3-14-52936/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Agu Timmi

Määruse tegemise aeg ja koht

23.02.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-52936

Haldusasi

Aleksandr Streltsovi kaebus Viru Vangla 21.11.2014. a

vastuse nr 6-16/255-2 õigusvastasuse tuvastamiseks ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 04.12.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksandr Streltsovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

kaebaja Aleksandr Streltsov

vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Aleksandr Streltsovi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

04.12.2014. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Aleksandr Streltsov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 21.11.2014.

a vastuse nr 6-16/255-2 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks kohtu äranägemisel vahemikus 10 000 – 25 000 eurot. Kaebaja taotles kaebuses

ka enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel.

2. Tartu Halduskohus jättis 04.12.2014. a määrusega kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest

vabastamiseks rahuldamata (p 1) ning kaebuse käiguta, andes riigilõivu summas 250 eurot

tasumiseks tähtaja 15 päeva määruse jõustumisest (p 2).

Halduskohus leidis, et kaebaja vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest ei ole

põhjendatud, kuivõrd teda ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. A. Streltsovi isikuarve

väljavõttelt nähtub, et taotluse esitamise hetkel oli tema isikuarvel vaba jääk 309,28 eurot.

Käesoleva asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga 250 eurot,

seega ei ole riigilõivu tasumine kaebajale ebamõistlikult suur kohustus. Seega esineb

seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks ja ei nähtu asjaolusid, mis annaks põhjust

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise

keelu eiramiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. A. Streltsov esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 04.12.2014. a määruse tühistamiseks.

Määruskaebuse kohaselt tõlgendas kohus kaebaja kaebust valesti, sest ta tõi oma kaebuses

välja summa alates 10 000 kuni 25 000 euroni, kohtu äranägemisel. Kaebaja märkis, et kui

kohus tahab saada mingit protsenti õiglasest kahjuhüvitisest, siis on kaebaja nõus tasuma

riigilõivu järelmaksuga, kuid seda ainult juhul, kui ta saab õiglase kompensatsiooni. Kaebaja

ei saa ära anda enda viimast järelejäänud raha 290 eurot, sest ta kulutab kuus 20 kuni 30 eurot

hügieenitarvetele, sokkidele, aluspesule ja kantseleikaupadele, lisaks tuleb tasuda elektri eest.

Seega palub kaebaja kohtult võimalust tasuda riigilõiv järelmaksuga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et A. Streltsovi määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 04.12.2014. a määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

vaidlustatud määruses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201

lg 4, § 203 lg 2).

5. Ringkonnakohus märgib, et mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmisel, samuti juhul, kui

kaebajal on võimatu või ebamõistlikult keeruline varalise kahju suurust kindlaks teha, võib

kaebaja jätta hüvitise suuruse kaebuses märkimata ja taotleda õiglast hüvitist kohtu

äranägemisel. Kuni 31.12.2014 kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg 3 sätestas, et

kaebuse esitamisel rahalise hüvitise maksmiseks või kahju hüvitamiseks, kui nõutava hüvitise

summa jäetakse kaebuses märkimata ning taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel,

tasutakse riigilõivu 250 eurot.

6. A. Streltsov taotles kaebuses kahjuhüvitist 10 000 – 25 000 eurot kohtu äranägemisel, s.o

märgitud ei ole ei konkreetset summat ega ka selgelt taotletud hüvitist kohtu äranägemisel.

Ringkonnakohtu hinnangul tõlgendas halduskohus kaebaja sellist taotlust siiski õigesti kui

taotlust määrata kaebajale hüvitis kohtu äranägemisel. Hüvitise nõudmist teatud summade

vahemikuna halduskohtumenetluse seadustik ei võimalda. Ringkonnakohus juhib tähelepanu

ka sellele, et kui arvutada riigilõivu RLS § 571 lg 2 alusel protsendina hüvitise summast, siis

10 000 – 25 000 euro puhul oleks tasumisele kuuluv riigilõiv 300 – 750 eurot, s.o igal juhul

üle 250 euro. Seega on halduskohus kaebust kaebaja jaoks soodsamalt tõlgendanud. Asjaolu,

et halduskohus ei võimaldanud kaebajal hüvitise suurust veelkord täpsustada, ei ole kaebajat

halvemasse olukorda asetanud ega tema õigusi rikkunud seda enam, et A. Streltsov kordab ka

esitatud määruskaebuses väidet, et ta soovib hüvitist alates 10 000 eurost kuni 25 000 euroni.

Niisiis on õige lähtuda riigilõivusummast 250 eurot.

7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest ei ole

põhjendatud, kuna kaebaja ei ole isik, kes ei suudaks riigilõivu tasuda. Samas peab

ringkonnakohus vajalikuks märkida, et halduskohtu määruses sisaldub väär põhjendus, justkui

esineks praegusel juhul HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud olukord, mille puhul on kaebajale

menetlusabi andmine keelatud ning mille kohta halduskohus nentis, et ta ei näe aluseid

menetlusabi andmise keelu eiramiseks. Ringkonnakohus leiab, et HKMS § 112 lg 1 p-s 1

sätestatut arvestades ei ole A. Streltsovile menetlusabi andmine iseenesest keelatud, kuna

tema menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (24.07.2014 – 23.11.2014)

sissetulek oli 0 eurot (tl 16). Samas järeldus, et HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel ei ole kaebajale

menetlusabi andmine keelatud, ei tähenda, et kohus peab A. Streltsovi riigilõivu tasumise

kohustusest vabastama. Kohtul on HKMS § 110 lg 1 p 1 ja § 111 lg 1 alusel õigus kaaluda,

kas isikule on põhjendatud menetlusabi anda või mitte. Kuna kaebaja vanglasiseselt

isikuarvelt nähtub, et tal oli piisavalt vahendeid riigilõivu tasumiseks (menetlusabi taotluse

esitamise seisuga oli konto vaba jääk 309,28 eurot), siis ei näinud halduskohus põhjust

kaebajale menetlusabi anda ning ringkonnakohus nõustub halduskohtuga.

8. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka määruskaebuses esitatud väited, et kaebajal

on järelejäänud rahast vaja osta hügieenitarbeid, aluspesu ja kantseleitarbeid ning maksta tasu

elektriteenuse eest. Tegemist on kulutustega, mille tegemine ei saa kaebaja majanduslikust

seisust nähtuvalt olla kuidagi välistatud ning need ei muuda teda maksejõuetuks. Samuti

puudub kohtul alus võtta menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvesse

tulevikku suunatud kulutusi. Kaebaja isikukonto väljavõttest perioodi 24.07.2014 –

23.11.2014 kohta elektri eest tasumist ei nähtu, mistõttu on alust arvata, et kaebaja nelja kuu

jooksul elektri eest tasunud ei ole ja tal sellist kulu tegelikult ei esine. Riigikohus on

12.03.2012. a määruse nr 371361-12 p-s 9 selgitanud, et menetlusabi andmise otsustamisel ei

tule arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral

raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks.

9. Kaebaja on soovinud riigilõivu tasumist järelmaksuga ning seda alles pärast seda, kui

kohus on tema suhtes positiivse otsuse teinud ning ta on vastustajalt hüvitise saanud.

Ringkonnakohus selgitab, et riigilõiv tuleb tasuda kaebuse esitamisel (HKMS § 104 lg 1) ning

halduskohtu-menetluse seadustik, sh selles sisalduvad menetlusabi sätted, ei võimalda

riigilõivu tasumist järelmaksuga pärast kohtuotsuse tegemist ja täitmist. Seega tuleb kaebajal

tasuda riigilõiv 250 eurot siiski 15 päeva jooksul alates Tartu Halduskohtu 04.12.2014. a

määruse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Einar Vene

Agu Timmi