ja 34 senti, millest 5000 € põhivõlg, 258,34 € intress ja 2160 € kohtuotsuse 09.03.2015

(kaasa arvatud) teatavakstegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis).

3. Välja mõista M. S.lt (S.) OÜ Anu Ait kasuks viivis 0,1% tasumata põhivõlast (otsuse

tegemise seisuga 5000 €) päevas alates 10.03.2015 kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

3. Menetluskulud jätta kostja kanda.

4. Välja mõista M. S.lt (S.) OÜ Anu Ait kasuks menetluskulude katteks 425 (nelisada

kakskümmend viis eurot).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

Anu Ait OÜ esitas 11.06.2014 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale M. S. vastu maksekäsu

kiirmenetluse avalduse. Kuna kostja esitas vastuväite, anti asi üle Tartu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses. Tartu Maakohtu 02.09.2014 määruse alusel saabus avaldus

02.10.2014 kohtualluvuse järgi lahendamiseks Pärnu Maakohtule, kes jättis avalduse käiguta ja

kohustas hagejat esitama oma põhjendatud nõude 14 päeva jooksul. 27.10.2014 hageja esitas

oma põhjendatud nõude hagiavalduse vormis.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt hageja ning kostja sõlmisid 15.06.2011 laenulepingu, mille

punkti 3.1. kohaselt kohustus kostja laenusumma viis tuhat eurot tagastama hiljemalt 31.12.2013.

Kooskõlas laenulepingu punktiga 2.2. kandis hageja 15.06.2011 laenusumma kostja poolt

laenulepingus märgitud Swedbanki arveldusarvele 1102798950. Kostja on laenusumma kätte

saanud, seega on hageja enda kohustuse täitnud. Hageja on korduvalt pöördunud kostja poole

palvega täita temapoolne kohustus. Hagi esitamise seisuga on laenusumma täielikult tasumata

ning kostja põhivõlg hageja ees on 5000 eurot.

Hageja palub kostjalt lisaks põhivõlale välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivised summas 1500 eurot ja viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist alates 28.10.2014 määraga 0,1% tasumata põhinõudest päevas kuni

põhinõude täieliku täitmiseni. Tulenevalt laenulepingu punktist 4.1. andis hageja kostjale laenu

intressimääraga 2% aastas. Viimasest tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista intressid

summas 258,34 eurot (5 000*2%/360*199 + 5 000*2%/360*366 + 5 000*2%/360*365 ehk

55,28 eurot + 101,67 eurot + 101,39 eurot). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Vastuseks kostja vastuväidetele hageja 06.02.2015 menetlusdokumendis jääb seisukoha juurde,

et 15.06.2011 sõlmitud laenulepingus on laenusaajaks kostja, kellele laen anti, aga mitte M. S.

FIE. Samuti ei ole toimunud tasaarvestust. Hageja selgitab, et poolte (hageja ja kostja ning

hageja ja M. S. FIE) kohustuste fikseerimine ning edastamine sai alguse 05.11.2013 hageja

esindaja poolt kirjutatud paberist, mille tulemusena edastati 19.11.2013 hagejale e-posti teel

lühike arvestus. Hageja saatis 06.01.2014 e-kirjaga oma arvestuse seisu, millega hageja ei teosta

tasaarvestust, vaid nägi võimalust selleks, mida kinnitab ka lause „/…/, et võtta aluseks

võimalusel Sinuga tasaarvelduse osas.”. 19.11.2013 ja 06.01.2014 esitatud arvestuste

võrdlemisel on nähtav, et viimases hageja ei tunnista 6639,60 euro suurust (silod 2012 kuni okt

2013) summat. Tulenevalt 06.01.2014 edastatud seisust saadeti hagejale 12.01.2014 e-posti teel

saldovõrdlus , milles on märgitud „Palun kinnitada käesolev saldoteade ja anda teada võlgnevuse

tasaarveldamise võimalikkusest hiljemalt 20. jaanuariks 2014.“. 12.01.2014 hagejale edastatud

saldovõrdlus kinnitab, et ka 12.01.2014 ei olnud pooled tasaarvestamises kokkuleppeni jõudnud,

sest kostja märkis saldoteatises laenuvõlaks endiselt 5000 €. Hageja esitas 23.01.2014 vastuse

saldovõrdlusele, mille kinnituseks saabus kostjalt 02.03.2014 e-kiri, et kostja jääb 12.01.2014

edastatud rahaliste nõuete seisu juurde. Vastuses saldovõrdlusele hageja ei tunnistanud arveid nr

10301 summas 6639,60 eurot ja nr 20301 summa 2040 eurot. Hageja on veendunud, et edastatud

arvestuse ja saldovõrdluse eesmärk, koos produtseeritud arvetega, oli ja on jätkuvalt pääseda

oma kohustuste täitmisest. Kostja ei ole esitatud tasaarvestuse teostamiseks avaldust, milles

oleks kajastunud, milliste konkreetsete nõuete osas tasaarvestust teostatakse. Hageja ei ole M. S.

FIE poolt esitatud arveid osaliselt aktsepteerinud ning neid 15.06.2011 hageja ja kostja vahel

sõlmitud laenulepingu alusel võetud laenuga tasaarvestanud.

KOSTJA VASTUS

14.11.2014 kirjalikus vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja hagiavalduses esitatud nõuet omaks

ei võta. Hageja ja FIE M. S. vahel oli koostöökokkuleppel põhinev õigussuhe. Vaatamata kostja

korduvatele ettepanekutele pooltevahelist seisu kirjalikult ja üheselt mõistetavalt fikseerida, on

hageja vastanud vaid suuliste lubadusega, kuid tegelikult jätnud selle siiski tegemata. Koostöö

sai sel põhjusel viimaks lõpetatud kostja initsiatiivil. Oma keeldumisega kirjalikke kokkuleppeid

sõlmida on hageja loonud olukorra, kus kostja on temast tõendamise osas halvemas seisus.

Koostöö toimumist ja kestvust saab siiski tõendada hageja poolt pika aja jooksul aktsepteeritud

ja tasutud arvete järgi. Kui kostja kirjalikult esitas nõude vormistada koostöö jätkumise

eeldusena kirjalik leping, tekkisid igakuise tehtud töö eest tasumisel tõrked. Kostja poolt

heatahtlikult tasu määra olulisele langetamisele vaatamata osutus koostöö jätkamine praktiliselt

ja eetilistel põhjustel võimatuks. Hageja on kasutanud juurdepääsu kostja e-postile ja saatnud

tema nimel e-kirju. Hageja käitumine on seletatav OÜ Anu Ait töötajate eetiliste tõekspidamiste

ja ettevõtte majanduslike raskustega. Seetõttu kostja pakub õigusrahu huvides võimalikuks

kompromissiks, et pooled ei võlgne vastastikku teineteisele midagi ning igasugused

pooltevahelised vaidlused lõpetatakse.

30.01.2015 täiendavate tõendite esitamisel kostja selgitas täiendavalt, et Anu Ait OÜ on M. S. ja

FIE M. S. kohustusi käsitlenud koos. Kostja on seisukohal, et M. S. eraisikuna Anu Ait OÜ-lt

laenu võtnud ei ole. Võetud laen oli antud FIE M. S.´ile. Laenu võtmisel/andmisel said pooled

sellest nii aru, võib-olla on selle vormistamisel tehtud vigu. Laenusumma kanti samale

arveldusarvele, millele on FIE M. S.-ile tasutud arveid. Kostja on seda alati nii käsitlenud, kuni

05.01.2013 käsitles ka Anu Ait OÜ seda nii. Hilisemad seisukohtade muutused ei muuda laenu

võtmisel/andmisel olnud seisu. Nimetatud rahalised vahendid olid kasutusel teenuse osutamisel

Anu Ait OÜ-le. Kostja väidab, et M. S. ei võlgne Anu Ait OÜ-le midagi. Võib-olla FIE M. S. või

Anu Ait OÜ võlgnevad teineteisele midagi. Neid nõudeid ei ole käesoleva kohtuasja raames

arutatud, seega ei saa kohus selles suhtes seisukohta võtta. Kostja palub menetluskulud jätta

hageja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus arutas asja pooltega korraldaval kohtuistungil (eelistungil) 22.01.2015 ning poolte

nõusolekul ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel jätkas menetlust

kirjalikus menetluses. Kohus määras pooltele tähtaja täiendavate tõendite, oma lõplike

seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks.

2. Kohus, kuulanud ära poolte S.itused eelistungil, tutvunud põhjalikult poolte kirjalike

seisukohtadega ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi on

põhjendatud ja tuleb täies ulatuses rahuldada. Hageja taotleb kostjalt välja mõista hageja ja

kostja vahel sõlmitud laenulepingust tulenev võlgnevus, leides, et tuleb eristada hageja suhteid

kostja M. S.ga ja FIE M. S.ga. Kostja on seisukohal, et ei ole eraisikuna laenu võtnud, saadud

laenu on kasutatud kostjale teenuse osutamisel, hageja ei ole varem omavahelistes suhetes

eristanud eraisikut M. S.a ja FIE-t M. S.a ning pooled on oma vastastikused nõuded

tasaarvestanud. Seega poolte vahel on vaidlus selle üle, kes on vaidlusaluse laenulepingu pooleks

ning kas on toimunud nõuete tasaarvestust.

3. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa

kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel pidi mõistma. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt Lepingu tõlgendamisel tuleb

eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2)

tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte

käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus-

või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja

lepingupooltevahelist praktikat.

Hagiavaldusele lisatud, 15.01.2011 sõlmitud laenulepingus on lepingupoolteks märgitud OÜ

Anu Ait ja M. S.. Lepingus puudub viide sellele, et M. S. oleks laenulepingu sõlminud füüsilisest

isikust ettevõtjana. Vastupidi – lepingusse on märgitud kostja andmetena tema isikukood ja

elukoha aadress, millest kohtu hinnangul saab mõistlikult järeldada, et kostja ei sõlminud

laenulepingut füüsilisest isikust ettevõtjana oma majandus- või kutsetegevuse raames, vaid

füüsilise isikuna ehk VÕS § 34 tähenduses tarbijana, s.o isikuna, kes teeb tehingu, mis ei seondu

iseseisva majandus- või kutsetegevusega.

4. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et laenulepingu pooleks oli FIE M. S.. Kostja esile

toodud asjaolu, et hageja on kandnud laenusumma üle samale arvelduskontole, millele varem on

hageja tasunud FIE M. S. arveid, ei tõenda, et hageja käsitas laenusaajana FIE-t M. S.. Kostja ei

ole esile toonud, et tal olid FIE ja eraisiku arvelduste jaoks erinevad pangakontod.

Laenuvõla sissenõudmisel ei oma tähtsust, mis otstarbel kostja saadud laenu kasutas.

Laenulepingus ei ole laenu kasutamise sihtotstarvet määratud.

Lisaks on ka kostja ise käsitanud vaidlusalust laenukohustust M. S. kui eraisiku, mitte ettevõtja,

kohustusena. Nii on kostja 12.01.2014 saldovõrdluses (toimikus lk 54) toonud ühes veerus välja

M. S. võlgnevuse OÜ-le Anu Ait ja teises veerus Anu Ait OÜ võlgnevused FIE-le M. S..

Eeltoodu alusel kohus asub seisukohale, et 15.06.2011 laenulepingu poolteks olid OÜ Anu Ait ja

füüsiline isik kui tarbija M. S.. Seega on poolte vahel laenulepingust tulenev võlasuhe. VÕS §

396 lg-st 1 tulenevalt on laenulepingust tulenevaks laenuandja põhikohustuseks anda

laenusaajale üle rahasumma ning laenusaaja põhikohustus on sama rahasumma tagasi maksta.

5. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostja poolt kohtu ette toodud ja kohtule esitatud

kirjalikest tõenditest nähtuv asjaolu, et pooled vastastikustes arvestustes käsitlesid FIE-t M. S. ja

eraisikut M. S. koos. Tasaarvestust, millele kostja viitab, ei ole toimunud. Kohus andis kostjale

tähtaja tasaarvestuse toimumist kinnitavate tõendite esitamiseks, kuid kostja 30.01.2015 kohtule

esitatud avalduses nähtuvast hageja e-kirja ekraanitõmmisest ja tsiteeritud tekstist nähtuvalt OÜ

Anu Ait üksnes viitab võimalusele nõudeid tasaarvestada, kui on selgunud nõuete suurus. OÜ

Anu Ait on nimetatud hageja 06.01.2014 e-kirja esitanud kohtule oma 06.02.2015

menetlusdokumendi lisana.

6. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestavad pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad

tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses alates ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled

ei lepi kokku teisiti (VÕS § 197 lg 2). VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse

tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine.

Sellist avaldust ei ole praeguses asjas teinud ei kostja hagejale ega hageja kostjale.

2014.jaanuaris hagejale saadetud saldoteatises on ka kostja ise olnud seisukohal, et tasaarvestust

ei ole toimunud, märkides oma laenukohustuse suuruseks 5000 €.

Lisaks on hageja esitanud vastuväiteid FIE M. S. arvetele, millest tulenevate nõuetega kostja

väitis olevat oma laenukohustuse tasaarvestanud. VÕS § 200 lg 4 kohaselt tasaarvestav pool ei

saa tasaarvestada nõudeid, millele teine pool vastu saab esitada vastuväiteid.

7. Asjas ei ole vaidlust, et lepingujärgseks laenu tagastamise tähtpäevaks 31.detsembriks 2013

kostja laenu ei tagastanud ega ole ka tasunud intressi. Seega võlgneb kostja hagejale laenu

põhisumma 5000 €.

VÕS § 396 lg 1 teise lause kohaselt tuleb laenu põhisummalt tasuda ka intressei, kuna pooled on

selles kokku leppinud: lepingu punkti 4.1. järgi kohustus laenusaaja tasuma laenu saamisest kuni

tagastamise tähtpäevani intressi 2% laenusummast aastas. Hageja arvestuste kohaselt on

intressisumma 258,34 €. Kostja ei ole hageja intressisumma arvestust vaidlustanud.

8. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt

kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 punkti 1 kohaselt võib

võlausaldaja nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et

kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu

alusel kohus on seisukohal, et hageja nõue on laenu põhisumma ja intressisumma osas

põhjendatud ja tuleb rahuldada.

9. Hageja taotleb kostjalt välja mõista hagiavalduse 27.10.2014 esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise summa 1500 € ning alates 28.10.2014 viivise protsendina põhivõlast lepingus

kokkulepitud määras.

VÕS § 101 lg 1 p 6 annab võlausaldajale õiguse nõuda kohustust rikkunud võlgnikult viivist.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) alates kohustuste sissenõutavaks muutumiseni kuni

täitmiseni. Viivisemääraks loetaks VÕS § -is 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8%

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse

viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole viivist lubatud

nõuda intressi tasumisega viivitamise eest. TsMS § 367 võimaldab viivisenõude koos

põhinõudega esitada hagiavalduses selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks

veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid protsendina

põhivõlast. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana

kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhivõlast.

Hageja ja kostja on laenulepingu punktis 5.1. leppinud kokku viivisemääras 0,1% tähtajaks

tasumata summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Kostja on kohtuotsuse

09.03.2015 (kaasa arvatud) teatavakstegemise seisuga olnud laenusumma 5000 € tasumisega

viivituses 432 päeva, seega sissenõutavaks muutunud viivisesumma on 2160 € (5000 € x 0,1% x

432 päeva).

Kostja ei ole viivise vähendamist taotlenud. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hageja viivise nõude

ja mõistab kostjalt kooskõlas TsMS §-is 367 sätestatuga välja otsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise summas 2160 € ning edasi 0,1% tasumata põhivõlast kuni

põhinõude täieliku tasumiseni.

10. TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus rahuldas hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda.

Kohtu määratud tähtpäevaks kumbki pooltest kohtule oma menetluskulude nimekirja ei esitanud.

TsMS § 174 lg 1 alusel kohus lähtub toimikus olevatest hageja menetluskulude andmetest.

Hageja on hagiavalduses taotlenud kostjalt välja mõista menetluskuluna hagi esitamisel tasutud

riigilõivu. Hageja on maksekäsu kiirmenetluses ja hagi esitamisel kokku tasunud riigilõivu 550 €

(11.06.2014 summas 181,90 € ja 27.10.2014 täiendavalt 368,10 €). Nõutav riigilõivu selles asjas

on 425 € ning kohus on 13.01.2015 määrusega hagejale tema avalduse alusel tagastanud

enamtasutud riigilõivu 125 €. Eeltoodu alusel kohus mõistab kostjalt hageja kasuks

menetluskulude katteks välja 425 €.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati

(TsMS § 178 lg 1).

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

Kohtunik