3-14-52529/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

27. veebruar 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52529

Haldusasi

OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 kaebus taotlustega

kohustada keskkonnaministrit otsustama Tallinnas Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda

tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamine, kohustada

Keskkonnaministeeriumi tegema nende kinnisasjade riigile omandamiseks vajalikud

toimingud ning tuvastada keskkonnaministri viivituse õigusvastasus.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 12. veebruaril 2015

Menetlusosalised

Kaebajad: OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7,

OÜ Paekalda 9

Esindaja: v.adv Martin Triipan

Vastustajad: keskkonnaminister, Keskkonnaministeerium

Esindajad: Toomas Kutti, Merje Krinal, Hellis Kähr

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 kaebus osaliselt

ning

1.1.

tuvastada,

et

keskkonnaminister

ja

Keskkonnaministeerium

on

olnud

õigusvastaselt tegevusetud Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn

9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamise otsustamisel ning otsustamiseks

vajalike eeltoimingute tegemisel alates 30. juulist 2014.

1.2.

kohustada Keskkonnaministeeriumi tegema Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda

tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamise otsustamiseks

vajalikud toimingud ning keskkonnaministrit otsustama Paekalda tn 2, Paekalda tn

3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamine või

sellest keeldumine 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

2. Mõista Keskkonnaministeeriumilt OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ

Paekalda 9 kasuks solidaarselt välja menetluskulu 4000 (neli tuhat eurot).

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 30.

märtsil 2015 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. OÜ Unigate omandas 19. septembril 2002 teiste hulgas Tallinnas Paekalda tn 2, 3, 7, 9 ja 2a

asuvad kinnistud, mis asuvad praeguseks kogu ulatuses mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja

aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga sihtkaitsevööndi territooriumil, mis on kaitse alla võetud

keskkonnaministri 3. veebruari 2006 määrusega nr 9.

2. 12. mail 2006 esitas OÜ Unigate Keskkonnaministeeriumile taotluse vahetada need kinnistud

riigile kuuluva kinnisasja vastu. 26. septembri 2008 kirjas (kd I, tl. 172) teatas Maa-amet OÜ-le

Unigate, et looduskaitseseaduse (LKS) muudatuse kohaselt viiakse eelnimetatud kinnisasjade

vahetamise menetlused lõpuni omandamise menetlusena LKS § 20 ja Vabariigi Valitsuse 8. juuli

2004 määrusega nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja

ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja

alused” (edaspidi VVm 2004/242) kehtestatud korras.

3. OÜ Unigate 9. oktoobri 2012 jagunemisotsuse alusel läksid Paekalda tn 2, 3, 7, 9 kinnistud

vastavalt OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 omandisse, viimase

omandisse läks ka Paekalda tn 2a kinnistu.

4. Keskkonnaministeerium tegi Paekalda tn 2, 3, 7, 9 ja 2a omanikele 12. novembril 2013

saadetud kirjas (kd I, tl. 19) ettepaneku eelviidatud kinnisasjade riigile võõrandamiseks 10.

oktoobri 2013 eksperthinnangus nr 1310-5540-01/AT (kd I, tl. 21) määratud hinnaga. Kaebajad

sellega ei nõustunud, pidades hinda vastuvõetamatuks (kd I, tl. 42) . Pärast mõnda aega kestnud

läbirääkimisi ja vaidlusi tellis Maa-amet kordushindamise, mille kohta 4. juulil 2014 koostatud

eksperthinnang nr 1406-5931-01/AT (kd I, tl. 99) edastati Maa-ameti poolt vastusena kinnistute

omanike teabenõudele (kd I, tl. 91 jj) 22. juulil 2014 (kd I, tl. 120). Seepeale teatasid kinnistute

omanikud keskkonnaministrile, et nõustuvad kinnistute võõrandamisega viimatinimetatud

eksperthinnangus näidatud hinnaga (tl. 122 jj).

5. 11. septembri 2014 kirjas (kd I, tl. 138) teatas Maa-amet OÜ-dele Paekalda 2, Paekalda 3,

Paekalda 7 ja Paekalda 9 kinnistute omandamise menetluse pikenemisest seoses vajadusega

teostada püsielupaigas ja selle lähiümbruses kasvavate taimeliikide inventuur ja võimalik et

otsustada selle põhjal püsielupaiga piiride muutmine.

KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 esitasid 21. oktoobril 2014

Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlevad keskkonnaministri kohustamist Tallinnas

Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a asuvate kinnisasjade

omandamise otsustamiseks ning Keskkonnaministeeriumi kohustamist nende kinnistute

omandamiseks vajalike ettevalmistavate toimingute tegemiseks 30 päeva jooksul kohtuotsuse

jõustumisest, samuti nende kinnistuste omandamisega seotud toimingute tegemise ja

otsustamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist.

7. Kaebajad leiavad, et riigil on kohustus Paekalda tn. 2, 3, 7, 9 ja 2a kinnistud omandada, sest

kõik LKS § 20 lõikes 1 sätestatud eeldused selleks on täidetud: tegemist on püsielupaigas

asuvate kinnisasjadega, mille sihtotstarbelist kasutamist kehtestatud kaitsekord piirab;

kaebajate õiguseellane OÜ Unigate omandas need enne kaitse alla võtmist ning kaebajad ja riik

on saavutanud kokkuleppe kinnisasjade väärtuse osas. Kaebajate hinnangul viivitab riik

kinnistute omandamisega põhjendamatult, ilma et selleks esineks LKS § 20 lõikes 4 või VVm

242/2004 § 6 lõikes 1 tulenevat mõjuvat põhjust. Kaebajad leiavad, viidates VVm 242/2004 §-le

11, et vahetult pärast kaebajate poolt eksperthinnangus määratud hinna aktsepteerimist

tulnuks koostada vastav eelnõu ja see keskkonnaministrile otsustamiseks esitada, kes pidanuks

seepeale vastava otsuse tegema. Seejuures toovad kaebajad välja, et riigi poolt 2013. aastal

tehtud eksperthinnang oli vigane ning 2014. aasta 22. juulil kaebajate poolt antud nõustumisele

reageeris vastustaja samuti alles 11. septembril 2014, milliseks ajaks oli kogu menetlus kestnud

juba rohkem kui kaheksa aastat.

8. Kaebajad märgivad, et nimetatud 11. septembri 2014 kirjas teatas vastustaja esmakordselt

kahtlustest looduskaitserežiimi tegeliku põhjendatuse osas. Kaebajad viitavad ka botaanik

Toomas Kukke arvamusele (kd I, tl. 167), mille kohaselt ei saa kõnealuse püsielupaiga piiride

vähendamine kõne allagi tulla ning botaanik Urve Ramsti seisukohale (kd I, tl. 168), et

kaitsealuste aasnelgi, mägi-kadakkaera ning püstkiviriku esinemine looduses tuleks hinnata

mais-juunis. Selles osas toovad kaebajad välja, et Keskkonnaministeerium tegi alles 30. juunil

2014 Keskkonnaametile ülesandeks võtta töösse Maarjamäe püsielupaigas ning selle

lähiümbruses kasvavate kaitstavate taimeliikide inventuur ning püsielupaiga piiride muutmise

põhjendatuse ja otstarbekuse ekspertiisi koostamine, mis sisuliselt on tähendab aega, mil

kaitsealuste liikide esinemist looduses on raske määrata, kuna taime vegetatsiooniperiood on

lõppenud. Kaebajad leiavad aga, et arvestades seda, et kogu menetlus on juba seni kestnud

enam kui 8 aastat, oleks ebaproportsionaalne jääda veelkord ootama uut vegetatsiooniperioodi,

arvestades muuhulgas ka sellega, et botaanikaekspert T. Kukk välistab kaitstava ala piiride

muutmise.

9. Kaebajad

on

samuti

seisukohal,

et

käesolevas

menetlusfaasis,

kus

pealegi

Keskkonnaministeerium juba niigi õigusvastaselt viivitab otsustamisega, ei saa põhimõtteliselt

hakata püstitama küsimusi sellest, kas ala looduskaitse all olemine on üldse põhjendatud.

Kaebajate hinnangul on nende subjektiivse õiguse aluseks fakt, et ala on looduskaitse all praegu

ja on olnud seda viimased 8 aastat.

10. Riigipoolse õigusvastase viivituse osas selgitavad kaebajad veel, et riik tegi esmakordselt

kaebajatele ettepaneku kinnisasjade võõrandamiseks 12. novembril 2013 ning selleks ajaks pidi

kaebajate taotlus kinnisasjade omandamiseks olema järjekorras esimeste hulgas. Samas

selgitavad kaebajad, et riigi tookordne ettepanek ei olnud selline, et kaebajad saanuks sellega

nõustuda, sest kinnisasjade väärtus oli eksperthinnangus nr 1310-5540-01/AT määratud ebaõige

väärtuspäevaga. Kaebajad leiavad, et kui riik oleks 12. novembril 2013 esitanud kinnistute

võõrandamise ettepaneku õigete andmetega, oleksid kaebajad saanud hinnaga nõustuda juba

2013. aasta novembris.

VASTUSTAJATE SEISUKOHT

11. Keskkonnaminister ja -ministeerium vaidlevad kaebusele vastu ja taotlevad selle

rahuldamata jätmist, selgitades, et käesolevaks ajaks on tekkinud põhjendatud kahtlus, et

vaidlusalustel kinnistutel tegelikult püsielupaiga kaitserežiimist tulenevaid piiranguid õigustavaid

kaitseväärtuslikke taimi ei kasva, mistõttu on keskkonnaministri 27. novembri 2014 käskkirjaga

nr 968 alustatud menetluse püsielupaiga kaitse-eeskirja ja piiride muutmiseks, mis võib kaasa

tuua

selle, et vaidlusalused kinnistud

arvatakse

püsielupaiga

piiridest välja ning

looduskaitselised piirangud lõpevad. Vastustajad on seisukohal, et riigil ei ole kohustust LKS-i

alusel looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omandada, kui ilmneb, et tegelikult seal

kaitseväärtusega loodusobjekte ei ole. Vastustajad leiavad, et vaidlusaluste kinnistute riigile

omandamise otsustamiseks tuleb välja selgitada kõik olulised asjaolud ning kuigi kaitsekorra

kontrollimine ei ole omandamismenetluses kohustuslik toiming, ei ole millegagi põhjendatud

jätta tekkinud kahtluse korral asjaolud välja selgitamata, kuna ebaõige otsus võib riigile nende

eest tasutava summa suurust arvestades olulist kahju tekitada, kuna nimetatud kinnisasjade

kogupindalaga 3 ha ja koguväärtus erinevate eksperthinnangute andmetel on vahemikus

2 875 000 € kuni 3 867 100 €. Vastustajad rõhutavad, et looduskaitse põhimõtete kohaselt

kehtestatakse ala kaitsekord lähtudes alal leiduvatest kaitstavatest loodusväärtustest ning

kehtestatavad piirangud on otseses sõltuvuses sellest, kui suurt väärtust omavad alal paiknevad

kaitstavad loodusväärtused, kusjuures järjest rohkem püütakse vältida eramaade kaasamist

kaitstavate alade koosseisu ning iseäranis II kaitsekategooria liikide kaitsmine eramaal toimub

pigem isendikaitse kaudu ja püsielupaiku moodustatakse siis, kui tegemist on kogu Eesti mõistes

väga esindusliku liigi kasvukohaga ja/või selle liigi kaitse ei ole Eestis juba kaitstavate aladega

piisavalt tagatud. Vastustajate hinnangul teostab riik seaduses sätestatud tingimustele vastava

kinnisasja vahetamisel ja omandamisel kaalutlusõigust ning riigil ei ole kunagi olnud kinnisasja

vahetamise ega ka omandamise kohustust, vaid vahetamine sai ning omandamine sai ja saab

toimuda üksnes riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel.

12. Vastustajad viitavad Tallinna Botaanikaaia teadur Olev Abneri 7. septembril 2014 koostatud

arvamusele, milles ekspert leidis, et kuivõrd Maarjamäe püsielupaiga kriitiliselt ohustatud liikide

mägi-kadakkaera ja püstkiviriku seisundit püsielupaiga lõunaosas eramaadel olev puhverala ei

mõjuta, ei ole püsielupaiga eramaade riigile omandamine otstarbekas ja eramaad võib

püsielupaigast välja arvata ning eramaadel kasvavad kaitstavate taimeliikide isendid saab

vajadusel ümber istutada püsielupaigale; aasnelk seevastu, mille populatsioonist 1/3 kasvab küll

eramaal ja oluline osa sellest eramaa läheduses, omab Tallinnas ja selle lähiümbruses mitmeid

elupaiku ning vajab küll tähelepanu, ent pole ohustatud. Vastustajate hinnangul on Olev Abner

tunnustatud botaanik ja väga hea selle konkreetse ala ning sealsete liikide tundja, kes poleks

mingil juhul olnud nõus seda ekspertiisi tegema, kui tal oleks olnud kahtlusi, et tal ei ole võimalik

adekvaatset infot koguda. Vastustajad selgitavad, et looduses toimuvad ajaga muutused ning

seetõttu vaadataksegi kehtestatud kaitserežiimid aeg-ajalt üle. Vastustajate väitel kinnitas Maa-

ameti poolt 2014. aasta aprillis tehtud paikvaatlus, et vaidlusalused kinnistud kujutavad endast

rohtunud ja võssakasvanud jäätmaad, mis on prügistamise, kulupõletamise ja lõkete tegemise

ning pinnase, betoontoodete jääkide ja ehitusjäätmete ladustamise tõttu oluliselt kahjustatud

ning kus sellest tingituna ei pruugi enam olla säilinud ka kaitstavaid taimeliike.

13. Vastustajad leiavad, et vaatamata VVm 242/2004 § 12 lõikes 2 sätestatule on käesoleval

juhul menetluses ilmnenud uued olulised asjaolud, mille kohaselt vaidlusalustel kaitsealustel

kinnisasjadel ei paikne selliseid kaitstavaid loodusobjekte, mis õigustaksid nimetatud

kinnisasjade kaitse all olemist, mistõttu tuleb uuesti hinnata Paekalda tn kaitsealuste

kinnisasjade riigi poolt omandamise põhjendatust. Vastustajad rõhutavad, et käesoleval juhul ei

hinnata seega kinnisasjade vastavust kriteeriumidele, mille alusel loetakse ala kaitsekord

kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, vaid seda, kas kinnisasjad üldse vastavad

LKS § 20 lõikes 1 sätestatud riigi poolt omandamise eeldustele.

14. Vastustajad viitavad oma seisukoha toetuseks kohtuasjades 3-08-2498 tehtud haldus- ja

ringkonnakohtu otsustele ja leiavad, et ka kaitsealuse maa riigile omandamist reguleerivate

normide alusel ei ole riigil kunagi olnud kohustust omandada kaitsealuseid kinnisasju, vaid riigil

on selline õigus, tingimusel, et kõik omandamise eeldused on ka reaalselt täidetud. Samuti

viitavad vastustajad Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-79-05 ning selgitavad, et Maa-ameti

poolt läbi viidud menetluse raames pole seni ühtki haldusakti vastu võetud ja seega pole

kaebajatel saanud tekkida mingit kaitset väärivat usaldust. Vastustajad toovad välja, et ka

varasemas menetluspraktikas on ilmnenud olukordi, kus kaitsekorraga seotud asjaolud on

menetluse käigus muutunud, mis näitab selgelt, et riik ei käitu kaebajatega pahatahtlikult, kui

asus Paekalda tn kaitsealuseid kinnisasju piirangutest vabastama, vaid riik kohtleb kõiki sarnases

olukorras olevaid isikuid ühetaoliselt.

15. Vastustajad ei nõustu kaebajate väitega, et vaidlusaluste kinnistute omandamise

otsustamisega on riik põhjendamatult viivitanud. Vastustajad alustavad siinkohal sellest, et

kaebajad omandasid need kinnistud alles 2012. aastal, samas kui alates 1. augustist 2008

muutus kehtetuks seni maade vahetamise aluseks olnud LKS § 19 lg 1, misjärel asetusid

Paekalda tn kaitsealused kinnisasjad omandamise avalduste laekumise järjekorras 353.-363.

järjekohale, 1. jaanuaril 2013 olid need jõudnud 57.-67. järjekohale ning 1. jaanuariks 2014 6.-

15. järjekohale.

16. Vastustajad peavad hüpoteetiliseks kaebajate väidet, et kui 12. novembril 2013 saadetud

ekspertiis oleks olnud korrektne, oleksid kaebajad saanud sellega nõustuda juba 2013. aasta

novembris. Vastustajad toovad välja, et selle ekspertarvamuse väärtuskuupäev ei olnud ainuke

ega põhiline asjaolu, mille üle kaebajad vaidlesid, vaid vaidlus toimus riigi poolt püstitatud

hindamise lähteülesande üle, mille kohaselt sama taotluse alusel algatatud menetluses ja samal

arendusalal kõrvuti paiknevaid kinnisasju käsitletakse ühtse hindamisobjektina.

17. Vastustajad ei nõustu kaebajate väitega, et nende 29. juuli 2014 kirjadest, milles nõustuti 4.

juulil 2014 koostatud eksperthinnangus esitatud hindadega kinnistud võõrandama, saaks

käsitada pooltevahelise kokkuleppena riigi poolt omandatavate kinnistute hinnas. Vastustajad

rõhutavad, et kõnealuse eksperthinnangu saatis kaebajatele Maa-amet ning keskkonnaminister

ei ole VVm 242/2004 § 7 lg 2 p 2 kohast uut hinnapakkumist ja ettepanekut kaebajatele teinud

ega palunud kaebajatelt sellega nõustumist, kuna asjas on ilmnenud uued asjaolud, mis võivad

lõppkokkuvõttes kaasa tuua teistsuguse otsuse kui kinnisasjade omandamine. Vastustajad

selgitavad, et õigus ja võimalus menetluse peatamiseks eeltoodud asjaoludel tuleneb VVm

242/2004 § 6¹ lõigetest 1 ja 1¹.

18. Viimaks jääb vastustajatele arusaamatuks kaebajate argumentatsioon nende õiguste

rikkumise kohta, kuna riigipoolne tegutsemine põhjendamatute kaitsepiirangute tühistamiseks

on ajendatud eelkõige eramaade omanike huvide kaitsest. Ka märgivad vastustajad, et Paekalda

tn kinnistute arendamiseks kehtestatud detailplaneeringut ei ole realiseerima asutud ka mitte

sellel osal detailplaneeringualast, kus mingisuguseid looduskaitselisi piiranguid pole ning mis

asub olemasolevatele juurdepääsuteedele lähemal ehk sellel osal tervikliku detailplaneeringu

alast, kust oleks loogiline arendustegevusega alustada.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

19. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses, leian, et OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 kaebus on

lõppkokkuvõttes põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt, kohustades vastustajaid tegema 60

päeva jooksul vaidlusaluste kinnisasjade omandamise otsustamiseks vajalikud eeltoimingud ning

võtma vastu otsuse kinnisasjade omandamise või sellest keeldumise või menetluse lõpetamise

kohta vastavalt VVm 242/2004 §-le 11 või § 8 lõikele 3. Leian samuti, et vastavate otsuste

tegemisega on vastustajad põhjendamatult viivitanud alates 9. juunist 2014, mil möödus

hinnaläbirääkimiste pidamiseks ette nähtud mõistlik kuuekuuline periood kaebajate poolt 12.

novembri 2013 hinnaettepanekule vastuväidete esitamisest.

20. LKS § 20 lõikes 1 on sätestatud, et kogu ulatuses püsielupaigas asuva kinnisasja, mille

sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja

omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Sama paragrahvi lõikest 11 tulenevalt ei

omanda riik sellist kinnisasja üldjuhul siis, kui isik on selle omandanud pärast selle kaitse alla

võtmist. LKS § 20 lõikest 2 tuleneb, et kinnisasja omandamisega seotud kulud kannab riik ning

sama paragrahvi 4. lõike kohaselt otsustatakse kinnisasja omandamine omandamiseks tehtud

avalduste laekumise järjekorras, kui ei esine mõjuvaid põhjusi menetluse pikendamiseks. LKS §

91 lõikest 10 tuleneb, et kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole 1. augustiks 2008

vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni LKS § 20 kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena,

kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise

ettepanekuteks.

21. LKS § 20 rakendamise korda täpsustab VVm 242/2004, mille kohaselt võib looduskaitseliste

kasutuspiirangutega kinnisasja omandamise menetluse jagada järgmisteks osadeks: kinnisasja

omandamise ettepaneku tegemine (§ 4 lg 1, §-d 5 ja 6), omandamise menetluse eeltoimingud (§

4 lg 2), kinnisasja väärtuse määramine (§ 71) , omandamise kokkuleppe saavutamine ja vajadusel

hinnaläbirääkimiste pidamine (§ 8), omandamise otsustamine (§ 11) ning lepingu sõlmimine (§

111). VVm 242/2004 § 12 lõikes 3 on sätestatud, et kinnisasja vahetamiseks enne 1. augustit

2008. a esitatud avaldusi, mis LKS § 91 lõike 10 alusel loetakse kinnisasja omandamise

ettepanekuteks, menetletakse kinnisasja omandamise ettepanekutega ühises järjekorras ning

ettepaneku tegemise ajaks loetakse kinnisasja vahetamise avalduse laekumise kuupäev.

22. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebajate omandis olevad Paekalda tn

2, 3, 7, 9 ja 2a kinnistud asuvad kogu ulatuses püsielupaigas ning keskkonnaministri 3. veebruari

2006 määrusega nr 9 kehtestatud kaitse-eeskirjast tulenevad piirangud piiravad oluliselt nende

kinnistute sihtotstarbelist kasutamist. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebajale õiguseellane OÜ

Unigate esitas juba 12. mail 2006 Keskkonnaministeeriumile taotluse vahetada need kinnistud

riigile kuuluva kinnisasja vastu. Vaidlust pole ka selles, et OÜ Unigate omandas need kinnistud

enne nende kasutamist piirava kaitse-eeskirja kehtestamist. Viimaks pole vaidlust ka selles, et 1.

jaanuaril 2014 olid kõnealused kinnistud LKS § 20 lg 4 alusel peetavas järjekorras vastavalt 6.-15.

kohal. Seevastu on poolte vahel vaidlus esiteks selles, kas pooled on saavutanud kokkuleppe

nende kinnisasjade omandamise osas ning teiseks ja tegelikult peamiselt selles, kas riik võib

kinnisasjade omandamise otsustamisega jätkuvalt viivitamist õigustada vajadusega uuesti

hinnata seda, kas kaitse-eeskirjast tulenevad kinnistute kasutamise piirangud on looduskaitselist

üldse vajalikud ja otstarbekad. Just viimases osas on pooled põhimõtteliselt eri meelt. Kaebaja

hinnangul on riigil igal juhul kohustus vaidlusalused kinnistud omandada, sest kõik LKS § 20

lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud ning ka LKS § 20 lõikes 4 nimetatud järjekord on

jõudnud kaebajate avaldusteni. Vastustajad seevastu on sisuliselt seisukohal, et kui olude

muutumise tõttu on kaitserežiimist tulenevate kinnisasjade kasutuspiirangute sisuline vajadus

ära langenud, ei pea riik neid omandama, vaid võib omandamise otsustamisega viivitada kuni

vastava kaitse-eeskirja muutmise ja piirangute kehtetuks tunnistamiseni ning keelduda sel juhul

kinnistute omandamisest.

23. Leian, et LKS § 20 ja VVm 242/2004 normide sõnastusest ja eesmärgist tulenevalt on riigil

kohustus kinnisasi selle väärtusele vastava tasu eest omandada, kui kinnisasja kasutamisele

kehtivad selle riigi poolt omandamist õigustavad looduskaitselised piirangud vastava kinnisasja

omandamise ettepaneku tegemise ajal. Seega ei saa riik põhimõtteliselt kinnisasja omandamise

otsustamisega viivitamist põhjendada kahtlusega, et kaitserežiim ja sellest tulenevad piirangud

on muutunud mittevajalikuks, et neid tuleks edaspidi muuta või need sootuks kehtetuks

tunnistada. LKS § 20 regulatsiooni mõte on selles, et avalikes huvides looduskaitselistel

eesmärkidel teatud kinnisasja kasutamisele seatud piirangutest tulenev negatiivne mõju ei jääks

kinnistu omaniku kanda. See, milliseid omandiõiguse teostamise piiranguid peab kinnistu

omanik avalikes huvides taluma, on suuresti seadusandja otsustada. LKS §-st 20 tuleneb üheselt

seadusandja soov, et seal nimetatud looduskaitselistest piirangutest tulenevat koormat ei jäeta

maa omaniku kanda, vaid kui maa omanik seda soovib, on riigil kohustus vastavate

kasutuspiirangutega maa selle väärtusele vastava hinna eest omanikult ära osta. LKS §-i 20 ei

saa tõlgendada selliselt, et riigil oleks mingisugune kaalutlusõigus küsimuses, kas omaniku

sellekohase soovi korral omandada kinnisasi, mille sihtotstarbelist kasutamist looduskaitselised

piirangud (ala kaitsekord) oluliselt piiravad või mitte. Kaalutlusõigus piirdub küsimusega sellest,

kas ala kaitsekorrast tulenevad kasutuspiirangud on olulised või mitte, ent seaduse praegune

sõnastus ega loogiline eesmärk ei anna võimalust riigil keelduda kinnisasja omandamisest selle

väärtusele vastava hinna eest, kui ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt

piirab ning omanik soovib, et riik kinnistu omandaks. Järeldust riigi ulatusliku kaalutlusõiguse

kohta ei saa minu hinnangul teha LKS § 20 lõikes 1 kasutatud sõnastusest „omandab riik

kokkuleppel kinnisasja omanikuga […]“. Kuna samas sättes määratakse ära, konkreetsed

tingimused, millistel on kinnistu riigi poolt omandamine ette nähtud ning ka see, millise hinna

eest omandamine toimub, siis tuleb eelviidatud kokkuleppe nõuet tõlgendada selliselt, et kui

omanik soovib, et riik kinnistu selle väärtusele vastava hinna eest omandaks, peab riik selle

omandama. Kui LKS § 20 lõikest 1 ei tuleneks riigile kohustust ning isikule konkreetset

subjektiivset õigust, puuduks sel normil igasugune mõte, sest valikuvabalt sõlmitava kokkuleppe

alusel poleks riigil mingit takistust teda huvitava ükskõik millise kinnistu omandamiseks.

24. LKS § 20 lg 1 seab riigi kohustuse kinnisasi omandada ning sellega korrespondeeruva isiku

õiguse omandamist nõuda sõltuvusse kaitserežiimist tulenevate oluliste kasutuspiirangute

kehtivusest, mitte nende tegelikust asjakohasusest. Vastustajate selgitused, et loodus aja

jooksul muutub ning kunagi seatud kinnistu kasutamise kitsendused võivad aja jooksul tarbetuks

muutuda, on iseenesest õiged. Samuti tuleb vastustaja esitatud põhjendustele ja tema esitatud

tõenditele tuginedes vähemalt põhimõtteliselt usutavaks pidada seda, et mägi-kadakkaera,

püstkiviriku ja aasnelgi kaitseks ei pruugi kaebajate kinnisasjadele kaitse-eeskirjast tulenevate

kasutuspiirangute kehtivus enam vajalik olla. Välistatud pole iseenesest ka see, et tegelikku

looduskaitselist vajadust sellisteks piiranguteks pole kunagi olnud. See ei oma antud juhul aga

tähtsust, sest kõnealused piirangud on kehtivad ning on kinnisasja omanike õigusi kogu oma

kehtivuse aja mõjutanud ja mõjutavad ka edaspidi. Kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise

piirangute negatiivset mõju selle omanikule ei muuda iseenesest olematuks nende piirangute

kehtetuks tunnistamine kunagi tulevikus. Antud juhul on looduskaitselised kasutuspiirangud

takistanud kaebajatel ja nende õiguseellasel omandiõiguse vaba teostamist alates 2006. aastast.

On ilmne, et seda kahjulikku mõju ei ole võimalik lihtsalt ära võtta või kompenseerida seeläbi,

et näiteks 2015. aastal need piirangud kehtetuks tunnistatakse. Lisaks pole mingit mõistlikku

mehhanismi, millega kompenseerida vahepealsest piirangute kehtivusest tekkinud negatiivsed

tagajärjed. Vastustajate kohtuistungil avaldatud seisukoht, et piisavaks kompensatsiooniks on

maamaksuvabastus, ei ole tõsiselt võetav. Kui füüsiliste isikute puhul isegi võiks rääkida teatud

maaomandi emotsionaalsest väärtusest ning soovist olla selle omanik mingisugusest

ebaratsionaalsest soovist ajendatuna, siis äriühingu puhul seda eeldada ei saa. Äriühingu

tegevus on suunatud kasumi teenimisele ning mistahes vara omamine omaette ei saa olla

äriühingu eesmärk. Eeltoodu õigustab LKS § 20 lg 1 tõlgendamist selliselt, et kui kaitsekorraga

on kord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist piiravad kitsendused seatud ning kinnisasja

omanik on avaldanud soovi, et riik kinnistu omandaks ning muud LKS §-s 20 sätestatud eeldused

on täidetud, peab riik VVm 242/2004 sätestatud korras määrama kinnistu väärtusele vastava

hinna ning selle hinna eest kinnistu omandama ega saa piirangute looduskaitselist vajalikkust

omandamise menetluse kestel kahtluse alla seada või sellele kahtlusele tuginedes omandamise

otsustamisega viivitada.

25. Seda, et kinnisasja nö. omandamiskõlblikkus ehk siis objektiivne vastavus riigi poolt

omandamise tingimustele tuleb kindlaks teha vastava menetluse alustamise aja (antud juhul

kaebajate õiguseellase poolt maade vahetamise avalduse esitamise aja) seisuga, toetab tugevalt

ka LKS § 20 lg 4 regulatsioon, milles nähakse ette kinnisasjade omandamine järjekorra alusel.

Seadus ei täpsusta, kui kiiresti peaks see järjekord liikuma ega sätesta mingeid mõistlikke

tähtaegu, mille kestel tuleks omandamise küsimus lahendada. Kinnisasja omandamiskõlblikkuse

tuvastamine vastava menetluse alustamise aja seisuga loob omamoodi kompenseeriva

mehhanismi järjekorra kulgemisest tingitud viivituse hüvitamiseks. Seeläbi saab õigustada seda,

et vastavate taotluste lahendamiseks võib kuluda aastaid. See toetab LKS §-i 20 tõlgendamist

selliselt, et kinnisasja omaniku subjektiivne õigus nõuda, et riik kinnisasja omandaks, tekib

omandamise aluseks olevate asjaolude esinemisel omaniku poolt vastava avalduse (ettepaneku)

esitamise või riigi poolt talle tehtud ettepanekuga nõustumise ajal. Omanikul tekib õiguspärane

ootus sellele, et siis, kui LKS § 20 lõikes 4 sätestatud järjekord temani jõuab, omandab riik

kinnistu selle väärtusele vastava hinna eest. Selle käsitlusega oleks omandamise menetluse

kestel konkreetset maatükki puudutavate looduskaitseliste piirangute ümber vaatamise tõttu

omandamisega jätkuv viivitamine vastuolus. See, et mingisugune avalik-õigusliku iseloomuga

subjektiivse õiguse tegelik realiseerumine on sõltuvuses üksnes sellest, kui kiiresti avalik võim

toimetab ega sõltu mingil moel konkreetse õigustatud subjekti poolt mõjutatavatest asjaoludest

(nagu see LKS § 20 lg 4 kohase järjekorra puhul on), ei ole iseenesest avalik-õiguslike suhete

iseloomuga kooskõlas (HMS § 5 lg 2). Isiku jaoks sellest ebakõlast tekkivat negatiivset mõju saab

vähendada, kaitstes tema ootust sellele, et seda, kas tema kinnistut hõlmavad looduskaitselised

piirangud jätkuvalt vajalikud on, ei hakata uuesti hindama aastaid pärast seda, kui isik on

oodanud aastaid järjekorras, et riik tema kinnistu omandaks.

26. Seisukohta, et omandamise menetluse käigus ei või riik asuda looduskaitseliste piirangute

vajalikkust ümber hindama ega saa sellega õigustada omandamisega viivitamist, toetab samuti

VVm 242/2004 § 61 lg 11, milles on sätestatud, et menetluse pikenemist õigustava mõjuva

põhjusena on käsitatav kinnisasja jagamine, kinnisasja koormavatest asjaõigustest vabastamine,

pärimine, hinnavaidlus või muu sarnane menetlusega seotud asjaolu. Nimetatud menetlusest

tingitud muude asjaoludena tulevad kõne alla mingisugused sellised faktilised asjaolud, mis

takistavad otseselt mõne VVm 242/2004 sätetes nimetatud toimingu või otsuse tegemist.

Kahtlus, et kaitstav väärtus võib konkreetselt kinnistut olla kadunud, ei takista neid kuidagi.

27. Vastustajad leiavad ekslikult, nagu tuleks kaitserežiimist tulenevad piirangud üle kontrollida

selleks, et riik ei kannaks olulist kahju. Kuidagi ei saa riigi kahjuna käsitada kinnistu eest

makstavat hinda, olgugi tegemist väga suure summaga, sest LKS § 20 lg 1 kohaselt peab see

vastama kinnisasja väärtusele. Seega saab riik tehingu tulemusena välja makstud raha väärtuses

kinnisasja. Juhul kui ilmneb, et kaitstavat loodusväärtust sellel kinnistul pole või et kehtestatud

kasutuspiirangud on mittevajalikud, on võimalik kaitserežiimi vastavalt muuta pärast maa riigi

poolt omandamist ning sel juhul pole riigil kinnistu omanikuna põhimõtteliselt takistust see

uuesti õiglase hinna eest võõrandada.

28. Mis puudutab seda, kas poolte vahel oli antud juhul kokkulepe kinnistute omandamise

kohta, siis leian, et tuvastatud asjaoludel ei ole takistust VVm 242/2004 §-des 10 ja 11

nimetatud toimingute ja otsuste tegemiseks. Põhimõtteliselt on vastustajatel õigus, et lõplikku

kokkulepet kõigis omandamise tingimustes saavutatud ei ole, sest vastustajad asusid

põhjendamatult menetlusega viivitama nö. kaitserežiimist tulenevate piirangute otstarbekuse

kontrollimiseks. Samas tuleneb VVm 242/2004 §-st 11, et kinnisasja omaniku ettepanekuga

nõustumisel või pärast omaniku nõusoleku saamist riigi omandamisettepanekule esitab riigi

esindaja

omandamise

toimiku

koos

asjakohase

käskkirja

eelnõuga

otsustamiseks

keskkonnaministrile, kes otsustab kinnisasja omandamise või keeldub sellest. Antud juhul on riik

esmalt teinud kaebajatele hinnaettepaneku 2013. aasta novembris, kaebajad on selle peale

esitanud oma vastuväiteid 9. detsembril, järgnevate kuude jooksul on pooled pidanud

läbirääkimisi, mille tulemusena on nende seisukohad lõppkokkuvõttes lähenenud nõnda palju,

et Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olev Maa-amet on 30. mail 2014 (kd I, tl. 53) tellinud

uue

ekspertarvamuse

vaidlusaluste

kinnisasjade

hinna

määramiseks.

Saanud

selle

ekspertarvamuse, ei teinud riik aga kaebajatele uut konkreetset hinnaettepanekut ning kaebaja

sai kõnealuse ekspertarvamuse vastusena oma teabenõudele. Riigi esindaja oleks kõnealuse

ekspertarvamuse pinnalt pidanud tegema kaebajatele uue hinnaettepaneku. Käesolevas asjas ei

ole vastustaja toonud välja mitte ühtki põhjust, mis annaks alust väita, et 4. juuli 2014

eksperthinnangus kajastatud hind ei vasta kinnistute väärtusele LKS § 20 tähenduses. Kaebajad

omakorda on keskkonnaministrile teatanud, et nõustuvad seal märgitud hinnaga kinnistud riigile

võõrandama. Seega konkreetse kokkuleppe puudumine on tingitud riigi tegematajätmisest.

Samas ei takista see antud juhul tegelikult ministril kinnistute omandamise otsuse tegemist.

Selleks on olemas riigi poolt tellitud ekspertarvamus kinnistute väärtuse kohta ning kaebajate

nõusolek seal näidatud hinna eest kinnistuid võõrandada. Põhjendamatu oleks lubada riigil

kinnistute omandamise otsustamisega pikemat viivitamist riigi oma varasemast põhjendamatust

tegevusetusest tulenevalt. Asja materjalidest võib järeldada, et ainus põhjus, miks riigi esindaja

4. juuli 2014 ekspertarvamuse alusel konkreetset uut hinnaettepanekut ei teinud, oli tekkinud

kahtlus, et kõnealuste kinnistute kasutuspiirangud on muutunud sisuliselt põhjendamatuks ning

sellest võrsunud plaan vabaneda nende omandamise kohustusest kaitse-eeskirja muutmise teel.

Nagu eelpool märkisin, ei olnud tegemist omandamise menetluse pikendamise mõjuva

põhjusega. Seetõttu saab kaebajatega menetluse käigus peetud läbirääkimiste tulemusena Maa-

ameti poolt uue ekspertarvamuse tellimist ja selle edastamist kaebajatele (olgugi, et üksnes

vastusena viimaste teabenõudele) samastada menetluse käigus toimunud läbirääkimistel riigi

esindaja poolt konkreetse hinnaettepaneku tegemisega. Kuivõrd kaebajad on sõnaselgelt

väljendanud nõustumist sellise hinnaga kinnistuid võõrandama, tuleb asuda seisukohale, et

vajalik kokkulepe kinnistute riigile omandamiseks on VVm 242/2004 § 8 mõttes saavutatud ning

asi on küps keskkonnaministrile otsustamiseks esitamiseks.

29. Kõrvuti eeltooduga tuleb silmas pidada seda, et VVm 242/2004 §-dest 8, 11 ja 111

tulenevalt eristatakse kokkuleppe saavutamist, ministri poolt otsuse tegemist ja otsuses

sätestatud tingimustel lepingu sõlmimist. Kuna omandamise otsustab lõppkokkuvõttes minister

haldusaktiga, siis ei ole §-s 8 nimetatud kokkuleppel iseenesest lõplikku siduvat jõudu ning asja

ministrile otsustamiseks esitamiseks ei pea seetõttu tingimata olema läbirääkimistel saavutatud

kokkulepet kõigis omandamise tingimustes, küll aga peavad ministrile esitatavas toimikus olema

andmed, mille põhjal saaks minister oma otsuse teha, määrates omandamise otsustamisel ära

ka omandamise tingimused. Vastavat otsust oleks kinnisasjade omanikel soovi korral võimalik ka

vaidlustada. Antud juhul ei nähtu mistahes põhjusi, mis takistaksid ministril kinnisasjade

omandamise otsustamist Maa-ameti poolt kinnistute väärtuse määramiseks tellitud ning 4. juulil

2014 koostatud ekspertarvamuse ning kaebajate poolt 29. juulil 2014 esitatud nõustumise

põhjal.

30. Viimaks on vaidlus selle üle, kas vastustajate tegevusetus on olnud õigusvastane ning kui, siis

mis ajast alates. Kuivõrd VVm 242/2004 § 61 lg 1 kohaselt on ette nähtud kinnisasjade

omandamiseks tehtud ettepanekute menetlemine nende laekumise järjekorras, siis tuleb

nõustuda sellega, et kuni ajani, mil järjekord jõudis kaebajate kinnistuteni, ei saa põhimõtteliselt

vastustajate õigusvastasest viivitusest rääkida. Siinjuures tuleb tähele panna, et LKS § 20 lõikes 4

räägitakse kinnisasjade omandamisest vastavas järjekorras, VVm 242/2004 § 61 lõikes 1 aga

ettepanekuta menetlemisest vastavas järjekorras. Samas ei tulene kummastki eelnimetatud

normidest, et kinnisasja omandamise menetluse eeltoiminguid ei võiks alustada enne kui vastav

kinnistu on jõudnud järjekorras esimesele kohale. Antud juhul on vastustaja teinud kaebajatele

konkreetse hinnaettepaneku 12. novembril 2013. See sündmus tähistab igal juhul kaebajate

õiguseellase poolt tehtud ettepaneku menetlemise alustamist. Samas nähtub poolte esitatud

andmetest, et kaebajate kinnistud olid LKS § 20 lg 4 kohaselt peetavas järjekorras 2014. aasta 1.

jaanuariks jõudnud 6.-15. järjekohale. Arvestades, et viimastel aastatel liikus järjekord umbes 50

koha võrra aastas ning pidades silmas vastustajate poolt kohtuistungil antud selgitust, et

riigieelarves oli kaebajate kinnistute omandamiseks vajalikul hulgal raha põhimõtteliselt

planeeritud, on selge, et ka omandamise otsustamise järjekord pidi kaebajate kinnistuteni

jõudma 2014. aasta esimesel poolel.

31. Antud juhul ei saa vaidlust olla selles, et kaebajad kinnistute omanikena olid VVm 242/2004

§ 8 lõike 2 tähenduses nõustunud kinnistute võõrandamisega, kuivõrd kaebajad ise (nende

õiguseellane) oli vastava taotluse esitanud. Niisiis said edasised läbirääkimised taanduda vaid

hinnale. Eelnimetatud sättest tuleneb, et kui kinnisasja omanik ei nõustu hinnaga, võib ta võib ta

teha riigile omapoolse ettepaneku, mille suhtes tehakse § 7 lõike 2 punktis 3 nimetatud toiming.

Leian, et eelnimetatud ettepanek ei pruugi kindlasti seisneda konkreetse summa nimetamises,

vaid sellise ettepanekuna tuleb käsitada ka kinnisasja omaniku poolt esitatud vastuväiteid ja

arvamust, millistest alustest lähtudes tuleks kinnistu väärtus uuesti määrata. Sellised

vastuväited on kaebajad esitanud 9. detsembri 2013 kirjades. Seda, millise aja jooksul peab riigi

esindaja omalt poolt selliselt esitatud vastuväidetele reageerima, õigusaktides üheselt

sätestatud pole. Vastustaja vastas kaebajate 9. detsembri 2013 vastuväidetele esmakordselt 3.

veebruari 2014 kirjaga (kd II, tl. 67), esitades selles ka omapoolsed vastuväited kaebajate 9.

detsembri 2013 vastuväidetele. Leian, et vastustaja ei viivitanud vastamisega ebamõistlikult

kaua. Edasi pidid pooled pidama läbirääkimisi, mille mõistlikuks ajaks saab VVm 242/2004 § 8 lg

3 kontekstis pidada kuut kuud. Selle kuuekuulise perioodi jooksul nõustus keskkonnaminister,

täpsemalt 9. mai 2014 kirjas, kinnistute väärtuse määramiseks uue eksperthinnangu tellima ning

Maa-amet selle ka 30. mail 2014 tellis. Eelpool leidsin, et selle ekspertarvamuse tellimist ja

kaebajatele edastamist koos kaebajate 29. juuli 2014 nõustumistega tuleb käsitada

läbirääkimistel saavutatud kokkuleppena kinnistute omandamise küsimuses. Pärast seda tulnuks

VVm 242/2004 § 10 kohaselt koostada toimik ja esitada see ministrile otsustamiseks. Vaidlust

pole selles, et pärast 29. juulit 2014 ei ole vastustajad ühtki asja otsustamisele suunatud

toimingu teinud, menetluse pikendamine Maa-ameti 11. septembri 2014 kirjas märgitud

põhjustel oli aga õigusvastane. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vastustajad on

põhjendamatult ja õigusvastaselt tegevusetud olnud alates kaebajate 29. juuli 2014 avalduste

tegemisele järgnevast päevast ehk 30. juulist 2014.

32. Kaebajad on taotlenud vastustajate kohustamist vajalike toimingute ja otsuste tegemiseks

30 päeva jooksul. Menetluse varasemat kestust ning peetud läbirääkimisi silmas pidades on

tegemist mõistliku ajaga, mille jooksul peab olema võimalik kinnisasjade omandamise küsimus

otsustada.

33. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldatud

osaga. Kui tegemist pole rahas hinnatava nõudega, on kaebuse rahuldamise osakaal alati

hinnanguline. Käesoleval juhul on ilmne, et kaebajate esmane eesmärk oli kohustamisnõude

rahuldamine. Selles osas on kaebus rahuldatud. Täiendavalt esitatud tuvastusnõude osas kuulub

kaebus rahuldamisele osaliselt. Kaebajad on taotlenud kokku 60 euro suuruse riigilõivu ning

9120,84+963=10083,84 euro suuruse õigusabikulu välja mõistmist vastustajalt. Kulude

kandmise kohta on esitatud advokaadibüroo arved ja tasumist kinnitavad pangakonto

väljavõtted. HkMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja vajalikud ja põhjendatud

õigusabikulud. Riigilõivukulu on põhjendatud, sest selle suurus ei sõltunud sellest, mitu nõuet

kaebuses esitati. Esitatud arvete kohaselt on õigusabi osutamisele kulunud 83 advokaadi

töötundi. Leian, et vaidluse õiguslikku ja faktilist keerukust arvestades on õigusabikulu

põhjendamatult suur. Liiati sisalduvad kuludes ka rahuldamata jäänud esialgse õiguskaitse

taotluse koostamise ja määruse analüüsimisega seotud kulud. Kaebajatele ei saa iseenesest ette

heita vajalikust kulukama ning ehk põhjalikuma õigusabi kasutamist, ent sellega seotud kulud

jäävad sel juhul nende endi kanda. Eeltoodut kokku võttes peab mõistlikuks menetluskuluks

kokku 4000 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 25.10.2016 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

RESOLUTSIOON

1. Jätta asja materjalide juurde võtmata ja tagastada apellantidele koos apellatsioonkaebusega

esitatud lisad 1 ja 3‒7 ning koos 29.07.2016 apellatsioonkaebuse täiendusega esitatud Tallinna

Halduskohtu 18.09.2015 kohtuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2016 kohtuotsus

haldusasjas nr 3-15-867.

2. Rahuldada Keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaministri apellatsioonkaebus osaliselt ja

tühistada Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2016. a otsus osas, milles halduskohus tuvastas,

et keskkonnaminister ja Keskkonnaministeerium on olnud õigusvastaselt tegevusetud Paekalda

tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamise

otsustamisel ning otsustamiseks vajalike eeltoimingute tegemisel alates 30. juulist 2014

(kohtuotsuse resolutsiooni p 1.1.). Teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

3-14-52529

2(15)

3. Ülejäänud osas (Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2016. a otsuse resolutsiooni p 1.2) jätta

Keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaministri apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid muuta

selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need Tallinna Ringkonnakohtu otsuse

põhjendustega.

4. Mõista Keskkonnaministeeriumilt kaebajate kasuks välja kantud menetluskuluna kahes

kohtuastmes kokku 3700 eurot. Vastustajate menetluskulud jätta nende endi kanda.