2-14-1055/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. märts 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-1055

Tsiviilasi

Annemari Markvardt hagi OÜ Päikesereisid vastu

töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1 000,50 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2014 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Päikesereisid apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

OÜ

Päikesereisid

(registrikood:

10511351); lepinguline esindaja Annika Mikson;

Vastustaja (hageja): Annemari Markvardt (isikukood:

XXXXXXXXXXX); lepinguline esindaja Piret Kägo

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2014 kohtuotsus osaliselt, osas millega maakohus

mõistis OÜ-lt Päikesereisid Annemari Markvardt kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel

summas 1 000,50 eurot (otsuse resolutsiooni p 3).

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista OÜ-lt Päikesereisid Annemari Markvardt

kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis summas 960 (üheksasada kuuskümmend) eurot,

millelt arvestatakse maha töötaja maksukohustus.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Tuvastada, et OÜ Päiksereisid ja Annemari Markvardt vahel 15. mail 2006 sõlmitud

töölepingu nr 19 ülesütlemine OÜ Päikesereisid poolt 30. oktoobri 2013 avaldusega on tühine.

3.2. Lõpetada OÜ Päiksereisid ja Annemari Markvardt vahel 15. mail 2006 sõlmitud tööleping

nr 19 alates 30. oktoobrist 2013 TLS § 107 lg 2 alusel.

3.3. Mõista OÜ-lt Päiksereisid Annemari Markvardt kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel

summas 960 (üheksasada kuuskümmend) eurot, millelt arvestatakse maha töötaja

maksukohustus.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Jätta

menetluskulud

maa-

ja

ringkonnakohtus

OÜ Päikesereisid kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Annemari Markvardt (hageja) esitas 09. jaanuaril 2014 OÜ Päikesereisid (kostja) vastu hagi, milles

palus tuvastada töölepingu ülesütlemise avalduse tühisus, lugeda tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2

alusel ja mõista tööandjalt välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu tasu alammäära ulatuses

summas 960 eurot.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja 15. mail 2006 sõlminud töölepingu nr 19 (tl 11–13). Hageja

teatas kevadel 2011 kostja juhatuse liikmele Egle Taurusele, et jääb lapsehoolduspuhkusele.

E. Taurus teatas, et sulgeb selleks ajaks Põlva kontori, kus oli hageja töökoht, ning peale puhkuselt

naasmist avatakse Põlva kontor või leitakse pooltele sobiv lahendus. E Taurus sulges Põlva kontori

varem ja viis vara kontorist ära 29. juunil 2011. Ajaperioodil 01. juuli 2011 kuni 29. juuli 2011 töötas

hageja Võru kontoris Karme Haini asendajana, saades selle eest isikliku autoga Võrru sõitmise eest

kompensatsiooni. Võru kontoris töö lõppes K. Haini puhkuselt naasmisel. Perioodil 01. august 2011

kuni 10. august 2011 töötas hageja Põlvas oma kodus. Seejärel läks hageja haiguslehele, puhkusele,

rasedus – ja sünnituspuhkusele ning seejärel lapsehoolduspuhkusele.

Hageja nõustumine Võru kontoris alalise töötamisega oleks hageja jaoks olnud kahjulik, kuivõrd

Põlva ja Võru vahemaa on umbes 30 km, tööle sõiduks kuluks 1 tund ning arvestades miinimumpalka,

ei oleks võimalik katta sõidukulusid. Tööandja ei ole selgitanud, et Põlva kontor suletakse alaliselt.

Hageja ei ole sõlminud ühtegi suulist ega kirjalikku kokkulepet töölepingu muutmise kohta.

Septembris 2013 võttis hageja kostja esindaja E. Taurusega ühendust ja andis teada, et soovib

lapsehoolduspuhkuselt tööle naasta oma endisele töökohale. Kostja teatas, et ei soovi Põlva kontorit

avada ja pakkus tööd Võru kontoris, väites, et koondamine ei ole võimalik. Alates 30. septembrist

2013 toimusid poolte vahel läbirääkimised lepingu muutmise teemal. Väite, et töö tegemise koha

muutumises on pooled kokku leppinud 2011. aastal, esitas kostja esmakordselt päev enne hageja tööle

asumist. Hageja teatas 10. oktoobril 2013 tööandjale TLS § 62 lg 2 alusel, et soovib katkestada

lapsehoolduspuhkuse ja soovib tööle asuda töölepingujärgses töö tegemise kohas Põlvas Kesk 10

alates 25. oktoobrist 2013. Tööle asumise päeval, s.o 25. oktoobril 2013 tuvastas hageja, et aadressil

Kesk 10 Põlva kostja kontorit ei asu ning andis sellest tööandjale teada. Hageja ei täitnud kostja

25. oktoobri 2013 hoiatust nr 1-H, millega kostja kohustas hagejat asuma töö tegemise kohale

Lembitu 2 Võrus, sest TLS § 17 lg 3 kohaselt ei pea töötaja täitma töölepinguga mitteseotud

korraldust. 30. oktoobril 2013 esitas tööandja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse

TLS § 88 lg 1 p 3 alusel.

Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse kostja vastu, palus tuvastada töölepingu ülesütlemise

tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS

§ 109 lg 1 alusel kolme kuu töötasu alammäära ulatuses 960 eurot. Lõuna Inspektsiooni

töövaidluskomisjon jättis 11. detsembri 2013 otsusega hageja nõude ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks rahuldamata, luges poolte vahelise töölepingu lõppenuks

30. oktoobril 2013 TLS § 88 lg 1 p 3 alusel ja nõudis hagejalt välja kostja kasuks hüvitise 333,50

eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu. 2011 aasta kevadel otsustas kostja sulgeda Põlva büroo. Hagejale

selgitati, et ettevõttel pole plaanis Põlva bürood enam avada ja hagejal oli valida kas töötada Võru

büroos või lõpetada töösuhe. Hageja võttis vastu töökoha Võru büroos. Töölepingusse töökoha

muudatust sisse ei kantud, kostja oli veendunud, et kehtib suuline kokkulepe.

Alates 2009. aasta aprillist on kõiki puhkusi asendanud E. Taurus. 01. juulil 2011, kui hageja töötas

Võru büroos, oli seal tööl ka K. Hain ning E. Taurus, kes võttis K. Hainilt töö üle. K. Hain läks

puhkusele 04. juulil 2011. Alates 01. juulist 2011 olid Võru büroos tööl E. Taurus ja hageja. Kostja

võimaldas hagejal töötada ka kodus kaugtööna. Kostja teatas hagejale pärast puhkuse katkestamise

avalduse kättesaamist, et tema viimane töö tegemise koht oli Võrus ja kostja on jätkuvalt nõus 2011

aastal sõlmitud suulise kokkuleppega isikliku sõiduauto kasutamise eest kompensatsiooni maksmise

osas. 25. oktoobril 2013 hageja tööle ei ilmunud. Kostja saatis hagejale elektroonilise kirja, mis

sisaldas hoiatust ja kohustust asuma viivitamatult tööle. Kuna hageja kohustust ei täitnud, ütles kostja

30. oktoobril 2013 töölepingu erakorraliselt üles.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 29. oktoobri 2014 otsusega hagi, tuvastas OÜ Päikesereisid ja A. Markvardti

15. mail 2006 sõlmitud töölepingu nr 19 ülesütlemise OÜ Päikesereisid poolt tühisuse TLS § 104 lg 1

järgi. Maakohus lõpetas OÜ Päiksereisid ja A. Markvardti vahel 15. mail 2006 sõlmitud töölepingu

alates 30. oktoobrist 2013 TLS § 107 lg 2 alusel ning mõistis OÜ-lt Päikesereisid A. Markvardti

kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel summas 1 000,50 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt seisneb peamine vaidlus selles, kas poolte vahel oli suuline

kokkulepe töökoha muutmise osas või mitte. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud poolte

vahelist kokkulepet töökoha muutmise osas. Asjaolu, et töötaja täidab ülesannet väljaspool

töölepingus kokkulepitud töökohta, ei tõenda töökoha muutmise osas suulise kokkuleppe sõlmimist.

Maakohus asus seisukohale, et hageja on piisavalt ja eluliselt usutavalt selgitanud, miks ta ei soovinud

minna tööle Võrru. Poolte vahel pärast puhkust toimunud kirjavahetus ei tõenda, et poolte vahel oleks

olnud üheselt arusaadav kokkulepe töökoha muutmise kohta. Olukorras, kus töötaja saab aru, et ta

asendab puhkusel olevat töötajat, tööandja aga, et töötaja on üle toodud teise töökohta, ei saa rääkida

pooltevahelisest suulisest kokkuleppest.

Kuivõrd kostja poolne töölepingu ülesütlemine on tühine TLS § 104 lg 1 kohaselt ning see tuleb

lõpetada TLS § 107 lg-te 1 ja 2 alusel, tuleb hageja taotlus TLS § 109 lg-s 1 nimetatud hüvitise

väljamõistmiseks rahuldada. Maakohus möönis, et käesolevas tsiviilasja ei ole tuvastatavad erilised

huvid, mis tooksid kaasa hüvitise suuruse muutmise. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

hüvitis hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja keskmise töötasu arvestuse kohaselt on

hageja töötasu 333,50 eurot (tl 103), seega tuleb hüvitisena välja mõista 1000, 50 eurot (3 x 333,50).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Päikesereisid esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu

Maakohtu 29. oktoobri 2014 kohtuotsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta A. Markvardti

hagiavaldus rahuldamata. Apellant palub muuta menetluskulude jaotust ja jätta kõik menetluskulud

vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on töölepingu pooled vabad muutma lepingulisi suhteid vormis, milles nad ise on kokku leppinud.

Apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud tööleping ei näinud ette kirjalikku vorminõuet lepingu

muutmisele ning lepingupooltel oli õigus muuta töölepingut ka kirjalikku vormi järgimata. Maakohus

ei ole piisavalt analüüsinud apellandi 24. oktoobri 2013 vastustajale edastatud kirja, mille viimases

lõikes viitab apellant konkreetselt kokkuleppe olemasolule;

2) on maakohus jätnud põhjendamatult apellandi poolt esitatud tõendid hindamata. Apellant asus

kevadel 2011 ümber korraldama ettevõtte majandustegevust, mille lõpptulemusena sulges 30. juunil

2011 Põlva büroo. Vastustaja ei ole esitanud tõendit, millest võib järeldada, et apellant sulges Põlva

büroo ajutiselt. Vastustaja ei soovinud töösuhet TLS § 89 alusel koondamise tõttu lõpetada ning

aktsepteeris apellandi pakkumist asuda tööle Võru büroosse. Vastustaja ei asendanud puhkusel olevat

töötajat, vaid töötas Võru büroos. Vastustaja asus Võru büroosse tööle 01. juulil 2011, puhkusel olev

töötaja K. Hain läks puhkusele 04. juulil 2011 ning naases puhkuselt 31. juulil 2011. Vastustaja töötas

Võru büroos ka 08. augustil 2011, mil oli tööl ka asendatav K. Hain ning vastustajal oli sel päeval

tavaline tööpäev. Selle tõendamiseks on apellant esitanud kohtule vastustaja poolt kliendile

väljastatud arve ja e-posti vahedusel läbiviidud suhtluse klientidega (tl 93–99);

3) on maakohus jätnud ebaõigesti kohaldamata TLS § 20, mille kohaselt peab töötaja tööülesandeid

täitma töö tegemise koha kokkuleppe puudumise korral tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega

kõige rohkem seotud. Töö tegemine väljaspool töö tegemise kohta TLS § 21 järgi eeldab, et on olemas

töökoht, millest väljaspool on võimalik tööd teha. Antud juhul, ei olnud vastustajal alates 01. juulist

2011 Põlvas töökohta. Töö tegemise koht muutus, kuna kontor Põlvas likvideeriti ettevõtte

majandustegevuse ümberkorraldamise tõttu;

4) näitas vastustaja Võrru tööle asudes tahet töötada Võrus. Seega on vastustaja kaudse

tahteavaldusega nõustunud kokkuleppe sõlmimisega töö tegemise koha muutmise osas;

5) oli juulis 2011 apellandil ja vastustajal kokkulepe, et apellant hüvitab vastustajale kõik sõidukulud,

mida apellant ka tegi. Nimetatud kokkulepe oli kehtiv ja kehtis ka ajal, mil vastustaja soovis

lapsehoolduspuhkukselt tööle naasta. Seega on põhjendamatu maakohtu väide, et vastustaja on

selgitanud, et ei soovi minna Võrru tööle, sest seal töölkäimisele oleks tulnud hakata peale maksma.

5. A. Markvardt vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata. Vastustaja palub jätta kõik menetluskulud apellandi kanda.

Vastuväite kohaselt:

1) informeeris apellant vastustajat büroo sulgemise kavatsusest alles peale vastustaja teavitamist

kavatsusest minna rasedus- ja sünnituspuhkusele ning lapsehoolduspuhkusele. Ebaõige on apellandi

väide, et vastustajale pakuti enne rasedus- ja sünnituspuhkusele minekut püsivat töökohta Võru

büroos. Vastustaja ei oleks püsivalt Võrus töötamisega nõustunud;

2) asendas vastustaja Võrus puhkusele läinud töötajat ning teistsugune kokkulepe töötaja ja tööandja

vahel puudus. Vastustaja augustis kodust kaugtööna töötamine tõendab, et poolte vahel ei olnud

kokkulepet senise töö tegemise koha, Põlvas, muutmiseks Võru linnas töö tegemise kohaks. Vastasel

juhul oleks vastustaja töötanud peale K. Haini puhkuselt naasmist Võrus edasi. Lühiajalise Võrus

töötamise ning seejärel taas Põlvas oma elukohas töötamise korral on meelevaldne järeldada, et

vastustaja tegi kaudse tahteavalduse töö tegemise koha püsivaks muutmiseks;

3) on lepingu muutmiseks vajalik poolte kokkulepe. Apellandi poolt 24. oktoobril 2013 saadetud kiri

kinnitab vastustaja väiteid selle kohta, et kokkulepe töö asukoha muutmiseks puudus. Kui

lepingujärgseks töö tegemise kohaks oleks viimane töökoht, siis vastustaja viimaseks töökohaks enne

haiguslehele ja rasedus- ning sünnituspuhkusele minekut oli Põlva linnas asuv vastustaja elukoht;

4) peab tööleping töölepinguseadusest tulenevalt olema sõlmitud kirjalikus vormis. Seega ei saa

pooled töölepingu sõlmimiseks või muutmiseks kokku leppida suulises vormis ega muuta kirjalikult

sõlmitud lepingut suuliste kokkulepetega. Isegi kui poolte vahel oleks olnud suuline kokkulepe

lepingu muutmise osas, oleks apellant pidanud TLS § 5 lg-st 4 tulenevalt esitama lepingu projekti või

lisa, millest nähtub töö tegemise koha muudatus. Apellant pole kunagi sellist dokumenti vastustajale

esitanud, kuigi väidetav lepingumuudatus lepiti kokku juba 2011 kevadel;

5) on apellant apellatsioonkaebuses jõudnud seisukohale, et 2011. aastal esinesid koondamise alused

ja apellant andis vastustajale võimaluse valida koondamise või töö tegemise koha muutmise vahel.

Maakohtu menetluses on apellant väitnud, et koondamise aluseid ei esinenud. Apellant ei ole kunagi

teinud vastustajale ettepanekut valida koondamise või töö tegemise koha muutmise vahel. Alused

koondamiseks

2011.

aastal

puudusid,

kuid

2013.

aastal,

kui

vastustaja

katkestas

lapsehoolduspuhkuse, oli apellandil õigus tööleping vastustajaga erakorraliselt üles öelda TLS § 93

lg 1 ja § 89 lg 1 alusel;

6) on apellandi viide TLS §-le 20 asjakohatu. TLS § 20 kohaldub olukorras, kus kokkulepe töö

tegemise koha suhtes puudub. Antud juhul oli poolte vahel kokku lepitud töö tegemise kohana Põlva

linn Kesk 10, mis tuleneb töölepingust nr 19. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et olukord,

kus töötaja täidab tööülesannet väljaspool töölepinguga kokkulepitud kohta, ei tõenda seda, et pooled

oleksid sõlminud suulise kokkuleppe töö tegemise koha muutmiseks;

7) ei tõenda asjaolu, et apellant nõustus hüvitama sõidukulud, suulise kokkuleppe olemasolu töö

tegemise koha muutmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega töölepingu ülesütlemise

tühisuse osas ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tööandjalt rahalise hüvitise väljamõistmisel TsMS §-i 439

rikkudes väljunud haginõude piiridest ning maakohtu otsus tuleb, arvestades kaebuse ulatust,

väljamõistetud hüvitise suuruse osas tühistada. Ringkonnakohus saab TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt

teha ise tühistatud osas uue otsuse ja rahuldada hagi maakohtust väiksemas ulatuses.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ning menetluskulud tuleb jätta apellandi kanda.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas põhjendatult hagi, tuvastas õigesti, et

OÜ Päikesereisid 30. oktoobri 2013 töölepingu ülesütlemine on tühine TLS § 104 lg 1 alusel ning

lõpetas töölepingu TLS § 107 lg-te 1 ja 2 alusel.

Puudub vaidlus, et pooled on 15. mail 2006 sõlminud töölepingu nr 19 (tl 13), mille p 2.7 kohaselt

on töö tegemise koht Põlva Kesk 10. Pooled on kinnitanud, et juunis 2011 suleti Põlva büroo ning

vastustaja töötas perioodil 01. juuli 2011 kuni 29. juuli 2011 Võru kontoris ning augustis tegi tööd

enda elukohast. Seejärel viibis vastustaja sünnitus- ja lapsehoolduspuhkusel. Septembris 2013 teatas

hageja soovist tulla tööle tagasi. Pooled ei vaidle selle üle, et tööandja ütles töölepingu 30. oktoobril

2013 üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel (tl 25). Pooled vaidlevad, kas tööandjapoolne töölepingu

ülesütlemine oli õiguspärane või mitte. Maakohus leidis õigesti, et tuvastamaks, kas töölepingu

ülesütlemine oli õiguspärane, tuleb selgitada välja, kas pooled leppisid kokku töö tegemise koha

muutmises, st selles, et töölepingu järgne töö tegemise koht vastustaja jaoks on Võru linn.

8. Töö tegemise koha kui töölepingu tingimuse muutmine nõuab poolte vahelist uut kokkulepet.

Poolte vahelise töölepingu muutmise kord on sätestatud töölepingu p-s 10, mille kohaselt tuleb sellise

kokkuleppe sõlmimisel näidata töölepingu muutmise aluse formuleering viitega seaduse

paragrahvile, muutmise tingimused, üleviimise aeg, tasustamise kord. Seega tuli töölepingu

muutmine eelduslikult vormistada kirjalikult. Ringkonnakohus märgib, et seadus ei keela iseenesest

muuta töölepingu tingimusi poolte vahelise suulise kokkuleppega, kuid kirjaliku vormi järgimine

lihtsustab vaidluse korral kokkuleppe tõendamist. Olukorras, kus tööandja väidab, et pooled leppisid

töö tegemise koha muutmises kokku suuliselt, tuleb tööandjal vastava kokkuleppe olemasolu

tõendada.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et apellant ei ole tõendanud kokkuleppe olemasolu

töö tegemise koha muutmise osas. Apellandi 24. oktoobri 2013 kirja viimases lõigus sisalduv viide

kokkuleppele ei tõenda kokkuleppe tegelikku olemasolu. Apellant ei ole esitanud ühtegi tõendit, et

vastustaja on töö tegemise koha muutmise kokkuleppe olemasolu kinnitanud või on vastava

kokkuleppe tagantjärgi heaks kiitnud.

9. Apellant on väitnud, et juulis 2011 Võrru tööle asumisega on vastustaja väljendanud tahet töö

tegemise koha muutmiseks. Õige on apellandi väide, et isiku tahteavaldus kokkuleppe sõlmimiseks

võib väljenduda teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. TLS § 12 kohaselt

võib töölepingut muuta üksnes poolte kokkuleppel ning kokkuleppe saaks lugeda VÕS § 9 lg 1 ja

TsÜS § 67 lg 2 kohaselt sõlmituks vaid mõlema poole õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud

tahteavalduste olemasolu korral. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et apellandi järeldus, et

Võrru tööle asumisega juulis 2011 nõustus vastustaja kaudse tahteavalduse kaudu töö tegemise koha

tähtajatu muutmisega, ei ole põhjendatud. Tahteavaldust saab lugeda TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudseks

juhul, kui see väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Asjaolu, et

vastustaja lühiajaliselt enne sünnitus- ja lapsepuhkusele minekut käis tööl apellandi Võru kontoris, ei

tõenda tema tahet jääda töötama Võrru alaliselt ka pärast lapsehoolduspuhkuselt tööle naasmist.

10. Ringkonnakohus leiab, et poolte väited kaugtöö tegemise kohta ei oma käesolevas vaidluses

tähtsust. Vastustaja elukohas töö tegemine oleks kaugtöö TLS § 6 lg 4 järgi olenemata sellest, kas töö

tegemise koht on Põlvas või Võrus. Pooled ei vaidle, et apellant võimaldas vastustajal augustis 2011

teha tööd oma elukohas.

11. Põhjendatud ei ole apellandi etteheited maakohtule TLS § 20 kohaldamata jätmise osas. Õige on

vastustaja seisukoht, et TLS § 20 kohaldub, kui poolte vahel puudub kokkulepe töö tegemise koha

osas. Töölepingu p 2.7 järgi olid pooled töö tegemise kohas Põlvas Kesk 10 kokku leppinud, seega

viidatud säte kohaldamisele ei kuulu.

12. Kuigi maakohus leidis põhjendatult, et apellandi töölepingu ülesütlemine on tühine ning

apellandilt tuleb vastustaja kasuks mõista välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis, on maakohus hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel ületanud nõude piire. Sellega on maakohus rikkunud TsMS §-s 439

sätestatut, mille kohaselt ei või kohus otsuse tegemisel ületada nõude piire. Vastustaja on

hagiavalduses palunud mõista apellandilt välja hüvitis kolme kuutasu alammäära ulatuses, s.o 960

eurot. Töölepingu ülesütlemise ajal 2013. aastal oli Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2013 määrusega

nr 6 kehtestatud töötasu kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral 320 eurot. Seega tuleb

maakohtu 29. oktoobri 2014 otsuse resolutsiooni p 3, millega maakohus mõistis apellandilt vastustaja

kasuks välja hüvitise 1 000,50 eurot, tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista

apellandilt vastustaja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuutasu alammäär 960 eurot, millelt

arvestatakse maha töötaja maksukohustus.

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb põhiosas rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 ning TsMS § 171 lg

1 järgi jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus apellandi kanda.

Alates 01. jaanuarist 2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas

asjas on lõpplahend tehtud enne 01. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt

kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja

sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS

§ 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja

ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite

esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja

või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt

kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks