2-14-61821/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Triin Uusen-Nacke

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

6. märts 2015, Tartu kohtumaja kantselei

Tsiviilasja number

2-14-61821

Tsiviilasi

E.A.

hagi

Eesti

Vabariigi

vastu

kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

1000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja: E.A. (isikukood XXX; viibimiskoht XXXX)

kostja: Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu,

lepinguline

esindaja:

Raini

Jõks

(postiaadress

Turu 56, Tartu; e-post tartu.vangla@just.ee)

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata E.A. hagi Eesti Vabariigi vastu kahju 1000 eurot

hüvitamiseks.

2. Jätta menetluskulud E.A. kanda.

3. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. 2. detsembril 2014 esitas E.A. (hageja) Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi

(kostja) vastu mittevaralise kahju 1000 eurot hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt ei

võimaldanud Tartu Vangla hagejale 30. oktoobrist 2013 kuni 15. aprillini 2014 eluks

vajaminevaid

prille,

mis

oluliselt

takistas

hageja

eluks

vajalikke

tegevusi.

Lugemisprillidega ei saanud hageja igapäevaselt liikuda, telerit vaadata, teha tööd, mis

2/5

nõuab teravusnägemist. Hageja käis 30. oktoobril 2013 ning 5. märtsil ja 21. mail 2014

silmaarsti juures, kus talle väljastati prilliretsept. 28. detsembril 2013 ja 2. aprillil 2014

anti hagejale valed prillid. Ka 7. juunil 2014 saadud prillidega näeb hageja halvasti.

Hageja soovib kahju hüvitamist perioodi 30. november 2013 kuni 7. juuni 2014 (6 kuu 8

päeva) eest.

5. märtsi 2014 vastuvõtul ütles silmaarst hagejale, et lugemisprillidega ei saa igapäevaelus

käia, sest see rikub rohkem silmi. Hageja oli täielikult masendatud, sest kartis jääda

pimedaks. 2. aprillil 2014 selgitas meditsiinitöötaja hagejale, et välja on kirjutatud kaks

paari prille, plussprillid saab hageja kohe, miinusprille peab ootama. Hageja selgitus, et

talle on välja kirjutatud ühed, mitte kahed prillid, jäeti tähelepanuta. Silmaarsti

vastuvõtule hagejat ei lubatud, vaid meditsiinitöötaja lasi hageja meditsiiniosakonnast

minema viia. Selline meditsiinitöötaja käitumine oli julm ja alatu.

Tartu Vangla on rikkunud hagejale põhiseaduse §-st 28 tulenevat õigust tervisele ning

vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-t 1 ja § 52 lg-t 2 (tlk 1-3). Hageja 25. veebruari 2015

seisukoha järgi selgus 5. märtsil 2014 silmaarsti juures, et retseptis olid plussprillid maha

tõmmatud, jäetud -2,0 ja -2,5 ning sellised prillid olid talle toodudki. Hagejale anti kogu

aeg valed prillid, ta sai kogu aeg sõimata ja silmad valutasid.

2. 7. jaanuari 2015 vastuses palub kostja jätta hagi rahuldamata. Kuigi kostja tellis

hagejale retseptile mittevastavaid prille kuni 7. juunini 2014, nähtub meditsiinikaardi

väljavõttest, et hageja silmanägemine ei ole halvemaks läinud. Silmaarst dr V. sõnul on

hagejal diagnoositud nüstagm, astigmatism ja amblüoopia ning seetõttu ei ole võimalik

tema nägemishäiret täielikult kompenseerida. Seega ei saa hageja isegi prillide abiga näha

nii hästi, kui seda saab tervete silmadega inimene. Viimati viibis hageja

meditsiiniosakonnas 13. novembril 2014 perearsti vastuvõtul, kus kurtis, et silmad

valutavad 7. juunil 2014 saadud prillidega. Vastavalt hageja soovile pandi talle kinni aeg

SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum. Kui seal määratakse hagejale senisest erinevad prillid, siis

kostja soetab need hagejale. Ebaõigete prillide väljastamise tulemusena ei ole hagejale

tekkinud füüsilisi või hingelisi kannatusi. Objektiivsetest asjaoludest, hageja väidetest ega

tõenditest ei nähtu, et Tartu Vangla tervishoiutöötajad oleksid oma tegevuse tulemusena

tekitanud hagejale mittevaralist kahju. Kostja on tõendanud, et hageja silmanägemine ei

ole halvemaks läinud. Meditsiinilise õiendi kohaselt on hagejal kogu aeg olnud

meditsiiniline abivahend (prillid), mida ta on saanud kasutada. Kuigi tegemist ei olnud

kuni 7. juunini 2014 retseptijärgsete prillidega, olid hagejal ikkagi olemas sama

tugevusega prillid, millega ta sai lugeda (tlk 26-29).

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Hageja väitel on Tartu Vangla tekitanud talle mittevaralise kahju, sest ei võimaldanud

eluks vajaminevaid prille, millega oluliselt takistas eluks vajalikke tegevusi (igapäevane

liikumine, telerivaatamine, tööalane tegevus). Hagiavalduses märkis hageja kahju

tekitamise perioodiks nii 30. oktoober 2013 kuni 7. juuni 2014 kui ka 30. oktoober 2013

kuni 15. aprill 2014.

5. Kohus loeb poolte esitatud väidete ja tõenditega tuvastatuks:

-

Tartu Vangla silmaarst kirjutas hagejale 30. oktoobril 2013, 5. märtsil 2014 ja

21. mail 2014 välja prillid tugevusega +3,0/-2,0 ja +3,0/-2,5 (tlk 31, 34, 37, 46);

-

plussprillid sai hageja kätte 30. oktoobril 2013, miinusprillid telliti eraldi

(tlk 40, 46);

-

miinusprillid sai hageja kätte 28. detsembril 2013 (tlk 32);

3/5

-

2. aprillil 2014 anti hagejale uued plusstugevusega prillid (tlk 35, 46);

-

2. juuni 2014 arve-saatelehest nr 173 nähtuvalt on hagejale tellitud +3,00/-2,00 ja

+3,00/-2,50 prillid (tlk 41), mille ta sai kätte 7. juunil 2014 (tlk 38).

6. Tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest

keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad

võlaõigusseaduse (VÕS) 41. peatükk ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb VangS

§ 52 lg 2 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) §-de 20 ja 21 alusel vanglas

haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22

lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Tervishoiuteenuse osutamise lepingupooleks on vangla

(Riigikohtu 21. detsembri 2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-69-10, p 9).

Kohus leiab, et poolte vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping VÕS § 758

lg 1 mõistes. Kui hageja soovib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva

kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi, on asjas oluline tuvastada,

kas kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevat kohustust, mille

tagajärjel tekkis hagejale mittevaraline kahju, ning kas kostja vastutab selle kahju

tekkimise eest (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 14).

7. Esmalt peatub kohus Tartu Vangla kohustuse rikkumisel. Vastavalt VÕS §-le 100 on

kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sh täitmisega viivitamine. Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub

VÕS § 758 lg 1 järgi üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses

teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite

järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile

sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh

hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise

raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.

Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 järgi tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või

mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese

vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada

tervist. VangS § 52 lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate

terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama

ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.

Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003 määruse nr 330 „”Vangistusseaduse” alusel

osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste

abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord” § 3 lg 2

kohaselt otsustab tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse vangla

või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja. Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning

selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku

vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Riigikohus on 12. oktoobri 2011

määruse haldusasjas nr 3-3-1-56-11 p-is 8 leidnud, et prillid (läätsed koos raamidega) või

kontaktläätsed

on

käsitatavad

nägemisteravust

korrigeerivate

meditsiiniliste

abivahenditena ning tervishoiuteenuse osutamine vanglas hõlmab ka tervishoiuteenuse

osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite väljastamise otsustamist.

Hageja vajab prille nii lähedale kui kaugele nägemiseks. VÕS § 762 järgi peab

tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja

seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolsusega. Asja

materjalidest nähtuvalt olid hagejale tagatud nii pluss- kui miinusprillid. Tartu Vangla

silmaarst kirjutas hagejale 30. oktoobril 2013, 5. märtsil 2014 ja 21. mail 2014 välja

prillid tugevusega +3,0/-2,0 ja +3,0/-2,5 (tlk 31, 34, 37, 46). 30. oktoobri 2013 retseptis

(tlk 31, 46) on maha tõmmatud plusstugevusega prillid, retseptilt on näha märge „käes“.

Kohus peab usutavaks ja loogiliseks kostja seletust, et plussprillid on seepärast retseptil

4/5

maha tõmmatud, et hageja sai need kohe kätte. Hageja ei ole sellele ka vastu vaielnud,

hageja leidis 25. veebruari 2015 menetlusdokumendis, et talle on „mööda minnes“

lugemisprillid antud ning sama lehekülje lõpus kinnitab hageja selgelt lisaks, et

„lugemisprillid olid mul olemas“. 18. detsembri 2013 arve-saatelehest nr 171 nähtuvalt on

hagejale tellitud 0,00/-2,00 ja 0,00/-2,50 prillid (tlk 40), mille ta sai kätte 28. detsembril

2013 (tlk 32).

Seega kostja ei tellinud ega väljastanud hagejale perioodil 30. oktoober 2013 kuni 6. juuni

2014 retseptikohaseid prille, samas olid hagejal eraldi olemas vähemalt alates 28.

detsembrist 2013 nii pluss- kui miinusprillid. Kostja ise on samuti tõdenud oma vastuses

hagile, et meditsiiniosakond mõistis silmaarsti väljastatud retsepti mittetäpselt ning

kostjale väljastati retseptile mittevastavaid prille. VÕS § 770 lg 2 järgi vastutab

tervishoiuteenuse osutaja ka teda abistavate isikute tegevuse eest. Kuigi hagejale olid

tagatud eraldi nii miinus- kui plussprillid, leiab maakohus, et kostja ei ole oma lepingust

tulenevat kohustust täitnud nõuetekohaselt.

8. Maakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et tal oleks mitteretseptikohaste prillide

väljastamisest tekkinud kahju. VÕS § 128 lg 1 järgi võib hüvitamisele kuuluv kahju olla

varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna

eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 1

kohaselt võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist

nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning

sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi

aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. VÕS § 134 lg 2

näeb ette, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud

kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju

hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Kui isiku tervist on kahjustatud või talle on

tekitatud kehavigastus, tuleb mittevaralist kahju eeldada (vt Riigikohtu 31. mai 2007

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 13).

Hageja ei ole esitanud ühtegi väidet ega tõendit kehavigastuse tekkimise või tervise

kahjustumise kohta seoses sellega, et ta ei saanud kasutada soovitud prille. Kostja esitatud

tõenditest nähtuvalt hageja nägemine halvenenud ei ole. Meditsiinikaardi 24. septembri ja

13. novembri 2014 väljavõtete kohaselt on hagejal diagnoositud astigmatism, nüstagm

ning anopsiaamblüoopia (tlk 42, 44). Kostja vastusest nähtuvalt ei ole silmaarst dr V.

sõnul eelnimetatud diagnooside tõttu võimalik hageja nägemishäiret täielikult

kompenseerida ning ta ei saa isegi prillide abiga näha nii hästi, kui seda saab tervete

silmadega inimene. Kohus leiab, et kuigi retseptile mittevastavad prillid võisid olla

ebapiisavalt abiks nägemisel, ei ole need põhjustanud nägemise halvenemist. Lisaks

kordab maakohus p.-s 7 väljendatut, et hagejale olid vaidlusaluse aja jooksul tagatud

eraldi nii miinus- kui plussprillid. Meditsiinilisest õiendist nähtuvalt on hageja nägemine

püsinud muutumatuna alates 30. oktoobrist 2013, mil hageja viibis silmaarsti vastuvõtul

(tlk 46).

Hagiavaldusest nähtuvalt ütles silmaarst hagejale 5. märtsi 2014 vastuvõtul, et

lugemisprillidega ei saa igapäevaelus käia, sest see rikub rohkem silmi; hageja oli

täielikult masendatud, sest kartis jääda pimedaks. Hageja ei ole välja toonud, milles tema

masendus väljendus ja kuidas see teda mõjutas. Hageja vajas prille nii lähedale kui

kaugele vaatamiseks ning talle võimaldati eraldi pluss- ja miinusprillid. Seega tuli hagejal

vastavalt vajadusele kasutada kas pluss- või miinusprille. Hageja ei pidanud plussprille

kandma pidevalt ja igas olukorras, sh kaugele vaatamise vajaduse korral. Kohus leiab, et

hageja kartus jääda lugemisprillide kandmisest pimedaks ei ole põhjendatud. Isegi kui

sellisest hirmust tekkis masendus, ei kuulu see antud juhul mittevaralise kahjuna

hüvitamisele. Eluliselt usutav ei ole hageja seisukoht, et plussprillidega kaugele

vaatamisest võiks jääda pimedaks.

5/5

Kohus leiab, et iseenesest võib hageja mittevaraline kahju seoses sellega, et kostja ei

taganud talle vajalikke prille, seisneda ka elukorralduslikes piirangutes ja sellest

tulenevates kannatustes. Hageja ei ole tõendanud ega ka põhistanud, et retseptikohaste

prillide puudumise tõttu oli tal takistatud igapäevane liikumine, telerivaatamine või töine

tegevus. Hageja ei ole välja toonud, milline konkreetne liikumine ja töö tal takistatud oli.

Esitatud materjalide põhjal puudub alus arvata, et hageja oli tugevalt lühinägelik. Isegi kui

igapäevane liikumine, telerivaatamine või töine tegevus oli soovitud prillide puudumise

tõttu mingil määral takistatud ja ebamugav, ei ole kohtu arvates sellest hagejale tulenenud

valu ja kannatused sellised, mis oleksid aluseks mittevaralise kahju hüvitamisel. Hageja

igapäevane elu oli võimalik ka retseptijärgsete prillideta. Hageja ei ole toonud esile ühtegi

asjaolu, mille alusel võiks järeldada, et enne retsepti väljastamist oleks hageja kasutanud

ainult ühte paari prille, mis vastasid retseptijärgsetele prillidele, mistõttu oleks tema

elukvaliteet oluliselt muutunud just nende prillide saamata jäämisega.

9. Hageja leiab ka, et 2. aprillil 2014 oli meditsiinitöötaja käitumine tema suhtes julm ja

alatu. Kohus on seisukohal, et julmaks ja alatuks ei saa pidada seda, kui vangla

meditsiinitöötaja keelab kinnipeetaval silmaarsti kabinetti siseneda, teatab, et

kinnipeetaval ei ole õigust korraldusi jagada, ja laseb kinnipeetava meditsiiniosakonnast

ära viia. Hageja ei ole välja toonud ühtegi julma ega alatut, halvustavat või alandavat

väidet ega käitumisviisi. Vangla kohustus tagada kinnipeetavale arstiabi ei tähenda seda,

et iga kinnipeetav, kes selleks soovi avaldab, peaks tingimata ja viivitamatult pääsema

arsti vastuvõtule.

10. Tervishoiuteenuse osutaja võib VÕS § 1044 lg 3 alusel vastutada ka kahju

õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj). VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutab

lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle

kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral kahju tekitaja selle eest ka VÕS 53.

peatükis sätestatud alustel. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu)

õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju

tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1

p-s 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati kannatanule

kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud,

et Tartu Vangla tegevusega on tema kaitstavat õigushüve rikutud (vt ka Riigikohtu

31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 14). Hageja ei ole väitnud ega tõendanud

oma võimalikku tervisekahjustust või kehavigastust seoses vangla tegevusega prillide

väljastamisel. Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt hageja nägemine halvenenud ei ole.

Arvestades hageja diagnoose, ei olegi tema nägemishäiret võimalik täielikult

kompenseerida.

Hageja deliktiõiguslikult kaitstav õigushüve võiks olla ka sobivate prillide puudumise

tõttu igapäevasest liikumatusest, teleri vaatamise võimatusest ja tööalase tegevuse

puudumisest tingitud tervisekahjustus. Hageja ei ole tõendanud, et sobivate prillide

puudumise tõttu oli takistatud igapäevane liikumine, telerivaatamine või tööalane tegevus,

samuti ei ole ta välja toonud, milline talle sellest tulenev võimalik kehavigastus või

tervisekahjustus võiks olla.

11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 alusel ning hagi rahuldamata jätmist

arvestades tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja

esitanud ning ka toimikust ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Kohtunik