3-14-51888/16 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

23. veebruar 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51888

Haldusasi

Sergei Karlovi kaebus Tallinna Vangla vastu kahju

hüvitamiseks summas 5000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 23.01.2015. a määrus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Sergei Karlovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Karlov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 23.01.2015. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik S. Karlov esitas 23.03.2014 Tallinna Vanglale kahju

hüvitamise nõude (registreeritud 25.03.2014), milles taotles talle Tallinna Vanglas

osaks saanud alandava ja ebainimliku kohtlemise eest kahjuhüvitist. Taotluse

kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas 10 kuud ning ta nõudis iga kuu eest 500

eurot.

2. S. Karlov esitas 25.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõudis tema

alandamise ja ebainimliku kohtlemise eest Tallinna Vanglalt 5000 euro suuruse

hüvitise väljamõistmist.

3. Vastuseks kohtunõudele selgitas Tallinna Vangla oma 02.09.2014. a vastuses, et

vangla ei ole S. Karlovi 23.03.2014. a taotlust lahendanud.

4. Tartu Halduskohus tagastas 23.09.2014. a määrusega kaebuse osas, milles taotleti

Tallinna Vanglalt hüvitist seoses kambri kunstvalgustuse mittevastavusega nõuetele.

Muus osas võeti kaebus menetlusse.

5. Vastustaja Tallinna Vangla leidis 20.10.2014. a vastuses, et kaebus on ebaõigesti

menetlusse võetud. Vangla selgitas, et kaebaja esitas vanglale kahjunõude

23.03.2014 ning see registreeriti 25.03.2014. Seega oli kahjunõude lahendamise

tähtpäev 25.05.2014 ja halduskohtusse pöördumise tähtpäev 25.06.2014. Esitades

kaebuse halduskohtule 25.08.2014, ületas kaebaja riigivastutuse seaduse (RVastS) §

18 lg-s 2 ette nähtud 30-päevast tähtaega kohtusse pöördumiseks. Asjaolusid, mis

tingiks tähtaja ennistamise, ei esine.

6. Kaebaja 28.10.2014. a seisukoha kohaselt ei ole menetluse lõpetamine

põhjendatud, kuna esmalt ei pidanud tähtaegadest kinni vastustaja ning kaebaja ei

ole haldusõiguse spetsialist. Kaebaja taotles kaebuse tähtaja ennistamist, kuna

teistkordne kohtueelse menetluse läbimine oleks vastustajale lisakoormuseks ajal,

mil vastustaja niigi oma tööga toime ei tule.

7. Tartu Halduskohus jättis 23.01.2015. a määrusega S. Karlovi taotluse kaebetähtaja

ennistamiseks rahuldamata ning lõpetas asja menetluse halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 124 lg 2 alusel. Määruse kohaselt näeb vangistusseaduse

(VangS) § 11 lg 8 ette, et kinnipeetaval või vahistatul on õigus vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks pöörduda halduskohtu poole tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on

eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise

taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt

läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 reguleerib kahju hüvitamise taotluse

läbivaatamise ja kohtu poole pöördumise tähtaegu selliselt, et haldusorgan peab

taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates (lg 1)

ning kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt

lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu

30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks (lg 2).

Kahju hüvitamise nõude puhul tuleb lähtuda RVastS § 18 lg-st 2 toodud korrast, mis

on HKMS § 47 lg 3 suhtes erisäte. Kaebaja esitas taotluse vastustajale 23.03.2014,

selle lahendamise tähtaeg oli kaks kuud taotluse esitamisest ehk 23.05.2014 ning

halduskohtule kaebuse esitamise tähtaeg oli 30 päeva taotluse tähtaegselt

lahendamata jätmisest ehk 23.06.2014. Kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades.

HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui

menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Mõjuva põhjuse all

mõistetakse kohtupraktikas üldjuhul objektiivsed takistusi. Kaebaja taotles

kaebetähtaja ennistamist, kuid ei ole esile toonud ühtegi objektiivset põhjust, mis

takistas tal kaebust tähtaegselt esitada. Kaebetähtaja ennistamise aluseks võivad

olla ka subjektiivset laadi asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist, sh

kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru kaebuse esitamise

vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest. Kaebaja ongi ainsa põhjendusena esile

toonud, et ta ei ole haldusõiguse spetsialist. Samas on kaebuses märgitud, et

kaebaja pöördus kohtusse, kuna vastustaja ei ole tema taotlust kahe kuu jooksul

lahendanud (tl 1). Seega kaebaja oli teadlik oma õigustest ning kahju hüvitamise

taotluste esitamiseks ja lahendamiseks sätestatud tähtaegadest või vähemalt oli tal

piisava hoolsuse korral võimalus need välja selgitada. Tähtaja ennistamine on kohtu

kaalutlusotsus ning ennistamise kaalumisel arvestab kohus ka asja olulisusega isiku

õiguste jaoks. Vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotluses (tl 5) ja kaebuses (tl 1-

2) kirjeldas kaebaja üldiselt tingimusi Tallinna Vanglas, kuid neist dokumentidest ei

ilmne mingil moel, et kaebaja oleks väidetavaid halbu tingimusi isiklikult kogenud või

tajunud. Kui kaebaja ei too välja ühtegi kaebajaga isiklikult seotud asjaolu, vaid

piirdub üldistavate väidetega, siis ei saa asja pidada kaebaja jaoks oluliseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. S. Karlov esitas 01.02.2015 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 23.01.2015. a

määruse tühistamiseks. Määruskaebuse kohaselt on kohus tõlgendanud

kohtupraktikat ja seadust vääralt. Kaebaja on kaebetähtaja ületamist piisavalt

põhjendanud ja kohus on tema heausksust kurjasti ära kasutanud. Kaebaja ootas

heauskselt, et vangla tema kahjunõude lahendaks. Ta on ka vanglasse helistanud ja

selle kohta küsinud, kuid vangla põhjendas viivitust suure töökoormusega. Lõpuks

kaebaja kannatus katkes ning ta esitas kohtule kaebuse. Kohus karistab nüüd

kaebajat selle eest, et ta usaldas Tallinna Vanglat, et see kahjunõude ikka läbi

vaatab. RVastS § 18 lg 2 ütleb, et kannatanu „võib“ (mitte ei pea) 30 päeva

jooksul kohtusse pöörduda. Kaebajal puudub kindlus selles, et vangla tema taotlust

uuesti menetlema hakkab, kuna vangla on kohtule tunnistanud, et lõpetab taotluse

osas menetluse.

9. Tallinna Vangla 09.02.2015 esitatud vastuses palutakse määruskaebus rahuldamata

jätta.

Vastuse kohaselt oli asja materjalidest nähtuvalt kaebaja jaoks selge, et tema

taotluse lahendamiseks oli Tallinna Vanglal aega kaks kuud. Tähtaja ennistamise

mõjuvaks põhjuseks ei saa pidada kaebaja arusaama RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud

30-päevase tähtaja kulgemisest, mis ei ole kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa

seaduse regulatsiooniga. 30-päevane tähtaeg kohtusse pöördumiseks hakkas

kulgema 23.05.2014 ning lõppes 23.06.2014.

Kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks ei saa olla kaebaja väidetavalt vähesed

õigusalased teadmised. Olukorras, kus kaebaja on teadlik RVastS § 18 lg-s 1 sätestatud

tähtajast, ei ole veenev väide, et ta ei teadnud RVastS §-s 18 lg 2 sätestatud tähtaega. Tegemist

ei ole juriidilisi süvateadmisi nõudva temaatikaga, vaid suhteliselt lühidalt ja lihtsalt

sõnastatud normiga, mida kinnipeetavad sageli kasutavad. Kohtupraktika kohaselt ei ole isegi

õiguslikult kogenematul isikul alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja

määramatult pika aja jooksul. Kaebaja poolt vanglale 25.03.2014 esitatud kahjunõude näol oli

tegemist n.ö stamptaotlusega, milles kinnipeetava esindajaks on märgitud MTÜ Auxilio ning

mis kõik on oma sisult, ülesehituselt ja väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju kirjelduste

poolest identsed. Seega arvestades, et ebapiisavast põrandapinnast põhjustatud kahju

hüvitamise vaidlustes on esitatud kahjunõuded ülesehituselt ja argumentatsioonilt samased,

järeldab vastustaja, et vastav teadmine kohtusse pöördumise võimalusest, sh olukorras, kus

vangla ei suuda taotlusi tähtaegselt lahendada, on kinnipeetavate hulgas levinud ja üldisemalt

teada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10.Esmalt selgitab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmisega

seoses HKMS § 114 lg 2 korras menetlusabi jätkamisse puutuvat.

Halduskohus märkis oma 03.02.2015. a määruses, millega võeti kaebaja 01.02.2015.

a määruskaebus menetlusse, järgmist: „Kohus vabastas kaebaja kaebuse esitamisel

riigilõivu tasumisest (tl 19-20). Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 114 lg 2

sätestab, et kui menetlusosalisele on antud haldusasjas menetlusabi ja ta kaebab

asjas tehtud kohtulahendi edasi, siis eeldatakse, et menetlusabi andmine kehtib ka

igas järgmises kohtuastmes. Kaebaja on kinnipeetav, kelle maksejõuetus on kindlaks

tehtud 23.09.2014. a ning kohtul puudub alus arvata, et kaebaja majanduslik seisund

on vahepeal oluliselt muutunud. Praeguses menetlusetapis ei saa kaebust lugeda

ilmselgelt perspektiivituks. Seega on kaebaja vabastatud riigilõivu tasumisest

määruskaebuse esitamisel menetlusabi jätkuvuse korras.“

Ringkonnakohus leiab, et HKMS § 114 lg-t 2 ei saa tõlgendada ega kohaldada

selliselt, et kui isikule on haldusasjas kaebuse esitamisel menetlusabi antud, siis jääb

ta samas haldusasjas ükskõik millise lahendi peale edasikaebust esitades riigilõivu

tasumise kohustusest vabastatuks ning seda mh olenemata asjaolust, millises

suuruses riigilõivuga on tegemist. Praegusel juhul vabastas halduskohus oma

23.09.2014. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel tasumisele kuuluvast 150 euro

suurusest riigilõivust, kusjuures selle menetlusabi taotluse lahendamisel võeti HKMS

§ 112 lg 1 p 1 kohaselt aluseks kaebuse esitamisele eelnenud neli kuud, s.o neli

kuud enne 25.08.2014. Praeguses määruskaebemenetluses vaidlustatava

halduskohtu 23.01.2015. a määruse peale määruskaebuse esitamisel kuuluks aga

tasumisele riigilõiv 15 eurot ning menetlusabi andmise üle otsustamisel tuleks

aluseks võtta kaebaja nelja kuu majanduslik seis enne määruskaebuse esitamist, s.o

periood 01.10.2014 – 31.01.2015.

Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus kaebaja vabastati 150 euro

suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning hilisema menetluse käigus

esitas kaebaja 15 euro suuruse riigilõivu tasumist eeldava määruskaebuse, ei olnud

tegemist HKMS § 114 lg 2 kohaldamise olukorraga ning halduskohus eeldas valesti,

et kaebajale tuleb ka määruskaebuse esitamisel menetlusabi andmist jätkata üksnes

tulenevalt sellest, et ta vabastati 23.09.2014. a määrusega riigilõivu tasumisest

hüvitamiskaebuse kohtule esitamisel. Halduskohus oleks pidanud määruskaebuse

saamisel tavapäraselt kontrollima kaebaja määruskaebuse esitamisele eelnenud

nelja kuu majanduslikku seisu vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1.

Ringkonnakohus kontrollis, et vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud valemile ei

oleks kaebajale määruskaebemenetluses menetlusabi andmine iseenesest lubatud

olnud, sest tema kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek nelja kuu jooksul enne

määruskaebuse esitamist oli 46,17 eurot ja see oleks võimaldanud tasuda riigilõivu

15 eurot.

Kuigi halduskohus kohaldas vääralt HKMS § 114 lg-t 2 ning oleks pidanud kaebajalt

riigilõivu tasumist nõudma, ei tühista ringkonnakohus menetlusökonoomia ja

menetluse kiiruse huvides halduskohtu määrust kaebaja määruskaebuse menetlusse

võtmise kohta ning lahendab määruskaebuse sisuliselt.

11. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning nõustub

halduskohtu järeldustega.

Halduskohus kohaldas asjakohaseid õigusnorme ning leidis õigesti, et kaebaja ületas

RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud 30-päevast tähtaega halduskohtusse pöördumiseks.

Kaebaja hilines kohtusse pöördumisega ligikaudu kaks kuud.

Nõustuda ei saa määruskaebuses esitatud seisukohaga, et kuna RVastS § 18 lg-s 2

kasutatakse konstruktsiooni „…võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada

halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks“, siis ei pidanud kaebaja kohtusse

pöörduma 30 päeva jooksul alates tema taotluse tähtaegselt lahendamata jätmisest.

Sõna „võib“ tähistab viidatud sättes asjaolu, et kaebajal on valikuvõimalus, kas ta

üldse pöördub sama hüvitisnõudega kohtusse või mitte, st seadus ei saa kohustada

isikut kohtusse pöörduma, kui ta seda ise ei soovi. RVastS § 18 lg 2 regulatsioon

tähendab seda, et kui kannatanu soovib kohtusse pöörduda, peab ta seda tegema

30 päeva jooksul alates haldusorganile taotluse lahendamiseks ette nähtud

kahekuulise perioodi lõppemisest. Riigikohus on 08.10.2008. a määruses nr 3-3-1-

41-08 (p 9) kinnitanud, et RVastS § 18 lg 2 sätestab taotleja kohustuse pöörduda 30

päeva jooksul halduskohtusse ka siis, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise

taotluse tähtaegselt lahendamata.

Kaebaja väitis määruskaebuses, et halduskohus eksis väljakujunenud kohtupraktika

vastu, kuid ei selgitanud, millist kohtupraktikat ta silmas pidas. Seetõttu ei saa

ringkonnakohus kaebaja väidet hinnata ning ringkonnakohtu hinnangul halduskohus

vaidlusalust määrust tehes kehtiva kohtupraktika vastu eksinud ei ole.

12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et puudus alus hilinemisega

esitatud hüvitamiskaebuse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kaebaja on tähtaja ennistamist taotledes viidanud asjaoludele, et hoopis vangla pole

tähtaegadest kinni pidanud ning kaebaja ei ole haldusõiguse spetsialist. Samuti viitas

kaebaja, et teistkordne kohtueelse menetluse läbimine koormaks vanglat asjatult.

Määruskaebuses tugines kaebaja väitele, et ta ootas heauskselt oma taotluse

lahendamist vangla poolt, kuid lõpuks tema kannatus katkes ja ta pöördus kohtusse.

Ringkonnakohus jagab halduskohtu ja vastustaja arvamust, et kui kaebaja oli

kaebusest nähtuvalt teadlik sellest, et vangla oleks pidanud tema taotluse 60 päeva

(ehk kahe kuu) jooksul lahendama, oli ta tõenäoliselt teadlik ka kohtusse pöördumise

regulatsioonist olukorras, kus haldusorgan seda tähtaega ei järgi. Samas isegi siis,

kui kaebaja ei teadnud, et tema taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral

tuleb kohtusse pöörduda 30 päeva jooksul, olnuks tal piisava hoolsuse korral

võimalik see välja selgitada. Vastav regulatsioon asub RVastS §-s 18, kus on

sätestatud ka haldusorgani kohustus taotluse läbivaatamiseks kahe kuu jooksul ning

sellest kohustusest oli kaebaja teadlik. Kehtiva kohtupraktika järgi ole isegi õiguslikult

kogenematul isikul alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja

määramatult pika aja jooksul (vt. Riigikohtu 01.10.2002. a määrus haldusasjas nr 3-

3-1-57-02, p 19). Seega oleks kaebaja igal juhul pidanud välja selgitama

kaebusega kohtusse pöördumise korra ning praegusel juhul ei saa ka asuda

seisukohale, et kinnipeetavate poolt laialdaselt kasutatav RVastS § 18 lg 2 oleks oma

sisult niivõrd raske või arusaamatu, et kaebajalt selle järgimist oodata ei saaks.

Samas nähtub kohtute infosüsteemist (KIS), et käesolevas asjas esitatud kaebus

(haldusasi nr 3-14-51888) ei ole esimene hüvitamiskaebus, mille S. Karlov on

kohtutele esitanud. S. Karlov esitas ka 21.02.2005 Tallinna Halduskohtule

kaebuse taotlusega tühistada Ämari Vangla käskkiri ja mõista vanglalt tema kasuks

välja moraalne kahju 10 000 krooni. Sel ajal kehtis RVastS § 18 samas sõnastuses

nagu praegugi, so kohustas hüvitise taotlejat kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul

ka siis, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata.

Viidatud asjaolu toetab ringkonnakohtu arvates samuti halduskohtu seisukohta, et S.

Karlovi poolt väljatoodud põhjustel puudub alus kaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks.

Väide, et tähtaega rikkus hoopis vangla ja kaebaja lootis, et vangla lahendab tema

taotluse, ei anna samuti alust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. RVastS § 18

lg 2 ongi muuhulgas mõeldud rakendamiseks olukorras, kus haldusorgan kahju

hüvitamise taotlust tähtaegselt ei lahenda. Määruskaebusest nähtuvalt on kaebaja

enda sõnul vangla lubadusele lootes petta saanud. Kui sellest järeldada, et vangla on

kaebajale lubanud taotluse lahendamist pärast kahekuise tähtaja möödumist, ei

annaks ka see alust tähtaja ennistamiseks. Kaebaja pidi igal juhul kohtusse

pöörduma 30 päeva jooksul alates vanglale taotluse lahendamiseks ette nähtud

kahekuise tähtaja möödumist. RVastS § 18 lg 2 ei võimalda hüvitamistaotluse

esitanud isikul haldusorgani otsust lõputult ootama jääda. Järeldust, et kannatanu ei

saa haldusorgani otsust ootama jääda, kinnitab ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-41-08,

milles on leitud, et isegi siis, kui isik arvas, et tema kahjunõude menetlus jätkus ka

pärast selle lahendamiseks ette nähtud kahekuise tähtaja möödumist, tuli ikkagi

kohtusse pöörduda RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul alates kahekuise

tähtaja möödumisest (p-d 9, 10). Seega ei anna kaebaja väited vangla usaldamise

kohta alust kaebetähtaja ennistamiseks.

13.Kaebaja arvates on tekkinud olukord põhiseadusega vastuolus, sest isik on jäetud

riigi ees kaitseta. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja on end ise sellesse olukorda

viinud, kuna ei järginud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega. Kaebajale on

kaebeõigus seadusega tagatud, kuid selle realiseerimisel tuleb järgida ka

õiguskindluse huvides kehtestatud tähtaegu.

14.Eelnevast tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

23.01.2015. a määrus muutmata.

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/